Mehed

15.juulil 2018 Lutsu külas Põlvamaal

See oli kunagi sügisel, kui ma esimest korda kuulsin, et Tallinnas tuleb Apollo kinos esitlusele näidend nimega "Mehed", milles kolm näitlejat - Tiit Sukk, Veikko Täär ja Margus Prangel mängivad iseend ja paljastavad üksteise kohta nii mõnegi isikliku saladuse. Muidugi ma tahtsin seda vaatama minna, sest Tiit Sukk on TV-st teada-tuntud naljamees ja Veikko Tääri vaatamisega on mind mu sõbranna nakatanud. Ja Margus Prangelit ma vist polegi oma silmaga laval näinud, seega tahtsin tema ka ära näha. Ja näitlejate saladusi on ju ka tore teada saada. Tallinnas jäi kahjuks käimata, aga suur oli minu rõõm, et mehed tulevad kevadel ka Tartu Apollosse etendusi andma. Muidugi ei jõudnud ma ka sinna, sest pilet tundus üle mõistuse kallis ja siit-sealt kuulsin, et tegelikult pole tegemist väga hea lavastusega. Nii ei hakanud ma üldse väga seda mõtet edasi arendama, et võiks kinno minna teatrit vaatama. Küll, aga ei saanud ma jätta võimalust kasutamata, kui nägin, et mehed annavad ühe ja ainsa etenduse Põlvamaal Lutsu külas vabas õhus. Kuna ma olin sel ajal täpselt maal ja mul oli eelmisel päeval sünnipäev olnud, siis tundus see lausa ideaalse sünnipäevakingitusena. Seda enam, et pilet oli ka veidi soodsam, kui suurtes linnades toimunud etendustel.

Esimesed emotsioonid etendusest nii positiivsed ei olnud, kuna näitlejate mikrofonid hakkisid vahel ja nii oli teksti veidi keerulisem kuulata. Ja alguses ei saanud dialoogid ka minu meelest väga hästi vedama. Ilmselt polnud näitlejad ka veel päris hästi uue mängupaigaga kohanenud, sest mulle tundus, et esimestel minutitel olid dialoogid väga pingutatud, et nalja teha. Selline tavaline komöödia, kus kõik naljad olid enam-vähem kindla peale minek. Palju tögati üksteist, tehti allapoole vööd nalju jne. Ma ei saa küll öelda, et ma mingisuguseid suuri ja paljastavaid saladusi osatäitjate kohta teada oleksin saanud. Pigem olen ma kõige suhtes skeptiline ja arvan, et need nö isiklikumad jutud olid ka lavastajal ette kirjutatud, millele siis näitlejad kohapeal juurde improviseerisid. Mulle tundub, et esimeses vaatuses oli näitlejatel ja ilmselt ka lavastajal veidi rohkem fantaasiat, sest siis sai tunduvalt rohkem naerda. Teine vaatus oli minu jaoks igavam ja oli tunda, et naljad läksid järjest rohkem allapoole vööd ning labasemaks.

Kuigi mulle tundus, et teine vaatus vajus ära, siis esimeses vaatuses sai ikka korralikult naerda. Ja nagu mehed ise ütlesid, siis see polegi mingi sügavamõtteline lavastus, mida analüüsida. Nii sai rahus istuda ja lihtsalt olla ja naerda. Ma arvan, et neid kogu südamest naervaid inimesi võis päris huvitav vaadata olla. Ja kuna täpselt samal ajal oli jalgpalli MM finaalmäng, siis Veikko Täär improviseeris ja andis etenduse ajal ka jooksvalt mängu seisust publikule teada. Ma küll arvan, et teda ennast huvitas see seis rohkem, kui publikut. Sest publikuks oli nii umbes 70% ulatuses ainult naised. Aga seda oli huvitav vaadata, kuidas näitlejad sellised asjad kohe käiku lasid ja kuidas need asjakohased laused teksti improviseeriti. Ja see ilmselt tegi ka esimese vaatuse huvitavamaks. Vähemalt minu jaoks. Teine vaatus oli juba „vana rasva peal liu laskmine“ ja siis ma hakkasin küll vaikselt mõtlema, et millal see asi läbi saab. Või on siis tõesti minu naljasoon umbes, sest teised inimesed naersid ka teise vaatuse ajal meeletult. Ja lõpus tõusid püsti. Mul polnud küll mingit tahtmist püsti tõusta, aga kuidagi näotu oleks enam-vähem üksinda ka istuma jääda.

Ma julgen väita, et kõnealune lavastus on kinosaalides ilmselt rohkem stand-up kui klassikaline teatrilavastus. Seega sel korral ma näitlejatest pikalt ei kirjuta. Polnud neil kellelgi rolli, mida mängida. Mängisid kõik ju nö iseennast. Ma arvan, et see on selline lavastus, et kui sulle muidu meeldivad Tiit Sukk, Veikko Täär ja Margus Prangel, siis meeldivad nad sulle ka siin. Aga kui keegi neist kolmest sulle ei meeldi, siis siin lavastuses nad kohe kindlasti ei tee sellist rolli, mis paneks sind meelt muutma. Mulle tundus kohati, et need nö „paljastused“ (eriti need labased paljastused), tegid neid minu jaoks hoopis veidi ebameeldivamaks. Pole ju vaja igasugustest naisepetmistest teada. Samas saan ma aru, et see kõik oli ikkagi teater ja ma ei võta kogu kuuldud juttu tõena. 

Ma küll ei tea kui palju seda teksti oli improvisatsiooniga Lutsu küla jaoks sobivamaks muudetud, aga ma saan aru, et põhiidee on ikkagi sellel, et kolm näitlejat lähevad matkama ja siis hakkavad seal üksteisele oma südant puistama. Selles osas sobis lavastus nagu rusikas silmaauku Lutsu külla vabasse loodusesse. Ma näiteks ei kujuta väga ette kuidas seal kinosaalis need matkatoolid mõjuksid. Ilmselt kunstlikult. Aga nüüd sobisid need kitarrid, matkatoolid, telk, õnged jm varustus suurepäraselt vana Prantso talu hoovi. Ka algus oli ägedalt korraldatud, et Veikko ja Tiit sõidavad autoga Margusele hoovi. Ja sealt edasi oli kogu see vabas looduses telkimise asi täiesti loomulik. Kohati oligi täpselt selline tunne, et ma olen üks väike sääsk, kes vaatab pealt kuidas näitlejad vabal ajal puhkavad ja mis mõtted neil väljaspool teatrit peas on.

Lisaks sobivale keskkonnale meeldis mulle ka meeste pillimängu- ja lauluoskus. Nad oleksid võinud isegi veel rohkem laulda või niisama joriseda. Sest üks õige eestlane ikka joriseb matkal olles. Mu ema ütles selle kohta, et oli kontsert ja teater kaks ühes. Ja nii oligi. Kinos jällegi ilmselt kõlavad need laulud paremini kui vabas õhus.

Aga ma rohkem midagi head välja tuua ei oskagi. Või midagi halba. Siiski üldine arvamus on mul, et teist korda ma seda vaatama ei läheks. Eriti veel kinnisesse kinosaali. Vabas õhus oli aga päris vaadatav etendus. Kui igavaks läks, sai kasvõi päikeseloojangut imetleda. Kinos jällegi on mugavamad toolid istumiseks. Ega ma ei tea, kas mehed sügisel jälle oma mõtteid kinodes jagamas käivad või mitte, kuid ma loodan, et nad pigem suunavad oma energia nö „päris teatrile“, kus publik saaks nende rolle nautida, mitte ei peaks vaatama kuidas näitlejad üksteise võidu laval naerda pugistavad. Ilmselt olidki naljad sellised, et neid ennast ajas jubedalt naerma, sest mina nendel hetkedel küll midagi naljakat tekstis tuvastada ei suutnud. Või oligi naer siis kattevarjuks, et publikule tekitada illusioon meeletult heast naljast, nii et isegi näitlejad ise ei suuda naeru tagasi hoida…

Mina sain vähemalt veidi rohkem kui kaks tundi õues ilusat suveilma ja päikeseloojangut nautida. Naerda sain ka ühe õhtu jooksul rohkem, kui keskmiselt terve päeva jooksul ja ehk hakkasin ma meeste mõttemaailma ka veidi paremini mõistma. Selline enam-vähem tore suve ajaveetmisvõimalus, aga teatrimaailmas pigem mittemidagi ütlev üritus.

Lavastaja: Gerda Kordemets

Kunstnik: Eugen Tamberg

Helilooja: Markus Robam

Mängisid: 

Tiit Sukk

Veikko Täär

Margus Prangel

* – päisepilt on pärit „Mehed“ lavastuse Facebooki leheküljelt.

Loe edasi

Vanad ajad

9.detsembril 2017 Eesti Draamateatris

Pilt Draamateatri kodulehelt

„Kas mäletate esimest kohtumist oma Armastatuga? Milline oli sel päeval ilm, mida ta seljas kandis, mis muusika mängis…? Kas te kohtusite kinos või seltskonnas? Kas ta naeratas kuidagi eriliselt, tegi ainult talle omase liigutuse, tegi midagi sellist, mis kuulub ainult teie Mälestustesse? Olge valmis – kõik võis olla täiesti teisiti. Heal järjel abielupaar kohtub üle kahekümne aasta naise endise sõbrannaga, kes elab nüüd Sitsiilias.

Idüllilises maamajas, akna taga kohisemas sügisene meri, kandub jutt loomuldasa vanadele aegadele. Nukrad meloodiad juhatavad neid aga tundmatusse, sest minevik on tegelikult sama lahtine kui tulevik. Mälu keerdkäike, võimu, armastuse ja sõpruse puntraid ning põimumisi avab ainult talle omasel pöörasel moel briti näitekirjanduse suur uuendaja ja stiilimeister Harold Pinter. Või oli see keegi teine kirjanik? On see näidend hoopis millestki muust?“ Just nii kirjeldab lavastaja Peeter Raudsepp Eesti Draamateatri kodulehel lavastust „Vanad ajad“. Kohe kui ma seda kirjeldust lugesin, hakkas mul vaimusilmas armukolmnurk tekkima ja ma kujutasin enam-vähem ette, millises suunas tegevus toimuda võiks. Ja see, kuidas lavastus minu kujutlustes välja nägi, tekitas minus kohe soovi lavastust näha. Siis ma veel ei teadnud, kui valesti ma lavastuse sisu endale ette olin kujutanud…

Võib-olla oleksin ma lavastust endale teisiti ette kujutanud, kui ma Harold Pinteri loomingust midagi teadnuksin. Skeptiliseks muutusin ma vahetult enne etendust, kui olin endale kava soetanud ja sealt lugesin, et kõnealuse lavastuse tegelased lihtsalt istuvad, joovad kohvi ja räägivad. See ei tundunud mitte kuidagi kokku sobivat minu kujutluses sündinud lavastusega. Õnneks lugesin edasi, et Harold Pinter keskendub oma näidendites sõnadele ja inimeste kujutlusvõimele. See andis juba lootust, et ehk ikkagi on tegemist sellise lavastusega, mis mulle meeldida võiks. Sest mulle meeldib kui keskendutakse sõnale ja sealt ümbert puudub liigne "vaht".

Kui nüüd üdini aus olla, siis etenduse esimesed minutid ainult süvendasid minu pessimismi ja mingil hetkel olin ma lausa selles staadiumis, et äkki poleks ma pidanud üldse teatrisse tulema oma aega raiskama ja ehk oleks targem vaheajal lahkuda. Siiski läks etendus kohe varsti nii elavalt käima, et lahkumise mõtet mul ei tulnud enam kordagi pähe. Ilmselt oli asi selles, et ma polnud end etenduseks ette valmistanud, kuna ma ei teadnud Pinteri loomingust midagi. Nimelt kasutab Pinter oma näidendites suuri pause ja põhirõhk ongi sõnadel. Ma ei oska öelda, kas lavastaja Peeter Raudsepp oli neid pause veel rohkem võimendanud või mitte, aga mind ehmatas see suur vaikus laval alguses ära. Teatris ei saa ju niimoodi olla, et öeldakse üks sõna ja seejärel on pool minutit pausi. Või tegelikult saab ka nii  olla, aga sellist lavastust oleksin ma oodanud mujalt kui Eesti Draamateatrist. Tegelikult ei olnud see vaikus üldse nii suur, kuid selline rütm vajas harjumist. Umbes nii nagu Shakespeare värssides kirjutatud lavastuste vaatamine eeldab vastavat eelhäälestust, oli ka siin.

Ma olen üsna kindel, et näitlejatele on sellist sõnale keskenduvat lavastust väga raske mängida. Kõik emotsioonid, tegelaste olemus ja kogu ülejäänud sündmustik tuleb luua ainult sõnu ja enda häält kasutades. Laval olid küll diivanid istumiseks ja paar väikest lauakest mida kasutati peamiselt kohvikannu ja  -tasside ning sigaretipaki hoidmiseks, kuid suurem osa dekoratsioone sündis vastavalt näitlejate antud tekstile iga vaataja enda peas. Kindlasti on loogilist kuid pikka teksti näitlejatel kergem pähe õppida ja seda hiljem esitada, kui mingeid üksikuid fraase või sõnu, mida tuleb teatud pauside järel öelda. Seda enam, et need pealtnäha juhuslikud üksikud sõnad olid öeldud kindla rütmiga. Kohati meenutaski lavastus ping-pongi või tennist kus vastased üksteisele palli loobivad. Lihtsalt palli asemel olid kasutusel sõnad, mida üksteise suunas saadeti.

Seetõttu olen ma üsna kindel, et iga inimene tõlgendas nähtud etendust isemoodi ja nägid hoopis erienvaid pilte silme ees. Kõik oleneb sellest kuidas keegi sõnu mõistab ja mis emotsioone konkreetsed sõnad neis tekitavad. Kohati tundus mulle nagu ma oleksin raamatut lugenud, sest sündmustiku sain ma endale ise ette kujutada. Näitlejad laval olid lihtsalt sõnad, mida ma raamatust loen. Minu jaoks oli nähtud elav raamat huvitav, sest see oleks nagu minu elust rääkinud. Kõik need Kate (Hilje Murel) ja Anna (Kersti Heinloo) nooruspõlve pikkade jalutuskäikude ja pimedas toas jutuajamiste ning naermiste meenutamised tõid mulle meelde minu enda pikad jalutuskäigud ja naermised sõbrannaga. Minu enda mälestused, kogemused ja emotsioonid aitasid mul Kate ja Annat paremini mõista ja võib-olla just seetõttu muutusid nad mulle ka etenduse edenedes järjest huvitavamaks. Kindlasti tegi etenduse huvitavaks ka ainulaadses stiilis näidend (minu esmatutvus Harold Pinteri loominguga).

Muidugi ei saa ma ka näitlejaid alahinnata. Ega lavastajat ja kunstnikku, kes selle näitlejate trio sellisel kujul lavale tõid. Kui välisest poolest rääkida, siis eriti meeldis mulle sõbrannade Kate ja Anna vastandlikkus, mida olid lavastaja ja kunstnik rõhutanud (teadlikult või alateadlikult). Nii näiteks mängis unistavat Kate heledapäine Hilje Murel, kes (juhuslikult?) kandis ka võrdlemisi heledaid riideid ja tema vastandiks oli Anna, keda kehastas punapäine Kersti Heinloo. Kui Kate oli unistav ja pigem hajameelne, siis Anna oli see aktiivsem pool, kes Kate eest hoolitses ja kelles tundus rohkem temperamenti olevat. Kersti Heinloo punased juuksed ja punane kleit ning kontsakingad (vastukaaluks Kate toajalanõudele) ainult võimendasid seda kui erinevad kaks sõbrannat tegelikult olid/on. Vaatasin just teatri kodulehelt pilte lavastusest ja Kate kollane pluus ei ole väga hele (mälu teeb ikka vingerpusse), kuid kogu tema olemus ja riietus mõjusid heledalt ja tuhmilt Anna kõrval. Samuti rõhutab Kate kostüüm (vähemalt minu jaoks) korralikku "pai tüdrukut", kes on kirikuõpetaja tütar, kelle vastandiks on siis punases kleidis ja kontsades mehi hullutav "Femme  fatale" Anna. Kahe naise vahele jäi Kate abikaasa Deeley, kes oli nagu ühenduslüli või salavõti teksti lahti mõtestamiseks. Enamasti oli just Deeley see, kes oma jutuga andis vihjeid selles osas, kuidas pealtnäha nii erinevad naised ning nende mälestused (mis ei paistnud üldse samast ajast pärinevat) omavahel seotud on.

Nüüd oleks vist õige aeg näitlejaid kiita. Nagu ma juba enne kirjutasin, siis sellise näidendi ära õppimine ja omaseks tegemine on näitlejatele paras pähkel. Kui näidendis pole palju teksti (nagu Pinteri puhul), siis on näitlejatel eriti keeruline tegelaskujule pihta saada ja kõiki kihte ära tabada, sest pole teksti, mille põhjal tegelaskuju tundma õppida. Mulle tundus, et praegu olid küll kõik kolm näitlejat oma tegelaskujud enda omaks teinud. Siiski pean naisi sel korral rohkem kiitma, sest esiteks oli Kersti Heinlool kõige suurem sõnaline osa ja kuigi ta enamuse ajast ainult istus, siis ma nägin väga palju erinevaid tundevärvinguid ja emotsioone tema tegelaskujus. Ma pole Kersti Heinlood küll palju laval näinud, kuid ma julgen väita et Anna oli tema kõige huvitavam roll, mida ma näinud olen. Ma ei oska seda korralikult sõnadesse panna, aga Anna tundus paras intrigant ja samas hooliv naine olema. Ma arvan, et need, kes lavastust näinud on, saavad aru mida ma mõtlen. Seevastu Hilje Murelit olen ma natuke rohkem laval näinud ja alguses häiris mind tema Kate väga. Ma lihtsalt ei saanud aru, kuidas saab keegi nii naiivne ja unistav olla. Ilmselt mind ajas Kate närvi lihtsalt seetõttu, et ma ise olen paras naiivitar ning üsna suur unistaja. Aga tulles tagasi Hilje Mureli osatäitmise juurde, siis mulle meeldis see pidevalt unistav nägu, milles ükski emotsioon välja ei paistnud (välja arvatud see üürike sekund, kus Deeley Kate naeratama suutis panna). Isegi kohvikannu ja sigarette võttis ta nii nagu ta oleks üksinda mõnes teises dimensioonis. Minu meelest oli Hilje Murel hoolimata vähesest tekstist Kate olemuse väga hästi ära tabanud. Ka Tiit Sukk mängis Deeleyt hästi, kuid minu silmis ei jõudnud ta kahele naisnäitlejale järele ja ei pidanudki jõudma, sest tema oli lihtsalt ühenduslüli kahe erineva mineviku vahel. Üleüldse tundus mulle, et rohkem rõhutatakse naisi ja nende mõju meestele. Jällegi, see kõik võis ka täiesti vastupidi olla.

Kui alguses tundus mulle, et tegemist on täiesti igava etendusega, siis etenduse arenedes tundus asi juba täitsa vaadatav ja kui teise vaatuse keskel etendus ootamatult katkes, sain aru, et tegelikult on laval toimuv mind nii enda sisse mässinud, et ilma lõppu nägemata mina täna õhtul siit teatrist ei lahku. Ootamatus, mille tõttu etendus katkes oli ühel hetkel meie peade kohal üürgama hakanud tuletõrjealarm. Sellele järgnes kohe ventilatsiooni undamine. Mingit paanikat ei tekkinud (vähemalt ei paistnud välja küll), kui paar külastajat välja arvata, kes üsna kiirelt saalist välja läksid, ja nii me siis lihtsalt istusime ja ootasime, et mis saama hakkab. Mul tulid kohe meelde enda ühikas elamise ajal üle elatud tuletõrjealarmid ja see, kuidas ühel korral sai isegi öösel kell 2 koos oma kõige olulisemate asjadega õue evakueerutud. Võib-olla on see nüüd natuke naiivne või egoistlik, kuid minu ainus mõte oli alarmi ajal see, et loodetavasti etendus ikka jätkub, sest just läks laval põnevaks ja ma tahan ikkagi teada, mis lõpuks tegelastest saab. Tõe huvides pean mainima, et kui publikuteenindaja palus meil saalist lahkuda, siis hakkas mul ikka jalg all värisema ja mõtlesin, et kui majas peakski tulekahju olema, siis ei pääse ma viiendalt korruselt alla garderoobi mantli järgi ja kuidas ma keset hilist õhtut ilma üleriieteta Tallinnas olen ja kuidas ma tagasi Tartusse saan. Pilet oli võetud mul kell 22 väljuvale bussile ja järgmine buss väljub kell 23, kuid see oli välja müüdud.

Õnneks selgus peagi, et tulekahjut siiski majas ei ole ja etendus jätkus. Kahjuks ei suutnud ma siis enam etendusele väga keskenduda, sest see mõte, et ma ei jõua bussile tiksus ikka peas. Samuti olid näitlejad alarmist häiritud, sest nii mõneski kohas tuli ette tekstiga koperdamist. Küll aga ei saanud ma aru, et lavastuse tempo oleks muutunud ja sõnad lendasid laval edasi samasuguse hooga nagu enne. Mulle tundus isegi, et peale alarmi elas publik (keda kahjuks oli poole vähem) etendusele veelgi hoogsamalt kaasa, sest eks mõte võimalikust tulekahjust liitis nii publikut kui ka näitlejaid, sest reaalse ohu korral oleksime me kõik sama võrdsed olnud.

Kahjuks jäi mul lõpp ikkagi arusaamatuks, sest ma ei suutnud enam keskenduda. Küll aga on mul need samad mõtted peas, et tahaks ikkagi näha, mis lõpuks tegelastest sai. Nüüd on mul juba väike teadmine lavastusest olemas ja ma oskaksin end vastavalt häälestada, seega tuleb vist veel kord Draamateatrisse minna ja teadlikult süveneda sellesse, millest vanad sõbrad räägivad. Ilmselt on järgmiseks korraks minu mälu juba oma töö teinud ja ma näen etendust hoopis teise nurga alt kui praegu.

Autor: Harold Pinter

Lavastaja: Peeter Raudsepp

Kunstnik: Riina Degtjarenko

Mängisid: 

Hilje Murel - Kate

Kersti Heinloo - Anna

Tiit Sukk - Deeley

Rohkem infot lavastuse ja piletite kohta saab Eesti Draamateatri kodulehelt SIIN

Loe edasi

Armunud Shakespeare

9.augustil 2017 Eesti Draamateatris

Pilt pärit Eesti Draamateatri kodulehelt

Üle pika aja on jälle mul teatrist põhjust kirjutada. Suvi libiseb kuidagi kiiresti käest ja nii ei olegi ma peaaegu ühtegi lavastust näinud, mida ma näha tahtsin. Vahel pole ka isu teatrisse minna, kuigi võimalust oleks. Kolmapäeval lihtsalt tuli teatriisu väga järsku peale ja nii ma teatrisse jõudsingi. Vähemalt saab linnukese kirja teha, et augustis on teatris käidud. Minu meelest need spontaansed teatrikülastused ongi kõige paremad. Nii ka sel korral.

Kui ma sügisel nägin, et Draamateater mängib "Armunud Shakespeare", siis mind jättis see lavastus täiesti ükskõikseks. Lihtsalt ei tundunud kuidagi minu sorti lugu olema. Ma eelistan pigem kaasaegset draamat, mitte mingit keskaegset lugu. Nagu postituse päise pildilt näha on, siis tegemist oli üsnagi keskaegse looga. Vähemalt nii ma piltide põhjal toona arvasin. Sest mida muud ma lavastusest ikka enne esietendust teadsin. Sisu ka olin lugenud, aga Shakespeare seostub mulle värssvormis rääkimisega ja selle austaja ma väga pole. Nii ma siis olingi kindel, et minu jaoks see lavastus kohe kindlasti ei ole. Kolmapäeval oli aga järsku tulnud teatrisoov nii suur, et ma teadsin kohe, mida ma vaatama lähen. Kell 14.30 ostsin bussipiletid, siis teatripileti ja juba tunni pärast istusin bussis, et Tallinnasse sõita. See on küll mu kõige spontaansem teatri külastus. Aga see oli vajalik, sest Draamateatri uksest sisse astudes oli mul üle pika aja väga hea kodune tunne. Hoolimata sellest, et mingi trikirattur just vahetult enne minu teatrimaja ette jõudmist rattaga kusagilt kõrgustest trepikäsipuu peale maandus ja sealt mulle selga oleks lennanud, kui ma kiire karjatuse saatel kõrvale poleks hüpanud. 

Igatahes see pisike viperus mu tuju rikkuda ei suutnud. Ma teadsin juba enne etenduse algust, et sel korral jään ma rahule. Ja jäin ka. Kuigi esimese minuti jooksul tekkis mul tunne, et see lavastus pole ikka minu jaoks ja miks ma seda vaatama tulin. Nimelt oli lava pime ja ma sain aru ,et seal toimub mingi tegevus, kuid ei näinud midagi. Siis hakkas keegi laulma ja ühele lauluhäälele järgnes terve koor. Sel hetkel oli küll mu ainus mõte, et loodetavasti ei lähe terve etendus sama moodi edasi. Siiski kui lava valgemaks läks ja ma hakkasin nägema, mis laval toimub, siis kadus ka vastumeelsus. Mida edasi lugu läks, seda põnevamaks asi läks ja seda elavamaks ma muutusin.

Lavastus ise räägib noorest William Shakespearest, kes vaevleb kriisis ja ei suuda kuidagi näidendeid kirjutada, kuigi ta on mitmele teatrimehele lubanud näidendi kirjutada. Nii ta siis lubab ühele ja lubab teisele, et ta kirjutab komöödia Romeost ja mereröövlitest. Aga näidend ei edene, sest tal puudub muusa. Samal ajal on üks rikkast perest pärit neiu teatrist väga huvitatud ja maskeerib end poisiks, et uue lavastuse proovidele minna. Ning ühel hetkel leiab William endale muusa ja nii hakkab ka tema loometöö edenema. Laias laastus saab rikkast Viola de Lessepsist Will Shakespeare muusa ja lugu Romeost ja mereröövlitest ei ole lõpuks komöödia, vaid tragöödia. Kui ühe lausega lavastus kokku võtta, siis on tegemist ühe võimaliku variandiga, kuidas sündis William Shakespeare näidend Romeost ja Juliast. Ma seda ei hakka siin detailselt kirjeldama, et kuidas Violast Williami muusa saab, keda huvitab, läheb vaatab ise järgi. Kindlasti ei tasu kõnealust teatrilavastust võtta tõena, et just nii sündiski Romeo ja Julia näidend, vaid tegemist on väljamõeldisega.

Kui ma esimeste minutite jooksul arvasin, et no ikka kohe kuidagi ei sobi see lavastus minu maitsele, siis mida kauem ma saalis istusin, seda rohkem mulle laval toimuv meeldima hakkas. Esiteks need kostüümid. Pildil küll pole ühtegi uhket ballikleiti näha, kuid ma arvan, et pole olemas ühtegi naist, kes poleks tüdrukuna unistanud suurest printsessikleidist ja seega teavad, millist ballikleiti ma mõtlen. Ikka neid kleite, kus suur ja puhvis taguosa on ja mille ülemine osa koosneb korsetist. Ja just selliseid kleite naised antud lavastuses kannavadki. Ja mehed ka. Lisaks on omaette vaatamisväärsus mehed sukkpükstes. Mulle isiklikult küll mehed sukkpükstes väga nalja ei tee, aga kui sa ikka näed laval meest mustades siidist sukkpükstes, siis võtab suu muigele küll. Ega meeste kostüümid naiste omadele palju alla ei jäänud. Valged suured kraed, uhked keebid, säärsaapad ja kirevates värvides kuued ja puhvpüksid. Kõik kostüümid, lavakujundus ja muusika kokku lõidki mulje nagu ma viibiksin keskajas. Või kui päris aus olla, siis vähemalt minu kujutluspildis (mille on loonud erinevad pildid ajalooõpikutest) kandsid keskajal inimesed selliseid riideid, nagu "Armunud Shakespeare" lavastuses näha võib. Eriti meeldisid mulle kõrtsi stseenid. Seal oli kogu tegevus hoogne ja tempokas. Mulle lihtsalt meeldib laval tempokas ja hoogne tegevus, kuigi kui kogu lavastust nii intensiivse tempoga mängida, siis võib see näitlejatele päris koormav olla. 

Mingil hetkel tundus mulle isegi, et praegusel hetkel oli lavastus liiga tempokaks tehtud ja et näitlejad jõuaksid riideid vahetada, olid vahepalaks väikesed laulud või siis pillimäng. Esimeses vaatuses mulle pillimäng ja laul isegi meeldisid, kuid teises vaatuses jäi mind liigne muusika kasutamine häirima. Kohati tekkis mul tunne, nagu ma oleksin muusikali vaatama sattunud. Mitte, et mulle muusikalid ei meeldiks, aga ma olin valmistunud sõnalavastust vaatama. Mis seal salata Marta Laane piiksuva häälega kõva laulmist oli päris huvitav vaadata. Ega seegi tegelikult halb pole, et näitlejate võimekust laulude ja pillimänguga proovile pannakse. Ma ei väsi kordamast, et Eesti näitlejad on andekad, aga minu jaoks lihtsalt sai kogu seda muusikalist osa ühel hetkel liiga palju. Ma arvan, et mingil määral oli suur muusika hulk mõjutatud Georg Malviuse muusikalide lavastamisest. Lihtsalt selles osas, et ta on harjunud rohke laulu ja pillimängu kasutamisega. 

Küll aga meeldib mulle Malviuse juures see, et ta oskab kõik näitlejad nii hästi koos mängima panna. Kavalehes oli ka intervjuu Malviusega, kus ta kiitis Eesti näitlejate ansamblimängu. Ja mulle tõesti tundub, et ta oskab selle ansamblimängu eriti hästi tööle rakendada. Kuigi laval oli kohati ikka väga suur hulk näitlejaid, siis kõik nad olid oma kohal ja mitte keegi neist ei tundunud üleliigsena ja samas jäid kõik samal ajal millegagi silma. Selleks, et kõige paremini aru saada mida ma mõtlen, tuleb ise seda lavastust vaatama minna. Või kui keegi on mõnda teist Malviuse lavastust näinud, siis see saab aru küll, mida ma mõtlen. Vahepeal on mul teatris olles tunne, et mõni näitleja mängib teist üle, kuid sel korral olid küll kõik minu silmid sama tähtsad. Isegi raske on öelda, et kes peaosa mängis. Kuigi kogu lugu keerles William Shakespeare ümber, siis ma ei tahaks öelda, et Karmo Nigula oli peaosas. Minu meelest oli tema sama oluline, nagu oli Gido Kanguri kehastatud teatriomanik, kes käis laval võrdlemisi vähe. Etendus ei oleks olnud sama kui üks neist oleks puudu olnud ja mõlema tegelaskujud andsid etendusele värvi.

Kui ma juba kiidulaulu kirjutan, siis tahaksin kiita ka Malviuse otsust Indrek Sammul lavastusse kaasata. Kes siis muu, kui mitte Indrek Sammul sobiks keskaegse mõõgavõitluse stseeni. Olgu-olgu tegelikult olid Indrek Sammul ja Rein Oja ka teistele näitlejatele lavavõitluse selgeks teinud ja nii välkusid laval ikka päris pikalt erinevad mõõgad ja pussid. Ma pöörasin aga erilise hoolega tähelepanu Indrek Sammuli lavavõitlusele ja siis hakkasin vaatama, kuidas teised võitlevad. Minu võhiku silm igatahes mingit vahet ei märganud. Eriti üllatunud olin ma selle üle, et Piret Krumm ka mõõgaga vehkis. Ma vist ei olegi varem päris õiget lavavõitlust näinud ja see oli päris nauditav. Hakka või mõtlema rohkem selliste lavastuste vaatamise peale. Siiski natukene igav oli selles mõttes küll, et keegi vigastada ei saanud ja vahepeal tundus, et see vehklemine algas küll suure probleemi pärast, aga lõpp vajus kuidagi ära ja vehklemine siis ei selgitanudki välja, et kes ikkagi on võitja. Ma ikka olen aru saanud, et igasuguseid mõõgavõitlusi peeti selleks, et võitjat välja selgitada. Kuidagi pingevaba tundus see võitlus minu jaoks, oleks võinud rohkem põnevust kerida ja näiteks mõned ootamatud mõõgavõitlused teha.

Minu kõige suuremad hirmud lavastusega seoses olidki teema ja lavastuse pikkus. Natuke hirmutav tundus kolm tundi teatris istuda ainult ühe vaheajaga. Kui ma eelnevalt kirjutasin, et teema tegelikult oli huvitav ja polnud nii ajalooline, nagu ma kartsin, siis osutus ka hirm pika etenduse ees tühiseks. Esimene vaatus läks nagu lennates ja kuigi mulle tundus, et teine vaatus oli veidi aeglasem ja seal ei toimunud nii palju sündmusi, siis läks ka teine vaatus liigagi kiiresti. Kui näitlejad lavale kummardama tulid, siis ma sain aru, et nüüd ongi kõik. Oleks ikka veel ja veel tahtnud vaadata. Sellist hetke ei tekkinud küll kordagi, et ma oleksin leidnud end kella peale mõtlemas. Kindlasti oli etendus kaasahaarav eelkõige publikule mõeldud pisidetailide pärast. Naerda sai ikka päris korralikult. Näiteks stseenis, kus Will on koos Marlowe´ga Viola rõdu all ütleb Marlowe Willile, et helista talle. Tänapäeval täiesti loomulik asi, aga ajal, kus naised ei tohtinud isegi mitte teatrilaval olla, polnud keegi helistamisest kuulnudki. Või kui keegi Veronat mainis, siis ohkas Marlowe alati: "Jälle see Verona!". Mulle tundus, et sellega vihjati meie Eurovisiooni loole. Kuigi sel ajal kui etendus sügisel välja toodi, vist polnud keeg Verona laulust väga midagi kuulnud. Aga teadupärast näitlejad improviseerivad ka vahel ja vahe lmuudab ka lavastaja teksti kaasaegsemaks. Seega võta nüüd kinni, mis see nüüd siis oli. Mis seal salata, kui sul astub mees lavale suure ballikleidi ja valge parukaga, siis on ka ikka naljakas. Tegelikult neid pisikesi nüansse, mis naerma ajasid oli ikka päris palju ja ma ei mäletagi nüüd tagantjärele enam kõike. Parem ongi, et ma ei mäleta. Saavad kõik teatris ikka millegi üle üllatuda.

Kui ma tavaliselt pole mõningate näitlejatega etenduses rahul, siis sel korral toimis kogu trupp ühise ansamblina (nagu ma juba eespool mainisin) ja ma ei hakkagi eraldi kedagi välja tooma, et kes meeldis ja kes ei meeldinud. Kõik meeldisid. Eriti aga jäi mulle sel korral Piret Krumm silma. Peaks endale väikese meeldetuletuse panema, et teda võiks teatrilaval rohkem teadlikult vaadata. Siiani on ta niiöelda lihtsalt juhuslikult mänginud mõnes etenduses, mida ma vaatamas käinud olen. Aga ta tundub huvitav ja andekas näitleja olevat, peab kohe teadlikult valima mõne lavastuse, milles ta mängib. Karmo Nigula Willi rollis mulle ka meeldis. Ma loodan, et uuel hooajal on teda võimalik veel mõnes minule sobivas lavastuses näha. Hetkel Karmo kohta väga pikka kiidulaulu ei oska kirjutada, kuid kindlasti tasub see nimi nii minul, kui ka teistel teatrikülastajatel meelde jätta.

Ainus, mis mind kogu lavastuse juures lõpuks häirima jäi oli laval käinud väike koer. Või õigemini mind häiris see, et esimese vaatuse alguses see koer pidevalt haukus lava taga ja seda oli saali kuulda. Sel hetkel ma muidugi ei saanud aru, et miks see koera haukumine taustaks on ja mulle tundus, et see ei sobi lavastuse süžeega hetkel. Kui see koer aga lavale tuli, siis ma sain vähemalt aru, et mis koera haukumine see oli. Kuigi kui päris aus olla, siis mulle jäi ikkagi selgusetuks, miks see koera lavale toomine vajalik oli, sest minu meelest poleks väga vahet olnud kas Guido Kangur jalutab laval elusa koeraga või mängukoeraga.

Mu ainus mõte oli see, et äkki see päris koer oli lihtsalt publiku rõõmustamiseks. Juhul, kui keegi Draamateatrist peaks seda postitust lugema, siis palun võtke teadmiseks et lavastus ei vaja seda koera. Minu meelest on tegemist täiesti suurepärase ja toreda lavastusega, millest peaks igas vanuses ja igasuguste huvidega inimene endale midagi huvitavat leidma ja elusa koeraga pole küll vaja kedagi meelitada. Mõned etendused veel toimuvad, seega soovitan kõigil vaatama minna. Ka nendele soovitan, kes muidu ajaloo- või ajastuhõngulisi lavastusi veidi kardavad. Päris alglassiealiste lastega vast ei tasu tõesti vaatama minna (kuigi minuga koos oli küll kaks u 10 aastast poissi teatris) lihtsalt sel põhjusel, et nad ei pruugi suuta kolm tundi paigal istuda. Samas nendele kahele poisile paistis etendus vägagi meeldivat. Eks igaüks tunneb oma lapsi ja teab, kas tahab lapsed kaasa võtta või mitte.

Mina igatahes soovitan soojalt. Saate hea tuju ja ei pea muretsema, et kas Eesti ilm lubab suvelavastust nautida või mitte.

Autor: Marc Normani ja Tom Stoppardi stsenaariumi on adapteerinud Lee Hall
Tõlkinud: Anu Lamp
Lavastaja: Georg Malvius
Kunstnik: Ellen Caims
Valguskunstnik: Palle Palme
Helilooja: Rasmus Puur
Koreograaf: Maiken Schmidt
Lavavõitluse seadjad: Indrek Sammul, Rein Oja
Mängisid:
Karmo Nigula - Will Shakespeare
Mait Malmsten - Kit Marlowe; Leedi Capuletti
Piret Krumm - Viola de Lesseps
Ülle Kaljuste - Amm
Indrek Sammul - Ned Alleyn; Mercutio
Christpher Rajaveer - Sam; Julia
Kristo Viiding - Fennyman
Tiit Sukk - Ralf; Amm
Robert Annus - Nol; Benvolio
Liisa Saaremäel - Kate
Andrus Vaarik - Philip Henslowe
Maria Klenskaja - Kuninganna Elizabeth
Marta Laan - Molly; riietajapreili Siva
Markus Luik - Wessex
Taavi Teplenkov - Lordkammerhärra Tilney; söör Robert de Lesseps
Guido Kangur - Burbag
Kaspar Kiisk - John Webster
Lauri Liiv - Wabash
Hendrik Toompere jr - Paadimees
Veljo Reinik - Tybalt

Rohkem informatsiooni lavastuse kohta leiab Draamateatri kodulehelt SIIT

Loe edasi

Laulud halli mere äärest

23.september 2016 Eesti Draamateatri suures saalis

Foto pärit Eesti Draamateatri koduleheküljelt

Lavastaja: Ingomar Vihmar

Mängisid: 

Kersti Kreisman - Aila (talisupleja, tervete arusaamadega naine, kelle lastel läheb halvasti, rauk)

Viire Valdma - Hilkka (Taadi naine, seksikas vanamutt, mõnikord laps, lunaatik, rauk)

Hilje Murel - Kerttu (Aila täiskasvanud tütar, krooniliselt väsinud ja õnnetu, umbes 50-aastane)

Jaan Rekkor - Jarkka (Jota, oskab inglist, umbes 50-aastane)

Ivo Uukkivi - Petteri (Jota, kassilemb, Aila täiskasvanud luuletajast poeg, umbes 50-aastane)

Martin Veinmann - Taat (Hilkka abikaasa, patrioot, kolkaküla Picasso, rauk); Jumal

Tõnu Oja - Esko Vuorinen (Õnne seeniorikodu tegevjuht, surmani väsinud, umbes 60-aastane); Ametnik (väike puhas mehike, väsimusest karastunud, umbes 50-aastane)

Kleer Maibaum-Vihmar - Tytti (unetu, üksindusest arglik, umbes 50-aastane)

Mari Lill - Tiitinen (Tubli omavalitsuse töötaja, omab minibussi, umbes 50-aastane)

Tiit Sukk - Pasi (Jota, asjatab koos teistega, noor või pigem peaaegu laps, umbes 20-aastane)

Ester Pajusoo - Müüja (Õnne supermarketi tüdinud müüja, noor keskealine, umbes 40-aastane); Jaapani turist

Andreas Altmäe - Õnne seeniorikodu alaline elanik

Mihkel Roolaid - Õnne seeniorikodu alaline elanik

Malle Maltis - Õnne seeniroikodu alaline elanik

Rauno Zubko - Hooldaja (Õnne seeniorikodu hooldaja, ammu tunnetest tühjaks valgunud, 60-aastane); Jaapani turist; Orienteeruja; Õnnelik valsitantsija: Jeesus

Julia Koneva - Jaapani turist; Orienteeruja

Üüve-Lydia Toompere - Jaapani turist; Orienteeruja; Õnnelik valsitantsija

Helena Pihel - Jaapani turist; Orienteeruja

Lõpuks on mul niipalju aega, et oma viimane teatrikülastus kirja panna. See oli jaanuaris 2015, kui ma avastasin, et tegelikult saab Tartust väga edukalt bussiga Tallinnasse Eesti Draamateatrisse lavastusi vaatama sõita. Hakkasin siis vaatama, et mida ma vaadata tahaksin. Esialgu sai valik puhtalt näitlejate põhjal tehtud. Edasi hakkasin aga rohkem mängukavva süvenema ja nii ma avastasin, et veebruaris esietendub Eesti Draamateatris lavastus "Laulud halli mere äärest", mille sisu tundus väga minule sobilik olema. Kahjuks olid kohe alguses piletid välja müüdud ja nii ma seda külastust muudkui edasi lükkasin. Kuni ma kohtusin eelmisel sügisel ühe Draamateatri näitlejannaga, kes ise ka selles lavastuses mängib ja mulle väga seda lavastust kiitis. Siis oli veel kindlam, et ma tahan seda lavastust vaadata. Aga siis tundus mulle, et nagu kiuste on mängukordi väga harvaks jäänud ja ma ei saanud kuidagi oma töögraafikuga Tallinnasse sõitu ühildada. Kuni ma nüüd lihtsalt võtsin kätte ja läksin Tallinnasse ja vaatasin selle lavastuse ära. Ja nüüd ma mõtlen, et miks ma siis ikkagi varem ei võinud minna. See on lihtsalt nii minulik lavastus, et ma võiksin seda mitu korda vaatamas käia, kui vaid saaks. Kahjuks on jäänud vist Oktoobris ainult 2 etendust ja siis saavad mängukorrad otsa. Ja mulle kumbki nendest mängukordadest ei sobi. Tõesti kahju.

Lavastuse kohta kirjutatakse Eesti Draamateatri koduleheküljel nii: "Soome noorema põlve draamakirjaniku Pipsa Lonka näidend "Laulud halli mere äärest" on pildirida väikeste inimeste elust mereäärses väikelinnas. Neis piltides on avamere avarust ja aega. Jõuab enesesse vaadata ja rahulikult sisse hingata varakevadist õhku. Kuid vesi tõuseb pikkamööda, kõik teavad, et linn jääb peagi vee alla.

Linnakesse on jäänud vaid mõned vanainimesed ja elu äärealadel hulkujad. Kodud on väikesed ja inimesed paistavad nende sees suured, supermarket on aga jälle nii suur, et inimesed näivad selles kübemesuurused. Kuid suurim tegelane laval on loomulik ja rikkuamta Läänemeri, mis tasapisi kõik endasse matab." Ma ei teagi, kas asi oli selles, et ma olin lavastuse kohta lugenud arvamusi teiste blogidest, või selles, et ma olen ka ise oma loomu poolest aeglane, aga mind ei häirinud see, et etenduse alguses justkui mitte midagi ei toimunud. Samuti ei jäänud mulle etenduse ajal muljet, et kuidas tegelased nii aeglased on. Nimelt on etenduse alguses näha, kuidas Kersti Kreismanni kehastatud talisupleja Aila oma igapäevast suplust läheb Läänemerre tegema. Seejärel näeme, kuidas tuleb Tõnu Oja kehastatud ametnik ja lööb lavanurka üles sildi "Elamiskõlbmatu ala" ja paneb vastavad teated ka väikelinnas elavate inimeste kodudesse. Mind oleks ilmselt häirinud see, kui laval poleks ka tegevust olnud, aga see, et tegevus toimus ja sõnu polnud, ei häirinud mind üldse. Sageli polegi sõnu vaja, et oma mõtet edasi anda. Ega ilmaasjata ei öelda, et pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Tegelikult oli lavastuses üsna palju tegevuse kaudu edasi antud ja sõnad jäid teisejärguliseks.  

Kusagilt jäi mulle silma ka see, et lavastus ei ole terviklik ja laval vahetuvad pildid kaootiliselt. Sisututvustuses on ka välja toodud, et tegemist on pildireaga. Seega ma ei ütleks, et midagi väga kaootilist oli. Kõiki tegelasi ühendas ju ka see, et nad elavadki kõik seal väikelinnas ja kõigil on mingil määral suured unistused, mis ei ole seotud selle väikelinnaga. Tegelikult aitasid erinevad inimesed ja nende elu nägemine minu meelest just paremini kogu väikelinna meeleolu ja eluolu mõista. Et mitte ainult üks inimene pole kummaline, vaid tegelikult kõik tegelased olid veidi omamoodi. Kui ma kavalehe ette võtan, siis kavalehel on kirjas, et talisupleja Aila on tervete arusaamadega naine ja mulle tundub, et ta tegelikult oli selles väikelinnas ainuke, kes oligi normaalne. Kuigi jah paljude jaoks võib juba see talisuplemine mitte kõige normaalsem käitumine tunduda, aga nii üldiselt oli tal maailm paigas ja tundus, et ta oli leppinud oma eluga seal väikelinnas ja seega polnud tal selles suhtes ka vaimseid probleeme. Kohati jäi mulje, et ta üritas mingil määral väikelinnas korda hoida. Näiteks ei teretanud ta poe juures olevaid joodikuid, kui need teda teretasid, andes sellega mõista, et ta ei tolereeri sellist käitumist. Või see, kuidas ta oma täiskasvanud lastesse suhtus ja kuidas ta neid isegi ignoreeris, et lapsed ometi ema põllepaeltest lahti laseksid. Ilmselt on ka see põhjus, miks teda ei leitud, kui omavalitsuse töötaja tuli väikelinna evakueerima oma minibussiga. Siis oli Aila ainus, keda ei leitud ja kes jäigi nö kadunuks kuni ta etenduse lõpus Marilyn Monroena "tuhast tõusis". Kavalehe järgi võttes kõik teised tegelased olid veidi "nupust nikastanud". Näiteks Viire Valdma kehastatud Hilkka, kes oli rauk, aga mingitel hetkedel käitus nagu laps. Kusjuures öeldakse, et sageli vanainimesed muutuvad tagasi lasteks ja hakkavad samuti jonnima, nagu lapsed. Hilkka aga käitus nii, nagu ta olekski laps ja teised elanikud pidid temaga käituma samuti kui väikese lapsega. Või siis Martin Veinmanni poolt kehastatud Taat, kes maalis ainult valge värviga kuni Hilkka talle vembu tegi ja peale seda Taat ka punast värvimises kasutama hakkas. Või siis Ivo Uukkivi kehastatud luuletaja Petteri, kes tahtis Hiinas veega haikusid kirjutada ja lõpuks avastas, et ta saab veega haikusid ka sealsamas Soome seenioritekodus kirjutada. Või Kleer Maibaum-Vihmari kehastatud unetu Tytti, kes oli viimati maganud lapsepõlves ja tegi endale oma lemmiklauljast Katri Helenast pühaku. Tegelikult võiksin ma siin kõik tegelased ja nende kiiksud ükshaaval välja tuua, kuid mingil määral annab tegelaste kiiksude kohta aimu ka nende kirjeldus ülevalpool. Kusjuures see kirjeldus on võetud kavalehelt täpselt nii nagu seal kirjas oli. 

Seekord ei saa ma isegi näitlejate kohta midagi konkreetselt kirjutada. Stiilis, et see mängis nüüd väga hästi ja see mängis mitte nii hästi jne. Tegemist oli ansamblimänguga ja kõik olid võrdsed ning kõikide rollid olid väga head. Ma isegi unustasin ära, et ma olen teatris. Lihtsalt kogu etenduse aja oli tunne, et need ongi reaalsed inimesed ja ma vaatan mingisuguseid dokumentaalkaadreid Soome väikelinna elanikest. Kõige parem näide selle kohta on see, kui luuletaja Petteri oli sõpradega joonud ja omadega kusagile rappa või sohu või kuhu iganes mutta vajunud. Kui Aila teda siis sealt porist välja sikutas ja pärast ütles Petterile, et küll Petteri on ikka räpane, väristasin mina saalis samal ajal õlgu. Ma lihtsalt nägin sel hetkel seal laval seda poriste ja läbiligunenud riietega Petterit ja see tekitas õlaväristamist. Kusjuures tegelikult oli Ivo Uukkivi laval täiesti kuivade ja puhaste riietega sel ajal. Ma lihtsalt tahtsin näidet tuua, kui kõvasti ma etendusse sisse elasin. Või siis, kui kogu väikelinna elanikud etenduse lõpus "New York, New York" laulu laulsid. No mina igatahes õõtsusin kaasa ja jalg tatsus saalis kaasa ja refrääni ajal laulsin ma ka kaasa (mõtetes siiski). Samuti uskusin ma, et laval olevad tegelased ongi nii vanad, nagu kavalehel välja on toodud. Sellest kontrastist sain ma tegelikult alles laupäeval poes aru. Kassajärjekorras seistes jäin ajakirju vaatama ja nägin seal ajakirja "Tervis Pluss" kaanel Viire Valdma pilti. Esimene mõte oli, et issand kui noor ta siin on (mitte, et ta muidu vana oleks, aga kontrast reaalsuse ja minu reede õhtuse nägemuse vahel oli liiga suur). Siis jõudis kohale, et ta ei ole jah nii vana, nagu ta reedeõhtul Hilkkana laval oli. Ausalt ka ma ei arva, et Viire Valdma vana on, või teised näitlejad, kes lavastuses endast vanemaid tegelasi mängisid, aga lihtsalt mind pani imestama see, kui tõsiselt ma laval toimuvat võtsin. Ma tahan lihtsalt seda öelda, et tavaliselt mind häirib see, kui näitlejad mängivad endast palju vanemaid või nooremaid tegelasi, kuid seekord ei häirinud mind see üldse, sest lugu oli nii hea, et ma nägingi laval just täpselt selles vanuses inimesi, nagu Pipsa Lonka kirja on pannud. 

Nüüd jõuame lõpuks ka sinnani, miks see lavastus mulle nii hirmsasti meeldis. Esiteks meeldis mulle just see, et tegemist oli draamaga ja tegemist oli täiesti tavaliste inimestega. Pole ju vahet, kas tegu on Soome või Eesti väikelinna või küla elanikega. No ja kuna mina olen samuti väikesest külast pärit, siis oli mul selles suhtes päris palju paralleele võimalik oma eluga tuua. Näiteks see, et lavastuses igatsesid paljud tegelased New Yorki, sest Ameerika on ju teadupärast kõikide võimaluste maa ja nii arvasid nad, et kui nad oleksid New Yorgis või Hiinas, siis oleks nende elu palju parem. Mina näiteks mõtlen seda, et kui ma Tallinnasse elama saaks, siis oleks minu elu palju parem, sest mulle tundub et Tallinnas on nii palju võimalusi. Näiteks saaksin ma mitmes teatris käia ja samuti tundub, et Tallinnas koguaeg toimub midagi. Ilmselt toimub ka Tartus (mis pole tegelikult ju Eesti mõistes mitte üldse väike linn) nii mõndagi, kuid eks see mis toimub kusagil kaugemal ja pole hetkel käega katsutav, on ikka alati huvitavam. Samuti olid väga tuttavad need joodikud supermarketi taga, kes aeg-ajalt taarat automaati viisid, et siis saadud raha eest uusi õllepudeleid osta. Tuleb tuttav ette? Kindlasti tuleb tuttav ette ka supermarketi kassas istuv tülpinud näoga kassapidaja, kes poes ostjaid jõllitas ja murede tekkimisel äärmiselt tülpinud häälega juhatajale helistas, et abi küsida. Või üksik vanatüdruk, kes ei suuda oma vanematest lahti lasta? Ühesõnaga tegelasi on palju ja kindlasti suudab igaüks sealt kedagi ära tunda ka oma elus. Mul oli küll mõte, et äkki peaks eestlastest ka sellise lavastuse kirjutama. Sest meie elu on täpselt samasugune. Ma isegi juhtusin hirmuga mõtlema, et ühel päeval võin mina ka olla 50-aastane vanatüdruk, kes oma ema põllepaeltest lahti ei suuda lasta. Ma siiski arvan, et ma praegu ei karda üksinda elada ja saan ilma emata hakkama, kuid kui ma näiteks nädalavahetusel ema juurde külla lähen, siis on esimene asi, küsimus: "Kuule kas sul midagi süüa ka on?". Täpselt sama asja küsis ka Hilje Mureli tegelaskuju Kerttu korduvalt oma emalt. Kui lavastuses oli Tytti elus olulisel kohal Soome tuntud laulja Katri Helena, siis Eesti versioonis võiks selle Anne Veskiga asendada. Ja ma isegi kujutan end samuti ette Anne Veski muusika taustal hommikuvõimlemist tegemas, nagu seda tegi Tytti Katri Helena laulu saatel. Siiski ma Anne Veskist plakatit ei ole koju meisterdanud ja seda ei tee ka. Ma kardan, et minus on lihtsalt natukene liiga palju tervet mõistust ja liiga vähe meeleheidet ja depressiooni peidus. 

Lisaks heale tekstile ja väga heale näitlejatööle oli kogu lavastus väga hästi üles ehitatud ning kujundatud. Pöördlavale olid üles seatud väikesed majakesed. Nii, et neljas küljes oli maja. Näha oli maja fassaad ja teisel pool fassaadi väike tuba. Lavamehed keerasid maju vastavalt sellele, kas oli vaja näidata fassaadi või seda, mis toimub toas. Vahel oli võimalik näha nii fassaadi kui ka seda, mis toimus fassaadi taga. Kindlasti andis selline ruumiline lavakujundus veel rohkem "päris elu" tunnet edasi. Pöördlava ette või õigem oleks öelda eeslava alla oli tehtud meri, kus tegelased sees käisid. Või siis need kassid, kes olid lava tagaseinale projetseeritud. Tegelikult oli sinna seinale üldse peaaegu kõike projetseeritud. Küll oli seal autotee, kus auto peal sõitis (täiesti liikuv pilt muide oli), küll oli seal Õnne supermarketi pilt, täiskuu ja tähistaevas või hall ja lainetav Läänemeri. Ma arvan, et need taustad olidki need, mis paljuski tekitasid tunde, et see on päriselu, mitte lihtsalt püüd mängida päriselu. 

Selline oli meri. Pilt Eesti Draamateatri kodulehelt

On ju tõetruu täiskuu ja tähistaevas? Pilt ikka pärit Eesti Draamateatri kodulehelt

Selleks, et lavastus liiga hall ja sünge poleks, oli sinna peidetud ka veidikene nalja. Näiteks bussitäis Jaapani turiste, kes supermarketis Muumisid müügil nägid ja need kohe elevusega endale ostsid ning seejärel kohalikele teatasid, kuidas nad lähevad Naantali loomaaega ehtsaid Muumisid vaatama. Või kui Petteri mutta vajus, kuidas talle seal mudas roheline konn vastu tuli ja krooksus. Või kui külajot Jarkka (Jaan Rekkor) haukuvatele koertele vastu haukus. Võib-olla see koerte haukumise osa tundus lihtsalt mulle naljakas, kuna ma olen ka see inimene, kes koerale vastu haugub ja kassi kräunumise peale vastu hakkan kassile kräunuma. Naljakas oli ka see koht, kui omavalitsuse töötaja tuli elanikke evakueerima ja Petteri oma üheksat kassi taga otsis ja neid bussi ladus. Kuna ma klassikaliste komöödiate ajal ei naera, siis võib-olla oli siin lavastuses veel mõni koht, kus teised naersid, aga mina ei naernud ja ma lihtsalt ei mäleta seda. Aga neid kohtasid oli küll palju, kus mina naerda sain. Juba kasvõi sellepärast, et mul tekkisid endal mingid seosed või kujutluspildid. See ongi teatri juures minu arvates kõige olulisem, et sa vaatad ühte lugu, aga samas sul jookseb paralleelselt peas teine lugu, mis haakub sellega, mida sa laval näed. Kuigi jah, seekord mul seda paralleelset lugu väga palju ei olnud, sest ma olin nii haaratud sellest loost, mis laval toimus, et polnud koguaeg aega peas paralleele luua. 

Ainus, mis mind veidi häiris oligi see, et ma ei saanud aru, miks pidi Aila etenduse lõpus Marilyn Monroena ilmuma? Või, et miks neid orienteerujaid sinna vahepeale vaja oli. Need orienteerujad ja Marilyn ei haakunud kuidagi selle tervikuga. Vähemalt minu arvates. Kõik muu oli suurepärane. Praeguse seisuga on kindlasti tegemist ühe parima lavastusega, mida ma sel aastal näinud olen. Seega ma soovitan kõigil vaatama minna. Siiski pean ma tunnistama, et minu puhul ilmselt mängis suurt rolli ka see, et mul on palju pingeid olnud viimasel ajal ja ma lihtsalt tundsin, et just nüüd on mul teatrisse vaja minna. Ma olen varem ka vist rääkinud, et teatris on kuidagi eriline õhk ja olek. Ma pole väga pikalt enam seda erilist õhku ja olekut tundnud (suvelavastuste puhul seda ilmselt ei olegi). Seekord oli aga kõik paigas. Tegelikult on Eesti Draamateatris mu meelest alati kõik paigas. Nii kui peauksest sisse saad on juba toredad ja sõbralikud piletikontrolörid vastas, kes naerulsui sind teretavad ja tekitavad kuidagi hea ja sooja tunde. Ja ausalt mul ei tule meelde et ma oleksin üheski teises teatris kohanud seda, et peale etenduste lõppu on ka teatrifuajees inimene, kes kõikidele lahkujatele "Head õhtut!" või "Head koduteed!" soovib. See lihtsalt teeb tuju heaks. 

Seega suured tänud Eesti Draamateatrile, et nad oskavad oma publiku südant soojendada ja pakuvad selliseid teatrielamusi! Ma olen siiralt õnnelik, et mulle seda lavastust soovitati ja et ma seda nii õigel ajal otsustasin vaatama minna. Kuna lavastus lõppes sellega, et tegelikult pole väga vahet kus kohas me elame või asume, sest unistusi saab täita igal pool ja õnnelik saab igal pool olla, siis on ka minul lootus, et ehk on siiski ka minul veel lootust õnnelikuks saada. 

Kui keegi pole seda lavastust veel näinud ja tahaks vaatama minna, siis tasub kiirustada. Nimelt annab Eesti Draamateater lavastuse kaks viimast etendust Oktoobris.

Täpsema info lavastuse kohta leiab Eesti Draamateatri koduleheküljelt.

Lõpetuseks üks lauluke Soome kuulsalt lauljalt Katri Helenalt (ma pole kindel, kas see on täpselt see sama laul, mis etenduses kõlas)

Ja postitus on sobilik lõpetada lauluga "New York, New York", millega lõppes ka etendus:

Loe edasi

GUNN, GUNN, VANA...

7.aprill 2016 VAT Teatri külalisetendus Vanemuise teatri Väikeses majas

Pilt pärit VAT Teatri koduleheküljelt. Pildi autor Mats Õun

Autor ja lavastaja: Mart Kivastik

Mängisid:

Tõnu Oja - Gunn

Tiit Sukk - Lemps, Jürka ja õpilane Haimur

Nüüd on küll viimane aeg oma mustandis seisvad postitused lõpuni kirjutada. Eelmisel nädalal lihtsalt juhtus nii, et sattusin kolmel järjestikusel õhtul teatrimajja ja ei olnud aega oma mõtteid kohe kirja panna. Nagu öeldakse, siis parem hilja kui mitte kunagi.

See oli ilmselt kunagi detsembri lõpus või jaanuari alguses, kui ma endale Ooperifantoomi piletit taga hakkasin ajama ja Piletilevi lehel surfates leidsin sellise lavastuse nagu "GUNN, GUNN, VANA...". Näitlejad sümpatiseerisid ja nii hakkasin sisututvustust lugema. Ka see tundus kuidagi minu meelele olevat. Nii see pilet siis minuni tee leidiski. Ühesõnaga sisututvustus oli järgmine: "Rublaajal, kui Gunn oli veel noor, olid kelnerid tähtsad. Elu oli okei, järjekord oli ukse taga, pappi oli jalaga segada. Euroajaks on Gunn juba vana hall mõttetu mees, seisab endiselt oma kohal baarileti taga.
Ja siis määratakse talle õpilane! Gunnist saab ühtäkki pedagoog! Põrguvärk! See paneb mõtlema! Isegi juurdlema. Kuidas elu käib ja millest kõik algas? Et ka temal olid suured plaanid! Unistused?! Vist küll, aga ei mäleta. Tal oli naine ja isegi mõned sõbrad. Tollel ammusel Smokie’ ajal.
Tegelikult on ju selge, mis on tähtis. Juhtugu, mis juhtub, aga ühte asja ei tohi unustada, see on... ja saabubki õpilane. Õpilane on armas juntsu, ei tea elust tuhkagi, suurte lootustega. Täpselt Gunn ise, kunagi ammu. Tund algab."

Praeguseks, kui ma olen lavastust näinud, ei saa ma enam aru, mis mulle selle sisututvustuse juures nii köitvana tundus. Ilmselt see rublaaeg ja see, et lugu räägib kelnerist. Ma kahjuks olen ise nii noor inimene, et pole rublaajal baaris käinud, aga igasuguseid legendaarseid lugusid olen kuulnud siit ja sealt.  Ja mingil põhjusel mulle pakub see Nõukogude aeg huvi. Eks see on tingitud sellest, et tahaks teada kust kohast ma pärinen, sest Nõukogude aeg ja kultuur on üks osa meie ajaloost. Mina pean ütlema, et ilmselt üks huvitavamaid osasid meie ajaloost (ilmselt need, kes ise sel perioodil on elanud selle väitega ei nõustu). Mis oleks veel parem moodus ajastust aimu saada, kui teatrit vaadata. Nii siis küpseski otsus kõnealust lavastust vaatama minna. Seda enam, et lavastus oli külalisetendustega Tartus.

Kahjuks ma lavastuse endaga nii rahule ei jäänud kui sisututvustusega. Võib-olla on asi siiski selles, et ma pole sellel ajastul elanud ja ei saanud kõikidest naljadest aru ja seega tundus lavastus mulle igav. Tegelikult ei saa ma öelda, et igav oleks olnud, aga järjekordselt olid minu ootused kordades kõrgemad. Ma ei saagi aru, kas viga on minus ja ma suudangi täiesti tühja koha pealt enda ootused kuhugi küündimatutesse kõrgustesse kruvida või siis on asi Eesti teatris, kes ei suuda lavastusi piisavalt kõrgel tasemel teha. Ilmselt on viga ikka minus, sest teatriga rohkem kursis olevad inimesed kirjutavad igal pool kui heal ja kõrgel tasemel teatrit meil Eestis tehakse. 

Ma arvan, et üks põhjus miks mulle lavastus nii väga ei meeldinud oligi see, et tegevus toimus tänapäeval. Gunn lihtsalt meenutas oma õpilasele vanu häid aegu. Samas mina oleksin just oodanud et tegevus toimubki rohkem selles "vanas heas ajas" ja ma näeksin sellele ajastule omast elu. Kuigi mingisuguse ettekujutuse ma ikka sain, sest lavakujunduses oli kasutatud ehtsat KuKu Klubi (mis on ju teadupärast nõukaaja baarimeka) originaalmööblit. Seega lavakujunduse eest kümme punkti. Andis minu meelest seda õiget meeleolu ja õhustikku väga hästi edasi küll. Samamoodi sobis Tõnu Oja Gunni rolli väga hästi. Ma vabandan ette ära, kui ma nüüd kellelegi liiga teen, aga minul seostus Tõnu Oja jätkuvalt pereisaga kunagisest lastesaatest "PÄTU". No ja see on ju ehtne nõukaajastu saade, selles mõttes, et tegevus toimub just sellisel ajal ja nii nagu mina oma vaimusilmas nõukaaega ette kujutan. Nii polegi midagi imestada, et Gunn oli minu jaoks ka päris autentne kuju. Osalt seepärast, et Tõnu Oja lihtsalt seostub mulle selle ajastuga, aga teisalt ka seepärast, et Tõnu Oja lihtsalt oskas Gunni tegelaskuju olemust tabada ja nii hästi edasi anda. 

Ilmselt tegigi lavastuse minu jaoks mitte nii meeldivaks õpilane Haimur. Tiit Sukk mängis noort nolki väga hästi ja usutavalt, kuid kohati oli tegemist täiesti tavalise lapsega, mitte täisealise inimesega. Ma ikka eeldan, et baari tööle minemiseks peab inimene täisealine olema. No ja ma tahaks tänapäeval näha täiskasvanud poissi, kellele antakse raha, et ta poest suitsu tooks ja siis toob poiss endale jäätist, sest ta lihtsalt ei suitseta. Sellist asja lihtsalt ei ole minu silmad veel näinud. Ma tean, et sellised inimesed on olemas, kuid need inimesed ilmselt ei soovi sellises keldribaaris ka töötada. Seega see vastuolu, mis tekkis mulle väga ei sümpatiseerinud. Ju see kontrast oligi mõeldud selle eesmärgiga, et näidata kuidas meie aeg muutunud on. Sest mulle isiklikult tundub küll, et minu lapsepõlvega võrreldes on praeguse aja lapsed kuidagi teistsugusemad. Ilmselt sama kehtib ka kõikide teiste inimeste puhul. Kui kunagi olid sa kõva mees ja tegija, kui baari tööle said, siis nüüd võib baari tööle saada peaaegu igaüks, sest ajad ja prioriteedid on muutunud. 

Lisaks Haimurile oli Tiit Sukal ka õpetaja Lempsi ja ärimees Jürka rollid. Ma pean tunnistama, et mu vaist ei petnud, kui ma vaatasin et head näitlejad mängivad. Tiit Sukk sai kõikide oma rollidega väga hästi hakkama ja kõik nad oli huvitavad ja nauditavad vaadata. Minu lemmik oli siiski Lemps, kes oma musta mantli ja kaabuga jättis salapärase mulje. Mulle on spioonindus alati meeldinud. Kõige ebasümpaatsema mulje jättis mulle aga Jürka. Ma saan aru, et tegemist oli ennasttäis ja ülbe ärimehega, aga ma reeglina ei kannata kui äriinimesed ropendavad. Tegelikult ei meeldi mulle üldse kui inimesed ropendavad, eriti kui ma pean ropendamist teatris kuulama. Jajah, eks kõik meist on vahel paar vängemat sõna üle huulte lasknud, nii ka mina, aga ma ei salli seda, kui mingil hetkel peale roppuste muud ei tulegi. See on minu meelest kuidagi liiga labane huumor. Aga noh, see on ainult minu arvamus. 

Kui ma nüüd oma mõtted olen kirja pannud, siis ma ei saagi päris täpselt aru, et mis mulle siis ei meeldinud. Kui lavakujundus oli hea ja näitlejatöö mulle ka meeldis, siis mis see ikkagi oli, mis lavastuse minu jaoks kasinaks tegi. Ilmselt tekst. Esiteks see ropendamine, mida ei olnud küll väga palju, kuid mis ikkagi jäi häirima. Teiseks ilmselt ka see, et tekst oligi kuidagi lihtne ja pealiskaudne. Mulle meeldib kui tekstis või lavastuses on midagi sügavamat sees, mille üle siis igaüks saab mõelda. Mul tekkis nüüd kohe tahtmine endale mõned Mart Kivastiku tekstid otsida, et temast kui kirjanikust veidi paremat ülevaadet saada. Kas antud lavastuse tekst on tema tavapärases stiilis kirjutatud, või on see üks tema parimatest või üks tema halvimatest töödest?

Aga nagu öeldakse, siis maitse üle ei vaielda, vaid kakeldakse. Seega kui keegi tahab minuga kakelda, et tegemist on maailma parima lavastusega, siis olge lahked. Ma nüüd ei väida, et tegemist oli maailma halvima lavastusega, aga minu jaoks jäi tekstist midagi puudu, mis oleks lubanud mul lavastust täielikult nautida. Paratamatult libisesid minu mõtted aeg-ajalt laval toimuvalt argimõtete juurde. Minu jaoks on see aga lavastuse hindamise juures oluliseks mõõdupuuks. Kui ma unustan etendust vaadates oma argimured ära ja elan laval toimuvale kaasa, siis on etendus hästi õnnestunud. Kui ma aga hakkan mõtlema sellele, et mida homme selga panna või mida süüa teha vms, siis pole tegemist minu jaoks just parima lavastusega, mida ma näinud olen.

Kui keegi aga tunneb, et teda huvitaksid ühe nõukaaja kelneri mõtted ja arvamus tänapäevast, siis soovitan vaatama minna. Tegelikult on ju lavakujundus ja näitlejatööd ka head. Ja kui teile veel meeldib vängemaid sõnu laval kuulata, siis on tegemist just teile sobiva lavastusega.

Järgmised etendused toimuvad Tallinnas Rahvusraamatukogu teatrisaalis 16. ja 18. aprillil ja 19.mail.

Rohkem informatsiooni lavastuse kohta leiab VAT Teatri koduleheküljelt SIIT 

Loe edasi