Kauka jumal

 23. märts 2023 VAT Teatri külalisetendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Foto: Rait Avestik

See vist oli 2020. aasta Draama festivalil, kui ma tahtsin VAT Teatri lavastust „Kauka jumal“ vaadata, aga tol korral ajad kuidagi ei klappinud ja nii ta nägemata jäigi. Nüüd tuli lavastus aga mulle lausa koju kätte ja nõnda oleks patt olnud teatrikülastus tegemata jätta. Olen näidendit pidanud teatriajaloo õppeaine raames lugema ja mäletasin, et pigem oli tekst üsna masendav ja midagi toredat näidendis ei olnud. Aga lavastaja Margo Teder ja dramaturg Mihkel Seeder lubavad lavastuse kodulehel, et Kitzbergi poolt 1912. aastal kirjutatud lugu on toodud tänapäeva ja kusagilt oli meelde jäänud, et kohati on lavastusest komöödia tehtud. „Kauka jumal“ komöödiana tundus juba päris ahvatlev.

Teatrisaalist väljusin segaste tunnetega. Lubatud komöödiat ma ei saanud ja tagantjärgi hakkan mõtlema, et äkki ajasin ise midagi segamini ja komöödiaks oli tehtud mõni teine lavastus, mille kohta ma samal ajal lugesin. Kuigi lavastus oli 2020. aastal nomineeritud päris mitmele teatriauhinnale, jättis lavastus mind üsna ükskõikseks. Järelikult ma ikka teatrikriitikutega sama teatrimaitset ei oma. Ehk oli ükskõiksus tingitud sellest, et lavastus räägib väga palju rahast ja rahaahnusest ja ma ei pea rahaahnusest väga lugu. Jah, kahjuks on meie elu tänapäeval selline, et päris ilma rahata ei saa keegi hakkama, aga eks see ole ka omamoodi häiriv, et absoluutselt kõik on rahast sõltuvad. Selles osas on rahast rääkimine oluline, aga minu jaoks jäi inimlikkusest ja psühholoogiast puudu.

Ühes intervjuus ütles peategelast Mogri-Märti kehastav Indrek Taalmaa, et Mogri-Märt on nagu oma aja pank, kes annab laenu ja teenib kasumit antud laenu protsendi pealt. Kui inimene ei suuda laenu tagasi maksta, siis võtab Mogri-Märt laenu ja protsendi katteks kogu inimese varanduse endale. Teatud juhtudel vaatas Mogri-Märt ka enda lapsi kui kasumlikku äritehingut. Pojal lubas ta naiseks võtta ainult korraliku kaasavaraga naise ja tütart lubas mehele ainult sellisele mehele, kellel oleks juba korralik varandus olemas. Muidugi juhtus nii, et mõlemad lapsed tegutsesid täpselt risti-vastupidiselt isa soovidele ja nii perekond puruneski. Poeg soovis abielluda vaesest võlgniku perest pärit Leenaga, kes oli tema tallu teenijaks antud. Samal ajal soovis tütar abielluda mehega, kes enda jutu kohaselt on suur ärimees, kuid kellel polnud hetkel ühtegi äri ette näidata ja kes oli lihtsalt suurte sõnadega õhumüüja.

Kes raamatut on lugenud, siis need ilmelt teavad, et Mogri-Märt ehitas uut maja ja kuna raha oli tema jaoks kõige olulisem, viis ta esimese asjana uude majja rahakapi (uuemas mõistes seifi). Kui majja ootamatult välk sisse lõi ja maja põlema süttis, saatis Mogri-Märt just oma poja (Margo Teder) põlevast majast seifi välja tooma. Sel hetkel oli raha tema jaoks tähtsam kui oma poeg, sest oli ilmne, et sellisest tulekahjust ei tule keegi elavana tagasi. Kuidas eesti ütlemine ongi, et kõik vanemate patut nuheldakse laste kaela? Nii ka siin, pidi noor Märt maksma oma eluga selle eest, et isa saaks enda rahajumalaga kokku. Saatuse tahtel sureb ka Mogri-Märdi tütar Miili (Karolin Jürise) ja nii jääb Mogri-Märt pärast abikaasa surma maailma peaaegu üksinda. Ainsaks kaaslaseks pojanaine Leena (keda mängis samuti Karolin Jürise) ja tütrepoeg Mäidu (keda lavastuses meile ei näidata), kelle mõlemad on Mogri-Märt oma elu jooksul ära põlanud.

Minu jaoks oli kogu etenduse jooksul huvitav vaadata seda, kuidas kõik näitlejad peale Indrek Taalmaa mängisid kahte rolli ja mõnes mõttes olid rollid teineteise vastandid. Eks igal inimesel on oma head ja halvemad küljed, kuid mulle jäi natukene selline tunne, et Margo Teder lavastajana oli üritanud iga tegelase puhul kujutada ainult tema ühte külge ja siis sama näitleja poolt mängitud teine tegelane kujutas eelmise tegelase vastandit. Mogri-Märdi puhul nägime tegelikult ka tema inimlikumat poolt. Seda siis lavastuse lõpus, kui Mogri-Märt oli matnud oma lapsed ja naise ning oli juba vana ja nõdrameelne, ning rääkis õues kahe vihmaussiga. Siis rääkis Mogri-Märt, te tema on hea inimene ja tema aitab kõiki.

Näiteks tulid minu jaoks kõige teravamalt vastandid esile Karolin Jürise kehastatud Räätsa talu teenija Leena ning peretütar Miili vahel. Leena oli tallu antud teenijaks tema isa võlgade katteks ja just Leena oli see, kes noore Märdi alkoholist ja muudest pahedest suutis ära võõrutada. Leenat nägime laval tunkedes ja lehepuhuriga tööd tegemas. Lisaks oli jutust aru saada, et just Leena on see, kes rasket tööd tehes talu korras hoiab ja Mogri-Märdile tema poja talu rendiraha teenib. Seevastu Miili oli harjunud raha eest kõike saama ja kandis lühikesi riideid, millega Instagramis erinevaid pilte postitada. Ehk siis vastandiks töökus ja maal elamine vs tänapäevased suunamudijad, kelle tööks on ilus välja näha ja endast ilusaid pilte ja videosid postitada.

Teine väga kõnekas paar oli Elina Reinoldi kehastatud Mogri-Märdi naine ja Räätsa talu teenija Anu. Kui Anu oli teadjanaine, kes tagus vahepeal šamaanitrummi, siis Mogri-Märdi naine oli tüüpiline beibe (kui stereotüüpe kasutada), kes käis pidevalt šoppamas ja liikus ning rääkis nii nagu me oleme harjunud blondiinianekdootide kaudu blondiine ette kujutama. Siiski oli mõlemal naisel teatud võim Mogri-Märdi üle, sest Anu mängis Märdi vastu tema enda relvadega ja sai Mogri-Märdilt tagasi suurt protsenti kogunud laenuraha ja perenaine oli see, kes lõpuks töömeeste asemel Mogrile uut maja ehitas ja kellele Mogri-Märt sai pereasjades toetuda.

Ago Sootsi kehastatud Leena külajoodikust isa Masa-Ants oli purjus vanamees, kes Mogri-Märdilt käis raha laenamas, et enda joomakirje rahuldada ning pidi oma võlgade katteks oma tütre andma Mogri-Märdi pojale Räätsa tallu teenijaks. Samas kui teine Sootsi kehastatud tegelane Peeter Pärn oli enda sõnul suur ärimees, kes soovis just Mogri-Märdi tütre Miiliga abielluda ja Mogri-Märdi raha investeerida. Ühelt poolt olid siin vastandatud noor ja vana mees kuid teisalt oli üks mees Mogri-Märdile võlgu ja andnud nö võla katteks oma tütre Märdile, samal ajal kui teine tahtis Mogri-Märdilt võtta tema tütart.

Viimane kahe tegelase paar oli Meelis Põdersoo kehastatud noor Märt ja politseinik. Nende puhul ma väga suurt vastandlikkust ei näinud. Kõige enam jäi ehk silma see, et noor Märt kartis oma isa ja üritas igati isa soovide järgi toimetada (kui armastus välja jätta). Samas politseinik Mogri-Märti ei kartnud ka siis kui teda relvaga sihiti.

Mis mulle meeldis, oli lavastuse kujundus (kunstnik Pille Jänes). Kui ma nüüd hoolega järele mõtlen, siis lavakujundus vist oligi peamine põhjus, miks ma Draama festivali ajal lavastust vaatama tahtsin minna. Lihtsalt see ilus päikesepaisteline ja roheline maastik, mis lava tagaseinas on, tekitab igal aastaajal mõnusa suveigatsuse. Ja kus mujal eestlane suve veeta tahab kui sellise idüllilise looduse keskel maal. Eks see ääremaa ongi see koht, kus kogu lavastuse tegevus aset leidis. Samal ajal kattis lavapõrandat roheline kunstmuru, mis veelgi enam süvendas seda looduse tunnet. Kuigi peab tunnistama, et piltidel näeb lavakujundus veidi rohkem „päris“ välja ja teatrisaalis jäi asi minu jaoks ikkagi veidi liiga tehislikuks ja seda emotsiooni mis pilte vaadates, mul ei tekkinud.

Teatris oli ka üks kooliklass ja ma tean, et VAT Teater keskendub päris palju koolidele, seega ilmselt Eesti kirjandusklassika tundmise mõttes on see kindlasti hea lavastus, mida koolilastega vaatama minna, kuna kirjandusklassika on muudetud tänapäeva noortele veidi arusaadavamaks. Ja kindlasti näitab lavastus seda kuidas raha võib meie elusid muuta ja mitte just õnnelikuma elu suunas. Minul jäi sel korral kahjuks teatrielamus saamata, aga ehk oli se tingitud sellest, et ma läksin juba liiga kõrgete ootustega teatrisse. Sest olin juba eelnevalt väga palju kiidusõnu kuulnud konkreetse lavastuse kohta. Aga kui kõik teised kiidavad (nii kriitikud kui ka tavateatrikülastajad), siis järelikult pidi viga minus olema, et ma erilist teatrielamust ei saanud. Kui päris aus olla, siis ega VAT Teater pole päris minu teatrimaitse ka. Samas ei saa ma öelda, et lavastus nii jube oleks olnud, et kohe üldse poleks vaadata tahtnud. Lihtsalt teatrisaalist lahkudes ei olnud seda tunnet, et oh kui äge see kõik oli ja ma tahaks seda veel näha ja kuidas teater on ikka nii äge asi. Sisuliselt peale saalist lahkumist oli mul juba suurem osa laval nähtust meelest läinud.

Autor: August Kitzberg
Dramaturg: Mihkel Seeder
Lavastaja: Margo Teder
Kunstnik: Pille Jänes
Helilooja: Ann-Lisett Rebane
Valguskunstnik: Sander Põllu
Osades:
Indrek Taalmaa  - Mogri-Märt
Elina Reinold – perenaine ja Anu
Karolin Jürise – Leena ja Miili
Ago Soots – Masa-Ants ja Peeter Pärn
Meelis Põdersoo – noor Märt ja politseinik

Kellel lavastuse vastu huvi tekkis, siis rohkem infot saab VAT Teatri koduleheküljelt.

Loe edasi

GUNN, GUNN, VANA...

7.aprill 2016 VAT Teatri külalisetendus Vanemuise teatri Väikeses majas

Pilt pärit VAT Teatri koduleheküljelt. Pildi autor Mats Õun

Autor ja lavastaja: Mart Kivastik

Mängisid:

Tõnu Oja - Gunn

Tiit Sukk - Lemps, Jürka ja õpilane Haimur

Nüüd on küll viimane aeg oma mustandis seisvad postitused lõpuni kirjutada. Eelmisel nädalal lihtsalt juhtus nii, et sattusin kolmel järjestikusel õhtul teatrimajja ja ei olnud aega oma mõtteid kohe kirja panna. Nagu öeldakse, siis parem hilja kui mitte kunagi.

See oli ilmselt kunagi detsembri lõpus või jaanuari alguses, kui ma endale Ooperifantoomi piletit taga hakkasin ajama ja Piletilevi lehel surfates leidsin sellise lavastuse nagu "GUNN, GUNN, VANA...". Näitlejad sümpatiseerisid ja nii hakkasin sisututvustust lugema. Ka see tundus kuidagi minu meelele olevat. Nii see pilet siis minuni tee leidiski. Ühesõnaga sisututvustus oli järgmine: "Rublaajal, kui Gunn oli veel noor, olid kelnerid tähtsad. Elu oli okei, järjekord oli ukse taga, pappi oli jalaga segada. Euroajaks on Gunn juba vana hall mõttetu mees, seisab endiselt oma kohal baarileti taga.
Ja siis määratakse talle õpilane! Gunnist saab ühtäkki pedagoog! Põrguvärk! See paneb mõtlema! Isegi juurdlema. Kuidas elu käib ja millest kõik algas? Et ka temal olid suured plaanid! Unistused?! Vist küll, aga ei mäleta. Tal oli naine ja isegi mõned sõbrad. Tollel ammusel Smokie’ ajal.
Tegelikult on ju selge, mis on tähtis. Juhtugu, mis juhtub, aga ühte asja ei tohi unustada, see on... ja saabubki õpilane. Õpilane on armas juntsu, ei tea elust tuhkagi, suurte lootustega. Täpselt Gunn ise, kunagi ammu. Tund algab."

Praeguseks, kui ma olen lavastust näinud, ei saa ma enam aru, mis mulle selle sisututvustuse juures nii köitvana tundus. Ilmselt see rublaaeg ja see, et lugu räägib kelnerist. Ma kahjuks olen ise nii noor inimene, et pole rublaajal baaris käinud, aga igasuguseid legendaarseid lugusid olen kuulnud siit ja sealt.  Ja mingil põhjusel mulle pakub see Nõukogude aeg huvi. Eks see on tingitud sellest, et tahaks teada kust kohast ma pärinen, sest Nõukogude aeg ja kultuur on üks osa meie ajaloost. Mina pean ütlema, et ilmselt üks huvitavamaid osasid meie ajaloost (ilmselt need, kes ise sel perioodil on elanud selle väitega ei nõustu). Mis oleks veel parem moodus ajastust aimu saada, kui teatrit vaadata. Nii siis küpseski otsus kõnealust lavastust vaatama minna. Seda enam, et lavastus oli külalisetendustega Tartus.

Kahjuks ma lavastuse endaga nii rahule ei jäänud kui sisututvustusega. Võib-olla on asi siiski selles, et ma pole sellel ajastul elanud ja ei saanud kõikidest naljadest aru ja seega tundus lavastus mulle igav. Tegelikult ei saa ma öelda, et igav oleks olnud, aga järjekordselt olid minu ootused kordades kõrgemad. Ma ei saagi aru, kas viga on minus ja ma suudangi täiesti tühja koha pealt enda ootused kuhugi küündimatutesse kõrgustesse kruvida või siis on asi Eesti teatris, kes ei suuda lavastusi piisavalt kõrgel tasemel teha. Ilmselt on viga ikka minus, sest teatriga rohkem kursis olevad inimesed kirjutavad igal pool kui heal ja kõrgel tasemel teatrit meil Eestis tehakse. 

Ma arvan, et üks põhjus miks mulle lavastus nii väga ei meeldinud oligi see, et tegevus toimus tänapäeval. Gunn lihtsalt meenutas oma õpilasele vanu häid aegu. Samas mina oleksin just oodanud et tegevus toimubki rohkem selles "vanas heas ajas" ja ma näeksin sellele ajastule omast elu. Kuigi mingisuguse ettekujutuse ma ikka sain, sest lavakujunduses oli kasutatud ehtsat KuKu Klubi (mis on ju teadupärast nõukaaja baarimeka) originaalmööblit. Seega lavakujunduse eest kümme punkti. Andis minu meelest seda õiget meeleolu ja õhustikku väga hästi edasi küll. Samamoodi sobis Tõnu Oja Gunni rolli väga hästi. Ma vabandan ette ära, kui ma nüüd kellelegi liiga teen, aga minul seostus Tõnu Oja jätkuvalt pereisaga kunagisest lastesaatest "PÄTU". No ja see on ju ehtne nõukaajastu saade, selles mõttes, et tegevus toimub just sellisel ajal ja nii nagu mina oma vaimusilmas nõukaaega ette kujutan. Nii polegi midagi imestada, et Gunn oli minu jaoks ka päris autentne kuju. Osalt seepärast, et Tõnu Oja lihtsalt seostub mulle selle ajastuga, aga teisalt ka seepärast, et Tõnu Oja lihtsalt oskas Gunni tegelaskuju olemust tabada ja nii hästi edasi anda. 

Ilmselt tegigi lavastuse minu jaoks mitte nii meeldivaks õpilane Haimur. Tiit Sukk mängis noort nolki väga hästi ja usutavalt, kuid kohati oli tegemist täiesti tavalise lapsega, mitte täisealise inimesega. Ma ikka eeldan, et baari tööle minemiseks peab inimene täisealine olema. No ja ma tahaks tänapäeval näha täiskasvanud poissi, kellele antakse raha, et ta poest suitsu tooks ja siis toob poiss endale jäätist, sest ta lihtsalt ei suitseta. Sellist asja lihtsalt ei ole minu silmad veel näinud. Ma tean, et sellised inimesed on olemas, kuid need inimesed ilmselt ei soovi sellises keldribaaris ka töötada. Seega see vastuolu, mis tekkis mulle väga ei sümpatiseerinud. Ju see kontrast oligi mõeldud selle eesmärgiga, et näidata kuidas meie aeg muutunud on. Sest mulle isiklikult tundub küll, et minu lapsepõlvega võrreldes on praeguse aja lapsed kuidagi teistsugusemad. Ilmselt sama kehtib ka kõikide teiste inimeste puhul. Kui kunagi olid sa kõva mees ja tegija, kui baari tööle said, siis nüüd võib baari tööle saada peaaegu igaüks, sest ajad ja prioriteedid on muutunud. 

Lisaks Haimurile oli Tiit Sukal ka õpetaja Lempsi ja ärimees Jürka rollid. Ma pean tunnistama, et mu vaist ei petnud, kui ma vaatasin et head näitlejad mängivad. Tiit Sukk sai kõikide oma rollidega väga hästi hakkama ja kõik nad oli huvitavad ja nauditavad vaadata. Minu lemmik oli siiski Lemps, kes oma musta mantli ja kaabuga jättis salapärase mulje. Mulle on spioonindus alati meeldinud. Kõige ebasümpaatsema mulje jättis mulle aga Jürka. Ma saan aru, et tegemist oli ennasttäis ja ülbe ärimehega, aga ma reeglina ei kannata kui äriinimesed ropendavad. Tegelikult ei meeldi mulle üldse kui inimesed ropendavad, eriti kui ma pean ropendamist teatris kuulama. Jajah, eks kõik meist on vahel paar vängemat sõna üle huulte lasknud, nii ka mina, aga ma ei salli seda, kui mingil hetkel peale roppuste muud ei tulegi. See on minu meelest kuidagi liiga labane huumor. Aga noh, see on ainult minu arvamus. 

Kui ma nüüd oma mõtted olen kirja pannud, siis ma ei saagi päris täpselt aru, et mis mulle siis ei meeldinud. Kui lavakujundus oli hea ja näitlejatöö mulle ka meeldis, siis mis see ikkagi oli, mis lavastuse minu jaoks kasinaks tegi. Ilmselt tekst. Esiteks see ropendamine, mida ei olnud küll väga palju, kuid mis ikkagi jäi häirima. Teiseks ilmselt ka see, et tekst oligi kuidagi lihtne ja pealiskaudne. Mulle meeldib kui tekstis või lavastuses on midagi sügavamat sees, mille üle siis igaüks saab mõelda. Mul tekkis nüüd kohe tahtmine endale mõned Mart Kivastiku tekstid otsida, et temast kui kirjanikust veidi paremat ülevaadet saada. Kas antud lavastuse tekst on tema tavapärases stiilis kirjutatud, või on see üks tema parimatest või üks tema halvimatest töödest?

Aga nagu öeldakse, siis maitse üle ei vaielda, vaid kakeldakse. Seega kui keegi tahab minuga kakelda, et tegemist on maailma parima lavastusega, siis olge lahked. Ma nüüd ei väida, et tegemist oli maailma halvima lavastusega, aga minu jaoks jäi tekstist midagi puudu, mis oleks lubanud mul lavastust täielikult nautida. Paratamatult libisesid minu mõtted aeg-ajalt laval toimuvalt argimõtete juurde. Minu jaoks on see aga lavastuse hindamise juures oluliseks mõõdupuuks. Kui ma unustan etendust vaadates oma argimured ära ja elan laval toimuvale kaasa, siis on etendus hästi õnnestunud. Kui ma aga hakkan mõtlema sellele, et mida homme selga panna või mida süüa teha vms, siis pole tegemist minu jaoks just parima lavastusega, mida ma näinud olen.

Kui keegi aga tunneb, et teda huvitaksid ühe nõukaaja kelneri mõtted ja arvamus tänapäevast, siis soovitan vaatama minna. Tegelikult on ju lavakujundus ja näitlejatööd ka head. Ja kui teile veel meeldib vängemaid sõnu laval kuulata, siis on tegemist just teile sobiva lavastusega.

Järgmised etendused toimuvad Tallinnas Rahvusraamatukogu teatrisaalis 16. ja 18. aprillil ja 19.mail.

Rohkem informatsiooni lavastuse kohta leiab VAT Teatri koduleheküljelt SIIT 

Loe edasi