teisipäev, 12. aprill 2016

GUNN, GUNN, VANA...

7.aprill 2016 VAT Teatri külalisetendus Vanemuise teatri Väikeses majas

Pilt pärit VAT Teatri koduleheküljelt. Pildi autor Mats Õun
Autor ja lavastaja: Mart Kivastik
Mängisid:
Tõnu Oja - Gunn
Tiit Sukk - Lemps, Jürka ja õpilane Haimur

Nüüd on küll viimane aeg oma mustandis seisvad postitused lõpuni kirjutada. Eelmisel nädalal lihtsalt juhtus nii, et sattusin kolmel järjestikusel õhtul teatrimajja ja ei olnud aega oma mõtteid kohe kirja panna. Nagu öeldakse, siis parem hilja kui mitte kunagi.
See oli ilmselt kunagi detsembri lõpus või jaanuari alguses, kui ma endale Ooperifantoomi piletit taga hakkasin ajama ja Piletilevi lehel surfates leidsin sellise lavastuse nagu "GUNN, GUNN, VANA...". Näitlejad sümpatiseerisid ja nii hakkasin sisututvustust lugema. Ka see tundus kuidagi minu meelele olevat. Nii see pilet siis minuni tee leidiski. Ühesõnaga sisututvustus oli järgmine: "Rublaajal, kui Gunn oli veel noor, olid kelnerid tähtsad. Elu oli okei, järjekord oli ukse taga, pappi oli jalaga segada. Euroajaks on Gunn juba vana hall mõttetu mees, seisab endiselt oma kohal baarileti taga.
Ja siis määratakse talle õpilane! Gunnist saab ühtäkki pedagoog! Põrguvärk! See paneb mõtlema! Isegi juurdlema. Kuidas elu käib ja millest kõik algas? Et ka temal olid suured plaanid! Unistused?! Vist küll, aga ei mäleta. Tal oli naine ja isegi mõned sõbrad. Tollel ammusel Smokie’ ajal.
Tegelikult on ju selge, mis on tähtis. Juhtugu, mis juhtub, aga ühte asja ei tohi unustada, see on... ja saabubki õpilane. Õpilane on armas juntsu, ei tea elust tuhkagi, suurte lootustega. Täpselt Gunn ise, kunagi ammu. Tund algab.
"
Praeguseks, kui ma olen lavastust näinud, ei saa ma enam aru, mis mulle selle sisututvustuse juures nii köitvana tundus. Ilmselt see rublaaeg ja see, et lugu räägib kelnerist. Ma kahjuks olen ise nii noor inimene, et pole rublaajal baaris käinud, aga igasuguseid legendaarseid lugusid olen kuulnud siit ja sealt.  Ja mingil põhjusel mulle pakub see Nõukogude aeg huvi. Eks see on tingitud sellest, et tahaks teada kust kohast ma pärinen, sest Nõukogude aeg ja kultuur on üks osa meie ajaloost. Mina pean ütlema, et ilmselt üks huvitavamaid osasid meie ajaloost (ilmselt need, kes ise sel perioodil on elanud selle väitega ei nõustu). Mis oleks veel parem moodus ajastust aimu saada, kui teatrit vaadata. Nii siis küpseski otsus kõnealust lavastust vaatama minna. Seda enam, et lavastus oli külalisetendustega Tartus.
Kahjuks ma lavastuse endaga nii rahule ei jäänud kui sisututvustusega. Võib-olla on asi siiski selles, et ma pole sellel ajastul elanud ja ei saanud kõikidest naljadest aru ja seega tundus lavastus mulle igav. Tegelikult ei saa ma öelda, et igav oleks olnud, aga järjekordselt olid minu ootused kordades kõrgemad. Ma ei saagi aru, kas viga on minus ja ma suudangi täiesti tühja koha pealt enda ootused kuhugi küündimatutesse kõrgustesse kruvida või siis on asi Eesti teatris, kes ei suuda lavastusi piisavalt kõrgel tasemel teha. Ilmselt on viga ikka minus, sest teatriga rohkem kursis olevad inimesed kirjutavad igal pool kui heal ja kõrgel tasemel teatrit meil Eestis tehakse. 
Ma arvan, et üks põhjus miks mulle lavastus nii väga ei meeldinud oligi see, et tegevus toimus tänapäeval. Gunn lihtsalt meenutas oma õpilasele vanu häid aegu. Samas mina oleksin just oodanud et tegevus toimubki rohkem selles "vanas heas ajas" ja ma näeksin sellele ajastule omast elu. Kuigi mingisuguse ettekujutuse ma ikka sain, sest lavakujunduses oli kasutatud ehtsat KuKu Klubi (mis on ju teadupärast nõukaaja baarimeka) originaalmööblit. Seega lavakujunduse eest kümme punkti. Andis minu meelest seda õiget meeleolu ja õhustikku väga hästi edasi küll. Samamoodi sobis Tõnu Oja Gunni rolli väga hästi. Ma vabandan ette ära, kui ma nüüd kellelegi liiga teen, aga minul seostus Tõnu Oja jätkuvalt pereisaga kunagisest lastesaatest "PÄTU". No ja see on ju ehtne nõukaajastu saade, selles mõttes, et tegevus toimub just sellisel ajal ja nii nagu mina oma vaimusilmas nõukaaega ette kujutan. Nii polegi midagi imestada, et Gunn oli minu jaoks ka päris autentne kuju. Osalt seepärast, et Tõnu Oja lihtsalt seostub mulle selle ajastuga, aga teisalt ka seepärast, et Tõnu Oja lihtsalt oskas Gunni tegelaskuju olemust tabada ja nii hästi edasi anda. 
Ilmselt tegigi lavastuse minu jaoks mitte nii meeldivaks õpilane Haimur. Tiit Sukk mängis noort nolki väga hästi ja usutavalt, kuid kohati oli tegemist täiesti tavalise lapsega, mitte täisealise inimesega. Ma ikka eeldan, et baari tööle minemiseks peab inimene täisealine olema. No ja ma tahaks tänapäeval näha täiskasvanud poissi, kellele antakse raha, et ta poest suitsu tooks ja siis toob poiss endale jäätist, sest ta lihtsalt ei suitseta. Sellist asja lihtsalt ei ole minu silmad veel näinud. Ma tean, et sellised inimesed on olemas, kuid need inimesed ilmselt ei soovi sellises keldribaaris ka töötada. Seega see vastuolu, mis tekkis mulle väga ei sümpatiseerinud. Ju see kontrast oligi mõeldud selle eesmärgiga, et näidata kuidas meie aeg muutunud on. Sest mulle isiklikult tundub küll, et minu lapsepõlvega võrreldes on praeguse aja lapsed kuidagi teistsugusemad. Ilmselt sama kehtib ka kõikide teiste inimeste puhul. Kui kunagi olid sa kõva mees ja tegija, kui baari tööle said, siis nüüd võib baari tööle saada peaaegu igaüks, sest ajad ja prioriteedid on muutunud. 
Lisaks Haimurile oli Tiit Sukal ka õpetaja Lempsi ja ärimees Jürka rollid. Ma pean tunnistama, et mu vaist ei petnud, kui ma vaatasin et head näitlejad mängivad. Tiit Sukk sai kõikide oma rollidega väga hästi hakkama ja kõik nad oli huvitavad ja nauditavad vaadata. Minu lemmik oli siiski Lemps, kes oma musta mantli ja kaabuga jättis salapärase mulje. Mulle on spioonindus alati meeldinud. Kõige ebasümpaatsema mulje jättis mulle aga Jürka. Ma saan aru, et tegemist oli ennasttäis ja ülbe ärimehega, aga ma reeglina ei kannata kui äriinimesed ropendavad. Tegelikult ei meeldi mulle üldse kui inimesed ropendavad, eriti kui ma pean ropendamist teatris kuulama. Jajah, eks kõik meist on vahel paar vängemat sõna üle huulte lasknud, nii ka mina, aga ma ei salli seda, kui mingil hetkel peale roppuste muud ei tulegi. See on minu meelest kuidagi liiga labane huumor. Aga noh, see on ainult minu arvamus. 
Kui ma nüüd oma mõtted olen kirja pannud, siis ma ei saagi päris täpselt aru, et mis mulle siis ei meeldinud. Kui lavakujundus oli hea ja näitlejatöö mulle ka meeldis, siis mis see ikkagi oli, mis lavastuse minu jaoks kasinaks tegi. Ilmselt tekst. Esiteks see ropendamine, mida ei olnud küll väga palju, kuid mis ikkagi jäi häirima. Teiseks ilmselt ka see, et tekst oligi kuidagi lihtne ja pealiskaudne. Mulle meeldib kui tekstis või lavastuses on midagi sügavamat sees, mille üle siis igaüks saab mõelda. Mul tekkis nüüd kohe tahtmine endale mõned Mart Kivastiku tekstid otsida, et temast kui kirjanikust veidi paremat ülevaadet saada. Kas antud lavastuse tekst on tema tavapärases stiilis kirjutatud, või on see üks tema parimatest või üks tema halvimatest töödest?
Aga nagu öeldakse, siis maitse üle ei vaielda, vaid kakeldakse. Seega kui keegi tahab minuga kakelda, et tegemist on maailma parima lavastusega, siis olge lahked. Ma nüüd ei väida, et tegemist oli maailma halvima lavastusega, aga minu jaoks jäi tekstist midagi puudu, mis oleks lubanud mul lavastust täielikult nautida. Paratamatult libisesid minu mõtted aeg-ajalt laval toimuvalt argimõtete juurde. Minu jaoks on see aga lavastuse hindamise juures oluliseks mõõdupuuks. Kui ma unustan etendust vaadates oma argimured ära ja elan laval toimuvale kaasa, siis on etendus hästi õnnestunud. Kui ma aga hakkan mõtlema sellele, et mida homme selga panna või mida süüa teha vms, siis pole tegemist minu jaoks just parima lavastusega, mida ma näinud olen.
Kui keegi aga tunneb, et teda huvitaksid ühe nõukaaja kelneri mõtted ja arvamus tänapäevast, siis soovitan vaatama minna. Tegelikult on ju lavakujundus ja näitlejatööd ka head. Ja kui teile veel meeldib vängemaid sõnu laval kuulata, siis on tegemist just teile sobiva lavastusega.

Järgmised etendused toimuvad Tallinnas Rahvusraamatukogu teatrisaalis 16. ja 18. aprillil ja 19.mail.

Rohkem informatsiooni lavastuse kohta leiab VAT Teatri koduleheküljelt SIIT 

0 kommentaari:

Postita kommentaar