12 vihast meest

 5. oktoobril 2023 Eesti Draamateatris

Foto: Heikki Leis

Mul oli oktoobri kaks esimest nädalat võimalik oma õpingute tõttu Tallinnas praktikal olla. Kuna ma pidin ise endale ööbimiskoha otsima, siis oli minu kindel soov, et ööbimiskoht asuks kesklinnas, sest seal on palju teatreid.  Kui juba Tallinnas olla ja õhtud on niikuinii vabad, siis võin ju sama hästi iga õhtu teatris käia. Juhtus nii, et jõudsin selle kahe nädala jooksul täpselt korra teatrisse. Küll polnud pileteid saada, või oli mul vaja kiiresti järgmiseks päevaks mõni oluline töö- või praktika asi ära teha, mille tõttu ma teatrisse ei jõudnud. Ilmselt ongi hea, et ma nii vähe teatrisse jõudsin, sest muidu oleks mul praegu palju rohkem postitusi, mida tagantjärele kirjutada on vaja.

Nagu pealkirjast juba aru saite, siis ainsaks lavastuseks, mida ma vaatama jõudsin, osutus Hendrik Toompere lavastatud „12 vihast meest“ Eesti Draamateatris. Põhjus, miks just see lavastus valituks osutus, on proosaline, nimelt mängiti seda sel õhtul kui mul aega oli, sinna oli tund enne etenduse algust veel pilet saadaval ning teater asus täpselt nii lähedal, et kui ma kell 18 pileti ostsin, jõudsin ma kiirelt süüa, end valmis sättida ja kella 19-ks saali jõuda. Kui ma oma raha eest pileti ostan, siis on minu jaoks ikka näitlejad ja lugu ise ka olulised. Sel korral jäi lugu veidi tahaplaanile, aga kuna trupp koosnes headest näitlejatest, siis otsustasin siiski minna, sest muidu oleks kõik mu suured teatris käimise plaanid ja südalinnas asuv ööbimine tühja läinud. Veidi kehv oli ainult see, et pilet oli saadaval looži. Loožist peaks küll selles mõttes kõige parem vaade olema, et see asub kõrgemal ja kõik on näha, siis negatiivne pool on see, et ma olin kõige kaugemas loožis ja looži viimases reas. Ilma prillideta. Seega kahjuks mu vaade kõige parem ei olnud. Iseenesest midagi väga hullu ei olnud, lihtsalt vahepeal oli süvenemisega probleeme, sest ma ei näinud kõiki nüansse (nt tegelaste näoilmeid), mis laval toimus.

Näidendi autor Reginald Rose kirjutas algselt „12 vihast meest“ telenäidendina 1951. aastal ja alles aasta hiljem kirjutas ta sellest teatriteksti ja veel mõned aastad hiljem filmistsenaariumi. Samanimeline film on isegi Oscari pälvinud, seega ilmselt on paljud inimesed süžeega tuttavad kuna on filmi näinud. Mina õnneks või kahjuks polnud filmi näinud ega sellest enne teatrisse minekut midagi kuulnud, teadsin ainult nii palju kui lavastuse tutvustuses kirjas oli. Hoolimata sellest oli sisu poolest lavastus minu jaoks üsna etteaimatav ja seega polnud teatud mõttes üldse huvitav lavastust vaadata. Kes ei tea, millest lavastus räägib, aga tahavad vaatama minna ja ei taha, et nende jaoks püänt ära rikutakse, siis ärge seda järgmist lõiku lugege. Teised võivad lugeda.

Lugu räägib 12-st vandekohtunikust, kes peavad otsustama kas 19-aastane noormees on oma isa mõrvas süüdi või mitte. Kohtuprotsessi ja tõendeid meile ei näidata (kui mõned üksikud asitõendid välja arvata). Näidatakse ainult vandekohtunikele mõeldud eraldatud ruumi, kus vandekohus peab oma otsuse langetama. Otsuse langetamiseks on neil nii palju aega, kui nad ise vajavad, kuid otsus peab olema ühehäälne. Kuna tundub, et pikalt midagi arutada pole, tehakse kohe alguses hääletusring ja loodetakse, et igaüks saab kiirelt oma toimetuste juurde asuda. Aga selgub, et hääled jagunevad 1:11, näidates, et üks vandekohtunikest usub, et poiss pole mõrvas süüdi. Siit lähebki kogu lugu lahti, sest teised vandekohtunikud tahavad, et üks vandekohtunik enda arvamust põhjendaks, sest tõendid on üsna kindlad. Mida edasi lugu läheb, seda enam suudab üks vandekohtunik teisi veenda, et tegelikkuses pole tõendid nii raudkindlad nagu alguses tunduda võisid. See omakorda tähendab, et tehakse korduvalt uusi hääletusi, kus peaaegu iga kord hääletustulemused muutuvad, sest keegi leiab jälle, et poiss pole süüdi. Kohati lähevad asjad isegi väga inetuks ja lisaks verbaalsele vägivallale hakkavad vandekohtunikud teiste kallal ka füüsilist vägivalda kasutama, et neid mõjutada. Just seda keerdkäiku aimasin ma ette ja seega oli iga hääletusvooru ajal minu jaoks ainsaks üllatuseks see, et milline vandekohtunik selles ringis oma esialgset häält muudab. Ja see kuhu hääletuse kordamine lõpuks välja viib, polnud samuti minu jaoks üllatav.

Küll aga oli mul huvitav kuulata vandekohtunike põhjendusi, miks keegi oma hääle ümber muutis. Kuigi mulle isiklikult oleks meeldinud, kui ma läbi nende põhjenduste oleksin kohtunike enda kohta ka midagi teada saanud. Praegu sain vist kõige rohkem teada viienda vandekohtuniku (Viire Valdma) kohta, sest jutust tuli välja et tema on kirikuõpetaja ning üles kasvanud agulis. Huvitav oleks olnud teada saada, mis ametimehed ülejäänud vandekohtunikud olid. Võib-olla nad rääkisid või andsid mingeid vihjeid ka, aga mu mõtted rändasid just sel hetkel ringi ja see info läks minu kõrvust mööda. Kui ma juba veidi kritiseerima hakkasin, siis teine asi mis mind häiris oli kohe päris etenduse alguses. Ma ei saanud sellest aru, miks turvamees (Jüri Antsmaa) nii pikalt laval toimetama pidi täielikus vaikuses. Ma saan aru, et ta sättis ruumi vandekohtunike jaoks valmis, kuid minu silmis ei andnud nii pikk ruumi sättimine ja vaikus lavastusele midagi juurde. Pigem muutis mind kärsituks, et saaks juba tegevuse juurde asuda. Ma olen nagu need vandekohtunikud, kes tahtsid kiiresti otsusega ühele poole saada, et enda teiste toimetuste, näiteks jalgpalli võistluse juurde naasta.

Kuna hääletustulemused olid minu jaoks veidi etteaimatavad, keskendusin rohkem lavakujunduse jälgimisele (seda sai ka kohe etenduse alguses teha, kui turvamees ruumi valmis sättis). Lavakujundus mulle selles mõttes meeldis, et lavale oligi kujundatud üks igav ja steriilne tuba, milles olid suur laud ja laua ümber 12 tooli. Publiku poolt vaadates vasakus küljes asus lukustatud uks ruumist väljumiseks ja paremas seinas uks tualeti jaoks. Otse tagaseinas oli suur aken, millest kumas läbi kollakat valgust. Kuna väljas oli sel õhtul sügisele kohaselt vihmane ja pime, siis tekitas valguskujundus tunde nagu oleks ilm õues ootamatult valgeks ja päikseliseks läinud. Iga kord kui ma ilma üle rõõmustasin, tuletasin endale meelde, et see aken on lavale tekitatud ja see pole aken pärismaailma. Samas võis see kollakalt kumav aken sümboliseerida just seda vabadust ja avarust, mis kõiki inimesi väljaspool neid nelja seina ees ootab. Ehk just seepärast käisid peaaegu kõik vandekohtunikud aeg-ajalt aknast välja vaatamas, et enda jaoks meelde tuletada mis neid välismaailmas ootab ja mis nende jaoks oluline on. Loožist vaadates oli minul tunne nagu ma oleksin kärbes kohtumaja laes ja vaatan all toimuvat tegevust. Ühesõnaga minu jaoks mõjus lavakujundus väga tõelisena.

Vandekohtunikud olid justkui hallid kardinalid, kes suletud ruumis otsuseid peavad langetama, samal ajal kui kohtunik nende otsuse hiljem ette loeb ja suure tõenäosusega süüdistatakse pärast ikka kohtunikku, mitte vandekohust. Hallide kardinalide sarnasust rõhutasid hallid kostüümid, mis iga vandekohtuniku puhul küll mingite detailide poolest teistest erinesid, kuid laias laastus kandsid kõik samast hallist kangast pükse ja mõned ka pintsakut või vesti. Ainsa erandina saab välja tuua viienda vandekohtuniku, kes kandis minu mäletamist mööda teistest tumedamat kostüümi. Justkui oleks tema oma aguli päritolu või praeguse ameti tõttu must lammas teiste seas. Kolm vandekohtunikku olid naised, kuid kõik kandsid pükse ja see tekitas minus kuidagi tunde justkui oleksid kõik vandekohtunikud sootud, sest kostüümidega oli tahetud teatud sarnasust kõigis luua. Mulle oleks muidugi tundunud kuidagi õigem, et vandekohtus on mehi ja naisi täpselt pooleks. Täitsa huvitav oleks olnud, milline siis see tulemus oleks olnud või kaua oleks kulunud selleks, et kõik vandekohtunikud ühte moodi hääletavad.

Üldkokkuvõttes mulle lavastus meeldis, aga midagi väga meeldejäävat seal siiski polnud. Näitlejad tegid kõik head rollid, aga enim jäi mulle silma kolmandat vandekohtunikku kehastanud Andres Puustusmaa, kes kuni viimse hetkeni oma arvamuse eest võitles ja tema oli kindlasti see kõige vihasem mees nendest kaheteistkümnest. Kohati mängis ta nii hästi seda vihast meest, et mul tekkis päris mitmel korral teiste näitlejate pärast tõsine hirm, et nad vihahoos päriselt viga ei saa. Teised näitlejad tundusid kuidagi liiga staatilised ja kohati jäi mulje justkui täidaksid nad lihtsalt ühte tüütut kohustust (aga võib-olla see pidigi nii olema, et nad kehastavad tüdinenud vandekohtunikke). Mulle oleks meeldinud rohkem emotsioone ja vandekohtunike enda elu näha. Veidi muidugi üritati tekstiga seda edasi anda, mis vandekohtunike jaoks oluline on, kuid pigem oli seda siiski vähe.

Kellel piletid olemas, või kes tahab mõne konkreetse näitleja pärast vaatama minna, siis vaatama tasub ikka minna. Lihtsalt minu hinnangul pole see selline lavastus, mis erilist teatrielamust looks. Erilise teatrielamuse all pean silmas sellist teatris käiku, mis jääb pikaks ajaks meelde ja tekitab tahtmise sama lavastust veel ja veel vaadata.

Autor: Reginald Rose
Tõlkija: Anu Lamp
Lavastaja: Hendrik Toompere
Kunstnik: Ervin Õunapuu
Helikujundajad: Lauri Kaldoja ja Tristan Rebane
Valguskujundajad: Hendrik Toompere ja Priidu Adlas
Mängisid:
Hendrik Toompere – vandekohtu esimees
Raimo Pass – teine vandekohtunik
Andres Puustusmaa – kolmas vandekohtunik
Jan Uuspõld – neljas vandekohtunik
Viire Valdma – viies vandekohtunik
Jüri Tiidus – kuues vandekohtunik
Christopher Rajaveer – seitsmes vandekohtunik
Harriet Toompere – kaheksas vandekohtunik
Ain Lutsepp – üheksas vandekohtunik
Merle Palmiste – kümnes vandekohtunik
Karmo Nigula – üheteistkümnes vandekohtunik
Markus Luik – kahteteistkümnes vandekohtunik
Jüri Antsmaa – valvur
Rein Oja (hääl) – vanemkohtunik
 
Rohkem infot lavastuse kohta leiab Eesti Draamateatri koduleheküljelt.