Kõik ägedad asjad

 10. septembril 2023 Eesti Noorsooteatri etendus Draama festivalil

Foto: Sabine Burger

Draama festivali ajal küsis üks tuttav minu käest, kui kiiresti ma tavaliselt postitused valmis kirjutan. Ütlesin, et ideaalis 24h jooksul, kuid üldiselt siiski esimesel võimalusel. Selle peale uuris tuttav, et kas ma vahepeal mõnel lavastusel lasen pikemalt n-ö "settida" ja kirjutan siis läbi analüüsitud mõtted näiteks paari nädala pärast üles. Võib vist öelda, et sel korral ma seda teen. Nimelt on praeguseks Eesti Noorsooteater lavastuse "Kõik ägedad asjad" nägemisest möödunud peaaegu kaks kuud ja mõtted tulevad praegusest hetkest. Üldiselt ma nii pika aja järel enam midagi kirja ei pane, aga see lavastus on selline,mida tahaks soovitada ja reklaamida.

Kui keegi muretseb, et endine Nukuteater ainult lastele mängib, siis see lavastus on soovituslik alles alates 13. eluaastast. Ma usun, et vanusepiirang on eelkõige seepärast, et lavastus räägib rasketest teemadest ja kuna palju on lihtsalt jutustamist, siis noorematel vaatajatel võib igav hakata. Nimelt räägib lavastus enesetapust. Laval on üks noor inimene (ütlen noor inimene, sest erinevatel etendustel võib lugu rääkida nii poiss kui tüdruk, sõltuvalt sellest milline näitleja parajasti etendust annab), kelle ema on korduvalt üritanud enesetappu teha ja nii otsustab väikelaps hakata nimekirja koostama kõikidest ägedatest asjadest, mille pärast tasub elada. Lavastus räägib läbi selle nimekirja ühtlasi sellest kuidas lähedase enesetapp või enesetapu katse(d) teisi pereliikmeid kogu ülejäänud elu mõjutavad. Kuigi selle kirjelduse järgi võib tunduda, et tegemist on väga morbiidse ja masendava lavastusega, siis etenduse ülesehitus üritab siiski rasketesse teemadesse põimida helgust, naeru ja lootust.

Nimekiri algab lapse jaoks toredate asjadega, nagu näiteks jäätis, kaua üleval olemine jne ning täieneb jooksvalt. Lõpuks saab sellest nimekirjast miski, mis aitab lapsel kasvada noorukiks, armuda, luua oma pere ning elada üle täiskasvanuea raskused. Kohati oli nimekirja koostamine nii võimestav, et etendust vaadates tekkis tahtmine endal ka sarnast nimekirja koostama hakata. Lihtsalt selleks, et rasketel hetkedel (sest neid tuleb kõigil elus ette) näha, et tegelikkuses on häid asju rohkem kui neid raskeid hetki. Just seepärast tundus mulle, et „Kõik ägedad asjad“ pakub lisaks suurepärasele kultuurielamusele ka head võimalust eneseanalüüsiks ja abistamiseks.

Sellel etendusel, mida mina vaatamas käisin, mängis laval nimekirja koostavat noorukit Risto Vaidla. Kuigi tekst on kõikidel näitlejatel sama, siis hoolimata sellest on iga etendus täiesti omanäoline, kuna selles lavastuses sõltub hästi palju ka publikust. Nagu ma ütlesin, on laval ainult üks noor inimene, aga episoodilisi tegelasi on lavastuses rohkem. Näiteks on seal poisi isa, koolipsühholoog, loomaarst, ülikooli professor ja minu nähtud etenduses siis poisi pruut (ilmselt nendel etendustel, kus peaosalist mängib Getter Meresmaa või Doris Tislar, on pruudi asemel tegelaseks peigmees). Põnevaks tegigi lavastuse see, et kõiki kõrvalosatäitmisi tegi publik. Näitleja valib ise välja, kes kehastab tema koera magama pannud loomaarsti, kes isa, kes õpetajaid ja kes pruuti. Suuresti öeldakse publikule siiski tekst ette, mida nad ütlema peavad, aga teatud määral on improviseerimisruumi ka. Ma tegelikult saan inimestest aru, et see võib päris ehmatav kogemus olla, aga samas tegid mõned lähedased enda lähedasest pilti või filmisid, kui ta tegelasena nö etendusse kaasatud oli. Ülejäänud publikul on kindlasti väga naljakas kohmetunud kaaspubliku üle naerda. Saab ju lõdvemalt hingata, et vähemalt ei pidanud mina see olema, kes peab midagi tegema või ütlema ja siis on hea teiste kometust naerda.

Võimalusi etenduses kaasa lüüa on teisigi. Nimelt on osadele toolidele juba etenduse alguses pandud paberilipikud. Just nende lipikute peale ongi kirjutatud erinevad ägedad asjad, mida publik siis õigel ajal ütlema peab. Näiteks kui näitleja ütleb numbri „10“, siis see, kelle paberil on see number kirjas, peab ette lugema selle ägeda asja, mis seal paberil kirjas on. Ja seda tehakse korduvalt. Kusjuures kui teatrisaali sisenedes mitte süveneda ja istuda sellise koha peale, kus paberit toolil ei ole, siis võib alguses jääda mulje justkui täiesti suvalised julged inimesed hõikaksid neid asju, mis nende meelest elus ägedat on. Ja juba selline ülesehitus iseenesest on äge. Mul on selles mõttes hea kirjutada ka, sest ma sain lihtsalt vaadata, ei pidanud kedagi mängima ega ühtegi ägedat asja välja hõikama.

Kuna ma enne teatrisse minekut tavaliselt väga palju lavastuse kohta eelinformatsiooni ei otsi, siis kujutasin ma veidi ette et tegemist on ühe näitleja monolavastusega. Tegelikkuses luuakse etenduse käigus publiku abiga terve suur maailm ja kuna tegevusse on kaasatud saalitäis inimesi, siis tekibki tunne, et publik on osa räägitavast loost ja me oleks justkui viibinud ise nende samade sündmuste keskel. Natukene tekkis selline tunne nagu vaataks ühe pere loost rääkivat filmi, kus väikesed kaamerad filmivad nii psühholoogi kabinetis, kooli raamatukogus kui ka autos. Vähemalt minul jooksis kogu etenduse aja elavalt kogu lugu silme ees. Sest laval anti seda sama lugu edasi ka väga väikeste (võiks öelda, et peaaegu ilma igasuguste vahenditeta) vahenditega.

Lava oli seatud üles keset saali ja publik istus neljas seinas ümber ruudukujulise lava (õigem oleks vist öelda poodium). Seal poodiumil näitleja enamasti oma lugu jutustaski. Kusjuures poodium oli keskelt valge ja seda ääristas justkui pilvemustriga raam (seda on veidi postituse päisepildilt näha ka). Minu jaoks lõi just see pilvemuster tunde nagu tegemist oleks millegi ilusa ja helgega, sest pilved olid pehmed ja armsad, mitte tumedad ja koledad äikesepilved. Justkui oleks see noor inimene loonud endale oma nimekirjaga teistest kõrgemal asuva unistuste maailma, kus kõik on ilus ja hea. Vahel toodi sinna poodiumile lisaks mõned kastid või süntesaator, kuid üldiselt seal väga palju rekvisiite ei olnud ja seda suurem rõhk oli sõnal. Episoodiliste rollide täitjatele anti ka üksikuid rekvisiite nagu näiteks raamat, sokk, kõrrejook jne.

Ühelt poolt rääkis lavastus jah raskest teemast ja kui süveneda, siis on kogu see enesetappude trend järjest suurenev probleem ja selles pole midagi ilusat. Samas teisest küljest kogu see vorm, kuidas lugu esitati oli humoorikas ja kohati isegi tuletas meelde lapsepõlve fantaasiamaailma (mängime, et pastapliiats on süstal, millega loomaarst koera magama paneb jne). Ma ei salga, et pärast etendust olid mu silmad õige punased ja märjad, sest lugu iseenesest oli kurb, aga samal ajal oli mul äärmiselt hea meel, et ma nii ägedat asja vaatamas käisin ja oli kuidagi kergem olla. Seega mina julgen soovitada küll, sest see on üks ägedamaid lavastusi, mida ma see aasta näinud olen.

Autor: Duncan Macmillan

Tõlkija: Pirjo Jonas

Lavastaja: Tanel Jonas (Ugala)

Kunstnik: Kristjan Suits (Tallinna Linnateater)

Valguskunstnik: Triin Rahnu

Mängivad Getter Meresmaa, Doris Tislar või Risto Vaidla.

 

Rohkem infot leiab Eesti Noorsooteatri koduleheküljelt.