Ukuaru

 3. augustil 2023 Emajõe Suveteatri suvelavastus Vooremäel

Foto: Rebeca Rosalie Parbus

Suur raamatulugeja ja kultuurikriitik peab nüüd häbiga tunnistama, et ta pole kunagi lugenud Veera Saare raamatut „Ukuaru“, ega näinud ka raamatu põhjal tehtud filmi. Ukuaru valsist olen muidugi kuulnud ja teadsin, et selline film on olemas, aga kuidagi ei tekkinud soovi teada saada, millest film või raamat siis räägib. Väike huvi „Ukuaru“ vastu hakkas minus tekkima 2021. aasta sügisel (ma vähemalt arvan, et see oli sügis), kui Andres Dvinjaninov ühes vestlusringis poole lausega mainis, et ta tahaks Vooremäel „Ukuarut“ lavastada. Eks see huvi tekkis tol korral ka peamiselt seetõttu, et Dvinjaninov maalis mängupaigast hästi lummava pildi. Tõsisem huvi lavastuse vastu tekkis mul siis, kui eelmisel suvel Emajõe Suveteater Vooremäel „Ukuaru“ lavastuse välja tõi. Kahjuks polnud mul eelmisel suvel absoluutselt mitte mingisugust soovi teatris käia ja lavastuse piletid müüdi üsna kiiresti välja, seega kui soov oleks olnud, poleks ma ilmselt pileteid saanud. Samas kuulsin tuttavatelt ja lugesin internetist ainult kiidusõnu selle lavastuse kohta ja tundus kahetsusväärne, kui mul jääb nägemata lavastus, mida kiidavad nii kriitikud kui tavakülastajad. Nüüd olen lavastuse ise ka lõpuks ära näinud ja ei jäägi muud, kui takka kiita ja teistele ka soovitada. Ja ehk ise veel kord vaatama minna, kui võimalus avanema peaks.

Ma olen juba harjunud, et kui konkreetset istekohta piletil märgitud pole (ja enamasti suvelavastuste puhul kehtivad vabad istekohad), tuleks võimalikult varakult kohal olla, et hea istekoht endale broneerida ja siis kohvikus pakutavat või mängupaiga ümbrust nautida. Siiski pole ma kunagi enne kella 18 kusagile kohale jõudnud. Kuna sel korral oli kõht tühi ja lootsin enne mängupaika jõudmist väikese tanklapeatuse teha, et midagi hamba alla saada, hakkasin kodust varakult liikuma. Juhtus aga nii, et tanklapeatust ma ei teinud ja seetõttu jõudsin parklasse juba 25 minutit enne kella 18. Võib tunduda jabur, aga parklas seisvate autode järgi sain aru, et ma pole sugugi mitte esimene, kes teatrisse saabunud on. Olin varunud parklast mängupaika kõndimiseks samuti aega, sest kodulehel oli kirjas, et jalutuskäik parklast mängupaigani kestab u 10-12 minutit. Tegelikkuses võttis jalutuskäik aega umbes 5 minutit ja ma kindlasti ei kõndinud kõige kiiremas tempos, sest teerada kulges mööda tõusu ja minu astmaatiku kopsud ei võimalda sellisel maastikul eriti kiiret liikumist. Siiski olin mängupaigas kohal enne kella 18 (tegin enda meelest autos päris palju aega parajaks) ja suur oli minu üllatus kui nägin, et nö „väravate“ ette oli juba moodustunud järjekord inimestest, kes ootasid väravate avanemist. Sellist asja juhtusin ma teatris esmakordselt nägema, et enne kella 18 on juba järjekord ukse taga. Ilmselt on kuuldused suurepärasest lavastusest levinud sellisel määral, et inimesed on valmis heade istekohtade nimel juba poolteist tundi varem kohale tulema.

Ainus veidi negatiivsem asi kogu lavastuse juures oli see, et tund aega varem polnud mänguplatsil mitte midagi teha. Kohad said kiiresti välja valitud ja broneeritud, kuid mida teha ülejäänud ajaga? Süüa oli vaja ja õnneks oli kohvik olemas ja kõhu sai täis ka, aga pärast kohvikut polnudki muud teha, kui minna istekohale istuma. Lihtsalt tribüünide ümber olev ala, kus külastajad liikuda said oli nii piiratud, et kõik sinna liikuma ei mahtunud. Ka vaheajal polnud mujale jalutada, kui autosse ja tagasi. Kogu rahvas poleks lihtsalt kohviku, tribüünide ja wc vahelisele piiratud alale ära mahtunud. Ometigi olime me avaras metsas kus ruumipuudust olla ei oleks tohtinud. Seega oli selline väikese ala loomine teatri poolt veidi kummaline otsus. Siiski ei seganud see pisiasi mind kuigi palju ja ununes kiiresti, sest etendusest saadud emotsioonid olid lihtsalt nii ülevad.

Kindlasti teavad kõik eestlased väga hästi millest „Ukuaru“ räägib ja seega ma väga detailset sisukokkuvõtet siin ei tee. Natukene tundus lugu minu jaoks tammsaarelik „tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus“, kuid sel korral oli töörügajaks naine, mitte mees. Minna (Ursula Ratasepp) ei soovi minna rikkale Keldriaugu peremehele (Margus Prangel) naiseks, kuigi seal saaks ta olla suure talu perenaine ja ei peaks millestki puudust tundma. Selle asemel otsustab Minna naiseks minna vaesele pillimehele Akslile (Pääru Oja) ja on valmis kasvõi männi alla endale kodu ehitama, peaasi et saaks armastatud pillimehega koos olla. Hoolimata sellest, et Aksel armastab Minnat väga, kulub tema energia peamiselt pillimängule, pidudele ja alkoholile. Seevastu on Minna kange Eesti naine, kes ei vannu alla ja teeb enda töökusega teistele silmad ette, luues Ukuarule enda perele kodu. Lõpuks saab armastus võitu ja Aksel hakkab samuti pere ja kodu olulisemaks pidama kui pidu ja pillerkaart.

Ühelt poolt on süžee vana ja ära leierdatud, et mehed on loodrid ja joodikud ning naised peavad kogu töö ära tegema ning mehed on justkui üks lisalaps naisele. Samas teisalt on tegemist ilusa armastuslooga, kus armastus võidab peaaegu kõik ja ravib jalutudki terveks. Kui armastus ikka puudub ja teistel põhjustel abielluda, võib juhtuda nii, et ühel hetkel muutub elu nii koledaks, et ainus väljapääs on end lae alla riputada. Kui niimoodi lavastuse sisu vaadata, siis tundub väga sünge looga tegemist olevat ja ilmselt see on ka põhjus, miks ma pole „Ukuaru“ raamatu ja filmi vastu huvi tundnud. Peep Maasiku lavastus on aga kõike muud kui sünge ja seda lavastust tahaks veel ja veel vaadata. Peamiselt jääb domineerima ilus armastuslugu, kuid suurepärased näitlejatööd, väga hästi valitud mängupaik ja seda kõike kaunistavad dekoratsioonid, kostüümid ning muusika loovad lausa maagilise atmosfääri ja teatriõhtu lõppedes on kuidagi nukker Vooremäe metsadest välja jalutada. Lavastust mängitakse Vooremäe metsade vahel, kuhu on üles ehitatud Ukuaru talu siluett ning siin-seal on näha suuri männipuidu hunnikuid. Tõetruud atmosfääri aitab luua ka hobuvankriga hobune, kellega Keldriaugu peremees kaugustest Ukuarule või Minna vanemate poole sõidab. Muidugi ei saa mainimata jätta looduse poolt tehtud lavakujundust, näiteks taamal kraaksuvad varesed või äikese müristamine ja paduvihm.

Käisin vaatamas 2023. aasta kõige esimest „Ukuaru“ etendust 3. augustil ja seda etendust õnnistas ilmataat korraliku paduvihma ja äikesega. Arvestades seda kui tihti ja milliste pilkudega näitlejad taeva poole vaatasid (pilved jäid täpselt publiku selja taha ja publik ei näinudki millised pilved etendust õnnistasid) võib eeldada, et pilved olid päris koledad ja alla sadanud vihma kogus oli ilmselt ka muljetavaldav. Samas andis selline sadu veelgi erakordsema kogemuse, sest tugev vihmasadu pakkus hetki, mida ükski teine etendus ilmselt ei paku. Nimelt neid, kus näitlejad vihma ja müristamise tõttu improviseerisid ja sellisel tasemel improviseerimine tuleb loomulikult välja ainult suurtel näitlejatel. Näiteks müristas täpselt sel hetkel kui päevakorras olid Minna ja Keldriaugu peremehe pulmad ning Minna otsustas sõrmusest loobuda. Lisaks muule tekstile ütles Minnat kehastanud Ursula Ratasepp: „Isegi loodus ei kiida seda abielu heaks.“, viidates nii just kõlanud kõuekärgatusele. Või teine hetk kus Minna ema (Garmen Tabor) ja isa (Hannes Kaljujärv) pidid pingil istuma ja Kaljujärv kuidagi ei tahtnud sinna läbimärja pingi peale istuda ja kui Tabor üsna nõudlikul häälel Kaljujärvel istuda käskis, vastas Kaljujärv pooledi murrakus: „Ei saa, likke om.“ Sellised ehedad hetked meeldivad mulle teatris kõige rohkem, sest kuigi nüüd on need hetked ka siia blogisse talletatud, jäävad need siiski kestma ainult sel õhtul kohal olnud publiku ja näitlejate mälestustes. Siinkohal minu sügav kummardus kõikidele näitlejatele, et te sellise paduvihmaga suutsite nii suurepäraselt mängida ja märja heina ning porise maapinna peal olite valmis end pikali viskama. Tõelised kangelased on näitlejad, kes selliste ilmadega rollis püsida suudavad. Publik saab kenasti keepide sisse end ära peita ja veidi ebamugavam on, aga suur tõenäosus on soojas ja kuivas püsida, näitlejatel seda luksus pole.

Kõik näitlejad tegid väga suurepärased rollid ja ma nautisin absoluutselt iga sekundit kogu lavastusest. Garmen Tabor ja Hannes Kaljujärv Minna vanematena olid ehtsad Eesti maainimesed. Garmen Tabori kehastatud ema oli samasugune kindla käe ja sõnaga naine nagu Minna isegi, kes juhtis majapidamist ja kelle sõna maksis. Kohati jäi mulje, et ega sellele naisele meest kõrvale polegi vaja, aga kui Minna isa ära suri, siis purunes ka Minna emas miskit ja oli näha, et tegelikult on kõva väliskesta all haavatav naine siiski olemas. Ma viimasel ajal satun üldse nägema lavastusi kus Garmen Tabor väga häid rolle teeb, seega soovitan Ugala mängukaval (sest koduteatris on teda kõige rohkem näha) silma peal hoida. Hannes Kaljujärv Minna isana oli veidi leebem kui ema ja tundus suhtuvat ka leplikumalt tütre soovidesse. Kuid kogu see sünergia, mis Tabori-Kaljujärve duol tekkis, on midagi sellist, mida sõnadega on raske kirjeldada. See on hoopis palju ilusam ja muinasjutulisem kui see paarisuhe mida inimesed on TV vahendusel harjunud Uuevariku perenaise ja -mehe vahel nägema. Kaljujärv on laval oma tuntud muheduses, kuid see pole selline „teen nalja“ muhedus vaid mingi eriline soojus, millega ta kohtleb enda naist ja tütart.

Kõige enam pugesid mulle siiski hinge peategelasi Minnat ja Akslit kehastanud Ursula Ratasepp ja Pääru Oja. Ratasepp oskas olla õigetel hetkedel julge ja tugev naisterahvas, kes ei karda isegi mitte Keldriaugu peremeest ja järgmisel hetkel oli ta kaitsetu ja õrn naine, kes soovis tunda enda mehe tugevust ja kaitset. Ratasepa kehastatud Minnat vaadates tekkis küll tahtmine ise ka nii suure meelekindluse ja lahke südamega naine olla. Oja kehastatud Aksel oli veidi Minnale sarnaselt unistava hingega pillimees, kuid kogu etenduse jooksul oli näha, kuidas elu nautivast pillimehest kasvas korralik pereisa välja. Boonuspunktid saab Oja muidugi selle eest, et ta nii ilusti lõõtsa mängida oskab. Ma usun, et Minna polnud ainus naine, kelle südame see lõõtsamuusika võitis, ja ka mitmed publikus viibivad naised nautisid lõõtsamuusikat.

Minna perele vastandub kõige tugevamalt Keldriaugu peremees (Margus Prangel), kes on vaieldamatult kogu lavastuse kõige negatiivsem kuju. Mees, kes arvab, et tema rikkus lubab tal kõike teha ja naisi vääritult kohelda. Prangel tegi nii hea rolli, et Keldriaugu peremeest oli lausa vastik vaadata ja ma suutsin Loreidaga (Kärt Kull) samastuda, kui Loreida soovis Keldriaugult ära põgeneda, sest peremees on lihtsalt nii jälk. Kui publik tegelast vihkama hakkab, siis järelikult on näitleja oma osatäitmisega hästi hakkama saanud ja just vihkamiseks võib seda emotsiooni nimetada, mis mind valdas igal hetkel, kui Keldriaugu peremees jälle välja ilmus. Seega suurepärane roll Margus Prangelilt. Loreidat, keda saab teatud mõttes Minna sõbrannaks pidada, kehastab Kärt Kull (endise nimega Tammjärv). Kuigi Loreida on papi tütar ja temalt võiks eeldada vagasid elukombeid, siis tegelikkus on ristivastupidine. Loreida armastab lõbutseda ning sel hetkel kui Minna kodus isal palke laasida aitab, lõbutseb Loreida salaja poistega. Ja Kärt Kull mängib väga efektselt välja purupurjus noore naise osa. Eriti meeldejäävaks teevad selle rolli Kulli erepunased huuled, mis tema heledale kleidile värvikat kontrasti annavad ja vihjavad sellele, et pealtnäha süütu neiu polegi nii vabur ja süütu, kui arvata võib. Minu isiklik lemmikstseen oli see, kui Keldriaugu peremees Loreida hobuvankri peale võtab ja kui hirmunud Loreida siis on. Kuna hobune sõitis päris kiiresti, tekkis mul mõte, et kas see ehmunud olek ja karjatus olid väga hea näitlejatöö või Kull reaalselt kartis hobust ja karjatas, sest väljas oli vihma tõttu ka päris libe ning hobune liikus üsna kiiresti. Siiski tundub mulle, et see oli mäng ja seetõttu au ja kiitus nii tõetruu hirmu esitamise eest.

Kui kõik eelmainitud tegelased olid pigem tõsised, siis Loreida ema, keda kehastas Marika Barabanštšikova, oli oma olemuselt tõsine usklik (nagu papi naisele kohane), kuid see kuidas Barabanštšikova selle naise välja mängis oli kindlasti etenduse kõige koomilisem osa. Kõik jooksmised ja puude tagant hiilimised, et ikka kuulda, mida Minna peres räägitakse, et saaks hiljem kõik uudised küla peal laiali rääkida, olid lihtsalt nii humoorikad. Ma olen enamasti näinud Barabanštšikovat tõsisemates rollides ja seega oli selline humoorikas tegelaskuju tõeliselt nauditav vaatemäng. Koomilisust pakkus ka Indrek Kruusimaa kehastatud Jakko, kes käis enda kitarriga külapidudel ja pulmades mängimas, kui talle ainult piisavalt alkoholi pakuti. Seepärast oli ta muidugi kogu aeg purjakil ja nagu öeldakse, siis purjus inimesed ja lapsed ei valeta. Seega kuulis Jakko suust päris palju tõtt, mis publikut sageli naerma ajas. Muidugi ei saa mainimata jätta ka esmaklassilist purjus inimese kehastamist.

Kui juba jutt lastele läks, siis tuleb mainida, et lavastuses teevad kaasa ka kaks noort näitlejat, kes kehastavad Aksli ja Minna vanemaid tütreid. Vanemat tütart Reeta kehastab Kirke Kallaste, kes Emajõe Suveteatri külastajatele on ilmselt “Kasuema” lavastusest tuttav. Nooremat tütart Ilmet kehastab Elli Koidula Kull. Kuigi tüdrukud ei saanud nii palju lavaaega kui teised näitlejad, tegid nemadki tublid rollid. Eriti meeldis mulle, kuidas nad koos isaga lõõtsa mängisid, ikka nii et üks vajutas ühtesid klahve ja teine teisi ning isa tõmbas vastavalt sellele lõõtsa, et meloodia välja tuleks. Selline pealtnäha lihtne asi nõuab harjutamist, et kõik õigel ajal õigeid klahve vajutaksid, et soovitud heli välja tuleks. Loodetavasti saab mõlemat tüdrukut ka tulevikus lavalaudadel näha, sest ilmselgelt on mõlemal soov laval olla ja käesolev lavastus pakkus tüdrukutele üsna väikese tekstiga rolli.

Kui laval on lõõts ja akordion, siis on päevselge, et muusikat on lavastuses palju. Enamasti tulebki kogu muusika kas Pääru Oja lõõtsalt või Indrek Kruusimaa kitarrilt. Peamine lugu mida erinevates variatsioonides mängitakse on loomulikult “Ukuaru valss”. Aga mõningaid heliefekte lastakse ka lindilt. Näiteks sõjastseenis tekitatakse lindilt kostva lennukimüraga selline tunne nagu lendaksid lennukid otse meie peade kohal ja nõnda pidin ma tugevalt võitlema enda sisemise sooviga, end kössi tõmmata, et veidigi rohkem kaitset saada lennukite eest. Ja kogu aja olin ma pinges, et millal see pauk tuleb, sest kui lennukid metsa kohalt nii madalalt üle lendavad, siis on mingisugune pauk kindel. Suitsu tuli küll korralikult, aga võin teistele foobikutele öelda, et pauku sel korral ei saa. Küll aga saab sõja koledus veidi reaalsemaks ja ehk tekib inimestes suurem oskus hinnata seda, et meie riigis hetkel sõda pole. Kuna lavastust mängitakse looduse keskel, siis vahel oli keeruline aru saada, millised looduse hääled on reaalsed ja millised tulevad lindilt, aga eks see kunstlikult loodud keskkonna harmoneerumine päris metsa ja loodusega oligi üks suur võlu, mis lavastuse nii nauditavaks tegi. On ju eestlane metsarahvas ja kui metsas saab eestlane näha teise eestlase kannatusi, siis mida ühe tõelise eestlase hing veel ihata oskab. Lisaks veel tõesti suurepärased näitlejatööd ja sumedad augustiõhtud (mis, tõsi küll, selle etenduse alguses eriti sume ei olnud, aga teise vaatuse ajal haklas päike mõnusasti puulatvade vahelt piiluma ja tekitas veel eriti toreda emotsiooni).

Selline on siis minu hale katse seda teatri ilu ja võlu kirja panna, mis mind Vooremäel valdas. Kõige parem on seda emotsiooni siiski ise kogeda. Natukene ehk annab lavastuse esteetikat ja emotsiooni edasi ka postituse päisepilt, kuid tõelise elamuse saamiseks, soovitan siiski ise Vooremäele minna. Mõned etendused on veel jäänud, kuhu pileteid saada on. Kuigi mõned kuud olid teatris käimise osas vaiksemad, siis ma olen ikkagi päris palju teatris käinud ja ma ei liialda, kui ma ütlen, et tegemist on minu viimaste aastate ühe suurima teatrielamusega. Tõesti, seda lavastust võiksin ma veel ja veel vaadata.

Esietendus 4. augustil 2022 Vooremäel.

Autor: Veera Saar
Dramaturg: Urmas Lennuk
Lavastaja ja valguskujundaja: Peep Maasik
Muusikaline kujundaja: Ardo Ran Varres
Kunstnik: Jaanus Laagriküll
Osades:
Ursula Ratasepp – Minna
Pääru Oja – Aksel
Garmen Tabor – Minna ema
Hannes Kaljujärv – Minna isa
Margus Prangel – Keldriaugu peremees
Kärt Kull – Loreida
Marika Barabanštšikova – Loreida ema
Indrek Kruusimaa – Jakko
Kirke Kallaste – Reet
Elli Koidula Kull – Ilme

Rohkem infot lavastuse ja piletite kohta saab Emajõe Suveteatri koduleheküljelt.