Lumevangis

 10. detsembril 2024 Komöödiateatri etendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Foto: Komöödiateater

Kindlasti olete nõus sellega, et ka halb reklaam on reklaam. Hoiatan juba ette, et ilmselt see postitus võib mõjuda ka halva reklaamina. Ma saan aru, et kui ma peaks end tõsiseltvõetavaks teatrikriitikuks või  -teadlaseks, siis ma ilmselt ei satuks vaatama paljusid lavastusi, mida ma praegu vaatan. Õnneks olen ma täiesti tavaline inimene, kes läheb vahel teatrisse ka siis, kui ta ise teab, et teatrist erilist elamust saada ei ole. Nimelt Komöödiateatri lavastused pole lihtsalt minu maitsele ja ma tean, et enamasti ma sealt suurt teatrielamust ei saa. Ometigi leian ma aeg-ajalt end jälle mõnda järjekordset Komöödiateatri etendust vaatamas. Sel korral läksin teatrisse kahel põhjusel. Esiteks see, et detsembrisse polnud mul ühtegi teatripiletit ostetud ja ma ei saa ju aasta viimast kuud vahele jätta, kui mul on endaga vaikiv kokkulepe, et vähemalt kord kuus tuleb teatris käia. Aga sel korral oli hoopis mõjuvam see teine põhjus. Nimelt see, et mu üks kolleeg oli käinud sama lavastust kuu varem vaatamas ja ta ütles, et see oli üks kõige halvem asi, mida ta viimasel ajal näinud on. Eks tuli siis mul ka omal nahal ja teatrimeelel see katsumus järele proovida, et kas tõesti on asi nii hull.

Kui kuulutust vaadata, siis Piret Kalda ja Tõnu Oja on igati andekad ja soliidsed näitlejad ja võiks ju arvata, et tegemist on millegi heaga. Või kui polegi ehk tekst nii hea, siis head näitlejad mängivad selle paremaks. Ja ma olen täiesti kindel selles, et Kalda ja Oja on head, lausa suurepärased näitlejad. Ka lavastaja Egon Nuter on minu meelest igati soliidne nimi ja võiks ju arvata, et ta suudab näitlejatega midagi head laval korda saata. Lisaks see, et lavastuse pealkiri on „Lumevangis“, mis lubab eeldada talvist ja lumist temaatikat. Minu meelest lausa ideaalne kombinatsioon talvel vaatamiseks. Tõsiasjana tuleb välja tuua ka fakt, et see lavastus oli juba teist korda Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses, sest aasta tagasi müüdi saal välja. Järelikult siis nõudlust on, kui teist korda samasse mängupaika mängima tuldi. Kusjuures ka sel korral oli suurem enamus saalist ikkagi rahvast täis.

Lavastus ise räägib üksikust mehest Patrickust (Tõnu Oja) ja üksikust naisest Judithist (Piret Kalda), kes lumetormi ajal olude sunnil teineteisega kohtuvad ja on lumevangis olemise tõttu sunnitud teineteise seltskonda nautima. Õigemini on seltskondlik Judith häiritud sellest, et ta peab üksinda lumevangis olema ja otsustab üksikule Patrickule külla minna, ettekäändeks midagi süüa laenata. See on lugu sellest kuidas kaks üksikut inimest kohtuvad ja kuidas nende maailmad põrkuvad, kui üks on harjunud pidevalt rahva sees olema ja suhtlema (ka siis, kui teised temast eemale tahaksid hoida) ning teine on end maailma eest isoleerinud üksindusse ja hoiduks igasugusest inimkontaktist kui see oleks tema teha. Mõlemal on omad põhjused, miks ta tahab teist inimest kas ignoreerida või siis vastupidi teise inimese tähelepanu köita. Nagu sageli ka elus juhtub, on sellel kurvad põhjused, miks inimesed end üksindusse isoleerivad ja sellest natukene lavastuse jooksul meile ka aimu antakse.

Seega tundub, et kõik peaks lavastuse puhul paigas olema – näitlejad on head, sisu annab lootust heale psühholoogilisele tekstile, mis minu puhul enamasti tähendabki meeldejäävat teatrielamust ja lavastaja on ka suhteliselt hea. Tegelikult jäi etendus mulle meelde küll. Nimelt sellega, et see on läbi aegade esimene etendus, mille ajal ma magama jäin. Ei, ma ei olnud hommikul öövalvet lõpetanud, mul oli täiesti vaba päev olnud ja teatrisse minnes tundsin end veel vägagi energilisena. Aga etendus ise ei haaranud mind üldse kaasa. Näitlejad laval olid väga tuimad ja igavad, ütleksin kohati et staatilised ning naljad kulunud ja etteaimatavad. Kogu see psühholoogiline pool, mida seal oleks saanud arendada, oli täiesti tahaplaanile jäetud. Jah, mõned inimesed saalis mingite naljade peale naersid, aga ma ei saa öelda et kogu saal oleks terve etenduse aja homeeriliselt naernud. Eks need on need inimesed, kes käivadki selliseid labaseid komöödiaid vaatamas ja kellele lihtsad naljad ongi naljakad. Mitte, et labased komöödiad ja lihtsad naljad halvad oleksid. Kui komöödia on hästi tehtud, siis ka need labased komöödiad ja lihtsad naljad on väga head. Aga minu meelest polnud see lavastus päris selline klassikaline komöödia ja seetõttu sai naerda pigem vähem.

Paaril üksikul hetkel mulle isegi tundus, et Oja ja Kalda hakkavad nüüd tõeliselt mängima. Oli näha mingit helki või tegutsemistahet ja siis järgmisel sekundil mul see lootus kustus, sest näitlejad tegid või ütlesid midagi ääretult sisutühja. Kohati jäi mulle mulje justkui neil poleks lubatud enda vääriliselt mängida. Et ärge laval üldse pingutage, rääkige lihtsalt tuimalt oma tekst ära ja see on piisav. Ühesõnaga lavastus oli täpselt nii kehv nagu mu töökaaslane ütles. Minu jaoks vist isegi kehvem, sest töökaaslane suutis selle ajal ärkvel püsida, mina ei suutnud.

Ehk siis, kes tahab võib omal vastutusel vaatama minna, et kas tõesti on tegemist nii kehva lavastusega nagu ma siin kirjutan või olen ma äärmiselt kritiiline ja teen ilma asjata lavastusele liiga. Kuigi ma pigem soovitan teiste vigadest õppida ja raha mõne teise lavastuse peale kulutada.

 

Autor: Peter Quilter
Lavastaja: Egon Nuter
Osades:
Piret Kalda – Judith
Tõnu Oja – Patrick

 

Rohkem infot mänguaegade ja -kohtade kohta leiab Piletilevi koduleheküljelt.