Jäljed meie vahel

 13. augustil 2025 Genialistide klubis

Foto: Rasmus Kull

Vahel ma mõtlen, miks ma ei suuda teatrilaval lihtsalt komöödiat nautida. Aga ei, ma pean ikka otsima masendavat psühholoogilist draamat ja mida süngem ning tõsielulisem see on, seda parem. Ja siis ma pärast kurdan, et oli nii raske pisaraid tagasi hoida. Võiksin ju vaadata komöödiaid ja hoida hoopis naerupisaraid tagasi! Minu suureks rõõmuks leidub siiski teatreid, kes teevad valusatel ja süngetel teemadel lavastusi, mida mina saan nautida.

Tundub, et ma olen oma eluga parajasti mingis mustas augus, et mind sellised sünged teemad kõnetavad, sest viimane kord, kui ma oktoobris Musta Kasti külastasin, vaatasin nende lavastust „Surm“ ja nüüd siis lavastust „Jäljed meie vahel“. Kui „Surm“ käsitles surma teemat kohati läbi huumoriprisma – surma ja suremisega seotud aspekte, näiteks urnide valimist, oli lavastuses nii üle vindi keeratud, et see muutus absurdselt naljakaks –, siis „Jäljed meie vahel“ käsitleb surma ja leina hoopis teistsugusest vaatenurgast. 

Valus teema, mis vajab rääkimist

Lavastus käsitleb leina ja ootamatu kaotuse teemat, keskendudes paari teekonnale, kes peab toime tulema ühiste unistuste purunemisega. Lugu on küll fiktiivne, kuid põhineb dokumentaalsel materjalil, mis teeb selle eriti liigutavaks. Konkreetselt räägib lavastus lapse kaotusest – teemast, mis on alati valus, olenemata lapse vanusest. Siiski keskendub lavastus just surnult sündinud lastele.

Kuidas tulla toime, kui oled üheksa kuud rõõmsalt uut ilmakodanikku oodanud, tema tulekuks valmistunud ja kõigile teada andnud, et te saate lapse, aga siis oled ühel hetkel sünnitusmajas, sünnitad, kuid tuled välja ilma lapseta? See on nii kurb ja õudne, et me ei taha sellele isegi mõelda. Ometi juhtub Eestis igal aastal umbes 30 perega just niimoodi.

Paljudel tekib kindlasti küsimus, miks on sellest vaja üldse teatrilavastust luua? Esiteks seetõttu, et see on üks nendest teemadest, millest me tegelikult avalikult rääkida ei taha, kuigi peaksime. See lavastus paneb mõtlema, kuidas mina ise sellises olukorras käituksin või mida ma sooviksin, et mulle sellises olukorras öeldaks. Kuigi lugu on välja mõeldud, põhineb see kaheksal intervjuul inimestega, kes on kas ise seda kogenud või kes on professionaalidena (ämmaemandad, leinanõustajad, günekoloogid) selle teemaga palju kokku puutunud.

Lootustandev armastuslugu

Jah, ma võitlesin pisaratega suurema osa etendusest. Aga ma sain ka naerda. Kuigi teema on valus, on dramaturg Siret Campbell ja lavastaja Taavi Tõnisson loonud lavastuse, millest õhkub kogu selle raskuse juures soojust ning mis saab õnneliku lõpu. Minu hinnangul on see õnnelik lõpp kõige olulisem, sest see annab meile kõigile lootuse, et alati on võimalik kõik raskused ületada, olgu see must auk kui sügav tahes.

See on ka minu meelest kõige ehtsam armastuslugu. Saame näha, kuidas Sandra (Silva Pijon) ja Jan (Rainer Elhi) teineteist kohtasid ja kuidas nende armastus kasvas. Loo jooksul näeme nende lapse kaotust, teineteisest eemaldumist ja lõpuks taasarmumist. Igati ilus ja liigutav teekond.

Näitlejatöö ja lavastuslikud detailid

Mustale Kastile omaselt, kuigi sel korral on lavastaja väljastpoolt teatrit, leiab lavastusest palju füüsilisust. Kuigi see ei tähenda, et näitlejad peavad inimvõimete piire kompama, on see füüsilisus sügavalt hooliv ja intiimne. Liikumisjuht Olga Privis on lavastusse sättinud mitu tantsu, mis mõjuvad väga intiimselt.

Näitlejad tegid laval ära tohutu töö. Tõsi, lavastuses ei ole palju teksti, aga Pijon ja Elhi täitsid lava oma mänguga suurepäraselt. Eriti hästi tuli neil välja lapse kaotuse valu edasiandmine, olgugi et kumbki neist ei ole ise lapsevanem. Kõige ehedam stseen oli see, kui Sandra teki sees olles südamevalust väänles ja karjus. Sama tugevalt jäi meelde Jani olek, kui ta pidi telefonile vastama ja selgitama, kuidas Sandra end tunneb. Ja need tema sõnad, et miks keegi ei küsi, kuidas tema end tunneb?

Musta Kasti lavastuste puhul on alati tänuväärne see, et etendustele järgnevad vestlusringid, kus saab laval nähtu üle koos tegijatega arutleda. Vestlusringis rõhutati, et sageli unustatakse sellistes olukordades mehed ära. Lapsel on ju olemas nii ema kui ka isa ning enamikul juhtudel oodatakse last koos, seega on see kaotus suur mõlemale. Kuna mehed ei oska oma tunnetest ehk nii avatult rääkida, peaksime neile sellistes olukordades rohkem tähelepanu pöörama.

• Autor: Siret Campbell
• Lavastaja: Taavi Tõnisson
• Kunstnik: Rosita Raud
• Helilooja ja muusikaline kujundaja: Vootele Ruusmaa
• Valguskujundaja: Mihkel Viinalass
• Videokujundaja: Rauno Polman
• Liikumisjuht: Olga Privis
• Osades: Silva Pijon (Sandra) ja Rainer Elhi (Jan)

Esietendus: Genialistide klubis 13. augustil 2025.

Rohkem infot lavastuse ning mänguaegade kohta leiab Musta Kasti kodulehelt.