Jäljed meie vahel

 13. augustil 2025 Genialistide klubis

Foto: Rasmus Kull

Vahel ma mõtlen, miks ma ei suuda teatrilaval lihtsalt komöödiat nautida. Aga ei, ma pean ikka otsima masendavat psühholoogilist draamat ja mida süngem ning tõsielulisem see on, seda parem. Ja siis ma pärast kurdan, et oli nii raske pisaraid tagasi hoida. Võiksin ju vaadata komöödiaid ja hoida hoopis naerupisaraid tagasi! Minu suureks rõõmuks leidub siiski teatreid, kes teevad valusatel ja süngetel teemadel lavastusi, mida mina saan nautida.

Tundub, et ma olen oma eluga parajasti mingis mustas augus, et mind sellised sünged teemad kõnetavad, sest viimane kord, kui ma oktoobris Musta Kasti külastasin, vaatasin nende lavastust „Surm“ ja nüüd siis lavastust „Jäljed meie vahel“. Kui „Surm“ käsitles surma teemat kohati läbi huumoriprisma – surma ja suremisega seotud aspekte, näiteks urnide valimist, oli lavastuses nii üle vindi keeratud, et see muutus absurdselt naljakaks –, siis „Jäljed meie vahel“ käsitleb surma ja leina hoopis teistsugusest vaatenurgast. 

Valus teema, mis vajab rääkimist

Lavastus käsitleb leina ja ootamatu kaotuse teemat, keskendudes paari teekonnale, kes peab toime tulema ühiste unistuste purunemisega. Lugu on küll fiktiivne, kuid põhineb dokumentaalsel materjalil, mis teeb selle eriti liigutavaks. Konkreetselt räägib lavastus lapse kaotusest – teemast, mis on alati valus, olenemata lapse vanusest. Siiski keskendub lavastus just surnult sündinud lastele.

Kuidas tulla toime, kui oled üheksa kuud rõõmsalt uut ilmakodanikku oodanud, tema tulekuks valmistunud ja kõigile teada andnud, et te saate lapse, aga siis oled ühel hetkel sünnitusmajas, sünnitad, kuid tuled välja ilma lapseta? See on nii kurb ja õudne, et me ei taha sellele isegi mõelda. Ometi juhtub Eestis igal aastal umbes 30 perega just niimoodi.

Paljudel tekib kindlasti küsimus, miks on sellest vaja üldse teatrilavastust luua? Esiteks seetõttu, et see on üks nendest teemadest, millest me tegelikult avalikult rääkida ei taha, kuigi peaksime. See lavastus paneb mõtlema, kuidas mina ise sellises olukorras käituksin või mida ma sooviksin, et mulle sellises olukorras öeldaks. Kuigi lugu on välja mõeldud, põhineb see kaheksal intervjuul inimestega, kes on kas ise seda kogenud või kes on professionaalidena (ämmaemandad, leinanõustajad, günekoloogid) selle teemaga palju kokku puutunud.

Lootustandev armastuslugu

Jah, ma võitlesin pisaratega suurema osa etendusest. Aga ma sain ka naerda. Kuigi teema on valus, on dramaturg Siret Campbell ja lavastaja Taavi Tõnisson loonud lavastuse, millest õhkub kogu selle raskuse juures soojust ning mis saab õnneliku lõpu. Minu hinnangul on see õnnelik lõpp kõige olulisem, sest see annab meile kõigile lootuse, et alati on võimalik kõik raskused ületada, olgu see must auk kui sügav tahes.

See on ka minu meelest kõige ehtsam armastuslugu. Saame näha, kuidas Sandra (Silva Pijon) ja Jan (Rainer Elhi) teineteist kohtasid ja kuidas nende armastus kasvas. Loo jooksul näeme nende lapse kaotust, teineteisest eemaldumist ja lõpuks taasarmumist. Igati ilus ja liigutav teekond.

Näitlejatöö ja lavastuslikud detailid

Mustale Kastile omaselt, kuigi sel korral on lavastaja väljastpoolt teatrit, leiab lavastusest palju füüsilisust. Kuigi see ei tähenda, et näitlejad peavad inimvõimete piire kompama, on see füüsilisus sügavalt hooliv ja intiimne. Liikumisjuht Olga Privis on lavastusse sättinud mitu tantsu, mis mõjuvad väga intiimselt.

Näitlejad tegid laval ära tohutu töö. Tõsi, lavastuses ei ole palju teksti, aga Pijon ja Elhi täitsid lava oma mänguga suurepäraselt. Eriti hästi tuli neil välja lapse kaotuse valu edasiandmine, olgugi et kumbki neist ei ole ise lapsevanem. Kõige ehedam stseen oli see, kui Sandra teki sees olles südamevalust väänles ja karjus. Sama tugevalt jäi meelde Jani olek, kui ta pidi telefonile vastama ja selgitama, kuidas Sandra end tunneb. Ja need tema sõnad, et miks keegi ei küsi, kuidas tema end tunneb?

Musta Kasti lavastuste puhul on alati tänuväärne see, et etendustele järgnevad vestlusringid, kus saab laval nähtu üle koos tegijatega arutleda. Vestlusringis rõhutati, et sageli unustatakse sellistes olukordades mehed ära. Lapsel on ju olemas nii ema kui ka isa ning enamikul juhtudel oodatakse last koos, seega on see kaotus suur mõlemale. Kuna mehed ei oska oma tunnetest ehk nii avatult rääkida, peaksime neile sellistes olukordades rohkem tähelepanu pöörama.

• Autor: Siret Campbell
• Lavastaja: Taavi Tõnisson
• Kunstnik: Rosita Raud
• Helilooja ja muusikaline kujundaja: Vootele Ruusmaa
• Valguskujundaja: Mihkel Viinalass
• Videokujundaja: Rauno Polman
• Liikumisjuht: Olga Privis
• Osades: Silva Pijon (Sandra) ja Rainer Elhi (Jan)

Esietendus: Genialistide klubis 13. augustil 2025.

Rohkem infot lavastuse ning mänguaegade kohta leiab Musta Kasti kodulehelt.

Loe edasi

Lahenduste ministeerium

 6. juulil 2024 Eesti Noorsooteatri suvelavastus Võru Kandle aias

Foto: Siim Vahur

Olin oma suurt suvelavastuste postitust tegemas kui nägin, et Eesti Noorsooteater tuleb sel suvel oma suvelavastusega ringreisile üle Eesti. Olen küll pigem vähe Eesti Noorsooteatri lavastusi näinud, aga kõik need mida ma näinud olen on väga head olnud. Seega jätsin lavastuse meelde ja mõtlesin, et seda võiks suvel vaatama minna. Küll aga ei ostnud ma varakult piletit ära ja nõnda juhtuski, et sattusin alles juulis teatrisse kui “Lahenduste ministeerium” Võrru tuli ja minul töölt vaba õhtu juhtus olema. Tegemist on siiski koguperelavastusega, mis enamasti kipub tähendama seda, et lavastus on rohkem noorele vaatajale suunatud. Sellest hoolimata jäin mina nähtuga väga rahule. Ilmselt osalt seetõttu, et teema oli minu jaoks huvitav. Nimelt räägib lavastus suuresti kiusamisest ja selle märkamisest ning üleüldiselt heaks inimeseks olemisest. Seetõttu on minu meelest väga tänuväärne, et lastele selliseid lavastusi tehakse, mis juba varakult annab neile sisendit, et kedagi pole vaja kiusata selliste asjade pärast nagu prillide kandmine või aktsendiga rääkimine. Rõõm oli kuulda, et paljud vanemad ja vanavanemad rääkisid juba enne etenduse algust lastele lavakujunduse näitel, mida tohib teha ja mida mitte. Näiteks oli lavakujunduses kasutuses väga palju grafitit ja nõnda siis vanemad selgitasidki lastele, et niimoodi seinale pole ilus kirjutada ja samuti pole ilus kirjutada sinna koledaid sõnu, sest teised näevad neid. Loomulikult räägiti ka elementaarsest teatriga seotud viisakusest – miks tuleb tasa olla, kuna plaksutada, kuidas istuda jne. Seega on sellised noorele vaatajale suunatud lavastused tänuväärsed ja nagu keegi publikust ütles, siis väga tore on näha, et Võrumaal on nii palju teatrihuvilisi lapsi ja noori.

Ah, et miks see kiusamise teema minu jaoks üldse huvitav tundus? Esiteks seepärast, et ma olin just eelmisel päeval lõpetanud ilukirjandusliku raamatu lugemise mis tegelikult oli küll krimiraamat, aga rääkis just sellest kuidas lasteaias kiusamist taluma pidanud lapsest täiskasvanuna jõhker sarimõrvar sai. Olgugi, et see on ilukirjandus, aga selliseid asju võib ka päriselus ette tulla, sest tegelikult ei oska keegi aimata mida kiusatud lapsed tegelikult tunnevad ja kuidas see nende edasist elu mõjutab. Rääkimata sellest, et kiusatud lapsed võivad väga varakult enesetapu sooritada ja nii jääb nende elu üldse elamata, mis ühiskondlikus mõttes on väga suur kahju. Teisalt puudutas teema mind veidi ka isikliku kokkupuute pärast, kuna olin ka mina see laps, keda koolis sageli kiusati. Võib-olla mul praegu seepärast nii suur tähelepanuvajadus ongi ja ma seda blogi ka pean, et endale tõestada, et ma olen ka keegi. Mis seal salata, eks mul läksid silmad ikka päris mitme koha peal etenduse jooksul märjaks ja peamiselt olid need liigutuspisarad kui nn “lahenduste ministeerium” abivajajaid abistas. Kusjuures silmad läksid pigem märjaks just selle pärast, et inimesed nii head ja abivalmid võivad olla, mitte et teema mulle kuidagi väga valusalt haiget teinud oleks. Eks natukene imelik oli päevavalges läikivate silmadega koguperelavastust (mis võiks ju rõõmus ja energiline olla) vaadata, aga mis sa ära teed kui hing nii hellake sees on.

Nagu juba mainitud, siis lavastus räägib Ruubenist (Hardi Möller), keda koolis kiusatakse kuna ta on pikk ja kannab prille ning tal on halb aura. Ruuben on oma naabrinaiselt kuulnud, et olemas on täiesti salajane lahenduste ministeerium, kes inimesi sarnastes olukordades abistab, ja nii otsustab Ruuben lahenduste ministeeriumile kirja saata ning neilt abi paluda. Kuna Ruuben ministeeriumi aadressi ei tea ja e-kirjad samuti kohale ei lähe, otsustab ta saata posti teel tavalise kirja ja loota, et postkontor oskab kirja õigesse kohta edasi saata. Kahjuks postkontor ja postiljon Susi (Mart Müürisepp) ei oska kirjaga midagi peale hakata. Küll aga loeb postiljoni hakkaja tütar Niina (Alice Siil) salaja kirja läbi ja pärast seda otsustab ta koos oma parima sõbra Alfaga (Maria Ehrenberg) Ruubenit ise aidata. Nagu koguperelavastustele iseloomulik, satuvad lapsed selle abistamise käigus erinevatesse seiklustesse, aga lõpuks laheneb ikka kõik hästi. Kohati tundus mulle, et kõik on justkui väga ilmselge ja täiskasvanuna on kohe aru saada mis lõpuks juhtub (headus võidab), siis eks need vahepealsed seiklused olid ka täiskasvanutele põnevaks üllatuseks.

Ma usun, et eks täiskasvanud leidsid lisaks kiusamisele lavastusest veel teisigi ühiskondlikke valupunkte. Näiteks räägiti väikesest 8-aastasest Ukraina tüdrukust Alinast (Laura Kukk), keda Sophia samuti kiusab tema aktsendi pärast. Aga mida mõistsid ilmselt ainult täiskasvanud, oli see miks üldse üks 8-aastane tüdruk oma kodumaalt teise riiki elama on sattunud. Seega räägiti läbi kiusamise ka Ukraina sõjast ja sellest, kuidas niigi palju kannatada saanud inimesi ootavad ka võõrsil ees kannatused ning miks me peaksime nendega sõbralikud olema. Lisaks tuleks heatahtlik olla ka veidi tõreda endise merekaruga, sest tema ainus poeg on koos oma perega kolinud Ameerikasse ning seega polegi vanal Barremansil kodumaal kedagi ning tema elu oleks palju ilusam kui ta endale kasvõi ühe sõbragi leiaks. Loo moraal täiskasvanute (ja ka noorte) jaoks võikski olla see, et märgata tuleb abivajajaid ning mitte kedagi ei tohiks üksinda jätta.

Lavastuse kodulehe andmetel on lavastus sobilik alates 7. eluaastast ja seda oli veidi etendusel tunda et mõned väiksemad lapsed hakkasid igavlema ja enda jaoks olulisemaid küsimusi arutama, mis polnud kuidagi etendusega seotud. Näiteks miks ei või koerad teatrisse tulla? Ilmselt jäid laste jaoks tähelepanuta ka trupi poolt tehtud väikesed kohandused. Kuigi originaalteksti autor on hollandlanna Sanne Rooseboom, on kõikide tegelaste nimed sellised, et võiksid vabalt olla ka eestlaste nimed. Näiteks täiskasvanulikud nimed Ülo ja Andres, mille üle Niina ja Alfa vaidlevad, pole kohe kindlasti hollandis kasutatavad nimed. Siinkohal peab tänama dramatiseerijat Siret Campbelli, kes on hollandlaste teksti eestlastele omaseks teinud. Lisaks kasutasid tegelased väga palju Võrus paiknevate kohtade nimetusi, näiteks käis etendusest korduvalt läbi Tamula järv ja korra mainiti ka Ränduri pubi. See ilmselt on kas näitlejate endi või siis lavastaja poolne väike lisanüanss, et igas mängupaigas kasutatakse kohalikke nimesid. Kuna mõlemad mainitud kohad on mängupaigast ainult mõnesaja meetri kaugusel, tekitas see kohati tunde, et tegemist ongi kohalike laste looga. Eriti süvendas seda tunnet see, kui tornmajast rääkides viidati Kandle aia kõrval asuvatele kortermajadele. Need aspektid jäid laste jaoks tähelepandamatuks, kuigi kuulsin et mõned emad üritasid laste tähelepanu sellele juhtida.

Minu meelest oli küll tegemist igati kaasahaarava ja energilise lavastusega, kus kellelgi igav ei hakanud. Lihtsalt lapsevanematel tuleb teatrite poolt seatud soovituslikust vanusepiirist kinni pidada, sest on ilmselge, et väikesed mudilased ei suuda peaaegu 2h järjest vaikselt ühe koha peal istuda, ükskõik kui põnev lavastus ka ei oleks. Minu üheks lemmikuks stseeniks kujunes muidugi Tommi Q kontsert, mis põhimõtteliselt andis päris rock-kontserdi mõõdu välja, sest teadupärast on Tommi Q-d kehastanud Mart Müürisepp väga hea laulja. Natukene kahju oli ainult sellest, et publik näitlejatega täielikult kaasa ei läinud ja kaasa ei rokkinud. Eks mõned seda tegid, aga mitte kõik, ja eks ma isegi jäin selle rokkimise osas tagasihoidlikuks. Kui kõik oleksid rokkinud nii nagu trupp seda eeldas, siis oleks päris raju kontsert olnud. Mis sest, et kontsert kestis ainult mõne minuti. Aga põhimõtteliselt on võimalik lavastusele kaasa elada veel teistelgi hetkedel, aga samas ei pea kartma, et publikut väga palju kaasatakse. Peamine kaasamine seisnebki plaksutamises ja mõni julgem võib veidi hõigata ka. Lavastuses kasutatud muusika oli mõnusalt energiline ning tõmbas tähelepanu endale, kui mõni stseen jälle liiga pikalt kestnud oli, ja tähelepanu äratamiseks lavastuses rütmivahetust vaja oli. Kusjuures kasutatud muusika on loodud helilooja Liina Sumera poolt ning kõikide laulusõnade looja ning esitaja on luuletaja ning laulja Eik. Kuigi Tommi Q esituses kuuldud „Morning love“ kõlas küll selliselt, et see võik olla maailmakuulsa poppstaari lugu.

Minu siiras au ja kiitus läheb näitlejatele, sest noortele pole just kerge mängida. Jällegi ma laste sisukohast muidugi ei tea, kas neil oli huvitav või mitte, aga minu hinnangul olid kõik näitlejad ikka väga ägedad ja millise energiaga nad kõik mängisid. Minu meelest võiks täiskasvanutele ka sellise energiaga lavastusi teha, kus kõik kostüümivahetused käivad kiirelt. Vahel on täiskasvanutele mõeldud teatrit vaadates selline tunne, et seal ainult räägitakse paigal seistes ja midagi justkui ei toimugi. Noorele vaatajale mõeldud teatris seda naljalt ette ei tule. Laura Nõlvaku ja Laura Kuke kehastatud kiusajad Sophia ja Jasmiin olid ikka väga usutavad kiusajad. Veidi sellised popid tüdrukud, keda me Ameerika noorte seriaalidest oleme harjunud nägema, kes endast vaesemaid narrivad ja kiusavad. Ja ega Alice Siili ja Maria Ehrenbergi kehastatud Niina ja Alfa kehvemad ei olnud. Ehtsad hakkajad lapsed, kes kiusajatele aeg-ajalt väga ägedalt keelt näitasid. Mina igatahes oleksin küll uskunud, et laval on eelteismelised 10-12 aasta vanused lapsed, mitte täiskasvanud, kes lapsi kehastavad. Erilised kiidusõnad lähevad Alfat kehastanud Maria Ehrenbergile, kes rääkis nii usutava vene aktsendiga, et ma korraks hakkasin juba mõtlema, kas Ehrenberg on mõne vene emakeelega näitlejanna vastu välja vahetatud (kuigi välimus oli ikkagi Ehrenbergi oma). Kui tüdrukutel oli veidi vähem rolle, siis Hardi Möller ja Mart Müürisepp kehastasid kõiki lavastuses olevaid mehi ja vahel kordamööda. Vahel käis tegelaste vaheldumine nii kiiresti, et mul oli keeruline aru saada, kas parajasti on kapten Barremansi kehastamas Mölder või Müürisepp. Eks ma lõpuks tegin muidugi neil väikeste salanippide põhjal vahet ka, kuigi välimus oli üsna sarnane. 

Kõige lemmikumaks kujunesid minu jaoks ikkagi need hetked kui praktiliselt kõik näitlejad kehastasid salajasi hõbemehi. Kõik hõbemehed kandsid halli tolmumantlit ja halli kaabut ning musti pükse. Vahel olid tüdrukud oma pikad juuksed ka nii osavalt kaabu või mantli alla ära peitnud, et kiires liikumises oli päris keeruline eristada, kes on nüüd kes. Mina ikka üritasin, aga ma kujutan ette, et laste jaoks võisidki nad päris samasugused välja näha. Sest erinevalt minust vaatasid lapsed ilmselt tervikut, mitte ei üritanud välja mõelda milline näitleja millist hõbemeest kehastab. See on puhtalt minu kiiks. No ja muidugi oli hõbemeeste ilmumisel ka see kiire kostüümide vahetus, sest alles olid näitlejad lastena laval ja siis järsku hakkasid ükshaaval ilmuma hõbemehed kuni kõik lapsed olid kadunud. Selliste kiirete kostüümi- ja rollivahetuste juures meeldibki mulle tegelikult kõige rohkem see kuidas üsna väikeste vahenditega saab midagi täitsa uut teha. Näiteks need samad hõbemeeste mantlid tõmmati kiiresti teiste kostüümide peale ja polnud mingit suurt ja aeganõudvat kostüümivahetust vaja.

Tegelikult meeldis mulle kogu lavakujundus ka. Sisuliselt oli kujunduses kasutatud kolme tellingut, millest üks kujutas graffitiga kaunistatud müüri ja teised kaks siis erinevaid kodusid. Kusjuures kodud olidki lihtsalt tellingud, mida oli kaunistatud ohtrate lilleamplitega ning siin-seal olid mõned puidust kuubikud, mida sai erineva otstarbega kasutada. Nii võisid kuubikud ühte pidi keerates moodustada Barremansi laeva, sest kuubiku ühele küljele olid maalitud laeva illuminaatorid. Kui kuubiku teine külg keerata, moodustasid need Mykhailo ja Alina kodus olevad sugulaste portreed ning kuubiku kolmanda külje keerates moodustasid need hoopis proua Vis´i raamaturiiulid. Ja muidugi need värvilised kostüümid. Iseenesest oli tegemist igapäevaste riietega, aga kuna tänavapildis näeb minu meelest enamasti ainult musta, valget ja halli, siis oli tore näha et keegi kandis punaseid pükse või rohelist pluusi ja see tegi minu küll kohe tuju heaks. Minu jaoks natukene jäi segaseks, miks Niina kogu aeg kummikutega käis ja miks tal neid nii palju oli. Ma suutsin ainult välja mõelda, et ilmselt ilmestas iga erinev paar uut päeva, sest kirjud kummikud olid ainsad, mis kostüümides vaheldusid.

Igatahes peaaegu 2h hiljem tulin ma Kandle aiast väga hea tujuga ära, sest mulle tundus et maailm oli parem paik. Mitte, et ma nüüd mingi hingelise puhastuse läbi oleksin teinud, aga lavastus oli nii kaasahaarav ja energiline, et ma suutsin kõik argimured ära unustada. Suvel on veel mõned etendused erinevates mängupaikades tulemas. Soovitan kõigil vaatama minna. Ja kes teab, äkki mängitakse lavastust sügishooajal veel Eesti Noorsooteatri saalis edasi.

 

Autor: Sanne Rooseboom
Tõlkija: Vahur Aabrams
Lavastaja: Taavi Tõnisson
Dramatiseerija: Siret Campbel
Kunstnik: Kristel Maamägi
Grafitikunstnik: TA
Helilooja: Liina Sumera
Laulusõnade autor ja esitaja: Eik Erik Sikk (EiK)
EiKi laulude produtsendid: Maris Pihlap ja Mattias Tirmaste
Valguskunstnik: Targo Miilimaa
Osades:
Maria Ehrenberg – Alfa
Alice Siil – Niina
Laura Kukk – Sophia; Alina
Laura Nõlvak – Proua Vis; Jasmiin
Hardi Möller – Ruuben; Ralf; Barremans
Mart Müürisepp – Paps; Barremans; Mykhailo; Tommi Q; Kalle
 
Rohkem infot lavastuse kohta leiab Eesti Noorsooteatri koduleheküljelt.

Loe edasi