Alguses oli laul

 30. septembril 2026 Tallinna Linnateatri külalisetendus Põlva Kultuurikeskuses

Foto: Siim Vahur

Tallinna Linnateatri lavastus „Alguses oli laul“ ühendab endas muusika-, kirjandus- ja kultuuriloo ning pakub vaatajale ülevaatliku rännaku läbi eestikeelse kirjasõna kujunemise. Lavastus on pühendatud Eesti Raamatu 500. aastapäevale ning asetab keskmesse küsimuse, kuidas on kujunenud meie kirjakeel, kirjandus ja kultuuriline eneseteadvus.

Ootused lavastusele olid minu jaoks üsna kõrged. Olen varem näinud Tallinna Linnateatri „Osnapit“, kus Voldemar Panso elulugu oli põimitud erinevate laulunumbritega, ning seetõttu lootsin ka „Alguses oli laul“ puhul eelkõige tugevale muusikalisele elamusele. Lisaks teeb lavastuses kaasa mitu näitlejat, kelle head lauluoskust olin varasematest lavastustest juba kogenud ja ootasin nende lauluhääle kuulamist. Seetõttu eeldasin, et ees ootab hoogne ja muusikaliselt mitmekesine teatriõhtu.

Lavastus osutus aga sisult märksa ajaloolisemaks ja harivamaks, kui olin oodanud. Selle keskmes on esimesed eestikeelsed trükised, kirjakeele kujunemine ning neis allikates leidunud laulud. Lavastuse ülesehitus järgib teatavat kronoloogilist loogikat: liigutakse varasematest kirikulauludest ja vanast kirjakeelest rahvusliku ärkamisaja ning tuttavamate lauludeni. Selline lahendus loob selge terviku ning aitab mõista, kuidas keel, kirjasõna ja laul on Eesti kultuuriloos omavahel põimunud.

Isiklikult oleksin soovinud kuulda rohkem laule, millega tänapäeva vaatajal on tugevam emotsionaalne side. Varasemad kirikulaulud ja vana kirjakeel jäid mulle kohati võõraks, kuigi äratundmisrõõmu pakkusid näiteks „Oh ma vaene Tarto liin“ ja „Meie isa palve“. Lavastuse emotsionaalne mõju kasvas minu jaoks märgatavalt siis, kui jõuti rahvusliku ärkamisaja ning tuttavamate lauludeni. Eriti mõjusaks kujunes „Eesti muld ja Eesti süda“, mis jäi minu jaoks kogu lavastuse muusikaliseks kõrgpunktiks.

Samas on oluline rõhutada, et „Alguses oli laul“ ei ole pelgalt kontsert või tuntud eesti laulude kogumik. Selle peamine väärtus seisneb kultuuriloolises tervikus. Lavastus aitab mõtestada, kui pika ja keeruka arengutee on läbinud eesti kirjakeel ning kui paljude inimeste töö tulemusel on kujunenud tänapäevane eesti kultuuriruum. Selles mõttes sobiks lavastus väga hästi ka kooliõpilastele kirjanduse või ajalooõppe täienduseks, sest ajalooline materjal on esitatud teatrile omases elavas ja mängulises vormis.

Kuigi lavastus käsitleb eelkõige minevikku, leidub selles ka tänapäevaseid viiteid ja humoorikaid paralleele. Need aitavad ajaloolist materjali aktualiseerida ning loovad silla mineviku ja tänapäeva vahel. Sellised hetked hoiavad ära võimaluse, et lavastus muutuks liiga didaktiliseks või pelgalt faktide esituseks.

Lavastuse üheks suurimaks tugevuseks on kahtlemata näitlejate ansamblimäng. Trupp toimib väga ühtselt ning kellelgi ei ole selgelt domineerivat rolli. Kõik näitlejad saavad võimaluse esile tulla nii sõnalises kui ka muusikalises plaanis, kuid tervik jääb siiski tasakaalustatuks.

Kõige enam jäi mulle meelde Hele Kõrve, kelle tugev vokaalne võimekus ja lavaline kohalolu on muljetavaldavad. Tema lauluhääl lihtsalt jõuab otse südamesse ning samal ajal ei jää laulmine kuidagi näitlejatöö kõrval eraldiseisvaks. Kõrve puhul moodustavad sõna, muusika ja karakteriloome ühe terviku. Positiivse üllatuse pakkusid ka Kristiin Räägel ja Hele Palumaa, kelle laulmisoskust ma varem väga kuulnud ei olnud. Räägel paistab lisaks silma tugeva karakternäitlejana. Eriti meeldejääv oli tema lavastuse alguses kehastatud kurat, milles oli nii mängulisust kui ka selget karakteri teravust.

Meesnäitlejatest oli minu jaoks suurim avastus Laurits Muru, keda ma varem laval näinud ei olnud. Andero Ermeli ja Mart Toome head lauluoskust olin juba varasemates lavastustes märganud ning ka siin kinnitasid nad oma mitmekülgsust. Eraldi väärib esiletõstmist Egon Nuter, kelle puhul on huvitav lavastuslik võte see, et suure osa etendusest ta ei laula. Just seetõttu muutub eriti mõjusaks hetk, mil tema esituses kõlab „Eesti muld ja Eesti süda“. Nuteriga seostub ka üks lavastuse humoorikamaid ja publikule äratuntavamaid hetki. Lennart Meri nime mainimise järel kõlab laval tema kõnemaneeri väga täpne jäljendus, mille poolest Nuter veel paarkümmend aastat tagasi tuntud oli. Hetkel tundus Meri hääle laval kuulmine värske üllatusena, sest aja jooksul oli minul küll meelest läinud, et Nuter kunagi tihti Lennart Merd parodeeris. Seega mõjus see stseen nii naljaka vahepalana kui ka osana laiemast kultuurilisest mäluväljast.

Lisaks laulmisele on lavastuses oluline roll ka liikumisel. Eve Mutso seatud liikumis- ja tantsunumbrid annavad etendusele rütmi ning näitavad taas, kui mitmekülgsed Linnateatri näitlejad on. Laulmine, tantsimine ja kiire rollivahetus toimuvad näilise kergusega ning toetavad lavastuse üldist ansamblilisust.

Lavakujundus on minimalistlik ja funktsionaalne. Laval kasutatakse vaid üksikuid elemente: tahvlit, toole, pinki ja väheseid rekvisiite. Keskseteks esemeteks kujunevad aga raamatud, mida lavastuse jooksul järjest lisandub ning millest moodustuvad lõpuks suured virnad. See on visuaalselt lihtne, kuid tähenduslik kujund, mis võtab hästi kokku lavastuse põhiteema: üksikutest trükistest kujuneb aja jooksul terve kultuur. Ka kostüümikujundus on valdavalt tagasihoidlik ja mustvalge, võimaldades tähelepanu hoida näitlejatel, sõnal ja muusikal. Värvilisemaid detaile kasutatakse vaid konkreetsetes stseenides, näiteks keskaegsete keepide või laulupeoga seotud elementide puhul. Selline kujundus toetab lavastuse sisulist fookust ega hakka sellega konkureerima.

„Alguses oli laul“ on lavastus, mille puhul sõna ise muutub peategelaseks. Kuigi pealkiri rõhutab laulu, jutustab tervik tegelikult sellest, kuidas keelest saab kirjakeel ja kirjakeelest kultuuri kandja. See tuletab meelde, et tänapäeval enesestmõistetavana tunduv võimalus lugeda, kirjutada ja luua eesti keeles on pika ajaloolise arengu tulemus.

Lavastus ei vastanud täielikult minu esialgsetele ootustele, sest ootasin rohkem tuttavaid laule ja tugevamat kontserdilaadset elamust. Selle asemel sain kultuuri- ja kirjandusloolise rännaku, mille väärtus seisneb eelkõige teadmiste, muusika ja teatrikeele ühendamises. Mis muidugi ei tähenda seda, et lavastus mulle ei meeldinud, tegemist on väga hea lavastusega ja võimaluse avanedes ilmselt vaataksin seda veel. Lihtsalt minu ootused ja laval nähtu ei ühtinud. Ehk oleksid minu ootused olnud ka veidi teistsugused kui ma oleksin eelnevalt lavastuse tutvustusega tutvunud.

Soovitaksin „Alguses oli laulu“ eelkõige neile, kes tunnevad huvi eesti keele, kirjanduse, ajaloo ja kultuuriloo vastu. Mul on iseenesest kahju, et nii vähe noori oli teatris. Minu hinnangul on tegemist täpselt selle lavastusega, mida kirjanduse tunni raames näiteks gümnaasiumiõpilastega vaatama tulla. Lavastus annab hea ja kompaktse ülevaate eestikeelse kirjasõna kujunemisest ning teeb seda viisil, mis ei piirdu pelgalt faktide esitamisega. Muusika, näitlejatöö, liikumine ja minimalistlik kujundus moodustavad ühtse terviku, mille keskmesse jääb küsimus sellest, kuidas ühest keelest kujuneb kultuuri ja identiteedi kandja.

 

Autor: Riina Roose ja Paavo Piik

Lavastaja: Riina Roose

Muusikajuht: Riina Roose

Dramaturg: Paavo Piik

Kunstnik: Anu Konze

Liikumisjuht: Eve Mutso

Esitajad: Hele Kõrve, Hele Palumaa, Kristiin Räägel, Andero Ermel, Laurit Muru, Mart Toome, Egon Nuter, Riina Roose

 

Rohkem infot lavastuse kohta saab Tallinna Linnateatri koduleheküljelt