500 aastat sõprust

 8. oktoobril 2026 Eesti Draamateatri suures saalis

Foto: Eesti Draamateater

Pidin eile mõtlema ühele inimesele, kes on mulle eeskujuks või kelle moodi ma tahaksin olla. Esialgu ei suutnud ma mitte kedagi välja mõelda. Alles õhtul kodus tuli pähe Ita Ever. Tema ütlusega „Ära vihasta, ainult vaata ja imesta!“ postkaart seisab mul kodus lausa raamituna. Mõtlesin, et see lause võiks vabalt olla mu elu moto. Ja tegelikult oli Ita Ever ju igati kõva tegija, keda endale eeskujuks võtta.

Mäletan siiani tunnet, kui teda esimest korda Draamateatri laval nägin. Olin nii elevil, et unustasin alguses vist isegi hingata. Televiisori vahendusel olin teda muidugi varemgi näinud, aga istuda Draamateatri suure saali kolmandas reas, näha teda nii lähedalt ja hingata temaga sama õhku – see oli väga meeldejääv. Mõnel korral õnnestus mul teda veel teatrilaval näha, enne kui ta meie hulgast jäädavalt lahkus. Eesti teatri grand old lady’na jääb ta aga teatriajalukku alles.

Juba mõnda aega on mul olnud mõte, et Ülle Kaljuste on justkui uus Ita Ever. Siiani ilutseb minu teatrilavastuste sodimärkmikus (kuhu ma vahetult mõtteid kirja panen, mis siis hiljem siin blogis postitusteks saavad) lause Ülle Kaljuste = Ita Ever. Kuigi lause pärineb aastast 2015, olen ma siiani ikka täpselt samal arvamusel. Minu jaoks on nad mõlemad väga tugevad näitlejad ning neis on mingit sarnasust, mida ma täpselt sõnadesse panna ei oska. Kui nägin uudist, et Eesti Draamateater toob välja lavastuse „500 aastat sõprust“, mis räägib Ita Everist ja tema kuuest sõbrannast, teadsin kohe, et seda tahan näha. Teadmine, et laval on ka Kaljuste ja mitu minu lemmikut Draamateatri nooremast põlvkonnast, andis ootustele veel hoogu juurde.

Ja ilmselgelt ei alustanud ma postitust Ita Everist rääkimisega lihtsalt niisama. Etteruttavalt ütlen ära, et Kaljuste kehastabki kõnealuses lavastuses Ilset ehk Ita Everit. Suurema osa ajast loob Kaljuste oma tegelast kelle nimi on juhuslikult Ilse ja kes lihtsalt oma sõbrannadega koos on, püüdmata igal sammul Everit jäljendada. Ühes stseenis muutuvad aga nii Kaljuste hääl kui ka žestid sedavõrd tuttavaks, et proovisin korraks silmad kinni panna. Nii oli veel eriti lihtne uskuda, et laval räägibki päris ehtne Ita Ever. Ma isegi aplodeerisin selle stseeni lõpus, aga keegi teine minuga kaasa ei tulnud. Kes tahaks Ita Everit kas või hetkeks veel teatrilaval kohata, võiks juba selle stseeni pärast Draamateatrisse minna.

Hendrik Toompere jr lavastuse aluseks on Eero Epneri jutustus seitsmest lapsepõlves sõbrunenud naisest, kelle läbikäimine kestis aastakümneid. Juba mõte sellisest sõprusest on minu jaoks märgiline: elu võib inimesi mõneks ajaks üksteisest kaugemale viia, aga side jääb alles. Ka siis, kui tulevad raskused, kaotused ja pettumused. Arvan, et niisugust elukestvat sõprust sooviks endale meist igaüks. Eriti kui mõelda et sellel ajal ei olnud sotsiaalmeediat, mille abil kaugemal elavate sõbrannadega ühendust hoida. Ja ega riigikord oli ju ka siis teine.

Need naised olid ka oma töös tublid ja pühendunud, kuigi avalikkus tunneb neist kõige paremini ilmselt Ilset. Minule jäi tuttavate nimede seostest meelde näiteks see, et Lia oli dirigent Tõnu Kaljuste ema. Aga lavastust vaadates hakkavad huvitama just naised ise, nende tegemised ja elukäigud ja nende kuulsus või tuntus pole üldse olulised.

Pean siiski tunnistama, et alguses ei haaranud lavastus mind sugugi kaasa. Mait Malmsten on jutustaja rollis ning esialgu tundus, et tema muudkui räägib, samal ajal kui ülejäänud näitlejad laval liiguvad ja kaamerasse fotosid näitavad. Kohati ei saanud ma Malmsteni tekstist ka kuigi hästi aru ja siis üritasin naisnäitlejate tagaplaanil toimuvasse tegevusse süveneda ja sain aru, et nemad ju ei räägi ja mul on Malmsteni tekst kõrvust täiesti mööda läinud. Jõudsin juba mõelda, kas ees ootabki üsna igav teatriõhtu, mil ma ei suuda täielikult keskenduda laval toimuvale. Õnneks läks ikka asi käima ja teatrist tulin ära igati positiivsete emotsioonidega.

Fotode kaamerasse näitamine viis mõtted omakorda sellele, kas mõni Draamateatri lavastus valmib viimasel ajal ka ilma kaamerata. Või satun lihtsalt mina vaatama just neid, kus seda kasutatakse? „Onu Bella tähestik“, „Rahamaa“, „Macbeth“ ja nüüd „500 aastat sõprust“ ka veel. Saan selle võtte eelistest aru küll. Näitleja nägu suures plaanis näidates jõuavad tema ilmed ja emotsioonid ka tagumistesse ridadesse. Ometi on mul vaatajana tekkinud teatav küllastumus. Tahaks vahel näha mõnd teistsugust lahendust, mis jälle üllataks.

Sarnane tunne tekkis elava muusikaga. Mulle muusika teatris üldiselt meeldib, aga kui laval olevad muusikud korduvad ühest nähtud lavastusest teise, hakkab ka see tunduma tuttava võttena. Muusika ise võib olla nauditav, kuid selle kasutamise viis enam erilist avastamisrõõmu ei paku.

Minu nähtud etendusel lisandusid sellele veel heliprobleemid. Kord ei töötanud näitlejate mikrofonid, siis tundus jälle, et kõlas vale laul. Need tõrked tõmbasid paratamatult tähelepanu loost eemale. Vahepeal jäi mulle isegi mulje, et näitlejad käisid lava taga olukorda uurimas, kuigi seda ma muidugi kindlalt väita ei saa – võib-olla pididki nad nendes kohtades lavalt lahkuma. Mõne tõrke tegid aga näitlejad ise üsna selgelt nähtavaks. Kaie Mihkelson juhtis tähelepanu sellele, et mängib vale laul, ning Emili Rohumaa andis märku, et klaveri heli võiks kuuldavale jõuda, sest ta tahaks selles stseenis väga klaverit mängida.

Just nendes hetkedes mõtlesin, kui osavad näitlejad ikka on. Ootamatu olukord tuleb lahendada nii, et etendus saaks edasi minna. Kui Mihkelson uut laulu palus, arvasin esialgu, et see kuulubki stseeni juurde. Alles hiljem hakkasin kahtlustama, et sama laulu kordumine oli siiski äpardus. Vähemalt minu jaoks õnnestus tal see segadust tekitanud hetk nii veenvalt ära mängida, et kui teisi äpardusi poleks olnud, oleksingi ma seda vale laulu mängimist täielikuks etenduse osaks pidanud. Igaks juhuks ütlen, et segadus ol ihelitenikuga, mitte laval olnud muusikutega.

Õnneks sai lavastus pärast aeglasena tundunud algust hoo sisse. Laval hakkas liikuma rohkem energiat, tuli muusikat ja tantsu ning järjest enam pääses mõjule näitlejatöö. Vaheajata, pisut alla kahe tunni kestev etendus möödus lõpuks märksa kiiremini, kui alguse põhjal kartnud olin.

Ülle Kaljuste Ita Everi stseeni kõrval jäi mulle kõige eredamalt meelde Helena Lotmani kehastatud Vilma, kes rääkis enda värvitud pöialpoistega. Vilma töötas keemiatehases Flora ning maalis käsitsi pöialpoisikujulisi parfüümipudeleid. Nende väikeste kujukestega mängimine sai tema loo traagilise lõpu kõrval hoopis kurvema tähenduse: jutustuses seostatakse tema vähki haigestumist aastakümneid kestnud kokkupuutega mürgiste aurudega.

Samuti jäi meelde Hanna Jaanovitsi Lia, kes valmistus spordimeditsiini sisseastumiseksamiteks ja tegi diivani seljatoel võimlemisharjutusi. Jaanovitsi liikumises on sellist graatsilisust ja kehavalitsemist, et tema füüsilisi etteasteid on lihtsalt nauditav vaadata. Ja kuna selle stseeni taustaks räägib Malmsten kuidas Lia eksamipinge tõttu kukub ja selja murrab, siis seda pinget, et midagi läheb valesti, oli Jaanovitsi mängus tunda ja ma juba ootasin seda hetke, kus ta suure pauguga maha kukub. Kuigi tekstis oli kukkumine kirjas, siis lavastaja sellist suurt ja uhket kukkumist etendusse sisse ei pannud.

Tegelikult ei tahakski kedagi teistest rohkem esile tõsta. Kõik seitse naisnäitlejat olid nauditavad ning igaüks tõi sellesse sõpruskonda midagi oma. Kui kas või üks neist oleks puudu olnud, poleks laval enam sama tervik. Ja mulle meeldisid kõik näitlejad laval, lihtsalt Kaljuste, Jaanovits ja Lotman jäid natukene rohkem mingite eriliste stseenide tõttu meelde.

Vaatamata tuttavaks saanud lavavõtetele ja selle konkreetse õhtu heliprobleemidele soovitan „500 aastat sõprust“ vaatama minna, kui piletitele ligi pääsete. Draamateatrisse pileti saamine on ju vahel omaette ettevõtmine. Ainult tasub arvestada, et kes läheb teatrisse ootusega näha peamiselt Ita Everi elulugu, võib üllatuda. Mulle tundus, et Ilse elust räägiti teistega võrreldes isegi vähem. See ei häirinud mind. Tema on neist naistest elanud kõige avalikumat elu ning tema tegemistest teame ilmselt niigi rohkem ja seega oli igati aus, et meile teiste sõbrannade elusid rohkem tutvustati.

Just teiste sõbrannade lood muutsid selle teatriõhtu huvitavaks. Oli huvitav jälgida, kuidas nende elud kulgesid läbi sõja ja järgnenud aastakümnete ning kuidas nad jäid üksteise kõrvale ka siis, kui elu andis väga valusaid lööke. Mina läksin teatrisse suuresti Ita Everi pärast, aga koju tulin mõtetega kõigist seitsmest sõbrannast. Ma soovin, et meil kõigil oleks selline sõbrannade/sõprade punt, kellega aastakümneid koos olla ja rõõmustada ning kurvastada ja teineteis lohutada.

 

Autor: Eero Epner
Lavastaja: Hendrik Toompere jr
Kunstnik: Kristel Zimmer
Valguskujundaja: Priidu Adlas
Helikujundaja: Lauri Kaldoja
Liikumisjuht: Eve Mutso
Osades: Hanna Jaanovits, Ülle Kaljuste, Helena Lotman, Kaie Mihkelson, Mirtel Pohla, Emili Rohumaa, Harriet Toompere, Mait Malmsten
Muusikud: Ahto Abner (löökpillid), Kirke Karja (klaver, klahvpillid), Andre Maaker (kitarrid)

 

Rohkem infot saab lavastuse kohta Eesti Draamateatri koduleheküljelt.