Armastus ja arusaam

 23. oktoobril 2025 Temufi teatris

Foto: Kevin Kohjus

Neljapäeval oli mul töine päev: esmalt tuli hommikul Tartust Paidesse koosolekule sõita ja sealt edasi Viljandisse teatrisse. Nii tore oli kuulda, kuidas kõik, kes said teada, et ma Viljandisse teatrisse lähen, eeldasid automaatselt, et ma suundun Ugalasse. Tegelikult on juba aasta aega võimalik Viljandis käia ka Temufi teatris ja just sinna ma sel korral teel olingi. Kui juuksekarva päris lõhki ajada, siis on Temufi muidugi eksisteerinud kauem kui aasta, kuid päris oma statsionaarse teatrisaali on nad Tartu tänaval omanud alles aasta. Seega, kes sinna teatrisaali veel jõudnud ei ole, neil soovitan väga minna – mõnusalt väike ja hubane koht. Kuulsin küll mitme kaaskülastaja käest, et selle hubase teatri ainus miinus on see, et see asub teisel korrusel ja sinna viivad trepid on järsud, mistõttu on vanematel inimestel teatrisse jõudmine keerulisem.

Kui ma esimest korda „Armastus ja arusaam“ lavastuse reklaami nägin, olin kindel, et seda etendust pean ma nägema. Üks ja ainus põhjus selleks olid näitlejad. Agur Seim ja Ester Kuntu on mu ühed absoluutsed lemmikud ja kui neid õnnestub veel koos laval näha, siis seda võimalust ma kasutamata ei jäta. Seda enam, et mul pole lihtsalt juhust olnud neid kumbagi pikka aega teatrilaval näha. Nemad on küll mänginud, aga mina pole lihtsalt vaatama juhtunud. Ja mis seal salata – eks suhtedraama iseenesest oli ka üsna meelitav põhjus teatrisse minna. Just kirgliku suhtedraamana reklaamitaksegi Madis Kalmeti uut lavastust „Armastus ja arusaam“. Teatri kodulehel kirjutatakse, et inglise kirjaniku Joe Penhalli näidend on „helge ja valusnaljakas lugu määravate ümberhinnanguteni jõudmisest“. Kavalehelt lugesin enne etendust, et Penhalli loomingut on Inglismaal kirjeldatud kui lugusid skisodest, psühhidest ja veidrikest. Minu jaoks tundus, et sellest tuleb vägagi paljulubav teatriõhtu.

Nüüd, kui etendus on nähtud, võin öelda, et draamat, suhteid ning ka psühhe ja hulle jagus minu jaoks piisavalt, kuid midagi jäi täiuslikust teatriõhtust siiski puudu. Esiteks tundus mulle, et ma polnud ise 100% teatris kohal – vaimselt kurnav päev oli selja taga ja see ilmselt vähendas mu vastuvõtuvõimet, muutes lavastuse vähem nauditavaks. Teiseks oleks mulle vahepeal meeldinud, kui etenduse tempo oleks olnud veidi kiirem. Ja ma ei räägi siin stseenidevahelisest pausist, mil lava ümber tõsteti ja midagi justkui ei toimunud – see polnud probleem. Pigem jäid mõned stseenid ise minu jaoks veidi pikaks ja lohisevaks, mis viis tähelepanu eemale. Tegevust laval justkui oli, aga ma leidsin end mõttelt, et see, mida selle stseeniga öelda taheti, sai mulle juba ammu selgeks. Konkreetseid näiteid on siia raske tuua, sest mingitel hetkedel tundus mulle, et see tunne saatis mind peaaegu kogu etenduse vältel. Kuigi emotsioone ja draamat oli, oleksin ma tahtnud näha veel rohkem karjumist ja omavahelisi pingeid.

Kui minu põhiline soov teatrisse minekuks olid head näitlejad, siis see eeldus pidas paika – näitlejad olid suurepärased ja selles mõttes oli teatriõhtu igati nauditav. Kelle jaoks näitlejatöö on väga oluline, neil soovitan kindlasti vaatama minna, sest kõik rollisooritused on viimase peal. Agur Seimi kehastatud paheline Richie oli nii hästi mängitud, et teda oli väga kerge vihkama hakata. Miks just vihkama? Sest lisaks sellele, et Richie pidevalt jõi ja üritas end igal võimalikul moel narkootikumidega varustada, valetas ta pidevalt ning oli lihtsalt üks igavene tüütus, kes minu hinnangul tuli Neali ja Racheli elu rikkuma. Just selle tüütuse osa mängis Agur Seim väga hästi välja. Pidevalt purjus või narkouimas inimese mängimine polegi lihtne. Mul tekkis mitmel korral tahtmine Richie ise paika panna, sest tundus, et Rachel (Ester Kuntu) ja Neal (Ott Kartau) lubasid küll seda teha, aga lõpuks andsid alati alla ja lasid tal oma tahtmise saada.
Ester Kuntu mängitud Rachel tundus esmapilgul korralik ja malbe, kuid loo jooksul nägi publik ka tema erinevaid külgi, mida Kuntu väga peenelt välja mängis. Minu jaoks kõige igavam tegelane oligi Ott Kartau kehastatud Neal, keda ka teised tegelased mingitel hetkedel igavaks nimetasid. Mees, kes tahab alati kõike õigesti ja korralikult teha. Isegi tema ülikond oli hele, puhas ja korralik, mis rõhutas seda „igava tüübi“ olekut veelgi. Minu õnneks leidus siiski mõned hetked, kus Kartau laval karjuda sai – siis muutus Neal kohe põnevamaks, sest polnudki ta nii vaikne ja tasane, kui ma seni arvasin. Just neid karjumise ja täielikult endast välja minemise hetki oleksin ma kõikidelt tegelastelt rohkem näha tahtnud.

Sisu poolest pakkus lavastus mõtlemisainet kuhjaga. Nagu tutvustusest võib aru saada, räägib lavastus inimsuhetest. Suhtekolmnurgas on arstidest elukaaslased Neal ja Rachel, kelle elu lööb pea peale Neali lapsepõlvesõber Richie – korralike ja edasipüüdlike arstide täielik vastand, vabameelne maailmarändur. Ilmselt teame me kõik selliseid veidi boheemlasliku olekuga vabasid hingi, kellele reeglid justkui ei kehti. Kuidas mõjub nende saabumine meie ellu aga siis, kui meie enda elu on juba kriisis? Kas lõpuks võidab armastus või hoopis arusaam sellest, mida me oma elult tegelikult ootame? Kas see armastus ning kindel ja turvaline elu hüpoteeklaenuga ostetud kodus on ikka see tulevik, mida me tahame? Või pigem unistame hoopis sellest, et jätta töö ja osta üheotsapilet ümbermaailmareisile? See filosoofiline osa lavastusest mõjus mulle nagu rusikas silmaauku, sest just samal teelahkmel olen ka mina oma elus. Üks osa minust tahaks jätkata turvalise tööeluga haiglas, kuid teine osa ihkab kolida keset metsi ja laasi, kasvatada ise toitu ja mitte päevagi rohkem tööl käia. Seega oli väga huvitav näha, kuidas tegelased lavastuse jooksul muutusid ja kuidas seeläbi muutusid ka nende omavahelised suhted. Aga see venimise tunne jäi mind siiski veidi häirima – ma oleksin tahtnud rohkem pinget ja draamat. Praegu tundus mulle, justkui hakataks kummi pingule tõmbama, aga poole peal lastakse see ettevaatlikult lahti, et mitte liiga pingule tõmmata. Mina aga ootasin seda viimseni pingul kummi ja selle plahvatust.

Lavastuse kunstiline pool rõhutas minu jaoks „hea ja halva“ vastandumist. Ühelt poolt juba riietus: paheline Richie kandis ainult tumedaid riideid – must maika, must pusa ja mustad teksad ning tumeroheline jakk –, mis andsid üsna ühemõtteliselt publikule teada, et tegemist on „paha poisiga“. Seevastu Neal, kes on kogu elu kõik õigesti teinud ja on justkui „hea poisi“ musternäidis, kandis eeskujulikult heledat pintsakut ja viisakaid pükse. Ka lavakujundus toetas seda vastanduse ideed, sest lava oli justkui kaheks jagatud: eeslaval tumedast puidust kuubikud ja laud, mida sageli näidati hämaras valguses ning mis mõjusid ähvardavalt, samal ajal kui lava tagumine osa oli peidetud heledate ribakardinate taha. Kui kardinad avati, nägi publik heledalt valgustatud magamistuba, mis seostub turvalisuse ja mugavusega.
Tegelikult ei saa siiski öelda, et lavastus keskendub ainult hea ja halva vastandumisele. Näiteks Rachel on pidevalt nende kahe vahel, püüdes mõlemat meest mõista ja kuulata, näidates, et kõik ei ole ainult must ja valge – elus eksisteerib ka palju muid toone. Paljuski sõltub see meie enda arusaamast, milliseid värve me näeme ja kuidas neid oma elus tõlgendame. Nagu ka etenduse tõlgendamise puhul: mina näen seda ühtemoodi, kuid keegi teine, kes samal etendusel viibis, võttis sealt kaasa hoopis teised mõtted ja tunded.

Kuna mina vaatasin lavastuse ilmselt alles teist etendust, siis arvan, et iga järgmise mängukorraga muutuvad näitlejate rollid veelgi nüansirikkamaks ning pakuvad publikule rohkem tõlgendusi ja naudingut. Psühholoogiliselt on tegemist igati väärt vaatamisega ja just sellise lavastusega, mille üle on pärast mõnus arutleda. Ja nagu juba öeldud – mina oleksin lavastusse sekkuda tahtnud, ning minu meelest on see alati hea teatri tunnus, kui etendus tekitab vaatajas tugevaid emotsioone.
Soovitan siiralt kõigil vaatama minna.

---

Autor: Joe Penhall
Tõlkija: Peeter Raudsepp
Lavastaja: Madis Kalmet
Kunstnik: Jaanus Laagriküll
Helilooja: Martin Aulis
Grimmikunstnik: Merle Liinsoo
Valguskujundaja: Sander Aleks Paavo

Osades:
Ester Kuntu – Rachel
Ott Kartau – Neal
Agur Seim – Richie

Esietendus: 17. oktoobril 2025 Teatris Temufi
Rohkem infot lavastuse ja mänguaegade kohta leiab teatri kodulehelt.