Kuvatud on postitused sildiga TeMuFi. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga TeMuFi. Kuva kõik postitused

28/02/2026

Mr. Greeni külaline

 27. veebruaril 2026 TEMUFI teatris

Foto: Kevin Kohjus

Olles viimasel ajal teatris väga palju pettuma pidanud, hakkasin veidi ka eilset TEMUFI esietendusele minekut kartma, sest äkki ma sõidan Tartust Viljandisse lihtsalt selleks, et järjekordselt pettuda. Sisututvustuse põhjal lihtsalt kuidagi tundus, et lavastus pole päris “minu tassike teed”. Õnneks saan rõõmuga tõdeda, et eksisin korralikult ja tegemist on väga hea lavastusega ja ma hakkan lausa uskuma, et ikka osatakse häid lavastusi teha küll. Lavastus oli lausa nii hea, et mul tekkis juba teatris soov blogima hakata ja nii valmis üsna suur osa blogi algusest juba etenduse vaheajal.

Esimene emotsioon tekkis juba enne etenduse algust, kui saalis istudes lavakujundust vaatasin. Palju puitu – puidust uksed ja riiulid tagaplaanil, esiplaanil laud ja kaks tooli. Ühel pool riiulitel mõned raamatud ja teisel pool nõud, markeerides vastavalt lava kui elutuba ja kööki. Siin-seal ajalehed ja nipet-näpet asju veel. Kogu lavakujundus tekitas minus tunde justkui oleksin maal vanaema juures. Peamiselt oli puit see, mis selle  sooja ja koduse tunde lõi. Pean tunnistama, et olin isegi veidi pettunud kui selgus, et tegevus toimub New Yorgis. Lavakujunduse järgi oleks ma tegevuskohaks pakkunud üksildast talu metsade vahel.

Kui etendus oli mõned minutid kestnud, tekkis mul paratamatult paralleel Tom Ziegleri näidendiga “Grace & Glorie”. Tundus justkui ma vaataksin sama lugu ainult meeste esituses. Peamised sarnasused seisnesid selles, et mõlemas lavastuses elab eakas üksinda ja on end ülejäänud maailmast sisuliselt isoleerinud. Tema maailma “tungib sisse” noor vabatahtlik abistaja, kelle suhtes alguses vanem inimene tõrges on, kuid aja möödudes saavad nad lähedaseks ja hakkavad teineteisega rääkima ka rasketest teemadest. Kohati oli mul lausa tunne, et tänu Grace ja Glorie lavastusele suudan ma ka siin mingeid teatud teemasid ette aimata. Näiteks kui Ross (Silver Kaljula) esimest korda härra Greeni (Raivo Rüütel) juures olles telefoni kasutada tahtis, et sotsiaaltöötajale helistada, teadsin ma juba enne kui ta telefonini jõudis et see telefon kindlasti ei tööta. Ja nii oligi. Seega jäi mul üks nali naermata, sest minu jaoks polnud see üllatav. Aga kuidas Kaljula telefoni ja selle juhtmetega (tegemist oli kettaga telefoniga) mässas, oli siiski omajagu naljakas.

Muidugi pole tegemist kahe täpselt sama lavastusega, lihtsalt mõlemas lavastuses käsitletakse teemasid, mis on läbi aegade ühiskonnas olulised olnud ja need teemad lihtsalt muudavad lavastused näiliselt sarnaseks. Mõnes mõttes võib lavastuste sarnasuse põhjuseks olla ka see et mõlemad on kirjutatud 90ndatel. Ziegler kirjutas “Grace & Glorie” 1990. aastal ja Jeff Baron kirjutas “Mr. Greeni külalise” 1996. aastal. Kuigi 30+ aastat on vahepeal mööda läinud, on need samad teemad olulised ka tänapäeval ja ilmselt see on ka põhjus miks “Mr. Greeni külalist” praegu üle maailma nii palju mängitakse ja miks lavastus publikule meeldib. Kuna ma enamasti käin üksinda teatris, siis see tähendab et ma vaheajal reeglina kaaslasega juttu ei aja ja nii ma kuulengi paratamatult teiste külastajate vestluste katkeid. Eile tundus küll, et kõigile (isegi kriitikutele, kes minu lähedal istusid) laval nähtu meeldis ja TEMUFI on uue populaarse lavastuse endale mängukavva saanud.

Teater ise tutvustab oma kodulehel lavastust nii:  “Õnnetu juhuse tõttu satuvad kokku kaks meest: Ross Gardiner ja härra Green. Nad on elanud täiesti erinevaid elusid, neid huvitavad erinevad asjad, neil on omad mured. Nüüd nad kohtuvad. Mida sagedamini nad kokku saavad, seda rohkem saladusi, muresid ja varjatud unistusi päevavalgele tuleb. Need kohtumised muudavad mõlema mehe saatust. Sallimatusest saab mõistmine, mõistmisest andestus. Andestada suudab tugev inimene. Mis aga teeb inimese tugevaks? Oma nõrkuste tunnistamine. Endale. Teistele.” Tundub justkui väga sügavamõtteline ja filosoofiline lavastus. Minu meelest on see täpselt selline lavastus, mida teatris käies nautida. Igaüks saab tegelaste saatusele kaasa elada ja ehk isegi tõmmata paralleele enda eluga. Ma usun, et meil kõigil on kusagil mõni üksik vanem inimene, kellega me pole ammu suhelnud ja tema käekäigu vastu huvi tundnud. Samas pole kurbust ja mõtisklemist ka liiga palju ja leidub ka ohtralt koomilisi hetki kus kogu saal naerust rõkkab.

Näiteks stseen kus härra Green on kukkunud ja Ross leiab ta ning abistab vanahärrat tualetti minekul. WC ukse taha jõudes küsib Ross umbes midagi sellist, et kas ma tulen teiega kaasa. Kogu saalile tundus see hirmnaljakas. Mina sel hetkel ei naernud, sest haiglas töötades on see sama küsimus üsna suur osa argipäevarutiinist ja seega tundus see küsimus minu jaoks umbes sama tavaline nagu „Kuidas läheb?“. Küll aga tabasin end mõtlemast, et asjad mis ühele tunduvad tavalised võivad teisele tunduda humoorikad, sest inimesed ja nende kogemused on lihtsalt nii erinevad. Seega võib juhtuda, et mulle etendus meeldis, aga kusagil on keegi, kes ütleb et see oli kõige halvem asi mida ta üldse näinud on (loodetavasti siisk isellist inimest ei leidu). Sekund hiljem oli saal üsna tasane, aga mina naersin korralikult, sest härra Green oli üsna kaua vaikselt wc-s olnud ja Ross pani kõrva ukse juurde kontrollimaks kas kõik on seal ikka korras. Midagi, mis mulle tundus naljakas, sest selles oli äratundmist, et just nii teeme ka meie tööl, kui me oleme patsiendi üksinda wc-sse jätnud, aga samas ikkagi kardame et vaikus tähendab et midagi on juhtunud. See oli esimene kord etenduse jooksul kui ma sain aru, et tegelikult pole härra Greeni külastamine Rossi jaoks lihtsalt ühiskondlikult kasulik töö, vaid ta päriselt hoolibki härra Greenist.

Härra Green on paari kuu eest jäänud üksinda, peale seda kui tema naine suri. Naine oli olnud ka see, kes kodu koristas ja süüa tegi, seega on eakas härra Green sattunud üksinda jäädes segaduse keskele ja ega päris kindel ei ole ka see millest ta toitub. Nagu ütleb ka vanasõna, siis armastus käib toidu kaudu ja just koššer supp on see, millega Ross esialgu härra Greeni poolehoiu võidab, sest head toitu ei saa raisku lasta. Loo edenedes kiindub härra Green nooresse mehesse aga nii palju, et hakkab teda juba aeg-ajalt uksel ootama, kui kätte jõuab neljapäeva õhtu kell seitse, mil Ross peaks saabuma. Lõpuks usaldavad mehed teineteisele saladusi, mida paljud nende kohta ei tea ja üksteise toel leitakse nii mõnelegi eluraskusele lahendus ja tänu sellele saab lugu õnneliku lõpu. Et teistel oleks ikka huvitav teatris olla, ei hakka ma saladusi siinkohal avaldama. Aga lugu on kohati nii südamlik, et minul kiskus paaris kohas silma märjaks.

Koššer ilmselt andis juba vihje, et kuidagi on lugu juutidega seotud. Nimelt on mõlemad mehed juudid, aga lisaks sellele, et loos räägitakse juutide tagakiusamisest leiab lavastuses kõneainet ka teiste vähemusgruppide stereotüpiseerimine. Miks on see nii, et me näiteks taunime juutide tagakiusamist, aga samas kiusame ise samasoolisi? Miks üks grupp on justkui teistest tähtsam ja tundub et juutide kiusamine on hoopis teine asi kui samasooliste kiusamine? Tegelikult ei saa keegi seda valida kellena ta sünnib (nii usulises, soolises kui ka muus mõttes) ja me peaksime seda aktsepteerima kõikide puhul võrdselt. Lisaks keskendub lavastus ka põlvkondade erinevusele. Kuigi mõlemad mehed on juudid, siis nende nägemus maailma ja ka selle kohta kes on juut, on kardinaalselt erinevad. Näiteks kas juut on ainult see, kelle kõik esivanemad on juudid? Või on ka see inimene juut, kelle üks vanem on juut ja teine on ei ole juut? Kõik need küsimused on sellised, millega me tegelikult puutume tänapäeval igal pool kokku ja just see ongi ilmselt üks põhjustest miks Jeff Baroni näidend on üle maailma nii menukas. Ma loodan siiralt, et lavastus paneb meid rohkem nende teemade üle mõtlema ja veidi avatumalt suhtuma kõikidesse inimestesse, hoolimata sellest kuida nad end identifitseerivad, milline on nende usutunnistus või mis rahvusest nad on.

Lugu võib muidugi olla kui tahes hea, aga elama panevad selle laval siiski näitlejad koos lavastajaga. Siinkohal tundub, et Erki Aule lavastajana on leidnud head näitlejad ja seda näitlejate sünergiat oli laval näha ning tunda. Põhilised koomilised kohad olid samuti tingitud just näitlejate mängust, mitte niivõrd tekstist. Näiteks kuidas vaevaliselt liikuv härra Green väikeste kohmakate sammudega üle lava jooksis kui ta elevil oli. Kui tavaliselt kipub esietendus üsna rabe olema, sest näitlejad pole harjunud publikuga saalis, siis eilse esietenduse põhjal julgen küll öelda, et nii Silver Kaljula kui Raivo Rüütel tundsid end laval mugavalt ja mina ei pannud ühtegi ebakindlat hetke laval tähele. Nende kahe koosmängu oli laval igati nauditav vaadata ja pingelisemates stseenides oli tunne nagu vaataks tennisematši, kuidas teineteise pihta edasi-tagasi sõnu loobiti.

Kokkuvõttes julgen lavastust igati soovitada. Võib juhtuda, et ma lähen seda isegi veel kord vaatama. Minu usk hakkas juba kaduma, et teatrites polegi häid lavastusi või siis müüakse heade lavastuste piletid nii kiiresti välja, et sinna lihtsalt on raske löögile saada. TEMUFI on toonud välja väga hea lavastuse kuhu on pileteid veel saada ja soovitan kõigil seda võimalust kasutada seniks kuni sõna levib, et tegemist on hea lavastusega ja ka siin piletid otsa saavad.

 

Autor: Jeff Baron
Tõlkija: Peeter Volkonski
Lavastaja: Erki Aule
Kunstnik: Marje Sepp
Helilooja: Martin Aulis
Valguskujundaja: Peep Maasik
Osades:
Raivo Rüütel – Mr. Green
Silver Kaljula – Ross Gardiner

 

Rohkem infot lavastuse ja piletite kohta leiab TEMUFI koduleheküljelt.

26/10/2025

Armastus ja arusaam

 23. oktoobril 2025 Temufi teatris

Foto: Kevin Kohjus

Neljapäeval oli mul töine päev: esmalt tuli hommikul Tartust Paidesse koosolekule sõita ja sealt edasi Viljandisse teatrisse. Nii tore oli kuulda, kuidas kõik, kes said teada, et ma Viljandisse teatrisse lähen, eeldasid automaatselt, et ma suundun Ugalasse. Tegelikult on juba aasta aega võimalik Viljandis käia ka Temufi teatris ja just sinna ma sel korral teel olingi. Kui juuksekarva päris lõhki ajada, siis on Temufi muidugi eksisteerinud kauem kui aasta, kuid päris oma statsionaarse teatrisaali on nad Tartu tänaval omanud alles aasta. Seega, kes sinna teatrisaali veel jõudnud ei ole, neil soovitan väga minna – mõnusalt väike ja hubane koht. Kuulsin küll mitme kaaskülastaja käest, et selle hubase teatri ainus miinus on see, et see asub teisel korrusel ja sinna viivad trepid on järsud, mistõttu on vanematel inimestel teatrisse jõudmine keerulisem.

Kui ma esimest korda „Armastus ja arusaam“ lavastuse reklaami nägin, olin kindel, et seda etendust pean ma nägema. Üks ja ainus põhjus selleks olid näitlejad. Agur Seim ja Ester Kuntu on mu ühed absoluutsed lemmikud ja kui neid õnnestub veel koos laval näha, siis seda võimalust ma kasutamata ei jäta. Seda enam, et mul pole lihtsalt juhust olnud neid kumbagi pikka aega teatrilaval näha. Nemad on küll mänginud, aga mina pole lihtsalt vaatama juhtunud. Ja mis seal salata – eks suhtedraama iseenesest oli ka üsna meelitav põhjus teatrisse minna. Just kirgliku suhtedraamana reklaamitaksegi Madis Kalmeti uut lavastust „Armastus ja arusaam“. Teatri kodulehel kirjutatakse, et inglise kirjaniku Joe Penhalli näidend on „helge ja valusnaljakas lugu määravate ümberhinnanguteni jõudmisest“. Kavalehelt lugesin enne etendust, et Penhalli loomingut on Inglismaal kirjeldatud kui lugusid skisodest, psühhidest ja veidrikest. Minu jaoks tundus, et sellest tuleb vägagi paljulubav teatriõhtu.

Nüüd, kui etendus on nähtud, võin öelda, et draamat, suhteid ning ka psühhe ja hulle jagus minu jaoks piisavalt, kuid midagi jäi täiuslikust teatriõhtust siiski puudu. Esiteks tundus mulle, et ma polnud ise 100% teatris kohal – vaimselt kurnav päev oli selja taga ja see ilmselt vähendas mu vastuvõtuvõimet, muutes lavastuse vähem nauditavaks. Teiseks oleks mulle vahepeal meeldinud, kui etenduse tempo oleks olnud veidi kiirem. Ja ma ei räägi siin stseenidevahelisest pausist, mil lava ümber tõsteti ja midagi justkui ei toimunud – see polnud probleem. Pigem jäid mõned stseenid ise minu jaoks veidi pikaks ja lohisevaks, mis viis tähelepanu eemale. Tegevust laval justkui oli, aga ma leidsin end mõttelt, et see, mida selle stseeniga öelda taheti, sai mulle juba ammu selgeks. Konkreetseid näiteid on siia raske tuua, sest mingitel hetkedel tundus mulle, et see tunne saatis mind peaaegu kogu etenduse vältel. Kuigi emotsioone ja draamat oli, oleksin ma tahtnud näha veel rohkem karjumist ja omavahelisi pingeid.

Kui minu põhiline soov teatrisse minekuks olid head näitlejad, siis see eeldus pidas paika – näitlejad olid suurepärased ja selles mõttes oli teatriõhtu igati nauditav. Kelle jaoks näitlejatöö on väga oluline, neil soovitan kindlasti vaatama minna, sest kõik rollisooritused on viimase peal. Agur Seimi kehastatud paheline Richie oli nii hästi mängitud, et teda oli väga kerge vihkama hakata. Miks just vihkama? Sest lisaks sellele, et Richie pidevalt jõi ja üritas end igal võimalikul moel narkootikumidega varustada, valetas ta pidevalt ning oli lihtsalt üks igavene tüütus, kes minu hinnangul tuli Neali ja Racheli elu rikkuma. Just selle tüütuse osa mängis Agur Seim väga hästi välja. Pidevalt purjus või narkouimas inimese mängimine polegi lihtne. Mul tekkis mitmel korral tahtmine Richie ise paika panna, sest tundus, et Rachel (Ester Kuntu) ja Neal (Ott Kartau) lubasid küll seda teha, aga lõpuks andsid alati alla ja lasid tal oma tahtmise saada.
Ester Kuntu mängitud Rachel tundus esmapilgul korralik ja malbe, kuid loo jooksul nägi publik ka tema erinevaid külgi, mida Kuntu väga peenelt välja mängis. Minu jaoks kõige igavam tegelane oligi Ott Kartau kehastatud Neal, keda ka teised tegelased mingitel hetkedel igavaks nimetasid. Mees, kes tahab alati kõike õigesti ja korralikult teha. Isegi tema ülikond oli hele, puhas ja korralik, mis rõhutas seda „igava tüübi“ olekut veelgi. Minu õnneks leidus siiski mõned hetked, kus Kartau laval karjuda sai – siis muutus Neal kohe põnevamaks, sest polnudki ta nii vaikne ja tasane, kui ma seni arvasin. Just neid karjumise ja täielikult endast välja minemise hetki oleksin ma kõikidelt tegelastelt rohkem näha tahtnud.

Sisu poolest pakkus lavastus mõtlemisainet kuhjaga. Nagu tutvustusest võib aru saada, räägib lavastus inimsuhetest. Suhtekolmnurgas on arstidest elukaaslased Neal ja Rachel, kelle elu lööb pea peale Neali lapsepõlvesõber Richie – korralike ja edasipüüdlike arstide täielik vastand, vabameelne maailmarändur. Ilmselt teame me kõik selliseid veidi boheemlasliku olekuga vabasid hingi, kellele reeglid justkui ei kehti. Kuidas mõjub nende saabumine meie ellu aga siis, kui meie enda elu on juba kriisis? Kas lõpuks võidab armastus või hoopis arusaam sellest, mida me oma elult tegelikult ootame? Kas see armastus ning kindel ja turvaline elu hüpoteeklaenuga ostetud kodus on ikka see tulevik, mida me tahame? Või pigem unistame hoopis sellest, et jätta töö ja osta üheotsapilet ümbermaailmareisile? See filosoofiline osa lavastusest mõjus mulle nagu rusikas silmaauku, sest just samal teelahkmel olen ka mina oma elus. Üks osa minust tahaks jätkata turvalise tööeluga haiglas, kuid teine osa ihkab kolida keset metsi ja laasi, kasvatada ise toitu ja mitte päevagi rohkem tööl käia. Seega oli väga huvitav näha, kuidas tegelased lavastuse jooksul muutusid ja kuidas seeläbi muutusid ka nende omavahelised suhted. Aga see venimise tunne jäi mind siiski veidi häirima – ma oleksin tahtnud rohkem pinget ja draamat. Praegu tundus mulle, justkui hakataks kummi pingule tõmbama, aga poole peal lastakse see ettevaatlikult lahti, et mitte liiga pingule tõmmata. Mina aga ootasin seda viimseni pingul kummi ja selle plahvatust.

Lavastuse kunstiline pool rõhutas minu jaoks „hea ja halva“ vastandumist. Ühelt poolt juba riietus: paheline Richie kandis ainult tumedaid riideid – must maika, must pusa ja mustad teksad ning tumeroheline jakk –, mis andsid üsna ühemõtteliselt publikule teada, et tegemist on „paha poisiga“. Seevastu Neal, kes on kogu elu kõik õigesti teinud ja on justkui „hea poisi“ musternäidis, kandis eeskujulikult heledat pintsakut ja viisakaid pükse. Ka lavakujundus toetas seda vastanduse ideed, sest lava oli justkui kaheks jagatud: eeslaval tumedast puidust kuubikud ja laud, mida sageli näidati hämaras valguses ning mis mõjusid ähvardavalt, samal ajal kui lava tagumine osa oli peidetud heledate ribakardinate taha. Kui kardinad avati, nägi publik heledalt valgustatud magamistuba, mis seostub turvalisuse ja mugavusega.
Tegelikult ei saa siiski öelda, et lavastus keskendub ainult hea ja halva vastandumisele. Näiteks Rachel on pidevalt nende kahe vahel, püüdes mõlemat meest mõista ja kuulata, näidates, et kõik ei ole ainult must ja valge – elus eksisteerib ka palju muid toone. Paljuski sõltub see meie enda arusaamast, milliseid värve me näeme ja kuidas neid oma elus tõlgendame. Nagu ka etenduse tõlgendamise puhul: mina näen seda ühtemoodi, kuid keegi teine, kes samal etendusel viibis, võttis sealt kaasa hoopis teised mõtted ja tunded.

Kuna mina vaatasin lavastuse ilmselt alles teist etendust, siis arvan, et iga järgmise mängukorraga muutuvad näitlejate rollid veelgi nüansirikkamaks ning pakuvad publikule rohkem tõlgendusi ja naudingut. Psühholoogiliselt on tegemist igati väärt vaatamisega ja just sellise lavastusega, mille üle on pärast mõnus arutleda. Ja nagu juba öeldud – mina oleksin lavastusse sekkuda tahtnud, ning minu meelest on see alati hea teatri tunnus, kui etendus tekitab vaatajas tugevaid emotsioone.
Soovitan siiralt kõigil vaatama minna.


Autor: Joe Penhall
Tõlkija: Peeter Raudsepp
Lavastaja: Madis Kalmet
Kunstnik: Jaanus Laagriküll
Helilooja: Martin Aulis
Grimmikunstnik: Merle Liinsoo
Valguskujundaja: Sander Aleks Paavo

Osades:
Ester Kuntu – Rachel
Ott Kartau – Neal
Agur Seim – Richie

Esietendus: 17. oktoobril 2025 Teatris Temufi
Rohkem infot lavastuse ja mänguaegade kohta leiab teatri kodulehelt.

17/07/2025

Ma armastasin sakslast

28. juunil 2025 Olustvere mõisa küünis TEMUFI etendus
Foto: Kevin Kohjus

Temufi selle suve uuslavastus „Ma armastasin sakslast“ (lavastaja Peep Maasik) on kahtlemata üks suve populaarsemaid, sest piletid olid välja müüdud juba ammu enne esietendust. Võin vaid oletada, miks see nii on. Ühelt poolt on põhjuseks kindlasti A. H. Tammsaare samanimeline romaan, mis on paljudele tuttav ja juba iseenesest piisav põhjus teatrisse tulekuks. Minagi läksin vaatama just seetõttu, et nooruspõlves loetud romaan puudutas mind sügavalt ja olin väga huvitatud, kuidas see ilus armastuslugu teatrilaval välja näeb.

Mulle tundub, et armastuslugu tasub vaadata mitte ainult selle ilu pärast, vaid ka selle psühholoogilise sügavuse tõttu – see, kuidas armastus mõjutab inimest. Sügavad tunded ja see, kuidas näitlejad neid laval edasi annavad, ongi peamine põhjus, miks ma teatris käin.

Teisalt on lavastuse populaarsuse taga kindlasti ka tuntud näitlejad. Vähemalt mulle tundub nii. Kuna Saara Pius võitis sel kevadel saate „Maskis laulja“, siis on ta praegu eriti nähtav ja inimeste teadvuses. Ka Franz Malmsten võitis sama saate kolmanda hooaja 2022. aastal, seega on ta samuti televaatajatele tuttav. Võin eksida, aga mulle tundub, et kui näitlejad (või teised avaliku elu tegelased) on hiljuti teles silma paistnud, muutuvad nad rahva seas kohe populaarsemaks. Mis iganes põhjused selle edu taga ka poleks, mul on väga hea meel, et mul õnnestus üldse viimasele juunikuu etendusele pilet saada.

Kõik ei lähe aga alati täiuslikult. Mind tabas vahetult enne etendust väike viirus, mis röövis suure osa energiast ja seetõttu ei saanud ma etendust täielikult nautida. Mainin seda vaid selleks, et põhjendada, miks see postitus ilmub hilja, on lühem kui tavaliselt ja võib-olla ei anna edasi kogu lavastuse võlu. Aga minu isiklik "kvaliteedimärk" – see, et etenduse lõpus (või ka selle jooksul) tulevad pisarad silma – oli igatahes olemas. Teise vaatuse lõpp möödus väga märgade silmadega. Ja kuigi olin raamatut varem lugenud, ei mäletanud ma kõike täpselt, mistõttu püsis minus väike lootus, et äkki saab see lugu siiski ilusa lõpu. Kuigi Elmo Nüganen oli dramatiseeringus teinud romaanis mitmeid muudatusi, jäi lõpp siiski kurvaks – ja sain ausalt pisaraid valada.

Kui keegi mõtleb, miks üldse vaadata peaaegu 100 (tegelikult 90) aastat tagasi kirjutatud lugu, siis võin kinnitada, et puutepunkte tänapäevaga oli rohkesti. Ehkki tänapäeval ei jaga meid enam rangelt klassid nagu aadlikud ja talupojad, eksisteerivad siiski teatud „klassid“ – olgu see siis majanduslik või hariduslik taust. Samuti on tänases avatud maailmas aina tavalisem, et armastus leitakse teise rahvuse seast, ent ka seda ei vaadata alati heakskiiduga. Seega oli äratundmist ka tänasesse päeva, ja mul oli kahju, et mu enesetunne ei võimaldanud rohkem paralleele tõmmata.

Hoolimata sellest, et lugu lõpeb õnnetult, oli see minu jaoks ikkagi südantsoojendav. Eriti jäi kõlama mõte sellest, kui palju me end ise piirame, kuna ei jaga oma tundeid ja mõtteid õigel ajal. Näiteks etenduse lõpus selgus, et Erica ja Oskar oleksid võinud koos põgeneda – paruni luba selleks oli tegelikult olemas. Kuid kuna Erica ei saanud sellest Oskarile rääkida, otsustas Oskar aumehena mitte põgeneda. Nii juhtuski, et Erica abiellus kauge sugulasega ja mõlemad jäid elama oma armastuse kaotuse varju.

Esialgu tundus mulle kummaline, et lavastuses oli vaid kolm tegelast, sest romaanis on neid rohkem. Kuid kolmekesi mängimine väikeses küünis lõi hoopis intiimsema ja sügavama õhustiku. Lavakujunduses kasutatud elusad puud lisasid loole salapära. Minu peas tekkisid paralleelid justkui salajase võlumetsaga, kus Erica ja Oskar pimeduses kohtusid. Lava ise oli tagasihoidlik – puud, mõned poodiumid, üks diivan, tool ja laud. Just see lihtsus jättis vaatajale ruumi oma kujutlusvõimele. Näiteks stseen, kus Erica ja Oskar talvel hüvasti jätsid – laval polnud muutunud midagi peale nende mantlite, kuid dialoog ja näitlejatöö lõid nii tugeva atmosfääri, et ma nägin seda värsket lund ja tundsin külma, mida tegelased sel hetkel kogesid.

Ja loomulikult näitlejad. Lauri Saatpalut olin teatrilaval varem näinud paaril korral, Saara Piusi vist korra. Franz Malmsteniga oli see mu esimene teatrikogemus. Ma ei osanud neilt midagi väga konkreetset oodata, kuigi mul oli salajane lootus, et kuna kõik kolm on laulmisega seotud, äkki on lavastuses ka mõni muusikaline number. Spoiler: ei olnud. Kõik kolm meeldisid mulle oma orgaanilisuse poolest – nad olid laval usutavad ja huvitavad jälgida. Eriti paistis silma Saara Pius Erica rollis, kuna tema rääkis kogu etenduse saksa aktsendiga eesti keelt, mis tegi tema rolli keerulisemaks. Minu, saksa keelt mitteoskava vaataja jaoks, kõlas tema aktsent väga veenvalt. Kuulasin tähelepanelikult ja ei tabanud kogu etenduse jooksul ühtegi valesti hääldatud eestikeelset sõna – ja uskuge, ma otsisin neid!

Kokkuvõttes julgen lavastust kindlasti soovitada. Minu meelest on see täpselt selline, nagu üks suvelavastus olema peaks – mitte lihtsalt kerge meelelahutus, vaid ka sisuline elamus, mis paneb kaasa mõtlema. Samas ei jäta see lõpus vaatajat masendusse ega segadusse – pigem jääb hinge soe ja positiivne tunne (olgu, võib-olla mõjutas ka mu kerge palavik). Lisapunktid mängupaigale – Olustvere mõisa küün on paik, kuhu paljud ehk niisama ei satuks. Ja boonusena – lavastus toimub varjus, mis tähendab, et ka Eesti heitlik suveilm ei sega teatrielamust.

 

Autor: Anton Hansen Tammsaare
Dramaturg: Elmo Nüganen
Lavastaja ja kunstnik: Peep Maasik
Helilooja: Martin Aulis
Grimmikunstnik: Merle Liinsoo
Valguskujundaja: Sander Aleks Paavo

Osades:
Franz Malmsten – Oskar
Saara Pius – Erica
Lauri Saatpalu – Parun

Esietendus: 13. juunil 2025 Olustvere mõisa küünis, Viljandimaal.


Rohkem infot lavastuse ja mänguaegade kohta leiab TEMUFI kodulehelt.

29/11/2024

Wikmani poisid

 23. Novembril 2024 Temufi teatrimajas

Foto: Kevin Kohjus

Mulle meeldib kui inimesed unistavad ja veelgi rohkem meeldib mulle kui inimesed oma unistused täide viivad. Eks ehteestlaslikult olen natukene kade nende peale, kes oma ägedaid unistusi ellu viivad. Nagu öeldakse, siis kadedus pidi edasiviiv jõud olema ja seega käin ma teiste teoks saanud unistusi vaatamas, et ka mina julgeksin edaspidi unistada ja loota, et minu unistused kunagi täituvad. Unistustest hakkasin aga kirjutama hoopis seetõttu, et käisin vaatamas Temufi teatri uut lavastust „Wikmani poisid“, mis on ühtlasi Temufi enda isikliku teatrimaja avalavastus. Kuna oma maja on teatri suur unistus olnud ja ilmselt on kogu Temufi teater enda loojate unistus olnud, siis seda on teatrimajas ringi liikudes igal pool tunda. Uus teatrimaja tekitas minus samuti palju emotsioone, siis sel korral saab lisaks lavastuse arvustusele lugeda ka teatrimaja kohta käivaid mõtteid.

Ega ma Viljandit ja sealset elu väga hästi ei tea, seega läksin teatrisse veidi varem, et ikka õige koht üles leida ja seetõttu jäi veidi rohkem aega teatriga tutvumiseks. Kuna teatri asukoht on väga mugavalt kesklinnas, siis leidsin selle kiiresti üles. Kuigi esimesteks sekunditeks ehmatas mind veidi ära see, et teater asub teisel korrusel ja sinna saamiseks tuleb üsna järsku treppi mööda üles liikuda. Arvestades seda, et tegemist on kunagise ööklubiga, siis on trepp ja asukoht muidugi arusaadavad. Ilmselt pole Temufi keskmine külastaja eakas inimene, seega ei ole trepid probleemiks. Igatahes on asukoht (kohe lokaal Legendi teisel korrusel) täpselt ideaalne ühe mõnusa õhtupooliku veetmiseks, kus saab  ja pärast teatrit kaaslas(t)ega mõnusalt lokaalis istuda ja mugavalt teatrisse minna. Muidugi on teatril endal ka baar olemas, kus saab aega veeta ja eriti tore on see, et baar on ka pärast etenduse lõppu avatud. Teatri sisemus on muidugi kaasaegne ja hästi hubane. Eriti meeldisid mulle seintel olevad tsitaadid teatri varasematest lavastustest. Ja naisena lähevad minu boonuspunktid teatrile muidugi selle eest, et wc-s on olemas naiste hügieenitarvikud, seda Eestis väga tihti ei kohta.

Kellel on kombeks varakult teatrisse minna, aga kohvikus/baaris istuda ei taha, siis ka nende inimeste peale on Temufi mõelnud. Näiteks lisaks nendele samadele tsitaatidele, kaunistavad ühte seina teatri loojate kipsist avatud peopesade figuurid. Aga nagu kõigile vastumeelsed telereklaamid kuulutavad, siis ka see pole veel kõik. Kohe saali kõrval on avatud fotonurk, kus saab varasemate lavastuste rekvisiitidega pilti teha. Kuna tegemist on veel uue teatriga, siis loodetavasti saab tulevikus fotonurk täiendust uute rekvisiitidega ja ehk hakkab fotoseina ka teatri nimi kaunistama. Oleks ju väga tore niimoodi pilti teha, et pilti vaadates saavad kõik kohe aru kus pilt tehtud on. Saal ise on väikesele teatrile kohaselt samuti väike ja hubane. Kuna mina istusin veidi tagapool kõrgemal platvormil, siis minul oli lavale päris hea vaade. Esimesed üheksa rida on põrandal samal tasapinnal ja seega see võib veidi vaadet lavale mõjutada, aga kuna ma ise seal ei istunud, ei oska ma tegelikult kommenteerida, kuidas seal nähtavus on. „Wikmani poisid“ on teatri avalavastus, siis pakutakse enne etendust tervitusjooki, mis minu hinnangul on küll väga hea žest kuid väikese teatri jaoks ilmselt väga suur väljaminek ja mina loobuksin sellest. Kuna pokaalidega oli ka saali lubatud minna, siis mind veidi häiris see saalist aeg-ajalt kostev klaasikõlin. Kes tahab jooki nautida, saab seda mugavalt baaris teha, ma leian et mõned asjad võiksid ikka teatrisaalist eemale jääda.

Liikudes konkreetselt edasi lavastuse juurde, siis pean tunnistama, et Jaan Krossi samanimelist romaani pole ma kunagi lugenud, sest see pole kuidagi minu teema tundunud olevat. Eks ma natukene ikka teadsin kes need Wikmani poisid on, aga kogu minu teadmine pärines kunagisest 90ndate Eesti teleseriaalist (või filmist), mille sisust ma muidugi mitte midagi enam ei mäleta. Ainus mälestus on, et seal vist mängisid Marko Matvere ja Mait Malmsten (kiire guugeldamine näitab, et see mälestus on õige). Ühelt poolt läksingi teatrisse seetõttu, et näha, mida Temufi sel korral lavale toonud on, sest mulle tundub, et ma olen päris paljusid nende lavastusi näinud. Teisalt tahtsin ka nende uut teatrimaja näha. Muidugi tahtsin näha ka seda, millise dramaturgia mu kursuseõde Kaisa-Kadi Pilt on Jaan Krossi romaanist teinud. See on nüüd see koht, kus ma natukene kade olen, sest kuigi ma igapäevaselt tegutsen tervishoiu valdkonnas, siis kogu see teatrimaailm on ka ahvatlev ja väga tore oleks ka ise ühel päeval midagi dramatiseerida (need on need unistused). Lavastuse temaatika jättis mind üsna ükskõikseks ja eks ma natukene isegi kartsin seda, et lavastus mulle ei meeldi, seega see oli viimane põhjus miks teatrisse minna.

Tegelikult on nüüd lugu nii, et võib-olla võtan ma isegi pärast etenduse nägemist ka Jaan Krossi romaani käsile, sest tahaks kõike seda ka teada, mis praegu lavastusest välja jäi. Kõige rohkem kartsin just seda, et see ajastu jätab mind ükskõikseks ja mida ma neid koolipoiste lugusid ikka kuulan. Samas olen juba varem leidnud end mõtlemas sellele, et vanasti olid inimesed kuidagi täiskasvanulikumad ja väljapeetumad. Kui mõelda tänapäeva 17-18 aastaste poiste peale, siis mulle seostuvad selles eas poistega eelkõige peod ja sarvede maha jooksmine. Eks muidugi leidub ka tänapäeval teistsuguste huvidega poisse, kuid Wikmani poisid jätsid mulle vägagi täiskasvanud inimeste mulje. Jah, nad tegid ka koerustükke ja kohati selliseid, mille peale tänapäeval keegi ei tulekski. Näiteks magneesiumiplahvatus paberikorvis, mille tagajärjel oleks õpetaja võinud pimedaks jääda. Kuid ajastule omaselt (tegevus toimub Vabadussõja ja Teise Maailmasõja vahelisel ajal) kannavad kooliõpilased ülikondi ja teineteist teietatakse (sinatamist on kuulda ainult kõige lähemate sõprade vahel) ning räägitakse erudeeritud teemadel. Kõik see muudab minu silmis tolle ajastu koolipoisid palju mehisemaks ja täiskasvanulikumaks kui nende tänapäevased eakaaslased seda on. Minu hinnangul võiks tänapäeval palju rohkem seda viisakalt riietumist ja erudeeritud käitumist olla.

Minu hinnangul on lavastuse peamine teema eneseotsingud ja püüd selles keerulises ja muutuvas maailmas kuidagi hakkama saada. Muuhulgas räägitakse ka sellest kuidas leida oma teed kui vanematel on sinu elu jaoks hoopis teine visioon kui sinul. Otsingud keskenduvad peamiselt poiste kooliajale, kuid lõpus vaatavad Jaak Sirkel (Raivo E. Tamm) ja Richard Laasik (Lauri Kink) vanade meestena oma elule tagasi ja annavad küsimused nii mitmelegi seni vastuseta jäänud küsimusele. Kas mina olen süüdi, kui minu noaga lõigatakse läbi paati kaldal kinni hoidev köis, kui paat merel upub? Kas mina olen süüdi, kui teine inimene jääb trammi alla, kui mina seda salaja soovin? Kuidas kogu elu selle süütundega elada? Kuidas võita tüdruku südant, kui samal ajal on ka sinu klassivend samasse tüdrukusse armunud? Kuidas säilitada suhted selle sama klassivennaga? See on ainult üks väike osa sellest, millele Wikmani poisid kogu lavastuse jooksul vastust otsivad. Lisaks eneseotsingutele saab väikest armastuslugu ka vaadata. Minu meelest see väike armastusulugu oli lavastuse puhul oluline, et tuua veidi rohkem naiselikkust sellesse mehisesse maailma, kus enamik tegelastest olid mehed (eks ka see ole ajastu peegel).

Kõige toredam minu jaoks kogu armastusloo juures oli Virvele (Elis Järvsoo) pühendatud laul. Kohati oli seda laulu kuulates tunne nagu oleks ajaratas mind viinud tagasi Raimond Valgre kontserdile (mitte, et ma mõnel Valgre kontserdil kunagi käinud oleksin, aga minu silmis oli laulu stiil ja esitus Valgre stiilile sarnane). Igati mõnusa rütmi ja emotsiooniga lööklauluke, mida esitas Raivo E. Tamm ja saatis bänd koosseisus: Ott Kartau klaveril, Lauri Kink trummidel, Peep Maasik kitarril ja Silver Kaljula tamburiinil. Üleüldse sai bändi esitatud elavat muusikat kogu lavastuse jooksul väga palju kuulata ja sellise muusikalise kujunduse eest peab tänama Martin Aulist. Minu jaoks oli muidugi üllatav see, et näitlejad nii andekad on ja sellise bändi kokku said. Rääkimata sellest, et hubaselt väikses saalis kostis elav muusika vägagi mõnusalt ja lõi hoopis teistsuguse atmosfääri kui seda oleks lindilt tulnud muusika loonud.

Lavakujundus oli pigem tagasihoidlik ja multifunktsionaalne, mis tähendas et samu elemente sai laval igate pidi keerata ning nendest moodustati nii koolipinke kui ka diivaneid. Suurem rõhk oli publiku enda fantaasial ja näitlejate sõnal. Samuti kujutati erinevaid tegelasi pigem minimaalsete aksessuaaridega. Näiteks muutus Raivo E. Tamm kooliõpilane Jaak Sirklist kooli direktoriks härra Wikmaniks ainult peakatet ja hääletooni vahetades. Sama väheste vahenditega muutsid ka teised näitlejad karaktereid. Kõige naljakam oli minu jaoks see kui Silver Kaljula kehastas proua Pukspuud. Kui tavaliselt on naljakas vaadata mehi naisteriietes, siis sel korral oli just Kaljula kehakeel ja hääl see, mis proua Pukspuu naljakaks tegi, sest suurt naisteriiete kandmist laval näha ei olnud. Tagumikuga hööritamine oli minu meelest kõige humoorikam. Kes tahab teada, mis hööritamisest saab 20. sajandi esimeses kolmandikus juttu olla, siis peab ise teatrisse vaatama minema.

Näitlejaid on laval vähe ja tegelasi omajagu, kuid täpselt nende väikeste aksessuaaride vahetusega näitlejad erinevaid tegelasi kehastavadki. Selleks ajaks kui mina lavastust vaatama jõudsin, on lavastust juba omajagu mängitud ja on näha, et näitlejad on rollidega harjuma hakanud. Kuna tegemist on trupiga, kes Temufi lavastustes aastate jooksul palju koos mänginud, siis seda ühtekuuluvust on saali tunda ja kindlasti teeb see üheskoos mängimise trupile ka lihtsamaks. Väga hästi on truppi sulandunud ka Raivo E. Tamm ja Ott Kartau, kes varasemalt minu teada Temufiga koostööd teinud pole. Tore on laval näha ka TÜ VKA 13.lennu lõpetanud Elis Järvsood, kes mehisesse lavastusse veidi naiselikku energiat lisab.

Kuigi ma teatrisse minnes veidi kartsin seda, mis mind laval ees ootab, kuna ajaloolised teemad pole minu kõige suuremad lemmikud, siis õhtu lõppedes jäin teatrietendusega igati rahule. Õnneks oli lugu nii hästi dramatiseeritud või on käsitletud teemad ka tänapäeval nii olulised, et seda igavat ajalootunni tunnet ei tulnud mulle kordagi peale. Lugu oli kaasahaarav ja ma ootasin kogu aja, et kuidas ja millega lugu siis lõpeb (sest ma pole romaani lugenud ja seega polnud mul mingit aimdust, et mis edasi saab). Lisaks olid näitlejad oma kehastatavad karakterid parajalt koomiliseks muutnud, mistõttu sai tegelikult päris palju naerda ka. Näitlejad mängisid hästi ja kogu teatrimaja atmosfäär oli mõnusa teatriõhtu veetmiseks imetore. Ma tõsimeeli kiitsin järgmised paar päeva töö juures ja messengeris päris paljudele kui toredas teatrimajas ma käisin. Soovitan kõigil teekond Viljandisse ette võtta ja ise Temufi teatrimaja üle vaadata.

 

Esietendus 5. oktoobril 2024 Temufi teatrimajas.

Autor: Jaan Kross
Dramaturg: Kaisa-Kadi Pilt
Lavastaja: Peep Maasik
Kunstnik: Karmo Mende
Helilooja: Martin Aulis
Grimmikunstnik: Merle Liinsoo
Valguskujundaja: Sander Aleks Paavo
Osades:
Raivo E. Tamm – Jaak Sirkel; Johan Wikman
Lauri Kink – Richard Laasik
Ott Kartau – Penno; Inspektor Ambel; Härra Sirkel
Silver Kaljula – Vare; Vikaar Tooder; Proua Pukspuu
Peep Maasik – Juhan Pukspuu; Maria; Magister Kõiv; Peeter Puhm
Elis Järvsoo – Virve Pukspuu

 

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Temufi koduleheküljelt.

01/07/2024

Oskar Luts ehk laul igavesest õnnest

 30. juunil 2024 Temufi suvelavastus Tarvastu mõisa tallihoovis

Foto: Helen Vunder

Üks põhjus, miks mulle suvel meeldib väga teatris käia on see, et siis saab mööda Eestimaad ringi sõita ja uusi ning ilusaid paikasid avastada. Põhimõtteliselt saab seda ka muul ajal teha kui suvel, aga sügisest kevadeni on enamasti kõik lavastused siseruumides ja kindlates mängupaikades ning seetõttu huvitavaid kohti vähem mida külastada. Eriti meeldib mulle, kui teatrit tehakse vanades hoonetes või nende ümbruses, eriti kui nendeks vanadeks hooneteks on mingid mõisad, lossid, häärberid jne. See lubab mul unistada, et ma kunagi hangin endale ka mõne vana ja lagunenud mõisa ning teen selle korda ja hakkan seal üritusi korraldama. Nagu öeldakse, siis unistamine ei maksa midagi ja seetõttu ilmselt minu unistused unistusteks ainult jäävadki. Seda toredam on sattuda suvelavastuste käigus täpselt sellistesse minu unistuste kohtadesse, kus minust hakkajamad inimesed midagi toredat korraldavad.

Kuigi Tarvastu ja Mustla kandiga olen ma veidi tuttav ja sealse kiriku juures korduvalt jalutamas käinud, oli minu jaoks täielik uudis, et seal kandis on ka mõisahooneid. Seega oli ühtepidi tee teatrisse tuttav, sest seda marsruuti olen aastate jooksul korduvalt sõitnud, kuid samas oli ka üllatusmoment, et millised need mõisahooned välja näevad ja kuidas Temufi sinna teatri on üles ehitanud. Iseenesest on teatrisse jõuda väga lihtne (sageli on uute paikadega see probleem, et need on nii eraldatud paigas, et kohale jõudmine on omaette eksirännak) sest Viljandi-Rõngu maanteel näitab suur silt õiget kohta kust on vaja ära keerata ja sealt juhatavad juba toredad parkimiskorraldajad edasi. Kuna parkimisega on veidi kitsas, siis ise ei pea õnneks muretsema kuhu teeäärde autot jätta võib, vaid kõik näidatakse puust ja punaseks ette. Kusjuures kuulsin mitme teise teatrikülastaja käest samuti, et kogu asi on hästi korraldatud – sildid näitavad kus midagi asub ja suunavaid inimesi on igal pool piisavalt palju, kes vajadusel abistavad (mitte ainult parkimise juures, vaid ka publikutribüünidel).

Peab ütlema, et kõik etenduspaigas olevas vanad hooned olid kenasti lavastuse jaoks ära kasutatud, kuigi publikut lasti ainult ühte vanasse lauta/küüni sisse, kuhu oli kohvik tehtud. Teised hooned olid lavastusega seotud, kuigi peamine tegevus toimus ikkagi õues, käisid näitlejad hoonetest sisse-välja. Enamasti olid tallihooned siiski kasutusel nö „lava tagusena“ ehk siis ruumidena, kus näitlejaid laval minekuks ette valmistati. Üks tallihoonetest kujutas Saamuel Pliuhkami kodu ja teine tallihoone Pliuhkami naabrinaise Leena majapidamist. Kahe hoone vaheline ala oli kaetud hallika multšiga ning sinna tehtud hallidest laudadest teerajad, mis veidi meenutasid rabades olevaid laudteid. Eks see võis muidugi ollagi Lutsu teosest „Soo“ inspireeritud lähenemine ja pidigi tekitama illusiooni keerulisest soomaastikust. Neid samu halle lauajuppe oli kasutatud ka hoonete juurde aedade meisterdamiseks. Lisaks leidus lavakujunduses väga palju erineva suurusega maakive (jällegi viide minu meelest keerulisele ning kivisele maapinnale ning raskele tööle, et kividest lahti saada). Seega saab öelda, et lavakujundus oli maalähedane, kuid kuna minu meelest on see hall toon praegu arhidektuuris väga populaarne värv, siis veidi oli maalähedusele lisaks ka kaasaegset hõngu.

Sarnaselt lavakujundusele saavad ka Urmas Lennuki dramatiseeringus kokku tänapäev ja minevik. Tänapäeva on toodud kunagised Oskar Lutsu näidendite „Laul õnnest“ ning „Kapsapea“ kangelased, kes üritavad tänapäeval hakkama saada. Tegelikult on lisaks tänapäevasele eluolule ikkagi väga palju tuttavaid stseene nendest samadest juba mainitud näidenditest ja ka mitmetest teistest Lutsu mitte nii tuntud näidenditest. Oma tegelaste elusid tuleb vaatama ka Oskar Luts, keda tegelased ja ka Luts ise paljuski maha teevad. Kuna Luts ise arvab, et ta pole kirjanikuna õnnestunud, ei julge ta end oma õige nime all tutvustada ja nii peetakse teda ekslikult hoopis üheks teiseks tuntud kirjameheks. Ma siinkohal jätan selle teise nime mainimata, et nendel, kes vaatama tahavad minna, ikka rohkem üllatusi oleks. Kuigi tegelased on pärit eelmisest sajandist, on neil samad probleemid mis tänapäeva inimestelgi. Näiteks võistlevad Saamuel Pliuhkam (Peeter Volkonski) ja Julius Jõuram (Veikko Täär) pidevalt selle nimel kumb on teisest parem ning kohati läheb võistlus lausa nii üle võlli, et muutub absurdseks. Näiteks kuulutab Jõuram, et tema teeb oma wc-potist purskkaevu ja seepeale tahab Pliuhkam ka endale veelgi uhkemat poti-purskkaevu, mõtlemata selle peale, mida wc potist tehtud purskkaev suure tõenäosusega üldse välja purskaks.

Kui omal ajal tahtis Luts enda loodud tegelastega tolleaegset ühiskonda kritiseerida, siis Peep Maasiku lavastus kasutab neid samu tegelasi, et panna publikut tänapäevase ühiskonna peale mõtlema ja ehk veidi ka kritiseerima panna. Tänapäeval räägitakse järjest rohkem liigirikkusest ja sellest, et mõned murulapid võiksid sellised olla, kus muru veidi kõrgemaks jäetakse, et putukad saaksid seal elada ja sellega seoses saaks ka toiduahel toimida. Ometigi on inimesed nii küüniliseks muutunud, et kõik see, mida keegi teine teeb jääb meile järjest rohkem ette ja nõnda vaadatakse sageli sellele kõrgemaks jäetud murule naabrite poolt viltu ja nii oleme me sunnitud muru kord nädalas niitma, et kõik ikka ilus ja kena välja näeks (sageli just naabrite meeleheaks). Millal leida aega muru niitmiseks, kui tööd on palju ja kogu aeg kulub töö tegemisele? Nii ongi ainus hetk muru niitmiseks pühapäeva hommikul kell 6. See aga jälle naabritele ei meeldi, sest siis tahaks õige eestlane end raskest töönädalast veel välja puhata. Kahjuks on ühiskonnas juba mõned juhtumid olnud, kus erimeelsusi lahendatakse püstolitega ja nii otsustavad ka Lutsu kangelased oma vastasseisu revolvrite abil lahendada nagu tõelised kauboid. Teine tänapäeva väga populaarne teema on investeerimine ja seda võimalust ei jäta samuti Pliuhkam ja Jõuram kasutamata, sest õnneks pole ju rohkem mitte midagi vaja kui ainult naabrimehest suuremat rahakotti. Ja kõige kindlam viis rikkaks saada on oma raha börsile viia nind panna see dividende teenima. Või, kas ikka on?

Tegelikkuses siiski raha ei võrdu õnn ja kogu lavastuse jooksul tegelevadki nii Oskar Luts kui ka tema tegelased õnne otsingutega. Selle käigus on võimalik leida juba tuttavaid motiive kunagistest Lutsu tuntud teostest, näiteks ei puudu lavalt kapsapea ega Imeliku kannel. Lisaks sellele on Urmas Lennuk teksti põiminud ka kaasaegseid väljendeid, mis ehk eakamale publikule midagi ei ütlegi, näiteks väljend sita ventikasse viskama, põhjustas ainult nooremates vaatajates naerupahvaku. Üldiselt on tekst selliselt kirjutatud, et naerda saab omajagu, hoolimata publiku vanusest või huumorieelistustest. Lisaks leiduvad lavastuses ka mõned situatsioonikoomikat tekitavad olukorrad. Ma päris naerust kõveras ei olnud, aga igav mul ka ei olnud. Minu meelest on lavastus suveõhtusse täpselt paras meelelahutus, kus väga palju kaasa mõtlema ei pea ja saab naerda. Ehk täpselt see, mis aitab end tööpäevast või -nädalast välja lülitada. Võib-olla oleksid mulle mõned naljad paremini kohale jõudnud, kui ma Lutsu kunagiste näidenditega paremini kursis oleksin olnud, kuid kuna tegemist on ikkagi eraldiseisva looga, siis iseenesest ei takistanud ka see teadmiste puudujääk väga palju. Põhilistele naljadele sain enda hinnangul ikkagi pihta. Ja lavastust saab tervikuna vaadata ilma igasuguste eelteadmisteta Lutsu näidenditest. Mingid üldteadmised Eesti kirjandusloost siiski peaksid olema, et naljadele pihta saada.

Näitlejatena teevad kaasa juba Temufi varasemates lavastustes kaasa teinud tuntud nimed Lauri Kink, Peeter Volkonski, Silver Kaljula, Veikko Täär. Lisaks Ugala näitleja Oskar Punga, kes minu teada teeb Temufi lavastuses esmakordselt kaasa. Minu jaoks täiesti uued näitlejad olid Elis Järvsoo, Liina Roht ja Karmen Meos. Iseenesest oli trupp väga hea ja nende mängu nauditav vaadata. Kõik eespool mainitud kutselised näitlejad on laval oma headuses ja mulle tundub, et kui neid nimesid lavastuse plaktatil näha võib, saab kindel olla, et näitlejates pettuma ei pea. Nii ka sel korral. Tegelikult meeldisid mulle kõik näitlejad ja keegi teistest rohkem silma ei jäänudki. Võib-olla veidi rohkem pöörasin tähelepanu tüdrukutele, sest nemad olid minu jaoks kõik „uued näod“ ja seega oli neid veidi huvitavam jälgida, sest pole ju neid varem laval näinud ja seega on kõik, mis nad teevad uus ja huvitav. Kiire guugeldamine näitas, et ainult Elis Järvsoo on neist kutseline näitleja. Kuigi ma pean tunnistama, et ka Karmen Meose ja Liina Rohti puhul oleks ma pakkunud, et nad on näitlejaõppe läbinud. Ma kahtlustan, et äkki ongi, aga lihtsalt Temufi enda stuudios. Ja kui nüüd ikkagi väga-väga aus olla, siis kõige rohkem vist meeldisidki mulle just Roht ja Meos. Ühelt poolt meedis Rohti kehastatud Leena seetõttu, et ta ähvardas iga asja peale ära surra ja see on üsna minu argipäev, kuna praktiliselt kord päevas kuulen kuidas mõni patsient ähvardab kohe ära surema hakata. Seega oli oma peas tekkinud seose tõttu iga kord naljakas vaadata ja kuulda kuidas Leena surema hakkas või siis teine kord kiusu pärast otsustas just mitte ära surra. Teisalt Meose kehastatud Maria oli tegelastest kõige tasakaalukam ja rahulikum ning uskus, et õnneks pole palju vaja. Miski tema siiruses oli see, mis mulle südamesse puges ja Maria tegelaskuju mulle sümpaatseks tegi.

Kokkuvõttes saan öelda, et jäin teatriõhtuga igati rahule. Võib-olla ainus veidi negatiivsem asi oli etenduse alguseaeg, mis tavapärase kella 19 asemel oli kell 20, sest see tähendab seda, et ka etendus lõpeb hiljem ja kuna ma loomu poolest olen hommikuinimene, on see hilisõhtune aeg mulle veidi keerulisem ärkvel püsimiseks. Õnneks oli lavastus nii huvitav, et etenduse ajal ei tulnud kordagi uni peale ja mõte rändama ei läinud. Koju jõudsin ka turvaliselt, kuigi üks väike karumõmm proovis viljapõllult mulle auto ette joosta, aga õnneks ma nägin teda õigeaegselt ja saime mõmmikuga mõlemad turvaliselt oma teekonda jätkata. Samas saan aru, et sellise palavusega on hilisem algusaeg parem, kuna õhtud on jahedamad ja terav päike ei paista enam otse lagipähe ja niimoodi on publikul kergem etendust nautida ning näitlejatel kergem etendusi mängida. Vaatasin praegu, et augustis on etenduste algusaeg 19.00, seega ilmselt ongi hiline algusaeg tingitud kesksuve kuumadest ilmadest.

Soovitan Temufi lavastust „Oskar Luts ehk laul igavesest õnnest“ kõigile Oskar Lutsu teoste austajatele ning neile, kes suviseks teatriõhtuks väga sügavamõttelist või filosoofilist lavastust ei otsi, kuid kes päris maha ja taha tüüpi labast komöödiat ka vaadata ei taha.

 

Dramaturg: Urmas Lennuk
Lavastaja: Peep Maasik
Kunstnik: Jaanus Laagriküll
Helilooja-muusikaline kujundus: Martin Aulis
Grimmikunstnik: Merle Liinsoo
Valguskujundaja: Peep Maasik
Grimeerija: Grete-Liis Oja
Lavameister: Mathias Leedo
Lavastaja assistendid: Carolyn Mardim ja Marje Sepp
Produktsiooni assistent: Kaisa-Kadi Pilt
Heli- ja valgustehnik: Aksel Mänd
Kostümeerija: Ulve Vohla
Osades:
Lauri Kink – Oskar Luts
Peeter Volkonski – Saamuel Pliuhkam
Veikko Täär – Julius Jõuram
Oskar Punga – Tõnis Sägi
Silver Kaljula – Hannes
Elis Järvsoo – Emilia
Liina Roht – Leena
Karmen Meos – Maria

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Temufi koduleheküljelt

01/05/2024

Pidu riigikogus

25. Aprill 2024 Temufi etendus Võru kultuurimajas Kannel

Foto: Kevin Kohjus

Ma pole eriline komöödiate austaja ning poliitikast ei tea ma ka väga midagi. Seega on isegi veidi kummaline, et ma läksin teatrisse vaatama poliitilist komöödiat. Aus olles läksin teatrisse peamiselt ainult seetõttu, et olen vist suurema osa Temufi lavastustest ära näinud ja tahtsin seda joont hoida. Ja tegelikult oli teatrisse mineku isu ka. Kuigi sõbranna ütles, et ta luges arvustust, kus lavastuse kohta väga palju positiivset ei kirjutatud. Seega ma veidi olin negatiivselt häälestatud, aga see mind tagasi ei hoidnud.

Teatrisse jõudes ja saalis ringi vaadates tundus, et ma olin üks kõige noorematest publiku seas ja äkki see kuidagi mõjutas minu arusaamist asjast. Sest mulle tundus, et ma olin ainus inimene saalis, kes pidevalt ei naernud. Jah, lavastuse lõpuosas oli stseen, kus plaksutamist lasti lindi pealt ja näitlejad siis vaatasid, et kes see üks aktivist on, kes iga sõna peale plaksutab. Samas olid minu ümber reaalsed inimesed, kes peaaegu iga nalja peale naersid ja vahel ka aplodeerida tahtsid, sest nali oli nii naljakas. Ma ei tea, minust läksid need naljad mööda. Äkki on tõesti asi selles, et mul pole kodus televiisorit ja ma ei loe väga põhjalikult ka ajalehti ja seega pole ma kõikide poliitikas kõmu tekitanud draamadega kursis. Mailis Repsi kohvimasina saaga ja Jüri Ratase autosse ostetud joogid olid mulle tuttavad, aga nende pihta on juba nii palju nalju tehtud, et need polnud minu jaoks enam naljakad. Võib-olla oli seal uuemaid nalju ka, aga nendele ma väga pihta ei saanud.

Muidu lavastuse idee on selles, et kolm lihtinimest - põllumees, õpetaja ja näitleja otsustavad riigikokku minna ja muutuvad seal ise samuti poliitikuteks. Selles mõttes olid tegelased hästi valitud, sest põllumehed ja õpetajad streigivad pidevalt Toompeal. Ka näitlejad hakkavad järjest rohkem oma õigustest rääkima. Tervishoiutöötajad oleksid võinud ka esindatud olla, siis oleks kompott täielik olnud. Aga ma rahuldun sellega, et kliinikumi oli laulus mainitud. See vist oli üks nendest vähestest hetkedest, mis mind veidi muigama ajas. Eks mõned üksikud kohad olid veel, kus ma veidi naerda sain, aga siiski eeldaksin ma komöödia puhul veidi rohkem naeru.

Kuigi naljad mulle otseselt ei meeldinud, siis kogu lavastust ma päris maha ei teeks. Näitlejad olid iseenesest väga head. Eriti hästi mängisid nad väikeseid lapsi. Kuigi see, miks nad lapsi mängisid, jäi mulle arusaamatuks, aga iseenesest oli seda äge vaadata. Samamoodi oli äge vaadata kuidas Veikko Tääri kehastatud põllumees Mihkel riigikogu ees uut eelnõu ette luges ja kokutas. Selleks, et nii valesti ja naljakalt teksti lugeda, peab veidi harjutama, sest õigesti on palju lihtsam rääkida. Lisaks meeldisid mulle need üksikud tantsustseenid ja muidugi see juba mainitud laul. Jah, nende kõikide kohta võib küsida, et milleks neid lavastuses vaja oli ja terviku mõttes olid need otsused minu jaoks küsitavad, aga teatrisse saab minna ka nii, et terviku asemel vaadata näitlejate head tööd.

Ja minu hinnangul on näitlejad ainus põhjus, miks seda lavastust vaatama tasub minna. Võin julgelt öelda, et enamus minu naermistest olid põhjustatud just näitlejameisterlikkusest, mitte valmis kirjutatud tekstist. Võib-olla jäid mul mõned osad tekstist ka seetõttu vahele, et ma vaatasin näitlejaid ja jäin oma mõtetesse ning ei süvenenud teksti. Iseenesest oli lavakujundus tagasihoidlik (ilmselt seetõttu, et sellega oleks lihtne erinevates mängupaikades ringi sõita) ja seetõttu tuli näitlejate mäng paremini esile. Samuti oli lavakujundus lihtne, koosnedes vineerist plaatidest, mida rataste abil liigutati ja mis kujutasid vastavalt vajadusele kas riigikogu esimehe või esineja pulti. Kohati jäid minu jaoks terviku mõttes segaseks ka projektori abil nendele samadele vineerist plaatidele kuvatud videolõigud laval viibivate meeste tegevusest väljaspool riigikogu. Ühelt poolt ma saan aru, et need olid vajalikud selleks, et näitlejad jõuaksid kas riideid vahetada või rekvisiite võtta ja lava poleks sel ajal täielikult tühi. Samas tundsin mina, et ilma nende vaheklippideta oleks lavastusel minu jaoks sama efekt olnud.

Mina jäin teatriõhtuga rahule. Jah, eriliselt meeldejäävat teatrielamust ma ei saanud, kuid kui ma elaksin väiksemas kohas kus statsionaarset teatrit pole ja sinna selline lavastus ringreisile tuleks, siis oleksin ma väga õnnelik. Kui mul aga on paljude teatrilavastuste hulgast valida, siis ma ilmselt valiksin midagi sellist, mida ma pärast teatrisaalist lahkudes pikemalt mäletan, kui mõni tund. Samas ausalt öeldes olen kordades hullemaid lavastusi nägema juhtunud, seega on „Pidu Riigikogus“ minu hinnangul üsna keskmine teatrilavastus, mida vaadates meeldejäävat teatrielamust ei saa, kuid teatrisaalist lahkudes ei pea ka kulutatud raha ja aja pärast nutma hakkama.

 
Autor, lavastaja ja kunstnik: Peep Maasik
Helilooja-muusikaline kujundaja: Martin Aulis
Visuaalkunstnik: Taavi Kohjus
Dekoraator-butafoor: Eve Komissarov (Ugala)
Osades:
Veikko Täär
Lauri Kink
Silver Kaljula
 
Rohkem infot lavastuse kohta saab Temufi koduleheküljelt

24/07/2023

Suur Boy ja Väike Boy

 23. juulil 2023 Uuemõisa puhkealal Viljandis

Foto: Kevin Kohjus

Ma olin juba lapsena suur lugeja ja nii umbes 4. – 5. klassis oli mul kaks lemmikraamatut – Ole Lund Kirkegaardi „Kummi-Tarzan ja teised“ ning James Krüssi „Timm Thaler ehk müüdud naer“. Kahju, et ma sel ajal ei olnud nii tark, et samade autorite teisi raamatuid otsida ja lugeda, sest siis oleksin ma ehk sattunud lugema ka James Krüssi raamatut „Minu vaarisa ja mina ehk suur ja väike Boy“. Aga see viga sai nüüd teatris parandatud, sest just selle sama raamatu põhjal on Ott Kilusk kirjutanud TEMUFI sellesuvise kogusuguvõsa lavastuse „Suur Boy ja Väike Boy“.

Lavastus räägib 10-aastasest väikesest Boy-st, kelle väiksemad õed haigestuvad leetritesse ja nakkuse edasi kandumise vältimiseks peab Boy järgneva nädala elama vaarisa juures. Nagu vanavanemate (sel juhul siis tegelikult vanavanaisa) juures, on elu hoopis seiklusrohkem kui kodus. Kuigi ülamemme arvates on suur ja väike Boy igavesed päevavargad, siis tegelikult saab vähikuuris selle nädala jooksul valmis terve luulekogu ja mitmed maailma asjadki saavad nii suurele kui väiksele Boy-le selle nädala jooksul selgemaks. Tegelikult pole nädal aega vaarisa juures midagi hullu, sest kogu Boy pere elab samal saarel, lihtsalt üks osa suguvõsast elab saare rannikul ja neid kutsutakse alarahvaks (nt on Boy-l alamemm) ja teine osast elab kõrgemal kaljunukil, ning neid kutsutakse üla rahvaks (ja nii on Boy-l olemas ka ülamemm). Seega trehvab Boy saarel ringi tormates aeg-ajalt ka enda rannikul elava perega kokku sel ajal kui ta vaarisa juures kaljunukil peab viibima. Kogu tegevus toimub Helgolandi saarel, kust kirjanik James Krüss ka ise pärit on ja seetõttu võib arvata, et eks see väikene Boy ole üpriski palju kirjanik Krüssi lapsepõlve nägu. Ilmselt on lavastusse põimitud omajagu ka dramaturg Ott Kiluski ja lavastaja Kaili Viidase lapsepõlve.

Kuna teadupärast võib elu mere ääres olla üsna tormine, siis minu meelest oli eilne ilm lausa geniaalselt audentne, et luua tormise saarestiku õhustikku. Kuigi TEMUFI oli omalt poolt teinud head tööd lavakujunduse ja asukohaga, siis loodus omalt poolt lisas lavakujundusse paduvihma, ojadena voolava vee, muda ja kõva tuule. Ma pean tunnistma, et ainus asi, mis mind sellise lavakujunduse juures häiris, oli tuulest ja tugevast vihmast tingitud helikvaliteedi langus, mille tõttu vahepeal polnud kogu teksti võimalik kuulda. Samas viivitati etenduse algusega veidi, et kõige suurem paduvihm üle läheks ja see nii palju etendust ei segaks, aga mõned tuulest kantud hetked ikka jäid alles. Siinkohal minu poolt suur kummardus nii suurematele kui väiksematele näitlejatele, kes sellise ilmaga vapustavalt mängisid.

Lavakujundus annab samuti üsna hästi edasi väikese kalurisaare atmosfääri. Basseiniäärele on ehitatud puidust maja, kus elab Boy pere ja väike kahekorruseline maja meenutab veidi puuonni, mis on maapinnale ehitatud või siis muumide legendaarset maja. Ainult et Boy kodu pole sinist värvi vaid lihtsalt puidu tooni. Basseinist veidi rohkem teeraja poole (ja ühtlasi veidi kõrgemale) on ehitatud puidust laeva meenutav ülamemme ja vaarisa (vaarisa elas koos ülamemmega) kodu. See kodu on mitmetasandiline ning tagumine kaldega sein meenutab veidi katust, kuid selle redelisarnane ülesehitus võimaldab kergesti nö „katusel“ ronida ja seal liikuda. Lisaks oli lava- ja kostüümikujunduses hästi palju kasutatud mere ja kalandusega seonduvat. Näiteks kalavõrgud, vihmakindlad joped (mis eilse ilma puhul sobisid nagu rusikas silmaauku) ja kaluripüksid, mis tekitasid tunde väikesest kalurisaarest keset suurt ja tormist merd.

Asi polnud ainult ilmas ega lavakujunduses, miks mulle eilne etendus meeldis. Lavastus on nii hästi üles ehitatud, et väga palju on karakterrolle, mida on lausa lust vaadata ja kõike on parajas koguses ning kogu tegevus toimub üsna tempokalt. Kahju on ainult sellest, et karakterrollid olid peamiselt episoodilised ja seetõttu sai neid lühiajaliselt nautida. Samas ega head asja ei saagi palju olla. Kuigi ma tahaks siin mõnda head kaarakterrolli näidet välja tuua, siis ma kardan, et ma rikuksin sellega päris suure osa lavastuse poolt pakutavast elamusest ja seega ma sel teemal rohkem ei ütle midagi. Kes teada tahab, millised karakterrollid olid, siis tasub lavastus oma silmaga üle vaadata. Eks väiksemaid ja suuremaid üllatusi leidub samuti. Kuna mängupaik on Viljandis Uueveski basseinide juures, siis tasub ka basseinidel aeg-ajalt silma peal hoida, sest mängupaik pole juhuslikult valitud ja tegevus toimub nii basseinide ümber, sees kui ka peal. Selle lausega ütlesin juba liiga palju ära.

Ma natukene kartsin seda, et kuna tegemist on kogu suguvõsa suvelavastusega ja enamasti liigitus kogu pere (või sel korral siis kogu suguvõsa) tähendab seda, et pigem on lavastus suunatud noorele vaatajale ja vanemad pigem pole eriline sihtgrupp. TEMUFI lavastus on tõesti suunatud kogu suguvõsale. Jah, noored vaatajad saavad ehk kõige rohkem kasu, kuna minu hinnangul on lavastuses hästi palju õpetlikku, näiteks õpetatakse seal tähestikku ja päris mitmeid viisaksusreegleid. Samas saavad vanemad ja vanavanemad ning onud-tädid ja teised sugulased õppida seda, kui oluline on väikeste sugulastega koos aega veeta ning neile teadmisi edasi anda. Õppimine on alati kahepoolne protsess ja tegelikkuses võib väike inimene suurele veelgi rohkem õpetada, kui suur väikesele. Kindlasti on üks Helgoland iga inimese unistus, kus kõik tunnevad kõiki ja hoolimata igapäevastest probleemidest saab ikkagi päeva lõpus üheskoos rõõmsalt istuda ja teineteise olemasolu nautida. Seega õpetab lavastus suguvõsadele kuidas üheskoos toredasti aega veeta ja ehk saavad tänu koos kogetud elamusele ka hiljem üheskoos mitmeid toredaid mälestusi luua.

Näitlejatest kedagi eraldi sel korral välja tuua ei oskagi, sest kõik tegid minu meelest väga head rollid. Eks tuleb muidugi mainida väikest Boy-d kehastanud Pärt Ruubelit, kes kordagi tekstiga ei eksinud ja mängis väga efektselt välja ka vihmast mudaseks muutunud pervel libisemise. Ka teine noor näitleja Robert Oja, kes kehastas Boy sõpra Henningut, mängis nii nagu ta oleks kogu elu lavalaudadel olnud (äkki ongi). Kahju ainult, et Henningut nii vähe näha oli. Mulle oleks meeldinud kui kaks sõpra rohkem koos oleksid poisikeste tempe teinud. Vähe oli näha ka Boy isa kehastanud Marko Toomlat, kelle nimi on minu jaoks võõras ja keda ma seetõttu oleksin tahtnud rohkem laval toimetamas näha. Väga vaprad olid sellise ilmaga ka Boy nooremaid õdesid kehastanud pisikesed tüdrukud Lauli, Leenu ja Emili Kilusk. Eriti meeldis mulle, kui üks tüdrukutest lavastuse lõpus laualt otse poiste nina alt kausi (vist oli seal sees kook või midagi sarnast) võttis ja selle enda ja õdede juurde viis, et rahus kausist head ja paremat süüa. Äkki oli see lavastatud, aga äkki ka mitte, igatahes oli see mõnus humoorikas lõpp etendusele.

Kõik kutselised näitlejad tegid samuti nauditavad osatäitmised, millest ma nautisin kõige enam Peep Maasiku, Silver Kaljula ja Lauri Kinki episoodilisi karakterrolle, kuigi nende kõigi nö põhirollid olid ka head. Lihtsalt mulle jäid karakterrollid rohkem meelde. Lavastaja Kaili Viidas astus ise lavastuses üles Boy emana. Kuigi tema osatäitmine oli üsna väikene, jäi ta mulle oma marypoppinsliku olekuga silma juba siis kui ta lavale kõndis ja väikese sissejuhatuse tegi ilma ning etenduse ajal käitumise teemadel. Natali Väli, kes kehastas õrna tütarlast Helgat, näitas sedagi kuidas väliselt õrnad tütarlapsed võivad vajadusel üllatada oma sitkuse ja tugevusega. Vähemalt minu kõrval ahhetasid päris mitmed inimesed selle üle, kuidas Väli sellise ilmaga (ilmselt) külmas vees ujus (oops, rääkisin ühe üllatuse välja) ja hiljem veel nende märgade riietega tuule käes oli. Just selliste tegude pärast kõik Eesti näitlejad minu lugupidamise ära teeninud ongi, et nad on iga ilmaga valmis suvel mängima ning tegema igasuguseid hulljulgeid trikke, kui roll seda nõuab. Peeter Volkonski, kes kehastas Boy vaarisa ja tema tütreid kehastanud Luule Komissarov ja Terje Pennie on vist küll sellised nimed, mis räägivad ise enda eest ja liigseid kommentaare ei vaja. Ja seda õigustatult. Seega on kokku saanud üks nauditav näitlejate ansambel, kes pakkub igas vanuses sugulastele ja sõpradele-tuttavatele ühe toreda teatrielamuse.

Mina, kes ma olen küll Viljandis päris mitu korda käinud, kuid kogu linna siiski ei tunne, olin üllatunud Uueveski puhkeala looduslikust ilust. Juba ainuüksi selle kohaga tutvumise pärast tasub teatrisse minna. Ilusa ilmaga on vaheajal ja enne ning pärast etendust väga tore ilusat loodust nautida ning miks ka mitte üks tore piknik ette võtta. Mina igatahes annan enda garantii, et tegemist on ühe toreda lavastusega, mida on raske mitte nautida ja igavust ei tohiks tunda ka need, kes enamasti teatris käies magama kipuvad jääma. Siin tasub mind uskuda, sest mina läksin omas lolluses (olin kindel, et etendus algab kell 19) teatrisse otse pärast 24h valvet haiglas ja ma kartsin väga, et ma jään teatris magama, aga ma olin kogu etenduse aja täiesti ärkvel. Ehk väheke oli keskendumisvõime häiritud ja seetõttu ei pannud ma kõiki nalju ja pisidetaile tähele, aga kuna lavastus on tõesti väga hästi tehtud, siis sai isegi minusugune hajameelne inimene päris palju naerda ja kogu aeg oli huvitav jälgida, mis edasi saab. Mõned head paroolid võtsin ka endaga kaasa, aga neid ma siin samuti ei jaga. Ma olen kindel, et tegemist on selle suve kõige peresõbralikuma lavastusega, mis ei jäta kedagi külmaks.

Võtke oma suguvõsad kaasa ja minge teatrisse!

 

Esietendus 20. juulil 2023 Uueveski puhkealal Viljandis

Autor: James Krüss
Tõlkija: Linda Ariva
Dramatiseerija ja luuletuste autor: Ott Kilusk
Lavastaja: Kaili Viidas
Kunstnik: Karmo Mende ja Yana Khanikova
Helilooja ja muusikaline kujundus: Martin Aulis
Grimmikunstnik: Merle Liinsoo
Osades:
Peeter Volkonski – Suur Boy
Luule Komissarov – Altmemm Anna
Lauri Kink – Altvanaisa Jakob
Terje Pennie – Ülamemm
Kaili Viidas – Boy ema
Marko Toomla – Boy isa
Peep Maasik – Harry
Silver Kaljula – Jasper
Natali Väli – Helga
Lauli Kilusk – Anneke
Leenu Kilusk – Janneke
Emili Kilusk – Johanneke
Pärt Ruubel või Vesse Leok – Väike Boy
Robert Oja või Henry Soo – Henning

 

Lavastuse kohta leiab rohkem infot TEMUFI koduleheküljelt.