Seto Odüsseia

 29. juulil 2025 kontrolletendus Anželika mahetalus Luhamaal

Foto: Kalev lilleorg

Ma ei tea, kas see on geneetiline viga või mingi seletamatu sisemine tõmme, aga olen üsna kindel, et olen eelmises elus seto olnud. Kuidas muidu seletada mu vastupandamatut kiindumust Setomaa ja seto kultuuri vastu? Kuigi mu suguvõsa juured ei ulatu Setomaale, olen ma juba lapsest saati tundnud soovi setoks saada – ja see soov ei ole aja jooksul kahanenud. Kasutan iga võimalust, et sellest kultuurist osa saada. Seetõttu olin ma rohkem kui elevil, kui kuulsin, et sel suvel mängitakse Luhamaal setokeelset rokkmuusikali.

Isegi kui ma sel suvel ühtegi teist etendust ei näe, teadsin juba eos, et "Seto Odüsseiast" ma ilma jääda ei kavatse. Peamine tõmbenumber oli muidugi see, et juba pealkirjas seisis sõna "seto". Erinevaid rokkoopereid ja muusikale on suvel varemgi lavastatud, kuid just setokeelne käsitlus Homerosest – ja seda veel läbi seto kultuuriprisma – kõlas liiga huvitavalt, et vahele jätta.

Lavastuse üks autoritest, Kauksi Ülle, on öelnud, et kuigi lugu tugineb Homerose eeposele, räägib see lavastus siiski setodest. Ta isegi vihjab, et Homeros võiks vabalt olla setode leeloisa. See mõte annab tervele lavastusele sügava mitmekihilise tähenduse, milles põimuvad müüdid, ajalugu ja tänapäevane identiteedikriis.

 

Mängupaik: maagiline lava vee peal

Pean alustama lavastuspaiga kiitmisest. Anželika mahetalu lähedal asuv tiik on valitud geniaalselt. Vees asuvad väikesaared pakuvad varju ning lavastus, mis toimub vee kohal, annab väga tugeva visuaalse ja sümboolse mõõtme – meenutades Odysseuse rännakuid mööda merd. Lava ise meenutas pigem silda ning see tekitas minus aeg-ajalt isegi hirmu, et mis saab siis, kui keegi vette kukub. Õnneks näitlejad, tantsijad ja muusikud olid iga oma liigutuse professionaalselt paika lihvinud ning ühtegi apsu ei juhtunud. Eks vaatama minnes saate näha kas planeeritud vette kukkumisi ka oli, või mitte.

Publik paiknes kõrgemal mäenõlval – efekt, mis meenutas Vana-Kreeka amfiteatrit. Ka see visuaalne vihje sidus omavahel seto kultuuri ja antiikkreeka traagika mõõtme.

Hoolimata sellest, et kontrolletendus osutus nii menukaks, et rahvas pidi ka perve peal murul istuma, oli vaade suurepärane igast kohast. Julgen seda kinnitada, sest istusin ise samuti perve peal. Tõsi, “päris” etendustel on kõigil olemas nummerdatud istekohad ja heinamaale keegi istuma ei pea. Mul oli tegelikult isegi hea meel, et sain pervel istuda – see lõi lavastusele vabama õhustiku ning mulle tundus, et looduse keskel etendust nautides oli elamus vahetum kui täistuubitud pingil teiste vahel istudes.

Kui plaanite pileteid osta, siis soovitan liikumisraskustega inimestel eelistada kohti viimastes ridades. Kallak tundus üsna järsk ning oli näha, et vanematel külastajatel, kelle liikumine pole just parim, oli keeruline esiridade suunas alla liikuda. Aga nagu öeldud – vaade on hea kõikjalt ning viimaseid ridasid ei tasu peljata. Kui aga nägemine pole kõige teravam, siis tasub kindlasti kaasa võtta prillid või teatribinokkel.

 

Lavastuslikud kihid ja sisuline sõnum

"Seto Odüsseia" puhul on tegemist rokkmuusikaliga, kuid lavastus ei toetu olemasolevatele hittidele. Originaalmuusika (autor: Matis Leima) mõjub värskelt ja isikupäraselt. Eriliselt jäid meelde Homerose (Evar Riitsaar) igatsuslaul ning kosilaste stseen, kus Tarmo Tagametsa kehastatud Pang räpib oma kaaskosilase Volli (Tanel Saar) kiituseks. Viimane sisaldas ka väga otseseid vihjeid Venemaa agressioonile teiste riikide suhtes. Laulus kõlab, et Vollil (nimi, mis minu meelest viitab juba Vladimirile) on 170 miljonit hektarit maad, kuid sellest jääb talle ikka väheseks – tal on veel maad vaja. Andke talle kasvõi väike Ithaka saar, Trooja, Pribaltika või Ukraina – Volli tahab ikka rohkem. Kontrollisin järele: Venemaa pindala ongi umbes 170 miljonit hektarit, seega on tegu üsna otsese viitega.

Kuigi tegemist on Odysseuse looga, toimus tegevus justkui Setomaal. Kostüümid (paljuski linasest, rahvarõivastest inspireeritud) ning lava kujundus aitasid luua seoseid kohaliku kultuuriga. Siiski leidis kostüümidest ka viiteid antiikkreekale. Näiteks Penelope ja Odysseuse käte ümber olevad pikad käevõrud/-kaunistused. Lavakujundus – sildadest moodustuv A-täht – oli visuaalselt mõjuv. Kuigi mul tekkis hetkeks tunne, et P-täht (viide Pekole) oleks ehk sobilikum olnud.

 

Meeleolu, publik ja praktilised tähelepanekud

Kuigi olin kontroll-etendusel, kus publik istus kohati ka murul, oli vaade igast kohast suurepärane. Isegi istudes perve peal tundsin end mugavalt – looduse rüpes olles mõjus lavastus vahetumalt kui tavalisel pingireal.

Siiski selleks, et teatrielamused veidi sujuvamad oleksid, tasub paari asjaga arvestada. Esiteks parkla on asfaltkattega, aga asub etenduspaigast korraldajate sõnul u 500m kaugusel. Mulle tundus see maa umbes nagu 1km pikk. Seega varuge aega, et kohale jõuda. Ja kuna parkla on ääretult suur ja etendus lõpeb pimedas, siis soovitan mingigi maamärk meelde jätta, kuhu te enda auto parkisite. Ma suutsin oma auto ära kaotada, sest pimedas oli üsna keeruline paljude autode vahel orienteeruda ja enda kaitseks võin öelda, et ma polnud kohe kindlasti mitte ainus, kes oma auto pimedas ära kaotas. Kuigi auto saab kenasti asfaldile parkida, tuleb mängupaika jõudmiseks läbi porise metsaaluse kõndida. Kuiva ilmaga väga hull ei olnud, sest märjemad kohad olid saepuruga kaetud, aga kui rahvast rohkem üle käib või veidi vihma tuleb, siis on tee ehk veidi porisem. Seega kinnisema jalanõuga on natukene lihtsam liikuda. Lisaks soovitan sularaha rohkem kaasa võtta, sest kava ja plaati ning toitu saab sularaha eest osta. Toidu ja joogi pakkujaid oli mitmeid ja ehk sai kellegi juures ka kaardiga maksta, aga kindluse mõttes tasub sularaha varuda. Ja nagu eesti suvelavastustele ikka kohane, putukamürk, vihmakeep ja kihiline riietus ka kaasa ning mõnusat Seto Kuninglikku Teatrit nautima.

Kokkuvõte: teatriime Setomaal

Ma ei oska seda teatriimet sõnadesse panna, aga kui etendus algas ja esimesed näitlejad lavale tulid, oli mul näol laia naeratusega ainult üks mõte: "Issand, kui äge see kõik on." Lavastus haaras nii tugevasti kaasa, et unustasin isegi ära kes näitlejatest kaasa teevad. Nii tabasid mind mingi aja tagant üllatused, et ohhoo Nele-liis Vaiksoo on laval, ohhoo nüüd tuli Anne Veesaar ka veel jne. Ja see tunne ei kadunud hetkekski – isegi mitte siis, kui esimene vaatus kestis pea poolteist tundi ja mina olin öövalvest tulles eelnevatel päevadel vaevu maganud. Kuigi see võib tunduda üsna tühine asi, siis tegelikult on see päris suur probleem, sest sellist energiat, mis suudaks ühte 30+ tundi üleval olnud meedikut üleval hoida, pole lihtne toota. Ometigi Seto Odüsseia trupp sai sellega hakkama. 

See oli minu selle suve suurim teatrielamus ja kuulub kindlasti minu kogu teatriajaloo TOP10 lavastuste hulka.

Selleks et teatrielamus oleks sujuvam ja muretum, tasub mõne asjaga ette arvestada. Esiteks: parkla on asfaltkattega, kuid asub etenduspaigast korraldajate sõnul umbes 500 meetri kaugusel. Minu hinnangul oli see pigem ligi kilomeeter. Seega varuge piisavalt aega, et õigeks ajaks kohale jõuda.

Kuna parkla on väga suur ja etendus lõpeb pimedas, soovitan kindlasti meelde jätta mingi maamärk või orientiir, kuhu auto parkisite. Mina suutsin enda auto ära kaotada, sest pimedas oli keeruline paljude sõidukite vahel orienteeruda – ja enda kaitseks võin öelda, et ma polnud kindlasti ainus, kellel see juhtus.

Kuigi auto saab kenasti asfaldile parkida, tuleb mängupaika jõudmiseks kõndida läbi metsaaluse, mis oli kohati porine. Kuiva ilmaga ei olnud olukord väga hull – märjemad kohad olid kaetud saepuruga –, aga kui rahvast rohkem läbi käib või vihma sajab, võib rada muutuda üsna mudaseks. Seega soovitan kanda kinnisemaid ja mugavaid jalanõusid.

Lisaks tasub kaasa võtta sularaha, sest kava, plaate ja toitu saab enamasti osta vaid sularaha eest. Toidu- ja joogimüüjaid oli küll mitmeid ning mõni neist võis kaardimakset võimaldada, kuid kindluse mõttes on sularaha hea varuks võtta.

Ja nagu Eesti suvelavastustele kohane: putukamürk, vihmakeep ja kihiline riietus võiksid samuti kaasas olla.

Mõnusat Seto Kuningliku Teatri elamust!

 

Autorid: Kauksi Ülle ja Matis Leima
Lavastaja: Elina Pähklimägi
Kunstnik: Iir Hermeliin
Koreograaf: Piret Torm-Kriis
Lavavõitlus: Tanel Saar
Graafiline disain: Kerstin “Kessu” Raidma
Ehitusmeister: Marvet Mäesaar
Hääleseadja: Karmen Puis
Helindajad: Kaarel Tamra ja Karl-Elias Teder
Valgustajad: Andres Sarv ja Kaspar Aus
Osades:
Ago Soots – Odysseus
Lauli Koppelmaa – Penelope
Tanel Saar – Volli; itkunaine-kosjamoor; sõjaveteran-laevamees; siga
Agur Seim – Aadu; itkunaine-kosjamoor; sõjaveteran-laevamees; siga
Tarmo Tagamets – Pang; itkunaine-kosjamoor; sõjaveteran-laevamees; siga
Nele-Liis Vaiksoo – Kalypso
Elo Rahman – Nausikaa
Anne Veesaar – Kirke
Evar Riitsaar – Homeros
Merle Jääger – Eurykleia; Odysseuse ema vaim
Siim Angerpikk – Eumaios; Poseidon
Karel Käos – Telemachos
Jekaterina Linnamäe – Athena
Priit Blum – sõttakutsuja; Sparta valvur
Mia-Marleen Kelder – ratsanik
Villu – hobune
 
Tantsutrupp “Modus”: Helerin Türk, Karoliine Hirmat, Laura Schifrin, Kaspar Kesküla, Kert Kartau, Martin Reitalu
Leelokoor “Helmekaala”: Ülle Hummal, Ene Künnapuu, Sirje Teppo, Lii Pedaja, Siiri Toomik, Mailis Teppo, Anu Koop, Lehti Koop, Anita Punamäe, Ivika Kaldmaa
Bänd: Ivo Laanelind (kitarrid), Liisa Allik (klahvpillid), Martin-Eero Kõressaar (basskitarr), Tõnis Kirspuu (trummid)

Loe edasi

Ma armastasin sakslast

28. juunil 2025 Olustvere mõisa küünis TEMUFI etendus

Foto: Kevin Kohjus

Temufi selle suve uuslavastus „Ma armastasin sakslast“ (lavastaja Peep Maasik) on kahtlemata üks suve populaarsemaid, sest piletid olid välja müüdud juba ammu enne esietendust. Võin vaid oletada, miks see nii on. Ühelt poolt on põhjuseks kindlasti A. H. Tammsaare samanimeline romaan, mis on paljudele tuttav ja juba iseenesest piisav põhjus teatrisse tulekuks. Minagi läksin vaatama just seetõttu, et nooruspõlves loetud romaan puudutas mind sügavalt ja olin väga huvitatud, kuidas see ilus armastuslugu teatrilaval välja näeb.

Mulle tundub, et armastuslugu tasub vaadata mitte ainult selle ilu pärast, vaid ka selle psühholoogilise sügavuse tõttu – see, kuidas armastus mõjutab inimest. Sügavad tunded ja see, kuidas näitlejad neid laval edasi annavad, ongi peamine põhjus, miks ma teatris käin.

Teisalt on lavastuse populaarsuse taga kindlasti ka tuntud näitlejad. Vähemalt mulle tundub nii. Kuna Saara Pius võitis sel kevadel saate „Maskis laulja“, siis on ta praegu eriti nähtav ja inimeste teadvuses. Ka Franz Malmsten võitis sama saate kolmanda hooaja 2022. aastal, seega on ta samuti televaatajatele tuttav. Võin eksida, aga mulle tundub, et kui näitlejad (või teised avaliku elu tegelased) on hiljuti teles silma paistnud, muutuvad nad rahva seas kohe populaarsemaks. Mis iganes põhjused selle edu taga ka poleks, mul on väga hea meel, et mul õnnestus üldse viimasele juunikuu etendusele pilet saada.

Kõik ei lähe aga alati täiuslikult. Mind tabas vahetult enne etendust väike viirus, mis röövis suure osa energiast ja seetõttu ei saanud ma etendust täielikult nautida. Mainin seda vaid selleks, et põhjendada, miks see postitus ilmub hilja, on lühem kui tavaliselt ja võib-olla ei anna edasi kogu lavastuse võlu. Aga minu isiklik "kvaliteedimärk" – see, et etenduse lõpus (või ka selle jooksul) tulevad pisarad silma – oli igatahes olemas. Teise vaatuse lõpp möödus väga märgade silmadega. Ja kuigi olin raamatut varem lugenud, ei mäletanud ma kõike täpselt, mistõttu püsis minus väike lootus, et äkki saab see lugu siiski ilusa lõpu. Kuigi Elmo Nüganen oli dramatiseeringus teinud romaanis mitmeid muudatusi, jäi lõpp siiski kurvaks – ja sain ausalt pisaraid valada.

Kui keegi mõtleb, miks üldse vaadata peaaegu 100 (tegelikult 90) aastat tagasi kirjutatud lugu, siis võin kinnitada, et puutepunkte tänapäevaga oli rohkesti. Ehkki tänapäeval ei jaga meid enam rangelt klassid nagu aadlikud ja talupojad, eksisteerivad siiski teatud „klassid“ – olgu see siis majanduslik või hariduslik taust. Samuti on tänases avatud maailmas aina tavalisem, et armastus leitakse teise rahvuse seast, ent ka seda ei vaadata alati heakskiiduga. Seega oli äratundmist ka tänasesse päeva, ja mul oli kahju, et mu enesetunne ei võimaldanud rohkem paralleele tõmmata.

Hoolimata sellest, et lugu lõpeb õnnetult, oli see minu jaoks ikkagi südantsoojendav. Eriti jäi kõlama mõte sellest, kui palju me end ise piirame, kuna ei jaga oma tundeid ja mõtteid õigel ajal. Näiteks etenduse lõpus selgus, et Erica ja Oskar oleksid võinud koos põgeneda – paruni luba selleks oli tegelikult olemas. Kuid kuna Erica ei saanud sellest Oskarile rääkida, otsustas Oskar aumehena mitte põgeneda. Nii juhtuski, et Erica abiellus kauge sugulasega ja mõlemad jäid elama oma armastuse kaotuse varju.

Esialgu tundus mulle kummaline, et lavastuses oli vaid kolm tegelast, sest romaanis on neid rohkem. Kuid kolmekesi mängimine väikeses küünis lõi hoopis intiimsema ja sügavama õhustiku. Lavakujunduses kasutatud elusad puud lisasid loole salapära. Minu peas tekkisid paralleelid justkui salajase võlumetsaga, kus Erica ja Oskar pimeduses kohtusid. Lava ise oli tagasihoidlik – puud, mõned poodiumid, üks diivan, tool ja laud. Just see lihtsus jättis vaatajale ruumi oma kujutlusvõimele. Näiteks stseen, kus Erica ja Oskar talvel hüvasti jätsid – laval polnud muutunud midagi peale nende mantlite, kuid dialoog ja näitlejatöö lõid nii tugeva atmosfääri, et ma nägin seda värsket lund ja tundsin külma, mida tegelased sel hetkel kogesid.

Ja loomulikult näitlejad. Lauri Saatpalut olin teatrilaval varem näinud paaril korral, Saara Piusi vist korra. Franz Malmsteniga oli see mu esimene teatrikogemus. Ma ei osanud neilt midagi väga konkreetset oodata, kuigi mul oli salajane lootus, et kuna kõik kolm on laulmisega seotud, äkki on lavastuses ka mõni muusikaline number. Spoiler: ei olnud. Kõik kolm meeldisid mulle oma orgaanilisuse poolest – nad olid laval usutavad ja huvitavad jälgida. Eriti paistis silma Saara Pius Erica rollis, kuna tema rääkis kogu etenduse saksa aktsendiga eesti keelt, mis tegi tema rolli keerulisemaks. Minu, saksa keelt mitteoskava vaataja jaoks, kõlas tema aktsent väga veenvalt. Kuulasin tähelepanelikult ja ei tabanud kogu etenduse jooksul ühtegi valesti hääldatud eestikeelset sõna – ja uskuge, ma otsisin neid!

Kokkuvõttes julgen lavastust kindlasti soovitada. Minu meelest on see täpselt selline, nagu üks suvelavastus olema peaks – mitte lihtsalt kerge meelelahutus, vaid ka sisuline elamus, mis paneb kaasa mõtlema. Samas ei jäta see lõpus vaatajat masendusse ega segadusse – pigem jääb hinge soe ja positiivne tunne (olgu, võib-olla mõjutas ka mu kerge palavik). Lisapunktid mängupaigale – Olustvere mõisa küün on paik, kuhu paljud ehk niisama ei satuks. Ja boonusena – lavastus toimub varjus, mis tähendab, et ka Eesti heitlik suveilm ei sega teatrielamust.

 

Autor: Anton Hansen Tammsaare
Dramaturg: Elmo Nüganen
Lavastaja ja kunstnik: Peep Maasik
Helilooja: Martin Aulis
Grimmikunstnik: Merle Liinsoo
Valguskujundaja: Sander Aleks Paavo

Osades:
Franz Malmsten – Oskar
Saara Pius – Erica
Lauri Saatpalu – Parun

Esietendus: 13. juunil 2025 Olustvere mõisa küünis, Viljandimaal.

Rohkem infot lavastuse ja mänguaegade kohta leiab TEMUFI kodulehelt.

Loe edasi

Onu Bella tähestik

 28. augustil 2024 Noblessneri valukoja Nobeli saalis

Foto: Alana Proosa

Kui minult küsida, mis mul seostub Onu Bellaga, siis kindlasti esimesena tulevad pähe laulusõnad “Miks ükski daam ei istu mu Fiatti, et panna tagaistmel tatti”. Siiski ei seostu minu peas nende laulusõnadega noor Onu Bella, vaid juba vanem Onu Bella, kes Põlvas Marta raadios saateid tegi ja kellega ma korduvalt koos bussiga Tartust Põlvasse sõitnud olen. Eks ma muidugi olen üht-teist kuulnud ka tema noorusest, aga tema kõrgaeg jäi täpselt minu sündimise ja esimeste eluaastate vahele, mistõttu on loogiline et ma sellest ajast mälestusi ja seoseid ei oma. Ma tean küll, kes on Onu Bella, aga tema kõrgaja saavutused on mulle tundmatud. Seega ei pakkunud eelmisel suvel mulle Eesti Draamateatri suvelavastus „Onu Bella tähestik“ mitte mingit huvi täpselt seni kuni üks mu tuttav seda vaatamas käis ja ütles, et talle täitsa meeldis. Siis tahsin ka vaatama minna rohkem seepärast, et tegemist on hea lavastusega, mitte et mind oleks Onu Bella kui inimene huvitanud. Eelmisel suvel lavastust enam vaatama minna ei õnnestunud, sest kõik piletid olid välja müüdud, seega tuli sel suvel minna.

Ütleme nii, et see vist oli selle suve parim lavastus, mida ma näinud olen. Ma oleksin kohe pärast etenduse lõppu olnud valmis uuele etendusele piletid ostma, kui mul ainult aega oleks, et etendust uuesti vaatama minna. Ilmselt on asi selles, et lavastus on nii üle võlli, et isegi labased naljad ja vulgaarne kõnepruuk ei häiri selle lavastuse puhul absoluutselt. Kui muidu ma ütleksin, et see oli selline lihtne komöödia, et teed paar roppust ja paned inimesed nilbusi tegema ja loodad et see on naljakas, aga mulle see nalja ei tee, siis sel korral oli isegi minul naljakas. Olgem ausad, tegu polnud siiski ka mitte ainult lihtsa komöödiaga, sest lavastus oli ikkagi nii hästi lavastatud ja kunstiliselt lavale toodud, et laval olevad oigamised, striptiis ja ropendamine ei tundunud labased, vaid olidki üle võlli naljakad. "Onu Bella tähestik" on lavastus, mis viib vaataja tagasi aega, mil Onu Bella teravmeelsed laulud ja tabavad naljad olid igapäevase kultuurivoo osaks. Lavastuses on kasutatud vaimukaid dialooge ja laule, mis peegeldavad nii Onu Bella isiklikke mälestusi kui ka tema loomingulisi saavutusi. Tekst on rikas oma sõnamängude ja irooniliste nootide poolest, mis iseloomustavad Onu Bellat ning tema loomingut.

Eks minust vanemad inimesed vaatasid lavastust ilmselt hoopis teise pilguga, sest neil tulid teatud situatsioonid tuttavad ette. Rocksummer ja Pühajärve Beach Party olid omal ajal mõlemad legendaarsed peod, millest mina olen ainult kuulnud ja võib-olla on mõnes minu tagumises mälusopis peidus lühike uudistesaate reportaaž nendelt üritustelt. Või oli see hoopis üritusele eelnenud reklaam mida ma mäletan. Igatahes oli mul juba ainuüksi nende nimedega seoses äratundmisrõõmu, ma kujutan ette et nendel, kes 90ndatel noored olid ja aktiivselt pidudel käisid, olid seda lavastust vaadates hoopis teised emotsioonid ja mälestused kui mul. Sest kui ainuüksi Pühajärve Beach Party mind elevile ajas, kuigi ma pole seal kordagi käinud, siis kui elevile võisid veel need minna, kes Beach Partyl ise käinud on. Eks mul oli ka mõni oma seos ja mälestus, aga neid ma siinkohal välja tooma ei hakka. Seega ilmselt on väga suur osa naerust siiski tingitud iga inimese enda assotsiatsioonidest laval toimuvaga ja sellel on ehk veidi vähem seost Onu Bella kui konkreetse inimesega. Vähemalt mulle tundub, et ega see polegi oluline, mis täpselt inimesed naerma ajab, aga kindel on see, et naerda saab korralikult.

Kuigi lugu räägib Onu Bellast, siis tegelikult on vaatluse all kogu Eesti 90ndate periood ja vabaks saamise joovastus. Nagu lavastuses Inga Saluranna kehastatud Malle-Hiie Kivikett ütleb, siis ühelt poolt oli sel ajal Nõukogude Liidu lõpp ja sellest tingitud vabanemise tunne ning teisalt oli Läänest saabunud totaalne vabadus, mis tegi tollase ühiskonna selliseks nagu see oli. Kohati mõeldi järjest jaburamaid asju välja lihtsalt seepärast, et see oli vabaduse tõttu võimalik. Samas mainitakse lavastuses ka selliseid asju, mis toona tundusid täieliku utoopiana, aga aastal 2024 on täiesti normaalsed. Näiteks see, et sugusid pole enam olemas ja mehed võivad vabalt naiste riideid kanda ja öelda, et nad on naised ning vastupidi. Kes tahab lavastusest veelgi sügavamat mõtet otsida ja seda tänapäevaste probleemidega siduda, siis kindlasti leiab lavastusest veelgi viiteid sellele, mis kõik tänastele probleemidele tähelepanu juhivad.

Arutasime just peale etenduse lõppu sõbrannaga, et tegelikult on väga raske lühidalt kokku võtta, millest lavastus rääkis. Noh, kindlasti rääkis ta Onu Bellast, või siis pigem 90ndate meelelahutusmaastikust läbi Onu Bella silmade, sest toimub ju tegevus Onu Bella peas. Eks inimeste mälestused ongi katkendlikud, seega on täiesti arusaadav, et ühel hetkel näidatakse meile saate salvestust stuudios ja järgmisel hetkel oleme Bella kodus. Sarnaselt Eesti Draamateatri teisele selle suve suurlavastusele „Rahamaa“, näidatakse ka Bella puhul palju stseene videokaamera vahendusel. Selline lahendus lubas ühtlasi publikul näha, mis toimub suletud uste taga, sest lava üks osa oli nö kinnine tuba, kus toimuvat oli ilma kaamerateta publikul praktiliselt võimatu näha. Teisalt oli tänu kaamerale paremini näitlejaid suures plaanis näha. Lisaks otse laval toimuvale näidati ekraanile ka mõningaid vanu salvestisi arhiivist. Näiteks salvestis sellest kuidas Alo Matiisen Onu Bellale klaverit õpetab, või kuidas Bella originaalis mõnda enda laulu laulab. Lisaks oli vahele pikitud ka arhiivikaadreid Vahur Kersna poolt tehtud intervjuudest. Seega on lavastus tõesti erinevate fragmentide segu, mis tegelikult loob kokku ühe loogilise mälupildi terviku, mida on nauditav vaadata.

Kui mõelda sellele kui palju on laval erinevaid tegelasi ja kui vähe tegelikult on näitlejaid, siis on see lausa imekspandav. Kusjuures paljud tegelased on publikule tuttavad, näiteks Ester ja Üllar Jörberg, Aarne Valmis, Linnar Priimägi, Vahur Kersna ja just seetõttu et nad on publikule tuttavad, ongi neid naljakas vaadata, sest näitlejad kohati parodeerivad neid, mitte ainult ei jäljenda. Minu meelest tegi Anne Türnpu kõige rohkem erinevaid rolle ja kohati oli see lausa uskumatu kuidas ühel hetkel sõidab ta läbi saali Rooma paavstina ja järgmisel hetkel on ta juba teises stseenis Bella emana, kusjuures täiesti teistsuguses kostüümis ja parukas. Selliseid rollivahetusi oli kõikidel teistel näitlejatel ka, aga sageli polnud need rollid nii kardinaalselt erinevad. Siiski olid kõik rollid nii hästi tehtud, et kogu lavastust oli lausa lust vaadata ja mul oli vahel keeruline aru saada, kes näitlejatest nüüd mingit rolli kehastab, sest rollid vahetusid liiga kiiresti. Ainus, kes kogu lavastuse jooksul ühte rolli teeb, on Onu Bellat kehastav Tõnis Niinemets. Minu meelest tuli tal Bella väga hästi välja. Kuna Bella ka väga musikaalne polnud, siis polnud siin isegi aru saada, et Niinemets kõige parema lauluoskusega pole. Ma ütleksin, et Onu Bella moodi laulmine tuli tal nii hästi välja, et ma pidin vahepeal lausa mõtlema, kas laulab Niinemets otse, või tuleb Onu Bella laul lindilt.

Mina igatahes jäin etendusega väga rahule ja kuna mul oli päris hea istekoht, siis ei saa millegi üle nuriseda. Ainus mille üle ehk nuriseda saab on see et Piletimaailm näitas justkui oleksid igas reas üksikud kohad vabad ja nõnda ma siis ostsingi endale ja sõbrannale piletid teineteise selja taha. Selgus, et ka teistel oli sama asi ja seega saime istekohad kõrvuti vahetada. Aga kui juba mitmel inimesel on pileteid niimoodi müüdud, et kohad asuvad juskui teineteise taga, mitte kõrval, siis see ilmselt pole juhus, vaid on taotluslik. Aga tegelikult pole minu meelest vahet kus sa istud, igalt poolt tundus sama hea vaade olevat. Eks esimestes ridades on selle lavastuse puhul see oht, et võib-olla mõnes stseenis haaratakse publikut ka lavale tantsima. Ma arvan, et kui ma oleks isegi eespool istunud ja mind oleks kutsutud, siis ma oleks läinud ka, kuigi ma tavaliselt olen see kes kõige kaugemasse nurka ära peidab end ja mingit tähelepanu ei taha. Lihtsalt lavastus oli nii kaasahaarav, et paljud laulsid ja tantsisid publikus niikuinii kaasa, miks mitte siis minna lavale, kui sind kutsutakse.

Ühesõnaga oli kogu lavastuse ülesehitus ja lavakujundus väga äge ning kaasahaarav. Kohati tundus mulle, et laval toimus korraga nii palju, et kõiki nüansse ma jälgida ei jõudnudki ja seetõttu tahaks veel vaatama minna. Lavakujundus Noblessneris sobib ideaalselt lavastuse atmosfääriga, tuues esile tööstuslikud ja boheemlaslikud elemendid. Minimalistlik lavakujundus toetab Onu Bella isikupärase stiili esiletoomist, pakkudes piisavalt ruumi näitlejate mängule ja muusikalistele etteastetele ning humoorikatele kostüümidele. Suurepäraselt valgustatud ja mõnusalt hubane lavastus loob tunde, nagu oleksid vaatajad osa Onu Bella intiimsest maailmast. Eritit meeldisid mulle laes olevad suured diskokuulid, mis minu meelest on sellele ajastule ainuomased. Kusjuures saali ukse kohale on tehtud suur Onu Bella näo kujutis, mille suu on välja lõigatud ja seal asub uks saali, luues illusiooni nagu publik astuks sõna otseses mõttes Onu Bella pähe sisse. 90ndatele iseloomulikku atmosfääri annab edasi ka Ristikheina kohviku menüü, kus pakutakse õlis küpsetatud lihapirukaid, kartulisalatit, rosoljet, singirulli, rummipalle jms. Soovitan kõigil teatrisse minejatel proovida. Tõeline nostalgai.

"Onu Bella tähestik" pakub naudingut nii Onu Bella fännidele kui ka neile, kes kohtuvad tema loominguga esimest korda. See on südamlik ja vaimukas austusavaldus mehele, kes on eesti popkultuuris jätnud sügava jälje oma unikaalse stiili ja sõnumiga. "Onu Bella tähestik" on kindlasti lavastus, mida tasub vaatama minna – see on täis nostalgiat, naeru ja elurõõmu, mis jäävad veel kauaks hinge helisema. Kusjuures sellisel moel, et pärast etenduse lõppu on kohati raske oma mõtteid formuleerida, et mis seal siis nüüd täpselt sulle meeldis ja miks. Kindel on see, et lavastus mulle meeldis ja ma soovitan seda kõikidel vaatama minna, kellele veel vähegi võimalust on. Või on mul siis lihtsalt nii kohutav teatrimaitse, et mulle lavastus meeldis. Kuigi Onu Bella inimesena polnud minu suur eeskuju, vaid pigem jättis ta mind inimesena ükskõikseks, siis teatrikunsti mõttes oli lavastus ikkagi suurepärane.

 

Autor ja lavastaja: Kertu Moppel
Kunstnik: Arthur Arula
Valgus- ja videokunstnik: Rommi Ruttas
Helikujundaja: Lauri Kaldoja
Koreograaf: Märt Agu
Osades:
Tõnis Niinemets – Onu Bella
Kõikides teistes osades: Hilje Murel, Inga Salurand, Karmo Nigula, Lauri Kaldoja, Jüri Tiidus, Ivo Uukkivi, Anne Türnpu, Liisa Pulk, Johannes Tammsalu, Eret Kuusk, Maribel Lasn
Bänd: Ahto Abner (löökpillid), Marvin Mitt (kitarrid), Indrek Mällo (basskitarr), Kristjan-Robert Rebane (klahvpillid)

 

Rohkem infot lavastuse kohta saab Eesti Draamateatri koduleheküljelt.

Loe edasi

Öö õigus

 19. juulil 2024 Alatskivi lossi sõiduhobuste talli sisehoovis

Foto: SA Alatskivi loss

Iseenesest on huvitav, et kuigi Alatskivi lossis mängitakse iga suvi suvelavastusi, pole ma sinna põhimõtteliselt kunagi teatrisse sattunud. Olen kunagi 15 aastat tagasi sattunud Alatskivile Vanemuise suvelavastust “Vihurimäe” vaatama, aga see on ka ainus kokkupuude Alatskivi suvelavastustega. Tegelikult pole Alatskivi Tartust üldse nii kaugel, seega võiks sinna rohkem teatrisse sattuda. Nüüd sai see viga parandatud. Kuna ma pole ka niisama väga palju Alatskivil käinud, siis oleks mulle meeldinud kui lossipargis oleks veidi rohkem teeviitasid olnud mis etendusele suunavad. Jah seal olid trükitud sildid, mis ütlesid et toimub etendus ja autod vaikselt sõidaksid ja inimesed väga kõva lärmi ei teeks, aga eilse kõva tuulega oli neid silte veidi raske lugeda ja ega autoroolist see trükitud kiri väga suur ka ei paistnud. Mõned nooltega suunavad suured sildid oleksid minusugustele kaugemalt tulijatele väga meeldinud. Ega ma muidugi ei tea, võib-olla on seal nii kindel seltskond kes teatris käib, et kõigil on juba tee lossi sõiduhobuste talli juurde selge.

Üleüldse olin ma sel korral nagu kuu pealt kukkunud, sest ega ma lavastuse sisust midagi ei teadnud ja trupi koosseisust teadsin ka ainult seda, et Indrek Saar ja Eduard Salmistu mängivad. Kes ülejäänud näitlejad olid, seda ma ei teadnud. Seega läksin täiesti puhta lehena ja ilma igasuguste eelarvamusteta. Mis selles mõttes on hea, et siis ei sega eelarvamused etenduse vaatamist ja pole enda nägemust sellest kuidas ja mis nö „laval“ juhtuma hakkab. Pärast etenduse lõppu oli mul ka veidi tunne, et ega ma päris hästi aru ei saanud, mis lavastuses toimus. Või õigem oleks öelda, et ma ei saanud päris hästi aru, mis oli see sõnum, mida lavastaja lavastusega öelda tahtis. Osalt oli selles ilmselt süüdi ka mu sõbranna öeldud lause, et „Öö õigus“ on lugu meestest ja meestele (see oli lavastuse tutvustusest ainus lause, mis talle meelde oli jäänud). Nii ma siis üritasin etenduse ajal mõelda sellele, et mis seal loos on meestele omast ja miks see meestest räägib ja sellest ma väga hästi aru ei saanudki. Jah, laval oli neli meest ja üks naine, aga minu meelest oli hoopis naine selle loo keskne tegelane.

Võib-olla on see tingitud sellest, et ma ise olen naine ja vaatasin lavastust naise perspektiivist, aga minu meelest olid selle ühe naise kannatused palju suuremad kui nelja mehe kannatused kokku. Nimelt oli talutüdruk Anna (Maria Teresa Kalmet) nooruses armunud parunihärra vennapoega Heinrich von Lindenisse (Jaan Tristan Kolberg) ja noored pidid abielluma. Noorhärra läks Berliini ja nõnda pandi Anna paari kohaliku vallavanema (Eduard Salmistu) poja Toomasega (Madis Mäeorg). Vana paruni surma järel tuleb noorhärra tagasi Ojastu mõisa ja selgub, et tunded Heinrichi ja Anna vahel pole hoolimata aastate möödumisest sugugi lahtunud, kuid Anna abiellub Toomasega, aga kingib esimese öö õiguse ikkagi noorele parunihärrale. Nõnda jääb Heinrichi ja Anna omavaheline suhe Anna ja Toomase suhte kõrvale püsima aastateks. Just selles ongi minu meelest naiste traagika, et naised peavad oma õnne alla suruma ning ohverdama selle nimel armastuse. Samas seda kõike kirja pannes saan ma nüüd aru, miks oli lavastuse tutvustuses toodud välja, et lavastus on meestest ja meestele, sest kogu mängu juhivad mehed. Just mehed (vana parunihärra) olid need, kes otsustasid et Anna ja Heinrich ei tohi abielluda. Mõisa valitseja Jüri (Indrek Saar) ja vallavanem Tõnis (Eduard Salmistu) olid need, kes mõisa vara endale koorisid ning kasumliku äritehinguna otsustasid et nende lapsed Anna ja Toomas peavad abielluma. Ning etenduse lõpus tuli välja, et ega Toomas ka puhas poiss ei olnud ning üritas ka asju endale soodsas suunas juhtida. Samas ütleb Anna, et temal on lapsed, aga meestel pole midagi, mis takistaks neid suremast. Ilmselt see ongi meeste traagika, et kuigi neil võivad lapsed olla, siis lapsed on justkui rohkem naistega seotud ja mõjutavad mehi vähem.

Kohati oli tunne, et kõike toimub liiga palju korraga ja lühikesse lavastusse on väga palju erinevaid teemasid põimitud, mis muutis lavastuse väga kontsentreerituks. Seetõttu oli vähemalt minul raske lavastust jälgida. Lisaks meeste temaatikale kajastati lavastuses mõisa ja aadlitega kaasnevat vabaduse teemat. Lisaks oli vabaduse teema oluline mitte ainult selles mõttes, et talupojad tahavad mõisniku alt vabad olla, vaid oluline oli ka rahva vabadus. Kuid kas on ikka hea vaba olla, kui keegi peab seda vaba riiki juhtima ja kui aadlikud on ära saadetud, siis peavad juhid ju rahva endi hulgast tõusma ning enda kaasmaalaste alluv on hullem olla kui võõra aadliku alluv. Lisaks käis läbi ka eestlaste kui tööka rahva kuvand ning sakslastest aadlikke kujutati laiskade ning lollidena, kes mitte kunagi mitte midagi ei teinud. Samas oli oluline motiiv ka pidetus. Kes sa oled, kui sa oled üles kasvanud koos Eesti talulastega, sõdinud Eesti eest Vabadussõjas, aga päritolult oled ikkagi Saksa aadlik keda eestlased iial omaks ei võta. Ühesõnaga on lavastuses palju olulisi teemasid ja ma olen kindel, et mõned teemad jäid mul märkamata. Üks on kindel, et peale teatriõhtut jätkub arutelu pikemaks ajaks.

Minu meelest oli ka mängupaik selle lavastuse jaoks väga hästi valitud, sest lugu räägib paljuski aadlisoo ja talurahva omavahelistest suhetest ning kogu tegevus toimub väljamõeldud Ojastu mõisas. Üldiselt on juulikuu suveõhtud soojad ja ilusad, kuid eilne õhtu oli päris jahe ning sügiseselt külma tuulega, mis viis mind mõttele, et ehk oleks lossi siseruumides olnud parem lavastust mängida. Samas on Alatskivi loss nii ilusti korda tehtud, et sealt oleks raske olnud leida mängupaigaks sobilikku ruumi, mis annaks edasi ühe vaesunud ja amortiseerunud mõisa atmosfääri. Tegelikult oli õue ka väga äge lava loodud, mis ei jäänud siseruumide atmosfäärile kuidagi alla. Mulle kui vanade mõisate ja mõisasisustuse austajale jäid eelkõige silma kuldne tool ja kuldne laud. Sobilikult oli tool katkine, mis andis aimdust möödunud aegade hiilgusest. Ja mõlemas nö „lava“ servas rippusid õhus suured pitskardinad, mis olid erinevatest pitskardinatest kokku õmmeldud, moodustades nii pikad kardinad. Mulle oleks veidi rohkem meeldinud, et kardinad tuule käes hõljuvad ja neil lastakse ringi liikuda, aga niisama oli ka ilus vaadata. Kardinad ja kuldne mööbel lisasid naiselikku ja luksuslikku tunnetust sellele maskuliinsele ja sära kaotanud maailmale. Ja see, kuidas kogu sõiduhobuste talli sisehoov mänguplatsina ära kasutati, oli ka tore.

Veidi jäi minu jaoks ainult segaseks rahvatantsijate kasutamine. Ma olen harjunud (õigemini on see teatriteaduse õpingutest külge jäänud), et kõigel, mis või kes laval on, on mingi tähendus ja teatrikriitik (kuigi ma end kritiikuks ei pea) peab siis lahti mõtestama, mida lavastaja nende märkidega öelda tahtis. Nii ma siis mõtlesin, et rahvatantsijatel peab mingi mõte olema, aga mina seda läbi ei närinud. Kõige parem seletus, mille peale ma tulin, on see, et nemad ongi see rahvas, kes kunagi Ojastu mõisa hiilgeaegadel mõisas elasid. Sõbranna arvas, et tantsijad olid lihtsalt nö ruumitäiteks. Mul pole rahvatantsijate vastu mitte midagi, aga mulle oleks meeldinud, et nad liiguvad laval rohkem ja tantsivad päris rahvatantse. Praegu tundus mulle, et nad justkui lihtsalt olid seal, aga sellest jäi natukene väheks. Kõige enam meeldis mulle Anna ja Toomase pulmastseen, kus rahvatantsijad koos näitlejatega tantsisid. Ja kuna see oli tantsimine, siis seal oli hoopis teistsugune lõbus energia ja see mulle meeldis. Ülejäänud etendus polnud just morbiidne, aga pigem oli tõsisema ja raskema meeleoluga, seega see rõõmus rahvatantsijate kilkeid ja tantsu täis üürike hetk mõjus ergastavalt. Kuigi teised inimesed ikka aeg-ajalt naersid teistes stseenides ka, siis minu jaoks midagi üleliia humoorikat selles lavastuses polnud. Jah, ma tõden, et päris mitmes kohas naerdi nendes kohtades kus kasutati selliseid sõnu nagu „munn“ või „sitt“, mis tundub et mõjub inimestele alati naljakalt. Siiski komöödiat sellest lavastusest oodata ei tasuks.

Hoolimata sellest, et lavastuse teemad minu hinnangul suvelavastuse jaoks veidi liiga filosoofilised olid, siis nautisin teatriõhtut väga. Sest etenduse juures on lisaks loole oluline ka näitlejatöö ja sel korral olid kõik näitlejad viimase peal. Eriti tore oli muidugi üle pika aja Indrek Saart teatrilaval mängimas näha. Ja Toomase (Madis Mäeorg) ja Heinrichi (Jaan Tristan Kolberg) vaheline kaklusstseen oli ehe näide lavavõitluse ilust ja valust. Neid lavavõitluse stseene on alati huvitav jälgida, kui need on hästi tehtud. Sel korral oli. Sellest koosseisust olen kõige rohkem laval näinud Eduard Salmistut ja kui mulle vahel on Rakvere Teatri lavastustes tundunud, et ma ei saa Salmistu kõnest aru või on tema rollid kuidagi ühesugused, siis sel korral seda tunnet polnud. Eriti meeldis mulle kuidas Salmistu ja Saar vanamehi mängisid ja kepi ning kargu abil ringi lonkasid. Trupi ainus naine (kui rahvatantsijad välja arvata) Maria Teresa Kalmet mõjus meeste keskel kui sõõm värsket õhku oma pealtnäha hapra naiselikkusega. Ometigi oli lõpus näha, mida need haprad naised tegelikult suudavad meestega teha. Ühesõnaga igati nauditav tugev ansamblimäng ja kui keegi mõtleb, et kas minna vaatama või mitte, et teema tundub veidi raske ja ehk ei kõneta nii palju, siis mina soovitan juba ainuüksi näitlejatöö pärast vaatama minna.

Kokkuvõttes julgen etendust soovitada, kuid pigem nendele vaatajatele, kellele meeldib lavastusele kaasa mõelda ja lavastuse sisusse süveneda. Kes tahaks lihtsalt meelelahutust, siis nende jaoks on lavastus pigem keeruline ja võib juhtuda, et etenduse lõppedes tuleb tõdeda et lavastuse mõte ei jõudnud päris kohale. Täpselt seda üks mees eilse esietenduse lõpus kõvahäälselt ka tegi. Lisaboonuseks muidugi see, et saab Alatskivi lossi roosiaias jalutada ja kes piisavalt vara kohale läheb, jõuab ka lossis sees käia ja kaugemalt tulijad saavad Sibulatee teiste võludega ka tutvuda.

 

Autor: Toomas Suuman
Töötlus ja lavastaja: Eili Neuhaus
Kunstnik: Reili Evart
Osades:
Indrek Saar – mõisa valitseja Jüri
Eduard Salmistu – vallavanem Tõnis
Madis Mäeorg – Toomas
Jaan Tristan Kolberg – Heinrich von Linden
Maria Teresa Kalmet – Anna
Lisaks teeb kaasa Alatskivi rahvatantsurühm „Kassikangas“
 
Rohkem infot lavastuse kohta Alatskivi lossi koduleheküljelt

Loe edasi

Ivan Narodny - mees, kes luiskas tõde

 17. juulil 2024 Leevi vabaõhulaval Põlvamaal

Foto: Rivo Veber

Ma olin väga pikka aega kindel, et Põlvamaa on üks mõttetu maakond, sest ega siit väga palju kuulsaid eestlasi pärit pole. No Jakob Hurt on üks kuulus nimi, aga tänapäeval tuntud inimestest väga palju nimesid just ei meenu. Tegelikult tähendab see aga ainult seda, et minu silmaring on väga piiratud ja ma tegelikult lihtsalt ei tea, et paljud inimesed on Põlvamaalt pärit või on need tegijad inimesed elanud nii ammu, et ma pole nende vägitegudest midagi kuulnud. Eks Aapo Ilvesest on kõik inimesed kuulnud ja tema on kindlasti üks suuremaid kohalikke kuulsusi praegusel ajal. Õnneks aitab Ilves ka teistel tähtsaid tegusid teinud põlvamaalastel kuulsaks saada. Üks sellistest olulistest inimestest on ka Ivan Narodny ehk Jaan Sibul või ka Jaan Tasane, kes elas väga kireva elu ja jõudis väikesest Viluste külast välja suurde Ameerikasse. Eks see Viluste mängiski suurt rolli selles, miks ma üldse lavastust vaatama läksin, sest minu emapoolsed vanavanemad ja onud-tädid elavad kõik Vilustes ning olen minagi oma lapsepõlve just Viluste ja Veriora kandis mööda saatnud. Seega on seos Ivan Narodnyga justkui olemas ja eks kõigile meeldib end ju suurkujude au ja kuulsuse paistel soojendada. Ma arvan, et kui tegemist oleks mõne Ida-Virumaalt või Hiiumaalt pärit samalaadse suurmehega olnud, poleks lavastus mind üldse nii palju kõnetanud, et seda vaatama minna.

Lisaboonuse teatrisse minekuks andis muidugi ka see, et mu tädimees lööb harrastusnäitlejana lavastuses kaasa ja oma sugulaste esinemisi tuleb ikka vaadata. Kuna lavastuses on rohkem harrastusnäitlejaid (kui kõik Võru Noortekoori lauljad ja Kabuvilistlaste tantsijad kaasa arvata) kui kutselisi näitlejaid, siis polnud ma kindlasti ainus, kes enda tuttavate pärast lavastust vaatama läks. Kohalikel inimestel oli harrastajate hulgas kindlasti rohkem kui üks tuttav, mis on minu meelest selliste kogukondlike lavastuste üks suur boonus, sest kõik tunnevad kõiki ja tekib üks suur mõnus koostoimimine publiku ja näitlejate vahel. Selliste lavastuste puhul on minu meelest täiesti tavaline, et enne ja pärast etendust ning ka etenduse vaheajal saab publik näitlejatega suhelda ning tekibki tunne, et kõik on osa suurest sündmusest. Kui näitlejaõppe läbinud näitlejatest nii mõnegi nimi võis publikule võõras olla, siis Lauri Saatpalu ega Merle Jäägeri nimed kindlasti kellelegi utvustamist ei vajanud.

Millest siis lavastus räägib? Kohati võib tunduda, et tegemist on kellegi välja mõeldud looga, sest sellist meest nagu Ivan Narodny ei saa reaalselt olemas olla. Kuidas saab olemas olla eestlane, kes läks koos Maksim Gorkiga Ameerikasse ning suhtles seal kuulsa kirjaniku Mark Twainiga. Lisaks tundis Narodny Stalinit ja Leninit ning Georg Lurichit ja oli isegi kohtunud Hitleriga, teistest kuulsatest nimedest rääkimata. Nagu kunagistes kurikuulsates teleturu reklaamides öeldi, siis ka see pole veel kõik. Narodny tegutses väga erinevates valdkondades. Eestis tegutses ta algselt Jaan Sibulana, pidades Võrus fotoateljeed, lõi Räpinas karskusseltsi „Võhandu“, kuulus Õpetatud Eesti Seltsi ning avaldas ajalehtedes ja ajakirjades Jaan Talune nime all lugusid ja luuletusi. Siis aga lõi välja Sibula aferistlikum pool ja ta otsustas valeraha tegema asuda, sattus selle eest vangi, vangist pääsemiseks hullumajja ja sealt edasi rändama mööda Euroopat. Ühel hetkel on Sibulast saanud Narodny ja ta jõuab Ameerikasse. Seal läheb tema bluff veelgi suurejoonelisemaks ning ta nimetab end suureks kunsti- ja muusikakriitikuks ning lisaks sellele kirjutab mitmeid näidendeid. Vene revolutsiooni ajal nimetas Narodny end oluliseks revolutsionääriks ja Vene kindraliks. Samas ei saa selle kõige kõrval ära unustada Narodny suurt eestimeelsust, sest isegi kaugel Ameerikas olles püüdis ta ajada Eesti asja ning hoiatada eestlasi Venemaaga baaside lepingu sõlmimse eest ning saatis Vabadussõja ajal Eestisse varustust.

Tundub kohati päris uskumatu, aga nii see kõik oli. Või vähemalt nii väidab Aapo Ilves, et see kõik on päriselt juhtunud ja selle kohta on olemas dokumendid. Ma usun, et suurem osa juhtunust võib tõsi olla, aga eks mingi osa on ikkagi Ilvese enda juurde mõeldud ka. Väidetavalt kirjutab Narodny lapselaps Peter Narodny oma vanaisast ka Hollywoodi jaoks käsikirja. Seega on eestlastel hea võimalus Aapo Ilvese kirjutatud lavastuse kaudu Narodny eluga tuttavaks saada enne ameeriklasi. Seda võimalust tasub kasutada.

Jah, ma tõden, et minu jaoks oli lavastus kohati igav, sest kuigi mulle elulood meeldivad, siis kahe inimese vestlust kellegi eluloost kuulata pole just päris minu maitse. Tegelikult ma ei saa siiski öelda, et lavastus oli igav. Tegemist oli väga hoogsa ja kaasahaarava lavastusega, lihtsalt mõned stseenid ei haaranud mind kaasa ja ma libisesin Narodny maailmast välja. Eks asi oli ka selles, et ma olin päevatööst väsinud ja lihtne dialoogi kuulamine nõudis kaasa mõtlemist ja süvenemist. Palju lihtsam ja huvitavam oli siis, kui laval oli palju rahvast ning käis tants ja trall ning ei pidanud väga palju keskenduma. Minu õnneks oli kuiva dialoogi pigem väga vähe ja enamuse ajast sai põnevaid stseene nautida. Iseenesest ongi lavastus nii üles ehitatud, et vana Narodny (Lauri Saatpalu) räägib preili Terasele (Merle Jääger) oma elust (sageli olid need need igavamad dialoogikohad) ja sellele järgneb kohe ajastule kohane meenutus sellest olukorrast (enamasti need kohad olid täis laulu, tantsu, nalja ja naeru) mida just dialoogis käsitleti. Selleks, et nendel kes lavastust veel näinud ei ole, oleks huvitavam, ma kõike detailselt lahti rääkima ei hakka. Kes tahab teada mis sündmused ja millise tantsu ning tralli saatel lavale tuuakse, peab ise Leevile minema.

Ma tahaks loota, et eks igaüks leiab lavastusest endale meelepärast äratundmist. Minu üheks lemmikstseeniks oli psühhiaatriahaigla stseen, sest seal lõpus kõlav psühhiaatria laul oli minu jaoks kaasahaarav ja kummitas kogu vaheaja ja hiljem kojugi sõites. Olgem ausad, seal psühhiaatriahaiglas räägiti päris palju ka neuroloogiast ja see laul oleks mulle osakonna hümniks sobinud nagu rusikas silmaauku. Priit Pajusaar on hea muusika ning Aapo Ilves head sõnad teinud (see kehtib kõikide teiste esitatud laulude kohta ka). Üleüldse olid kõik muusikalised vahepalad väga kaasahaaravad ning panid mul pea ning jala muusikataktis kaasa liikuma. Aga psühhiaatriahaigla juurde tagasi tulles, kõnetas mind stseen just eelkõige tindiplekkide pärast, mida psühhiaater Rorschchjev (Peeter Sibul) patsiendile näidata tahtis. Tänapäeva psühhiaatrias kasutatakse tindiplekkide näitamist patsientide isiksuse testimiseks ning seda nimetatakse Rorschachi testiks ja see peaks näitama inimeste fantaasiaküllust, et mida inimesed mingitest tindiplekkidest välja loevad. Selles osas oli huvitav näha, et mis üle saja aasta tagasi oli tabu ja kohati isegi põlatud meetod olnud, on tänapäevaks tavapraktika.

Ainus mis mind selle sama haiglastseeni juures tugevalt häiris, olid õdede kostüümid. Kui teised kostüümid olid minu hinnangul ajastutruud, siis õdede kostüümid olid väga napid ja pärit tänapäevasest kostüümipoest ning kujutasid seksikaid õdesid. Ma olen üsna kindel, et sel ajal õed selliseid kostüüme ei kandnud ja vaadata, et sellist õe kuvandit luuakse, oli minu kui õe jaoks häiriv. Mulle oleks palju rohkem meeldinud, et õed oleksid ajastutruudes kostüümides olnud, aga eks kellelegi selline kostüümivalik meeldis rohkem. Lisaks jäid silma mõned kummalised rekvisiidivalikud, näiteks kuidas üks psühhiaater kasutas rekvisiidiks puidust stetoskoopi. Muidu poleks selles midagi kummalist, aga seda konkreetset puidust stetoskoopi nimetatakse Pinardi stetoskoobiks ja see on mõeldud loote südametoonide kuulamiseks ja seda kasutasid vanasti naistearstid ja ämmaemandad mitte psühhiaatrid. Aga see ilmselt jäi ainult mulle silma ja teised vaatajad peavad seda samasuguseks arstile omaseks rekvisiidiks nagu refleksihaamrit või tavalist stetoskoopi. Seega võite mu profesionalset kretinismi eirata.

Nagu öeldud, siis lavastuses saab kuulata palju muusikat ja kuna laulud on eelnevalt Võru Noortekoori poolt salvestatud, kõlavad laulud selgelt ja mitmehäälselt, luues illusiooni justkui oleks laval rohkem inimesi kui seal tegelikult on. Kuigi peab mainima, et paljudes stseenides on laval korraga vähemalt paarkümmend inimest ja seega inimeste nappuse üle kurta ei saa. Mulle laulud meeldisid ja nagu alati selliste lavastuste puhul, kus spetsiaalselt lavastuse jaoks on laule loodud, tahaksin ma sel korral ka laule eraldi kuulata. Võiks ju olla hea tava, et lisaks kavalehtedele luuakse ka lavastuses kõlavate lauludega CD. Kuigi ma saan aru, et reaalses elus oleks see kallis ja ilmselt keegi teine peale minu neid CD-id ei ostaks ka. Tegelikult ei saa ma üldse aru, miks lavastust vabaõhumuusikaliks ei nimetata, sest seal on nii palju laulu ja tantsu, et see annab muusikali mõõdu välja küll.

Kuna näitlejaid oli tõesti palju, siis igaühe kohta midagi eraldi kirjutada ei jõua. Kõige enam meeldis mulle Hardo Adamson, kes kehastas väga erinevaid rolle ja kes minu subjektiivsel hinnangul sai erinevates rollides kõige rohkem lavaaega. Ilmselt jäigi Adamson mulle eelkõige seetõttu silma, et tema rollid olid väga erinevad ning sageli ka kõige humoorikamad (nt Võru kaubajuut) ja teda nähes sai alati naerda ning oli huvitav vaadata mida ta laval teeb. Tegelikult arvestades seda, et ma käisin esietendust vaatamas ja kõikidel on esietendusel pinge peal, said kõik näitlejad (eelkõige harrastusnäitlejad) oma rollidega väga hästi hakkama. Kõik rääkisid selgelt ja arusaadavalt ning ilmekalt. Samas polnud kellegi tekst liigselt üle pingutatud, mida vahel võib harrastajate juures märgata.

Ka mängupaik on hästi valitud. Kui ma kuulsin, et seda lavastust tegema hakatakse, tekkis mul küsimus et miks just Leevi vabaõhulava ja mitte nt Veriora, mis on Narodny sünnikohale lähemal. Kavalehes on kohavalikut põhjendatud seda sellega, et Võrru tööle käies, käis Narodny lugematul arvul kordadel Leevilt läbi, kuna see jäi tema teele. Samas on ilmselt kõik kohalikud minuga nõus, et Leevi vabaõhulaval on veidi ilusam vaade Võhandu jõele, mida Verioral pakkuda ei ole. Eks ma natukene olin skeptiline et mida saab ühel väikesel vabaõhulaval ära teha, aga tuleb välja et kogukonna abi ja hea tahtmisega saab väga palju ära teha. Esmapilgul tundus mulle, et ega lavakujunduses väga midagi suurt tehtud ei olegi. Kaks redelit laululava kummalgi küljel ja lavale oli veidi erinevaid tasapindasid juurde ehitatud. Aga kui laval olevad rohelised kardinad eest tõmmati, siis avanes seal hoopis teine maailm – nimelt oli kardinate taga Eesti saatkonna hoone Ameerikas koos suursuguse mööbli ning trükimasinaga ning saatkonna aknast paistsid Ameerika suurlinnale omased pilvelõhkujad.

Kui ühendada lava tagant paistev Võhandu jõgi ja nn „aknast“ paistev Ameerika suurlinn, siis võibki ette kujutada, et asumegi San Leevil. Täpselt nii nagu lavastuses Ivan Narodny unistab, et Ameerikasse võiks rajada New Estonia, mille kohanimed oleksid New Veriora, Los Viluste ja San Leevi (või oli see Los Leevi ja San Viluste). Eks see oli nali, mis kohalikele inimestele rohkem nalja tegi kui kaugemalt tulnutele. Ma selles osas sain end ikka kohalikuks nimetada. Aga naerda saab ikka rohkem kui ainult kohanimede peale ja kõik naljad pole kohalikele suunatud. Mulle vahepeal küll tundus, et minust vanemad inimesed said rohkem naerda, sest eks mul pole Lenini ja Staliniga nii palju äratundmist kui vanematel inimestel, aga isegi mina sain naerda. Tegelikult esimese vaatuse puhul tundus mulle, et ikka päris äge asi on ja nii hea, et ma vaatama tulin. Siis kuulsin vaheajal Aapo Ilvest ütlemas, et edasi läheb veelgi ägedamaks ja ootused tõusid veelgi. Kuigi minu hinnangul nii ägedaks ei läinud kui ma lootsin. Aga pauku sai ja isegi väikese pisara sai poetada kui suur sinimustvalge välja toodi. Tasub õnnelik olla, et meil on oma Eesti Vabariik, kus saab sellist teatrit teha ja nautida. Kui meil oleks praegu ainult rohkem Narodny suguseid hakkajaid mehi, kes eesti asja ajaksid.

Kokkuvõttes on tegemist üsna nauditava suvelavastusega. Kindlasti on lavastus kohalikele aga hindamatu väärtusega, sest kõrgtasemel kultuur tuuakse koju kätte. Minu meelest laulud ja koreograafia olid lavastuse tipphetked ja nende pärast tasub juba lavastust vaatama minna. Boonuseks siis see, et nalja saab ka ja igav ei hakka. Lisaks saab enne ja pärast etendust ning vaheajal osta kohalike tootjate toitu-jooki ning käsitööd. Kahjuks pääseb kaubandusalale peale piletikontrolli, seega on kaubandus mõeldud ainult etenduse külastajatele. Ahjaa, nagu juba ühele vabaõhulavastusele kohane, siis paugutamist ja püsside ning kuulipildujatega ringi jooksmist näeb ka. Kes tunneb aga, et teda ühe mehe elulugu ei huvita, isegi siis kui see elulugu on nii uskumatult värvikirev, siis natukene näeb lavastuses ikka isamaalisust ja Eestimaa ajalugu ka. Mulle isiklikult väga meeldib, et väikesed kogukonnad saavad tähelepanu ning nende ajalugu suvelvastuste abil laiemale üldsusele tutvustatakse.

 
Autor: Aapo Ilves
Helilooja: Priit Pajusaar
Lavastaja: Jaan Willem Sibul
Koreograaf: Janek Savolainen
Lavakunstnik: Silver Vahtre
Kostüümikunstnik: Hille Leiten
Etenduse juht: Maie Lavrentjeva
Muusikajuht: Kaari Kattai
Lavameister: Veljo Rüütli
Kujundaja: Eneken Volkov
Asjaajaja: Kertu Anni
Osades:
Lauri Saatpalu – eakas Ivan Narodny
Ragnar Uustal – noor Jaan Sibul
Merle Jääger – preili Terane
Anette Vaino – preili kommunist
Hardo Adamson – mees mustas; eriti tähtis psühhiaater; Hermann Julius Scmalz; Võru kaubajuut; Stalin
Valdek Ott – mees mustas; tähtis psühhiaater; urjadnik; Mark Twain; Lenin
Marti Ziukman – mees mustas; hullumaja patsient; Leonhard Sibul
Peeter Sibul – Eesti konsul Ameerikas Johannes Kaiv; psühhiaater Rorschachjev
Piret Paulson – Pauline Mathilde Sibul
Karl-Markkus Rebane – Hiedler (noor Hitler)
Lennart Tuur-Eggesbø – ajalehepoiss
Rudolf Tigasing – Vabadussõja sõdur; eriti kole mees; Stalini agent
Tarmo Salve – Vabadussõja sõdur
Kaari Kattai – Maria Mieler-Narodny
Andres Abel – psühhiaater
Aavo Kübar – psühhiaater
Kätlin Veddel – psühhiaatriahaigla õde Sveta; prostituut
Kaili Rätsep – ajakirjanik
Taimar Plaado – Georg Lurich; Maksim Gorki
Lisaks mitmed kohalikud elanikud, Kabuvilistlaste tantsijad ning Võru noortekoori lauljad Narva kommunistide, immigrantide, rahategijate, newyorklaste ja teiste rollides.
 
Rohkem infot lavastuse kohta leiab Räpina Vallavalitsuse koduleheküljelt.

Loe edasi

Lahenduste ministeerium

 6. juulil 2024 Eesti Noorsooteatri suvelavastus Võru Kandle aias

Foto: Siim Vahur

Olin oma suurt suvelavastuste postitust tegemas kui nägin, et Eesti Noorsooteater tuleb sel suvel oma suvelavastusega ringreisile üle Eesti. Olen küll pigem vähe Eesti Noorsooteatri lavastusi näinud, aga kõik need mida ma näinud olen on väga head olnud. Seega jätsin lavastuse meelde ja mõtlesin, et seda võiks suvel vaatama minna. Küll aga ei ostnud ma varakult piletit ära ja nõnda juhtuski, et sattusin alles juulis teatrisse kui “Lahenduste ministeerium” Võrru tuli ja minul töölt vaba õhtu juhtus olema. Tegemist on siiski koguperelavastusega, mis enamasti kipub tähendama seda, et lavastus on rohkem noorele vaatajale suunatud. Sellest hoolimata jäin mina nähtuga väga rahule. Ilmselt osalt seetõttu, et teema oli minu jaoks huvitav. Nimelt räägib lavastus suuresti kiusamisest ja selle märkamisest ning üleüldiselt heaks inimeseks olemisest. Seetõttu on minu meelest väga tänuväärne, et lastele selliseid lavastusi tehakse, mis juba varakult annab neile sisendit, et kedagi pole vaja kiusata selliste asjade pärast nagu prillide kandmine või aktsendiga rääkimine. Rõõm oli kuulda, et paljud vanemad ja vanavanemad rääkisid juba enne etenduse algust lastele lavakujunduse näitel, mida tohib teha ja mida mitte. Näiteks oli lavakujunduses kasutuses väga palju grafitit ja nõnda siis vanemad selgitasidki lastele, et niimoodi seinale pole ilus kirjutada ja samuti pole ilus kirjutada sinna koledaid sõnu, sest teised näevad neid. Loomulikult räägiti ka elementaarsest teatriga seotud viisakusest – miks tuleb tasa olla, kuna plaksutada, kuidas istuda jne. Seega on sellised noorele vaatajale suunatud lavastused tänuväärsed ja nagu keegi publikust ütles, siis väga tore on näha, et Võrumaal on nii palju teatrihuvilisi lapsi ja noori.

Ah, et miks see kiusamise teema minu jaoks üldse huvitav tundus? Esiteks seepärast, et ma olin just eelmisel päeval lõpetanud ilukirjandusliku raamatu lugemise mis tegelikult oli küll krimiraamat, aga rääkis just sellest kuidas lasteaias kiusamist taluma pidanud lapsest täiskasvanuna jõhker sarimõrvar sai. Olgugi, et see on ilukirjandus, aga selliseid asju võib ka päriselus ette tulla, sest tegelikult ei oska keegi aimata mida kiusatud lapsed tegelikult tunnevad ja kuidas see nende edasist elu mõjutab. Rääkimata sellest, et kiusatud lapsed võivad väga varakult enesetapu sooritada ja nii jääb nende elu üldse elamata, mis ühiskondlikus mõttes on väga suur kahju. Teisalt puudutas teema mind veidi ka isikliku kokkupuute pärast, kuna olin ka mina see laps, keda koolis sageli kiusati. Võib-olla mul praegu seepärast nii suur tähelepanuvajadus ongi ja ma seda blogi ka pean, et endale tõestada, et ma olen ka keegi. Mis seal salata, eks mul läksid silmad ikka päris mitme koha peal etenduse jooksul märjaks ja peamiselt olid need liigutuspisarad kui nn “lahenduste ministeerium” abivajajaid abistas. Kusjuures silmad läksid pigem märjaks just selle pärast, et inimesed nii head ja abivalmid võivad olla, mitte et teema mulle kuidagi väga valusalt haiget teinud oleks. Eks natukene imelik oli päevavalges läikivate silmadega koguperelavastust (mis võiks ju rõõmus ja energiline olla) vaadata, aga mis sa ära teed kui hing nii hellake sees on.

Nagu juba mainitud, siis lavastus räägib Ruubenist (Hardi Möller), keda koolis kiusatakse kuna ta on pikk ja kannab prille ning tal on halb aura. Ruuben on oma naabrinaiselt kuulnud, et olemas on täiesti salajane lahenduste ministeerium, kes inimesi sarnastes olukordades abistab, ja nii otsustab Ruuben lahenduste ministeeriumile kirja saata ning neilt abi paluda. Kuna Ruuben ministeeriumi aadressi ei tea ja e-kirjad samuti kohale ei lähe, otsustab ta saata posti teel tavalise kirja ja loota, et postkontor oskab kirja õigesse kohta edasi saata. Kahjuks postkontor ja postiljon Susi (Mart Müürisepp) ei oska kirjaga midagi peale hakata. Küll aga loeb postiljoni hakkaja tütar Niina (Alice Siil) salaja kirja läbi ja pärast seda otsustab ta koos oma parima sõbra Alfaga (Maria Ehrenberg) Ruubenit ise aidata. Nagu koguperelavastustele iseloomulik, satuvad lapsed selle abistamise käigus erinevatesse seiklustesse, aga lõpuks laheneb ikka kõik hästi. Kohati tundus mulle, et kõik on justkui väga ilmselge ja täiskasvanuna on kohe aru saada mis lõpuks juhtub (headus võidab), siis eks need vahepealsed seiklused olid ka täiskasvanutele põnevaks üllatuseks.

Ma usun, et eks täiskasvanud leidsid lisaks kiusamisele lavastusest veel teisigi ühiskondlikke valupunkte. Näiteks räägiti väikesest 8-aastasest Ukraina tüdrukust Alinast (Laura Kukk), keda Sophia samuti kiusab tema aktsendi pärast. Aga mida mõistsid ilmselt ainult täiskasvanud, oli see miks üldse üks 8-aastane tüdruk oma kodumaalt teise riiki elama on sattunud. Seega räägiti läbi kiusamise ka Ukraina sõjast ja sellest, kuidas niigi palju kannatada saanud inimesi ootavad ka võõrsil ees kannatused ning miks me peaksime nendega sõbralikud olema. Lisaks tuleks heatahtlik olla ka veidi tõreda endise merekaruga, sest tema ainus poeg on koos oma perega kolinud Ameerikasse ning seega polegi vanal Barremansil kodumaal kedagi ning tema elu oleks palju ilusam kui ta endale kasvõi ühe sõbragi leiaks. Loo moraal täiskasvanute (ja ka noorte) jaoks võikski olla see, et märgata tuleb abivajajaid ning mitte kedagi ei tohiks üksinda jätta.

Lavastuse kodulehe andmetel on lavastus sobilik alates 7. eluaastast ja seda oli veidi etendusel tunda et mõned väiksemad lapsed hakkasid igavlema ja enda jaoks olulisemaid küsimusi arutama, mis polnud kuidagi etendusega seotud. Näiteks miks ei või koerad teatrisse tulla? Ilmselt jäid laste jaoks tähelepanuta ka trupi poolt tehtud väikesed kohandused. Kuigi originaalteksti autor on hollandlanna Sanne Rooseboom, on kõikide tegelaste nimed sellised, et võiksid vabalt olla ka eestlaste nimed. Näiteks täiskasvanulikud nimed Ülo ja Andres, mille üle Niina ja Alfa vaidlevad, pole kohe kindlasti hollandis kasutatavad nimed. Siinkohal peab tänama dramatiseerijat Siret Campbelli, kes on hollandlaste teksti eestlastele omaseks teinud. Lisaks kasutasid tegelased väga palju Võrus paiknevate kohtade nimetusi, näiteks käis etendusest korduvalt läbi Tamula järv ja korra mainiti ka Ränduri pubi. See ilmselt on kas näitlejate endi või siis lavastaja poolne väike lisanüanss, et igas mängupaigas kasutatakse kohalikke nimesid. Kuna mõlemad mainitud kohad on mängupaigast ainult mõnesaja meetri kaugusel, tekitas see kohati tunde, et tegemist ongi kohalike laste looga. Eriti süvendas seda tunnet see, kui tornmajast rääkides viidati Kandle aia kõrval asuvatele kortermajadele. Need aspektid jäid laste jaoks tähelepandamatuks, kuigi kuulsin et mõned emad üritasid laste tähelepanu sellele juhtida.

Minu meelest oli küll tegemist igati kaasahaarava ja energilise lavastusega, kus kellelgi igav ei hakanud. Lihtsalt lapsevanematel tuleb teatrite poolt seatud soovituslikust vanusepiirist kinni pidada, sest on ilmselge, et väikesed mudilased ei suuda peaaegu 2h järjest vaikselt ühe koha peal istuda, ükskõik kui põnev lavastus ka ei oleks. Minu üheks lemmikuks stseeniks kujunes muidugi Tommi Q kontsert, mis põhimõtteliselt andis päris rock-kontserdi mõõdu välja, sest teadupärast on Tommi Q-d kehastanud Mart Müürisepp väga hea laulja. Natukene kahju oli ainult sellest, et publik näitlejatega täielikult kaasa ei läinud ja kaasa ei rokkinud. Eks mõned seda tegid, aga mitte kõik, ja eks ma isegi jäin selle rokkimise osas tagasihoidlikuks. Kui kõik oleksid rokkinud nii nagu trupp seda eeldas, siis oleks päris raju kontsert olnud. Mis sest, et kontsert kestis ainult mõne minuti. Aga põhimõtteliselt on võimalik lavastusele kaasa elada veel teistelgi hetkedel, aga samas ei pea kartma, et publikut väga palju kaasatakse. Peamine kaasamine seisnebki plaksutamises ja mõni julgem võib veidi hõigata ka. Lavastuses kasutatud muusika oli mõnusalt energiline ning tõmbas tähelepanu endale, kui mõni stseen jälle liiga pikalt kestnud oli, ja tähelepanu äratamiseks lavastuses rütmivahetust vaja oli. Kusjuures kasutatud muusika on loodud helilooja Liina Sumera poolt ning kõikide laulusõnade looja ning esitaja on luuletaja ning laulja Eik. Kuigi Tommi Q esituses kuuldud „Morning love“ kõlas küll selliselt, et see võik olla maailmakuulsa poppstaari lugu.

Minu siiras au ja kiitus läheb näitlejatele, sest noortele pole just kerge mängida. Jällegi ma laste sisukohast muidugi ei tea, kas neil oli huvitav või mitte, aga minu hinnangul olid kõik näitlejad ikka väga ägedad ja millise energiaga nad kõik mängisid. Minu meelest võiks täiskasvanutele ka sellise energiaga lavastusi teha, kus kõik kostüümivahetused käivad kiirelt. Vahel on täiskasvanutele mõeldud teatrit vaadates selline tunne, et seal ainult räägitakse paigal seistes ja midagi justkui ei toimugi. Noorele vaatajale mõeldud teatris seda naljalt ette ei tule. Laura Nõlvaku ja Laura Kuke kehastatud kiusajad Sophia ja Jasmiin olid ikka väga usutavad kiusajad. Veidi sellised popid tüdrukud, keda me Ameerika noorte seriaalidest oleme harjunud nägema, kes endast vaesemaid narrivad ja kiusavad. Ja ega Alice Siili ja Maria Ehrenbergi kehastatud Niina ja Alfa kehvemad ei olnud. Ehtsad hakkajad lapsed, kes kiusajatele aeg-ajalt väga ägedalt keelt näitasid. Mina igatahes oleksin küll uskunud, et laval on eelteismelised 10-12 aasta vanused lapsed, mitte täiskasvanud, kes lapsi kehastavad. Erilised kiidusõnad lähevad Alfat kehastanud Maria Ehrenbergile, kes rääkis nii usutava vene aktsendiga, et ma korraks hakkasin juba mõtlema, kas Ehrenberg on mõne vene emakeelega näitlejanna vastu välja vahetatud (kuigi välimus oli ikkagi Ehrenbergi oma). Kui tüdrukutel oli veidi vähem rolle, siis Hardi Möller ja Mart Müürisepp kehastasid kõiki lavastuses olevaid mehi ja vahel kordamööda. Vahel käis tegelaste vaheldumine nii kiiresti, et mul oli keeruline aru saada, kas parajasti on kapten Barremansi kehastamas Mölder või Müürisepp. Eks ma lõpuks tegin muidugi neil väikeste salanippide põhjal vahet ka, kuigi välimus oli üsna sarnane. 

Kõige lemmikumaks kujunesid minu jaoks ikkagi need hetked kui praktiliselt kõik näitlejad kehastasid salajasi hõbemehi. Kõik hõbemehed kandsid halli tolmumantlit ja halli kaabut ning musti pükse. Vahel olid tüdrukud oma pikad juuksed ka nii osavalt kaabu või mantli alla ära peitnud, et kiires liikumises oli päris keeruline eristada, kes on nüüd kes. Mina ikka üritasin, aga ma kujutan ette, et laste jaoks võisidki nad päris samasugused välja näha. Sest erinevalt minust vaatasid lapsed ilmselt tervikut, mitte ei üritanud välja mõelda milline näitleja millist hõbemeest kehastab. See on puhtalt minu kiiks. No ja muidugi oli hõbemeeste ilmumisel ka see kiire kostüümide vahetus, sest alles olid näitlejad lastena laval ja siis järsku hakkasid ükshaaval ilmuma hõbemehed kuni kõik lapsed olid kadunud. Selliste kiirete kostüümi- ja rollivahetuste juures meeldibki mulle tegelikult kõige rohkem see kuidas üsna väikeste vahenditega saab midagi täitsa uut teha. Näiteks need samad hõbemeeste mantlid tõmmati kiiresti teiste kostüümide peale ja polnud mingit suurt ja aeganõudvat kostüümivahetust vaja.

Tegelikult meeldis mulle kogu lavakujundus ka. Sisuliselt oli kujunduses kasutatud kolme tellingut, millest üks kujutas graffitiga kaunistatud müüri ja teised kaks siis erinevaid kodusid. Kusjuures kodud olidki lihtsalt tellingud, mida oli kaunistatud ohtrate lilleamplitega ning siin-seal olid mõned puidust kuubikud, mida sai erineva otstarbega kasutada. Nii võisid kuubikud ühte pidi keerates moodustada Barremansi laeva, sest kuubiku ühele küljele olid maalitud laeva illuminaatorid. Kui kuubiku teine külg keerata, moodustasid need Mykhailo ja Alina kodus olevad sugulaste portreed ning kuubiku kolmanda külje keerates moodustasid need hoopis proua Vis´i raamaturiiulid. Ja muidugi need värvilised kostüümid. Iseenesest oli tegemist igapäevaste riietega, aga kuna tänavapildis näeb minu meelest enamasti ainult musta, valget ja halli, siis oli tore näha et keegi kandis punaseid pükse või rohelist pluusi ja see tegi minu küll kohe tuju heaks. Minu jaoks natukene jäi segaseks, miks Niina kogu aeg kummikutega käis ja miks tal neid nii palju oli. Ma suutsin ainult välja mõelda, et ilmselt ilmestas iga erinev paar uut päeva, sest kirjud kummikud olid ainsad, mis kostüümides vaheldusid.

Igatahes peaaegu 2h hiljem tulin ma Kandle aiast väga hea tujuga ära, sest mulle tundus et maailm oli parem paik. Mitte, et ma nüüd mingi hingelise puhastuse läbi oleksin teinud, aga lavastus oli nii kaasahaarav ja energiline, et ma suutsin kõik argimured ära unustada. Suvel on veel mõned etendused erinevates mängupaikades tulemas. Soovitan kõigil vaatama minna. Ja kes teab, äkki mängitakse lavastust sügishooajal veel Eesti Noorsooteatri saalis edasi.

 

Autor: Sanne Rooseboom
Tõlkija: Vahur Aabrams
Lavastaja: Taavi Tõnisson
Dramatiseerija: Siret Campbel
Kunstnik: Kristel Maamägi
Grafitikunstnik: TA
Helilooja: Liina Sumera
Laulusõnade autor ja esitaja: Eik Erik Sikk (EiK)
EiKi laulude produtsendid: Maris Pihlap ja Mattias Tirmaste
Valguskunstnik: Targo Miilimaa
Osades:
Maria Ehrenberg – Alfa
Alice Siil – Niina
Laura Kukk – Sophia; Alina
Laura Nõlvak – Proua Vis; Jasmiin
Hardi Möller – Ruuben; Ralf; Barremans
Mart Müürisepp – Paps; Barremans; Mykhailo; Tommi Q; Kalle
 
Rohkem infot lavastuse kohta leiab Eesti Noorsooteatri koduleheküljelt.

Loe edasi