Onu Bella tähestik

 28. augustil 2024 Noblessneri valukoja Nobeli saalis

Foto: Alana Proosa

Kui minult küsida, mis mul seostub Onu Bellaga, siis kindlasti esimesena tulevad pähe laulusõnad “Miks ükski daam ei istu mu Fiatti, et panna tagaistmel tatti”. Siiski ei seostu minu peas nende laulusõnadega noor Onu Bella, vaid juba vanem Onu Bella, kes Põlvas Marta raadios saateid tegi ja kellega ma korduvalt koos bussiga Tartust Põlvasse sõitnud olen. Eks ma muidugi olen üht-teist kuulnud ka tema noorusest, aga tema kõrgaeg jäi täpselt minu sündimise ja esimeste eluaastate vahele, mistõttu on loogiline et ma sellest ajast mälestusi ja seoseid ei oma. Ma tean küll, kes on Onu Bella, aga tema kõrgaja saavutused on mulle tundmatud. Seega ei pakkunud eelmisel suvel mulle Eesti Draamateatri suvelavastus „Onu Bella tähestik“ mitte mingit huvi täpselt seni kuni üks mu tuttav seda vaatamas käis ja ütles, et talle täitsa meeldis. Siis tahsin ka vaatama minna rohkem seepärast, et tegemist on hea lavastusega, mitte et mind oleks Onu Bella kui inimene huvitanud. Eelmisel suvel lavastust enam vaatama minna ei õnnestunud, sest kõik piletid olid välja müüdud, seega tuli sel suvel minna.

Ütleme nii, et see vist oli selle suve parim lavastus, mida ma näinud olen. Ma oleksin kohe pärast etenduse lõppu olnud valmis uuele etendusele piletid ostma, kui mul ainult aega oleks, et etendust uuesti vaatama minna. Ilmselt on asi selles, et lavastus on nii üle võlli, et isegi labased naljad ja vulgaarne kõnepruuk ei häiri selle lavastuse puhul absoluutselt. Kui muidu ma ütleksin, et see oli selline lihtne komöödia, et teed paar roppust ja paned inimesed nilbusi tegema ja loodad et see on naljakas, aga mulle see nalja ei tee, siis sel korral oli isegi minul naljakas. Olgem ausad, tegu polnud siiski ka mitte ainult lihtsa komöödiaga, sest lavastus oli ikkagi nii hästi lavastatud ja kunstiliselt lavale toodud, et laval olevad oigamised, striptiis ja ropendamine ei tundunud labased, vaid olidki üle võlli naljakad. "Onu Bella tähestik" on lavastus, mis viib vaataja tagasi aega, mil Onu Bella teravmeelsed laulud ja tabavad naljad olid igapäevase kultuurivoo osaks. Lavastuses on kasutatud vaimukaid dialooge ja laule, mis peegeldavad nii Onu Bella isiklikke mälestusi kui ka tema loomingulisi saavutusi. Tekst on rikas oma sõnamängude ja irooniliste nootide poolest, mis iseloomustavad Onu Bellat ning tema loomingut.

Eks minust vanemad inimesed vaatasid lavastust ilmselt hoopis teise pilguga, sest neil tulid teatud situatsioonid tuttavad ette. Rocksummer ja Pühajärve Beach Party olid omal ajal mõlemad legendaarsed peod, millest mina olen ainult kuulnud ja võib-olla on mõnes minu tagumises mälusopis peidus lühike uudistesaate reportaaž nendelt üritustelt. Või oli see hoopis üritusele eelnenud reklaam mida ma mäletan. Igatahes oli mul juba ainuüksi nende nimedega seoses äratundmisrõõmu, ma kujutan ette et nendel, kes 90ndatel noored olid ja aktiivselt pidudel käisid, olid seda lavastust vaadates hoopis teised emotsioonid ja mälestused kui mul. Sest kui ainuüksi Pühajärve Beach Party mind elevile ajas, kuigi ma pole seal kordagi käinud, siis kui elevile võisid veel need minna, kes Beach Partyl ise käinud on. Eks mul oli ka mõni oma seos ja mälestus, aga neid ma siinkohal välja tooma ei hakka. Seega ilmselt on väga suur osa naerust siiski tingitud iga inimese enda assotsiatsioonidest laval toimuvaga ja sellel on ehk veidi vähem seost Onu Bella kui konkreetse inimesega. Vähemalt mulle tundub, et ega see polegi oluline, mis täpselt inimesed naerma ajab, aga kindel on see, et naerda saab korralikult.

Kuigi lugu räägib Onu Bellast, siis tegelikult on vaatluse all kogu Eesti 90ndate periood ja vabaks saamise joovastus. Nagu lavastuses Inga Saluranna kehastatud Malle-Hiie Kivikett ütleb, siis ühelt poolt oli sel ajal Nõukogude Liidu lõpp ja sellest tingitud vabanemise tunne ning teisalt oli Läänest saabunud totaalne vabadus, mis tegi tollase ühiskonna selliseks nagu see oli. Kohati mõeldi järjest jaburamaid asju välja lihtsalt seepärast, et see oli vabaduse tõttu võimalik. Samas mainitakse lavastuses ka selliseid asju, mis toona tundusid täieliku utoopiana, aga aastal 2024 on täiesti normaalsed. Näiteks see, et sugusid pole enam olemas ja mehed võivad vabalt naiste riideid kanda ja öelda, et nad on naised ning vastupidi. Kes tahab lavastusest veelgi sügavamat mõtet otsida ja seda tänapäevaste probleemidega siduda, siis kindlasti leiab lavastusest veelgi viiteid sellele, mis kõik tänastele probleemidele tähelepanu juhivad.

Arutasime just peale etenduse lõppu sõbrannaga, et tegelikult on väga raske lühidalt kokku võtta, millest lavastus rääkis. Noh, kindlasti rääkis ta Onu Bellast, või siis pigem 90ndate meelelahutusmaastikust läbi Onu Bella silmade, sest toimub ju tegevus Onu Bella peas. Eks inimeste mälestused ongi katkendlikud, seega on täiesti arusaadav, et ühel hetkel näidatakse meile saate salvestust stuudios ja järgmisel hetkel oleme Bella kodus. Sarnaselt Eesti Draamateatri teisele selle suve suurlavastusele „Rahamaa“, näidatakse ka Bella puhul palju stseene videokaamera vahendusel. Selline lahendus lubas ühtlasi publikul näha, mis toimub suletud uste taga, sest lava üks osa oli nö kinnine tuba, kus toimuvat oli ilma kaamerateta publikul praktiliselt võimatu näha. Teisalt oli tänu kaamerale paremini näitlejaid suures plaanis näha. Lisaks otse laval toimuvale näidati ekraanile ka mõningaid vanu salvestisi arhiivist. Näiteks salvestis sellest kuidas Alo Matiisen Onu Bellale klaverit õpetab, või kuidas Bella originaalis mõnda enda laulu laulab. Lisaks oli vahele pikitud ka arhiivikaadreid Vahur Kersna poolt tehtud intervjuudest. Seega on lavastus tõesti erinevate fragmentide segu, mis tegelikult loob kokku ühe loogilise mälupildi terviku, mida on nauditav vaadata.

Kui mõelda sellele kui palju on laval erinevaid tegelasi ja kui vähe tegelikult on näitlejaid, siis on see lausa imekspandav. Kusjuures paljud tegelased on publikule tuttavad, näiteks Ester ja Üllar Jörberg, Aarne Valmis, Linnar Priimägi, Vahur Kersna ja just seetõttu et nad on publikule tuttavad, ongi neid naljakas vaadata, sest näitlejad kohati parodeerivad neid, mitte ainult ei jäljenda. Minu meelest tegi Anne Türnpu kõige rohkem erinevaid rolle ja kohati oli see lausa uskumatu kuidas ühel hetkel sõidab ta läbi saali Rooma paavstina ja järgmisel hetkel on ta juba teises stseenis Bella emana, kusjuures täiesti teistsuguses kostüümis ja parukas. Selliseid rollivahetusi oli kõikidel teistel näitlejatel ka, aga sageli polnud need rollid nii kardinaalselt erinevad. Siiski olid kõik rollid nii hästi tehtud, et kogu lavastust oli lausa lust vaadata ja mul oli vahel keeruline aru saada, kes näitlejatest nüüd mingit rolli kehastab, sest rollid vahetusid liiga kiiresti. Ainus, kes kogu lavastuse jooksul ühte rolli teeb, on Onu Bellat kehastav Tõnis Niinemets. Minu meelest tuli tal Bella väga hästi välja. Kuna Bella ka väga musikaalne polnud, siis polnud siin isegi aru saada, et Niinemets kõige parema lauluoskusega pole. Ma ütleksin, et Onu Bella moodi laulmine tuli tal nii hästi välja, et ma pidin vahepeal lausa mõtlema, kas laulab Niinemets otse, või tuleb Onu Bella laul lindilt.

Mina igatahes jäin etendusega väga rahule ja kuna mul oli päris hea istekoht, siis ei saa millegi üle nuriseda. Ainus mille üle ehk nuriseda saab on see et Piletimaailm näitas justkui oleksid igas reas üksikud kohad vabad ja nõnda ma siis ostsingi endale ja sõbrannale piletid teineteise selja taha. Selgus, et ka teistel oli sama asi ja seega saime istekohad kõrvuti vahetada. Aga kui juba mitmel inimesel on pileteid niimoodi müüdud, et kohad asuvad juskui teineteise taga, mitte kõrval, siis see ilmselt pole juhus, vaid on taotluslik. Aga tegelikult pole minu meelest vahet kus sa istud, igalt poolt tundus sama hea vaade olevat. Eks esimestes ridades on selle lavastuse puhul see oht, et võib-olla mõnes stseenis haaratakse publikut ka lavale tantsima. Ma arvan, et kui ma oleks isegi eespool istunud ja mind oleks kutsutud, siis ma oleks läinud ka, kuigi ma tavaliselt olen see kes kõige kaugemasse nurka ära peidab end ja mingit tähelepanu ei taha. Lihtsalt lavastus oli nii kaasahaarav, et paljud laulsid ja tantsisid publikus niikuinii kaasa, miks mitte siis minna lavale, kui sind kutsutakse.

Ühesõnaga oli kogu lavastuse ülesehitus ja lavakujundus väga äge ning kaasahaarav. Kohati tundus mulle, et laval toimus korraga nii palju, et kõiki nüansse ma jälgida ei jõudnudki ja seetõttu tahaks veel vaatama minna. Lavakujundus Noblessneris sobib ideaalselt lavastuse atmosfääriga, tuues esile tööstuslikud ja boheemlaslikud elemendid. Minimalistlik lavakujundus toetab Onu Bella isikupärase stiili esiletoomist, pakkudes piisavalt ruumi näitlejate mängule ja muusikalistele etteastetele ning humoorikatele kostüümidele. Suurepäraselt valgustatud ja mõnusalt hubane lavastus loob tunde, nagu oleksid vaatajad osa Onu Bella intiimsest maailmast. Eritit meeldisid mulle laes olevad suured diskokuulid, mis minu meelest on sellele ajastule ainuomased. Kusjuures saali ukse kohale on tehtud suur Onu Bella näo kujutis, mille suu on välja lõigatud ja seal asub uks saali, luues illusiooni nagu publik astuks sõna otseses mõttes Onu Bella pähe sisse. 90ndatele iseloomulikku atmosfääri annab edasi ka Ristikheina kohviku menüü, kus pakutakse õlis küpsetatud lihapirukaid, kartulisalatit, rosoljet, singirulli, rummipalle jms. Soovitan kõigil teatrisse minejatel proovida. Tõeline nostalgai.

"Onu Bella tähestik" pakub naudingut nii Onu Bella fännidele kui ka neile, kes kohtuvad tema loominguga esimest korda. See on südamlik ja vaimukas austusavaldus mehele, kes on eesti popkultuuris jätnud sügava jälje oma unikaalse stiili ja sõnumiga. "Onu Bella tähestik" on kindlasti lavastus, mida tasub vaatama minna – see on täis nostalgiat, naeru ja elurõõmu, mis jäävad veel kauaks hinge helisema. Kusjuures sellisel moel, et pärast etenduse lõppu on kohati raske oma mõtteid formuleerida, et mis seal siis nüüd täpselt sulle meeldis ja miks. Kindel on see, et lavastus mulle meeldis ja ma soovitan seda kõikidel vaatama minna, kellele veel vähegi võimalust on. Või on mul siis lihtsalt nii kohutav teatrimaitse, et mulle lavastus meeldis. Kuigi Onu Bella inimesena polnud minu suur eeskuju, vaid pigem jättis ta mind inimesena ükskõikseks, siis teatrikunsti mõttes oli lavastus ikkagi suurepärane.

 

Autor ja lavastaja: Kertu Moppel
Kunstnik: Arthur Arula
Valgus- ja videokunstnik: Rommi Ruttas
Helikujundaja: Lauri Kaldoja
Koreograaf: Märt Agu
Osades:
Tõnis Niinemets – Onu Bella
Kõikides teistes osades: Hilje Murel, Inga Salurand, Karmo Nigula, Lauri Kaldoja, Jüri Tiidus, Ivo Uukkivi, Anne Türnpu, Liisa Pulk, Johannes Tammsalu, Eret Kuusk, Maribel Lasn
Bänd: Ahto Abner (löökpillid), Marvin Mitt (kitarrid), Indrek Mällo (basskitarr), Kristjan-Robert Rebane (klahvpillid)

 

Rohkem infot lavastuse kohta saab Eesti Draamateatri koduleheküljelt.