Kauka jumal

 23. märts 2023 VAT Teatri külalisetendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Foto: Rait Avestik

See vist oli 2020. aasta Draama festivalil, kui ma tahtsin VAT Teatri lavastust „Kauka jumal“ vaadata, aga tol korral ajad kuidagi ei klappinud ja nii ta nägemata jäigi. Nüüd tuli lavastus aga mulle lausa koju kätte ja nõnda oleks patt olnud teatrikülastus tegemata jätta. Olen näidendit pidanud teatriajaloo õppeaine raames lugema ja mäletasin, et pigem oli tekst üsna masendav ja midagi toredat näidendis ei olnud. Aga lavastaja Margo Teder ja dramaturg Mihkel Seeder lubavad lavastuse kodulehel, et Kitzbergi poolt 1912. aastal kirjutatud lugu on toodud tänapäeva ja kusagilt oli meelde jäänud, et kohati on lavastusest komöödia tehtud. „Kauka jumal“ komöödiana tundus juba päris ahvatlev.

Teatrisaalist väljusin segaste tunnetega. Lubatud komöödiat ma ei saanud ja tagantjärgi hakkan mõtlema, et äkki ajasin ise midagi segamini ja komöödiaks oli tehtud mõni teine lavastus, mille kohta ma samal ajal lugesin. Kuigi lavastus oli 2020. aastal nomineeritud päris mitmele teatriauhinnale, jättis lavastus mind üsna ükskõikseks. Järelikult ma ikka teatrikriitikutega sama teatrimaitset ei oma. Ehk oli ükskõiksus tingitud sellest, et lavastus räägib väga palju rahast ja rahaahnusest ja ma ei pea rahaahnusest väga lugu. Jah, kahjuks on meie elu tänapäeval selline, et päris ilma rahata ei saa keegi hakkama, aga eks see ole ka omamoodi häiriv, et absoluutselt kõik on rahast sõltuvad. Selles osas on rahast rääkimine oluline, aga minu jaoks jäi inimlikkusest ja psühholoogiast puudu.

Ühes intervjuus ütles peategelast Mogri-Märti kehastav Indrek Taalmaa, et Mogri-Märt on nagu oma aja pank, kes annab laenu ja teenib kasumit antud laenu protsendi pealt. Kui inimene ei suuda laenu tagasi maksta, siis võtab Mogri-Märt laenu ja protsendi katteks kogu inimese varanduse endale. Teatud juhtudel vaatas Mogri-Märt ka enda lapsi kui kasumlikku äritehingut. Pojal lubas ta naiseks võtta ainult korraliku kaasavaraga naise ja tütart lubas mehele ainult sellisele mehele, kellel oleks juba korralik varandus olemas. Muidugi juhtus nii, et mõlemad lapsed tegutsesid täpselt risti-vastupidiselt isa soovidele ja nii perekond puruneski. Poeg soovis abielluda vaesest võlgniku perest pärit Leenaga, kes oli tema tallu teenijaks antud. Samal ajal soovis tütar abielluda mehega, kes enda jutu kohaselt on suur ärimees, kuid kellel polnud hetkel ühtegi äri ette näidata ja kes oli lihtsalt suurte sõnadega õhumüüja.

Kes raamatut on lugenud, siis need ilmelt teavad, et Mogri-Märt ehitas uut maja ja kuna raha oli tema jaoks kõige olulisem, viis ta esimese asjana uude majja rahakapi (uuemas mõistes seifi). Kui majja ootamatult välk sisse lõi ja maja põlema süttis, saatis Mogri-Märt just oma poja (Margo Teder) põlevast majast seifi välja tooma. Sel hetkel oli raha tema jaoks tähtsam kui oma poeg, sest oli ilmne, et sellisest tulekahjust ei tule keegi elavana tagasi. Kuidas eesti ütlemine ongi, et kõik vanemate patut nuheldakse laste kaela? Nii ka siin, pidi noor Märt maksma oma eluga selle eest, et isa saaks enda rahajumalaga kokku. Saatuse tahtel sureb ka Mogri-Märdi tütar Miili (Karolin Jürise) ja nii jääb Mogri-Märt pärast abikaasa surma maailma peaaegu üksinda. Ainsaks kaaslaseks pojanaine Leena (keda mängis samuti Karolin Jürise) ja tütrepoeg Mäidu (keda lavastuses meile ei näidata), kelle mõlemad on Mogri-Märt oma elu jooksul ära põlanud.

Minu jaoks oli kogu etenduse jooksul huvitav vaadata seda, kuidas kõik näitlejad peale Indrek Taalmaa mängisid kahte rolli ja mõnes mõttes olid rollid teineteise vastandid. Eks igal inimesel on oma head ja halvemad küljed, kuid mulle jäi natukene selline tunne, et Margo Teder lavastajana oli üritanud iga tegelase puhul kujutada ainult tema ühte külge ja siis sama näitleja poolt mängitud teine tegelane kujutas eelmise tegelase vastandit. Mogri-Märdi puhul nägime tegelikult ka tema inimlikumat poolt. Seda siis lavastuse lõpus, kui Mogri-Märt oli matnud oma lapsed ja naise ning oli juba vana ja nõdrameelne, ning rääkis õues kahe vihmaussiga. Siis rääkis Mogri-Märt, te tema on hea inimene ja tema aitab kõiki.

Näiteks tulid minu jaoks kõige teravamalt vastandid esile Karolin Jürise kehastatud Räätsa talu teenija Leena ning peretütar Miili vahel. Leena oli tallu antud teenijaks tema isa võlgade katteks ja just Leena oli see, kes noore Märdi alkoholist ja muudest pahedest suutis ära võõrutada. Leenat nägime laval tunkedes ja lehepuhuriga tööd tegemas. Lisaks oli jutust aru saada, et just Leena on see, kes rasket tööd tehes talu korras hoiab ja Mogri-Märdile tema poja talu rendiraha teenib. Seevastu Miili oli harjunud raha eest kõike saama ja kandis lühikesi riideid, millega Instagramis erinevaid pilte postitada. Ehk siis vastandiks töökus ja maal elamine vs tänapäevased suunamudijad, kelle tööks on ilus välja näha ja endast ilusaid pilte ja videosid postitada.

Teine väga kõnekas paar oli Elina Reinoldi kehastatud Mogri-Märdi naine ja Räätsa talu teenija Anu. Kui Anu oli teadjanaine, kes tagus vahepeal šamaanitrummi, siis Mogri-Märdi naine oli tüüpiline beibe (kui stereotüüpe kasutada), kes käis pidevalt šoppamas ja liikus ning rääkis nii nagu me oleme harjunud blondiinianekdootide kaudu blondiine ette kujutama. Siiski oli mõlemal naisel teatud võim Mogri-Märdi üle, sest Anu mängis Märdi vastu tema enda relvadega ja sai Mogri-Märdilt tagasi suurt protsenti kogunud laenuraha ja perenaine oli see, kes lõpuks töömeeste asemel Mogrile uut maja ehitas ja kellele Mogri-Märt sai pereasjades toetuda.

Ago Sootsi kehastatud Leena külajoodikust isa Masa-Ants oli purjus vanamees, kes Mogri-Märdilt käis raha laenamas, et enda joomakirje rahuldada ning pidi oma võlgade katteks oma tütre andma Mogri-Märdi pojale Räätsa tallu teenijaks. Samas kui teine Sootsi kehastatud tegelane Peeter Pärn oli enda sõnul suur ärimees, kes soovis just Mogri-Märdi tütre Miiliga abielluda ja Mogri-Märdi raha investeerida. Ühelt poolt olid siin vastandatud noor ja vana mees kuid teisalt oli üks mees Mogri-Märdile võlgu ja andnud nö võla katteks oma tütre Märdile, samal ajal kui teine tahtis Mogri-Märdilt võtta tema tütart.

Viimane kahe tegelase paar oli Meelis Põdersoo kehastatud noor Märt ja politseinik. Nende puhul ma väga suurt vastandlikkust ei näinud. Kõige enam jäi ehk silma see, et noor Märt kartis oma isa ja üritas igati isa soovide järgi toimetada (kui armastus välja jätta). Samas politseinik Mogri-Märti ei kartnud ka siis kui teda relvaga sihiti.

Mis mulle meeldis, oli lavastuse kujundus (kunstnik Pille Jänes). Kui ma nüüd hoolega järele mõtlen, siis lavakujundus vist oligi peamine põhjus, miks ma Draama festivali ajal lavastust vaatama tahtsin minna. Lihtsalt see ilus päikesepaisteline ja roheline maastik, mis lava tagaseinas on, tekitab igal aastaajal mõnusa suveigatsuse. Ja kus mujal eestlane suve veeta tahab kui sellise idüllilise looduse keskel maal. Eks see ääremaa ongi see koht, kus kogu lavastuse tegevus aset leidis. Samal ajal kattis lavapõrandat roheline kunstmuru, mis veelgi enam süvendas seda looduse tunnet. Kuigi peab tunnistama, et piltidel näeb lavakujundus veidi rohkem „päris“ välja ja teatrisaalis jäi asi minu jaoks ikkagi veidi liiga tehislikuks ja seda emotsiooni mis pilte vaadates, mul ei tekkinud.

Teatris oli ka üks kooliklass ja ma tean, et VAT Teater keskendub päris palju koolidele, seega ilmselt Eesti kirjandusklassika tundmise mõttes on see kindlasti hea lavastus, mida koolilastega vaatama minna, kuna kirjandusklassika on muudetud tänapäeva noortele veidi arusaadavamaks. Ja kindlasti näitab lavastus seda kuidas raha võib meie elusid muuta ja mitte just õnnelikuma elu suunas. Minul jäi sel korral kahjuks teatrielamus saamata, aga ehk oli se tingitud sellest, et ma läksin juba liiga kõrgete ootustega teatrisse. Sest olin juba eelnevalt väga palju kiidusõnu kuulnud konkreetse lavastuse kohta. Aga kui kõik teised kiidavad (nii kriitikud kui ka tavateatrikülastajad), siis järelikult pidi viga minus olema, et ma erilist teatrielamust ei saanud. Kui päris aus olla, siis ega VAT Teater pole päris minu teatrimaitse ka. Samas ei saa ma öelda, et lavastus nii jube oleks olnud, et kohe üldse poleks vaadata tahtnud. Lihtsalt teatrisaalist lahkudes ei olnud seda tunnet, et oh kui äge see kõik oli ja ma tahaks seda veel näha ja kuidas teater on ikka nii äge asi. Sisuliselt peale saalist lahkumist oli mul juba suurem osa laval nähtust meelest läinud.

Autor: August Kitzberg
Dramaturg: Mihkel Seeder
Lavastaja: Margo Teder
Kunstnik: Pille Jänes
Helilooja: Ann-Lisett Rebane
Valguskunstnik: Sander Põllu
Osades:
Indrek Taalmaa  - Mogri-Märt
Elina Reinold – perenaine ja Anu
Karolin Jürise – Leena ja Miili
Ago Soots – Masa-Ants ja Peeter Pärn
Meelis Põdersoo – noor Märt ja politseinik

Kellel lavastuse vastu huvi tekkis, siis rohkem infot saab VAT Teatri koduleheküljelt.