Võrku püütud

 16. mai 2024 Ugala teatri suures saalis

Foto: Heigo Teder

Veidi rohkem kui kaks aastat tagasi vaatasin Põlvas Rakvere Teatri külalisetendust “Oi, Johnny”“Oi,Johnny”, mis räägib Londoni taksojuhist John Smithist (Margus Grosnõi), kellel on samal ajal linna erinevates osades kaks naist ning kelle vahet ta oma üürilise abiga pendeldab. Ma teadsin, et tegelikult on sellele loole olemas ka nö järg, kus John on mõlema naisega lapsed saanud ja elab rõõmsalt pereelu. Õnneks mängib Ugala seda sama nö järjelavastust pealkirja all “Võrku püütud” ja nii on kõigil huvilistel kogu lugu võimalik ära vaadata. Tegelikult käis Ugala sama lavastusega ka Põlvas külalisetendust andmas, kuid siis olin ma Põlvast eemal ja siiani olen muudkui plaaninud, et vaatan selle teise osa ka ära, aga kuidagi ei jõudnud sinna Ugalasse. Nüüd lõpuks siis jõudsin teatrisse ka. Kahjuks käisin küll kevadhooaja viimast lavastust vaatamas, kuid sügisel peaks lavastus mängukavas olemas olema, kui keegi veel tunneb et tahaks vaatama minna.

Nagu mainitud, siis seekordses loos toimub tegevus 18 aastat hiljem ja John (Margus Tabor) on vahepeal saanud abikaasa Maryga (Jaana Kena) tütre Vicky (Margaret Sarv) ning teise abikaasa Barbaraga (Triinu Meriste) poja Gavini (Oskar Punga). Nagu kiuste leiavad Vicky ja Gavin teineteist internetist ja hakkavad omavahel sõbrustama, sest nende jaoks on meeldiv üllatus, et nende mõlema isa nimi on John Smith ja ta on Londoni taksojuht. Kui Gavin ja Vicky tahavad lõpuks päriselus kohtuda, on nende emad sellega nõus kuid käsivad isalt samuti luba küsida. Muidugi pole John selle kohtumisega nõus, sest ta ei taha et tema lapsed kohtuksid ja armuksid. Sealt lähebki kogu segadus lahti, sest Johnil tuleb kohtumine iga hinna eest ära hoida. Muidugi ei saa ta sellega üksinda hakkama ja appi tuleb tema ustav sõber ja üüriline Stanley Gardner (Rait Õunapuu) ning lõpuks on segadusse mässitud ka Stanley isa (Andres Tabun).

Kuigi ma Rakvere Teatri lavastuse kohta kirjutasin et see oli naljakas, aga mitte nii naljakas kui kunagine Komöödiateatri lavastus Andrus Vaariku ja Egon Nuteriga peaosades, siis tuleb nüüd tunnistada et Rakvere Teatri lavastus oli minu jaoks tempokam ja naljakam kui Ugala lavastus. Tegelikult sai Ugala lavastuses ka ikka naerda ja paaril korral purskus naer minust lausa iseenesest välja, kuid kogu tegevus oleks minu hinnangul võinud veelgi tempokam olla. Või siis oleks taustamuusika olema veel tempokam, et rütmi luua. Minu jaoks jäi mingist energilisusest kogu lavastuse jooksul puudu. Ja selliste segaduse peale üles ehitatud lavastuste puhul on energia ja kiirus minu meelest üliolulised komponendid, et komödia hästi välja tuleks. Igatahes istusid minu kõrval koolilapsed ja kui vaheajal olid nad väga jutukad ja kommenteerisid kõike, siis etenduse ajal püsisid nad selles osas vagusi ja naersid kaasa. Järelikult ikkagi nii palju oli lugu kaasahaarav.

Sattusin ühte ajaleheartiklit lugema sellest ajast kui lavastus välja toodi ja juba siis mainis Margus Tabor, et äkki ta on selliste trikkide jaoks liiga vana, mida tal selles lavastuses teha tuleb. Nüüd on aastad veel edasi läinud ja ma ainult oletan, et äkki tempo ongi seepärast veidi aeglasem, et Tabor ei ole enam esimeses nooruses. Kuigi kohati tegi ta laval väga kiireid hüppeid, et varjata end kas oma ühe abikaasa või lapse eest, kes olid ootamatult ilmunud sinna korterisse kus nad kohe kindlasti poleks teda näha tohtinud. Need kohtumise stseenid olid ka minu lemmikud, sest kohati käis vaiba sisse rullimine või sukeldumisvarustuse ja suure talvejope selga panek väga kiiresti ja see oligi põhiline mis naerma ajas. Lisaks ajas naerma see kuidas Stanley nii palju valetama hakkas, et lõpuks polnud tal enam endal ka meeles mida ta kokku valetanud oli ja kes tema jutu järgi siis kes oli. Ühesõnaga klassikaline komöödia, kus nali toimub suure segaduse tekkimise pärast.

Iseenesest on tegu hea lavastusega, mida minna siis vaatama kui harva teatrisse sattuda ja tahaks midagi meelelahutuslikku vaadata. Kaasa mõtlema ei pea ja aeg läheb võrdlemisi kiiresti ning midagi masendavat justkui ei juhtu ka. Lavakujundus on ka täitsa olemas ja kujutab paralleelselt kahte korterit, kus on palju uksi, mille taha saab vajadusel inimesi luku taha panna. On see sage ustest sisse-välja käimine ning uste taha peitu pugemine ju samuti tüüpiline komöödia element.

Iseenesest oleks huvitav näha, kuidas nt Rakvere Teater nüüd enda näitlejatega seda teist osa teeks ja kas see teine osa oleks siis neil sama tempokas kui esimene osa. Või siis ongi teine osa juba autori poolt rahulikumaks kirjutatud ja see polnud üldse Ugala süü, et nende lavastus veidi aeglasem oli. Mulle tundus, et Rakvere Teatri lavastuses olid naised ka bravuurikamad kui Ugala lavastuses ja seetõttu olekski huvitav näha, kas nad ka 18 aastat hiljem ikka sama bravuurikad on. Kohati oli Ugala lavastuses algust päris igav vaadata, sest kõik kippus venima ja mul oli tunne nagu ma oleksin sattunud mingisugust koduperenaiste saadet vaatama. Aga neile, kes on Rakvere Teatri lavastust „Oi, Johhny“ näinud, soovitan ikkagi teise osa ka ära vaadata, sest „Võrku püütud“ lõpus saavad mõned sündmused väga ootamatu punkti ja kohati puudutab see ka esimest osa, kui John alles naistega suhtlemist alustas. Lõpp on ootamatu, seda ma luban. Vähemalt mul oli juba meelest läinud, et hoopis sellise püandiga lugu lõpeb.

 

Autor: Ray Cooney
Tõlkijad: Pirjo ja Tanel Jonas
Lavastaja: Tanel Jonas
Kunstnik: Kristjan Suits
Muusikaline kujundus: Peeter Konovalov
Valguskunstnik: Mari-Riin Paavo
Osades:
Margus Tabor – John Smith
Rait Õunapuu – Stanley Gardner
Margaret Sarv – Vicky Smith
Oskar Punga – Gavin Smith
Jaana Kena – Mary Smith
Triinu Meriste – Barbara Smith
Andres Tabun – Stanley isa
 
Rohkem infot lavastuse kohta saab Ugala koduleheküljeltkoduleheküljelt.