Rongirüüv

 27. juunil 2024 Miksteatri lavastus Karilatsi Vabaõhumuuseumis

Foto: Kalev Lilleorg

Kui kõik päris ausalt ja algusest ära rääkida, siis pean tunnistama, et Miksteatri suvelavastus “Rongirüüv” oli minu selle suve kõige oodatuim lavastus. Miks? Ega sellele mul ühtegi päris mõistlikku vastust tegelikult olemas ei olegi. Ainsaks põhjenduseks võiks vist tuua kõhutunde, mis ütles et tegemist on hea lavastusega ja siiani pole mu kõhutunne mind teatri osas veel alt vedanud. Äkki peaks tulevikus tegema eraldi postituse, kus toon välja need lavastused, mida minu kõhutunne soovitab vaatama minna. Boonusena lisaks mitmed tuttavad omakandi näitlejad ja mõned lemmiknäitlejad ka veidi kaugemalt. Nagu kuulsates reklaamides öeldakse, siis ka see pole veel kõik. Kui sisetunne ütleb, et tegemist on hea lavastusega ja mitmed tuttavad ning lemmikud mängivad ja see kõik toimub veel minu kodukandis, siis seda lavastust lihtsalt peab vaatama minema. Päris ausalt öeldes ma isegi eriti ei süvenenud lavastuse temaatikasse, sest võrukeelne lavastus ikka peab kohalikest asjadest rääkima ja küll see temaatika ka mind kõnetab kui ta kohalik on.  

Kuna ema tahtis ka lavastust näha, võtsin tema samuti kaasa ja tema oli just selle pärast kõige rohkem mures, et kas see metsavendluse teema ikka päris tema jaoks on. Ega mina ka metsavendlusest midagi suurt ei tea ja võib-olla seetõttu ei osanud ma väga midagi selle teema osas nö „karta“. Eks ma olen näinud neid pruune kultuuriloolisi teeviitasid, mis näitavad ühe või teise metsavenna langemiskohta ja kuulnud vendadest Voitkadest kuid sellega minu teadmised laias laastus piirduvadki. Ahjaa, lapsena sõitsime õhtuse bussiga Võrust maale vanaema poole ja siis tuli alati selle bussi peale ka üks tumedates riietes pika habemega vanem härrasmees (praeguse mälupildi järgi ütleksin, et ta meenutas veidi Igor Mangi), kes kusagil Paidra kandi metsade vahel maha läks. Eks on seal metsades ka neid metsavendi olnud ja kui mu mälu mind ei peta, on seal praegugi olemas teeviit, mis viitab metsavend August Sabbe langemiskohale ning eks me siis vennaga mingi aeg arvasime, et see habemega mees ongi metsavend, kuigi ilmselt ta seda siiski ei olnud. Aga lapsena oli ikka põnev seda uskuda. Tegelikult ma seda meest ja neid meie tolleaegseid uskumusi enam ei mäletanudki, aga etendusega tuli see kuidagi järsku meelde.

„Rongirüüv“ räägib teise maailmasõja järgsest ajast, kus Võrumaa metsavennad kaaperdasid Sõmerpalu lähedal Tallinn-Pihkva reisirongi ja röövisid sealt 152 000 rubla põllumajandusmaksu raha. Kusjuures raha rööviti heade kavatsustega ja jagati ära puudust kannatajatele. Lisaks on lavastuses olemas ka metsavend Juhani (Margus Jaanovits) ja tema naise Aino (Kaia Skoblov) armastuslugu, mis veidi tasakaalustab või mahendab kogu karmi metsavenna temaatikat. Selles osas on loo autorid Aapo Ilves ja Jan Rahman väga hea loo kokku kirjutanud, et kõik oli tasakaalus ja ei sõda ega armastus jäänud domineerima. Lisaks muidugi need mõned humoorikad väljamõeldud stseenid murueide tütre ning Jessukesega, mis pakkusid tõsise temaatika juures publikule võimalust südamest naerda. Nii palju kui ma olen Aapo Ilvese ja Jan Rahmani tekste lugenud/näinud, siis neis on alati päris head huumorit. Ühtlasi oli see fakt, millega mu ema enne etendust end lohutas, et kui Ilves ja Rahman on teksti kirjutanud, siis peab see hea olema. Etteruttavalt võib öelda, et ega ta ei eksinud.

Mis seal salata, minu meelest saab Margus Jaanovitsi näoilmete peale peaaegu alati naerda, sest temas on lisaks heale draamanäitlejale olemas ka suurepärane karakternäitleja. Seega oleks ilmselt Jaanovits suutnud ka ilma Ilvese ja Rahmani humoorika tekstita panna publiku mõnedki korrad naerma, aga praegu andis tekst publiku naerutamiseks lihtsalt rohkem võimalusi. Ja eks lavastaja Kristo Toots andis omalt poolt tekstile sellise lihvi, et seda oli nauditav vaadata ja mõned stseenid olid ekstra humoorikad. Mul on lihtsalt kahju, et mu aju mõnda asja veidi liiga aeglaselt protsessis ja nii ei jõudnud mõned naljad mulle õigeaegselt kohale (nt Juhani nime vene keeles kirjutamine). Ja venekeelsed laused ning nendes peituv nali läksid ka minu jaoks osaliselt kaduma mu puuduliku keeleoskuse tõttu, aga kuna publik naeris, siis järelikult seal lausetes miskit ikka oli.

Lavastusmeeskond oli muidugi mitmeid päris huvitavaid lahendusi kasutanud. Mulle meeldis kõige enam see looduslik metsatukk, milles tegevus suuresti aset leidis. Pealtnäha olidki ainsaks lavakujunduseks neli madalat peenrakasti meenutavat puidust alust, mille ümber ja peal tegevus toimus, kuid tegelikkuses oli kogu ümbritsev loodus kaasatud ning neid puidust peenrakaste andis väga mitmeotstarbeliselt ära kasutada. Minu vaieldamatult lemmikstseen just kujunduse osas oligi rongi röövimine. Õigem oleks öelda, et rongi kujutamine oli mu lemmik. Kui lavastuse pealkiri on rongirüüv, siis peab ikka mingi rong lavastuses olema, aga ega suurt rongi ilmselgelt lavale tuua ei anna. Ma julgen väita, et praegune lahendus oli põhimõtteliselt pärast reaalset rongi paremuselt teine asi, mida lavastuses kasutada saaks. Need samad neli puidust kasti olid seal kus nad olid ning näitlejad lihtsalt istusid kohvritega kastide peale ja liigutasid end nii nagu rong raputaks või järsult pidurdaks. Lisaks lõid näitlejad veepudelitega vastu kohvreid, millel nad istusid ja sellest tekkis rongi rööbastel sõitmisele iseloomulik heli. Minu meelest nii lihtne, aga samas geniaalne lahendus. Nagu öeldakse, siis lihtsuses peitub võlu. Kui seda hetke silmad kinni kuulanud oleks, siis oleksin uskunud, et päris rong sõidab kusagilt lähedalt mööda. Igaks juhuks mainin ära, et tänapäevaste Elroni rongidega seda heli võrrelda ei saa. Ma ikka mõtlen neid Elroni eelkäijaid, mis veidi rohkem rööbastel sõites häält tegid.

Veel meeldis mulle ühe suure puu varjus istuv Harakas (Ülle Sillamäe), kes nägi veidi kummituslik välja ja mõjus suure kuuse varjus istudes kohati nõiduslikult. Kuigi lavastus oli soovituslik alates 14. eluaastast, siis oli esietendusel üks algklassilaps ka ja sellele poisile meeldis (nagu ma tema kommentaaridest kuulsin) ka kõige rohkem see puu all istuv tädi ja sõdurid, seega ma polnud ainus. Aga Haraka öeldud vanarahva uskumused või vanade naiste lorajutt andis jällegi lavastusele hoopis teistsuguse nüansi ja lisas muinasjutulikkust. Ühtlasi ei saa ma peast kujutluspilti sellest, et Harakas oleks justkui meenutanud veidi surnuist üles tõusnud ja vanaks muutunud Lydia Koidulat. Ärge pange tähele, mu fantaasia on vahel päris elav. Muinasjutulikkust lisas ka Anne-Mai Tevahi kujutatud murueide tütar, kes heliseva häälega puude vahel ringi jooksis ning mõjus tõelise unenäona täis karmi metsavendade maailma. Veelgi unenäolikumaks muutis murueide tütre stseenid puude vahel hõljuv toss, mis kohati meenutas udu. Seega võiks puhtteoreetiliselt iga teatrihuviline midagi endale meeldivat lavastusest leida, sest erinevaid süžeeliine on omajagu.

Kusjuures minu kõige suurem hirm oli seotud paugutamise ja metsavendade kurva saatusega. Ma otseselt paugutamist ei karda, aga ma suudan alati teatris suurest ehmatusest oma istmelt kilomeetri kõrgusele hüpata kui mõni püss pauku teeb. Seepärast ma veidi neid paugutamisi kardan, sest kuidas kaaspublik mind vaatab, kui ma nii tugevalt reageerin. Kõik selle blogi lugejad on ilmselt korduvalt lugenud kuidas mul on silmad märja koha peal ja seetõttu olin ma kindel, et ma saan sel korral ka päris mitu pisarat poetada, aga see mind eriti ei häirinudki. Kusjuures silmad läksid mul väga mitmes kohas märjaks, aga ma olin hullemaks valmistunud, seega tegelikult nii kurb lavastus ei olnudki. Ja kui keegi veel minusugune püssipaugu kartja on (kusjuures ma kardan ainult teiste tehtud pauku, ma võin ise lasketiirus ilma igasuguse probleemita püssi kõmmutamas), siis need lasud polnud ka üldse hirmsad. Kuigi paugutati palju ja kohati hakkas mul seal looduse keskel viibides kohalikest loomadest, lindudest ja inimestest kahju, et nad mitmeid õhtuid järjest seda paugutamist peavad kuulma, siis polnud asi üldse nii hull. Mingi hetk kui sain aru, et rohkem pauku enam ei tehta, siis tundus, et tegelikult oli kõik isegi liiga rahumeelne ja oleks ikka võinud rohkem märulit ja pauku olla. Üleüldse tundus mulle, et lugu sai kuidagi liiga kiire lõpu ja ma oleks veidi veel tahtnud kogu seda metsavendluse temaatikat vaadata. Ilmselgelt oli tegemist hea asjaga, et see nii kiiresti otsa sai.

Näitlejatest olen juba põgusalt rääkinud, aga räägin veidi veel. Nagu ma postituse alguses ütlesin, siis üks põhjus teatrisse minekuks olidki just näitlejad ja ma ei pidanud neis pettuma (aga tegelikult ma teadsin seda juba ette). Kuigi lavastuses teevad kaasa nii kutselised kui ka harrastusnäitlejad, on kaasa tegevad harrastusnäitlejad juba nii pikalt teatriga tegelenud, et tegelikult kutsuksin mina ka neid kutselisteks näitlejateks. Ja seda on tunda, et kõik kes trupis kaasa teevad on suurte kogemustega, sest minu meelest polnud trupis mitte ühtegi nõrka lüli ja ma nautisin iga laval viibiva näitleja esitust täiel rinnal. Jah, oma lemmikutel hoidsin veidi rohkem silma peal, aga ma ei saa kuidagi öelda, et keegi nüüd tegi teistest parema osatäitmise. Siinkohal peab ilmselt tänama lavastaja Kristo Tootsi, kes on truppi kutsunud nii õiged inimesed ja neile andnud rollid, mis sobivad neile nagu rusikas silmaauku (kui nii tohib öelda).

Näiteks Margo Mitt Jessukesena oli minu meelest täpselt selline nagu ta oleks otse mõnelt humoorikalt altarimaalilt maha astunud ehtne Jeesus. Ja metsavendi kehastanud Tarmo Tagamets, Karel Käos, Kristjan Häggblom, Renee Trei, Ülo Needo ja Margo Mitt olid ehtsad metsavennad ning neid vaadates sain aru, et metsavennad olid väga erinevas vanuses ja elukogemusega. Sõduritest kõige enam paistis siiski silma kõrgemat ülemust kehastanud Alo Kurvits, sest tema sai kehastada purjus vene sõdurit ja olgem ausad, eestlasi ajavad alati etendustes purjus vene sõdurid naerma. Teised kaks sõdurit (Henrik Lainvoo ja Martin Tikk) olid pigem vaiksed korralduste täitjad, kuigi Lainvoo kehastatud sõdur oli vahel sellise kurja pilguga, et sellise sõduriga mina küll kokku saada ei tahaks. Ülle Sillamäe kehastatud Harakat ja Anne-Mai Tevahi kehastatud murueide tütart sai juba mainitud. Ma kujutan ette, et Tevahi kehastatud murueide tütart metsa all silkamas nähes tahtis nii mõnigi mees publikust näha samasugust unenägu murueide tütrest nagu Juhan seda nägi. Ja tema hüüe „Metsamees“ heliseb mul siiani kõrvus koos Haraka lausutud mantraga „Vares vaak, kägu kuuk“ (seda raudselt kirjutatakse võro keeles teisiti, aga ma pole selles võro keeles kirjutamises kõige osavam).

Peaosades olid Margus Jaanovits, kes kehastas metsavendade pealikku Juhanit ning Kaia Skoblov, kes kehastas Juhani naist Ainot. Jällegi sai eespool mainitud, et Jaanovits on hea karakternäitleja ja eelkõige tuli tema karkaternäitleja oskus välja just murueide tütre ning Jeesusega kohtumise humoorikates stseenides. Kuigi muul ajal oli tema osatäitmine ka väga nauditav. Skoblovi pole ma väga palju teatrilavadel näinud, aga enamasti olengi ma teda näinud lavastustes, kus tema kehastada on kanged taluperenaised, kes peavad rasketes oludes toime tulema. Mõnes mõttes ei erinenud ka Aino roll väga palju sellest, kuigi siin oli põhirõhk meestel ja seda kuidas Aino üksinda kodus hakkama pidi saama ning Vene sõdurite piinamist taluma, väga palju ei näidatud. Eks see oli rohkem tingitud ka lavastuse ülesehitusest, et raskusi mitte väga palju näidata. Vähemalt mulle jättis lavastus kokkuvõttes rindu helge ja kerge tunde ning mu hing polnud haige, et eestlased on nii rasket elu pidanud elama. Ilmselt see on jälle autorite teene, et tekst mõjus pigem humoorika ja kergena kui raske ja masendavana. Või siis tundus lugu just selle armastusloo ilusa lõpu pärast (vabandust, et nüüd lõpu ette ära rääkisin) veidi ilusam, kui ta tegelikkuses oli.

Igatahes kokkuvõttes mulle lavastus väga meeldis ja ma läheksin seda iga kell uuesti vaatama. Vaieldamatult minu selle suve parim teatrielamus (vähemalt kogu juuni jooksul). Lisaboonusena tooksin välja lavastuses kõlava muusika ja laulud. Kohati läksid metsavennad väga ülemeelikuks ja hakkasid rahvalikke laule esitama. Lavastuses teevad metsavendadena kaasa mitmed laulvad näitlejad (eelkõige Margo Mitt ja Kristjan Häggblom), kelle laulu ning pillimängu saatel oleks võinud keset etendust tõelise simmani lahti lüüa. See elav muusika, ja veel rahvalik muusika, andis minu meelest lavastusele eriliselt meeldejääva emotsiooni lisaks. Vähemalt minul võttis jala tatsuma ja kui sõnu oleks teadnud, oleks ilmselt kaasa ka laulunud. Mina sain esietenduse lõppedes lisaemotsioonid, mida teistel etendustel enam saada ei õnnestu. Nimelt olid esietendusel kohal ka Eesti Endiste Metsavendade Liidu esindajad (häbiga pean tunnistama, et ma isegi polnud varem sellisest liidust kuulnud), kes kogu trupile andsid üle tänukirjad ja väikesed rinnamärgid teema kajastamise eest. See oli selline pidulik ja ootamatu hetk, mida oodata ei osanud ja seetõttu tegi etenduse minu jaoks veelgi meeldejäävamaks ning ühtlasi näitas, et tegemist on olulise teemaga.

Igatahes soovitan kõigil lavastust vaatama minna, kui vähegi võimalust on ja võro keelest aru saate. Nagu ma ütlesin, siis tegelikult pole lavastuse temaatika üldse nii keeruline kui arvata võib ja midagi endale meelepärast leiab nii märuli, romantika kui ka muinasjutu armastaja. Ahjaa, lisaks muusikale on hea boonus ka see, et enne etendust ning vaheajal saab teatripiletiga külastada ka Karilatsi Vabaõhumuuseumi väliala ning osta kohaliku Postitee kauplejate kraami. Seega ühe pileti eest saab nautida nii laata, muuseumi külastust kui ka teatrietendust. Minu meelest igati kasulik tehing, sest lavastus on tõeline elamus, mitte kiirelt kokku klopsitud suvetuur, mida igal võimalikul laululaval suure kasumi nimel tehakse.

 

Autorid: Jan Rahman ja Aapo Ilves

Lavastaja: Kristo Toots

Lavastaja assistent: Kristin Kooskora

Laulusõnad: Aapo Ilves

Muusika: Erki Meister 

Lava- ja kostüümikunstnik: Maarja Meeru (Vanemuine)

Koreograaf: Andre Laine

Lavavõitlus: Kaire Russ

Heli- ja muusikaline kujundus: Kristjan Häggblom (Vanemuine) ja Renee Trei

Heli- ja valgustehnikud: Martin Meelandi, Mathias Meelandi

Osades:

Kaia Skoblov – Aino

Margus Jaanovits – Juhan

Tarmo Tagamets – Ants

Margo Mitt – Väiku Piitre; Jessuke

Alo Kurvits – Ivan

Karel Käos – Mihkli

Kristjan Häggblom – Harri

Renee Trei – Piitre

Ülo Needo – Vello

Martin Tikk – Vassili

Anne-Mai Tevahi – Murueide tütar; neiokõnõ

Ülle Sillamäe – Harakas

Henrik Lainvoo – sõdur

 

Rohkem infot lavastuse kohta saab Miksteatri koduleheküljelt