Raamatud 2024: mai ja juuni

Kuna mulle tundus, et ma mais lugesin liiga vähe (ainult neli raamatut), siis ei tahtnud nende kohta eraldi postitust teha ja nõnda otsustasin sel korral kahe kuu jooksul loetud raamatute kohta ühe postituse teha. Ega juunis ka kahjuks väga palju rohkem lugeda ei jõudnud kui mais. Aga siit need loetud raamatut tulevad. Kuna mu raamatute soovinimekiri on üsna kokku kuivanud, siis võite vabalt raamatu soovitusi kommentaaridesse jätta.

1. Fred Jüssi "Olemise mõnu" - Raamatusse on kokku koondatud Fred Jüssi mõtted loodusest ja looduse vaatlemisest ning üleüldse elust ning inimeseks olemisest. Peamiselt on tegemist Ööülikooli saadete salvestuste või varasemate intervjuudega. Igati huvitav oli lugeda Jüssi mõtteid ühiskonna ja looduse kohta kuna ma pole ühtegi tema teist raamatut ega Ööülikooli loengut kuulanud. Ma natukene lootsin küll lugeda mingeid pikemaid lugusid tema loodusrännakutest, aga tegelikult oli niisama ka ajaviiteks hea raamat ja piisas nendest põgusatest mõtetest ka. Natukene sai lisaks Jüssi maailmavaatele ja loodusega seotud põhimõtetele selgemaks ka tema perekondlik lugu ja põlvnemine mis on iseenesest väga huvitav. Loodushuvilistele filosoofidele kindlasti hea lugemine.

2. Daniel Vaarik "Vapilõvi" - Paljud vihkavad Kersti Kaljulaidi, kuid mulle ta presidendina täitsa meeldis. Seega oli väga huvitav lugeda Daniel Vaariku raamatut Kaljulaidi presidendiks olemise aja nö köögipoolest - milline Kaljulaid inimesena oli oma lähimate kolleegidega ja millised näevad üldse presidendi tööpäevad välja. Kõigest sellest andis raamat ülevaate ja ma pean ütlema, et minu illusioon Kaljulaidist veidi purunes, sest oma alluvatega polnud ta alati kõige meeldivam ja jäi sageli oma põhimõtetele kindlaks, tekitades sellega nii mõneski inimeses pahameelt. Kõikidele poliitikahuvilistele kindlasti väärt lugemine, sest raamat annab väga hea ülevaate kui raske on tegelikult tipp-poliitiku töö ja kui suur meeskond ühe poliitiku taga on. Samas annab ka kõikidele Kaljulaidi vihkajatele võib-olla ülevaate sellest miks Kaljulaid presidendina mingeid otsuseid tegi nii nagu ta neid tegi. Igatahes mulle täitsa meeldis ja oli igati huvitav lugemine.

3. Ann Cleeves "Vaiksed hääled" - Selles raamatus läheb uurija Vera Stanhope oma perearsti soovitusel terviseklubisse, et seal ujudes veidi kehakaalu langetada. Ühel päeval pärast ujumist sauna minnes, leiab ta saunast mõrvatud naise. Iseenesest oli raamat päris mõnus ajaviide krimikirjanduse austajatele, kuid midagi väga põrutavat raamatus siiski ei juhtunud. Palju oli igasuguste omavaheliste suhete lahkamist, aga põnevaks läks lugu päris lõpus, kui Vera ja ta kolleegid mõrvarile jälile olid jõudnud. Minu jaoks jäi raamat veidi venima ja oli natukene igav. Ma olen vist juba nii palju krimiraamatuid lugenud, et tahan rohkem põnevust. Ega mulle raamatust pärast lugemist väga palju rohkem meelde ei jäänudki, kui saunas istuv mõrvatud naine. Ja see fakt tuleb mul iga kord spaas saunas istudes jälle meelde, kui ma ise aurusauna nurgas vaikselt liiga pikalt istunud olen.

4. Jojo Moyes "Tähtede jagaja" - Olin selle raamatu kohta juba vähemalt üle aasta tagasi palju kiidusõnu kuulnud, kuid populaarseid raamatuid on keeruline raamatukogust kätte saada. Nii jõudis lugemisjärg alles nüüd minuni. Lugema asudes olin veidi skeptiline, sest tegevus toimub 1930ndate Ameerikas ja see ajastu mind väga palju ei kõneta. Lõpuks suutis siiski ratsaraamatukogu teema mind veidi kõnetada ja kui väike romanss ka arenema hakkas, siis lugesin huviga edasi, et näha kas ju kuhu romanss välja viib. Kahjuks selgus nüüd seda postitust kirjutades (umbes 2 nädalat pärast raamatu läbi lugemist), et ega ma enam ei mäletanud absoluutselt millest raamat rääkis, pidin veidi guugeldama ja siis hakkas meenuma. Seega minule raamat väga erilist lugemiselamust ei tekitanud ja raamatu fenomen jääb mulle veidi arusaamatuks. Kuigi isenesest lugemine edenes päris kiiresti ja väga suurt süvenemist ei nõudnud. Kes selliseid sajandi algusaastate romaane armastavad, siis neile ilmselt on raamat paremini sobilik.

5. Heelia Sillamaa "Filtriteta filtritest" - Ma pole Heelia Sillamaa esimest raamatut lugenud ja ilmselt poleks ka seda raamatut lugenud, kui see ei räägiks suunamudija töö köögipoolest. Eks ma olen ka vahel arvanud, et tahaks suunamudija olla (no see blogi ehk veidi on suunamudimise nuusutamine, aga see on puhas hobi), sest tundub lihtne rahateenimise viisina. Tegelikult annab Sillamaa oma raamatus väga põhjaliku ülevaate sellest, milline ühe sisulooja argipäev on ja kui palju vaeva peab nägema, et lõpuks hea elu peale saada ehk siis suunamudimisest ära elada (ja hea elu on see ainult kõrvaltvaatajatele, suunamudijatele endile on see raske töö). Sillamaa on isegi ühe vihase netikommentaatori välja mõelnud, kes teda raamatus nö "maha teeb". Minu jaoks jäi kohati selle välja mõeldud tegelase ja Sillamaa dialoog arusaamatuks, sest mõnes kohas oli raske eristada, kes nüüd siis räägib ja kuigi kommentaatori välja mõtlemine oli vist selle ideega, et raamatu lõpuks saab ka tema aru, et see suunamudimine on ränkraske töö mitte niisama muiduleiva söömine, siis mind see välja mõeldud tegelane veidi häiris. Soovitan raamatut lugeda kõikidel nendel, kes arvavad et sisuloomine on täiskohaga lihtne töö. Kõige enam meeldisid mulle need fotod, mis olid raamatule lisatud, sest need andsid koos tekstiga paremini edasi seda, milline töö ja vaev on ühe ilusa pildi taga ja kui petlik võib sotsiaalmeedia tegelikult olla.

6. Viktoria Berezina "Minu Herson. Kirjad Ukrainast" - Raamatusse on kokku koondatud Ukraina kunstniku Viktoria Berezina kirjad Eesti kunstikuraatorile Raul Oreškinile. Nende suhtlus sai alguse ühisest näituse ideest, kuid kui Berežina jäi venelaste poolt okupeeritud Hersonisse lõksu, hakkas ta Oreškinile kirjutama oma igapäevaseid muljeid ja tundeid okupeeritud Hersonist. Kuigi televisiooni vahendusel on näidatud küll, mida sõda Ukrainas tähendab, andis raamat minu meelest veelgi parema ülevaate, sest Berezina kirjeldab peaaegu igapäevaselt seda kuidas poes toit kallimaks läheb, mida tunnevad inimesed kui Vene sõdurid neile tänaval vastu jalutavad või kedagi läbi otsivad. Ühtlasi annab Berezina veidi aimu ka sellest kuidas püüavad inimesed võimalikult igapäevast elu elada, hoolimata kogu neid ümbritsevast jubedusest. Silmiavav lugemine igatahes ja soovitan kõigile. „Minu“ sarja raamatutele on alati lisatud ka fotogalerii, sel korral koosnes galerii kunstitöödest, kuid minu meelest oleks võinud raamatule lisada hoopis pilte okupeeritud Hersonist, sest siis oleks raamat veelgi mõjusam, kuna pildid suudavad sageli rohkem õudusi edasi anda kui sõnad.

7. Florika Kolbakova ja Jessika Liivak "Õpsid hoos. Lennuk, buss ja tallatakso" - Nägin juhuslikult Põlvas poes käies, et Põlva õpsidel on uus reisiraamat välja tulnud. Tegelikult on raamat juba mõned kuud vist lausa müügil olnud, aga ma polnud kohalikus poes lihtsalt raamaturiiulite vahele ära eksinud. Sel korral oli raamatule lisatud tegelaste nimekiri, kus ma üritasin eesnimede ja selgitavate kirjete järgi ära arvata, kas need õpetajad on ka minu õppimise ajal koolis töötanud. Ma arvan, et mõned ikka on, ja see tegi raamatu lugemise veelgi põnevamaks. Ainult natukene kahju oli sellest, et neid teisi õpetajaid nii põgusalt mainiti. Reisimuljeid on alati tore lugeda ja eriti hea on kui saab lisaks veel pilte vaadata. Eriti meeldis mulle selle raamatu puhul äparduste edetabel (vist oli enam-vähem selline pealkiri sellel edetabelil). Miks mulle see kõige rohkem meeldis? Sest mul juhtub reisidel ka peaaegu alati midagi ja tore oli vaadata, et teistel juhtub ka ja vahel juhtub veelgi hullemini kui mul. Raamat pole selles mõttes klassikaline reisiraamat, et kuigi seal antakse mõned soovitused mida teha ja kus käia, siis selline klassikaline reisigiid see siiski pole, mille järgi saaks enda reisi planeerida. Küll aga tekitavad humoorikad jutud reisiseiklustes soovi ise järgmist reisiplaani välja mõtlema hakata. Kindlasti on õpsidel veel reise ja lugusid, et ka kolmas raamat avaldada.

8. Heléne Holmström "Armastus ja haputainas" - Järjekordne raamat, mis oli minu lugemisnimekirjas väga pikka aega oodanud. Lausa nii kaua, et ma enam ei mäletanudki, et raamatu tegevus toimub jõulude ajal. Olin raamatu ilmselt lugemisnimekirja lisanud sügisel, et seda jõulumeeleolu loomiseks lugeda. Seega oli nüüd juunis seda jõuluhõngulist raamatut veidi kummaline lugeda. Tegemist on klassikalise naisteromaaniga ja lisaks ilusatele tunnetele saab raamatust mõnusa annuse jõuluhõngu ka. Kes on romantilisi jõulufilme vaadanud, siis see raamat on täpselt selline nagu need filmid, aga lihtsalt raamatu kujul. Ega ma ei tea, äkki on raamatust juba film ka jõutud teha. Igati mõnus ajaviitelugemine, aga natukene imelik oli enne jaanipäeva jõuludest lugeda. Kuna kaneelisaiadest räägiti ka liiga palju, siis pidin mitmel korral raamatu lugemise pooleli jätma ja poest kaneelisaiu ostma minema. Jõulude ootuseks oleks kuum kakao, kaneelisaiad ja mõnus raamat ideaalne kombinatsioon. Seega soovitan teistel selle raamatu lugemine pigem hallidesse novembriõhtutesse jätta.

9. Camilla Läckberg "Majakavaht" – Kuna lugemisnimekiri on kokku kuivanud ja mõned raamatud on pika järjekorraga, lähenesin loominguliselt ja valisin raamatukogust huupi raamatuid välja. Kui raamatukaanel on lause, et tegemist on Rootsi krimikirjanduse kuninganna järjekordse raamatuga, siis suure krimižanri austajana tuleb mul seda ju ometigi lugeda. Pean tunnistama, et kohati oli raamatu lugemine alguses raske, sest raamatul polnud eraldi peatükke ja erinevaid tegevuskohti ja tegelasi eraldas ainult tühi rida kahe lõigu vahel. Lisaks sellele, et esmapilgul on väga palju eraldiseisvaid tegelasi, tegevuskohti ja süžeeliine, siis toimub raamatu tegevus kahes eraldi ajas. Õnneks ajastud olid ikkagi eraldi lehekülgedele eraldatud. Üks tegevus toimub kaasaja Rootsis ja teine siis 1870ndatel ühel väikesel asustamata saarel. Nagu krimiraamatute puhul ikka, siis viimased sada lehekülge läks veidi põnevamaks ja lõpp oli päris ootamatu. Nagu alati, siis püüdsin mõrvarit ära arvata, kuid seda ma teha ei suutnud. Seega oli lõpus päris huvitav raamatut lugeda. Krimikirjanduse austajatele kindlasti hea ajaviitekirjandus, aga nõuab veidi keskendumist, et kõi ktegelased ja sündmuskohad meelde jätta.