11/04/2022

Oi, Johnny

 25. märtsil 2022 Rakvere Teatri külalisetendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Foto: Kalev Lilleorg

Mina tutvusin esimest korda John Smithi ja Stanley Gardneriga 2002. aasta suvel, kui nad Andrus Vaariku lavastatud lavastuses “Ei või olla” mööda Eestit ringi tuuritasid. Ma olin sel ajal 13-aastane ja ilmselt oli nähtud etendus minu esimene teatrikogemus täiskasvanute teatriga. Ega ma sellest etendusest väga muud ei mäleta, et väga naljakas oli. Kuigi nüüd tagantjärele mõeldes ei saanud ma ilmselt enamustest kahemõttelistest naljadest aru ja naersin pigem kas situatsioonikoomika või teiste inimeste naermise peale. 

Peaaegu 20 aastat hiljem tõi selle sama Ray Cooney näidendi Rakvere Teatris lavale Peeter Raudsepp ja pani lavastusele pealkirjaks “Oi, Johnny”. Sisututvustust lugedes olin ma üsna kindel, et Raudsepa lavastus põhineb samal näidendil, millel minu kunagine suur teatrielamus põhines. Mis saaks olla veel parem, kui taas kogeda enda parimaid teatriemotsioone? Niisiis olin ma valmis 20 aastat hiljem uuesti Johni ja Stanleyga kohtuma. Kummalisel kombel ma ootasin seda kohtumist väga. Kummaliseks muudab kohtumise see, et ma üldiselt väldin komöödia lavastusi, sest need on nii etteaimatavad ja sealsed naljad ei aja mind naerma. 

Veelgi kummalisem on see, et ma nautisin ka sel korral komöödiat täiel rinnal. Kuigi iseenesest oli mulle süžee varasemast tuttav ja isegi mõned stseenid tulid tuttavad ette, kuigi näitlejad ja lavastaja on erinevad. Sisu keerleb selle ümber, et Londoni taksojuhil Johnil on kaks naist, kes elavad kumbki erinevates linnajagudes ja ei tea teineteise olemasolust midagi. Ühel päeval satub John pealt nägema, kuidas kaks pätti ühele eakale prouale kallale tungivad ja ta otsustab prouale appi minna, kuid proua lööb talle oma käekotiga vastu pead ja John satub peavigastuse tagajärjel haiglasse ning seejärel politseijaoskonda tunnistusi andma. See vahejuhtum lööb aga tema graafiku kahe naisega koos olemiseks täiesti segamini, sest graafik on väga täpne ja John ei saa endale hilinemisi lubada, et enda kaksikelu varjata. Nii tuleb tal enda saladusse pühendada ülakorrusel elav Stanley ja koos üritavad nad Johni saladust varjata, kuid nagu sellistel puhkudel ikka, teevad nad asja ainult hullemaks. Varjamisest ja valetamisest tekkiv segadus kasvab lõpuks nii suureks, et keegi ei saa enam õieti aru, kes on kes ja kes kuidas kellega seotud on.

Ehk on üheks põhjuseks, miks mulle etendus meeldis see, et lavastaja Peeter Raudsepa jaoks oli “Oi, Johnny” esimene komöödia lavastus, mida ta lavastas ning ehk oli seetõttu lavastusel mingi nö värske pilk juures, mis lubas mul komöödiat nautida. Sest kui ma praegu juhtusin Rakvere Teatri kodulehelt lavastuse klippi vaatama, siis ei tundunud seal mitte midagi naljakat olevat. Pigem täiesti labane ja igav komöödia. Eks komöödiatel ole muidugi ka see omadus, et nad ongi naljakad ainult selles hetkes ja koos kogu eelneva situatsooni ja tekstiga. Lühikest katkendit vaadates ei pruugigi nali kohale jõuda. Seega on mul raske edasi anda ka seda, mis mulle käesoleva komöödia puhul kõige enam meeldis. Aga ometigi saan ma käsi südamel öelda, et nähtu mulle meeldis ja lõbus oli ka. Ma isegi ei mäleta, millal ma viimati nii palju komöödiat vaadates naersin. 

Ilmselt tuleks öelda, et etendus tervikuna mulle meeldis. Muusikaline kujundaja Morten-Endrik Milder on päris suure panuse andnud sellesse, et lavastus tervikuna humoorikas tunduks. Vähemalt nendele, kes on tuntud komöödia seriaalidega tuttavad. Kohe etenduse alguses sagivad laval ringi kaks naist Mary (Anneli Rahkema) ja Barbara (Ülle Lichtfeldt), kuid muusika, mida me nende hääletu ringi sahmimise taustaks kuuleme, on kõikidele komöödia austajatele tuttav omaaegsest komöödiasarjast “Tuvikesed”. Lisaks on lavastuse jooksul paaris kohas võimalik kuulda legendaarse Benny Hilli tunnusmeloodiat. Minu aju seostab neid kahte muusikapala vaieldamatult komöödiaga ja nii sai juba etenduse esimestest taktidest minu aju vajaliku eelhäälestuse komöödiaks. 

Enamus naerukohti põhinevad muidugi klassikalisel situatsioonikomöödial, kus tegelased kas põrkavad teineteisega kahemõtteliselt kokku, satuvad kogemata naeruväärsesse poosi vms. Teine suurem naeruallikas on muidugi tegelaste ja tegevuste segamini minekud ja ajamised. Kui publik teab, et tegelane a on tegelane a, aga ta väidab end olevat hoopis tegelane b ja tegelane c jääb uskuma, et tegelane a on hoopis tegelane b, siis on komöödia põhifunktsioon täidetud ja saab kindlasti naerda. Kui kokku panna nii tegelaste segamini ajamised, koomilised situatsioonid ja lisada sinna juba legendaarseks kujunenud koomiline muusika, siis on üsna selge, et ebaõnnestuda on raske.

Samas selleks, et situatsioonid koomilised välja näeksid on lavastajal täpset silma vaja, et situatsioone mitte liigselt üle paisutada ning näitlejatel peab samuti hea komöödia tunnetus olema, et mitte liiga üle võlli mängida. Tundub, et Peeter Raudsepp on näitlejatega head tööd teinud, sest minu meelest mängisid nad tervikuna hästi kokku. Aga kuna kõige rohkem teevad nalja mehed naiste riietes, siis jäi mulle kõige rohkem meelde Tarmo Tagamets, kes kehastas Barbara ülemist naabrit Bobby Franklinit. Bobby oli küll meesterahvas, kuid äärmiselt naiseliku olekuga ja just see naiselik olek oligi see, mis tema tegelaskuju kõige erksamaks tegi. 

Paratamatult tekivad minu peas siiski võrdlused 2002. aastal nähtud etendusega ja ma pean ütlema, et Egon Nuter John Smithina ja Andrus Vaarik Stanley Gardnerina tundusid mulle naljakamad, kui Margus Grosnõi ja Madis Mäeorg samades rollides. Ühelt poolt võib see olla tingitud sellest, et ma tähtsustan üle enda esimest teatrimälestust, kuid mulle tundub, et Vaarik ja Nuter on rohkem komöödianäitlejana saanud praktiseerida kui Mäeorg ja Grosnõi, ning seetõttu tuli neil see komöödia tegemine paremini välja. Samas ei saa midagi halba ka Rakvere trupi kohta öelda, sest tegelikult pole ma enam ammu nii palju teatris naernud, kui ma sel korral naersin. Kõht küll päris kõveras ei olnud, aga päris mitmel korral purskus naer iseenesest mu seest välja ja seda pole küll ma ei tea mis ajast saadik teatris juhtunud. Järelikult oli ikka kõik paigas. Tundub, et kõik oli lausa nii paigas, et ka näitlejad ei suutnud laval naeru pidada ning päris mitmel korral võitles Märten Matsu laval naeruga kuni ta lõpus enam ei suutnud end kontrollida ja naeris nii, et rollist ei tulnud midagi välja. Seetõttu ma ei saanudki aru, kas etendus lõpetati Matsu naermise tõttu varem ära, või pidigi etendus nii kummaliselt lõppema. Minu jaoks tuli igatahes lõpp liiga järsku.

Julgen soojalt soovitada kõikidele, kes tahaksid praegusesse süngesse aega veidi nalja ja naeru saada. Kusjuures lavastus on piisavalt hoogne selleks, et kõik argipäeva muremõtted ära unustada ning samas ei pea laval toimuvast aru saamiseks ise enda aju pingutama ja kaasa mõtlema. 

Lisaks saab Rakvere Teater boonuspunktid ägeda kava eest! Õigem oleks öelda, et kavade eest, sest nad on teinud nii meestele kui naistele eraldi kavad. Kui tavaliselt arvatakse, et kava on midagi igavat ja keegi seda osta ei taha, siis selle kava soovitan küll osta. Esiteks sisaldab kava muuhulgas teatrihoroskoopi ja ühte retsepti. Ostes kaks kava, saate kaks horoskoopi ja kaks erinevat toiduretsepti. Lisaks veel muud lugemist ka. Seega igati kasulik kava minu meelest. 

Autor: Ray Cooney
Lavastaja: Peeter Raudsepp
Kunstnik: Yana Khanikova
Liikumisjuht:  Helen Solovjev
Muusikaline kujundaja: Morten-Endrik Milder
Valguskujundaja: Roomet Villau
Tõlkija: Triin Tael
Osades:
Anneli Rahkema - Mary Smith
Ülle Lichtfeldt - Barbara Smith
Margus Grosnõi - John Smith
Märten Matsu - uurija Troughton
Madis Mäeorg - Stanley Gardner
Tarmo Tagamets - reporter; Bobby Franklin
Eduard Salmistu - uurija Porterhouse

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Rakvere Teatri koduleheküljelt SIIN

1 kommentaar: