Uhkus ja eelarvamus (justkui)

 16. mail 2025 Ugala teatri suures saalis

Foto: Elena Loit

Juhtub pigem harva, et inimesed mulle teatrilavastusi soovitavad – peamiselt seetõttu, et arvatakse, et olen juba kõike näinud. Siiski mainis üks sõbranna, et ta käis koos oma sõbrannaga vaatamas Ugala lavastust „Uhkus ja eelarvamus (justkui)“ ning see oli tema sõnul nii naljakas ja hea, et tal olid juba olemas piletid, et seda koos oma mehega uuesti vaadata. Pidin siis minagi kohe vaatama minema, et ise kogeda, kas tõesti on tegemist nii hea lavastusega.

Mulle tundub, et kui minusugune teatrifriik ühte lavastust mitu korda vaatab, siis see ei ole enam mingi eriline näitaja. Aga kui inimene, kes enda sõnul pole mitu aastat teatrisse sattunud, läheb sama lavastust uuesti vaatama, siis on see juba tugev kvaliteedimärk.

Nagu pealkiri vihjab, räägib lavastus Jane Austeni kuulsa romaani „Uhkus ja eelarvamus“ loost – aga mitte päris. Tegemist on šoti kirjaniku Isobel McArthuri kirjutatud looga Austeni ainetel. Sündmuste põhiraamistik on küll sama mis originaalteoses (kuigi ma ise pole veel raamatut lugenud, seega ei oska otseselt võrrelda). Nagu kavalehel öeldakse, saavad lavaloos kokku komöödia, Briti 20. sajandi popmuusika, Austeni romantiline armastuslugu ja ainult naisnäitlejad. Miks ainult naised, kui tegelaste seas on ka mehi? Nimelt jutustavad Austeni tuntud armastusloo teenijad, kes kehastuvad kõigisse rollidesse.

Üks peamisi põhjuseid, miks lavastus mulle meeldis, oligi see, et laval oli vaid viis naisnäitlejat, kes kehastasid kokku 16 erinevat tegelast – lisaks nendele teenijatele, kelle rollis nad lugu jutustasid. Mõned ümberkehastumised toimusid väga kiiresti: hetk tagasi oli teenija, juba järgmisel sekundil seisis laval pidukleidis rikas neiu või mundris mees. Ja see pole mõeldud solvanguna, aga miks nägi Adeele Jaago Fitzwilliam Darcyna ehk mehena parem välja kui proua Bennetina? Üldse oli äge vaadata, kuidas naised mehi nii veenvalt mängisid – ja muidugi ka erinevat tüüpi naisi ja tüdrukuid.

Lisaks sellele, et lavastus oli väga naljakas, tasub seda kindlasti vaatama minna ka näitlejameisterlikkuse pärast. Ma ei väsi kordamast: komöödia toimib siis, kui näitlejad selle hästi välja mängivad.

Lavastuses pakkusid nalja ka ootamatud kombinatsioonid: 19. sajandil toimuv tegevus koos Pringelsi krõpsupaki, suure prügikonteineri, 20. sajandi pophittide ja ropendavate naistega. Lugedes sellist loetelu, oleksin ma ilmselt olnud skeptiline, aga laval toimis see suurepäraselt. Nautisin kogu õhtut, naersin südamest ja tahan seda lavastust veel näha. Nautisin õhtut juba enne etenduse algust – laval oli suur pruun nahktugitool ja raamaturiiul, mis tuletas mulle meelde šoti mõisaid ja tekitas tunde, nagu oleksin ise tahtnud elada mõisas 19. sajandil.

Kui aga mõelda selle loo sügavamale sisule, siis polnud 19. sajandi naiste elu kuigi roosiline. Kogu see ebaõiglus – et naised ei saanud vanemate varandust pärida ja pidid abielluma vähemalt samast seisusest mehega, veel parem kui klass kõrgemalt – mõjub tagantjärele ikka üsna karmilt. Olen rõõmus, et elan vabal maal ja vabal ajal, kus naistel on rohkem õigusi ja kus nad saavad ka teatrilaval vabalt lustida ja maailma üle nalja visata.

Natuke tunduski, et see lavastus on tehtud naistelt naistele – kogu saal naeris kogu aeg ja mitmes kohas (mitte ainult laulude ajal) teeniti spontaanne aplaus. Samal ajal tundusid saalis istuvad mehed (vähemalt need, kes mu vaatevälja sattusid) kohati üsna unised – peaaegu neli tundi kestev etendus pani mõned neist tukkuma. Aga mine tea, võib-olla nad lihtsalt ei tundnud huvi teatri ega viisakate riiete vastu.

Võrreldes võrreldamatut, meenutas lavastus mulle natuke Eesti Draamateatri „Cafe Theatral’i“, peamiselt seetõttu, et ka seal kasutati tuntud poplugudele kirjutatud uusi eestikeelseid tekste, mis haakusid lavastuse sisuga. Kui Draamateatri kavalehel olid kõik laulutekstid olemas, siis Ugala lavastus oli välja toonud vaid ühe. Oleksin väga tahtnud kõiki sõnu lugeda – laulud olid nii kaasahaaravad, et oleks tore olnud neid koduski kavalehelt üle vaadata. Ja kuna ma pole suur muusikaekspert, oleks olnud abiks ka nimekiri originaallauludest – meloodiad olid tihti tuttavad, aga ei suutnud alati meenutada, kes neid algselt esitas ja mis pealkirjaga need olid.

Näitlejatest kedagi eraldi esile tõsta oleks ebaaus, sest kõik viis naist olid uskumatult andekad – nad laulsid, tantsisid ja mängisid kõik oma rollid suurepäraselt. Minu isiklikud lemmikud olid sel korral Adeele Jaago ja Jaana Kena, kes mängisid enim meesrolle ja kelle lavaloleku ajal ma kõige rohkem naersin. Eriti Jaana Kena kehastatud õde-venda Bingleyd olid nii humoorikad, et juba ainuüksi teda vaadates ajas naerma. Tegelikult tunduski, et ta laval improviseeris rohkem kui lavastaja ette nägi, ajades vahepeal isegi oma kolleege naerma. Näha, kuidas Adeele Jaago laval naerukrampidega võitles ja püüdis rollis püsida, oli vaieldamatult koomiline vaatepilt.

Selle suure nalja, naeru ja laulu kõrval ei jäänudki meelde süveneda lavastuse sügavamasse sõnumisse – võib-olla teinekord, sest olen üsna kindel, et lähen seda veel vaatama. Just sellist humoorikat teatriõhtut mul oligi vaja, eriti peale viimase aja teatrikülastusi, kus laval nähtud etendused pole eriti minu maitse olnud. Sain nüüd taas usu teatrisse tagasi ja selle tundega on hea suvelavastustele vastu minna.

Kes juba sügiseks teatriplaane peab, siis soovitan Ugala lavastust „Uhkus ja eelarvamus (justkui)“ soojalt. See on kindlasti üks neist lavastustest, mis muudab pimedad ja vihmased sügisõhtud märksa helgemaks.

 

Autor: Isobel McArthur
Tõlkijad: Liis Aedmaa ja Laura Kalle
Lavastaja: Liis Aedmaa
Kunstnik: Rosita Raud
Muusikaline kujundaja ja lauluõpetaja: Peeter Konovalov
Valguskujundaja: Mari-Riin Paavo
Liikumisjuht: Villiko Kruuse
Osades:
Adeele Jaago – teenija; proua Bennet; Fitzwilliam Darcy
Jaana Kena – teenija; Lillie; Charlotte Lucas; Charles Bingley; preili Caroline Bingley
Lauren Grinberg – teenija; Jane Bennet; George Wickham; leedi Catherine de Bourgh
Margaret Sarv – teenija; Elizabeth Bennet
Klaudia Tiitsmaa – teenija; Mary Bennet; Lydia Bennet; härra Collins; proua Gardiner

 

Rohkem infot lavastuse ja mänguaegade kohta leiab Ugala teatri kodulehelt.

Loe edasi

Norman vallutaja

 15. mail 2025 Endla teatri külalisetendus Põlva Kultuurikeskuses

Foto: Gabriela Urm

Kuigi mulle tavaliselt komöödiad väga ei meeldi, ootasin seekord huviga Endla teatri lavastust “Norman vallutaja”. Tundsin, et mul on vaja midagi kergemat ja humoorikat, mis aitaks igapäevamuredest korraks välja astuda. Komöödiat peab aga oskama teha – ainult siis on see tõeliselt nauditav.

Ma ei ole kindel, kas olen varem mõnda inglise näitekirjaniku Alan Ayckbourni näidendit Eesti lavadel näinud, aga kuskil mälusopis justkui on tunne, et midagi tuttavat olen varem näinud ja see meeldis. Ka tuttavatelt olin kuulnud selle konkreetse lavastuse kohta pigem positiivset tagasisidet, mis tekitas huvi. Tõenäoliselt mängis huvi tekkimisel rolli ka see, et Normanit kehastab Jan Uuspõld – nimi, mis paljude jaoks seostub naljaga.

Etenduse kohta ilmunud arvustusi lugedes jäi mulje, et tegu pole pelgalt komöödiaga. Lubati ka sügavamaid teemasid, nagu armastuse puudumine ja üksildus. Minu jaoks jäid need siiski tahaplaanile ning süvitsi nendesse ei mindud. Samas ei saa öelda, et lavastus oleks olnud kõrvulukustavalt naljakas – mõnes kohas sai küll muheleda, aga sellist pidevat, südamest tulevat naeru ei tekkinud. Isiklikult tundusid naljad kohati kulunud, ja oli hetki, kus publik justkui naeris seepärast, et "selles kohas peabki naerma", kuigi nali ise ei olnud eriti naljakas.

Mõned stseenid, eriti Jan Uuspõllu esituses, mõjusid mulle isegi tüütult – tema monoloogid kõlasid pigem tuimalt kui naljakalt. Tekitas küsimuse, kas tema puhul eeldatakse, et nimi üksinda toob nalja, olenemata sellest, mida laval tehakse või öeldakse. Minul see kahjuks ei toiminud.

Kõige rohkem pakkusid mulle nalja Regi (Priit Loog) aeglane ja kohmakas liikumine ning veterinaar Tomi (Nils Mattias Steinberg) lihtsameelsus. Kuigi ka need naljad hakkasid ühel hetkel end kordama – näiteks Loogi tagumiku liialdatud rõhutamine või Tomi rumalusele üles ehitatud naljad väsitasid lõpuks. Oli üks konkreetne stseen, kus mõtlesin, et siit võiks hea nalja saada – aga see jäi kuidagi realiseerimata. Ja ausalt öeldes, ilmselt ei mäleta ma sellest lavastusest varsti enam suurt midagi.

Kui lavakujundus avanes, märkis mu kaaslane, et ta on seda lavastust juba varem näinud, kuid ainus, mis talle meelde oli jäänud, oli see, et Uuspõllu tegelane hakkab kõigile naistele ligi ajama. Ilmselt ei olnud tegemist väga meeldejääva etendusega.

Lavastuse tegevus toimub, kuigi see ei ole otseselt välja öeldud, Inglismaa väikelinnas. Annie (Fatme Helge Leevald) hooldab oma voodihaiget ema, samal ajal kui tema õde ja vend on oma elu elama läinud. Annie igapäevaseks kaaslaseks on vaid kohalik veterinaar Tom ja mõned koduloomad. Ta igatseb armastust ja puhkust, kuid tundub, et tema ja Tomi vahele midagi ei teki. Jõulude ajal tekib Annie’l aga suhe oma õemehe Normaniga (Jan Uuspõld) ning ta plaanib temaga nädalavahetuse veeta. Selleks peavad Annie vend Reg ja tema naine Sarah (Kleer Maibaum) tulema ema eest hoolitsema. Kui Sarah saab teada Annie ja Normani suhtest, algab peredraama. Loomulikult ilmub kohale ka Normani abikaasa Ruth (Karin Tammaru), mis lisab segadust ja toob lavale uusi naljakaid hetki.

Näitlejatest jättis kõige sügavama mulje Kleer Maibaum, kelle Sarah oli närviline, ärritunud, aga samas tundlik ja tähelepanunäljas naine. Tema rollis oli sügavust ja sisu. Ka Fatme Helge Leevaldi Annie oli huvitavalt mitmetahuline – esialgu tagasihoidlik maatüdruk, hiljem enesekindlam ja otsusekindel naine. Karin Tammaru oleks võinud laval rohkemgi olla – tema kehastatud Ruth oli karismaatiline ja tugev karakter, kellelt ootasin rohkem.

Meestest mõjus kõige nõrgemana kahjuks Jan Uuspõld – tema lavaline kohalolu oli seekord nõrk ja kohati igav. Samas pakkusid Loogi ja Steinbergi karakterid oma lihtsuses ja koomilisuses siiski mõningaid naerukohti. Mõlemad oleksid võinud karakteritega veelgi sügavamale minna, aga juba praegune töö oli märkimisväärne ja näitas nende näitlejameisterlikkust.

Pean tunnistama, et etendus ei olnud nii igav, et keegi vaheajal lahkunud oleks – publik oli kohal ja saal täis. Ju see tähendab, et publikule lavastus meeldib. Võib-olla on minu „teatrisoolikas“ lihtsalt veidi rikutud ja rahulolematum. Samas märkasin ennast hoopis kostüümidele keskendumas – eriti meeldisid mulle Annie ja Tomi mahedates beežides toonides riided ja kummikud, mis lõid selge viite Briti maaelu kujutamisele filmides ja seriaalides. Samuti väärib mainimist Sarah’ naiselik ja maitsekas garderoob.

Kokkuvõtteks – ma ei saa öelda, et lavastus oli halb. Samas ei olnud see minu jaoks ka midagi erilist. Kui keegi tunneb, et selline kergem komöödia võiks meele järgi olla, siis minge kindlasti vaatama. Maitsed on erinevad ja kindlasti leidub vaatajaid, kellele see lavastus pakub rohkem kui mulle.

 

Autor: Alan Ayckbourn
Lavastaja: Ingomar Vihmar
Kunstnik: Liina Unt
Valguskunstnik: Margus Vaigur

Osades:
Priit Loog – Reg
Kleer Maibaum – Sarah, Regi naine
Karin Tammaru – Ruth, Regi õde
Jan Uuspõld – Norman, Ruthi mees
Fatme Helge Leevald – Annie, Regi ja Ruthi noorem õde
Nils Mattias Steinberg – Tom

 

Rohkem infot leiab Endla teatri kodulehelt

Loe edasi

Oi, Johnny

 25. märtsil 2022 Rakvere Teatri külalisetendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Foto: Kalev Lilleorg

Mina tutvusin esimest korda John Smithi ja Stanley Gardneriga 2002. aasta suvel, kui nad Andrus Vaariku lavastatud lavastuses “Ei või olla” mööda Eestit ringi tuuritasid. Ma olin sel ajal 13-aastane ja ilmselt oli nähtud etendus minu esimene teatrikogemus täiskasvanute teatriga. Ega ma sellest etendusest väga muud ei mäleta, et väga naljakas oli. Kuigi nüüd tagantjärele mõeldes ei saanud ma ilmselt enamustest kahemõttelistest naljadest aru ja naersin pigem kas situatsioonikoomika või teiste inimeste naermise peale. 

Peaaegu 20 aastat hiljem tõi selle sama Ray Cooney näidendi Rakvere Teatris lavale Peeter Raudsepp ja pani lavastusele pealkirjaks “Oi, Johnny”. Sisututvustust lugedes olin ma üsna kindel, et Raudsepa lavastus põhineb samal näidendil, millel minu kunagine suur teatrielamus põhines. Mis saaks olla veel parem, kui taas kogeda enda parimaid teatriemotsioone? Niisiis olin ma valmis 20 aastat hiljem uuesti Johni ja Stanleyga kohtuma. Kummalisel kombel ma ootasin seda kohtumist väga. Kummaliseks muudab kohtumise see, et ma üldiselt väldin komöödia lavastusi, sest need on nii etteaimatavad ja sealsed naljad ei aja mind naerma. 

Veelgi kummalisem on see, et ma nautisin ka sel korral komöödiat täiel rinnal. Kuigi iseenesest oli mulle süžee varasemast tuttav ja isegi mõned stseenid tulid tuttavad ette, kuigi näitlejad ja lavastaja on erinevad. Sisu keerleb selle ümber, et Londoni taksojuhil Johnil on kaks naist, kes elavad kumbki erinevates linnajagudes ja ei tea teineteise olemasolust midagi. Ühel päeval satub John pealt nägema, kuidas kaks pätti ühele eakale prouale kallale tungivad ja ta otsustab prouale appi minna, kuid proua lööb talle oma käekotiga vastu pead ja John satub peavigastuse tagajärjel haiglasse ning seejärel politseijaoskonda tunnistusi andma. See vahejuhtum lööb aga tema graafiku kahe naisega koos olemiseks täiesti segamini, sest graafik on väga täpne ja John ei saa endale hilinemisi lubada, et enda kaksikelu varjata. Nii tuleb tal enda saladusse pühendada ülakorrusel elav Stanley ja koos üritavad nad Johni saladust varjata, kuid nagu sellistel puhkudel ikka, teevad nad asja ainult hullemaks. Varjamisest ja valetamisest tekkiv segadus kasvab lõpuks nii suureks, et keegi ei saa enam õieti aru, kes on kes ja kes kuidas kellega seotud on.

Ehk on üheks põhjuseks, miks mulle etendus meeldis see, et lavastaja Peeter Raudsepa jaoks oli “Oi, Johnny” esimene komöödia lavastus, mida ta lavastas ning ehk oli seetõttu lavastusel mingi nö värske pilk juures, mis lubas mul komöödiat nautida. Sest kui ma praegu juhtusin Rakvere Teatri kodulehelt lavastuse klippi vaatama, siis ei tundunud seal mitte midagi naljakat olevat. Pigem täiesti labane ja igav komöödia. Eks komöödiatel ole muidugi ka see omadus, et nad ongi naljakad ainult selles hetkes ja koos kogu eelneva situatsooni ja tekstiga. Lühikest katkendit vaadates ei pruugigi nali kohale jõuda. Seega on mul raske edasi anda ka seda, mis mulle käesoleva komöödia puhul kõige enam meeldis. Aga ometigi saan ma käsi südamel öelda, et nähtu mulle meeldis ja lõbus oli ka. Ma isegi ei mäleta, millal ma viimati nii palju komöödiat vaadates naersin. 

Ilmselt tuleks öelda, et etendus tervikuna mulle meeldis. Muusikaline kujundaja Morten-Endrik Milder on päris suure panuse andnud sellesse, et lavastus tervikuna humoorikas tunduks. Vähemalt nendele, kes on tuntud komöödia seriaalidega tuttavad. Kohe etenduse alguses sagivad laval ringi kaks naist Mary (Anneli Rahkema) ja Barbara (Ülle Lichtfeldt), kuid muusika, mida me nende hääletu ringi sahmimise taustaks kuuleme, on kõikidele komöödia austajatele tuttav omaaegsest komöödiasarjast “Tuvikesed”. Lisaks on lavastuse jooksul paaris kohas võimalik kuulda legendaarse Benny Hilli tunnusmeloodiat. Minu aju seostab neid kahte muusikapala vaieldamatult komöödiaga ja nii sai juba etenduse esimestest taktidest minu aju vajaliku eelhäälestuse komöödiaks. 

Enamus naerukohti põhinevad muidugi klassikalisel situatsioonikomöödial, kus tegelased kas põrkavad teineteisega kahemõtteliselt kokku, satuvad kogemata naeruväärsesse poosi vms. Teine suurem naeruallikas on muidugi tegelaste ja tegevuste segamini minekud ja ajamised. Kui publik teab, et tegelane a on tegelane a, aga ta väidab end olevat hoopis tegelane b ja tegelane c jääb uskuma, et tegelane a on hoopis tegelane b, siis on komöödia põhifunktsioon täidetud ja saab kindlasti naerda. Kui kokku panna nii tegelaste segamini ajamised, koomilised situatsioonid ja lisada sinna juba legendaarseks kujunenud koomiline muusika, siis on üsna selge, et ebaõnnestuda on raske.

Samas selleks, et situatsioonid koomilised välja näeksid on lavastajal täpset silma vaja, et situatsioone mitte liigselt üle paisutada ning näitlejatel peab samuti hea komöödia tunnetus olema, et mitte liiga üle võlli mängida. Tundub, et Peeter Raudsepp on näitlejatega head tööd teinud, sest minu meelest mängisid nad tervikuna hästi kokku. Aga kuna kõige rohkem teevad nalja mehed naiste riietes, siis jäi mulle kõige rohkem meelde Tarmo Tagamets, kes kehastas Barbara ülemist naabrit Bobby Franklinit. Bobby oli küll meesterahvas, kuid äärmiselt naiseliku olekuga ja just see naiselik olek oligi see, mis tema tegelaskuju kõige erksamaks tegi. 

Paratamatult tekivad minu peas siiski võrdlused 2002. aastal nähtud etendusega ja ma pean ütlema, et Egon Nuter John Smithina ja Andrus Vaarik Stanley Gardnerina tundusid mulle naljakamad, kui Margus Grosnõi ja Madis Mäeorg samades rollides. Ühelt poolt võib see olla tingitud sellest, et ma tähtsustan üle enda esimest teatrimälestust, kuid mulle tundub, et Vaarik ja Nuter on rohkem komöödianäitlejana saanud praktiseerida kui Mäeorg ja Grosnõi, ning seetõttu tuli neil see komöödia tegemine paremini välja. Samas ei saa midagi halba ka Rakvere trupi kohta öelda, sest tegelikult pole ma enam ammu nii palju teatris naernud, kui ma sel korral naersin. Kõht küll päris kõveras ei olnud, aga päris mitmel korral purskus naer iseenesest mu seest välja ja seda pole küll ma ei tea mis ajast saadik teatris juhtunud. Järelikult oli ikka kõik paigas. Tundub, et kõik oli lausa nii paigas, et ka näitlejad ei suutnud laval naeru pidada ning päris mitmel korral võitles Märten Matsu laval naeruga kuni ta lõpus enam ei suutnud end kontrollida ja naeris nii, et rollist ei tulnud midagi välja. Seetõttu ma ei saanudki aru, kas etendus lõpetati Matsu naermise tõttu varem ära, või pidigi etendus nii kummaliselt lõppema. Minu jaoks tuli igatahes lõpp liiga järsku.

Julgen soojalt soovitada kõikidele, kes tahaksid praegusesse süngesse aega veidi nalja ja naeru saada. Kusjuures lavastus on piisavalt hoogne selleks, et kõik argipäeva muremõtted ära unustada ning samas ei pea laval toimuvast aru saamiseks ise enda aju pingutama ja kaasa mõtlema. 

Lisaks saab Rakvere Teater boonuspunktid ägeda kava eest! Õigem oleks öelda, et kavade eest, sest nad on teinud nii meestele kui naistele eraldi kavad. Kui tavaliselt arvatakse, et kava on midagi igavat ja keegi seda osta ei taha, siis selle kava soovitan küll osta. Esiteks sisaldab kava muuhulgas teatrihoroskoopi ja ühte retsepti. Ostes kaks kava, saate kaks horoskoopi ja kaks erinevat toiduretsepti. Lisaks veel muud lugemist ka. Seega igati kasulik kava minu meelest. 

Autor: Ray Cooney
Lavastaja: Peeter Raudsepp
Kunstnik: Yana Khanikova
Liikumisjuht:  Helen Solovjev
Muusikaline kujundaja: Morten-Endrik Milder
Valguskujundaja: Roomet Villau
Tõlkija: Triin Tael
Osades:
Anneli Rahkema - Mary Smith
Ülle Lichtfeldt - Barbara Smith
Margus Grosnõi - John Smith
Märten Matsu - uurija Troughton
Madis Mäeorg - Stanley Gardner
Tarmo Tagamets - reporter; Bobby Franklin
Eduard Salmistu - uurija Porterhouse

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Rakvere Teatri koduleheküljelt SIIN

Loe edasi

Priit Pius ja Kait Kall stand-up komöödias "Midagi ikka"

 15. oktoobril 2021 Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Foto: Lavastuse reklaamplakat

Et kõik Agu Sihvka kombel ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et Priit Piusi ja Kait Kalli stand-up komöödia “Midagi ikka” on päris esimene stand-up, mida ma näinud olen. Eks ma Youtube´is olen mõnda Eesti kuulsate stand-up koomikute klippe ikka näinud, aga niimoodi täispikal etendusel viibida, oli esimene kord. Seega pole ma mingi selle žanri ekspert ja jagan lihtsalt enda emotsioone. Puhtalt ajaloolistel eesmärkidel, et mul tulevikus oleks endal hea lugeda ja meenutada, mida ma vaatamas käisin ja mis muljed tekkisid. Ärge siis siit mingit analüüsi oodake.

Tuleb arvestada sellega, et tegemist ongi puhtalt meelelahutusega ja ilmselt lähevad paljud teatriteadlased selle žanri puhul vaidlema, kas tegemist on teatrilavastusega või pigem kultuurietendusega. Mina isiklikult nimetaksin Kalli ja Piusi stand-up´i pigem ikkagi teatrilavastuseks, kuna mulle tundub, et tavaliselt on stand-up´is veidi rohkem improvisatsiooni ja päevakajalistel teemadel nalju. Jah, Kait Kall ja Priit Pius rääkisid väga palju poliitikast ja valimistest, kuid mulle tundus, et seoses valimistega toimub iga päev poliitikas nii palju sündmusi, mille üle saaks nalja teha. Praegu visati nalja pigem selliste sündmuste üle, mis on juba paar kuud vanad. Näiteks Jüri Ratas palke vedamas. See tekitas minus tunde, et naljad on varem valmis mõeldud ja neid väga ei uuendata, sest muidu oleks olnud väga kerge mõni eelmise päeva poliitilistest sündmustest sisse tuua. Samas, üritasid nii Kall kui ka Pius publikut kaasa haarata ja improviseerisid lähtuvalt publiku vastustest. Aga üldmulje oli minu jaoks ikkagi see, et tegemist on hoolikalt välja mõeldud ja proovides läbi harjutatud show-ga, kus kõik juhuslikuna näivad naljad ja tegevused on väga täpselt välja mõeldud ja planeeritud.

Show oli ilma vaheajata, kuid jagunes kaheks osaks. Esimeses osas oli laval Kait Kall ja teises osas Priit Pius. Kall rääkis lihtsalt erinevaid lugusid, lisaks poliitikale ka näiteks sellest, kuidas tema näitlejaampluaa on joodikute ja tolade mängimine. Teadupärast saab nooremaid inimesi (ja ehk ka teatud määral vanemaid inimesi) kõige kergemini naerma ajada igasuguste seksi naljadega. Ja seda teed otsustas ka Kall minna ning kui valimiste osa oli ammendunud, hakkas ta rääkima erinevatest poosidest ja lõpetas oma esinemise võrukeelse lauluga voodirõõmudest. Ma tahaks ainult seda teada, kas see laul on igal etendusel võrukeelne, või muutub murre vastavalt piirkonnale, kus nad parajasti esinevad. Sest Põlvas on loogiline, et inimesed saavad võru keelest aru, aga kas seda saavad aru ka inimesed Tallinnas, ma ei tea. Samas on Kall Võrumaalt pärit ja ehk rõhutabki oma päritolu just võrukeelse lauluga. Ma lihtsalt jäin mõtlema, et võru keele oskajad jah saavad laulu sõnadest aru ja see ajab neid naerma, kuid need, kes sõnakestki võru keelest aru ei saa, ei pruugi laulu kuuldes naljast ka aru saada. Igatahes minu jaoks jäi Kalli osa lavastusest veidi igavaks.

Oma etteastes rääkis Kall ka erinevatest teatrirollidest ja mainis, et sageli juhtub nii, et lavastus pole väga sisukas. Hetkel jäi mulle tunne, et Kalli enda etteaste oli praegu üsna samasugune sisutühi ülesastumine. Aga see on ainult minu arvamus. Ma usun, et kui näitlejad hakkavad ise stand-up´i tegema, siis järelikult on neile seda sel hetkel vaja ja neil on klassikalistest teatrirollidest kõrini. Peamine on see, et näitlejad ise saavad nautida ja oli näha, et Kall hakkas ise enda naljade peale veel rohkem naerma, kui publik saalis. Seega sai ta ise vähemalt nautida. Nagu ma slguses ütlesin, siis ma võin püstijalakomöödia osas veidi kriitiline olla, sest tegemist on minu jaoks harjumatu žanriga. Ühesõnaga ei ole minu arvmus puhas kuld, sest publik naeris päris korralikult saalis ja järelikult neile see meeldis.

Seevastu tegi Priit Pius sellist püstijalakomöödiat, mis ka minu maitsele nalja pakkus. Tema rakendas enda parodeerimise annet ja nii sai tema esituses kohtuda Jüri Ratase, Ott Kiivikase, Peeter Oja, Andrus Vaariku ja Arnold Rüütliga. Lisaks veel “Kevade” filmist tuntud Jorh Aadniel Kiir ja apteeker. Üldse pani Pius laval mängu kogu oma näitlejameisterlikkuse, sest tema kehastatud tegelased, mitte ainult ei seisnud ja rääkinud, vaid ka liikusid laval. Vaieldamatult jääb meelde Kiir, kes liikus nagu autotulede valgusesse eksinud metskits. Nagu sellest veel vähe oleks, tegi Pius paljudele esitatud stseenidele ka helikujunduse. Näiteks tuule vihisemine, Raudmehe filmist tuttavad heliefektid ja “Kevade” filmist tuntud kandlehelid.

Eks sellist tüüpi esinemine on raskem, sest lisaks lihtsalt naljade rääkimisele tuleb sul samal ajal laval liikuda ja oma häält ka rohkem pingutada, et eri tegelasi edasi anda. Aga publikule on need pingutused ka nauditavamad vaadata ja veidi kriitilisemal teatrivaatajal ei teki seda tunnet, et tegemist on järjekordse etteastega, mis on tehtud ainuüksi raha teenimise eesmärgil. Sest olgem ausad, kui tekib kuulutus, et kaks tuntud näitlejat (ma usun, et suur osa inimestest igas Eestimaa nurgas teab Kait Kalli ja Priit Piusi tänu telerile) teevad ringreisil mööda Eestit komöödiat, siis tulevad saalid üsna kergesti täis. Juba ainuüksi need nimed müüvad ja ma usun, et seda teavad näitlejad ka ise. Seega on eriti kiiduväärt, et Pius pakub publikule piletiraha eest lisaks lihtsalt naerule ka näitlejameisterlikku vaatemängu.

Kuigi ma läksin nüüd jälle veidi kriitiliseks, siis reedeõhtuseks meelelahutuseks oli stand-up igati sobilik viis. Ma usun, et Kalli ja Piusi koostöös leidsid erineva kultuurimaitsega ning erinevas eas inimesed midagi, mis neile huvi pakkus. Ja kui välja oli kuulutatud, et naerda saab, siis nii ka tõesti oli. Kuigi ma pean tunnistama, et ma siiski nii palju naerda ei saanud, et naerupisarad oleksid silmist voolanud ja kõht naermisest krampi kisuks. Aga ma nägin saalis väga mitmeid inimesi, kes naerupisaraid ära pühkisid, ning üksikutel vaikusehetkedel oli ikka saalist mõnda naerukrambi küüsi sattunud inimest ka kuulda. Järelikult on minul midagi viga, et ma nii palju ei naernud.

Nagu ma juba eespool kirjutasin, siis minu jaoks isiklikult päästis selle õhtu Pius. Ärge saage valesti aru, ega Kallil ka midagi viga ei olnud, aga ainult tema etteaste üksinda oleks minu jaoks veidi lahjaks jäänud. Ja stand-up´i pealkiri “Midagi ikka” viib mind paratamatult mõttele, et ehk oligi tegijatel teadlik plaan, et igaüks midagi ikka sellest õhtust enda jaoks sobivat leiab. Ja nii see kindlasti oli. Kes nautis soojendusesinejat Kait Kalli ja kes peaesineja Priit Piusi, aga igaüks leidis oma ja sai naerda.

Loe edasi

Mitte praegu, kallis!

3.aprillil 2018 Endla teatri külalisetendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Käesolev postitus on mõnes mõttes ajaloolise hõnguga. Nimelt kajastan ma oma blogis täiesti esimest korda Endla Teatri etendust. Enne blogima asumist olen ma vist ka ainult ühte Endla etendust näinud. Seega on tänane päev üsna märkimisväärne. Lisaks on märkimisväärne veel see, et ma pole eriti suur komöödiate austaja. Ometigi meelitas miski mind just komöödiat vaatama minema. Kui ma nägin, et Endla teater tuleb Põlvasse külalisetendust andma, teadsin ma kohe, et seda etendust tahan ma näha. Eks mind meelitasid teatrisse samad märksõnad, mis teisigi inimesi - Märt Avandi ja Endla publikulemmik 2017.

Kahjuks ei saa ma pärast etenduse nägemist sama positiivne olla. Olgu, nähes näidendi autori nime (Ray Cooney), ei ole ma oma emotsioonide ja mõtete üle üllatunud. Jah, kunagi mulle Ray Cooney komöödiad meeldisid ja need olid nii naljakad. Nüüdseks olen ma sellest perioodist vist välja kasvanud. Mulle tundub, et kõik tema näidendid on sama sisuga, ainult tegelaste nimed ja tegevuskoht on erinevad. Seega kogu sündmustik ja isegi tekst on minu jaoks täiesti etteaimatav. Igatahes istusin ma teatrisaalis täiesti tühja pilguga ja ega ma väga detailselt laval nähtut ei mäleta.

Laias laastus tean ikka rääkida mis tegevus laval toimub. Ma olen üsna kindel, et seda sisu oskaks need ka rääkida, kes konkreetset lavastust näinud ei ole. Ühesõnaga on üks mees, kelle naine on reisil ja mees samal ajal mehkeldab teise naisega. Ootamatult tuleb mehe õige naine reisilt tagasi ja nii hakkab üks pidev valetamine. Lisaks sellele, et karusnahasalongi omanikul on mitu naist, kelle vahel pendeldada, tuleb lõpuks välja, et ka ühel salongi külastajal on mitu naist, kellele ta on lubanud karusnahkse kasuka osta. Lõpuks on kõik naised aga hoopis kolmanda mehe pruudid ja kõik mehed ja naised on omavahel segi aetud. Ja igaks juhuks, kui segi aetud naised veel piisavalt naljakad ei ole, on mängu toodud ka paljad naised. Päris alasti me laval siiski kedagi ringi jooksmas ei näe, kuid harvad pole korrad kus nii mõndagi naisnäitlejat näeb pesus või saunalinasse mässituna laval ringi liikumas.

Tundub, et selline pidev sagimine ja edasi-tagasi jooksmine ajas näitlejad ka segadusse, sest tähelepanelikumad teatrivaatajad kuulsid kuidas näitlejad hakkasid etenduse lõpus valesid nimesid ütlema ja see ajas näitlejaid endid nii naerma, et etendus lõppeski veidi ootamatult ära. Ma olen ikka harjunud, et selliste näidendite puhul tavaliselt lõpus tuleb vale välja ja saadakse ikka teada kes keda petab ja kes kelle abikaasa on. Sel korral oli vale oma haripunkti jõudmas ja kohe-kohe oleks pidanud murdepunkt tulema, kus keegi eksib ja kogu valede võrgustik langeb kokku. Selle asemel ütlesid näitlejad paar eelmist lauset uuesti ja siis jooksid juba lavale kummardama. Kõige veidram lõpp mida ma ühegi etenduse puhul näinud olen. Samas ega kui teised minu kõrval poleks sumisema hakanud, et Indrek Taalmaa laval ise täiesti naerust kõveras on, poleks ma ise midagi näinud. See on see, kui sa ei süvene absoluutselt sellesse, mis laval toimub. Samas nägin ma kõik, mis toimus, lihtsalt need detailid jäid märkamata. 

Veidrusi oli etenduses veelgi. Näiteks tegid näitlejad iga kord kui telefon pidi helisema ise „tirrr-tirrr“. Täpselt nii nagu lapsed mängides teevad. Mind isiklikult see esimesel korral häiris, sest ma ei saanud üldse aru miks Märt Avandi keset oma lauset „tirrr-tirrr“ ütleb. Alles siis, kui ta telefoni läks vastu võtma, siis sain aru, et see oli telefoni helinaks mõeldud. Tavaliselt tuleb see tirin ikka lindilt. Ma nüüd ei saanudki aru, et kas see oli naljaga mõeldud, et selline teguviis on naljakas või oli külalisetendusel midagi heliga lahti. Samas enne vaheaega ja pärast vaheaega samuti muusika töötas, mida taustaks lasti. Kuigi igasugust helikujundust oli tunduvalt vähem, kui tavalistes lavastustes. Ma annan teatrile andeks, kui see oli mingi tehniline aps. Kuid, kui see oli naljana mõeldud, siis see ei olnud grammigi naljakas.

Võib-olla mul puudub naljasoon, aga ainus mis minu jaoks etenduses läbivalt naljakas oli, olid näitlejate miimika ja kehakeel. Etenduse alguses sain ma päris hea mitu minutit lihtsalt tuima näoga lavale põrnitseda, sest no selles et üks mees tahab oma armukesele osta kasukat kuid nii nagu selle armukese mees ostaks selle kasuka oma naisele odava raha eest,  ei näinud mina midagi naljakat. Lihtsalt üks tüüpiline komöödia, kus alguses plaanitakse veidi varjata, kuid lõpuks läheb vale nii suureks ja segaseks, et mitte keegi ei saa enam midagi aru. Esimest korda sain vist muiata alles selles stseenis kus Tambet Selingu tegelaskuju hakkas laoruumis redutavatele armukestele ütlema, et härra tuli tagasi ja ostab naaritsakasuka ära. See oli esimene suurem kehakeele kasutus ja see oli naljakas. Paaris kohas sain teksti üle ka naerda. Näiteks siis kui administraator helistas, et üks naaritsakasukas on tänaval ja selle peale vastati, et kasukal oli tänane jalutuskäik tegemata. Sellega minu naermine lõppes. Õnneks oli neid stseene piisavalt palju, kus kehakeelt ja miimikat kasutati, mida naerda sai. Sest tekst väga naerma ei ajanud. Äkki ma olen liiga palju teatris käinud ja seepärast on sellist tüüpi komöödiate tekstid mulle tuttavad ja seetõttu jääb nali saabumata. Või on mul siis tõesti midagi viga ja ma lihtsalt ei oska häid komöödiaid ära tunda ja hinnata.

Ma saan aru, et ma ei ole päris õige inimene komöödiaid hindama, sest mulle lihtsalt selline klassikaline komöödia ei istu. Samas vaadates seda, kui täis saal oli ja saalis olid isegi lisatoolid (mida ma Põlva Kultuurikeskuses nägin esimest korda), siis teistele inimestele sellised lavastused meeldivad. Kuigi ega ma ei saa nüüd öelda, et ülejäänud publik minust kordades rohkem naernud oleks. Võib-olla on mul komöödiatele lihtsalt liiga suured nõudmised. Ma ikka tahaksin, et komöödiat vaadates saaks nii naerda, et kõhulihased on naerust valusad ja pisarad jooksevad. Tundub, et teised inimesed komöödiatelt nii palju ei oota. Julgen seda seetõttu väita, et ma ei kuulnud publikut naerust rõkkamas, vaid pigem olid mõned kohad, mis publikus veidi suuremat naeru esile kutsusid, kuid etenduse lõppedes aplodeerisid inimesed seistes. Sellist käitumist ei oleks ma oodata osanud, kui arvestada seda, kuidas publik etendusele reageeris. Ma vist ei ole nii viimasena ja nii vastumeelselt tõusnudki etenduse lõpus, kui sel korral. Lihtsalt polnud sellist tunnet, et ma oleksin laval midagi sellist näinud, millele tahaks seistes aplodeerida. Samas püsti tõusin ma seepärast, et ülejäänud seisvate inimeste vahelt midagi näha, mis laval toimub (sest ka näitlejate kummardamine võib teinekord huvitavaid emotsioone tekitada).

Ja näitlejad olid head, vähemalt mõned. Eriti meeldisid mulle peaosades olnud Tambet Seling ja Märt Avandi. See tandem on koos umbes sama hea, kui Sepp ja Avandi. Ilmselt Märt Avandi nimi on ka üks põhjuseid, miks inimesed teatrisse lähevad. Ma arvan, et päris palju on neid inimesi, kes Märt Avandi nime seostavadki komöödiaga ja naeravad kõige üle, mida ta laval teeb või ütleb. Minu meelest selles etenduses oli Tambet Seling Avandist koomilisem. Ma ütleks isegi, et Tambet Seling on selle etenduse staar. Veel meeldis mulle Kati Ong preili Tipdale´na. Ja Saara Nüganeni sekretär Sue Lawson  oli muidugi ehtne maainimese musternäidis. Siiski kui ma peaksin valima, siis parimaks meesosatäitjaks valiks ma Tambet Selingu ja naisosatäitjaks Kati Ongi.

Näitlejatest rääkides oli mul tõsiselt kahju, et proua Frenchami ei mänginud Kersti Kreismann. Tegelikult olen ma kursis, et tal oli alles hiljuti autoavarii ja nii ma olin juba arvestanud, et seda rolli mängib Juta Ild. Mul küll pole õrna aimugi,  kes see Juta Ild on, kuid ma eeldasin, et eks ta mõni Kersti Kreismanni vanuses vähemtuntud näitleja on. Seega olin ma veidi pettunud kui selgus, et proua Frenchami mängib hoopis Carmen Mikiver. Peamine põhjus vist oli see, et ma pidasin Carmen Mikiveri Kreismannist oluliselt nooremaks ja seega rolli mitte sobivaks (kuigi ma ei teadnud üldse, mis roll see selline on). Ja kapten Frenchami rollis pidi olema Jaan Rekkor. Samas ma saan aru, et Jaan Rekkoril oli oma 60.sünnipäeval ehk teisi plaane kui teise Eesti otsa ringreisile sõita. Aga Ingomar Vihmar mulle kapteni rollis ei meeldinud. Olgugi, et ta on lavastaja ja ehk oma peas on ta kapteni väga perfektselt läbi mõelnud, siis minuni saali tema kapten ei jõudnud. Samuti jäi proua Frencham poolikuks. Ükskõik, kas laval oli proua Frencham või kapten, siis ma kujutasin paratamatult kogu aeg endale Kersti Kreismanni ja Jaan Rekkorit nendes rollides ette. Ja minu kujutlus erines laval nähtust nagu öö ja päev. Ehks ma idealiseerin neid näitlejaid üle, kuid mulle oleks nemad rohkem meeldinud. Siis oleks see vanuse temaatika ka paremini välja tulnud, millele etenduse lõpus rõhuti. Üleüldse tundus mulle, et Carmen Mikiver ja Ingomar Vihmar mängisid nende rollidega üle ja need üle mängitud rollid mulle ei meeldi. Sel samal põhjusel ei meeldinud mulle ka Kleer Maibaum-Vihmar Maude´na. Mulle lihtsalt tundus, et ta mängib täiega üle ja kogu Maude olek oli liiga pingutatud.

Kui aga arvestada seda, et käesolev lavastus on Endla Teatri 2017 aasta publiku lemmiklavastus, siis rahvale läheb ilmselt selline teater peale. Hea lihtne, saab naerda ja ei pea väga kaasa mõtlema, et aru saada mis laval toimub. Ma ei salga, ka mina sain naerda ja muiata, kuid ma siiski eelistan teatris käia nii, et seal nähtu paneb mind kaasa mõtlema, mitte et ma lihtsalt vaatan tühja pilguga laval toimuvat. Eks minu arvamus pole sel korral ka väga objektiivne, sest kui etendus oleks plaanipäraselt lõppenud (ma ei usu, et praegune lõpp oli etenduse tegelik lõpp), siis oleks mulle ehk parem emotsioon teatrikülastusest jäänud. Lihtsalt puhtast huvist läheksin ma seda juba uuesti vaatama, et näha, milline see õige lõpp on ja kas see "tirrr-tirrr" oli improvisatsioon või peabki nii olema. 
Kindlasti soovitan lavastust neile, kes  tahavad eelkõige seepärast teatrisse minna, et kaaslaste ees teatriskäiguga uhkustada. Kes eelistab sügavamõttelisemat teatrit, siis nendel soovitan pigem mõni teine lavastus valida. Kuigi ega päris ajaraiskamiseks seda lavastust nimetada ei saa, siis oleks ikkagi aeg komöödiad uuele tasemele viia.

Autorid: Ray Cooney ja John Chapman

Lavastaja: Ingomar Vihmar

Kunstnik: Liina Unt

Näitlejad:

Tambet Seling – Arnold Crouch

Märt Avandi – Gilbert Bodley

Indrek Taalmaa – Harry McMichael

Ott Raidmets – Härra Lawson

Carmen Mikiver – Proua Frencham

Kati Ong – Preili Tipdale

Saara Nüganen – Sue Lawson

Ireen Kennik – Janie McMichael

Kleer Maibaum-Vihmar – Maude Bodley

Ingomar Vihmar – Kapten Frencham

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Endla Teatri kodulehelt SIIT

* - Päisefoto autor on Gabriela Liivamägi

Loe edasi

Magamistubades

14.augustil 2017 Ohtu mõisa tallisaalis

Pilt pärit Piletimaailma kodulehelt

See oli üsna hiljuti, kui ma juhuslikult internetis kolades avastasin, et MTÜ Kell10 mängib uut suvelavastust, mida nad ise öökomöödiaks nimetavad. Pidin kohe lavastuse tutvustuse lahti võtma, sest mu esimene mõte oli, kas tõesti on Roman Baskin hakanud lavastusi öösel tegema. Ma olen lugenud, et seepärast ta oma MTÜ-le sellise nime Kell10 panigi, et plaan oli etendusi mängima hakata kell 22 õhtul, kui näitlejad oma tavalisest teatritööst vabad on. Seega olin väga huvitatud ja ma ilmselt ei pea mainima, et ma olin üsna pettunud kui avastasin, et öökomöödia algab ikka kell 19. Nii palju siis sellest lootusest, et ma saan öösel kusagil teises Eesti otsas teatrit nautida. Siiski, midagi selles sisututvustuses kõnetas mind, kuigi ma pole eriline komöödia inimene. 

Siis sattusin kultuuritarbija60+ (LINK) blogist selle sama etenduse kohta kiidusõnu lugema ja olin veelgi rohkem kindel, et tuleb vaatama minna. Vahemärkusena mainin ära, et etendus peab mulle ikka väga huvipakkuv olema, et ma siit Tartust kusagile Harjumaa metsade vahele seiklema läheksin. Nüüd on see tehtud ja ma läheksin iga kell uuesti ning soovitan ka teistel minna. Kui keegi minu tuttavatest läheb, siis palun võtke mind ka kaasa :)

Ma pole varem Ohtus käinud, seega on mu kiidulaul veel eriti pikk. Olen siit-sealt varem ka kuulnud kiidusõnu Ohtu mõisa teatrikohviku osas. Ma tavaliselt ei külasta teatrikohvikuid ja mul polnud seda ka Ohtus plaanis teha. Aga kui ma sealt tallisaali uksest sisse astusin (sest mina lootsin sinisilmselt et saan sealt ukses kohemaid minna endale saalis head istekohta rabama) ja seda kohviku atmosfääri nägin, siis ma olin lihtsalt lummatud. Mitte, et seal oleks midagi väga erilist olnud, aga mulle lihtsalt meeldivad need vanad küünid, tallid jm hooned, mis on korda tehtud ja neid kasutatakse näiteks söögikohtadena. Eriti meeldisid mulle seal olevad vanad nikerdustega lauad ja uhked diivanid. Kirsiks tordil olid põlevad küünlad laudadel. Suurepärane koht pulmade või muude toredate kuid samas peenete pidude pidamiseks. Hoolimata ilusast atmosfäärist ei olnud mul ikkagi plaani kohvikus süüa. Mingil seletamatul põhjusel läksin ma lihtsalt huvi pärast menüüd uurima. Ja ma nägin seal selliseid hõrgutisi nagu suitsukalaga täidetud croissant (mida kultuuritarbija 60+ oli oma blogis kiitnud) ja ma tahtsin seda proovida. Lisaks tahtsin proovida kukeseene-peekoni võileiba ja magustoiduks martsipani-kaneelisaia. Tegelikult oleksin ma vist kõike proovinud, aga mõistust oli nii palju peas, et ma ei suuda seda kõike ära süüa. Hinnad olid ka kenakesed, kuid üks kord ju võib endale priiskamist lubada. Ma soovitan kõigil piisavalt varakult kohale minna, et seal einestada, sest need söögid viisid lihtsalt keele alla. Kuna mina sõitsin, siis vein jäi minust puutumata, aga siit-sealt külastajate käest kuulsin kiidusõnu ka veini osas. Teadjamad oskasid rääkida, et vein on kohalik ja seda saab kaasa ka osta (mina siiski seda kaasaostu kohta ei leidnud). Igatahes sain mina juba kohvikus istudes aru, et sellest tuleb suurepärane õhtu. 

Selline see kohvik oligi. Nüüd lihtsalt kujutage selliseid diiavani-laua nurgakesi palju ette ja saategi umbes aimu, kui hubane see kohvik oli. Laual on hõrgutised ka näha.

Sel hetkel, kui publikut saali hakati laskma, oli mul kõht head ja paremat täis ja mul ei olnud enam seda mõtetki, et tavaliselt komöödiad väga minu maitse pole. Lausa ime, mida suurepärane söök meie mõistusega teha võib. Kui etendus aga pihta hakkas ja Kersti Kreismann ja Andrus Eelmäe lavale tulid, siis mingil hetkel tundus mulle küll, et lavastusel pole väga sisu ja midagi ei toimu. Esimesed paar lauset lihtsalt tundusid minu jaoks kuidagi sisutühjad. See tunne kadus aga sama kiirelt kui ta tulnud oli. Ja ma ei mäleta millal ma viimati nii palju naerda sain. Vahepeal oli küll tunne, et mul lihtsalt pisarad voolavad lakkamatult ja kõht on juba naerust krampis. Midagi konkreetset, mis mind nii meeletult naerma ajas, ei oska ma välja tuua. Enamasti oli tegemist situatsiooni- või füüsilise koomikaga (nagu mu sõbranna ütles). Selleks, et naljast osa saada, peab ise kohal olema. Kindlasti on mõningate naljade jaoks vajalik ka enda teatud hingeseisund. Aga kuna lavastuse sisu on selline, et puudutab igas vanuses mehi ja naisi ning nendevahelisi suhteid, siis peaks iga külastaja paraja annuse naeru saama. Vähemalt mulle tundus küll nii.

Lühidalt on laval kolme erinevas vanuses paari magamistuba, kus siis kogu tegevus toimub. Nagu ütleb Kersti Kreismanni kehastatud Delia: "Magamistoast on võimalik inimeste kohta väga palju välja lugeda". Nii saabki publik korraga olla kolme eri vanuses paari magamistoas. Igal inimesel on omad probleemid ja nii saavad kõik külastajad end kellegagi samastada. Kindlasti ajab publikut juba naerma see kui sa näed, et kellegil teisel on samasugused probleemid nagu sinul ja võib-olla on üllatav kuidas teised samas olukorras olles toime tulevad/toime ei tule. Kindlasti lisab huumorit ka see, et laval on kolm magamistuba kuid neli paari. Minu meelest see lause et laval on kolm magamistuba ja neli erinevat paari juba eeldab teatud koguses huumorit. Saali sisenedes esimene magamistuba kuulub kõige vanemale paarile (Kersti Kreismann ja Andrus Eelmäe), keskmine voodi kuulub neist nooremale paarile (Hilje Murel ja Tõnu Kilgas) ning kõige tagumises nurgas on kõige noorem paar (Nele-Liis Vaiksoo ja Roland Laos). Lisaks neile on laval paar (Karl Kalmet ja Piret Krumm), kellel on asja kõikide eelpoolmainitud paaride magamistubadesse. Võib öelda, et neljas paar ongi see, kes komöödiale kohustuslikku segadust tekitab.

Siiski ei tasu seda karta, et tegemist on klassikalise komöödiaga, kus ainult üks suur segadus ongi, mille üle siis inimesed naerma peaksid. Ma julgen väita, et tegemist on päris elust enesest looga ja just see ongi põhjus, miks ma nii palju naerda sain. Ilmselt ei tule kellelegi üllatusena, et mehed vinguvad liiga palju ja sageli arvavad nad, et suudavad kõike kuigi nende kokku pandud kapp laguneb juba väiksema puudutuse peale ära. Ilmselt ajaski naisi naerma meeste abitus ja kuna saalis oli suurem enamus naised, siis pole midagi imestada, et saal rõkkas naerust. Siiski ei jäetud ka naisi puutumata. Nii said mehed (ja ka naised) naerda selle üle, kuidas üks naine ei saa end poole tunniga valmis sättida või kuidas naine lubab kümneks minutiks peole minna ja tuleb koju tagasi alles mitme tunni pärast. Ehk siis teemadeks on kõik see, mis toimub meie endi magamistubades. Tegelikult ka kõik see, mis toimub väljaspool magamistuba, kuid magamistuba on selline kindel koht, kus on hea sõbranna, ämma, abikaasaga erinevaid probleeme arutada.

Kindlasti andsid palju juurde ka head näitlejatööd. Ma pole Kersti Kreismanni laval väga palju näinud, kuid minu meelest on ta üks ütlemata hea näitleja. Isegi siis, kui ma alguses mõtlesin, et issand see etendus tundub nii igavana, oli just Kersti Kreismann see, kelle mängimine taastas minus usu heasse etendusse. Ma ei suutnud küll kedagi teist Delia rollis ette kujutada. Kersti Kreismannis on seda suursugusust ja elegantsi, mis sobis Delia rolliga nii hästi. Isegi pidžaamas laval olles oli näha Kersti Kreismanni väärikat elegantsi. Seda koomilisemana tundus kontrast Kersti Kreismanni ja Andrus Eelmäe vahel, kes ilmselt paljudele seostub "Naabriplikast" tuntud kirikuõpetajaga. Sel korral oli tegemist küll mitte nii tobu mehega, kuid naise tuhvlialune oli ta ikka. Ma pole väga kuulnud, et Andrus Eelmäe teatris mängib, kuid ma tahaks teda veel näha. Lihtsalt, et aimu saada mis sorti näitleja ta on.

No ja muidugi see teadmine et Piret Krumm tuleb lavale, päästis ka esimese minuti jooksul tekkinud kehva etenduse mõttest. Nagu ma "Armunud Shakespeare" (LINK) etenduse postituses kirjutasin, hakkab Piret Krumm mulle järjest rohkem meeldima ja ma ootsin sel korral huviga, et mida ta laval teeb. Nii emotsionaalselt labiilset inimest pole ma varem näinud ja seda oli nauditav vaadata. Tundub lausa uskumatu, et nii noor näitleja suudab juba nii kaasahaaravalt mängida ja teha erinevaid karakterrolle. Mina igatahes ennustan, et siit on tulemas uus Eesti teatri diiva. Seda enam tundus Karl Kalmeti kehastatud Trevor kuidagi erilise tossikesena. Ma ei ütle, et Karl Kalmet kehva rollisoorituse tegi, kuid minu meelest jäi ta lihtsalt Piret Krummi varju. Jällegi olid ka sellel paaril kontrastid mängus. Kui Piret Krummi kehastatud Susannah tundus hästi labiilne ja samas perekonda väärtustav, siis Trevor tundus täielik tossike, kes mitte millegagi hakkama ei saa ja alati kõik untsu keerab.

Huvitav kogemus oli näha Nele-Liis Vaiksood sõnalavastuses. Ma siiani olen teda muusikalides näinud ja seal on ta mulle meeldinud. Mõneti ma kartsin, et kuidas ta sõnalavastuses hakkama saab, kuid minu üllatuseks sai ta suurepäraselt hakkama. Teda võiks rohkem hakata sõnalavastustes kasutama. Roland Laose suhtes olin ma alguses veidi skeptiline. Kuigi selleks pole ilmselt mingit põhjust, sest ma pole teda varem teatrilaval näinud. Ainult "Õnne 13"-s ja "Polaarpoiss" filmis. Ja nendes kummaski ta mulle ei sümpatiseeri. Kuidagi ebaloomulik tundub tema näitlemine. Sel korral oli ta enamasti voodis pikali, kuid lausa uskumatu milliseid grimasse ta teha oskab. Üsna raske on praktiliselt ühel kohal olles midagi huvitavat teha, kuid Roland Laose tegelaskuju Nicki oli päris huvitav vaadata. Ilmselt tundsin ma tema tegelaskujuga seotust ka seljaprobleemi tõttu. Ise seljavaevuste küüsis kannatajana oli päris tore vaadata, kuidas haige seljaga inimene voodis liigub (või ei liigu). Nii nagu ka teistel paaridel oli siin mehe ja naise vahel silmnähtav kontrast. Vinguv mees, kes tunneb end kohe-kohe surema hakkavana ja kes pole harjunud voodis lamama ja hakkaja naine, kes peab seda vinguvat mees kannatama samal ajal, kui ta tahaks midagi muud teha. Samas ei lase ta mehe hädaldamisel enda plaane rikkuda. See mõjuski minu meelest paraja kontrastina, sest enamasti olen ma harjunud, et naised jooksevad kohe oma mehi aitama ja ei käitu nendega nii külmalt ja ükskõikselt.

Lisaks olid laval veel Hilje Mureli kehastatud Kate, kes oli väga malbe ja leebe. Ma tegelikult vist ei suuda Hilje Murelit teistsugustes rollides ette kujutadagi. Võib-olla on see lihtsalt minu viga, et ta tundub mulle väljaspool teatrit ka heasüdamliku ja malbe inimesena ning nii palju kui ma teda teatris, teles ja filmis näinud olen, on ta alati sama tüpaaži kehastanud. Nüüd tekkis mul uitmõte, et huvitav oleks Hilje Murelit näha näiteks mingi karmi prostituudi rollis. Mulle kuidagi tundus, et Kate kadus vahepeal sinna teiste tegelaskujude vahele ära, sest kõigil teistel oli nii palju probleeme ja nad suutsid kuidagi jõulisemad oma probleemidega olla. Samas oli etenduse (ja ka inimlikust) seisukohast vajalik ühe malbe tegelaskuju kohalolek, kelle poole kõik alati pöörduda saavad. Tegelikult tundus, et kuna Kate nii leebe oli, siis neil polnudki Malcolmiga väga suuri probleeme. Ja kui tüli tekkis, siis see polnud nii emotsionaalne ja kirglik kui mõne teise paari puhul. Et kontrastid ikka selle paari puhul esile tuleksid, oli malbele Hilje Murelile paariliseks Tõnu Kilgas, keda vist enamus teavad erinevate armastajate rollidest. Leebe naine ja selline macho tüüpi kõva armastaja (kes lõpuks ise oma vallutustega uhkustama hakkab) oli minu jaoks üsna ootamatu kontrast. Mis seal salata, Tõnu Kilgas oskab väga hästi armastajat mängida ja ma isegi pole kindel, kas ta selleks väga pingutama peab. Ja kui päris aus olla, siis mulle meeldib teda nendes rollides vaadata ka. Igatahes oli seda paari minu meelest kõige huvitavam vaadata. Lihtsalt seepärast, et alguses tundus nende suhe nii harmooniline ja samas lõbus (igasuguste asjade üksteise eest ära peitmine) kuid lõpuks said tülid ka selle harmoonilise suhte kätte. Mina vähemalt olin pidevalt põnevil, et mis nüüd järgmiseks juhtuma hakkab nende suhetes.

Lavastuse sisututvustus on muidu selline: 4 paari, aga 3 magamistuba!  On öö ja kõik paarid klaarivad oma asju....Alati leidub üks paar, kes on justkui üleliigne ja kes jääb kuidagi valel  ajal ja vales kohas teistele kaela peale või siis lihtsalt ripakile.  Ise nad seda muidugi ei taju, neil on teineteisega nii palju tegemist...

Ilmselt meeldiski mulle etendus seepärast, et naerda sai nii klassikaliste komöödiaelementide (situatsioonikomöödia) üle, kuid samas ei olnud tegemist utoopilise sasipuntraga, millel puudub igasugune loogiline ülesehitus. Ma poleks vist uskunud, et võimalik on teha komöödiat, mille sisu on samal ajal naljakas ja eluline. Seda etendust vaadates oli mitmel korral tunne, et autor on lihtsalt mõne enda tuttava abielupaari igapäevaelu kirja pannud. Lisaks heale sisule tegid kõik kaheksa näitlejat väga nauditavad rollid. Tavaliselt on mul ikka mõni näitleja, kelle rolliga ma rahule ei jää. Sel korral olid kõik omamoodi huvitavad ja samas ei oska nagu ühte kindlat näitlejat esile tuua, kes kõige-kõige oli. Üks meeldis ühe pisidetaili poolest rohkem ja teine teise poolest. Ma olen üsna kindel, et üheks põhjuseks, miks lavastus mulle meeldis olid suured kontrastid nii meeste-naiste kui ka erinevas vanuses paaride vahel. Ja kõige suuremad plusspunktid lähevad keskkonna eest. Pole mingi saladus, et etendust mõjutab kõik, alates sellest millised vahejuhtumid teatrisse jõudmisele eelnevad kuni selleni, milline on etenduse lavakujundus. Kui sa ikka oled heas tujus, siis on ka kehva etendus parem. Sel korral oli etendus ise ka väga hea ja suurepärane tuju muutis teatrielamuse lihtsalt imeliseks. Olgu, need kolm voodit ja paar tooli oleks saanud ka mõne suvalise teatrimaja lavale paigutada, kuid ma usun, et siis poleks etendus pooltki sellise emotsiooniga olnud. Seega Roman Baskini poolt jälle suurepärane koha valik etenduste läbi viimiseks. 

Soovitan etendust soojalt. Kogu meeleolu arvesse võttes on kindlasti tegemist minu läbi aastate ühe parima teatrikülastusega. Jätke meelde, et kui vaatama lähete, siis kohustuslik on teatrisse varem minna ja lihtsalt nautida kohviku poolt pakutavat. Kui ma jätan atmosfääriga seotud emotsioonid kõrvale ja keskendun ainult etenduse sisule, siis on ikkagi tegemist 2017 aasta parima etendusega, mida ma näinud olen. Ja minusuguse kriitilise inimese poolt on see ikka väga suur tunnustus.

Lihtsalt minge lubage endale üks hea õhtu ja nautige teatrit. Triinu garantii on tagatud :)

Autor: Alan Ayckburn

Lavastaja: Roman Baskin

Kunstnik: Anu Lensment

Mängisid:

Kersti Kreismann - Delia

Andrus Eelmäe - Ernest

Hilje Murel - Kate

Tõnu Kilgas - Malcolm

Nele-Liis Vaiksoo - Jana

Roland Laos - Nick

Piret Krumm - Susannah

Karl Kalmet - Trevor

PS! Etendused toimuvad kuni 28.augustini ja piletid lähevad nagu soojad saiad. Seega soovitan huvilistel piletid kiiremas korras ära osta. Pileteid saatee osta nii Piletilevist kui ka Piletimaailmast.

Loe edasi

Ürgmees

29.juunil Vanemuise kontserdimajas Tartus

Pilt pärit internetist

Autor: Rob Becker
Lavastaja: Rein Pakk
Mängis: Jan Uuspõld

Ma olen siin blogis ka maininud, et kunagi oli "Ürgmees" mu lemmiketendus. Praeguses mõistes ei saa ma vist küll öelda, et tegemist oli lemmikuga, aga kuna ma siis käisin võrdlemisi vähe teatris ja ei osanud paremat tahta. Ma mäletan tookordsest etendusest, mida ma käisin vaatamas Võru Kultuurikeskuses "Kannel", et ma vaatasin reaalselt terve selle etenduse kõht kõveras ära. Lihtsalt nii naljakas oli, et naermisest jäi vahepeal hing kinni. Siis oli aasta 2004. Nüüd on aasta 2016 ja ürgmees lasti jälle lahti. Kui ma kuulsin, et "Ürgmees" tuleb uuesti, siis ma teadsin, et seda ma tahan näha. No vahel lihtsalt kulub korralik naermine ära. Nii ma siis ostsingi endale kohe pileti, kui avastasin, et Tartus etendus toimub. Pilet ostetud, hakkasin mõtlema, et äkki ei olnud see ikka hea mõte, sest viimasel ajal pole mulle Jan Uuspõllu monoetendused meeldinud. Oleks vist pidanud seda kõhutunnet ikkagi kuulama.

Ühesõnaga lavastuse mõte on rääkida, kui erinevad on mehed ja naised. Selleks võrreldakse nii mehi kui ka naisi erinevates situatsioonides ning vahel tuleb võrdlusesse appi salapärane ürgmees. Ma korraks mõtlesin etenduse ajal, et seda etendust oleks hea vaadata abielunõustamise olukorras. Et kuidas mehed ja naised ühest asjast võivad erinevalt aru saada, ning miks mees ja naine ühele samale sündmusele erinevalt reageerivad. Et kui seda lavastust vaadata, siis äkki mehed mõistavad naisi veidi paremini ja naised mehi. Sest need näited, mida lavastuses tuuakse on ikka päris tõesed. Eks see on tingitud sellest, et Rob Becker kirjutas näidendit kolm aastat ning selle aja jooksul uuris ta antropoloogiat, psühholoogiat, sotsioloogiat, mütoloogiat ja eelajalugu. Kuna lavastus jõudis esimest korda lavale 1991.aastal, siis on praeguseks juba 25 aastat möödunud ja aeg on muutunud. Tegelikult on palju vett merre voolanud ka sellest ajast, kui 2004 aastal lavastust Eestis mängima hakata. Kuigi praegusteks mängukordadeks on lavastust veidi kaasajastatud, siis mina ilmselt ei olnud selle lavastuse jaoks valmis. Jah, ma tunnen, et 26 aastaselt ei ole ma etenduse jaoks valmis, kuid 15 aastaselt ma olin valmis. Kummaline. 

Eks etenduses oli tõesti ka neid kohti, mida mina ära tundsin, et oh täpselt nii ongi ja korraks võttis muigama. Samas sellist kõht kõveras naermist ei toimunud. Vahel oli isegi kummaline tuima näoga saalis istuda kui kõik teised naerust rõkkasid. Minu jaoks oli "Ürgmees" väga pikalt monoetenduste võrdkuju. Ma arvasingi, et kõik monoetendused peavad sellised olema. Kuna viimasel ajal on neid monoetendusi ja stand up comedy´t tulnud nagu seeni peale vihma, siis mina tahaksin näha ühte korralikku psühholoogilist monoetendust. Vot see oleks tase. Minu peal lihtsalt enam ei tööta need naljad, et näitleja ütleb laval mõned roppused või imiteerib suguakti või teeb muud allapoolevööd nalja ja siis kogu saal rõkkab naerust. Jah, ma saan aru, et pubekana võib see tõesti naljakas olla, kuid et täiskasvanud iniemsed ka sellise asja peale naeravad. No natukene labane nali minu jaoks. Aga inimesi on erinevaid. 

Ma seekord ei saa Jan Uuspõllule otseselt midagi ette heita, sest ega tema teksti autor ei olnud. Ja ma saan temast ka aru, et kui inimesed kogu aeg nõuavad, et kuule tee nalja ja tee ürgmeest, siis ei jäägi lõpuks muud üle, kui teha. Minu ainsad naerukohad vist olidki siis, kui Uuspõld nalja tegi. Ses suhtes, et kui ta ise midagi tegi. Näiteks selles stseenis kus naised lähevad koos kartulikrõpse tooma. See tants oli väga tore. Kuigi rohkem meeldis mulle vist see taustamuusika koos selle tantsuga. Tõele näkku vaadates, siis Uuspõld on andekas ja see on hämmastav, kuidas ta poole sekundiga suudab mehest naiseks muutuda. Mul on siiski kahju sellest, et rahvale seostub ta naljaga, sest tegelikult on ta ju diplomeeritud draamanäitleja ja tal tuleb draamas mängimine ka väga hästi välja. Mind isiklikult jäid segama ka viimase aja telerollid. Kuidagi raske on ürgmeest vaadata, kui sa samal ajal näed enda ees Aleksandr Koshkinit. Või siis järgmisel hetkel on silme ees Jan Uuspõlluks maskeerunud Juss Haasma. Aga nagu ma ütlesin, siis see on juba minu probleem.

Ega ma pikemalt midagi öelda ei oskagi. Ma reaalselt olin etenduses pettunud, sest ma lootsin palju rohkemat. Saalis ringi vaadates, siis naeru oli küll kuulda, kuid minusuguseid tuimade nägudega inimesi oli veelgi. Samas oli minu ees üks vanem paarike, kus naine koguaeg mehele küünarnukiga ribidesse tagus, et kuule see on ju täpselt sinu moodi. Mu esimene mõte oli, et ma tõesti olen liiga noor ja vallaline, et seepärast ei tee etendus mulle nalja, sest mullihtsalt puuduvad kogemused. Samas meessoost inimestega olen kokku puutunud ja nagu ma juba mainisin, siis oli ka tuttavaid situatsioone. Nüüd jõudsin järeldusele, et kuigi etenduses väidetakse, et kõik mehed on sitapead ja mehed ning naised ongi täiesti erinevatest maailmadest ja käituvad täiesti erinevalt, siis päris nii see ikka pole. Ma tahan väita seda, et kõik asjad pole päris nii mustad ja valged nagu lavastuses räägitakse. Ehk siis need, kes saalis naersid, olidki need inimesed, kes end ära tundsid. Ja need kes koguaeg ei naernud olid siis need inimesed, kellele küll mõni situatsioon tuli tuttav ette, kuid kogu kupatus kiskus absurdseks. Ma ei taha kedagi otseselt solvata, aga mulle on mulje jäänud, et selliseid allapoole vööd komöödiaid käivadki vaatamas need inimesed, kes muidu teatrisse ei satu ja et saaks ka öelda, et ma käisin teatris ja olen kultuurne, siis nad lähevadki sellist allapoolevööd meelelahutust otsima.

Ma tahaksin siia ausalt kirjutada, et ärge te jumala pärast seda lavastust vaatama minge, et pärast kahetsete. Mina reaalselt istusin seal saalis ja mõtlesin, et millal see etendus nüüd ükskord ära lõpeb. Mina, kellele meeldib teatris käia, mõtlen et saaks juba teatrist minema. Samas oli mul just eelmisest õhtust väga hea teatrikogemus meeles, seega ehk oli asi selles. Aga kui keegi tunneb, et talle on Jan Uuspõllu senised monoetendused meeldinud, siis neile ilmselt meeldib ka "Ürgmees". Seega eks igaüks teeb oma otsused ja valikud ise, kuid mina võin öelda, et ma isegi kahetsen, et ma "Ürgmeest" vaatamas käisin. Nüüd on see ilus mälestus rikutud.

Loe edasi