Priit Pius ja Kait Kall stand-up komöödias "Midagi ikka"

 15. oktoobril 2021 Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Foto: Lavastuse reklaamplakat

Et kõik Agu Sihvka kombel ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et Priit Piusi ja Kait Kalli stand-up komöödia “Midagi ikka” on päris esimene stand-up, mida ma näinud olen. Eks ma Youtube´is olen mõnda Eesti kuulsate stand-up koomikute klippe ikka näinud, aga niimoodi täispikal etendusel viibida, oli esimene kord. Seega pole ma mingi selle žanri ekspert ja jagan lihtsalt enda emotsioone. Puhtalt ajaloolistel eesmärkidel, et mul tulevikus oleks endal hea lugeda ja meenutada, mida ma vaatamas käisin ja mis muljed tekkisid. Ärge siis siit mingit analüüsi oodake.

Tuleb arvestada sellega, et tegemist ongi puhtalt meelelahutusega ja ilmselt lähevad paljud teatriteadlased selle žanri puhul vaidlema, kas tegemist on teatrilavastusega või pigem kultuurietendusega. Mina isiklikult nimetaksin Kalli ja Piusi stand-up´i pigem ikkagi teatrilavastuseks, kuna mulle tundub, et tavaliselt on stand-up´is veidi rohkem improvisatsiooni ja päevakajalistel teemadel nalju. Jah, Kait Kall ja Priit Pius rääkisid väga palju poliitikast ja valimistest, kuid mulle tundus, et seoses valimistega toimub iga päev poliitikas nii palju sündmusi, mille üle saaks nalja teha. Praegu visati nalja pigem selliste sündmuste üle, mis on juba paar kuud vanad. Näiteks Jüri Ratas palke vedamas. See tekitas minus tunde, et naljad on varem valmis mõeldud ja neid väga ei uuendata, sest muidu oleks olnud väga kerge mõni eelmise päeva poliitilistest sündmustest sisse tuua. Samas, üritasid nii Kall kui ka Pius publikut kaasa haarata ja improviseerisid lähtuvalt publiku vastustest. Aga üldmulje oli minu jaoks ikkagi see, et tegemist on hoolikalt välja mõeldud ja proovides läbi harjutatud show-ga, kus kõik juhuslikuna näivad naljad ja tegevused on väga täpselt välja mõeldud ja planeeritud.

Show oli ilma vaheajata, kuid jagunes kaheks osaks. Esimeses osas oli laval Kait Kall ja teises osas Priit Pius. Kall rääkis lihtsalt erinevaid lugusid, lisaks poliitikale ka näiteks sellest, kuidas tema näitlejaampluaa on joodikute ja tolade mängimine. Teadupärast saab nooremaid inimesi (ja ehk ka teatud määral vanemaid inimesi) kõige kergemini naerma ajada igasuguste seksi naljadega. Ja seda teed otsustas ka Kall minna ning kui valimiste osa oli ammendunud, hakkas ta rääkima erinevatest poosidest ja lõpetas oma esinemise võrukeelse lauluga voodirõõmudest. Ma tahaks ainult seda teada, kas see laul on igal etendusel võrukeelne, või muutub murre vastavalt piirkonnale, kus nad parajasti esinevad. Sest Põlvas on loogiline, et inimesed saavad võru keelest aru, aga kas seda saavad aru ka inimesed Tallinnas, ma ei tea. Samas on Kall Võrumaalt pärit ja ehk rõhutabki oma päritolu just võrukeelse lauluga. Ma lihtsalt jäin mõtlema, et võru keele oskajad jah saavad laulu sõnadest aru ja see ajab neid naerma, kuid need, kes sõnakestki võru keelest aru ei saa, ei pruugi laulu kuuldes naljast ka aru saada. Igatahes minu jaoks jäi Kalli osa lavastusest veidi igavaks.

Oma etteastes rääkis Kall ka erinevatest teatrirollidest ja mainis, et sageli juhtub nii, et lavastus pole väga sisukas. Hetkel jäi mulle tunne, et Kalli enda etteaste oli praegu üsna samasugune sisutühi ülesastumine. Aga see on ainult minu arvamus. Ma usun, et kui näitlejad hakkavad ise stand-up´i tegema, siis järelikult on neile seda sel hetkel vaja ja neil on klassikalistest teatrirollidest kõrini. Peamine on see, et näitlejad ise saavad nautida ja oli näha, et Kall hakkas ise enda naljade peale veel rohkem naerma, kui publik saalis. Seega sai ta ise vähemalt nautida. Nagu ma slguses ütlesin, siis ma võin püstijalakomöödia osas veidi kriitiline olla, sest tegemist on minu jaoks harjumatu žanriga. Ühesõnaga ei ole minu arvmus puhas kuld, sest publik naeris päris korralikult saalis ja järelikult neile see meeldis.

Seevastu tegi Priit Pius sellist püstijalakomöödiat, mis ka minu maitsele nalja pakkus. Tema rakendas enda parodeerimise annet ja nii sai tema esituses kohtuda Jüri Ratase, Ott Kiivikase, Peeter Oja, Andrus Vaariku ja Arnold Rüütliga. Lisaks veel “Kevade” filmist tuntud Jorh Aadniel Kiir ja apteeker. Üldse pani Pius laval mängu kogu oma näitlejameisterlikkuse, sest tema kehastatud tegelased, mitte ainult ei seisnud ja rääkinud, vaid ka liikusid laval. Vaieldamatult jääb meelde Kiir, kes liikus nagu autotulede valgusesse eksinud metskits. Nagu sellest veel vähe oleks, tegi Pius paljudele esitatud stseenidele ka helikujunduse. Näiteks tuule vihisemine, Raudmehe filmist tuttavad heliefektid ja “Kevade” filmist tuntud kandlehelid.

Eks sellist tüüpi esinemine on raskem, sest lisaks lihtsalt naljade rääkimisele tuleb sul samal ajal laval liikuda ja oma häält ka rohkem pingutada, et eri tegelasi edasi anda. Aga publikule on need pingutused ka nauditavamad vaadata ja veidi kriitilisemal teatrivaatajal ei teki seda tunnet, et tegemist on järjekordse etteastega, mis on tehtud ainuüksi raha teenimise eesmärgil. Sest olgem ausad, kui tekib kuulutus, et kaks tuntud näitlejat (ma usun, et suur osa inimestest igas Eestimaa nurgas teab Kait Kalli ja Priit Piusi tänu telerile) teevad ringreisil mööda Eestit komöödiat, siis tulevad saalid üsna kergesti täis. Juba ainuüksi need nimed müüvad ja ma usun, et seda teavad näitlejad ka ise. Seega on eriti kiiduväärt, et Pius pakub publikule piletiraha eest lisaks lihtsalt naerule ka näitlejameisterlikku vaatemängu.

Kuigi ma läksin nüüd jälle veidi kriitiliseks, siis reedeõhtuseks meelelahutuseks oli stand-up igati sobilik viis. Ma usun, et Kalli ja Piusi koostöös leidsid erineva kultuurimaitsega ning erinevas eas inimesed midagi, mis neile huvi pakkus. Ja kui välja oli kuulutatud, et naerda saab, siis nii ka tõesti oli. Kuigi ma pean tunnistama, et ma siiski nii palju naerda ei saanud, et naerupisarad oleksid silmist voolanud ja kõht naermisest krampi kisuks. Aga ma nägin saalis väga mitmeid inimesi, kes naerupisaraid ära pühkisid, ning üksikutel vaikusehetkedel oli ikka saalist mõnda naerukrambi küüsi sattunud inimest ka kuulda. Järelikult on minul midagi viga, et ma nii palju ei naernud.

Nagu ma juba eespool kirjutasin, siis minu jaoks isiklikult päästis selle õhtu Pius. Ärge saage valesti aru, ega Kallil ka midagi viga ei olnud, aga ainult tema etteaste üksinda oleks minu jaoks veidi lahjaks jäänud. Ja stand-up´i pealkiri “Midagi ikka” viib mind paratamatult mõttele, et ehk oligi tegijatel teadlik plaan, et igaüks midagi ikka sellest õhtust enda jaoks sobivat leiab. Ja nii see kindlasti oli. Kes nautis soojendusesinejat Kait Kalli ja kes peaesineja Priit Piusi, aga igaüks leidis oma ja sai naerda.

Loe edasi

Mineku eel

11. septembril 2019 Sadamateatris (Draama 2019 raames)

Me arutasime just koolis, et Tallinna Linnateatri nimi mõjub inimestele kuidagi eriliselt. Nende väikeste saalide tõttu on pileteid vähe saada ja kui midagi on defitsiitset, siis seda just inimesed tahavadki. Kuigi ma olen kindel, et Tallinna Linnateatris käiakse ikkagi rohkem selle pärast, et seal on äärmiselt head näitlejad, lavastajad, kunstnikud jne ning neil on väga hea repertuaar, mitte selle pärast et sinna on raske pileteid saada. Seda erilisem on see tunne, kui sa lõpuks saad jälle mõnda Tallinna Linnateatri lavastust näha. Ma pean tunnistama, et nendel vähestel kordadel kui ma olen Tallinna Linnateatri lavastusi näinud, on mul väike võidurõõm sees olnud. Isegi siis, kui lavastus pole mulle päris meeltmööda olnud. Seega midagi erilist seal Tallinna Linnateatris ikkagi toimub.

Sel korral läksin aga veidi suurema elevusega etendust vaatama kui varem. Nimelt mängib selles lavastuses Elisabet Reinsalu, kelle suur fänn ma kunagi nooruses olin. Siiani polnud mul õnnestunud teda teatrilaval näha, seega nüüd on ka see kunagine unistus täidetud. Lisaks kuulsin vahetult enne etenduse algust lavastuse kohta ülivõrdes kiidusõnu. Pole siis imestada, et mu ootused olid väga kõrged. Ma usun, et kui saalis oleks valge olnud, oleksid mu kõrval istuvad inimesed mind kummaliselt vaadanud. Kui ma väga elevil olen, siis on mul alati mingi kummaline muie näos. Ja just selle muigega ma sel korral seal Sadamateatri saalis istusingi.

Oodates etenduse algust sain veidi rohkem lavakujundusse süveneda. Tundub, et sel korral jäigi mind kõige rohkem lavakujundus häirima. Kui eeslavale oli püsti sätitud täiesti tavaline tuba, millest pääses aeda, siis just see aed oligi see mis mind häiris. Aia ja toa vahel oli ka kitsastest klaasribadest sein, mis oli mõnest kohast ilma klaasideta. See sein tegi minu jaoks tausta liiga kirjuks. Silmad väsisid veidi sellest kirjususest ära. Samas andis see sein jälle edasi veidi ajale jalgu jäänud maja sisemuse hõngu. Seda viimast ilmselt oligi kunstnik taotlenud.

Seevastu vihm, mis reaalselt aeda sadas oli väga huvitav. Tavaliselt antakse vihmasadu ikka ainult heliefektidega edasi, mitte ei saja teatrisaalis laest päriselt vihma. Sel korral vist oli tegemist küll mingite graanulitega, kuid kaugelt vaadates oli ikka väga vee tunne. Peale seda vihmasadu läks etendus juba täie hooga lahti ja imekombel ei häirinud sein mind enam üldsegi. Ma elasin loosse nii sisse, et ei oska isegi täpselt kirjeldada mis videod tagataustaks jooksid. Ma mäletan, et seal olid mingid lilled või rohuaas, aga mis täpsemalt, seda ei mäleta. Küll aga paistis ühes lavanurgas olev must sein näitlejaid häirivat. Oli aru saada, et lava oli väljasõiduetenduse jaoks veidi kohendatud, sest ühel korral koperdas Sandra Uusberg seina vastu ja lõpus kõndis Priit Pius peaaegu täie hooga vastu seda musta seina.

Kui ma juba põgusalt näitlejaid mainisin, siis tuleks vist kohe ka veidi rollidest rääkida. Loo keskmes on leseks jäänud mäluhäirega endine menukirjanik André (Andrus Vaarik), kelle harjumuspärast elu tulevad seletamatul põhjusel sättima tema tütred Anne (Elisabet Reinsalu) ja Élise (Sandra Uusberg). Kohati tundus mulle nagu Andrus Vaarik oleks André rolli kergekäeliselt suhtunud. Puudus igasugune emotsioon ja tekst oli monotoonne. Seevastu André monoloog kus ta küsib: „kus mu koht on?“ oli hingematvalt emotsionaalne. Alles siis sain aru, et tegelikult oligi monotoonne tekst Vaariku ülimalt täpse rollisoorituse osa. Peaksin ma ju oma kokkupuudete põhjal teadma, et mäluhäirega inimestel sageli ei olegi võimalik emotsioone näost välja lugeda ning mõningate haiguste puhul võib ka nende kõne monotoonseks muutuda. Ja mida edasi lugu läks, seda kaasahaaravamalt André segasusseisundid mind endasse haarasid. Kuid kõige lemmikumateks jäid siiski tema eksistenstsiaalse sisuga väljaütlemised.

Kohati oli lausa raske aru saada, mida André mälupiltidest peaks uskuma ja mida mitte. Kogu lavastuse põhiküsimuseks ongi inimese mälu ja selle vingerpussid. Kuidas muidu on võimalik et ema (Anne Reemann), kelle matused olid alles hiljuti olnud, on nii tõeliselt meie ees, et kohati hakkab tunduma justkui oleks hoopis André see, keda hiljuti maeti. Loo teevad keeruliseks ka tütred Anne (Elisabet Reinsalu) ja Élise (Sandra Uusberg), kes ühel hetkel räägivad isaga just siin ja praegu ning järgmisel hetkel teevad nad seda sama emaga. Katsu siis aru saada, kas tegemist on praeguse hetke või minevikumeenutusega.

Sellest, et aegruum nihkub kogu loo jooksul omasoodu, sain aru stseenis kui André kohtus oma armukesega (Ursula Ratasepp). Armuke saabub koos pojaga (Priit Pius) ja hakkab meenutama, kuidas ta Andréga kohtus. Järgmisel hetkel istub tugitoolis selle sama eaka daami asemel noor siresäärne neiu ja teeb äärmiselt võrgutavaid liigutusi. Lahkudes vajab eakas armuke liikumiseks kepi tuge, mis vaevalist ja ebakindlat sammu veidigi toetaks. Selle ülinauditava muutumise tõttu sai Ursula Ratasepp minu lemmikuks sel korral. Kõik need liigutused, kehahoiak ja hääl olid lihtsalt kirsiks tordil. Kohati oli mul tunne justkui tegemist oleks mingi nõiaga, kes su oma häälega lihtsalt ära hüpnotiseerib. Ja neid graatsilisi liigutusi ei ole võimalik kirjeldada, neid peab oma silmaga nägema.

André armuke mõjus ka Madeleine´le (Anne Reemann) väga huvitavalt. Nimelt seda liikumist, mida Anne Reemann tegi sel hetkel kui selgus, et turul kohatud daam on André armuke, ei ole samuti võimalik sõnadega kirjeldada. Sirbis ilmunud arvustuses nimetas Meelis Oidsalu seda liikumist meeldejäävaimaks numbriks nüüdistantsu ajaloos. Ühteaegu võttis see vaatepilt mind õhku ahmima kuid teisest küljest oli see nii naljakas, et raske oli pisaratest märgi silmi piisavalt fokuseerida, et toimuvale keskenduda. Kogu ülejäänud roll oli Anne Reemannil samuti väga detailselt läbi mõeldud. Ma nautsin iga tema liigutust ja kui vähegi võimalik, üritasin oma pilku ainult temal hoida. Südamepõhjani liigutas mind ka Reemanni ja Reinsalu laulu ümisemine. Mulle igatahes tundus, et tegemist oli Edith Piaf „Non je ne regrette rien“ looga. Ja see lugu paneb mind alati end kuidagi eriti melanhoolselt tundma.

Seega pole mingi ime, et Priit Piusi, Elisabet Reinsalu ja Sandra Uusbergi rollides ma midagi nii kaasahaaravat ei leidnud (kui see Reinsalu laulmine koos Remmanniga välja jätta). Mul lihtsalt ei jätkunud nende jaoks silmi. Ometigi ei tähenda see, et nad oleksid oma rollid halvasti teinud. Mulle lihtsalt tundub, et lavastaja või autor ei pidanud nende kehastatud tegelasi loo seisukohast nii olulisteks. Nii teevad nad kõik väga head rollid, kuid mitte midagi sellist, mida ma ka aastate pärast mäletaksin. Nemad on pigem need, kelle najale kogu lavastustervik toetub. Just nemad üritavad publikut sellest mälestuste virr-varrist läbi juhtida, libisedes aeg-ajalt ka ise mälestustesse. Nemad on publiku jaoks justkui üksik selgusehetk, millele saab alati kindel olla, kuid mis ei paku sulle kustumatuid mälestusi.

Just selle suurepärase ja tugeva trupi pärast soovitaksin lavastust vaatama minna. Kindlasti sobib lavastus neile, kes soovivad teatris kaasa mõelda ja ei karda väikest mentaalset segadust. Sest ma olen üsna kindel, et mingil hetkel ajab laval toimuv iga teatrivaataja segadusse ja mõtlema selle üle, et mis seal just toimus. Ja kuna lavakujundus on tumedates toonides, siis kõlama jääb pigem lavastuse süngem pool. Kes helget ja rõõmsat lavastust soovib, siis neile ma seda lavastust ei soovitaks.

Lõpetuseks annaksin soovituse teatrisse minna täis kõhuga, kuna laval tehakse süüa. Olgugi, et söögiks on toored paprikad, porgandid, sibulad, seened, petersell jne, siis tühja kõhuga mõjub juba sibula ja sidruni lõhn äärmiselt isuäratavalt. Ja kui te veel näete kui vihaselt Anne Reemann porgandeid koorib või kui kirglikult Elisabet Reinsalu peterselli hakib, siis teil lihtsalt läheb kõht tühjaks.

„Mineku eel“ on siiani minu meelest kõige parem lavastus, mida ma Tallinna Linnateatris näinud olen. Aga mul on mingi eriline tõmme perekonnalugude poole, eriti kui need pole päris otse jutustatud ja sa pead enda fantaasiat ja halle ajurakke kasutama, et laval toimuvast aru saada.

Autor: Florian Zeller

Lavastaja: Hendrik Toompere

Kunstnik: Jaanus Laagriküll

Mängisid:

Andrus Vaarik – André

Elisabet Reinsalu – Anne

Anne Reemann – Madeleine

Sandra Uusberg – Élise

Ursula Ratasepp – Naine

Priit Pius – Mees

* – päisepilt on pärit Tallinna Linnateatri koduleheküljelt

Loe edasi

Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus

9.septembril 2016 Tartu Ülikooli kirikus (Tallinna Linnateatri külalisetendus)

Foto: Siim Vahur. Foto pärit Tallinna Linnateatri koduleheküljelt

Autor: Tiago Rodrigues
Lavastaja: Diana Leesalu
Mängisid:
Hele Kõrve - Kaelkirjak
Indrek Ojari - Judy Garland (mängukaru)
Priit Pius - Panter, peaminister, politsei, pangatöötaja, vanamees
Margus Tabor - isa, Tšehhov

Ilmselt on kõik teatrihuvilised ja ka mitte nii suured teatrihuvilised kuulnud seda, kui raske on pileteid Tallinna Linnateatrisse saada. Mina olin ka kuulnud, kuid mul pole siiani olnud konkreetselt sellist mõtet, et ma pean nüüd Tallinna Linnateatrisse saama. Jah, mulle meeldib teater, kuid siiani olen rohkem keskendunud kättesaadavale teatrile ja lähen teatrisse siis kui tuju tuleb. Kuuldavasti Tallinna Linnateatrisse minekuks tuleb teadud päeval ja teatud kellaajal kas arvutis piletiostuks valmis olla, või siis seista kohapeal pielti järjekorras. Mina pole aga kummakski veel valmis. Viimasel ajal olen siiski rohkem hakanud aega planeerima ja teatrit laiemalt vaatama. Ilmselt ka seetõttu, et teatrihuvi on viimasel ajal veelgi kasvanud. Ja kui ma nägin, et Tallinna Linnateater tuleb teatrifestivali DRAAMA 2016 raames Tartusse ja et piletid tulid just müügile, siis ma ostsin ilma mõtlemata endale pileti ära. Ma isegi ei tea, kas lavastus ise mulle huvi pakkus, küll aga tahtsin ma seda paljukiidetud Tallinna Linnateatrit näha. Või õigem oelks öelda, et nende lavastust, sest neil pidid kõik lavastused suurepärased olema. Olgugi, et ma ei saanud nende majas käia, kuid etenduse väärtust ei tohiks see ikkagi kahandada. Nüüd jagan siis enda muljeid.

Lavastusest teadsin ainult niipalju, et lugu räägib ühest väikesest tüdrukust, keda kutsutakse kaelkirjakuks ja kellel on eriti ropu suuga mängukaru. Nii nad siis kahekesi lähevadki laia maailma rändama. Pole nagu päris minu teetass, aga mine sa tea. Igatahes olin ma väga elevil, kui saalis hämarduma hakkas ja etendus algas. Eks ma ikka lootsin elu parimat teatrielamust. Umbes viie minuti pärast peale saali hämardumist oli mu esimene mõte, et kui kogu etendus niimoodi edasi läheb, siis ma ei suuda etendusse süveneda. Nimelt rääkis etenduse peategelane loo alguses ainult sõnu seletades. Näiteks "See on mees, kes on minu isa" ja seejärel defineeris sõna "isa" ja "mees" sõnastiku abil. Ja nii seletas ta kõiki sõnu tükk aega. Tegelikult seletas Kaelkirjak läbi etenduse sõnu. Selline pidev sõnade seletamine nõudis aga pidevat mõttetööd ja niiviisi oli üsna keeruline etendust jälgida. Samal ajal oli laval ka tüdruku isa ja ma juba lootsin, et isa saab ka midagi öelda. Lihtsalt selleks, et näha kas isa räägib samuti sõnu seletades või mitte. Aga sel hetkel ei rääkinud isa sõnagi, vaid tütar seletas et siin nad kõnnivad isaga tänaval ja sellised on isa sammud ja sellised on tema sammud jne. Kusjuures samal ajal seisid näitlejad laval lihtsalt paigal ja kõik helid tulid lindilt. Lõpuks ikka hakkas isa ka rääkima ja rääkis täitsa normaalse inimese moodi. Ma tegelikult harjusin päris kiiresti selle sõnade seletamisega ära ka ja suutsin veidi sügavamale lavastusse vaadata. Selles suhtes sügavamale, et sain aru, mis toimub. Lihtsalt alguses ma püüdsin pingsalt meelde jätta, et mis see lause algus oli, et siis pärast lause lõpust aru saada. Aga nagu ma ütlesin, siis varsti ei pidanudki väga pingutama ja paratamatult hakkas mõte etenduse ajal kaasa mõtlema ja vahel ka omasoodu jooksma (õnneks ikka lavastuse teemadel).

Nii ma suutsingi päris mitmel korral saalis märgade silmadega istuda. Mul viimasel ajal midagi tõsist viga, sest ma võin telekast juhtuda ka Rosamunde Pilcheri seebikate peale ja siis töinama hakata. See pole ju normaalne. Lihtsalt see, kuidas väike tüdruk oma ema taga igatses läks kuidagi mulle hinge ja see stseen kuidas isa kujuteldava? emaga suhtles oli nii südamlik. Või siis see, kui Kaelkirjak kodust ära põgenes ja alguses oli hõissu täis, kuid siis avastas et ta on täiesti üksinda võõras kohas ja ta tahaks tegelikult koju tagasi. Eks meil kõigil on selliseid hetki olnud. Teate küll, kuidas vanematega tülli lähete ja siis tekib tahtmine kodust ära joosta. Siis sa võid kasvõi paarisaja meetri kaugusele kodust jõuda ja end puude alla ära peita ja mõtled, et küll oleks tegelikult hea kodus oma voodis või ema/isa kaisus olla. Ma usun, et kõigil on selliseid hetki olnud. Mulle igatahes läksid need hetked lavastuses eriti südamesse ja mulle tundus, et lavastus on päris minu masti, et veidi psühholoogiline ja perekonnadraama jne. Siis ilmus aga välja ropendav karu, kelle sõnavara koosnes põhiliselt sellistest sõnadest nagu: fakk, persse, türa, vittu jne. Mulle see ei pakkunud mingit pinget ja ma vist istusin suhteliselt tuima näoga sel hetkel saalis, kui kogu ülejäänud saal nende roppuste ajal naerust rõkkas. Mu kõrval istus üks mees, kes tegelikult ülejäänud aja kinniste silmadega istus, aga kui karu ropendama hakkas, tegi silmad lahti ja naeris. Siis ma mõtlesin küll, et kui lihtne seda eestlast naerma on saada. Lihtsalt ropenda veidi ja ongi komöödia olemas. Tegelikult ma naersin ka ikka seda karu, või rohkem tema miimikat. Seda oli lihtsalt nii tore vaadata, kuidas Indrek Ojari kehastatud karu äärmiselt tülpinud või imestunud nägusid tegi. Kuigi ma oleksin vist rohkem naerda saanud, kui karu kogu etenduse oleks vait olnud ja lihtsalt pantomiimi teinud. 

Ühesõnaga Indrek Ojari mängis väga hästi ja kui karu poleks nii ropu suuga olnud, oleks ta minu lemmik olnud. Ilmselt seetõttu, et see karu kostüüm oli juba nii armas. Parajalt karvane ja kohev, et tekitas tahtmise teda paitada ja kallistada. Sellise karvase kostüümiga soojas ruumis viibida pole eriti kerge. Juba selle eest plusspunktid Indrek Ojarile. Siiski minu südame võitis ta oma miimikaga, sest minu jaoks on tähtis, et näitleja suudaks end väljendada ka ilma sõnadeta. Nagu ma ütlesin, oleks karu võinud täiesti vait olla ja ma oleks ikka suurepäraselt aru saanud mida ta mõtleb või asjast arvab. Samuti meeldis mulle Hele Kõrve kehastatud Kaelkirjak. Selle veidi rohkem kui kahe tunni jooksul nägingi ma laval 9-aastast tüdrukut, mitte 36-aastast näitlejat, kes üritab mängida 9-aastast tüdrukut. Minu meelest kõik näitlejad ei saa sellega hakkama, et väikest last nii usutavalt mängida. Olles samal ajal enda vanuse kohta tark, järgmisel hetkel igatsedes oma ema või isaga tülitsedes jalgu vastu maad trampides jonnida. Täpselt nii need lapsed teevad ja Hele Kõrve mängus oligi 9-aastase lapse käitumine, mitte täiskasvanud naise kohmakas püüe näida lapsena. Lausa uskumatu ümberkehastumine. Eriti meeldis mulle see kontrast, mis tekkis kui etenduses oli 9-aastane laps, aga etenduse lõpus tuli kummardama 36-aastane näitleja. Ometigi kostüüm ja soeng ja kõik oli sama, aga vahe oli silmaga nähtav. Margus Tabor isana meeldis mulle samuti, kuigi ma oleks isa puhul tahtnud veidi rohkem erinevaid karaktereid näha. Mu lemmikhetk oli vist see, kui isa Kaelkirjaku peale karjus. Selles karjumises oli oma naise kaotanud töötu mehe kibedus ja mure kuidas ta üksinda tütre kasvatamisega hakkama saab. Kaua ma ikka seda armastavat isa vaatan, kes korrutab, et kõik läheb hästi. Seepärast oleksingi Margus Tabori isa rollis veidi rohkem erinevaid varjundeid tahtnud näha. Minu jaoks neljast näitlejast kõige nõrgemaks jäi Priit Pius, kes kehastas erinevaid tegelaskujusid, kellega Kaelkirjak oma seikluse jooksul kokku puutus. Vanamehe jaoks oli Pius minu jaoks liiga noor, kuigi vanainimese häält suutis ta hästi teha. Panter ja pangatöötaja ja politsei olid kuidagi üsna ühte tegu ja veidi tuimad. Ma oleks rohkem karakterit näha tahtnud. Samas peaministri rollis oli karakterit, kuid mulle tundus nagu Pius parodeeriks Rein Langi. Ma oleks mõnda teistsugust poliitikut näha tahtnud. Samas poliitikud on oma olemuselt kõik samasugused. 

Kuigi kui sisupoolest norida, siis see viimati mainitud peaminister oli veidi kahtlane kuju. No ma tahaks näha ühte poliitikut, kes laseb lapse enda kabinetti. Või üleüldse kuidas on nii lihtsalt võimalik valitsusse sisse saada. Annad 100 rubla ja oledki valitsuses sees. Kas Venemaa on tõesti nii võimas, et vene rublad suudavad ükskõik mida? Või oli mõeldud seda, et altkäemaksu eest on kõik võimalik? Või oli see lihtsalt üks hea fantaasia? Mulle meeldib kui asjad on loogilised. Samuti jäi mulle segaseks see koht, kui Kaelkirjak tahtis panka röövida ja politsei tüdruku isale sellest teatada soovis. Ilmuski kohale isa, kes tutvustas end Anton Tšehhovina. Ma alguses mõtlesin, et isa lihtsalt saigi Tšehhovi rolli mõnes näitemängus ja seepärast tutvustas end Tšehhovina. Tuli välja, et tegemist oli päris Tšehhoviga, mis polnud aga üldse loogiline. Ma ei saa siiani aru, et mismoodi see Tšehhov ilmus ja miks ta vajalik oli või mida ta sümboliseeris. Selliste utoopiliste sisupöörete põhjal on mul tunne, nagu ma oleks mõnda lastelavastust käinud vaatamas. Ilmselt jääb paljudele lugejatele ka mulje, et tegemist oli lastelavastusega, et väike tüdruk ja tema kaisukaru ja üsna utoopiline sisu. Ometigi oli lavastus alla 14-aastastele keelatud. Ma ei usu, et see oli keelatud ropendamise tõttu, sest ilmselt on kõik tänapäeva lapsed neid sõnu kuulnud. Või oli see keelatud seetõttu, et teksti oleks lastel olnud keeruline jälgida? Ma päris täpselt ei saagi sellest aru, miks see keelatud oli. Ühesõnaga ma olen vist teatri jaoks ikka rumal inimene, et mitte millestki aru ei saa. Samas peaks teater olema ju üles ehitatud selliselt, et kõik inimesed aru saaksid. Või on see minu häda, et ma loen koguaeg teatriraamatutest, kuidas Nõukogude ajal olid lavastustes peidetud sõnumid ja siis ma arvan, et ka praegu peab igal lavastusel varjatud sõnum olema. 

Ühesõnaga mina ei saanud saalis istudes küll kuidagi sellest aru, et Tallinna Linnateater teistest teatritest kuidagi parem oleks. Võib-olla on asi selles, et nad ei olnud oma kodusaalis ja juba seal keskaegses majas viibimine teeb lavastused erilisemaks? Või ongi inimestel lihtsalt arvamus, et Tallinna Linnateater on Eesti teatri lipulaev ja ainult seal peabki teatris käima? Või sattusin ma ühte mitte väga head lavastust vaatama? Jah, näitlejad mängisid väga hästi ja tõesti igas teatris nii head näitlejatööd ei näe. Samas näidend, kui selline ise jättis mind veidi ükskõikseks, sest minu jaoks olid paljud asjad veidi ebaloogilised. Aga see selleks. Igatahes heli- ja lavakujundus oli väga hea. Ma pole vist varem ühtegi teist lavastust näinud, kus on heli- ja valguskujundus näitlejatega võrdsed. Reaalselt võisidki näitlejad laval lihtsalt seista, kuid kogu see lavakujundus ja heli kandsid mind täpselt sinna metroosse, kooliõuele, panka, linnatänavatele või valitsusse. Ma kahtlustan, et Tallinna Linnateatris on lihtsalt nii head lavastajad, kes suudavad lavale luua ühtse terviku, kus inimesed, lava, muusika ja valgus loovadki etenduse. Mitte ei üritata etendust üles ehitada ainult inimestele, nagu seda paljud lavastajad teevad. Kui lavastuse tekst oleks rohkem minu maitse olnud (näiteks mõni Ameerika perekonnadraama), oleks ilmselt tegemist olnud minu ühe parima teatrikülastusega. Kahjuks seekord polnud lugu päris minu jaoks. Siiski peaks proovima tulevikus mõne Elmo Nüganeni lavastuse ära vaadata ja äkki ma siis enam mõnda teist teatrit peale Tallinna Linnateatri ei külastagi.

Tegelikult ma lugesin nüüd kogu oma postituse üle ja ilmselt ikkagi ei ole see lavastus lastele sobiv. Mingil määral oli lavastuses parasjagu irooniat täiskasvanute üle, millest lapsed aru ei saaks. Näiteks see, kui lihtne on elu ühe 9-aastase tüdruku arvates. Ta ei tule selle pealegi, et maailmas on pahasid inimesi ja et kui pank lubab kõik soovid täita, siis nii see peakski olema. Mitte, et pank lubab näiteks unistuste kodu, aga siis selgub, et kodu jääbki ainult unistuseks, sest sul peab endal ka piisavalt raha olema. Sageli elame meia täiskasvanud ise oma elu palju raskemaks ja keerulisemaks, kui see väärt on. Vahel on hea kõrvaltvaatajana vaadata, kuidas lapsed elu näevad ja siis proovida ise selle järgi elada. 

Mina igatahes sain lavastusest positiivsust ja edaspidi üritan hoida seda suhtumist, et klaas on pooltäis, mitte pooltühi ja kõik läheb veel hästi. Mulle lavastus vist tegelikult meeldis, sest neid lavastusi on vähe, mille teksti ma pärast lugeda tahan, kuna lavastuses on liiga palju häid tsitaate, mida igapäevaelus kasutada saaks. Siin lavastuses oli ridamisi häid ütlusi, aga mulle ei jäänud ükski meelde.

Rohkem infot lavastuse kohta saab Tallinna Linnateatri koduleheküljelt.

Loe edasi

MTÜ Kell Kümme "Armastus ei hüüa tulles"

16. veebruaril 2016 Tartu Sadamateatris

Pilt pärit MTÜ Kell Kümme koduleheküljelt

Autor: John Patrick
Lavastaja: Roman Baskin
Mängisid:
Priit Pius - Skipper
Linda Vaher - Mac

Seekord sattusin teatrisse jälle ilma suurema planeerimiseta. Umbes kuu tagasi sirvisin Vanemuise mängukava ja nägin, et MTÜ Kell Kümme annab Vanemuises külalisetenduse. Siis olin ma veendumusel, et seda lavastust ma vaatama ei lähe. Miks? Sest kunagi kui see lavastus alles esietendunud oli, siis sattusin ma seda lühitutvustust lugema ja olin veendumusel, et mingit noortejama ma küll vaatama ei lähe. Jah, ma tean ise ka, et ma olen noor, kuid see lavastus tundus minu jaoks rohkem varateismeliste teema olevat. No ja tegemist on ju täiesti ehtsa komöödiaga. Ja mina komöödiaid ei vaata, sest tavaliselt ei paku need mulle mingit lõbu ja naudingut. Ometigi nüüd ma sellest lavastusest kirjutan. Mis siis vahepeal juhtus? Juhtus see, et mul on koolis ühe lavastaja kohta vaja väike töö kirjutada, ning mida rohkem sa selle lavastaja töid näinud oled, seda parem. Siiski on osad lavastajad, kellest me koolis räägime ja kelle kohta seda tööd teha ei tohi. Seega tekkis mul Lavastajaraamat II lugedes idee, et teeks oma töö Roman Baskinist. Ja see oligi peamine põhjus, miks seda lavastust ikkagi vaatama otsustasin minna. Nüüd on õige aeg üles tunnistada, et see teatrikülastus oli ainuõige otsus. Mina jäin igati rahule ja siiamaani on tegemist minu selle aasta vist ühe parima teatrikülastusega. Aga alljärgnevalt kõigest lähemalt.

Ma ütleksin, et tegemist on romantilise komöödiaga. Lugu räägib ühest noormehest ja neiust ning nendevahelise armastuse tekkimisest. Päris detailselt ei taha kõike lahti kirjutada, mis seal täpselt juhtub, sest muidu pole nendel huvitav, kes tahavad veel seda lavastust vaatama minna. Skipper on seiklejahingega poiss, kes on armunud ülikoolis õppivasse Mac´i. Samas on noortel armastuse osas täiesti erinevad arusaamad. Skipperi arvates on armastuse aluseks seks, kuid Mac arvab, et armastus ja suhe peaksid põhinema hoopis millelgi muul. Igatahes ühel hetkel avastab Mac, et Skipper on tema juurde sisse kolinud ja siis hakkab jadamisi sekeldusi juhtuma. Nii nagu komöödiates ikka. Enamasti põhineb huumor asjade valesti tõlgendamisel ja suuresti on tegemist situatsioonikomöödiaga. Hoolimata Skipperi pingutustest jääb Mac endale kindlaks ja ei ole nõus Skipperiga magama. Kuni ühel hetkel avastab Mac, et tal on Skipperi vastu tunded. Siiski läheb veel veidi aega, enne kui ta seda endale ja Skipperile tunnistada julgeb. Ja etendus lõppebki sellega, et noored on omavahelised probleemid lahendanud ja leiavad end koos voodist.

Kui keegi nüüd sellest viimasest lausest mingi erilise seksuaalse alatooni või lausa porno välja suudab lugeda, siis ma võin kinnitada, et nii see kohe kindlasti ei olnud. Jah, etendus oli vist alla 6-aastastele keelatud, kuid pigem on see selle temaatika pärast. Midagi pornograafilist seal ei ole ja jutt päris "augu" ümber ka ei keerelnud. Pigem oligi minu jaoks läbi huumoriprisma lähenetud nendele igipõlistele probleemidele, millega noored esimese armastuse puhul kokku puutuvad. Samas võivad sellised meeste ja naiste omavahelised probleemid eksisteerida ka vanadel abielupaaridel. Seega ma usun, et lavastust oli päris huvitav vaadata ka neil, kes veidi vanemad kui 26 eluaastat (lavastuse sisututvustuses on toodud välja, et etendus on mõeldud eelkõige 16- 26 aastastele) on ja äratundmist oli ikka päris palju. Minu meelest on see nii igapäevane, kui erinevalt mehed ja naised võivad ühte ja sama probleemi näha, ning kes mida tähtsaks peab. Või milliseid ohvreid on mees naise nimel tooma, kuid iseasi on see, kas naised suudavad nende ohverduste suurust hinnata või mitte. Ma usun, et lavastuses oli selliseid hetki hulgim, millega teatrikülastajad end samastada said ja mõtlesid, et oh see situatsioon on täpselt nagu minu elust. Seega tegemist oli minu arvates romantilise komöödiaga, mis pärit elust-enesest. See on ehk ka üks põhjus, miks ta mulle nii palju meeldis. Ilmselt kui see komöödia oleks põhinenud jaburatel situatsioonidel ja sekeldustel (nagu tavaliselt suurem osa komöödiaid põhineb), siis poleks see mulle ka ilmselt nii palju meeldinud.

Kindlasti oli oma osa ka näitlejatel. Mõlemad osatäitjad olid noored ja minu meelest igati hästi valitud. Jah, kes meist ilmselt ei teaks Priit Piusi, kuid samas suutis ta oma rolli nii hästi mängida, et oli selles igati usutav. Minu puhul on tavaliselt see viga, et kui ma näitlejat kusagilt telest tean, siis hakkavad need telerollid mind teatris häirima, kuid Priidu puhul seda ei olnud. Linda Vaheri puhul oli selles suhtes kergem, et tema pole nii palju teles figureerinud. Eks ma ikka olin teda kunagi lapsena ETV ekraanil "Pätu"-s näinud ja teadsin, kellega tegemist on, kuid nüüd hilisemal ajal polnud ma teda teles näinud. Mul oli seetõttu võib-olla teda Mac´i rollis lihtsam vaadata, aga mängis ta ka väga hästi. Võib-olla oligi see Roman Baskinil taotluslik, et enesekindlat poissi panna mängima ehk veidi nö "tuntum" ja suurema ekraanikogemusega näitleja, et tema enesekindlus veidi loomulikum oleks. Ja siis talle vastukaaluks tütarlaps, kes pole nii enesekindel ja kellel on elus teised väärtushinnangud. Minu jaoks see kombinatsioon töötas väga hästi. Kuigi ma alguses olin veidi skeptiline, sest mulle tundus, et need noored ei oska üldse mängida. Selles mõttes, et mulle tundus see nende näitlemine kuidagi ülepingutatud ja nagu oleksid nad üle näidelnud. Lisaks ei saanud ma alguses tekstist eriti aru. Aga see oli vist esimesed viis minutit. Eks see võis olla neil ka selline sisseelamise periood seal võõral laval. Sest edasi läks etendus väga hästi ja näitlejate omavaheline keemia pääses valla ning laval toimuv tundus igati loomulik.

Lisaks kahele näitlejale, oli laval tegelikult ka kolmas tegelane - koer Skipper. Kohe alguses, kui see koera teema sisse tuli ja koer lavale toodi, siis ma arvasin, et tegemist on tavalise mängukoeraga. Nii juhtub, kui sul istub mingi pikk mees ees ja sa näed osaliselt ainult koera saba. Ja see saba oli täpselt nagu mul kodus ühel mängukoeral, ilmselt sealt ka see arvamus. Ning tavaliselt ju etendustes päris loomi väga ei kasutata, seega üsna loogiline järeldus. Sellest, et tegemist on päris koeraga, sain ma aru alles siis, kui see koer mingil hetkel haukuma hakkas. Haukumiseks on seda häälitsemist vist natuke palju kutsuda, sest tegemist oli väikese koerakesega, kelle haukumine meenutas mulle rohkem pardi prääksumist. Mitte, et ma koera kuidagi solvata tahaksin. Väga armas koer oli ja igati tubli, et laval ilusti püsis ja end publikust väga häirida ei lasknud ning talus seda ühe sülest teise sülle käimist ning kastis istumist. Oleks ma varem teadnud, et etenduses päris koer on, siis oleks koerale kingituse viinud. Ma hakkasin nüüd natukene seoses oma iseseisva tööga mõtlema sellele, et Baskinil ongi komme vist etendustesse selliseid nunnumeetreid sisse võtta. Näiteks "Augustikuu teemaja"-s oli tegelaseks kits, siis "Vihurimäe"-s oli hobune, "Miljonite lemmik"-s küll looma ei olnud, aga seal olid kaks väikest ja tublit last ning kallis Porche. Ühesõnaga üsna palju päris elu. Lisaks loomale andis etenduses päris elu edasi ka ehtne vee keetmine ja makaronide praadimine laval. Kogu saal täitus makaronide lõhnaga. Ja mulle sellised nö "nunnumeetrid meeldivad", sest alati on huvitav jälgida mis suunas etendus läheb, sest teadupärast loomi ja väikseid lapsi on üsna raske kontrollida. Samuti meeldib mulle kogu see päriselu seal laval, sest see aitab näitlejal emotsioone ja tegelaskuju paremini edasi anda, ning samas on publikul kergem loo sisse minna.

Vot selline see koer oligi. Pilt pärit MTÜ Kell Kümme kodulehelt.

Kokkuvõtteks soovitan ma kõikidel, kes pole antud lavastust veel näinud, seda vaatama minna. Mina tulin vähemalt teatrist ära väga heade emotsioonidega. Siiani nendest eelpoolmainitud Baskini lavastustest on kõik mulle väga meeldinud. Välja arvatud "Miljonite lemmik", mis oli minu jaoks natukene liiga labane komöödia (arvamust saad lugeda SIIT). Seega ma võin vist öelda, et Roman Baskin on komöödiate alal minu masti lavastaja. Peaks mõne muu žanri ka ära vaatama, siis oskan täpsemalt öelda. Aga kui nüüd käesoleva lavastuse jurude tagasi tulla, siis seekord oli isegi kava äärmiselt nauditav. Kavas oli kirjas 40 tegevust, mille tegemise võiks kohe lõpetada, et elu parem oleks. Mina hakkasin neid tegevusi kutsuma 40 tegevust, et elada õnnelikuna.

Rohkem infot etenduse kohta saab MTÜ Kell Kümme leheküljelt SIIT. Järgmised etendused toimuvad 21.veebruaril ja 6.märtsil Vaba Lava Teatrikeskuses.

LÕPETUSEKS 40 lihtsat asja, mille tegemise võiksid sa lõpetada:

1. Veedad liiga vähe aega õigete inimestega. Varem või hiljem soovid, et su ümber oleks vaid inimesed, kes panevad su naeratama. Nii, et täna veeda aega nende inimestega, kes aitavad sul ennast rohkem armastada. Ja pea meeles, et inimesed keda sa võtad täna tõsiselt, võivad olla homme ainsad, keda sul vaja läheb. Ära kunagi ole liiga hõivatud, et sa ei saaks tegeleda nendega, kes on sulle kõige olulisemad.
2. Ei pane oma armsamaid naeratama piisavalt tihedalt. Kõige ilusam on näha armastatut naeratamas ja sellest veel kaunim on vaid see, kui sa tead, et oled tema naeratuse põhjuseks.
3. Ei ütle seda, mida on vaja öelda. Tee suu lahti! Ära varja oma tundeid ja mõtteid, eriti veel kui sa suudad nendega suuri tegusid teha. Ole vapper. Ütle, mida on vaja öelda. Kui sa hoolid kellestki, siis ütle talle seda. Sageli murrame teiste südameid, sest ei öelnud seda, mida vaja.
4. Pidevalt enese võrdlemine teistega. Meil kõigil on vaja enda aega, et vahemaid läbida. Täiesti normaalne on olla teistsugune. Täna peaksid sa proovima olla parem vaid sellest inimesest, kes sa olid eile. Tõesta ennast endale, mitte teistele.
5. Oma sisetunde liiga pikk eiramine. Mõnikord vajab su aju rohkem aega, et aktsepteerida seda, mida su süda juba teab. Ole tunnistaja, mitte kohtunik. Kuula oma sisetunnet.
6. Ei tööta tähtsate eesmärkide nimel. Selle asemel, et vinguda oma olude üle, asu tööle, et sa ei peaks enam nende üle vinguma. Sa kas kannatad distsipliini valude käes või kahetsuse käes. Üldjuhul on ainuke erinevus sinu praeguse olemuse ja unistuste sinu vahel see, mida sa teed.
7. Lased teistel oma unistused maha teha. Kas sa mäletad, kes sa olid, enne, kui maailm ütles sulle, kes sa pead olema? Lõpeta teiste inimeste jaoks elamine. Ole enda vastu aus.
8. Eredad mälestused raisatud aja kohta. On hea põhjus ärgata üles igal hommikul ja mõelda, kellele või millele sa peaksid oma päeva pühendama. Sest olenemata paljudest teistest asjadest elus - armastusest, rahast, austusest, heast tervisest, lootusest, võimalustest ja paljudest teistest asjadest - on aeg ainuke, mida sa ei saa enam kunagi tagasi.
9. Rohkemate vabanduste välja mõtlemine, kui sa suudad neid kokku lugeda. Kui sa tõesti tahad midagi teha, siis sa leiad selleks mooduse. Kui sa moodust ei leia, leiad sa vabanduse.
10. Ootad ja ootad ja ootad, kuni sa oled valmis. Mõnikord tundub elu raske, kuid sageli teeme selle ise raskemaks, kui see on. Ainus, mida sa pead tegema, on välja mõelda, mida teed järgmisena. Sa ei pea kõiki vastuseid teadma, et edasi liikuda. Tee kõige paremat mida sa suudad, kuniks sa tead, mis on sellest veel parem. Kui sa tead, mis on sellest parem, siis tee seda.
11. Ebapiisav panustamine asjadele. Sa oled elus kas reisija või piloot. Kui sa soovid midagi teha, siis tööta selle nimel. Tee, mis selleks vaja on, mitte seda, mida on lihtne teha. See on valus. See nõuab aega. See nõuab pühendumist. See nõuab tahtejõudu. Sa pead tegema häid otsuseid. Need nõuavad ohverdusi. Sa pead oma keha viima viimase piirini. Seal on kiusatused. Kuid ma luban sulle, ku isa jõuad eesmärgini, siis see kõik on seda väärt.
12. Lased lahendatavatel probleemidel ennast peatada. Kõike, millega sa silmitsi seisad, on võimalik muuta kuid mitte midagi pole võimalik muuta enne, kui sa sellega silmitsi oled. Probleemid pole stoppmärgid, need on juhtnöörid. Kui sa seda soovid, siis tööta selle nimel. See on nii lihtne. Jõud ei tule sellest, mis sa saad teha. See tuleb tehes asju, mida sa arvasid, et sa ei suuda ületada.
13. Ebapiisav riskimine. Kas sulle ei meeldiks pigem elu "olgu siis" kui "mis siis, kui"? Tee, mis sa suudad, kuni veel suudad. Ära karda oma mugavustsoonist väljuda. Mõned mu elu parimad kogemused ja võimalused tulid alles siis, kui ma olin valmis kaotama.
14. Leppimine vähemaga, kui sa oled võimeline. Pea meeles, et areng ja muutused võivad mõnikord olla valusad kuid miski pole valusam, kui seal olemine, kuhu sa ei kuulu.
15. Enda soovide ja õnne tagaplaanile jätmine. Kui naljad kõrvale jätta, siis sa elad vaid korra. See ongi kõik. Nii et tee seda, mis muudab su õnnelikuks ja ole koos sellega, kes paneb su sageli naerma.
16. Lased kannatamatusel oma otsuseid ja tegusid muuta. Kannatus pole vaid ootamine; see on oskus hoida head suhtumist ajal, mil sa töötad kõvasti selle nimel, millesse sa usud.
17. Liiga vara alla andmine. Unusta ära, mitu korda sa oled vastu näppe saanud. See on see, kuidas sa tõused taas püsti ja hakkad edasi liikuma. Sa võid selle nimel läbi minna halvimast, et jõuda parimani. Head asjad nõuavad aega. Ole kannatlik ja jää positiivseks. Kõik leiab lahenduse, võib-olla mitte kohe kuid kunagi kindlasti.
18. Lase teistel endast lõputult üle käia. Ära lase kunagi teistel olla oma prioriteediks, samal ajal kui sa oled nende jaoks vaid üks võimalus. Ja lahku nende juurest, kes pidevalt röövivad sult rahu ja õnne. Elu on liiga lühike, et raisata aega neile, kes sind väärkohtlevad ja narrivad.
19. Teiste mitte aitamine siis, kui sa oleksid saanud seda teha. Kui sul on palju, siis jaga oma rikkust. Kui sul on vähe, anna oma süda. Lihtsalt anna, mida sa saad. Keegi pole kunagi vaeseks jäänud teistele jagamise tõttu.
20. Oma juurte ignoreerimine ja nende, kes sind on toetanud. Ära kunagi unusta, kus sa oled. Ära kunagi unusta seda, kuhu sa liigud. Ja ära kunagi üleliia usalda neid, kes on sel rännakul koos sinuga.
21. Mitte selle väärtustamine, kui sul on see olemas. Sageli unustame, et õnne ei tule kunagi siis, kui me saame midagi, mida meil ei ole vaid hoopis siis, kui me hindame seda, mis meil on. Ei, sa ei saa kunagi täpselt seda, mida sa soovisid. Kuid pea meeles: su maailmas on palju inimesi, kes ei saa kunagi seda, mis sul praegu on.
22. Oma tervise käest laskmine. Su keha on ainuke koht, kus sa pead elama kogu oma elu. Kui sul on õnne omada keha, mis on täie tervise juures, siis ole piisavalt tark, et seda säilitada.
23. Aastate pikkune võitlemine endast väljapoolt õnne leidmiseks. Õnn ei tulene sellest, mis toimub sinu ümber, see tuleneb pigem sellest, mis toimub sinu sees. Liiga paljud inimesed sõltuvad teistest, või välistest teguritest, et saada õnnelikuks.
24. Lased liiga paljudel plaanidel varjata praeguse ilu. Kui elu on hea, siis naudi seda. Ära otsi midagi paremat. Õnn ei tule kunagi nendeni, kes ei hinda seda, mis neil on. Sa pead laskma lahti sellest elust, mis sa oled planeerinud, et nautida seda, mis ootab sind.
25. Liiga kitsarinnaline olek, et näha neid võimalusi, mis sulle on antud. Mõnikord ei anna elu sulle seda, mis sa soovid, sest vajad midagi muud. Ja see, mida sa vajad, tuleb sageli siis, kui sa ei oota seda.
26. Piirid, mis sa endale sead. Sageli on su enda mõtlemine see, mis teeb meile haiget. Pole põhjust ennast vangistada. Ära mõtle väljaspoole kasti, mõtle et seal polegi kasti.
27. Laseme negatiivsusel endalt parima võtta. Pea meeles, tõsine tugevus on see, kui sul on tohutult palju asju, mille pärast nutta ja mille üle vinguda, kuid sa otsustad selle asemel naeratada ja hinnata oma elu.
28. Mitte kunagi tunnistamine ja enda vigadest üle kasvamine. Sa saad õppida suurepäraseid asju oma vigadest, kui sa pole hõivatud nende vigade eitamisega.
29. Vastutustundetult oma elu muutustesse suhtumine. Kui sa oled väga pikka aega sama küsimust küsinud ja siiani vaevled selle käes, siis on see sellepärast, et sulle antud vastus ei sobi sulle. Pea meeles, et väga palju julgust läheb vaja selleks, et tunnistada millegi vajadust muutumiseks ja veel rohkem julgust selleks, et olla piisavalt tugev nende muutuste tegemiseks.
30. Liiga palju teiste arvamusest kinni hakkamine. Sa oled piisavalt hea, piisavalt tark, piisavalt suurepärane ja piisavalt tugev. Sa ei pea teiste arvamusi ootama; sa oled juba praegu kõrgelt hinnatud. Sa oled sina ja see on kõik - pole vabandusi, pole kahetsemist.
31. Valedele inimestele muljet avaldamine. Mitte kõik ei hinda seda, mis sa nende jaoks teed. Sa pead välja mõtlema, kes on väärt su tähelepanu ja kes lihtsalt kasutavad seda ära. Veeda rohkem aega nendega, kes panevad su naeratama ja vähem aega nendega, kellele sa pead pidevalt muljet avaldama.
32. Aeg, mille veedame mõttetutele draamadele ja vaidlemisele. Elu on liiga lühike, et vaielda ja kakelda. Hinda oma õnnistusi, hinda inimesi, kes on sinu jaoks tähtsad ja liigu edasi draamadest pea püsti.
33. Lased vimmal enda õnne rikkuda. Lase tal minna. Vimm rikub suurepärast õnne. Kui sa lased vimmal endast jagu saada, siis sa saad endale soovimatu seltsilise, kes elab üüri maksmata sinu peas.
34. Lõputu asjade üle muretsemine. Liigu edasi. Ära lase sel ennast häirida. Kui probleem on lahendatav, siis pole mõtet selle üle muretseda. Kui seda ei saa muuta, siis on selle pärast muretsemine mõttetu.
35. Sunnid neid asju, mis ei peaks nii olema. Ära kunagi sunni midagi. Tee endast parim, lase sel olla. Kui see peab olema, siis see ka saab olema. Ära lase end pikali tõugata asjadest, mida sa ei saa kontrollida. Mõnikord sa pead lõpetama muretsemise, unistamise ja kahtlemise. Usu, et asjad hakkavad toimima ja lahenevad, võib-olla mitte nii, nagu sa seda plaanisid kuid nii, nagu need peavad olema.
36. Ära kasutamise lõksu kinni jäämine. Liiga paljud inimesed kulutavad raha, mida nad pole teeninud, et osta asju, mida nad ei vaja, et avaldada muljet inimestele, keda nad ei tea. Ära saa üheks neist.
37. Ei reisinud kunagi, kui sul oli selleks võimalus. Kord aastas mine kuskile, kus sa pole varem käinud.
38. Ei vali elu üle naermist tihedamini. Elu on kordades parem, kui sa naerad. See ei ole naiivne, kui sa oled negatiivses olukorras positiivne, see on märk juhtimisest ja tugevusest.
39. Muutustele vastu hakkamine, selle asemel, et lasta neil juhtuda. Sa pole sama inimene, nagu sa olid aasta tagasi, kuu tagasi või nädal tagasi. Sa muutud pidevalt. Kogemused ei lõpe kunagi. See on elu.
40. Teod ei vasta sõnadele. Kui kõik on öeldud ja tehtud, ole kindel, et sa ei öelnud rohkemat, kui sa tegid. Lõppude lõpuks räägivad teod paremat juttu kui sõnad. Tööta vaikuses kõvasti ja lase oma edul lärmi teha.

Loe edasi