OSNAP

 6. Oktoobril 2022 Tallinna Linnateatri külalisetendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses ning 7. oktoobril 2022 Võru kultuurimajas "Kannel"

Foto: Tallinna Linnateater

Kui ma tahan kaks õhtut järjest täpselt sama lavastust vaadata, siis see on juba selle lavastuse jaoks minu silmis kvaliteedimärk. Just nii juhtus Tallinna Linnateatri lavastusega „OSNAP“. Pilet Põlvas toimuvale etendusele oli mul juba paar kuud varem ette ostetud. Peale etendust vaatasin juhuslikult, et järgmiseks päevaks on ka Võrru mõned vabad piletid saadaval, ja nii juhtuski, et läksin järgmisel õhtul Võrru uuesti sama lavastust vaatama. Ema võtsin ka kaasa, sest ma tundsin, et sellist teatrielamust võiks isegi tema nautida.

Tegelikult polnud tegemist klassikalise lavastusega, vaid pigem kontsertlavastusega erinevatest muusikapaladest, mis olid Voldemar Pansole olulised või mida seostas trupp Pansoga. Muidugi sai lisaks ilusatele laulu- ja tantsunumbritele ka mõned faktid Panso kohta teada. Tegelikult hakkab lavastus ikkagi sellega, et Panso sünnib 1920. aastal ja kulgeb edasi läbi tema elu ning aja kulgemist saadavad erinevad muusikapalad. Samas ei lõpe lavastus Panso surmaga, vaid tunduvalt varem, seega on alles jäetud võimalus, et järgmiseks Panso tähtsaks sünniaastapäevaks valmib uus lavastus. Nimelt valmis kõnealune lavastust Panso 100. sünniaastapäevaks, mida varjutas suuresti Covid-19. Õnneks saab lavastust käesoleval ajal edukalt nautida.

Mina isiklikult arvasin, et tegemist on natukene rohkem sõnalavastusega. Samas oli kontsertlavastus väga nauditavalt üles ehitatud ja energia oli kogu aeg põhjas ning sõnalavastusest kui sellisest ma puudust ei tundnud. Isegi natukene kahju oli, et lavastus nii lühikest aega kestis. Ma oleksin neid kohati humoorikaid laulu- ja tantsunumbreid veelgi rohkem näha ja kuulda tahtnud. Ilmselt suurematel teatriaustajatel, kes on siin ilmas veidi kauem elanud, oli veelgi rohkem põnevust, sest iga looga hakkasid neil seosed varasemate teatrisündmustega ja enda meenutused nendest sündmustest peas keerlema. Kui räägiti George Bernard Shaw „Pygmalionist“, siis lootsin ma kohe, et Hele Kõrve sealt mõnda laulu laulaks, sest mängis ju Kõrve Rahvusooper Estonias „Pygmalioni“ põhjal valminud muusikalis „Minu veetlev leedi“. Õnneks minu soove võeti kuulda ja Kõrve kehastuski Eliza Doolittle´ks ning laulis laulu "Oota vaid, Henry Higgins!" 

Olles omajagu Panso kirjutatud raamatuid lugenud, siis mõnusat äratundmist pakkus ka lavakujunduses kasutatud orel (mida Panso isa kodus mängis) ning Lepa-Anna ja teiste Kassarimaa inimeste lood raamatus „Naljakas inimene“. Panso päevaraamatutest (vähemalt ma arvan, et sealt) oli meelde jäänud ka laul „Lauliku lapsepõli“, mis minu mäletamist mööda oli Panso jaoks väga tähendusrikas laul ja oma päevaraamatus on ta seda korduvalt tsiteerinud. Ühesõnaga äratundmist ja seoseid jagus, kuid ilmselgelt ei saanud ma kõigest aru. Kui oleksin vahetult enne teatrisse minekut Panso raamatuid lugenud, oleksid kindlasti paljud asjad mõistetavamad olnud. 

Nagu ma juba ütlesin, siis tegemist oli kontsertlavastusega ning loo kui narratiivi jälgimine ja mõistmine polnudki sel korral kõige olulisem. Seega pole ma väga kurb, et ma kõiki alltekste ja kontekste ei taibanud. Lavastust tasub ka täiesti teatrikaugetel inimestel vaatama minna, sest muusikat kõlab lavastuses igasugust ja kõigile peaks midagi meelepärast leiduma. Juba mainitud orelimängu taustal kõlavad nii rahvalaulud, kiriklik muusika kui ka muusikalidest tuttavad laulud. Kõik Tallinna Linnateatri näitlejate veidi humoorikas kastmes, vürtsitatud natukese tänapäevase huumori ja suurepärase liikumisega. Lisaks orelimängule kõlavad ka trummid, klahvpillid ja mitmed teisedki pillid.

Näitlejatest sel korral kedagi eraldi välja tuua ei tahakski, sest ansamblina olid kõik suurepärased. See, kuidas kõik laulsid ja tantsisid ja väikese huumorikillu igasse laulunumbrisse lisasid, oligi täielik tervik. Oli tunda, et lavastust on ühistööna ette valmistatud ja näitlejad nautisid seda, mida nad laval tegid. Muidugi peab tunnistama, et kõik olid üliandekad ja laulsid igasuguseid erinevas stiilis laule, mängisid pille, tantsisid, tegid etüüde jne. Eks näitlejad saidki näidata kõike seda, mida nad tegelikult lavakunstikoolis õppinud on ja tehes niimoodi kummarduse Voldemar Pansole, kes lavakunstikoolile praegusel kujul aluse pani. Erakordselt tore oli nii palju andekaid inimesi korraga laval näha.

Kuigi ma eelmise lõigu alguses ütlesin, et kedagi eraldi välja tuua ei taha, siis kõige eredamalt jäid ikkagi meelde Maiken Piusi poolt tantsitud tšarlston ja Hele Kõrve lauldud Tambergi muusikalile kirjutatud „Aina kordan“. Vot nende kahe numbri ajal istusin vist saalis suu ammuli ja mõtlesin, et küll need näitlejad peavad ikka andekad olema, et selliseid asju teha. Võib öelda, et tänu nendele etteastetele süvenes minu aukartus näitlejatesse veelgi. Siiski pean veelkord rõhutama, et kogu trupp oli suurepärane ja ma nautisin iga viimset kui sekundit. Piusi ja Kõrve numbrid läksid mulle lihtsalt hästi natukene rohkem südamesse ja jäid seetõttu veidi eredamalt meelde.

Ainus asi, mis mind lavastuse juures natukene häiris (lisaks sellele, et lavastus nii lühikene oli) oli lavasuits, mis kattis ühtlaselt saali. Eks ühelt poolt oli selle mõte ilmselt tekitada natukene udusse mattunud unustuse hõngu, justkui vaataksime Panso elule tagasi läbi mälestusteloori. Teisalt ajas see pidevalt saalis hõljuv suitsuvine inimesed kogu aeg köhima ja üsna keeruline on laval toimuvasse süveneda, kui igast ilmakaarest keegi pidevalt köhib. 

Hea uudis on see, et lisaks tavapärasele mängupaigale Salme kultuurikeskuses on võimalik jaanuari lõpus lavastust näha ka Tartus ja Rakveres. Mina igatahes soovitan piletid valmis varuda. Näiteks pole ma üldse üllatunud, kui ma kolmandat korda seda lavastust vaatama läheksin. Ma saan aru, et see praegune postitus on üks üsna suur mull, kuid ma ei suuda oma mõtteid ja emotsioone väga paremini edasi anda. Peale mõlemat etendust kordasin põhiliselt seda, et kõik näitlejad on nii nunnud (kusjuures see polnud selline ninnu-nännu nunnu, vaid nad on nii andekad-nunnu). Seda, et ma ei oska midagi konkreetset öelda, väga tihti ei juhtugi ja enamasti juhtub seda tõesti siis, kui ma nähtuga väga rahule jään. Mõlema etenduse järgselt oli mul väga tugevalt sees see tunne, et tahaks näitlejaid lihtsalt kallistama minna ja neile öelda, kui kuramuse andekad nad on. Ja seda tunnet ma väga sageli teatris käies ei tunne.

„OSNAP-it“ soovitan küll kõigile, kes mõnusat õhtut tahavad veeta. Isegi natukene teatrikaugemad inimesed kiidavad.

Autor: Trupi ühistöö

Lavastaja ja muusikajuht: Riina Roose

Lavastaja abi: Anu Lamp

Kunstnik: Kristjan Suits

Kostüümikunstnik: Anu Konze

Tantsuseaded: Sirli Kriis-Kalm

Arranžeerija: Jaak Jürisson

Valgujundaja: Teet Orupõld

Helikujundaja: Haar Tammik

Mängivad: Hele Kõrve, Sandra Uusberg, Maiken Pius, Andero Ermel, Argo Aadli, Mart Toome, Kaspar Velberg, Indrek Ojari, Simo Andre Kadastu

Klahvpillidel Jaak Jürisson ja Riina Roose

Rohkem infot lavastuse kohta saab Tallinna Linnateatri kodulehelt SIIN

Loe edasi

Mineku eel

11. septembril 2019 Sadamateatris (Draama 2019 raames)

Me arutasime just koolis, et Tallinna Linnateatri nimi mõjub inimestele kuidagi eriliselt. Nende väikeste saalide tõttu on pileteid vähe saada ja kui midagi on defitsiitset, siis seda just inimesed tahavadki. Kuigi ma olen kindel, et Tallinna Linnateatris käiakse ikkagi rohkem selle pärast, et seal on äärmiselt head näitlejad, lavastajad, kunstnikud jne ning neil on väga hea repertuaar, mitte selle pärast et sinna on raske pileteid saada. Seda erilisem on see tunne, kui sa lõpuks saad jälle mõnda Tallinna Linnateatri lavastust näha. Ma pean tunnistama, et nendel vähestel kordadel kui ma olen Tallinna Linnateatri lavastusi näinud, on mul väike võidurõõm sees olnud. Isegi siis, kui lavastus pole mulle päris meeltmööda olnud. Seega midagi erilist seal Tallinna Linnateatris ikkagi toimub.

Sel korral läksin aga veidi suurema elevusega etendust vaatama kui varem. Nimelt mängib selles lavastuses Elisabet Reinsalu, kelle suur fänn ma kunagi nooruses olin. Siiani polnud mul õnnestunud teda teatrilaval näha, seega nüüd on ka see kunagine unistus täidetud. Lisaks kuulsin vahetult enne etenduse algust lavastuse kohta ülivõrdes kiidusõnu. Pole siis imestada, et mu ootused olid väga kõrged. Ma usun, et kui saalis oleks valge olnud, oleksid mu kõrval istuvad inimesed mind kummaliselt vaadanud. Kui ma väga elevil olen, siis on mul alati mingi kummaline muie näos. Ja just selle muigega ma sel korral seal Sadamateatri saalis istusingi.

Oodates etenduse algust sain veidi rohkem lavakujundusse süveneda. Tundub, et sel korral jäigi mind kõige rohkem lavakujundus häirima. Kui eeslavale oli püsti sätitud täiesti tavaline tuba, millest pääses aeda, siis just see aed oligi see mis mind häiris. Aia ja toa vahel oli ka kitsastest klaasribadest sein, mis oli mõnest kohast ilma klaasideta. See sein tegi minu jaoks tausta liiga kirjuks. Silmad väsisid veidi sellest kirjususest ära. Samas andis see sein jälle edasi veidi ajale jalgu jäänud maja sisemuse hõngu. Seda viimast ilmselt oligi kunstnik taotlenud.

Seevastu vihm, mis reaalselt aeda sadas oli väga huvitav. Tavaliselt antakse vihmasadu ikka ainult heliefektidega edasi, mitte ei saja teatrisaalis laest päriselt vihma. Sel korral vist oli tegemist küll mingite graanulitega, kuid kaugelt vaadates oli ikka väga vee tunne. Peale seda vihmasadu läks etendus juba täie hooga lahti ja imekombel ei häirinud sein mind enam üldsegi. Ma elasin loosse nii sisse, et ei oska isegi täpselt kirjeldada mis videod tagataustaks jooksid. Ma mäletan, et seal olid mingid lilled või rohuaas, aga mis täpsemalt, seda ei mäleta. Küll aga paistis ühes lavanurgas olev must sein näitlejaid häirivat. Oli aru saada, et lava oli väljasõiduetenduse jaoks veidi kohendatud, sest ühel korral koperdas Sandra Uusberg seina vastu ja lõpus kõndis Priit Pius peaaegu täie hooga vastu seda musta seina.

Kui ma juba põgusalt näitlejaid mainisin, siis tuleks vist kohe ka veidi rollidest rääkida. Loo keskmes on leseks jäänud mäluhäirega endine menukirjanik André (Andrus Vaarik), kelle harjumuspärast elu tulevad seletamatul põhjusel sättima tema tütred Anne (Elisabet Reinsalu) ja Élise (Sandra Uusberg). Kohati tundus mulle nagu Andrus Vaarik oleks André rolli kergekäeliselt suhtunud. Puudus igasugune emotsioon ja tekst oli monotoonne. Seevastu André monoloog kus ta küsib: „kus mu koht on?“ oli hingematvalt emotsionaalne. Alles siis sain aru, et tegelikult oligi monotoonne tekst Vaariku ülimalt täpse rollisoorituse osa. Peaksin ma ju oma kokkupuudete põhjal teadma, et mäluhäirega inimestel sageli ei olegi võimalik emotsioone näost välja lugeda ning mõningate haiguste puhul võib ka nende kõne monotoonseks muutuda. Ja mida edasi lugu läks, seda kaasahaaravamalt André segasusseisundid mind endasse haarasid. Kuid kõige lemmikumateks jäid siiski tema eksistenstsiaalse sisuga väljaütlemised.

Kohati oli lausa raske aru saada, mida André mälupiltidest peaks uskuma ja mida mitte. Kogu lavastuse põhiküsimuseks ongi inimese mälu ja selle vingerpussid. Kuidas muidu on võimalik et ema (Anne Reemann), kelle matused olid alles hiljuti olnud, on nii tõeliselt meie ees, et kohati hakkab tunduma justkui oleks hoopis André see, keda hiljuti maeti. Loo teevad keeruliseks ka tütred Anne (Elisabet Reinsalu) ja Élise (Sandra Uusberg), kes ühel hetkel räägivad isaga just siin ja praegu ning järgmisel hetkel teevad nad seda sama emaga. Katsu siis aru saada, kas tegemist on praeguse hetke või minevikumeenutusega.

Sellest, et aegruum nihkub kogu loo jooksul omasoodu, sain aru stseenis kui André kohtus oma armukesega (Ursula Ratasepp). Armuke saabub koos pojaga (Priit Pius) ja hakkab meenutama, kuidas ta Andréga kohtus. Järgmisel hetkel istub tugitoolis selle sama eaka daami asemel noor siresäärne neiu ja teeb äärmiselt võrgutavaid liigutusi. Lahkudes vajab eakas armuke liikumiseks kepi tuge, mis vaevalist ja ebakindlat sammu veidigi toetaks. Selle ülinauditava muutumise tõttu sai Ursula Ratasepp minu lemmikuks sel korral. Kõik need liigutused, kehahoiak ja hääl olid lihtsalt kirsiks tordil. Kohati oli mul tunne justkui tegemist oleks mingi nõiaga, kes su oma häälega lihtsalt ära hüpnotiseerib. Ja neid graatsilisi liigutusi ei ole võimalik kirjeldada, neid peab oma silmaga nägema.

André armuke mõjus ka Madeleine´le (Anne Reemann) väga huvitavalt. Nimelt seda liikumist, mida Anne Reemann tegi sel hetkel kui selgus, et turul kohatud daam on André armuke, ei ole samuti võimalik sõnadega kirjeldada. Sirbis ilmunud arvustuses nimetas Meelis Oidsalu seda liikumist meeldejäävaimaks numbriks nüüdistantsu ajaloos. Ühteaegu võttis see vaatepilt mind õhku ahmima kuid teisest küljest oli see nii naljakas, et raske oli pisaratest märgi silmi piisavalt fokuseerida, et toimuvale keskenduda. Kogu ülejäänud roll oli Anne Reemannil samuti väga detailselt läbi mõeldud. Ma nautsin iga tema liigutust ja kui vähegi võimalik, üritasin oma pilku ainult temal hoida. Südamepõhjani liigutas mind ka Reemanni ja Reinsalu laulu ümisemine. Mulle igatahes tundus, et tegemist oli Edith Piaf „Non je ne regrette rien“ looga. Ja see lugu paneb mind alati end kuidagi eriti melanhoolselt tundma.

Seega pole mingi ime, et Priit Piusi, Elisabet Reinsalu ja Sandra Uusbergi rollides ma midagi nii kaasahaaravat ei leidnud (kui see Reinsalu laulmine koos Remmanniga välja jätta). Mul lihtsalt ei jätkunud nende jaoks silmi. Ometigi ei tähenda see, et nad oleksid oma rollid halvasti teinud. Mulle lihtsalt tundub, et lavastaja või autor ei pidanud nende kehastatud tegelasi loo seisukohast nii olulisteks. Nii teevad nad kõik väga head rollid, kuid mitte midagi sellist, mida ma ka aastate pärast mäletaksin. Nemad on pigem need, kelle najale kogu lavastustervik toetub. Just nemad üritavad publikut sellest mälestuste virr-varrist läbi juhtida, libisedes aeg-ajalt ka ise mälestustesse. Nemad on publiku jaoks justkui üksik selgusehetk, millele saab alati kindel olla, kuid mis ei paku sulle kustumatuid mälestusi.

Just selle suurepärase ja tugeva trupi pärast soovitaksin lavastust vaatama minna. Kindlasti sobib lavastus neile, kes soovivad teatris kaasa mõelda ja ei karda väikest mentaalset segadust. Sest ma olen üsna kindel, et mingil hetkel ajab laval toimuv iga teatrivaataja segadusse ja mõtlema selle üle, et mis seal just toimus. Ja kuna lavakujundus on tumedates toonides, siis kõlama jääb pigem lavastuse süngem pool. Kes helget ja rõõmsat lavastust soovib, siis neile ma seda lavastust ei soovitaks.

Lõpetuseks annaksin soovituse teatrisse minna täis kõhuga, kuna laval tehakse süüa. Olgugi, et söögiks on toored paprikad, porgandid, sibulad, seened, petersell jne, siis tühja kõhuga mõjub juba sibula ja sidruni lõhn äärmiselt isuäratavalt. Ja kui te veel näete kui vihaselt Anne Reemann porgandeid koorib või kui kirglikult Elisabet Reinsalu peterselli hakib, siis teil lihtsalt läheb kõht tühjaks.

„Mineku eel“ on siiani minu meelest kõige parem lavastus, mida ma Tallinna Linnateatris näinud olen. Aga mul on mingi eriline tõmme perekonnalugude poole, eriti kui need pole päris otse jutustatud ja sa pead enda fantaasiat ja halle ajurakke kasutama, et laval toimuvast aru saada.

Autor: Florian Zeller

Lavastaja: Hendrik Toompere

Kunstnik: Jaanus Laagriküll

Mängisid:

Andrus Vaarik – André

Elisabet Reinsalu – Anne

Anne Reemann – Madeleine

Sandra Uusberg – Élise

Ursula Ratasepp – Naine

Priit Pius – Mees

* – päisepilt on pärit Tallinna Linnateatri koduleheküljelt

Loe edasi