Lühem kui elu

 31. augustil 2026 Viljandi vanas haiglas

Foto: Annika Vihmann

Minu selle suve vaieldamatult kõige oodatum suvelavastus oli Ugala „Lühem kui elu“. Kes on seda blogi varem lugenud või minu taustaga kursis, teab, et kõik meditsiiniteemalised lavastused on mulle juba eos huvitavad, sest tegutsen ise selles valdkonnas. „Lühem kui elu“ oli aga veel ekstra südamelähedane, sest olen Viljandi haiglas praktikal olnud ja mõnda aega seal isegi töötanud. Seega oli maja mulle tuttav ning teatud mõttes kujunes lavastus ka minu isiklikuks hüvastijätuks selle hoonega.

See isiklikkus ongi ilmselt üks „Lühem kui elu“ olulisemaid märksõnu. Margus Haav on lavastuse kohta kirjutanud, et Ugala ei tee kummardust ainult ühele loole, vaid tervele majale, ajastule ja tuhandete inimeste mälestustele. Minu jaoks lisandus nende tuhandete mälestuste hulka paratamatult ka minu enda oma ja see muutiski lavastuse eriliselt meeldejäävaks. Ilmselt polnud ma ainus.

Õnneks tahtis lavastust vaatama tulla ka sõbranna, kes töötab siiani Viljandi haiglas. Seega oli meil eriti tore koos mööda vana maja liikuda, ruume ära tunda, meenutada ja omavahel kommenteerida. Ilmselt kogesime seda lavastust hoopis teistmoodi kui inimene, kellel selle haiglaga varasem seos puudub. Ma usun, et sllest lavastusest on täpselt nii palju erinevaid versioone kui palju on inimesi, kes seda vaatamas on käinud, sest just igaühe mälestused on need, mis selle lavastuse nende jaoks tööle panevad.

Etendus oli lausa nii tore, et minu jaoks jäi neljatunnine etendus liiga lühikeseks. Ma oleksin tahtnud iga viimse kui maja nurga läbi käia, rohkem uudistada ja rohkem meenutada. Saan muidugi aru, et inimesele, kellel majaga isiklikku sidet ei ole, võiks veel pikem rännak muutuda väsitavaks. Praegusel kujul tundus neli tundi aga täiesti optimaalne. Kui peaks neli tundi järjest ebamugaval toolil umbses teatrisaalis istuma, oleks see piin. Isegi poolteist tundi võib sellistes tingimustes olla piin. Aga kui liigud mööda üheksakorruselist haiglat ja midagi toimub ka ühest mängupaigast teise liikumise ajal, saab aeg hoopis teise mõõtme. Neli tundi möödub nagu linnutiivul.

Huvitav, et ma just linnutiibadeni jõudsin, sest lind on lavastuses oluline kujund. Vana kahe tiivaga haiglahoonet võrreldakse linnuga, kes sirutub taevasse, ning linnumotiiv ilmub erineval moel korduvalt. Minule jäi algusest meelde, et Aarne Soro võrdles haiglat konkreetselt tuviga. Tuvi seostub rahu, puhtuse ja armastusega ning haigla kontekstis muutuvad kõik need tähendused eriti kõnekaks. Haiglasse minnakse lootusega leida rahu ja leevendust. Mõni kohtub seal esimest korda oma elu suurima armastusega – oma lapsega. Mõni jätab seal oma armastatuga viimast korda hüvasti.

Ja puhtus? Haigla peaks ju olema üks steriilsemaid kohti üldse. Mahajäetud haiglas ringi kõndides nägi aga kõike muud peale steriilsuse. Kohati oli raske aru saada, kus lõppes maha jäetud haigla ja algas lavakujundus. Kas põrandal olevad peeglikillud olid rekvisiidid või jäi peegel haigla kolimise ajal tõesti sinna purunenuna maha? Kas vanad käitumisjuhendid ja tühjad küsimustikud olid kunstniku paigutatud või lihtsalt unustatud? Surnud kärbsed, rõskus ja lagunemine olid seevastu juba päriselt tühjaks jäänud maja reaalsus.

Just see piiride hägustumine oli minu jaoks üks lavastuse suurimaid õnnestumisi. Inna Grünfeldt on nimetanud „Lühem kui elu“ lavastuseks, mis on sündinud „kirurgi tarkuse, täpsuse, hoolimise ja vastutusega“, tuues esile selle, kuidas näilise lihtsuse all on väga täpselt tasakaalustatud öeldu ja ütlemata jäetu ning usaldatud vaataja enda kujutlusvõimet. Täpselt selline tunne tekkiski: mitte kõike ei antud ette. Vaataja pidi ise otsustama, mida ta näeb, mida mäletab ja mida ruum talle tähendab.

Tühjana mõjus 1985. aastal valminud haigla mulle üllatavalt nõukogudeaegse ja isegi masendava ehitisena. Olin majas varem korduvalt viibinud, aga töötavas haiglas ei olnud ruumid mulle kunagi niimoodi mõjunud. Alles tühjas ruumis hakkasin tajuma, kui palju tähendust annavad ruumile inimesed. Patsiendid, õed, arstid, hooldajad, lähedased, koristajad, töömehed. Ja muidugi aitab natuke kaasa ka kaasaegne haiglatehnika. Pille-Riin Purje jõuab ERR-is üsna sarnase mõtteni, kuid veel laiemas plaanis. Tema jaoks ei ole „Lühem kui elu“ niivõrd nostalgialavastus, vaid lavastus aja suhtelisusest ja ajutisusest. Haigla ehitati omal ajal püsima, kuid lõpuks osutub maja enda elu kõigest neljakümneaastaseks – lühemaks kui paljude inimeste elu. See annab ka pealkirjale „Lühem kui elu“ mitu võimalikku tähendust.

„Lühem kui elu“ on rännaklavastus. Publik jagatakse nelja gruppi, kes liiguvad haiglas erinevas järjekorras ja kohtuvad stseenidega eri ajal. Pileti ostes tead juba, millisesse rühma kuulud, seega ei pea kartma, et kaaslasega lahku satud. Tegelikult tahaksingi nüüd kõik neli marsruuti läbi käia. Oleks väga huvitav teada, kuidas muudab stseenide järjekord lavastuse tähendust.

Meie alustasime üheksandalt korruselt vanast operatsioonitoast, kus pensionile minev kirurg Sirje, keda mängib Luule Komissarov, tähistab oma viimast tööpäeva. Hiljem kohtume sama naisega uuesti ning siis pole enam päris selge, millises ajas ta ise viibib. Ta liigub mööda haiglat justkui endiselt töötava arstina, kuni poeg tuletab talle meelde, et ta läks juba mõnda aega tagasi pensionile ja ta ei pea operatsioonisaali minema.

Purje rühm alustas hoopis prosektuurist. Ta nimetab nelja publikurühma paralleelset liikumist lausa logistiliseks meistritööks. Olen täiesti nõus. Vaatajana võib olla lihtne unustada, kui meeletult keeruline süsteem selle kõige taga töötab. Üks grupp on keldris, teine kolmandal, järgmine üheksandal korrusel, näitlejad liiguvad ühe stseeni juurest teise juurde ja publik peab samal ajal täpselt õigesse kohta jõudma. Oluline roll on publikusaatjatel, kes kogu seda mehhanismi koos hoiavad. Isegi Aarne Soro pidi meie linnaekskursiooni pooleli jätma, sest saatja teatas, et nüüd on aeg edasi liikuda. Samas ei muutunud see tohutu logistiline masinavärk kordagi vaataja jaoks tehniliseks. Kõik toimis väga orgaaniliselt.

Praktiliselt pärast iga stseeni jäeti publikule aega niisama ruumides ringi vaadata. Kõikjale, kus uks oli lahti, võis sisse astuda. Minule oli see üks lavastuse väärtuslikumaid osi. Kes ei tahaks näiteks lahkamisruumis ringi vaadata? Okei, seal oli veidi häiriv lõhn, aga mitte midagi hullu. Pimedas ja rõskes keldris oleksin isegi mõnda korralikku kummituslugu tahtnud kuulda. Või vähemalt ühte luust ja lihast läbi lõikavat karjatust.

Ühes töömeeste puhketoas oli aga nii värske kohvi lõhn, et pidin kontrollima, kas kannus on tõesti kuum kohv. Oli küll. Sellised pisikesed detailid tekitasidki tunde, nagu inimesed oleksid majast kõigest hetk tagasi lahkunud. Purje kirjeldab samamoodi, kuidas publikule antakse aega ise ruume uurida, kuulata raadiost lugusid, võtta vastu lauatelefonist kostvaid pajatusi või vaadata televiisorist filmikatkeid. Tema sõnul muutub see lausa „aega aeglustavaks“ kulgemiseks. Minul juhtus aga pigem vastupidi – aeg kiirenes. Ma ei jõudnud pooltki nii palju vaadata, kui tahtsin.

Kõige võimsam oli muidugi see, kuidas maja hakkas publiku enda mälestusi üles äratama. Mõni vaataja tundis ära ruumi, kus sündis tema laps. Mõni avastas, et legendid haigla keldrisaunast ei olnudki hooldajate väljamõeldis. Mina tundsin ära surnukuuri külmkambri, kuhu viisin oma esimese Viljandi haigla praktika ajal surnuid. Need olid minu esimesed tõsisemad kokkupuuted surmaga haiglas ja etenduse ajal tuli see mälestus väga selgelt tagasi. Samamoodi meenusid mulle hoopis helgemad hetked – näiteks vaated kaheksanda ja üheksanda korruse akendest. Eriti talvised hommikud, kui päike tõusis härmas puude tagant.

Siin jõuab „Lühem kui elu“ minu meelest kõige lähemale sellele, mida Margus Haav silmas peab, kui kirjutab, et ühe maja sees rändab terve elu. Maja ise on ainult betoon, klaas ja koridorid. Elu annavad sellele inimesed ja nende mälestused.

Veel kümme aastat tagasi tekitas minus paanikat mõte, et teatris võib näitleja minuga rääkima hakata või mind midagi tegema panna. Ilmselt on selliseid inimesi päris palju. Nüüd avastasin, et mulle meeldis see väga. Väikeses grupis liikudes sai näitlejaid lähedalt vaadata, nendega silmsidet luua ja vahel isegi dialoogi astuda. Sa ei olnud enam lihtsalt pealtvaataja. Kui teatriteaduse terminoloogiat kasutada, siis neljas sein oli siin sisuliselt olematu.

Paljudes stseenides oli korraga ainult üks näitleja. Sellisel juhul muutub publik talle paratamatult partneriks. Näitleja ei saa proovides kunagi päriselt ette teada, kes tema ees istub, millise näoga teda vaatab, kas naerab, ehmub või otsustab vastata. Just seepärast tahaksingi sama lavastust uuesti näha – mitte ainult teise marsruudi tõttu, vaid ka selleks, et näha, kuidas teine publik samu olukordi muudab.

Mulle endale tundus kohati, et ma polnud ehk kõige „adekvaatsem“ publikuliige, sest oma tervishoiutausta ja haiglaga seotud mälestuste tõttu ajasid mõned olukorrad mind rohkem naerma kui ilmselt lavastajad plaanisid. Eriti Margaret Sarve kehastatud naine, kes koridoris inimestele ligi astus ja ikka sama juttu platsenta Prantsusmaale kosmeetikatööstusesse müümisest kordas. Tervishoiutöötaja minus oli ta muidugi juba ammu ära diagnoosinud.

Purje kirjeldab sama tegelast hoopis kui peaaegu märkamatult publiku sekka imbuvat naist ning tunnustab Margaret Sarve täpset karakterrolli. Minule oli ta üks lavastuse kõige meeldejäävamaid tegelasi. Ootasin juba huviga, kus ta järgmisena välja ilmub.

Tegelikult ei taha ma ühtegi näitlejat oma lemmikuks nimetada, sest kogu trupp oli suurepärane. Mõni tegelaskuju lihtsalt jäi teistest värvikamalt meelde. Näiteks Oleg Titovi töömees Arseni. Kõik, kes haiglas töötavad, saavad ilmselt aru, mida ma mõtlen, kui ütlen, et ta oli täiesti ehtne haigla töömees. Need, kes haiglas ei tööta, aga lavastust nägid – nüüd siis teate, et haigla töömehed ongi sellised.

Purjel tekib Titovi tegelaskuju vaadates paralleel Tšehhovi „Kirsiaia“ Firssiga – vana maailma esindajaga, kes võib justkui koos majaga maha jääda. See on huvitav lisakiht, mille peale ma ise etenduse ajal ei tulnud, kuid mis sobib lavastusse väga hästi. Mõlemal juhul on üks ajastu lõppemas ja keegi näib veel viimast korda selle varemete vahel ringi kõndivat. Oli Arseni see, kes lubas maja üksinda korda teha ja ilmselt seda ta teeks ka, sest armastus selle maja vastu on nii suur.

Lavastuses osalevad ka Viljandimaa Kammerkoori lauljad, kes suurema osa ajast ei laula, vaid on haigla vaikivad inimesed. Keegi istub voodiserval, keegi vaatab palati aknast välja, keegi ootab koridoris arsti vastuvõttu, keegi räägib lähedasega. Vaikiv haigla argipäev. Purje kirjeldab neid kord vaimude, kord mälestuste, kord minevikuhetkedena, mis majas korraks uuesti ellu ärkavad. Minu jaoks olid nad tõesti justkui märk sellest, et haigla ei saa kunagi päriselt tühjaks. Isegi kui patsiendid ja töötajad on lahkunud, jäävad nende lood ruumidesse alles. Ja ehk mõni kummitus ka.

Lavastusse on tugevalt põimitud Arvo Iho 1990. aasta film „Ainult hulludele ehk Halastajaõde“, mida filmiti samas haiglas. Liina Olmaru kehastab Ritat – viidet Margarita Terehhova filmitegelasele – ning lavastuses näidatakse ka filmikatkeid. Siin läheb minu kogemus mõne teise arvustaja omast kõige rohkem lahku.

Mina olen selle filmi jaoks ilmselt liiga noor ja vähemalt ei mäleta, et oleksin seda kunagi tervikuna näinud. Seetõttu jätsid filmikatked mind üsna ükskõikseks ja just nendes kohtades tundsin esimest korda, et etendus hakkab natuke venima. Ka Liina Olmaru tegelane jäi mulle veidi tabamatuks. Ta mõjus nagu mingi ilmutus, keda ma ei osanud praktilise haiglaeluga seostada. Oma osa mängis ilmselt ka valge kittel ja kõrged platvormkingad – kõigi tänapäevaste haiglariiete kõrval mõjus ta teadlikult võõrkehana.

Pille-Riin Purje nägi Ritas seevastu lavastuse üht olulist tähenduskihti. Tema jaoks avardab Liina Olmaru tegelane haigla argipäeva millekski salapärasemaks ning lisab sellele pühaduse ja halastuse mõõtme. Purje kirjutab ka, et pärast lavastust filmi uuesti vaadates hakkasid teos ja lavastus teineteist vastastikku täiendama. Film säilitab vana haiglahoone kujutise ka siis, kui maja ennast enam olemas ei ole. See pani mind mõtlema, et äkki peaksin filmi nüüd ära vaatama. Võib-olla muutuks siis ka minu jaoks see lavastuse osa hoopis teistsuguseks. Ja tegelikult ongi tore, et kõik vaatajad ei pea lavastust ühtemoodi kogema.

Liis Seljamaa nimetab „Lühem kui elu“ väga tabavalt „tõeliselt kaduvaks kunstiks“ – pärast viimaseid etendusi kaob peagi ka ruum, milles see lavastus sündis. See teebki „Lühem kui elu“ eriliseks. Tavaliselt saab õnnestunud lavastust järgmisel hooajal uuesti mängida. Saab vahetada saali, teha kordusetendusi, minna külalisetendustele. Seda lavastust niimoodi üle viia ei saa. Viljandi vana haigla ei ole dekoratsioon. See maja on üks lavastuse peategelasi. Kui maja kaob, kaob praegusel kujul ka lavastus. Võib-olla just seepärast muutus nii oluliseks iga detail: maha jäetud paberid, kohvikann, katkine peegel, rõskus, vana operatsioonituba, prosektuur, koridorid, akendest avanev Viljandi, publikusaatjate punased haiglariided.

Mul oli kogu aeg raske otsustada, mis oli kunstniku käega paika sätitud ja mis oli lihtsalt haiglast maha jäänud. See on minu meelest suur kompliment lavastuse kunstilisele tervikule.

Ka Pille-Riin Purje nimetab lavastust korraga mastaapseks ja vaikseks, isiklikuks ning südamlikuks ning leiab, et selle tugevuseks on intiimse äratundmise ja sügava inimliku üldistuse tasakaal.vMulle meeldib see sõnastus väga, sest täpselt selline „Lühem kui elu“ oligi. See rääkis tohutust üheksakorruselisest majast, aga tegelikult rääkis üksikutest inimestest. Sünnist. Surmast. Vanaks jäämisest. Tööst. Lahkumisest. Mälust. Ja sellest, mis inimesest või majast pärast lahkumist alles jääb.

Etenduse lõpus saavad seni eraldi liikunud publikurühmad taas kokku. Vaikivatest haiglainimestest saab Viljandimaa Kammerkoor ja lõpuks kõlab ka laul. Purje kirjeldab finaalist jäänud tunnet kahe sõnaga: rahunemine ja tänutunne. Mul tekkis väga sarnane tunne. Kella kümne ajal õhtul pimedas mahajäetud haiglas istuda oli teraapiliselt puhastav ja rahulik. Kuigi kui ma korraks ratsionaalselt mõtlesin, et olen tühjas haiglas koos hulga võõraste inimestega, tuled on kustunud ja näitlejad sõitsid juba bussiga minema, muutus mõte iseenesest päris kõhedaks. Aga situatsioon oli lihtsalt ilus.

Pika jutu kokkuvõtteks: nii suurepärast lavastust pole ma ammu näinud. Mulle meeldis tekst, kus üks meenutus läks nii sujuvalt üle teiseks, et vahepeal ei saanud arugi, millal üks lugu lõppes ja järgmine algas. Mulle meeldis kujundus, mille puhul ei saanud aru, mis oli päris ja mis lavastatud. Mulle meeldis publikuga loodud lähedus. Mulle meeldis kogu näitlejate ansambel. Ja mulle meeldis kõige rohkem see, et lavastus ei jutustanud lihtsalt vana haigla ajalugu, vaid pani selle maja veel viimast korda elama.

Tahaksin nüüd kõigile öelda: minge vaatama.

Aga selles soovituses ongi „Lühem kui elu“ traagika. Lavastust mängitakse ainult loetud korrad ning hoone läheb lammutamisele. Järgmisel suvel seda lihtsalt enam samas kohas teha ei saa. Ugala ise kirjeldab lavastust poeetilise ja dokumentaalse hüvastijätuna ühe hoone, ühe ajastu ja ühe suvega.

Välja arvatud muidugi juhul, kui Võrus asuv Lõuna-Eesti haigla otsustab endale uue maja ehitada ja oma praeguse Viljandi vana haiglaga identse maja teatrile loovutada. Aga seda ilmselt ei juhtu. Seega on mul lihtsalt väga hea meel, et sain „Lühem kui elu“ näha.

Ja kuna olen selles majas kunagi mitmeid kuid viibinud ja oman sellest majast ja selasetest inimestest mälestusi, oli see minu jaoks rohkem kui lihtsalt üks väga hea suvelavastus.

See oli päriselt hüvastijätt.

Ja natuke on tunne, et sain olla osake millestki, mida enam kunagi täpselt samal kujul korrata ei saa. Osake teatriajaloost.

Dramaturg-lavastaja: Priit Põldma
Kunstnik-lavastaja: Joel Väli
Dramaturgid: Maarja Moor ja Aare Pilv
Helikujundaja: Lauri Lüdimois
Koorijuht-dirigent: Kadi Ritsing-Tamra
Valguskujundaja: Laura Maria Mäits
Videokujundaja: Margus Siimon 
Osades: Liina Olmaru, Lauren Grinberg, Luule Komissarov, Karel Käos, Margaret Sarv, Aarne Soro, Oleg Titov, Janek Vadi

Viljandi Kammerkoori lauljad: Priit Alvre, Tuuli Ekbaum, Tiit Hein, Veronika Heinsoo, Carmen Jaeski-Toomra, Merle Juurik, Anneli Kengsepp, Gaili Kuum, Meelis Käämer, Maiken Mardim, Ene Nobel, Priit Noorhani, Kaido Pihelgas, Tuuli Põder, Kadi Ritsing-Tamra, Anne-Ly Romandi, Urve Siimon, Merle Sukk, Kaire Taevere, Mariliis Tallo, Maret Tamme, Kristiina Tsõtsin, Signe Vaabel, Ülo Vaabel.

 

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Ugala koduleheküljelt.

Mõned fotomeenutused:

Vaade etenduse ajal üheksanda korruse liftihallist Viljandi linnale (august 2026). Foto Triinu Kurvits

Viljandi haigla kaheksanda korruse aknast vaadet pildistamas (veebruar 2011). Foto Liis Villem