Miisukal "Kassid"

 7. augustil 2021 Autovabaduse Puiesteel Tartus

Foto: Piip ja Tuut Teater

Nii kummalist teed pidi pole ma varem teatrisse jõudnudki. Nimelt nägin ma ööl vastu laupäeva unes, et üks teine õppejõud oli minu praktikumi tudengitele Piibu ja Tuudu esinema kutsunud. Aga tudengid läksid koos teise õppejõuga ära ja nii olin mina ainus, kes lõpuks Piibu ja Tuudu esinemist vaatama jäi ning nendega pärast maast ja ilmast rääkis. Ärgates ei suutnud ma ära imestada, kui kummaline see unenägu oli. Kusjuures ma enamasti ei näe unenägusid ning kooli ning Piibu ja Tuudu peale ma polnud ka mõelnud, et päevased sündmused oleksid mu unenägu mõjutanud. Unenäost segaduses olles, võtsin kohe ärgates telefoni, et Tartu veini- ja toidufestivali programmiga tutvuda, kuna ma olin eelmisel õhtul kuulnud, et mu sõbranna teeb seal näomaalinguid. Mõtlesin huvi pärast vaadata, et mis kellast kellani ta seal on ja mis tegevusi festivali programmis veel leidub, et äkki lähen ka sinna. Ja siis ma seda nägingi. Mul oli koheselt selge, miks ma sellist unenägu näinud olin. Nimelt oli programmis kirjas, et kell 12 on autovabaduse puiesteel Piip ja Tuut Teatri miisukal “Kassid”. Täiesti tasuta kusjuures. Sel hetkel oli selge, et olgu ilm kui vihmane tahes, mina lähen keskpäevaks autovabaduse puiesteele teatrisse.
Miisukal on nagu muusikal, aga kuna loo peategelasteks on neli kassi, siis meeldib Piip ja Tuut Teatrile seda neile omase huumoriga miisukaliks nimetada. Ilmselt suudavad muusikalisõbrad oma peas juba luua paralleele Andrew Lloyd Webberi samanimelise muusikaliga. Aga tegemist on rootslase Agneta Elers-Jarlemani teosega, mis on kirjutatud spetsiaalselt lastele ja mille ainus seos maailmakuulsa muusikaliga on sarnane nimi. Miisukal räägib neljast hüljatud kassist, kelle igapäevaseks kaaslaseks on nälg. Ometigi pole see lugu mitte niivõrd kassidest, vaid hoopis armastusest ja hoolimisest. Ma siiralt loodan, et need lapsed (ja ka vanemad), kes miisukali nägema juhtuvad, mõistavad mitte ainult loomade, vaid kõikide elavate organismide hingeelu veidi paremini ja seetõttu oskavad märgata abivajavat looma või inimest.
Kuigi loo peategelasteks on justkui neli väga eriilmelist kassi, on lavastaja Haide Männamäe öelnud, et tegelikult on laval ikkagi noored näitlejad, kes räägivad kasside lugusid, mitte pole laval kassid. Meile tutvustatakse nelja erineva iseloomuga kassi lugu. Minu meelest on küll kõikide kasside puhul nende stereotüüpide iseloomuomadused väga hästi edasi antud. Ilmselt on paljud kuulnud, et punane kass on rahakass ja kuninglik kass. Nii on ka lavastuses punane kass (Stefan Hein) uhke selle üle, et tema isa on kuningas. Samuti on ilmselt igaüks meist vähemalt kord elus sülitanud kolm korda üle õla, kui must kass üle tee läheb. Mingil paradoksaalsel kombel peetakse musti kasse juba ajalooliselt ohtlikeks. Seda paradoksi jätkab miisukalis must kass (Maarja Tammemägi), kes näeb välja nagu karm rokkar ja kes ei karda midagi. Siiski on näha, et väga valjud helid tekitavad ka temas kabuhirmu ja karmi välimuse taga on hell hing. Kõige puhtama ja süütumavälimusega on valged kassid ning seeläbi peetakse neid ka kõige armsamaks kassideks. Grete Konksi valge kass on ehtne süütuse kehastus, kes ei oska enda õiguste eest seista ning proovib enda vaenlast nunnumeetriga hävitada. Neljandaks kassiks on tüüpiline hall kass, kelle kohta mul hetkel ühtegi stereotüüpi pähe ei tule, kuid minu meelest on hall kass üks kõige ehtsam kassi võrdkuju. Mitte mingi hellitatud kass, kes sööb gurmeetoitu, vaid selline, kes püüab hiiri ja linde. Just sarnaselt mõtleb söögile ka miisukali hall kass (Kristjan Poom).
Reaalses elus on üsna paljud kassid kirjud. Nii on ka minu kass kirju ja tema karvkattest leiab kõigi nelja kassi värve. Kui ma kasside lugusid kuulasin ja nende iseloomu paremini taipama hakkasin, sain aru, et minu kassil on kõigi nelja kassi iseloomujooned täiesti olemas. Vastavalt situatsioonile võib ta olla sama kuninglik nagu punane kass, sama armas ja süütu kui valge kass, sama ohtlik nagu must kass või sama lendava toidu maias nagu hall kass. Ja teate mis, see äratundmine tegi mulle nii palju nalja, et ma lihtsalt naersin lavastuse ajal, kuna mul oli täpselt selline tunne nagu meie Kata (jah, meie kassil on selline ebakassilik nimi) räägiks laval enda erinevate minade lugusid. Kindlasti soovitan kõikidele kassiomanikele. Uskuge mind, te hakkate oma kassi ja tema käitumist hoopis teise pilguga vaatama. Kindlasti pakub varasem kokkupuude kassidega ka lavastust vaadates ohtralt äratundmisrõõmu ja läbi selle veelgi ohtramalt naeru.
Näiteks mina naersin kõige rohkem selle üle, kui valge kass oli oma kassi ära kaotanud. Ja kui õnnelik ta kassiga taaskohtumise üle oli. Sisuliselt oleks ta kassi pooleks musitanud ja nunnutanud suurest rõõmust, et tema lemmik on jälle tema juures. Ja siis järsku muutus tema hääletoon tõsiseks ning ta käskis kassil endale otsa vaadata ja hakkas kassiga pahandama, et see enam kunagi niimoodi ära ei kaoks. Ilmselt pole see teistele üldse naljakas stseen, aga olles oma ema näinud korduvalt kassiga täpselt samamoodi käitumas (mitte küll kadumise pärast, aga üleüldse pahandusi tehes), oli see lihtsalt värskendavalt naljakas stseen. Kusjuures sobib hästi ka võõrastega vestluse alustamiseks, kui neile öelda, et mu ema/isa/vanaema/vanaisa/mina ise (võid mis iganes tuttava kassiomaniku siia mõelda) käitub kassiga täpselt samuti.
Ärgem unustagem, et tegemist on siiski miisukaliga, mis tähendab seda et seal on ohtralt laule ja muusikat. Vastavalt sellele, millist meloodiat parasjagu vaja on, teeb muusikat laval kohapeal Tõnu Raadik, kes vajadusel mängib viiulit või klaverit. Lisaks saadavad näitlejad end ise nii kitarride, mandoliini, süntesaatori/klaveriga kui ka suurtest konservipurkidest meisterdatud trummide abil. Vastavalt iga kassi iseloomule leiab laulude repertuaarist nii ohtliku muusikaga laule, räppi kui ka südamlikumaid laule. Igale muusikastiili austajale peaks midagi leiduma.
Ja kuna tegemist on ikkagi lastele suunatud lavastusega, siis laste tähelepanu hoidmiseks kaasatakse ka neid laval toimuvasse. Küll saavad nad etteantud sõnade järgi kaasa laulda või tuleb neil kassidega seotud mõistatusi ära arvata. Samas suudavad noored näitlejad lava nii energiliselt täita ja elama panna, et siis kui lapsed peavad vaikselt kuulama, nad seda ka teevad. Kes on juhtunud Piip ja Tuut Teatri tänavusuvist suvelavastust “Kalevipoja vägiteod ehk missa sööd, et sa nii tugev oled” (lingile vajutades saab lugeda minu mõtteid selle lavastuse kohta) nägema, siis need on juba nelja noore näitlejaga ja nende võimega end lastele huvitavaks muuta, juba tutvunud.
Eks see on suuresti ka lavastaja Haide Männamäe teene, et noored on nii lapsesõbralikuks kasvanud ja oskavad kohati lausa klounilikult laste tähelepanu köita. Igatahes oli minul väga huvitav vaadata kohati teistsuguseid liikumisi ja lahenduskäike, kui me tavaliselt teatris oleme harjunud nägema. Mulle väga meeldiks kui Männamäe lavastaks ka täiskasvanutele midagi ja ehk isegi väljaspool Piip ja Tuut Teatri turvalisi seinu. Ma usun, et sellest võiks vägagi huvitav lavastus tulla.
Mina olen täiesti siiralt õnnelik, et mu alateadvus mulle sellise unenäo tõi ja ma juhuse tahtel miisukali nägema juhtusin. Nii sooja ja südamlikku lugu pole ma ammu kohanud. Kui mõelda, et see on lastele suunatud, siis ma tahaks väga loota, et ehk õpetab see lavastus lastele hoolimist ja teistega arvestamist. Äkki juhtub ime ja meil hakkab seetõttu ka koolivägivald vähenema, sest lapsed saavad aru, et teistsugune laps tahab täpselt samasugust hoolimist, armastust ja tunnustust nagu nemad isegi. Aga see eeldab muidugi ka vanemate või õpetajate selgitustööd, et kuigi miisukal räägib kassidest, siis samasugust hoolimist ja armastust vajavad kõik elusolendid. Ühtlasi võiks lavastus panna meid kõiki mõtlema sellele, kuidas me teistega käitume ja inimesi ei tasu nende välimuse järgi diskrimineerida.
Kui seda juhtub lugema mõni algklasside õpetaja, siis palun vii oma lapsed võimalusel seda lavastust vaatama või võta teatriga ühendust ja uuri, äkki nad saavad ise kooli esinema tulla. Uskuge mind, see on hea lähteplatvorm, kuidas lastega ühiskonda parandada. Kõik kassisõbrad võivad ka Piip ja Tuut Teatril silma peal hoida ning lavastust vaatama minna. Ehk leiate oma lemmikuga veel parema ühise keele.
 
Aitäh kassid ja Haide, et te mu nädalavahetuse helgemaks muutsite!
 
Autor: Agneta Elers-Jarleman
Laulutekstide autor: Lennart Hellsing
Helilooja: Gunnar Edander
Lavastaja: Haide Männamäe
Liikumisjuht: Marge Ehrenbusch
Kunstnik: Inga Vares
Muusikajuht ja muusik: Tõnu Raadik
Valgus: Mihkel Viinalass
Laval:
Grete Konksi – valge kass
Maarja Tammemägi – must kass
Kristjan Poom – hall kass
Stefan Hein – punane kass
 
Miisukali kohta saab rohkem infot Piip ja Tuut Teatri koduleheküljelt (sinna ilmuvad jooksvalt ka etenduste ajad)

Loe edasi

Kasuema

 10. juulil 2021 Staadioni 48 hoovis, Tartus

Päisefoto on pärit Emajõe Suveteatri Facebooki leheküljelt

Mina olen üks nendest, kes selle praeguse kuumalaine üle üldse ei rõõmusta. Ma pigem rõõmustan, kui talvel on sama ohtralt külmakraade, kui praegu soojakraade on. Seega oli mul väga hea meel Staadioni tänavale endise hullumaja hoovi jõudes näha, et teatripublik on mõnusasti puude alla istuma pandud. Ega seal väga muud varianti poleks olnudki, aga praeguse kuumusega tundus puude vilus istumine tõelise luksusena. Juba see on üks põhjus, miks teatrisse minna. Saate etendust nautida ilma et päike silma või pähe paistaks ja ei pea muretsema, kuidas liigne päike ja kuumus teie tervisele mõjub. Loomulikult on põhjusi, miks “Kasuema” vaatama minna kordades rohkem.

Esiteks kindlasti see, et kuuldused suurepärasest lavastusest on kaugele jõudnud. Emajõe Suveteater mängis eelmisel ja üle-eelmisel suvel Silvia Rannamaa “Kadri” lavastust ja juba enne esietendust kiideti “Kasuema” ohtralt. Seega on kõikide ootused ka järjelavastusele põhjendatult suured, sest kõik tahavad teada, mis Kadrist edasi saab. Mindki meelitasid sel korral teatrisse just need kuuldused, et “Kadri” oli menuk ja kõik ootavad, et saaks juba järge näha. Kui sa pole lavastuse kohta mitte ühtegi halba sõna kuulnud, siis on ju kindel, et tahaks ise ka seda imelavastust näha. Kuigi ma kahjuks “Kadrit” ei näinud, siis võin kinnitada, et kuuldused sellest, et ka “Kasuema” on sama suurepärane lavastus, vastavad täielikult tõele. Mul läheb raskeks, et kõik need asjad, mis hästi olid, üles loetleda selliselt, et see postitus väga pikaks ei läheks. Lihtsam oleks vist öelda, et tegemist on suurepärase lavastusega ja kõikidel tasub teatrisse minna. Siis saaksid kõik ise näha ja kogeda, mis hästi on. Aga ma siiski proovin veidi enda emotsioone ja mõtteid edasi anda.

Kui nüüd päris aus olla, siis ma pole kindel, kas ma kunagi Silvia Rannamaa "Kadri” ja “Kadri Kasuema" raamatuid üldse lugenud olengi. Ilmselt mitte. See-eest tean ma väga hästi Leida Laiuse ja Arvo Iho filmi "Naerata ometi", mis on "Kadri Kasuema" põhjal valminud. Filmi tean ainult seepärast, et ma olen pärit sellisest kohast nagu Tilsi, kus seda filmi omal ajal filmiti ja selles samas lastekodus on mu ema kasvatajana töötanud ja ma olen seal lastekodu ruumides ja ümbruses sisuliselt oma lapsepõlve mööda saatnud. Ja kui sinu kodukohas on filmi tehtud, siis sa ikka vaatad seda, ka siis, kui see on filmitud enne seda, kui sina sündisid. Seega mingid sündmused olid tänu filmile tuttavad. Kuigi kummaline on see, et filmist suutsin ma end paremini distantseerida, kui äsja nähtud etendusest ja ma ei mäleta, et film minus sellist emotsioonide virr-varri oleks tekitanud. Ilmselt on asi selles, et filmi põhjal on juba aru saada, et need pole nüüdsama toimuvad sündmused ja seega on lihtsam aru saada, et see mida meile parajasti näidatakse on ainult mäng. Samas teatrietenduse puhul viibid sa tegelastega samal ajahetkel samas ruumis ja see mõjutab sind hoopis teisiti, sest sa hingad sama õhku ja see justkui muudab sind osaks nendest sündmustest, mida sa enda ümber toimumas näed. Nüüd läks vist veidi keeruliseks, aga ma loodan, et te saite mu mõttest aru.

Tasub vist kohe alguses ära mainida, et sisu poolest väga roosilise lavastusega tegemist ei ole. Siiski tuleb Emajõe Suveteatrile au anda, sest hoolimata rasketest teemadest on lavastus väga õnnestunult välja tulnud ja kuigi vahepeal muutuvad silmad oi-oi kui märjaks, siis etenduse lõppedes valdavad publikut ikkagi positiivsed emotsioonid. Ma täiesti teadlikult julgen neid enda mõtteid ka kaaskülasajatele suhu panna, sest minu ees istuvad naised arutasid omavahel täpselt seda sama mõtet, et kurbus ja rõõm käivad käsikäes. Ja te ei tea, kui hea meel oli mul näha, et mõned inimesed panid lausa päikeseprillid ette, et enda veekalkvel silmi peita. Tuleb välja, et ma pole ainus piripill, kes teatris pidevalt nutuga võitlema peab. Kui tavaliselt ma ikkagi tajun selle hetke ära, millal mu silmad märjaks muutuvad, siis nüüd olin ma laval toimuvasse nii süvenenud, et isegi ei saanud aru, et mul pisarad silmist voolavad.

Suuresti oli pisarate põhjuseks ikkagi see suurem lugu, mis etendust vaadates minu (ja ilmselt ka teiste teatrikülastajate) peas tekkis. Kui kurb on see, mida armastuse puudumine võib lastele ja noortele teha. Kas me tegelikult üldse mõtleme sellele, miks lapsed halvasti käituvad. Väga lihtne on nendega pahandada ja kui pahandamisest mingit kasu pole, lapsed raskesti kasvatatavateks sildistada. Kui tihti me mõtleme sellele, et äkki selle halva käitumise taga on püüe armastust otsida, sest ainus moodus kuidas laps endale tähelepanu saab, on siis kui ta pahandust teeb. Minu meelest tuli etendusest see kõige paremini välja pisikese Sassi puhul (kes hoolimata oma hüüdnimest Sass, oli tegelikult tüdruk), kes tahtis välismaale põgeneda, sest välismaal on kõik parem ja nii ta lootis välismaalt leida endale ka armastava perekonna. Senini olid kõik temaga internaatkoolis ainult pahandanud, sest oli tema see, kes pidevalt pahandusi tegi. Kuid siis tuli Kadri, kes püüdis headuse ja armastusega Sassile läheneda ning ühtlasi selgus, et kõik pahandused, mida Sass oli korraldanud, olid tegelikult tehtud hea eesmärgi nimel. Kuid keegi teine seda ei teadnud, sest keegi polnud Sassile nii lähedale pääsenud, et tema lugu ära kuulata. Siinkohal võiks vist küll öelda, et headus ja armastus päästavad maailma. Ja see oligi nii kurb, et selliseid tõsiasju, nagu armastust ja headust, peavad meile, täiskasvanutele, õpetama lapsed. Miks me täiskasvanuks saades selle kõik ära unustame, mida me lapsena teadsime ja tundsime?

Lisaks muidugi see päris armastuse teema. Kuna valdavalt olid sündmuste keskmes ikkagi suured tüdrukud ja poisid, siis näidati päris palju ka poiste ja tüdrukute vahelist armastust. Seda on kõige lihtsam kokku võtta vana tõega, et vihkamisest armastuseni on ainult üks samm. Eks seda ole meist vist kõik kuulnud, et kui poiss sind patsist või seelikust tirib, siis sa meeldid talle. Sarnaseid käitumisjooni on ka “Kasuema” tegelaste puhul näha. Alguses olid poisid ja tüdrukud omavahel sõjajalal, kuid ometigi oli näha, et vastassugupoolele taheti meeldida. Kuni juhtusid sündmused, mis mõjutasid kõiki. Mis selle armastuse kurvaks teeb on see, kui sa oled aru saanud, et tunne, mida sa seni vihkamiseks pidasid on tegelikult armastus. Ja siis ühel päeval sinu armastatut lihtsalt enam ei ole. See lihtsalt on nii ülekohtune, et ajab nutma. Ka siis, kui see juhtuks täiskasvanutega, oleks see kurb olnud, aga hetkel olid tegelasteks noored, kes niigi on oma elus palju kannatama pidanud ja see muutis sündmused vähemalt minu jaoks veelgi traagilisemaks.

Et nüüd lavastusest nii kurba muljet ei jääks, siis peab tõdema, et lavastaja Andres Dvinjaninov oli suutnud kogu lavastuse nii hästi lavale tuua, et see kurbus käis nalja, naeru ja lauludega käsikäes ning pisarad kadusid sama kiirelt kui nad tekkinud olid (kui mitte veelgi kiiremini). Minu meelest peaksime me kõik lavastusest õppima seda, kuidas negatiivsetes sündmustes leida see pisitillukene positiivne nüanss üles, mis aitaks meil edasi liikuda ja tulevikus ka elust jälle rõõmu tunda. Nii nagu tingimusteta armastust, õpetab “Kasuema” meile ka seda, kuidas rasketest aegadest üle olla. Ja eestlased on ju laulurahvas. Kui on kirjas, et tegemist on muusikalise koguperelavastusega, siis võite kindlad olla, et laulud teevad momentaalselt vaatajatel tuju heaks. Eriti kui laulud on esitatud sellise energiaga. Ega palju puudu ei jäänud, et publik oleks hakanud kaasa laulma.

Ma siiralt imestan selle üle, kui andekaid noori meie ümber leidub. Jah, lapsi ning noori kasutatakse lavastustes ja filmides väga palju, kuid kui nad panna kutseliste näitlejate kõrvale, siis on ikkagi aru saada, et lapsed on laval või ekraanil veidi kramplikud ja seega on nende rollid veidi pingutatud. Teate, ma üldse ei liialda, kui ma ütlen, et sel korral olid noored peajagu kutselistest näitlejatest üle. Esiteks oli laval väga palju eri vanuses noori ja nad kõik laulsid ja tantsisid lisaks näitlemisele. Veelgi enam, kõik kandvad rollid olid noortel, kutselised näitlejad olid episoodilistes rollides. Ja need osatäitmised ei olnud üldse pingutatud, vaid tulid täiesti loomulikult välja. Kohati tundus mulle, et sel korral olid kutselised näitlejad need, kes natukene liiga palju “näitlesid”. Kuna tegemist oli muusikalise lavastusega, siis meeldisid mulle kõige enam tantsunumbritega laulud. Need olid täis sellist energiat, et ilmselt oleks sellest energiast saanud terve Tartu linna jaoks elektrit toota. Vähemalt publik sai korralikult positiivse energiaga laetud. Neid noori ja seda energiat, mis nendega koos lavale saabub, peab lihtsalt ise nägema, sest mina ei oska seda sõnades edasi anda.

Kõige rohkem meeldis mulle pisikest Sassi kehastanud Kirke Kallaste. Tundus, et ta oli kõikidest teistest noorem ja kui ma alguses teda laval nägin, siis ma olin üsna kindel, et ta ütleb väga püüdlikult pähe õpitud teksti. Aga vastupidiselt minu eelarvamusele suutis ta ülimalt loomulikult pahareti rolli välja mängida. Ja vaieldamatult oli just Sass see, kes publikut kõige rohkem naerma ajas oma jutuga. Minu lemmik hetk oli kohe alguses, kui lapsed lavale laulma tulid ja kuidas siis Sass esireas vaikselt enda seelikut üles keris. See oli nii loomulik, et mul korraks tekkis tunne, et see ongi päris, mitte lavastatud. Siis ühel hetkel sain aru, et see on ikka lavastatud, kuid päris kindel ma selles ikkagi ei ole, sest see liigutus tuli nii loomulikult. Lausa uskumatu, et nii väikene tüdruk nii tõetruult ja pingevabalt laval toimetab. Veel meeldis mulle Sassi puhul tal peas olnud rätt. Kavalehel oleval pildil ja Facebookis nähtud piltidel ma seda rätti ei näinud. Samas on see rätt geniaalne lisandus. Kui ma kavalehel olevat pilti vaatan, siis näeb Kirke Kallaste üsna ingellik välja ja selliste blondide juustega ja pika patsiga pisikese tüdruku puhul poleks tema pahandused nii hästi mõjunud. Aga see rätt andis just selle vajaliku lisanduse, et tõsimeeli uskuda, et Sass ongi üks metsik tegelane.

Kuna ma “Kadrit” näinud ei ole, siis mind üllatas ka nimitegelast kehastanud Ella Cecilia Claesson, kes kandis peaosa väga suurepäraselt välja. Seda on nüüd küll veidi imelik öelda, kuid kõige rohkem meeldis mulle lõpustseen, kus ta armastatule mõeldes nutma hakkas. Kas üldse tohib ja saab öelda, et mulle meeldib kedagi nutmas näha? Ma pole kindel, kas ma nii ehedaid pisaraid laval kunagi näinud olengi. Ja siis see nutetud nägu, mis etenduse lõpus naervaks näoks muutus. Sellist ehedat emotsiooni ei ole veel ükski kutseline näitleja lavalt mulle pakkunud. Mina võtan Ella Cecilia Claessoni ees igatahes mütsi maha. Tõeline näitleja kelles on koos teatri sübolid – nuttev ja naerev nägu. Kogu tema osatäitmine oli väga hea, kuid need lõpustseenid jäid mulle nii eredalt meelde, et külm jutt käis südame alt läbi.

Veel jäid mulle silma Tuule Õige pisikese Ainana, Hella Niitra grupivanem Vestana, Katrina Laur Annena, Kärt Tõnissaar Tinkana ning Karl Kristjan Puusepp Entuna. Mikk Kaasik paljulubava pianisti Svenina oli ka suurepärane, kuid see, et Mikk Kaasik on andekas, pole enam mingi uudis, sest teda olen ma varem lavalaudadel näinud nii näitlemas kui ka laulmas. Seega tema mind nii palju ei üllatanud, kui kõik teised noored. Nagu ma juba enne ütlesin, siis tegelikult olid kõik noored äärmiselt tublid ja üsna halb tunne on kedagi niimoodi eraldi välja tuua. Siiski tundub mulle, et enamus siin nimeliselt välja toodutest jäid silma eelkõige seetõttu, et nende kehastataval tegelasel oli selliseid iseloomujooni, mille tõttu nad teistest veidi rohkem silma paistsid. Sest mängisid kõik ühtviisi hästi ja noortest koosnev trupp oli äärmiselt tugev.

Lisaks noortele teevad lavastuses kaasa ka kolm kutselist näitlejat. Riho Kütsar Vanemuisest, kes kehastab Kadri isa, ja keda me näeme ainult lavastuse alguses. Kadri kasuema kehastab Ingrid Isotamm Karlova Teatrist. Lisaks kasuemale kehastab Isotamm ka Entu ema ja ohvitseride klubi ansambli lauljat. Kõik osatäitmised tulid Isotammel hästi välja, aga kõige huvitavam oli vaadata Entu ema, sest selles naises oli kõige rohkem karakterit. Isotamm on minu meelest väga hea karakternäitleja. Tundus, et ka publikus olnud lastele jäi Isotamme kehastatud Entu ema silma, sest ma kuulsin etenduse lõpus lapsi omavahel arutamas, et kas Kadri ja Entu olid siis tegelikult õde-venda, sest neil oli üks ema. Ja see polnud üldse hea ema, kui ta oma lapse suitsuga ära tappis. Ja kuidas ema oli vahepeal muutunud, sest alguses oli ta natukene ikkagi hea, sest õmbles KAdrile kleite, aga pärast lõi teda juba kotiga. Kutselistest näitlejatest sai lavaaega kõige rohkem Ülle Kaljuste Eesti Draamateatrist, kes kehastas kasvataja Siimsonit. Kaljuste tegi hea osatäitmise, olles noortele heaks partneriks laval. Kuigi Kaljuste kehastab tavaliselt jõulisi naisi, siis sel korral oli tema kehastatud kasvataja Siimson küll nõudlik ja jõuline, kuid ei jäänud laval domineerima, lastes noortel särada.

Seda suurepärast lavastust ei oleks ilma lavastajata, keda ma juba eespool veidi kiitsin. Mulle tundub, et Dvinjaninov on üks neid väheseid lavastajaid, kes suudab absoluutselt kõikide inimestega suhelda nii, et ta saab oma tahtmise (heas mõttes muidugi). Nii palju kui ma teda ka Kaunimate Aastate Vennaskonnaga esinemas olen näinud, suudab ta igas vanuses ja rahvusest inimesed käima tõmmata. Eks seda sama oskust on ka lavastajal vaja, tõmmata näitlejad käima, et nad hakkaksid julgelt erinevaid lahendusi oma rolli jaoks pakkuma. Noortega on see muidugi keerulisem, aga ilmselt on kõik minuga nõus, et “Kasuemas” annab viimne kui üks inimene laval endast maksimumi, ja see saab olla ainult hea lavastaja teene, kes sellise trupi on kokku pannud. Trupp on sel korral väga tugev ja on tunda, et väga üksmeelne, mis ilmselt tingib ka selle, et neil ongi üksteisega nauditav koos laval olla ja see emotsioon kiirgub ka vaatajasse.

Sama suurt kiitust väärivad ka muusikaline kujundaja Ele Sonn, kes lastele kõik need laulud selgeks on õpetanud ning koreograaf Heili Lindepuu, kes laulude juurde sobilikud liikumisseaded tegi. Mõned laulunumbrid olid kohati nii suurejooneliste liikumisseadetega, et selliseid numbreid näeb eraldi mõnel kontsertetendusel, mitte teatrilaval. Veelgi vähem oskaks selliseid tantsunumbreid oodata noortelt, aga ometigi just noored on need, kes sel korral neid suurejoonelisi etteasteid esitavad. Kui nüüd midagi ette heita, siis ainult seda, et nende kaasahaaravate lauludega pole plaati välja antud. Ma usun, et see oleks päris hea tuluallikas olnud, sest emotsioon, mida lavastus pakub on vägev ja mina isiklikult tahaksin seda emotsiooni ka hiljem kogeda ning lavastuses kõlanud lauludega plaat oleks selleks suurepärane abimees.

Kui juba kiituseks läks, siis peab kiitma ka kunstnik Arthur Arulat. Eriti jäid mulle silma poiste ja tüdrukute wc-d, mis olid vastavalt soo stereotüüpidele kujundatud. Tüdrukute wc uks punase ja poiste oma Sinise värviga värvitud. Ajastut andsid edasi ka uste kohal rippuvad kirjad, nt “Õppida, õppida, õppida”. Ja muidugi koolivorm – sinised pihikseelikud tüdrukutel ja põlvikud. Poisse oli laval vähem ja nende koolivorm tundus olevat vabam, kui tüdrukutel. Vähemalt ma ei pannud tähele, et kõikidel postel samasugused sinised püksid oleksid olnud.

Kirsiks tordil on muidugi lavastuse mängupaik. Kunagine Tartu Psühhiaatriahaigla näeb välja täpselt selline, et see võiks olla ka internaatkool. See omakorda pakub veelgi rohkem seda tunnet, et kõik ümberringi toimuv ongi päriselt. Eks seda tunnet võimendatakse ka lavastuse ülesehitusega, kus publiku oleks justkui kooli avatud uste päevale tulnud publik, kes tahab koolist ülevaadet saada. See missioon on igatahes edukalt täidetud, sest mina sain väga tõeliselt valusa ülevaate internaatkoolist ja sealsete laste sisemaailmast. Selles mõttes on endine hullumaja ka veidi sümboolne mängukoht, viidates laste katkistele hingedele. Ehk pani ka mängupaik täiskasvanuid veidi rohkem sellele mõtlema, kuidas nad oma lapsi armastavad ja loodetavasti näitavad nad seda armastust oma lastele ka pärast teatris käiku rohkem välja.

Vaieldamatult on tegemist selle suve ühe kaasahaaravama lavastusega, mida tasub vaatama minna. Seega, soovitan piletite ostmisega kiirustada, sest kuuludes suurepärasest lavastusest levivad kulutulena ja piletid kaovad kiirelt. Mina igatahes annan enda garantii, et tegemist on täpselt sellise lavastusega, milline üks suvelavastus olema peab. Seal on nalja ja naeru, energiat, mõnus atmosfäär (mille loovad asukoht, kostüümid, muusika, liikumine ja muidugi inimesed), sisukas lugu ning suurepärased näitlejatööd. Eks natukene tuleb sellega muidugi arvestada, et lavastus toimub väljas ja teised linna- ning loodushääled mõjutavad lavastust ja pingid pole ehk sama pehmed kui teatrisaalis, kuid see kõik kuulub minu meelest samuti suvelavastuse võlude juurde. Igatahes on aru saada, et Emajõe Suveteater on suvelavastuste korraldamisel tõeline veteran ja teab, kuidas teatripublikut suvel rõõmustada.

 

Aitäh, Emajõe Suveteater, et te olemas olete ja palju õnne veerandsaja aasta täitumise puhul!

 

Autor: Silvia Rannamaa

Dramatiseerija: Aidi Vallik

Lavastaja: Andres Dvinjaninov

Kunstnik: Arthur Arula

Muusikajuht: Ele Sonn

Liikumisjuht: Heili Lindepuu

Mängisid:

Ella Cecilia Claesson – Kadri

Karl Kristjan Puusepp – Enrico Adamson

Mikk Kaasik – Sven Purre

Ülle Kaljuste – kasvataja Siimson

Riho Kütsar – Ülo Jalakas (Kadri isa)

Ingrid Isotamm – Gina Jalakas (Kadri kasuema); Enrico ema; ohvitseride maja ansambli liige

Kirke Kallaste – Sass

Tuule Õige – Aina

Hella Niitra – Vesta

Stella Seim – Liki; ohvitseride maja ansambli liige

Kärt Tõnissaar – Tinka

Jaana Sommermann – Marelle

Katrina Laur – Anne

Mairo Libba – Andres

Robin Haga – Aadu

Gerda Lehis – haiglaõde

Janeli Remmelkoor – haiglaõde

Emily Susanna Knotts – ohvitseride maja administraator

Maarja-Liis Nurja – ohvitseride maja ansambli liige

Emily Mäesepp – ohvitseride maja ansambli liige

 

Ansabel EFEKTIIV koosseisus:

Mikk Kaasik - klaver, vokaal

Kaspar Kiisk - soolokitarr, vokaal

Lota-Loviis Rohtla - basskitarr

Mattias Mäesalu – trummid

 

Kellel lavastuse vastu huvi tekkis, siis kõik mänguajad ja piletiinfo leiab Emajõe Suveteatri koduleheküljelt

Loe edasi

Unemati udujutt

 1. juulil 2021 Lutsu külaplatsil

Päisefoto autor Maarius Suviste

Kui ma käisin Lutsu Teatris “Lõõtsajumala” lavastust vaatamas, siis nägin, et and toovad sel suvel välja veel teisegi lavastuse – “Une-Mati udujutt”, autoriks Heiki Vilep ja lavastajaks Veikko Täär. Kohe, kui ma pealkirja nägin, tekkis minus äratundmine. Nimelt olen ma kunagi ammu-ammu lugenud Heiki Vilepi raamatut “Une-Mati udujutud” ja need udujutud olid lihtsalt nii ägedad, et ma nautisin neid täiega. Ideaalis on need lood sellised, et ühelt poolt on need lastele huvitavad, aga samas ajavad ka vanemad itsitama. Ma seda laste poolt kommenteerida ei oska, sest mina ise pole näinud, kuidas need unejutud raamatus lastele mõjuvad ja mida lapsed neist arvavad. Aga lapseohtu noorele minule pakkusid Unemati udujutud küll palju elevust. Seega olin ma kindel, et ma tahan nüüd neid ägedaid tegelasi, keda ma 10+ aastat tagasi raamatus kohtasin, ka päriselt teatrilaval näha. Kui ma kuulsin, et Manivald Paulson on Une-Mati osas, siis hakkas teatrisse mineku plaan mu peas kuju võtma, sest olles Paulsoni varem mitmes Lutsu Teatri lavastuses näinud, olin ma kindel, et tema sobib Une-Matiks nagu rusikas silmaauku. No ja kui ma veel kollasel põhjal valgete kohevate lammastega plakatit nägin, siis olin ma müüdud. Mul on mingi sisemine tunne plakati ja lavastuse sisututvustuse põhjal ette ennustada, kas lavastus mulle meeldib või mitte. Seega poel mingi ime, kui ma pelgalt plakati nägemise peale tean, et tahan teatrisse minna.

Kui ma mängupaika kohale jõudsin ja lava nägin, siis ma teadsin, et mu sisetunne polnud mind alt vedanud ja ma olin teinud õige otsuse. Ma lihtsalt armastan erksaid värve ja kollane on läbi aegade olnud üks mu lemmikvärvidest. Ja kollast leidub lavakujunduses oi-oi kui palju. Miks täiskasvanutele mõeldud lavastustes nii erksaid värve ei kasutata? Juba need värvid ja kogu lavakujundus (mida te päisepildilt veidi näete) tegid mul tuju heaks ja ma oleks võinud enne etenduse algust positiivsete emotsioonidega lahkuda. Natukene kahju oli mul sellest, et publikut oli nii vähe. Või olen ma lihtsalt viimasel ajal ära harjunud sellega, et publik on nagu kilud karbis kokku surutud ja liigutada ei saa, ning seepärast tundus, et pingiread olid hõredad.

Kui keegi, kes kahtleb, kas minna teatrisse või mitte, siis mina igatahes julgustan minema. Nagu ma juba eespool mainisin, siis tegemist on vägagi kaasahaarava looga. Kuna mina olin raamatut lugenud, siis mõned jutud tulid tuttavad ette ja seega polnud ka üllatusmoment nii suur, sest ma juba teadsin, mida taskuvaras Tarmo ja kotivaras Kostja varastavad. Kui ma poleks seda teadnud, siis oleksin tõde kuuldes kindlasti rohkem naerda saanud. Mis ei tähenda sugugi seda, et naerda ei saa üldse. Eks palju oleneb ka sellest, milline on inimese huumorisoon ja mis vanuses inimene lavastust vaatama juhtub. Mina näiteks julgen tunnistada, et mind teatris naerma saada on ikka väga raske, sest mul on väga kiiksuga arenenud huumorisoon. Ja ma sain nii mõnedki korrad naerda ja päris palju itsitada. Seega saavad emad-isad, vanaemad-vanaisad, onud-tädid ja kõik teised täiskasvanud oma pere pisemad liikmed täiesti rahulikult teatrisse viia ja te ei pea kartma, et teil endal jubeigav on. Igav pole ka nendel, kes raamatut lugenud on, sest päris üks-ühele raamatuga lavastus ikkagi ei ole. Ja raamatus pole neid kostüüme ja muusikat.

Mulle hiilis teatris olles vägisi ligi tundmus, et sel korral oli teatris hoopis lastel igav. Kuna tegemist on noorele vaatajale mõeldud teatriga, siis ei tohiks sellist asja juhtuda. Vähemalt mulle tundus, et lapsed ei naernud nii palju kui täiskasvanud. Või siis tegid täiskasvanud naerdes lihtsalt rohkem häält ja jäi mulje, et lapsed ei naernud. Ma arvan, et tegelikult olid sel päeval teatrisse tulnud lapsed lihtsalt nii hästi kasvatatud, et nad teadsid, et etenduse ajal pole viisakas lärmata. Nimelt olen ma aru saanud, et sageli astuvad publikus olevad lapsed laval olevate tegelastega dialoogi ja see näitab ära selle, kui kaasa haaratud publik on. Samas kõik lavastused pole ka päris nii üles ehitatud, et lastelt dialoogi astumist eeldatakse. Sel korral kuulsin ma ainult mõnel üksikul korral, kuidas lapsed laval viibivatele tegelastele ütlesid, et „vaata teisele poole“. Seega ma ikkagi jään endale kindlaks, et lapsed olid hästi kasvatatud ja ei kommenteerinud seepärast etendust, et neilt seda ei oodatud.

Pigem olid vanemad need, kelle sekkumist oodati. Nimelt pöörduti päris mitmel korral publiku poole küsimusega „Mis kell on?“, ja enamasti vastasid sellele küsimusele täiskasvanud, sest laste jaoks oli see pigem keeruline küsimus. Samas oli näha, et ega täiskasvanud ka vastata ei tahtnud. Ka mina ei kippunud vastama, sest minu peas oli mõte, et etendus on suunatud rohkem lastele ja kuidas ma täiskasvanuna siis nüüd võtan lastelt selle vastamise rõõmu ära. Samas oli valdav enamus sel päeval publikus olnud lastest sellises vanuses, et nad ei tunne veel nii palju kella, et nad oleksid osanud sellele küsimusele vastata. Nagu mu ema arvas, siis ei tunne nad ka numbreid veel nii palju, et saada aru kui numbreid valesti loetakse.

Mu ema, kes on endine lasteaiakasvataja arvas, et kõige huvitavam oleks teatris olnud nendel lastel, kes on kas esimeses klassis või siis vahetult kooli minemas, sest nemad oskavad numbreid ja neid ajab naerma, kui keegi numbreid valesti loeb. Justnimelt numbrite valesti lugemisega etendus pihta hakkaski. Madli (Nele-Liis Vaiksoo) üritab magama jääda ja loeb selleks lambaid, aga mõned numbrid jäävad vahelt ära (nt loeb üks, kaks, viis) ja mõned numbrid tulevad hoopis valesti välja (nt üheteistkümne asemel ütleb kümmeteist). Kuna see on lavastuse esimene stseen, siis see peaks olema kaasahaarav. Kui esimese stseeniga laste tähelepanu endale saad, siis on edasine edu garanteeritud. Iseenesest selline numbrite lugemine on väga hea tähelepanu saamiseks, sest mind see kümmeteist pani küll muigama. Aga nagu öeldud, eeldab see numbrite tundmist. Seega ma usun, et väga pisikestele vaatajatele mõeldes võiks ka mingi tähelepanutõmbaja alguses olemas olla. Et ikka kõikide laste tähelepanu koonduks sellele, mis laval toimub.

Kuigi, kuna mul endal lapsi pole ja teatris ka ühegi lapse käest ei küsinud, et kuidas neile meeldis, siis äkki teen ma siinkohal Lutsu Teatrile veidi liiga, ja tegelikult lastele meeldis ja ka tähelepanu oli piisavalt konsentreeritud ja lavale suunatud. Lihtsalt mul kõrvaltvaatajana jäi tunne, et laste poolt oli vastuvõtt pigem kesine. Kuigi seda muljet võisid võimendada ka need üksikud lapsed, kes kohati näitlejatest suutsid üle rääkida ja tegelesid etenduse ajal oma kõrrejoogi luristamise ning tribüünidel ringi jooksmisega. Seega ma loodan siiralt, et mu mulje oli petlik ja tegelikult said ka lapsed samasuguse positiivse emotsiooni teatrist, nagu mina.

Ometigi jäin mina lavastusega väga rahule. Jah, see pole küll parim lavastus, mida ma sel suvel näinud olen, sest ma pole sihtgrupp, aga nauditav oli vaadata ikkagi. Esiteks juba need mainitud dekoratsioonid. Siinkohal au ja kiitus dekoraatoritele Elise Nigulile ja Heidi Lutsarile ning kunstnik Silver Vahtrele. Kui mina laps oleksin, siis mina tahaksin endale tuppa täpselt samasugust seina (tegelikult ei ütleks ma sellisest seinast ka praegu ära). Veel meeldisid mulle igasugused värvilised lipuketid, värvilised mänguasjad, kollane kapp jne. Just nii värviline võikski olla üks seiklusi täis lapsepõlve tuba ja ka lapsepõlv ise võiks nii värviline olla. Minul tuli küll kohe enda lapsepõlv meelde nende värvidega. Dekoratsioonidega võrdväärselt ägedad olid ka kostüümid, mille eest peab tänama Hille Leitenit. Kõige rohkem püüdis muidugi pilke Une-Mati aristokraatlikult sinine kostüüm. Ja see türkiissinine sädelev habe. Ma arvan, et just selline peabki üks õige Une-Mati välja nägema. Eriti lisas särtsu see habe, sest tavalise habemega poleks tegu olnud mitte Une-Matiga, vaid tavalis aristokraatlikus riietuses habemega mehega. Muidugi sama väärikad olid ka sabakuubedes ja kõvakübarates sitasitikad ning suursugune kuldset kiivrit ja keepi kandev uus kellakukk Gustav. Kostüüme oli muidugi palju rohkem ja väga huvitav oli vaadata, kuidas pisikeste aksessuaaridega sai näiteks Une-Matist politseinik või Madlist ettekandja. Ma loodan, et need kostüümid andsid ka lastele oma mängudeks inspiratsiooni ja tuletasid vanematele meelde, kui lihtne on end ühe väikese aksessuaari ja suure kujutlusvõime abil kellekski teiseks muundada.

Ehkki kõige mugavama kostüümi auhinna annaksin ma hoopis saatebändile. Nimelt olid bändiliikmed Ursel Oja, Heiki Vilep ja Alar Salurand laval pidžaamades ja kandsid peas öömütsikesi. Kas saab veel midagi mugavamat olla, kui ööriietes teatrit teha? Ilmselt mitte. Seepärast oli ka nende tehtud muusika kaasahaarav, sest nad said seda teha mugavates riietes. Minu jala võttis muusika kohe tatsuma, kui bänd mängima hakkas, ja minu jalga tatsuma saada pole eriti kerge ülesanne. Ühtlasi teevad nemad oma pillidega ka kogu lavastuse heliefektid. Kui on vaja maagilist kosmoseinglite kostüümide sahinat või lifti nagisemist, siis seda kõike bänd oma pillidega teebki. Ja nad teevad seda nii hästi, et mul läks veidi aega, enne kui ma sain aru, et need helid on pillidega tehtud. Otseloomulikult oli nende roll ka laulude saatemuusika. Kui poleks olnud saatebändi, poleks ka laulud ja kogu lavastus nii energilisena kõlanud.

Ja nüüd me jõuame minu viimase lemmikosani kogu etenduse juures. Otseloomulikult on selleks näitlejad. Kui ma juba teatrisse minnes olin kindel, et Manivald Paulson on suurepärane Une-Mati, siis selles ootuses ma pettuma ei pidanud. Paulson oli just täpselt selline parajalt krutskeid täis, säravate silmade ning nõtkete liigutustega, nagu üks korralik Une-Mati olema peab. Ma arvan, et nüüd näen ma kogu oma elu lõpuni just sellist Une-Matit oma vaimusilmas, kui ma Une-Mati nime suhu peaksin võtma või temale mõtlema. Madli osas säras Nele-Liis Vaiksoo, kes sai väikese tüdruku kehastamisega väga hästi hakkama. Kui me laulmise osa kõrvale jätame, sest seda oskab ilmselgelt Vaiksoo suurepäraselt, meeldisid mulle eriti need stseenid, kus ta väga lapselikult ja järjekindlalt jonnis, et tema tahab veel udujutte kuulata. Ja see siiras rõõm, mis Madlit valdas, kui Une-Mati teatas, et teised lapsed on teda oodates juba magama jäänud ja ta jääb Madli juurde veel udujutte rääkima. Ma korraks unustasin isegi ära, kui vana Vaiksoo tegelikult on ja uskusingi, et laval on alles pisikene tüdruk, kes naudib Une-Mati udujutte täiega.

Äärmiselt ägedalt mängisid ka Jan-Mattias Kottise ja Meelis Hainsoo, kes kehastasid nii vargaid, sitasitikaid kui ka teisi jooksvaid tegelasi. Kõige enam meeldisid mulle nende kehastatud sitasitikad. Nii sirgeselgseid ja prantsusepärase hääldusega sitasitikaid polegi ma varem näinud. Ma arvan, et ka mõni kutseline näitleja poleks nii filigraanset sitasitikat mängida suutnud, kui seda suutsid Kottise ja Hainsoo. Aplaus ja kummardus neile selle eest! Lisaks neile kehastas mitmeid tegelasi ka Aveli Asber, kes oli nii Nael Niilo, president kui ka kellakägu Arnold. Asberi puhul meeldis mulle kõige rohkem kellakägu Arnold. See oli nii hästi tehtud, et isegi kui poleks öeldud, kellega tegemist on, siis oleks ilmselt igaüks aru saanud, et tegemist on käoga. Või vähemalt need, kes on kunagi mõnda käokella näinud, oleksid sellest kindlasti aru saanud. Kuigi jah, ma pean tunnistama, et sellist kella, kust kägu sõna otseses mõttes välja kukub, pole ka mina veel nägema juhtunud. Aga see mind ei takistanud ja üsna kohe oli minu jaoks selge, et Asber on kägu.

Mis mind lutslaste puhul kõige enam hämmastama paneb on see, et kuigi nad on harrastusteater, siis suudavad nad leida enda lavastustesse tõeliselt andekad osatäitjad. Lisaks sellele, et kõik osatäitjad oma rollidega suurepäraselt hakkama said, tulid kõik toime ka laulmisega. Okei, kooris ehk oskavad meist mitmed laulda, kuid kõik osatäitjad said ka soolot laulda. Ja see tuli neil suurepäraselt välja. Ma olen siiralt üllatunud, et meie seas nii andekaid inimesi leidub. Ja andekad nad peavad olema, sest näitlemine ja laulmine pole nende igapäevane põhitöö. Eks lavastaja Veikko Täär on nendega head tööd teinud, kuid siiski saab lavastaja nii häid tulemusi saada ainult andekate inimestega tööd tehes.

Seega selle pika jutu kokkuvõtteks tahaksin ma julgustada kõiki oma pere pisemaid liikmeid teatrisse viima. Uskuge mind, elamus on garanteeritud ja ka teie ise saate elamuse. Okei, ehk päris pisikesi, kes veel ümbritsevat maailma väga hästi ei taju, ei tasu teatrisse viia, aga suurematele lastele on see kindlasti hea vaheldus. Saate lapsed nutiseadmetest eemale ja ehk õnnestub neid ka raamatute usku meelitada. Lisaks käib lavastusest läbi ka mitmeid olulisi elutõdesid, mida tasub lastele maast madalast õpetada. Näiteks, et liikumine on kõige alus ja alati peab unistama, sest ühel päeval võivad unistused täituda. Seda ma olen õppinud, et mida suuremalt unistada, seda suuremalt need unistused ka täituvad. Seega ei tasu lastelt nende unistusi ära võtta, vaid tasub nende unistusi toetada. Ehk on see lavastus ka lapsevanematele hea meeldetuletus sellest, kuidas nemad unistasid, et aidata ka enda lastel unistada ja oma unistuste poole liikuda.

Ühesõnaga tekitab lavastus helge emotsiooni. Kuigi mulle isiklikult tundus, et pärast etendust mõjus Une-Mati sädelev uneliiv ka mulle, sest uni tahtis vägisi mind maha murda ja just nähtud etendus oli meeles ähmaselt, just nagu oleksin unenägu näinud. Aga tegu polnud igavusest tingitud unega, vaid see oli selline mõnus rammestus. Eks selles mängis oma osa ka mõnusalt soojendav päike. Igatahes ma usun, et üks lõbusaid juhtumisi, värvikirevaid kostüüme ja tegelasi, soojendavat päikest ning värsket õhku täis pärastlõuna mõjub kosutavalt kõikidele lastele ja lapsemeelsetele. Seda, et hea tuju on pärast teatris käiku tagatud, kinnitavad ka lavastuses kostunud laulusõnad:

"Udujutus juhtub kõike,

udujutus sees on kiiks.

Oled suur või oled väike,

tusatujust saad sa priiks."

Teksti a laulusõnade autor: Heiki Vilep

Helilooja: Alar Salurand

Arranžeering: Ursel Oja

Lavastaja: Veikko Täär

Kunstnik: Silver Vahtre

Liikumisseaded: Aveli Asber

Kostüümid: Hille Leiten

Dekoraatorid: Elise Nigul ja Heidi Lutsar

Osades:

Nele-Liis Vaiksoo – Madli; ettekandja

Manivald Paulson – Une-Mati; Priit

Aveli Asber – Arnold; Nael Niilo; President; Kosmoseingel

Meelis Hainsoo – Tarmo; Geotrupes; Gustav

Jan-Mattias Kottise – Kostja; Aphodius; Postiljon; Kosmoseingel

Hille Leiten – Kosmoseingel

Saatebänd koosseisus:

Ursel Oja – akordion ja löökpillid

Heiki Vilep – löökpillid

Alar Salurand – basskitarr

 

Rohkem infot lavastuse ja piletite kohta saab SIIT

Loe edasi

Kalevipoja vägiteod ehk missa sööd, et sa nii tugev oled

 26. juunil 2021 Kalevipoja Kojas Jõgevamaal

Päisefoto pärit Piip ja Tuut Facebooki lehelt

Kui mina laps olin, siis meeldis mulle vaadata “Mõmmi ja aabitsat” ning sealt tähti õppida. Kunagi eelmise sügise hakul jäi ühel laupäevaõhtul juhuslikult televiisor tööle, kui sealt algas Piip ja Tuut TV saade. Mu esialgne plaan oli telekas taustaks mängima jätta (sest ma olin liiga laisk selleks, et diivanilt tõusta ja laualt pult võtta) ja telefonis edasi vegeteerida. See plaan siiski ei täitunud, sest telerist minuni jõudvad helid olid nii paeluvad, et ma pidin telefoni käest panema ja järgnevaks 30 minutiks end teleri ette naelutama. Võib-olla on see imelik, et üks 31-aastane igal laupäevaõhtul 19.30 teleri ees lastesaadet ootas ja vaatas, kuid just nii need laupäevaõhtud peale seda esimest juhuslikku kohtumist möödusidki. Peab tunnistama, et tähed olin ma selleks ajaks selgeks saanud, kuid sellegipoolest oli huvitav vaadata, kuidas Piip ja Tuut neid tähti tutvustavad ja mida huvitavat nad veel saate jooksul välja mõtlevad. Nii saigi alguse minu sümpaatia kahe klouni vastu ja ma olin kindel, et tahaks neid ikka kunagi oma silmaga ka reaalselt esinemas näha.

Eks ma muidugi olin Piipu ja Tuutu juba varem telerist ja internetist näinud ning teadsin kellega tegu on ja mida nad teevad. Ma arvan, et üleüldse teatakse Eestis palju rohkem seda kes on Piip ja Tuut, kui seda kes on Haide Männamäe ja Toomas Tross. Mina näiteks arvasin, et nende etendused on pigem lastele mõeldud ja nii polnud ma väga nende tegemistesse süvenenud kuigi olin kuulnud, et neid kiidetakse taevani. Tagantjärele tarkusena oleksin väga tahtnud Piip ja Tuut Teatri “Cabaret Siberia” lavastust näha, kuid kahjuks õnnestus mul seda ainult teleri vahendusel näha. Igatahes ei jää mul muud üle, kui tulevikus tähelepanelikum olla ja vaadata mida Piip ja Tuut Teatris veel täiskasvanutele pakutakse. Seni aga saavad ka kõik täiskasvanud koos pere pisematega (või ka ilma nendeta) Eesti kuulsaima klounipaari tegemisi nautida. Nimelt Piip ja Tuut mängivad just neile, kes neid parasjagu vaatamas on. Olgu pealtvaatajateks lapsed, täiskasvanud, koduloomad või sääsed-parmud – midagi endale huvipakkuvat leiavad kõik. Seega ma julgustan kõiki oma eelarvamustest mööda vaatama või üle saama, et klounid on ainult lastele mõeldud, ning teatrisse minema.

Sel suvel harivad Piip ja Tuut kõiki huvilisi meie rahvuskangelase Kalevipoja vägitegudest ja seda justnimelt Jõgevamaal, kus asusid väidetavalt Kalevipoja künnivaod mida meie tänapäeval tunneme Jõgevamaa voortena. Lisaks künnivagudele puhkab Kalevipoja mõõk justnimelt Kääpa jões, mille läheduses “Kalevipoja vägiteod” etendused toimuvad. Minu meelest on see vägagi tänuväärne, et Piip ja Tuut harivad lapsi Kalevipoja teemadel. Juba väikesest peast on lapsed nutitelefonides ja seal tarbitava sisu kaudu õpivad lapsed järjest enam välismaiseid kultuuritavasid, unustades meie enda muistendid, legendid ja traditsioonid. Näiteks räägitakse etenduses sellest, kuidas Kalevipoeg üle Peipsi järve laudu tõi. See vist on kõige tuntum lugu kogu eeposest. Samas tutvustatakse ka selliseid lugusid, millest rahvas võib-olla nii palju ei tea. Näiteks kuidas Kalevipoeg Soomest 80 km kaugusel Eesti rannikul asuvale vanatühjale 1000 tonni kaaluva kiviga vastu pead viskas. Lisaks rääkis Tuut legende ka sellest kuidas tekkis Kääpa jõgi ja see küngas, mille otsas etendust anti. Kuigi ma pole täiesti kindel, kas need legendid olid nende endi välja mõeldud, või olid need rahvasuust pärit, sest mul ei õnnestunud seda kõikvõimsa interneti abiga selgeks teha. Igatahes huvitav oli ikka.

Lisaks Kalevipoja vägitegudele on lavastusse sisse põimitud ka ahjualuse lugu. Ma arvan, et see läheb jälle samasse kategooriasse, et tänapäeva lapsed (ja ehk ka mõningad lapsevanemad) ei teagi, mis tegelane see ahjualune oli. Igatahes oli tore vaadata, kui mõned vanaemad-vanaisad omavahel elavalt sosistama hakkasid, et see on ju täpselt nagu ahjualune, kes kogu supikraami pajast minema viib. Nagu ka pealkirjast võib välja lugeda, siis suurem rõhk oli ikkagi Kalevipoja vägitegudel ja Ahjualune oli lihtsalt üks kõrvaltegelastest oma looga. Kuidas ahjualune ja Kalevipoeg omavahel seotud olid, seda ma siinkohal rääkima ei hakka. Midagi peab ikka teatrisse minnes üllatuseks ka jääma.

Aga, et lugu iidvanast Kalevipojast nii igav ei oleks, siis leidis tegevus aset tänapäeval. Suurema osa ajast pajatasid rahvuskangelase vägitegudest lugusid neli sortsi, kes olid Kalevipojaga rammu katsunud vanatühja lapselapsed. Tukk, Lakk, Habe ja Vunts – nii olid sortside nimed, olid vanaisa poolt maa peale aetud, et nad karistuseks siin inimeste kombel tööd tegema hakkaksid. Nemad otsustasid rajada oma firma, mil nimeks Sorts Suppi OÜ. Eks igaüks siis ise arvab, millega nende firma tegeles. Vihjeks võin öelda, et just neil käis ahjualune külas. Siiski polnud ahjualune sel korral isekas, vaid käis supikraami hoopis teistel põhjustel varastamas. Mis need põhjused olid, sellest saate aimu siis, kui ise Kääpale kohale lähete sel ajal kui Piip ja Tuut koos osava koka ja sortsidega toimetavad.

Ma arvan, et Piip (Haide Männamäe) ja Tuut (Toomas Tross) ei vaja kiitmist ega laitmist, sest nemad olid nii suurepärased nagu nad ikka on. Sel korral siis jääbki nii, et Haide Männamäest ja Toomas Trossist räägin kui lavastajatest-autoritest mitte kui näitlejatest. Jah, nad on küll näitlejad kuid ma julgen väita, et Piip ja Tuut on juba nende alter ego-d ja seega pole siin selles osas enam midagi rääkida. Kui ma hakkaksin Piipu ja Tuutu kui teatrirolle lahkama, siis sellest tuleks ilmselt juba eraldi bakalaureusetöö möötu kirjutis välja. Siiski pean ma autorite kapsaaeda kivi viskama ja ütlema, et ma oleksin tahtnud et Piip ja Tuut oleksid rohkem laval olnud. Hetkel oli suurem rõhk sortsidel, kuid mina isiklikult oleksin tahtnud, et Piip ja Tuut oleksid mingisuguse trikiga hakkama saanud (näiteks mõne akrobaatikatrikiga). Samas au ja kiitus selle eest, et noored näitlejad olid nii hästi laval toimetama pandud. Kui sa ise oled andekas (ja just seda Haide Männamäe ja Toomas Tross on, nad on Eesti andekaimad klounid), siis on üsna keeruline teisi sama andekalt tegutsema panna, sest tahaks ju ise laval särada. Aga sel korral on just nii, et Piip ja Tuut jäävad veidi rohkem varju ja noorte näitlejate kahastatud sortsid tõusevad esile.

Mis puudutab konkreetselt laval toimunut, siis laulmise eest saab Piip plusspunktid, kuid kuna ma tean, et nii Piip kui ka Tuut on enamaks võimelised, siis jäi ühest laulust mulle väheks. Oleksin tahtnud nende annet veelgi rohkem näha. Aga nagu öeldakse, siis head asja ei saagi korraga palju olla. Samas pean ma tunnistama, et selle, mis minu jaoks laval puudu jäi, tegid Piip ja Tuut vaheajal (ja ilmselt ka pärast etendust) kuhjaga tagasi. Ma lihtsalt kuulasin-vaatasin neid ning seda kuidas nad publikuga suhtlevad ja naersin (ilmselt sama palju kui etenduse ajal või veelgi rohkem). See rõõm ja energia mis nende kahe sees olemas on, jõuab ka publikuni ning ilmselt ka kõikide teiste elusolenditeni. Ja see on midagi erakordset. Ilmselt seepärast igas vanuses publik meie esiklounipaari nii palju armastabki. Arvatavasti polnud etenduse ajal ühtegi putukat ka just selle pärast platsis, sest kõik sääsed-parmud vaatasid ka ennastunustavalt etendust ja unustasid ära, et nad võiksid publiku näol pidusööki nautida.

Nagu ma juba mainisin, olid sel korral klounidele seltsiks neli sortsi. Sortse kehastasid Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti 12. lennu lõpetanud noored näitlejad Grete Konksi, Maarja Tammemägi, Stefan Hein ja Kristjan Poom. Enamasti kujutatakse sortse pahalastena. Sel korral olid sortsid küll pahad, kes vargil käisid, kuid sellest hoolimata hakkas mul neist veidi kahju. Oma mustade riiete, turritavate soengute ning veidi rumalatena tekitasid nad minus (ja ilmselt ka paljudes teistes) täpselt sellise tunde, et tahaks neid veidi hoida ja aidata. Ka publikuks olnud lapsed hoidsid sel korral sortside poole ja kippusid neile saladusi välja rääkima, mida nad ilmselt pahalastele poleks rääkinud. Kui Piip ja Tuut on juba aastakümneid lastele esinemist harjutada saanud, siis noortel sellist kogemustepagasit pole veel jõudnud tekkida. Nii ma vaatasin huviga kuidas sortsid enda kehtestamisega toime tulevad, ja ma pean ütlema, et nad said sellega sama suurepäraselt hakkama kui Piip ja Tuut.

Kõige rohkem jäi mulle sortsidest silma Maarja Tammemägi kehastatud Lakk. Ilmselt seetõttu, et tema oli sortsidest kõige targem ja üritas kõigile ära põhjendada miks teatud asjad ei saanud võimalikud olla. Näiteks et sead ja lehmad ei lenda. Eriti meeldis mulle matemaatiline valem, mille abil ta näitas kui suur oleks pidanud Kalevipoeg olema, et 1000 tonnist kivi 80 km kaugusele visata. Kindlasti tekib nüüd kõikidel küsimus, et mida see Kalevipoeg sööb, et ta nii tugev on? Vot sellele küsimusele annavad jällegi etendused vastuse. Ometigi ei jäänud teised talle mitte kuidagi alla ja kõik nad täiendasid teineteist suurepäraselt. Igaühel oli olemas selline oskus, mida teised vajasid ja kui keegi neist oleks puudu olnud, poles sortsid efektiivselt tegutseda saanud. Kes panustas meeskonna juhtimisega ja kes oma rammuga. Ma arvan, et sortside osa kujuneski oluliseks just seetõttu, et nad tegutsesid ühtse meeskonnana. Meeskonnatundele aitas kindlasti palju kaasa ka see, et kõik neli näitlejat olid samalt kursuselt ja harjunud teineteisega koos tegutsema ning seega ei pidanud nad meeskonnaks saamist proovides õppima. Ja see kindlameelsus, mis sortsidest läbi kumas, seda ma kirjeldada ei suuda, sest seda peab ise nägema. Igatahes oli näha, et ükski liigutus pole tehtud lihtsalt niisama, vaid kõigel on eesmärk. Kui ma enne mainisin, et Piip laulis ainult korra, siis sortsid olid nii energilised, et laulsid enda firmalaulu kaks korda etenduse jooksul ja teisel korral panid ka publiku seda endaga kaasa laulma.

Sortsid ja klounid pole siiski ainsad, kes lavalt läbi käivad. Nagu ka pealkirjast võib aru saada, ja ka eelnevalt on läbi käinud söögi teema, siis ei puudunud lavalt ka kokk. Kokaks oli Marek Demjanov, kes on aastakümneid olnud seotud nii kokandus- kui teatrimaailmaga. Ma julgen väita, et mingis mõttes on Demjanov isegi kogu lavastuse selgroog. Ühelt poolt nii Piip ja Tuut Teatri juhina kui ka teiselt poolt kokana. Laval näeb teda siiski korraks, kuid tegemist on humoorika osatäitmisega. Eriti see, kuidas ta lavalt lahkub ja publikust möödudes neilt vabandust palub. Selle, mille eest ta vabandust palub, jätan ma jällegi saladuseks. Lisaks näeme laval ühte heauskset möödujat (Oliver Reimann), kes kaudselt kogu selle segaduse põhjustas kui ta Sorts Suppi OÜ-le tellimuse esitas.

Lisaks sellele, et näitlejatööd olid äärmiselt head, tuleb kiita ka kunstnikke. Sortsid poleks pooltki nii sortsid välja näinud, kui poleks olnud nende uhkeid näokarvu (juuksed, habe, vuntsid) ning kohati mustaks võõbatud nägusid. Selle suurepärase töö eest tuleb tänada grimmikunstnik Evelin Poomi. On vist ilmselge, et kõik maa-alused tegelased peavad kandma tumedaid riideid, sest maa all on kõik ju must. Nii oli ka siin kunstnik Jaanus Laagriküll teinud suurepärast tööd ja toonud osa maa-alusest elust maa peale. Nii olid kõik supipajad, serveerimislauad ning kõik puitelemendid võõbatud mustaks. Puidust postid nägid täpselt sellised välja justkui pärineksid need mõnest sada aastat vanast suitsusaunast või siis oleks neid põrgulõkke suits mustaks värvinud. Eriti tahaksin kiita geniaalse mikrofoni lahenduse eest. Esialgu vaatasin, et pinkide ees maas olevad pikad puidust teibad on nö lava märkimiseks maha pandud. Kui sortsid laulma asusid, siis sain alles aru, et nende pikkade puidust teivaste ühte otsa olid mikrofonid peidetud ja sortsid siis tõstsid need teibad maast üles ja laulsid nende sisse. Eks neid lihtsaid aga ägedalt toimivaid lahendusi oli veelgi. Näiteks rulakiiver, mille aukudesse olid puuoksad pandud ja okste otsa oli veel lehti torgatud. Kõik, kellele tundub, et see kirjeldus võiks siili kohta käia, siis just siili Piip sellise kiivriga kehastaski.

Ma arvan, et nüüd aitab ka sellest rääkimisest et kes, kuidas ja mida etenduses teeb. Muidu pole teil üldse huvitav teatrisse minna, kui ma kõik ette ära räägin. Palju on ka sellist situatsioonikoomikat, mida ongi sõnadega raske edasi anda ja naljast aru saamiseks peab seda situatsiooni ise nägema ja kogema. Ja mina soovitan soojalt kogu perega (või siis ka üksinda, kui selline soov olema peaks) see teekond ette võtta. Me kõik vajame oma ellu nalja ja naeru ning veidikene lapsemeelsust. Mina näiteks käisin täiesti ilma lasteta etendust vaatamas ja esimese kümne minutiga oli mul juba kõht naermisest valus. Osalt olid selles naerus küll süüdi minu ümber istuvad lapsed oma elevuse ja reageeringutega, aga suurem osa süüst langes ikkagi Piibule ja Tuudule. Tõesti, ma võin käe südamele panna ja vanduda, et elamuse saavad kõik vaatajad. Ma pole tükk aega näinud, et täiskasvanud teatris nii vaikselt istuvad. Eks lapsed ikka tegid mürglit ja rääkisid kaasa, vahel ka liiga palju, aga Piip, Tuut ja sortsid said väga osavalt nende laste „ohjamisega“ hakkama. Siiski tasub teatrisse viia juba sellises vanuses lapsed, kes midagi aru ka saavad ja kes natukene suudavad paigal istuda. Väga väikeste ja püsimatute jaoks võib see tund aega esimest vaatust veidi igavaks muutuda.

Aitäh, Piip ja Tuut, et te meil olemas olete ja kõigi tuju paremaks teete!

Autorid-lavastajad: Haide Männamäe ja Toomas Tross
Lavastusdramaturg: Siret Campbell
Kunstnik: Jaanus Laagriküll
Grimmikunstnik: Evelin Poom
Muusika ja laulude autor: Siim Aimla
Laval olid:
Piip ja Tuut
Grete Konksi, Maarja Tammemägi, Stefan Hein, Kristjan Poom – Sortsid (Vanatühja lapselapsed)
Marek Demjanov – Osav kokk
Oliver Reimann – Heauskne mööduja

Täpsemat infot järgmiste etenduste toimumise kohta saate vaadata SIIT.

Kes tahab perega eriti toredat aega veeta, siis soovitan nädalavahetusel valida näiteks päevane etendus, mis algab kell 14. Teatripiletiga saate Kalevipoja muuseumisse ja seiklusparki odavamalt sisse ja uskuge mind, peale etendust on kõige parem aeg pere pisematele ja miks mitte ka iseendale Kalevipoega lähemalt tutvustada. Näiteks saab muuseumis virtuaalreaalsuse abil lausa ise Kalevipojaks kehastuda. Lisaks on täiesti tasuta olemas suur mänguväljak, kus lapsed kindlasti mängida tahavad. Natukene suuremate jaoks pakub elamusi seikluspark. Seega tasub planeerida terve päev või vähemalt paar lisatundi teatrisse minekuks.

PS! Viimane lõik ei olnud mitte kuidagi kinnimakstud reklaam. Kuigi mul endal lapsi pole, siis nägin kõrvalt seda koledat vaatepilti, kus vanemad olid arvestanud, et etendus kestab 1 tund ja 45 minutit ning tahtsid kohe järgmiste toimetuste juurde edasi liikuda, kui lapsed samal ajal mänguväljaku või seikluspargi suunas liikuma hakkasid. Seepärast otsustasin, et igaks juhuks on targem hoiatada, et Kääpal jagub tegevust kauemaks ja kui juba sinnakanti minek on, siis tasub aega varuda veidi rohkem.

Loe edasi