11/07/2021

Kasuema

 10. juulil 2021 Staadioni 48 hoovis, Tartus

Päisefoto on pärit Emajõe Suveteatri Facebooki leheküljelt

Mina olen üks nendest, kes selle praeguse kuumalaine üle üldse ei rõõmusta. Ma pigem rõõmustan, kui talvel on sama ohtralt külmakraade, kui praegu soojakraade on. Seega oli mul väga hea meel Staadioni tänavale endise hullumaja hoovi jõudes näha, et teatripublik on mõnusasti puude alla istuma pandud. Ega seal väga muud varianti poleks olnudki, aga praeguse kuumusega tundus puude vilus istumine tõelise luksusena. Juba see on üks põhjus, miks teatrisse minna. Saate etendust nautida ilma et päike silma või pähe paistaks ja ei pea muretsema, kuidas liigne päike ja kuumus teie tervisele mõjub. Loomulikult on põhjusi, miks “Kasuema” vaatama minna kordades rohkem.

Esiteks kindlasti see, et kuuldused suurepärasest lavastusest on kaugele jõudnud. Emajõe Suveteater mängis eelmisel ja üle-eelmisel suvel Silvia Rannamaa “Kadri” lavastust ja juba enne esietendust kiideti “Kasuema” ohtralt. Seega on kõikide ootused ka järjelavastusele põhjendatult suured, sest kõik tahavad teada, mis Kadrist edasi saab. Mindki meelitasid sel korral teatrisse just need kuuldused, et “Kadri” oli menuk ja kõik ootavad, et saaks juba järge näha. Kui sa pole lavastuse kohta mitte ühtegi halba sõna kuulnud, siis on ju kindel, et tahaks ise ka seda imelavastust näha. Kuigi ma kahjuks “Kadrit” ei näinud, siis võin kinnitada, et kuuldused sellest, et ka “Kasuema” on sama suurepärane lavastus, vastavad täielikult tõele. Mul läheb raskeks, et kõik need asjad, mis hästi olid, üles loetleda selliselt, et see postitus väga pikaks ei läheks. Lihtsam oleks vist öelda, et tegemist on suurepärase lavastusega ja kõikidel tasub teatrisse minna. Siis saaksid kõik ise näha ja kogeda, mis hästi on. Aga ma siiski proovin veidi enda emotsioone ja mõtteid edasi anda.

Kui nüüd päris aus olla, siis ma pole kindel, kas ma kunagi Silvia Rannamaa "Kadri” ja “Kadri Kasuema" raamatuid üldse lugenud olengi. Ilmselt mitte. See-eest tean ma väga hästi Leida Laiuse ja Arvo Iho filmi "Naerata ometi", mis on "Kadri Kasuema" põhjal valminud. Filmi tean ainult seepärast, et ma olen pärit sellisest kohast nagu Tilsi, kus seda filmi omal ajal filmiti ja selles samas lastekodus on mu ema kasvatajana töötanud ja ma olen seal lastekodu ruumides ja ümbruses sisuliselt oma lapsepõlve mööda saatnud. Ja kui sinu kodukohas on filmi tehtud, siis sa ikka vaatad seda, ka siis, kui see on filmitud enne seda, kui sina sündisid. Seega mingid sündmused olid tänu filmile tuttavad. Kuigi kummaline on see, et filmist suutsin ma end paremini distantseerida, kui äsja nähtud etendusest ja ma ei mäleta, et film minus sellist emotsioonide virr-varri oleks tekitanud. Ilmselt on asi selles, et filmi põhjal on juba aru saada, et need pole nüüdsama toimuvad sündmused ja seega on lihtsam aru saada, et see mida meile parajasti näidatakse on ainult mäng. Samas teatrietenduse puhul viibid sa tegelastega samal ajahetkel samas ruumis ja see mõjutab sind hoopis teisiti, sest sa hingad sama õhku ja see justkui muudab sind osaks nendest sündmustest, mida sa enda ümber toimumas näed. Nüüd läks vist veidi keeruliseks, aga ma loodan, et te saite mu mõttest aru.

Tasub vist kohe alguses ära mainida, et sisu poolest väga roosilise lavastusega tegemist ei ole. Siiski tuleb Emajõe Suveteatrile au anda, sest hoolimata rasketest teemadest on lavastus väga õnnestunult välja tulnud ja kuigi vahepeal muutuvad silmad oi-oi kui märjaks, siis etenduse lõppedes valdavad publikut ikkagi positiivsed emotsioonid. Ma täiesti teadlikult julgen neid enda mõtteid ka kaaskülasajatele suhu panna, sest minu ees istuvad naised arutasid omavahel täpselt seda sama mõtet, et kurbus ja rõõm käivad käsikäes. Ja te ei tea, kui hea meel oli mul näha, et mõned inimesed panid lausa päikeseprillid ette, et enda veekalkvel silmi peita. Tuleb välja, et ma pole ainus piripill, kes teatris pidevalt nutuga võitlema peab. Kui tavaliselt ma ikkagi tajun selle hetke ära, millal mu silmad märjaks muutuvad, siis nüüd olin ma laval toimuvasse nii süvenenud, et isegi ei saanud aru, et mul pisarad silmist voolavad.

Suuresti oli pisarate põhjuseks ikkagi see suurem lugu, mis etendust vaadates minu (ja ilmselt ka teiste teatrikülastajate) peas tekkis. Kui kurb on see, mida armastuse puudumine võib lastele ja noortele teha. Kas me tegelikult üldse mõtleme sellele, miks lapsed halvasti käituvad. Väga lihtne on nendega pahandada ja kui pahandamisest mingit kasu pole, lapsed raskesti kasvatatavateks sildistada. Kui tihti me mõtleme sellele, et äkki selle halva käitumise taga on püüe armastust otsida, sest ainus moodus kuidas laps endale tähelepanu saab, on siis kui ta pahandust teeb. Minu meelest tuli etendusest see kõige paremini välja pisikese Sassi puhul (kes hoolimata oma hüüdnimest Sass, oli tegelikult tüdruk), kes tahtis välismaale põgeneda, sest välismaal on kõik parem ja nii ta lootis välismaalt leida endale ka armastava perekonna. Senini olid kõik temaga internaatkoolis ainult pahandanud, sest oli tema see, kes pidevalt pahandusi tegi. Kuid siis tuli Kadri, kes püüdis headuse ja armastusega Sassile läheneda ning ühtlasi selgus, et kõik pahandused, mida Sass oli korraldanud, olid tegelikult tehtud hea eesmärgi nimel. Kuid keegi teine seda ei teadnud, sest keegi polnud Sassile nii lähedale pääsenud, et tema lugu ära kuulata. Siinkohal võiks vist küll öelda, et headus ja armastus päästavad maailma. Ja see oligi nii kurb, et selliseid tõsiasju, nagu armastust ja headust, peavad meile, täiskasvanutele, õpetama lapsed. Miks me täiskasvanuks saades selle kõik ära unustame, mida me lapsena teadsime ja tundsime?

Lisaks muidugi see päris armastuse teema. Kuna valdavalt olid sündmuste keskmes ikkagi suured tüdrukud ja poisid, siis näidati päris palju ka poiste ja tüdrukute vahelist armastust. Seda on kõige lihtsam kokku võtta vana tõega, et vihkamisest armastuseni on ainult üks samm. Eks seda ole meist vist kõik kuulnud, et kui poiss sind patsist või seelikust tirib, siis sa meeldid talle. Sarnaseid käitumisjooni on ka “Kasuema” tegelaste puhul näha. Alguses olid poisid ja tüdrukud omavahel sõjajalal, kuid ometigi oli näha, et vastassugupoolele taheti meeldida. Kuni juhtusid sündmused, mis mõjutasid kõiki. Mis selle armastuse kurvaks teeb on see, kui sa oled aru saanud, et tunne, mida sa seni vihkamiseks pidasid on tegelikult armastus. Ja siis ühel päeval sinu armastatut lihtsalt enam ei ole. See lihtsalt on nii ülekohtune, et ajab nutma. Ka siis, kui see juhtuks täiskasvanutega, oleks see kurb olnud, aga hetkel olid tegelasteks noored, kes niigi on oma elus palju kannatama pidanud ja see muutis sündmused vähemalt minu jaoks veelgi traagilisemaks.

Et nüüd lavastusest nii kurba muljet ei jääks, siis peab tõdema, et lavastaja Andres Dvinjaninov oli suutnud kogu lavastuse nii hästi lavale tuua, et see kurbus käis nalja, naeru ja lauludega käsikäes ning pisarad kadusid sama kiirelt kui nad tekkinud olid (kui mitte veelgi kiiremini). Minu meelest peaksime me kõik lavastusest õppima seda, kuidas negatiivsetes sündmustes leida see pisitillukene positiivne nüanss üles, mis aitaks meil edasi liikuda ja tulevikus ka elust jälle rõõmu tunda. Nii nagu tingimusteta armastust, õpetab “Kasuema” meile ka seda, kuidas rasketest aegadest üle olla. Ja eestlased on ju laulurahvas. Kui on kirjas, et tegemist on muusikalise koguperelavastusega, siis võite kindlad olla, et laulud teevad momentaalselt vaatajatel tuju heaks. Eriti kui laulud on esitatud sellise energiaga. Ega palju puudu ei jäänud, et publik oleks hakanud kaasa laulma.

Ma siiralt imestan selle üle, kui andekaid noori meie ümber leidub. Jah, lapsi ning noori kasutatakse lavastustes ja filmides väga palju, kuid kui nad panna kutseliste näitlejate kõrvale, siis on ikkagi aru saada, et lapsed on laval või ekraanil veidi kramplikud ja seega on nende rollid veidi pingutatud. Teate, ma üldse ei liialda, kui ma ütlen, et sel korral olid noored peajagu kutselistest näitlejatest üle. Esiteks oli laval väga palju eri vanuses noori ja nad kõik laulsid ja tantsisid lisaks näitlemisele. Veelgi enam, kõik kandvad rollid olid noortel, kutselised näitlejad olid episoodilistes rollides. Ja need osatäitmised ei olnud üldse pingutatud, vaid tulid täiesti loomulikult välja. Kohati tundus mulle, et sel korral olid kutselised näitlejad need, kes natukene liiga palju “näitlesid”. Kuna tegemist oli muusikalise lavastusega, siis meeldisid mulle kõige enam tantsunumbritega laulud. Need olid täis sellist energiat, et ilmselt oleks sellest energiast saanud terve Tartu linna jaoks elektrit toota. Vähemalt publik sai korralikult positiivse energiaga laetud. Neid noori ja seda energiat, mis nendega koos lavale saabub, peab lihtsalt ise nägema, sest mina ei oska seda sõnades edasi anda.

Kõige rohkem meeldis mulle pisikest Sassi kehastanud Kirke Kallaste. Tundus, et ta oli kõikidest teistest noorem ja kui ma alguses teda laval nägin, siis ma olin üsna kindel, et ta ütleb väga püüdlikult pähe õpitud teksti. Aga vastupidiselt minu eelarvamusele suutis ta ülimalt loomulikult pahareti rolli välja mängida. Ja vaieldamatult oli just Sass see, kes publikut kõige rohkem naerma ajas oma jutuga. Minu lemmik hetk oli kohe alguses, kui lapsed lavale laulma tulid ja kuidas siis Sass esireas vaikselt enda seelikut üles keris. See oli nii loomulik, et mul korraks tekkis tunne, et see ongi päris, mitte lavastatud. Siis ühel hetkel sain aru, et see on ikka lavastatud, kuid päris kindel ma selles ikkagi ei ole, sest see liigutus tuli nii loomulikult. Lausa uskumatu, et nii väikene tüdruk nii tõetruult ja pingevabalt laval toimetab. Veel meeldis mulle Sassi puhul tal peas olnud rätt. Kavalehel oleval pildil ja Facebookis nähtud piltidel ma seda rätti ei näinud. Samas on see rätt geniaalne lisandus. Kui ma kavalehel olevat pilti vaatan, siis näeb Kirke Kallaste üsna ingellik välja ja selliste blondide juustega ja pika patsiga pisikese tüdruku puhul poleks tema pahandused nii hästi mõjunud. Aga see rätt andis just selle vajaliku lisanduse, et tõsimeeli uskuda, et Sass ongi üks metsik tegelane.

Kuna ma “Kadrit” näinud ei ole, siis mind üllatas ka nimitegelast kehastanud Ella Cecilia Claesson, kes kandis peaosa väga suurepäraselt välja. Seda on nüüd küll veidi imelik öelda, kuid kõige rohkem meeldis mulle lõpustseen, kus ta armastatule mõeldes nutma hakkas. Kas üldse tohib ja saab öelda, et mulle meeldib kedagi nutmas näha? Ma pole kindel, kas ma nii ehedaid pisaraid laval kunagi näinud olengi. Ja siis see nutetud nägu, mis etenduse lõpus naervaks näoks muutus. Sellist ehedat emotsiooni ei ole veel ükski kutseline näitleja lavalt mulle pakkunud. Mina võtan Ella Cecilia Claessoni ees igatahes mütsi maha. Tõeline näitleja kelles on koos teatri sübolid – nuttev ja naerev nägu. Kogu tema osatäitmine oli väga hea, kuid need lõpustseenid jäid mulle nii eredalt meelde, et külm jutt käis südame alt läbi.

Veel jäid mulle silma Tuule Õige pisikese Ainana, Hella Niitra grupivanem Vestana, Katrina Laur Annena, Kärt Tõnissaar Tinkana ning Karl Kristjan Puusepp Entuna. Mikk Kaasik paljulubava pianisti Svenina oli ka suurepärane, kuid see, et Mikk Kaasik on andekas, pole enam mingi uudis, sest teda olen ma varem lavalaudadel näinud nii näitlemas kui ka laulmas. Seega tema mind nii palju ei üllatanud, kui kõik teised noored. Nagu ma juba enne ütlesin, siis tegelikult olid kõik noored äärmiselt tublid ja üsna halb tunne on kedagi niimoodi eraldi välja tuua. Siiski tundub mulle, et enamus siin nimeliselt välja toodutest jäid silma eelkõige seetõttu, et nende kehastataval tegelasel oli selliseid iseloomujooni, mille tõttu nad teistest veidi rohkem silma paistsid. Sest mängisid kõik ühtviisi hästi ja noortest koosnev trupp oli äärmiselt tugev.

Lisaks noortele teevad lavastuses kaasa ka kolm kutselist näitlejat. Riho Kütsar Vanemuisest, kes kehastab Kadri isa, ja keda me näeme ainult lavastuse alguses. Kadri kasuema kehastab Ingrid Isotamm Karlova Teatrist. Lisaks kasuemale kehastab Isotamm ka Entu ema ja ohvitseride klubi ansambli lauljat. Kõik osatäitmised tulid Isotammel hästi välja, aga kõige huvitavam oli vaadata Entu ema, sest selles naises oli kõige rohkem karakterit. Isotamm on minu meelest väga hea karakternäitleja. Tundus, et ka publikus olnud lastele jäi Isotamme kehastatud Entu ema silma, sest ma kuulsin etenduse lõpus lapsi omavahel arutamas, et kas Kadri ja Entu olid siis tegelikult õde-venda, sest neil oli üks ema. Ja see polnud üldse hea ema, kui ta oma lapse suitsuga ära tappis. Ja kuidas ema oli vahepeal muutunud, sest alguses oli ta natukene ikkagi hea, sest õmbles KAdrile kleite, aga pärast lõi teda juba kotiga. Kutselistest näitlejatest sai lavaaega kõige rohkem Ülle Kaljuste Eesti Draamateatrist, kes kehastas kasvataja Siimsonit. Kaljuste tegi hea osatäitmise, olles noortele heaks partneriks laval. Kuigi Kaljuste kehastab tavaliselt jõulisi naisi, siis sel korral oli tema kehastatud kasvataja Siimson küll nõudlik ja jõuline, kuid ei jäänud laval domineerima, lastes noortel särada.

Seda suurepärast lavastust ei oleks ilma lavastajata, keda ma juba eespool veidi kiitsin. Mulle tundub, et Dvinjaninov on üks neid väheseid lavastajaid, kes suudab absoluutselt kõikide inimestega suhelda nii, et ta saab oma tahtmise (heas mõttes muidugi). Nii palju kui ma teda ka Kaunimate Aastate Vennaskonnaga esinemas olen näinud, suudab ta igas vanuses ja rahvusest inimesed käima tõmmata. Eks seda sama oskust on ka lavastajal vaja, tõmmata näitlejad käima, et nad hakkaksid julgelt erinevaid lahendusi oma rolli jaoks pakkuma. Noortega on see muidugi keerulisem, aga ilmselt on kõik minuga nõus, et “Kasuemas” annab viimne kui üks inimene laval endast maksimumi, ja see saab olla ainult hea lavastaja teene, kes sellise trupi on kokku pannud. Trupp on sel korral väga tugev ja on tunda, et väga üksmeelne, mis ilmselt tingib ka selle, et neil ongi üksteisega nauditav koos laval olla ja see emotsioon kiirgub ka vaatajasse.

Sama suurt kiitust väärivad ka muusikaline kujundaja Ele Sonn, kes lastele kõik need laulud selgeks on õpetanud ning koreograaf Heili Lindepuu, kes laulude juurde sobilikud liikumisseaded tegi. Mõned laulunumbrid olid kohati nii suurejooneliste liikumisseadetega, et selliseid numbreid näeb eraldi mõnel kontsertetendusel, mitte teatrilaval. Veelgi vähem oskaks selliseid tantsunumbreid oodata noortelt, aga ometigi just noored on need, kes sel korral neid suurejoonelisi etteasteid esitavad. Kui nüüd midagi ette heita, siis ainult seda, et nende kaasahaaravate lauludega pole plaati välja antud. Ma usun, et see oleks päris hea tuluallikas olnud, sest emotsioon, mida lavastus pakub on vägev ja mina isiklikult tahaksin seda emotsiooni ka hiljem kogeda ning lavastuses kõlanud lauludega plaat oleks selleks suurepärane abimees.

Kui juba kiituseks läks, siis peab kiitma ka kunstnik Arthur Arulat. Eriti jäid mulle silma poiste ja tüdrukute wc-d, mis olid vastavalt soo stereotüüpidele kujundatud. Tüdrukute wc uks punase ja poiste oma Sinise värviga värvitud. Ajastut andsid edasi ka uste kohal rippuvad kirjad, nt “Õppida, õppida, õppida”. Ja muidugi koolivorm – sinised pihikseelikud tüdrukutel ja põlvikud. Poisse oli laval vähem ja nende koolivorm tundus olevat vabam, kui tüdrukutel. Vähemalt ma ei pannud tähele, et kõikidel postel samasugused sinised püksid oleksid olnud.

Kirsiks tordil on muidugi lavastuse mängupaik. Kunagine Tartu Psühhiaatriahaigla näeb välja täpselt selline, et see võiks olla ka internaatkool. See omakorda pakub veelgi rohkem seda tunnet, et kõik ümberringi toimuv ongi päriselt. Eks seda tunnet võimendatakse ka lavastuse ülesehitusega, kus publiku oleks justkui kooli avatud uste päevale tulnud publik, kes tahab koolist ülevaadet saada. See missioon on igatahes edukalt täidetud, sest mina sain väga tõeliselt valusa ülevaate internaatkoolist ja sealsete laste sisemaailmast. Selles mõttes on endine hullumaja ka veidi sümboolne mängukoht, viidates laste katkistele hingedele. Ehk pani ka mängupaik täiskasvanuid veidi rohkem sellele mõtlema, kuidas nad oma lapsi armastavad ja loodetavasti näitavad nad seda armastust oma lastele ka pärast teatris käiku rohkem välja.

Vaieldamatult on tegemist selle suve ühe kaasahaaravama lavastusega, mida tasub vaatama minna. Seega, soovitan piletite ostmisega kiirustada, sest kuuludes suurepärasest lavastusest levivad kulutulena ja piletid kaovad kiirelt. Mina igatahes annan enda garantii, et tegemist on täpselt sellise lavastusega, milline üks suvelavastus olema peab. Seal on nalja ja naeru, energiat, mõnus atmosfäär (mille loovad asukoht, kostüümid, muusika, liikumine ja muidugi inimesed), sisukas lugu ning suurepärased näitlejatööd. Eks natukene tuleb sellega muidugi arvestada, et lavastus toimub väljas ja teised linna- ning loodushääled mõjutavad lavastust ja pingid pole ehk sama pehmed kui teatrisaalis, kuid see kõik kuulub minu meelest samuti suvelavastuse võlude juurde. Igatahes on aru saada, et Emajõe Suveteater on suvelavastuste korraldamisel tõeline veteran ja teab, kuidas teatripublikut suvel rõõmustada.

 

Aitäh, Emajõe Suveteater, et te olemas olete ja palju õnne veerandsaja aasta täitumise puhul!

 

Autor: Silvia Rannamaa

Dramatiseerija: Aidi Vallik

Lavastaja: Andres Dvinjaninov

Kunstnik: Arthur Arula

Muusikajuht: Ele Sonn

Liikumisjuht: Heili Lindepuu

Mängisid:

Ella Cecilia Claesson – Kadri

Karl Kristjan Puusepp – Enrico Adamson

Mikk Kaasik – Sven Purre

Ülle Kaljuste – kasvataja Siimson

Riho Kütsar – Ülo Jalakas (Kadri isa)

Ingrid Isotamm – Gina Jalakas (Kadri kasuema); Enrico ema; ohvitseride maja ansambli liige

Kirke Kallaste – Sass

Tuule Õige – Aina

Hella Niitra – Vesta

Stella Seim – Liki; ohvitseride maja ansambli liige

Kärt Tõnissaar – Tinka

Jaana Sommermann – Marelle

Katrina Laur – Anne

Mairo Libba – Andres

Robin Haga – Aadu

Gerda Lehis – haiglaõde

Janeli Remmelkoor – haiglaõde

Emily Susanna Knotts – ohvitseride maja administraator

Maarja-Liis Nurja – ohvitseride maja ansambli liige

Emily Mäesepp – ohvitseride maja ansambli liige

 

Ansabel EFEKTIIV koosseisus:

Mikk Kaasik - klaver, vokaal

Kaspar Kiisk - soolokitarr, vokaal

Lota-Loviis Rohtla - basskitarr

Mattias Mäesalu – trummid

 

Kellel lavastuse vastu huvi tekkis, siis kõik mänguajad ja piletiinfo leiab Emajõe Suveteatri koduleheküljelt

0 kommentaari:

Postita kommentaar