1984

 30. juunil 2021 Kammivabriku sündmuskeskuses

Päisefoto autor Maris Savik

Kui viimasel ajal on kõik mu teatriskäigud pikemalt ette planeeritud, siis sel korral sattusin peaaegu juhuse tahtel teatrisse. Mulle omaselt tuli kell 18 idee, et tahaks õhtul teatrisse minna, sest argipäevast oli lõõgastust vaja. Kuna kaugele poleks jõudnud, siis valisingi Vanemuise lavastuse “1984”. Eks natukene ajendas mind teatrisse minema ka väikene teatriteadlase pisik minu sees. Kui lavastust teevad duo Karl Laumets ja Kristjan Suits, siis ilmselgelt kõik teatriteadlased tunnevad mingil määral lavastuse vastu huvi, sest sellest tõotab tulla midagi väga head. Sest selle duo varasemad tööd (nt “Peer Gynt” Ugalas ja 2020 aasta vabariigi aastapäeva kontsert-aktus) on olnud nauditavad ja huvitavad. Kuigi ma “Peer Gynti” pole ise näinud, meeldis mulle vabariigi aastapäeva lindude teemaline kontsert-aktus väga ja seega tahtsin ma näha, mida duo Laumets-Suits sel korral rahvale pakuvad.

Siiski olin ma veidi skeptiline, sest Vanemuine ise nimetas lavastust tulevikudüstoopiaks. Ma pole eriline ulme ja sci-fi fänn, millele minu meelest sõna tulevikudüstoopia vägagi selgelt viitab. Kui žanr ei meeldi, siis vist ei ole vaja teatrisse minna. Kunagi ammu (ilmselt veel gümnaasiumis olles) olen ma Orwelli “1984” läbi lugenud, kuid ma ei mäleta sellest mitte midagi, mis ilmselt viitab sellele, et raamatu sisu mulle huvi ei pakkunud, sest muidu oleks mul lavastuse tegelaste nimedega kasvõi mingi mälestus meelde tulnud. Praegu lugesin internetist kavalehte ja raamatust ei meenunud mitte midagi. Kui mul poleks loetud raamatute nimekirjas mustvalgelt seda kirjas, et ma olen “1984” lugenud, siis ma oleksin kindel, et ma jätsin selle raamatu gümnaasiumis vahele. Ometigi otsustasin ma, et võiks teatrisse minna ja hinges oli ka parasjagu elevust, et mis mind seal siis ees ootab. Õnneks olen ma seda sorti inimene, et isegi kui süžee või žanr väga meelepärane pole, siis teatrimaagiat saab ikka teatris nautida ja seda tasub oodata.

Kahjuks väga põhjalikku analüüsi ma teha ei saa, sest ma unustasin oma prillid koju ja nii oli 19. reast vaade päris kehvake. Minu õnneks oli väga suur osa lavastusest lahendatud suure ekraani abil ja vähemalt seda, mida ekraanil näidati, nägin ma väga hästi. Eks ma nägin ka laval tegutsevaid näitlejaid, kuid pigem olid nad nii pisikesed, et näoilmeid ma ei näinud. Vahel sain ka ainult hääle järgi aru, kes parasjagu räägib, sest kui nad laua taga istusid, siis mina ilma prillideta rääkijat eristada ei suutnud. Eriti siis, kui suurelt ekraanilt näidati ainult Winston Smithi (Robert Annus) tegelaskuju. Samas on see puhtalt minu enda lollus, et ma mitte midagi ei näinud. Sest ma vaatasin piletit ostes, et see on nii tagumises reas ja mõtlesin sellele, kuidas sealt nähtavus on, aga selle peale ei tulnud, et prillid tuleks ikka kaasa võtta (see on see, kui sa igapäevaselt prille ei kasuta). Nähtavus oli muidu hea, sest tribüünid olid tõusuga, aga lühinägelikud võiksid ikkagi prillid kaasa võtta.

Mõnes mõttes oli ülevalt isegi parem vaadata, sest esimestest ridadest oleks veidi ebamugav olnud üles ekraanile vaadata. Ja päris ekraanile vaatamisest ei pääsenud keegi, sest ekraan mitte ei näidanud suurelt laval toimuvat, vaid vahel nägi ekraanil ka stseene, mis ei toimunud otseselt laval. Seega polnudki muud variant, kui ainult ekraanil toimuvat jälgida. Mingi hetk jäeti küll mulje, et osa stseenidest olid filmitud lava taga ja neid näidatakse lihtsalt ekraani vahendusel, kuid mulle tundus siiski, et need stseenid olid tegelikult varem ära filmitud. Ma lihtsalt ei usu, et näitlejad oleksid nii kiiresti suutnud end lava taga filmitavaks stseeniks ette valmistada. Teiste stseenide puhul oli näha, et ekraanil olev tegevus polnud laval toimuvaga sünkroonis ja järelikult oli osa ekraanil toimuvast eelnevalt valmis filmitud. Eks see ole muidugi keerulisem variant, et osad klipid on varem valmis filmitud ja teised klipid tuleb nö etenduse käigus kohapeal filmida. Mõnes mõttes on filmi kasutamine hea, sest filmi abil saab näidata rohkem tegevusi, kui seda saaks teatrilaval teha, kuid samas tekib siis küsimus, et milleks teatrisse minna, kui seda sama asja võiks ka video vahendusel vaadata.

Loo seisukohast oli ekraan oluline, kuna ekraani abil jälgis partei, kelle võimu all kogu ühiskond oli, kõikide inimeste tegemisi. Seda illusiooni aitas kõrgemal istumine ka väga hästi tekitada, kuna kõrgelt jäigi tunne nagu publik olekski see Suur Vend või partei, kes tegelaste elu ja toimetamisi ülevalt jälgib. Ometigi tundub mulle, et ekraanide kasutamine teatris on veidi libe tee, sest kuigi ekraan võimaldab näidata seda, mida laval näidata ei saa, kaotab ekraan ära selle mängu ja kujutlusvõime mis minu meelest on üks väga oluline osa teatrist. Kui meile näidatakse video vahendusel näiteks kaske, siis kõik näevadki kaske, aga kui me näeme laval nt riidenagi, mida me peame kasena ette kujutama, siis see mõjutab kogu meie etenduse tajumist.

Näitlejate kohta ei saa mitte ühtegi halba sõna öelda. On näha, et Laumets on hooliaklt valinud, keda ta enda lavastusse mängima tahab. Nii leiame näitlejate hulgast lisaks Vanemuise näitlejatele veel Gert Raudsepa ja Ott Sepa, kes sobituvad truppi nagu rusikas silmaauku. Kuna ma ei suutnud näitlejate miimikat ja suuresti ka pisemaid liigutusi näha, siis on mul sel korral raske öelda, kes kõige rohkem silma paistis. Sest enamasti ma vaatan tervikut. Julgeksin väita, et kogu trupp oli võrdselt hea ja kellegi osatäitmise kohta midagi halba öelda ei saa. Ehk kõige eredam hetk oli minu jaoks see, kui Maarja Johanna Mägi kehastatud naine tegi suurel ekraanil hommikuvõimlemist. See stseen mõjus korraks nii, et tahaks ka ise toolilt püsti tõusta ja hommikuvõimlemist kaasa teha. See läbitungiv pilk, mis suurelt ekraanilt vastu vaatas, lihtsalt nõudis, et keegi ei viiliks. Samas oleks see päris huvitav vaatepilt olnud, kui kogu saal oleks oma kohtadel võimlema hakanud. Kuigi see oleks võinud väga halvasti lõppeda, sest toolid olid liiga tihedalt üksteise kõrval ja ega publikul polnud liigutamiseks väga palju ruumi.

Etendus kestis kokku kaks tundi ja oli ilma vaheajata. Arvestades seda, kui palju oli publikut saalis ja kui soojad ilmad väljas on, oleks vaheaeg ilmselt olnud hea mõte. Sest oli näha, et esimestest ridadest hiilisid inimesed keset etendust minema ja tagapool hakkas kellelgi lausa nii halb, et ta kollabeerus ja etendus pandi korraks seisma, et saaks selle inimese saalist välja viia. Tekkinud pausi kasutasid ka väga paljud teised ära, et saalist välja saada. Ka mul kippus vahepeal mõte uitama minema, sest leidsin end mõttelt, et olemine pole kõige parem. Seega hea soovitus on saali veepudel kaasa võtta ja riietuda vastavalt ilmastikule, arvestades seda, et saalis on ka pigem soe kui jahe. Samas võis olla saalist lahkumise põhjus ka selles, et lavastus ei pakkunud inimestele piisavalt huvi. Vähemalt minu ees istuvad külastajad arutasid omavahel, et millal vaheaeg tuleb, et tahaks ära minna, sest sellist asja ei suuda kaua vaadata.

Kindlasti kõnetab “1984” sisu eestlasi rohkem kui ehk näiteks mõnes vabas lääneriigis üles kasvanud inimesi. Oli ju ka meil Nõukogude Liidu ajal üsnagi piiratud vabadus ja võimuorganid jälgisid teisitimõtlejaid veel eriti hoolega. Sarnasel teemal räägib ka lavastus. Kuigi seal on tegemist väljamõeldisega sellest, kuidas inimeste mälestusi kustutatakse ja jälgitakse väga hoolega seda, et keegi valesid mõtteid ei mõtleks. Kuna mina Nõukogude perioodil elanud ei ole, siis väga tugevalt see parallel minu mõtetesse ei kinnistunud. Küll aga tekkisid minu peas paralleelid tänapäevase eluga. Kuigi meid mingid poliitilised jõud nii palju ei jälgi, siis nutimaailma ja -seadete abil on meid vägagi lihtne jälgida. Ilmselt lihtsam, kui me ise arvatagi oskame. Samas on nutimaailmas end väga lihtne üksinda tunda, kui kogu elu käib tegelikult ekraanide vahendusel. Ja eks internetis jälgime ka veidi rohkem enda mõtteid ja väljaütlemisi, et endast jätta paremat muljet. Nii võimegi leida end küsimas, mis siis meie ümber on päris ja mis mitte. Kuidas teha kindlaks, et see on tõde ja hoopis mitte see, mida meie valeks peame.

Siiski kõige rohkem võiks lavastus tänapäeva inimest kõnetada just praeguse pandeemia tõttu. Ilmselt on paljud meist saanud Terviseametilt kõne või kirja, et me oleme olnud lähikontaktsed ja nüüd tuleb jääda isolatsiooni. Kui juhtub, et sa isolatsiooninõuet rikud, siis saad meeldetuletuse politseilt või Terviseametilt, et sul on isolatsioonikohustus. Kohati jääb mulje, et Terviseamet ongi meie praegune Suur Vend, kes meid jälgib. Kui jälgida seda, mis meedias toimub, siis on jällegi küsimuse koht, et kellel siis on õigus – kas covid on väljamõeldis nagu väidavad ühed, või on tegemist tõsise hädaohuga nagu väidavad teised. Kuidas me teame, et ühtedel on õigus, aga teistel mitte?

Seega ma usun, et igaüks leiab Vanemuise suvelavastusest midagi, millega enda elus paralleele tõmmata ja mõistab Winston Smithi, kes tahaks lihtsalt mäletada, milline oli elu vanasti ja et ta ei peaks kartma, et teda oma mõtete pärast kuidagi karistatakse. Eks hakkab ka meil elu pandeemia tõttu liikuma sinna suunda, et varsti on raske mäletada, milline oli elu enne covidit. Iga võõra või veidi kahtlasema inimese ilmumisel on esimene mõte Smithil, ega tegemist pole mõttepolitseiga ja kas seda inimest saab usaldada. Eks praegu mõtleme sarnaselt, et ega sellel inimesel kes teatrisaalis meie kõrval istub, või sõbral kes mind eile kallistas ühtegi covidi sümptomit pole, mis minu elu ära võiks rikkuda. Kuigi ma pole päris kindel, kas sellised tumedad mõtted on suvelavastuseks kõige sobilikum temaatika.

Tumedaid mõtteid võimendavad veelgi endise kammivabriku kõledad tumedates toonides tööstushooned, kus lavastust mängitakse. Üldse on lavakujundus vanale tööstushoonele iseloomulikult pigem tumedates toonides. Ka ekraanil vahendatud pildid olid pigem tumedates seepiatoonides. Seepärast jäigi mulle Maarja Johanna Mägi hommikuvõimlemise stseen kõige enam silma, et see oli hele ja eristus kogu tumedusest. Saali saabudes oli minu esimene mõte siiski, et miks lavaruum nii väikene on. Eks veidi tekitas seda väiksust ka tumedates toonides lavakujundus (eriti tumedatest ruutudest koosnev tagasein). Laval olid mustad lauad ja neli hallikas-sinakates toonides kartoteegikappi, mis ühelt poolt olid kapid, kuid teiselt poolt riiulid. Tundus, et tagapool oleks olnud ruumi küll, kuhu lavale sügavust oleks juurde saanud ehitada. Ühel hetkel lükati lava tagaseinaks olevad ruudud pikali ja nähtavale tulid kolm erinevat ruumi, millest kahes toimunud tegevust olime eelnevalt ekraani vahendusel näinud. Keskmises ruumis hakkas aga just tõe teada saamiseks Smithi piinamine pihta. Ma pean ütlema, et see lõpp kadus minu jaoks ära. Esiteks seetõttu, et vahetult oli toimunud see etenduse lühiajaline peatamine. Teiseks see, et tegevus toimus veelgi kaugemal ja seda tegevust sai vaadata justkui läbi võrede. Seega mina oma puuduliku nägemisega ei saanud täielikult elamust nautida. Samas see oli ka üks nendest kohtadest, kus ekraan näitas väga ühemõtteliselt, kuidas Smithil sõrmed maha raiuti, või hambad välja löödi. Ilma ekraanita poleks seda stseeni nii tõetruult teha saanud ja see poleks nii võikalt mõjunud.

Mina isiklikult oleksin natukene rohkem kergemat sisu lavastuselt oodanud. Kuigi mulle ei meeldi ka see variant, kui suvelavastused on ainult raha teenimise eesmärgil kiirelt kokku klopsitud ilma igasuguse kunstilise väärtuseta jandid, siis mingi lõbusus võiks suvelavastustes ikkagi olla. Laumets on head tööd teinud, kuid nii raske teema ja nii tumedates toonides lavakujundus tekitasid minus paratamatult ängistust. Eriti ängistavalt mõjus just äsja mainitud piinamisstseen. Seega oli lõpuks väga hea tunne värske õhu ja valguse kätte saada. Justkui oleks ma maa alt välja pääsenud ja sain tunda rõõmu sellest, et tegelikult on maailmas veel värvi ja minu elul (mille eest ma teatrisse peitu olin pugenud) polegi midagi viga.

Kokkuvõttes soovitan lavastust kõikidele neile, kes on keskmisest suuremad teatriarmastajad. Kui te muidu teatris väga ei käi, aga nüüd tunnete, et suvel võiks sõpradega õhtut nautima minna, siis see lavastus pole ilmselt teie jaoks. Teil soovitaksin endale veidi helgemates toonides lavastus leida. Kõik, kes on Orwelli raamatut lugenud ja kellele raamat meeldis, siis ma usun, et teile meeldib ka lavastus. Iseenesest on lavastus väga hästi tehtud, näitlejad mängivad hästi ning kammivabriku keskkond annab lavastusele hoopis teise dimensiooni, kui näiteks Vanemuise teatrimaja, seda suudaks. Sellele, et tegemist oli tegelikult keskmisest parema lavastusega, viitab juba see, et mul ei hakanud selle kahe tunni jooksul kordagi igav ja argipäeva muremõtted ei saanud mind saalis kätte. Lihtsalt süžee ei kõnetanud mind sel hetkel nii palju, et ma oleksin sügava teatrielamuse saanud ja see kõik oli lihtsalt natukene liiga tumedates toonides minu jaoks. Aga inimesed on erinevad ja nende arvamused on erinevad. Ka ühe inimese emotsionid on erinevad ja äkki mõnel teiste emotsioonidega päeval oleksin ma lavastusest hoopis teisiti arvanud.

 

Autor: George Orwell

Dramatiseering: Robert Icke, Duncan Macmillan

Lavastaja: Karl Laumets

Kunstnik: Kristjan Suits

Videokunstnik: Epp Kubu

Muusikaline kujundaja: Vaiko Eplik

Valguskunstnik: Rene Liivamägi

Osades:

Robert Annus - Winston Smith

Maria Annus - Julia

Hannes Kaljujärv - võõrustaja; Charrington

Marika Barabanštšikova - ema; Proua Parsons; Winstoni ema; Naine

Ott Sepp - Isa; Parsons

Maarja Johanna Mägi - Laps; Naine TVs; Winstoni õde

Kaarel Pogga - Mees; Syme

Ken Rüütel - Martin

Gert Raudsep - O´Brien

Madis Toimla, Raido Kits, Jüri Urbel, Tanel Pärn - piinajad

 

Rohkem infot lavastuse kohta ja piletid SIIT