Serafima+Bogdan

 27. augustil 2021 Peipsiveerel Kolkjas

Foto: Gabriela Urm

Selle suve jooksul (ja tegelikult juba kevadel) on minu käest kõige rohkem küsitud, mida ma arvan Tartu Uue Teatri lavastusest „Serafima+Bogdan“ ja kas seda tasub vaatama minna või mitte. Nüüd, kui selle suve viimane etendus on ära olnud, pean kõikide nende inimestega ühinema, kes on lavastust kiitnud, ja võin öelda, et tasub küll vaatama minna. Jääb ainult üle loota, et järgmine suvi mängitakse lavastust veel, juhul kui praegune kirjatükk peaks tekitama soovi lavastust vaatama minna.

Üks asi on lavastus ise oma headuses, aga enamasti ei saa suvelavastuste puhul rääkida ainult lavastusest, vaid tuleb vaadata lavastust koos mängupaigana tervikuna. Ja kuna Vahur Afanasjevi raamatu “Serafima ja Bogdan” tegevus toimub Peipsiveerel, siis mängib Kolkja küla oma teeäärsete sibulamüüjate, samovaritee, koha supi, sibulapirukate ja ehtsa vene külaga kogu lavastuse tajumises väga suurt rolli. Ma olin küll teiste inimeste soovitusi näinud, et teatrisse tasuks varem kohale minna, kuid olles ise seda õhustikku kogenud, võin kinnitada, et see pole lihtsalt sõnakõlks. Eriti efektselt mõjus juba pimedaks kiskuval vaheajal Tädi Šura kohvik oma tulukeste ja äärmiselt sõbraliku pererahvaga. Imemaitsvast, ja külmal suveõhtul lausa päästvalt kuumast koha supist ma parem ei räägigi. Muidugi annab paljuemotsioone juurde ka pikk jalutuskäik läbi Kolkja küla, et mängupaika jõuda. Ühesõnaga kogu Sibulatee avastamiseks tasub tõesti juba hommikul Peipsiveerde suund võtta, et õhtuks teatrisse jõuda. Meie läksime õhtuks teatrisse ja nüüd peame plaani mõnel päeval eraldi Peipsiveert avastama minna.

Siinkohal oleks vist aus tunnistada, et mulle Afanasjevi „Serafima ja Bogdan“ raamatuna väga ei meeldinud. Kusjuures raamatu algus oli minu meelest isegi väga paljulubav, aga mida edasi ma raamatut lugesin, seda vähem see mulle meeldis. Kohati olid sündmused väga masendavad ja kaldusid minu jaoks pigem liiga palju fantaasiamaailma. Mulle meeldivad realistlikumad lood rohkem. Seega olin ma veidi skeptiline ka lavastuse osas (ja see on ka põhjus, miks ma läbi juhuse viimast etendust vaatama sattusin). Samas püsis minus ikkagi lootus, et äkki aitab lavastus mul raamatut paremini mõista, sest mulle tundus, et ma ei saanud lugedes päris hästi aru, mida Afanasjev selle raamatuga tegelikult öelda tahab. Kusjuures ega mulle lavastuse juures ka kõik nüansid päris hästi arusaadavad ei olnud ja paljuski jäi ikka õhku küsimus, et mis kogu selle loo mõte on. Alles praegu seda käesolevat kirjatükki kirjutades, hakkasid mõned mõtted mu peas liikuma. Ehk oli see tingitud sellest, et mulle tundus justkui oleks Ivar Põllu lavastuses veidi rohkem avanud Bogdani ja tema elu, mida raamatus nii põhjalikult polnud kirja pandud. Igatahes tekkis mul tahtmine raamat uuesti käsile võtta ja vaadata, äkki ma sel korral saan aru, miks kõik inimesed raamatut nii tulihingeliselt kiidavad ja miks mina raamatu fenomenist aru ei saa. Tulles tagasi selle juurde, et raamat mulle ei meeldinud, siis lavastusele olid mul ikkagi suured ootused. Eelkõige just mängukoha autentsuse tõttu ning mis seal salata, Tartu Uue Teatri lavastused on lihtsalt sellised, et kui sa ühte neist oled näinud, siis iga uuslavastuse puhul mõtled, et seda tahan ma näha juba ainult seepärast, et vaadata, mida nad sel korral on välja mõelnud. Ja pettuma pole kunagi pidanud.

Minu meelest annab lavastuse pealkiri äärmiselt hästi edasi seda, kuidas Ivar Põllu on Afanasjevi romaani dramatiseerinud. Kui Afanasjev kirjutas Serafima JA Bogdani loo, siis Põllu räägib esmalt Serafima loo ja seejärel Bogdani loo, või siis vastupidi, olenevalt sellest millisesse sektorisse istuma satutakse. Mina alustasin S sektoris, mis tähendaski seda, et mina nägin emsalt Serafima lugu ja siis teises vaatuses Bogdani lugu. Tegelikult on lugu ju üks, aga lihtsalt üks sektor näeb lugu läbi Serafima vaatenurga ja teine sektor läbi Bogdani vaatenurga ning vaheajal toimub sektorite vahetus. Kusjuures esimene vaatus mängiti kronoloogilises mõttes tagurpidi, hilisematest sündmustest varasemateni. Teises vaatuses algas Bogdani lugu sealt samast kus Serafima lugu publiku jaoks lõppes (ehk siis tegelikult algusest) ja liikus siis kronoloogiliselt lõpuni välja. Nüüd oleks väga huvitav lavastust ka teisest perspektiivist vaadata, alustades B sektorist Bogdani looga ja siis liikudes edasi Serafima loo juurde. Praegu jäi minu jaoks Serafima vaatenurk domineerima kuid see oli ilmselt tingitud just sellest, et ma nägin esimesena sündmusi tema vaatenurgast ning see vaatenurk mõjutas minu Bogdani vaatenurga vastuvõttu.

Praegu tundus mulle, et loogilisem oligi alustada Serafima loost, sest Serafima on minu meelest olulisem, kui Bogdan. Viitab sellele kaudselt ka lavastuse pealkiri „Serafima+Bogdan“, et Serafima lugu on põhiline ja boonusena saame teada ka Bogdani loo. Ühelt poolt näitab Serafima naiste uskumatut tahet ja jõudu, tulla toime igasuguste eluraskustega ning hoolimata teel ette tulevatest takistustest liikuda vääramatu jõuga selles suunas, mis nende meelest on õige. Vahendeid valimata. Serafima puhul oli tema elu eesmärgiks tappa oma abikaasa Raimond, sest oli just Raimond see, kes tappis Serafima jaoks kõige olulisemad inimesed – tema pere. Ühelt poolt on see ühe õe ja venna ellujäämise lugu, kuid laiemalt on tegemist siiski ühe väikese rahva (kui nii võib Peipsiveerel elavaid vanausulisi nimetada) ellujäämise looga. Serafima+Bogdan on justkui vanausuliste appikarje, et säiliks nende vabadus elada enda kultuuri ja tavasid järgides. Kõige suurem kujund, mis rääkis vabaduse võtmisest, oli Serafima kaelas olnud roostetanud kett, millega ta end ise maasse aheldas. Kett ilmus Serafima kaela pärast eestlasest miilitsaülem Raimond Uuskülaga abiellumist. Oli just Raimond see, kes kohalikke Nõukogude aja alguses vagunitesse toppis ning igal muul moel oma võimu abil kohalikku elu hävitas ja seeläbi võttis Serafima (ning tegelikult ka Bogdani) vabaduse.

Vastasseisu eestlaste ja vanausuliste vahel ning vabaduse ihalust rõhutavad eriti tugevalt lavastuse kostüümid. Kõik Peipsiveere kohalikud elanikud kannavad lavastuses sinetamistehnikaga värvitud kostüüme, millest mõned on rohkem inspireeritud sunnitööliste rõivastest, kuid teised on äratuntavalt vene rahvarõivaste moodi. Just sinetamistehnika on iseloomulik olnud Peipsiveere piirkonnas ja seega on selle tehnika kasutamine kostüümide värvimiseks, äärmiselt märgilise tähendusega. Samas on helesinine teada-tuntud vabaduse süboliks, sümboliseerides samal ajal ka lojaalsust, tarkust, stabiilsust jne. Seega antakse meile juba kostüümide abil teada, et loos vastanduvad kaks erinevat poolt. Ühelt poolt kokkuhoidev ja teineteist usaldav vanausuliste kogukond ja teiselt poolt kogukonda sisserännanud eestlased. Praegu siis on sissetungijaks kahkivärvi mundris Raimond. Ka Raimondi ja Serafima pojad Sulev ja Kalev on rohkem isa moodi ja ei sulandu kohalikega ning Serafima peab neid lausa nõrkadeks ja rumalateks. Seda iseloomustavad ka nende kahkitooni dressid, kus on näha ainult mõned üksikud sinised värvilaigud. Ilmselt on ka liigne sarnasus isaga põhjus, miks Serafima oma pojad tapab ning otsustab, et kättemaksuks on kõige parem moodus puhas vereliin. Seda saab ta ainult siis, kui tema lapse, kes on nende rahva päästja, isaks saab Serafima vend Bogdan. Poeg kannab nime Mstislav ning temas on koos nii Serafima kangus kui Bogdani tarkus. Erinevalt teistest, ilustavad tema sinist kostüümi punased triibud külgedel, olles justkui märk verisest kättemaksust, mis tema käe läbi peab teoks saama.

Just selliste raskete teemade, nagu vägivald, kättemaks, verepilastus ja ilmselt ka ohtrate roppuste tõttu, ongi lavastus (ja oli ka raamat) äärmiselt rusuv. Ometigi ei mõju lavastus pooltki nii rusuvana, kui seda oli raamat. Rasked teemad tuuakse vaatajate ette väga erinevate kujundite kaudu. Näiteks kõik tapmised toimuvad suurte kaltsunukkude peal, kelle seest kistakse valget vatiini välja. Samuti toimuvad kõik jõhkrad peksmised nende samade nukkude peal. Või siis kujutatakse veriseid inimesi, mässides nende ümber punaste plekkidega valgeid linu. See kõik aitab veidi vägivalda konkreetsetest tegelastest distantseerida ja mõjub eraldi nauditava vaatemänguna (nii palju kui vägivald saab üldse nauditav vaatemäng olla). Vaatemängule aitab kaasa ka heli, mis sel korral ei kostu publikuni lavalt, vaid otse kõrvaklappidest. Nii tekib tunne, et Raimond sosistab oma sajatusi otse sulle kõrva, samal ajal kui teiselt poolt võpsikut on kuulda hoopis teistsuguseid helisid, mis Raimondi roppuste ja sajatustega kohe kuidagi ei haaku. Kui kõrvaklapid on korralikult pähe pandud, ei sega sind ka sinu kõrval istuvad inimesed ja sa saadki keskenduda ainult nendele häätele, mis kostuvad sulle kõrva ja sellele vaatepildile, mis sinu ees parajasti lahti rullub. Kusjuures sellise lahendusega ei lähe ükski nüanss häälest kaduma ja see muudab teatrielamuse kordades unikaalsemaks.

Kohati tundus mulle, et näitlejad räägivad väga sosinal, sest neil pole vaja pingutada, et kõik neid kuuleksid. Samas, oli ikka päris sageli neid kohti, kus klappidest kuuled enda sektori tegelaste juttu ja siis saad aru, et väljastpoolt on läbi võsa teisel pool räägitavat kuulda. Et siis nad ikka väga sosinal ei rääkinudki. Kuigi ma tegelikult kahtlustan, et need mõned kohad olidki lavastatud nii, et teisele poole kuulda oleks. Vähemalt teises vaatuses aitas see mul orientiiri hoida, et kui kaugel nüüd lugu on, kui läbi võsa juba tuttavad stseenide katkendid kostusid.

Mida ma just praegu mõtlema hakkasin on see, et kui lugu algas lõpust, kui tegelased olid vanad, jõudis nende noorusesse välja ja siis pärast vaheaega tagasi noorusest lõppu liikus, siis alguses oli küll tegelaste juustes halli, kuid kas ka lõpus need hallid karvad juustesse tekkisid, seda ma tähele ei pannudki. Lihtsalt selle nelja tunni lõpuks olin ma nii küllastunud, et sellised detailid ei olnud enam olulised. Üldse oli lõpus tuletõrjevoolikuga ringi jooksmine minu jaoks veidi arusaamatu. Raamatust mäletan veidi ähmaselt, et vist mingi tulekahju oli kusagil. Aga minu jaoks ei haakunud praegu see jooksmine kohe kuidagi lõpuga, sest see ei pannud minu jaoks loole punkti. Sama stseen (aga siis teisest vaatenurgast vaadatuna) oli ka etenduse alguses ja siis olin ma kindel, et tegemist on sunnitöölistega, kes kusagil Siberi vangilaagris kurnatuna ringi jooksevad. Ühesõnaga lõpp vajus minu jaoks kuidagi ära. Samas kokkuvõttes möödus 4 tundi nagu linnulennul ja igav ei hakanud kordagi. Hoolimata rasketest teemadest, sai mõned korrad isegi naerda.

Ilmaga ka vedas, sest vihma sain ainult mõned piisad. Kuigi kaugemale vaadates tundus, et tegelikult sadas päris korralikult. Aga ma ei saanudki aru, kas siis oli mingi väike katus kusagil peakohal, et meieni ainult mõni piisk jõudis, või oli etendus nii huvitav, et vihm ei saanud piisavalt tähelepanu ja taandus. Ma ise usun seda viimast varianti. Kogu võsa vahele üles ehitatud lava oli kindlasti juba piisavalt ainulaadne kogemus, kuid sel korral nautisin ma tõeliselt näitlejatööd. Üheks põhjuseks kindlasti see, et kogu heli tuli kõrvaklappidest ja nii sai absoluutselt iga väikseimatki piiksu hoopis teisiti tajutud ja see mõjutas ka näitlejatöö tajumist tervikuna. Samas oli näitlejatel oma rollidega aega tegeleda väga pikalt, sest esialgsete plaanide kohaselt pidi lavastus etenduma juba 2020 suvel. Seega olid näitlejad suutnud vahepealse ajaga oma rollid filigraanseks lihvida.

Ma olen vist kõiki näitlejaid laval varem näinud, kuid ma tunnistan ausalt, et mul oli tõsiseid probleeme, et näitlejaid laval ära tunda ja ma olin sellest äärmiselt häiritud. Mõned kujud olid laval küll välimuse poolest tuttavad, kuid ma ei näinud laval ühtegi tuttavat näitlejat. Sest neid lihtsalt ei olnud seal. Kui tavaliselt on ikkagi võimalik mingi tuttav liigutus või hääletoon ära tabada, siis sel korral sellist luksust ei olnud. Puude vahel tegutsesidki tegelased Afanasjevi raamatust, päris ehtsad lihast ja luust inimesed enda liigutuste ja hääle eripäradega. Eriti suurepärane oli muidugi Serafimat kehastanud Ilo-Ann Saarepera. Ma lihtsalt vaatasin teda terve see neli tundi ammulisui. See, kuidas tema hääl ja näoilmed muutusid, on midagi sellist, et seda ei saa sõnades kirjeldada. Eriti efektselt mõjus algus, kus Serafima veidi hullumeelse pilguga ringi liikus (kusjuures kõnnak oli ka veidi loomalik ja kurjast vaimust vaevatud inimesele omane) ja end ketiga maasse aheldas. Just nagu oleks ta kurjast vaimust vaevatud. Teine minu lemmik sel korral oli Raimondit kehastanud Priit Loog. Laval oligi ainult piirkonnavolinik Raimond Uusküla, mitte näitleja Priit Loog, kes kehastab Raimondit. Ja kuidas Raimondi roppused veel edasi olid antud. Isegi tema hellitused ei kõlanud ilma roppusteta. Sa saad aru, et roll on nii suurepäraselt tehtud, et näitleja on iga oma keharakuga rollis sees ja sa ei näe mitte grammigi näitlejat laval. Kuid siis jalutab Raimond vaatajate ees ringi ja loeb vagunites olevaid inimesi, ning sa saad aru, et tegelikult on Loog selles hetkes siin täielikult kohal ja tajub ka publikut iga oma keharakuga. Sest ühel hetkel jalutab ta publikust mööda ja ütleb „Ilus tass“, nähes esireas ühe pealtvaataja käes termostassi. Vot selliste rollis püsimiste ja hetkes olemiste nimel tasub teatris käia. Muidugi mängib ka ülejäänud trupp lausa suurepäraselt, kuid sel korral jäid mulle Saarepera ja Loog kõige rohkem silma ja kui neid parajasti minu vaateväljas ei olnud, siis ma ootasin, et millal nad jälle tulevad.

Siiski poleks ka Loog ja Saarepera üksinda suutnud midagi nii kaasahaaravat luua. Kogu trupp oli lausa imeline ja särasid terve aja nagu tähistaevas. Lihtsalt Loog ja Saarepera olid nagu kaks põhjanaela, mis säravad veidi eredamalt. Muidui kogu esialgne lugu, dramatiseering, mängupaik, kunstnikutöö, helikujundus, asukoht ja ka ilm tegid lavastusest terviku, mitte ainult suurepärased näitlejatööd. Just sellist tervikut oligi mul suve lõppu vaja, et panna suvelavastustele sama vägev punkt nagu seda oli hooaja algus. Kui keegi juhtub seda postitust lugema ja mõtleb, et tahaks ka seda lavastust näha, siis ma usun, et järgmisel suvel on jälle see võimalus olemas. Uskuge mind, isegi siis kui teile raamat ei meeldinud ja te kahtlete, siis tasub teatrisse ikkagi minna, sest see on hoopis teise tundega lugu, kui see mis raamatus kirjas on. Tuleb õnnelik olla, et meil on Tartu Uus Teater, kes julgeb võtta riske ja teha selliseid mammutlavastusi, mis kestavad 4 tundi ja pakuvad sellest neljast tunnist igaks sekundiks täielikku naudingut.

 

Autor: Vahur Afanasjev
Dramatiseerija, lavastaja ja muusikaline kujundaja: Ivar Põllu
Kunstnik: Kristiina Põllu
Valguskunstnik: Rene Liivamägi
Grimmikunstnik: Kersti Niglas
Originaalmuusika: Eeter
Laval:
Ilo-Ann Saarepera – Serafima
Andres Mähar – Bogdan
Priit Loog – Raimond
Kristel Leesmend
Renate Keerd
Elise Metsanurk
Martin Kork
Ekke Hekles
 
Rohkem infot lavastuse kohta leiab Tartu Uue Teatri koduleheküljelt SIIN

Loe edasi

Petserimaa igatsus

13. augustil 2021 Säpina küla heinaküünis Setomaal

Foto:Triinu Pungits

Triinu ja Setomaa, kes neid suudaks lahuta. Ei, ma pole seto ja mu esivanemate hulgas pole ilmselt grammigi seto verd, aga nii kaua kui ma end mäletan, olen ma tahtnud setoks saada. Kes tahtis lapsena saada poemüüjaks, kes maavanaemaks ja mina tahtsin setoks saada. See soov pole küll siiani täitunud, kuid lahti ma sellest soovist ka saanud ei ole, ja nii köidavadki Setomaa ja setod mind praeguseni. Seega pole midagi imestada, et ma seekordsest teatris käigust tõelise elamuse sain. On ju tegemist ikkagi Taarka Pärimusteatriga, kelle ülesanne on just hoida ja arendada seto kultuuri läbi pärimusteatri.

Esiteks olin ma valmis tõelisteks seiklusteks Setomaal, et õiget kohta üles leida. Peab tunnistama, et ma olin isegi veidi pettunud, kui kohale jõudes avastasin, et Heina küün on kohe Tartu-Koidula maantee ääres ja eksimisvõimalust polegi. Vähemalt minu jaoks polnud eksimisvõimalust, sest suurem osa teest oli mulle tuttav ja ka sellest samast küünist olen ma korduvalt mööda sõitnud (aga ega ma siis ei teadnud, et see ongi see sama küün).

Tõelise elamuse pakkusi ikkagi lavastus ise. Kuigi tegemist oli noore ja õhetava armastuse looga, siis said kõik saalisviibijad väga hästi aru (ja seda tegelikult öeldakse ka kavalehel ning etenduses välja), et tegelikult on tegemist poolitatud Setomaa looga. Ajalooliselt asus Setomaa praeguse Eesti Vabariigi kagunurgas ja Venemaa Petseri rajooni külade aladel. Eesti iseseisvumisega tekkis kahe riigi vahele piir ja Setomaa löödi pooleks. Nii on setod näiteks sugulaste külastamiseks või surnuaias käimiseks sunnitud viisat taotlema. Kusjuures mõningatel setodel läks lausa nii kehvasti, et piir jookseb otse nende maa pealt läbi. Nagu kunagi Vanemuise suvelavastuses „Peko“ öeldi, siis on sul viisat vaja selleks, et välikemmergusse minna. See oli muidugi väga mitmetähenduslikult mõeldud lause, aga iseloomustab setode praegust olukorda hästi. Kõige suurem kahju on ilmselt selles, et Petseri, mis praegu asub Venemaa territooriumil on ajalooliselt olnud Setomaa ja setode vaimseks keskuseks. Nüüd on vaimne keskus ühest osast Seto Kuningriigist lahutatud. Sellest kõigest lavastus räägibki. Ja muidugi igatsusest. Igatsusest armastuse ja Petseri järele.

Muidugi on võimalus vaadata ka lihtsalt Valli (Lauli Otsar) ja Pauli (Agur Seim) armastuse lugu. Kuidas igatsus kui tunne võib teinekord olla palju mõjusam, kui igatsetu kätte saamine. Oleme me ju kõik unistanud millestki ja kui unistus lõpuks täitub, tundub, et unistus ise oli ilusam, kui kätte saadud asi, millest me unistasime. Nii ütleb ka Valli, et Pauli luule meeldis talle palju rohkem siis, kui luuletustest oli igatsust tunda, mitte polnud igatsus konkreetse sõnana välja kirjutatud. Esialgu sain ma aru, et Valli ja Paul olid juba ammused tuttavad, kes on lapsest saadik koos mänginud ja siis aegade jooksul tekkinud territoriaalsete muudatuste tõttu jäänud elama teine teisel pool piiri. Seda ootamatum oli minu jaoks nende kahe kohtumise lugu. Ilmselt oli kohtumine ootamatu ka nende endi jaoks, sest nagu selgus, teise elust nad kuigi palju ei teadnud. Nende jaoks oli oluline ainult igatsus nende vahel. Sest olid nad ju teineteisele nii lähedal, aga samas nii kaugel. Just nagu Setomaa erinevad pooled. Valli ja Pauli igatsuses väljendus soov leida endale hingesugulane, keegi, kes sind mõistaks ilma sõnadeta. Eks seda soovi saab laiendada kogu setode kogukonnale. Nagu Valli ütleb, siis pole nad ei eestlased ega venelased. Nad on justkui eikeegi. Natukene tundub mulle, et see on üle pingutatud väide. Vähemalt Eestis, sest siin on setod ikka väga tugevalt oma traditsioone ja kultuuri edasi kandnud. Või vähemalt kõrvaltvaatajale tundub see nii. Ehk tunnevad setod end tõesti ohustatuna ja väljasureva liigina, sest on ju nende leelo kantud Unesco kaitse alla.

Kui nüüd eksitentsiaalsete murede juurest tulla tagasi lavastuse juurde, siis hoopis huvitav on see, millist lugu räägib meile lavakujundus. Kui üks lugu oli Setomaa poolitamisest ja teine armastusest, siis lavakujundus räägib meile veel kolmandagi loo. Näiteks annavad Valli poolt kuivama pandud riided meile (ja ka Paulile) üsnagi palju uut infot sellest, mis Valli elus toimub. Näiteks saab Paul just tänu nööril kuivavale meeste hamele teada, et Valli majas on ka mees. Mõte, mis pole Paulile kunagi pähe tulnud. Ausalt öeldes ei tulnud ka mulle kordagi pähe mõtet, et Valli elus võiks olla mõni teine mees peale Pauli. Just nöörile kuivavad riided on need, mis annavad märku, et Valli elus on ka üks pisikene poiss. Kuid kas kõik see, mida me näeme on alati just see, millena me teda näeme ja arvame teadvat kuidas kõik on? Tasub alati meeles pidada seda, et kõik mida me oma silmaga näeme ei pruugi olla täpselt nii nagu meie seda arvame. Ja tasuks leida endas see jõud, et asjaosalistelt üle küsida, kuidas lood tegelikult on. Sarnaselt enamikule, pole ka Paulil seda kannatust ja nii teeb ta Valli olukorra kohta järeldused ainult kuivavate riiete kohta. Nii ei saagi Paul teada, et Valli elus oli mees juba enne Pauli ja laps pole üldse Valli oma.

Lavakujundusest hakkab kõige enam silma valge, näiteks need samad linasest riided, mis on kuivama pandud ja mis katavad suure osa ühest lavapoolest. Valge on teada tuntud lootuse värv ja ka siin sümboliseerib valge lootust ja igatsust. Siiski ei saa öelda, et heledad toonid lavakujunduses domineeriksid. Hõre ilma akendeta heinaküün ning vanaaegne tumedates toonides mööbel tekitavad pigem süngeid emotsioone. Samuti võimendavad rusutust tegelaste valdavalt tumedatesse toonidesse (erinevat tooni hallid, prunid, lillad ja tumesinised) kalduvad kostüümid. Kuid kõige enam köidab pilku lava tagaseina moodustav suur valgetest kappidest sein. Kapid ja riiulid on erinevate kõrgustega ning neid katavad sinised sibulakupleid meenutavad kujutised. Pole kahtlustki, et tegemist on setode jaoks ühe oluliseima maamärgiga – Petseri kloostriga. Nagu ühele pühakojale omane, leiab kappide seest ikoone, mis moodustavad ühe suure altarimaali kui kapiuksed korraga lahti teha. Lisaks setode jaoks kõige olulisemale ehitisele leiame lavalt veel teisigi usu ja rituaalidega seotud stseene. Näiteks see, kuidas Paul Petseris surnuaiale läheb, et seal oma esivanemate haual oma vanaisa hingega rääkida ja temalt juhatust saada. Muidugi ei tule juhatus ilma kombekohase ohvriannita – muna ja mitu pitsi hansat.

Kusjuures see surnuaia stseen on üks mitmest kunstiliselt ja lavastuslikult väga huvitavalt lahendatud stseenist. Kusjuures see „huvitav“ pole üldse halva tähendusega. Päriselt oligi huvitav. Küüni ühes ääres on suur mullahunnik, mis pealt on juba rohumätastega kattunud. Selle mätta sees on näha üks armetu puust rist. Kui Paul selle risti kõrval puhta valge liniku laiali laotas ja sinna ohvriannid asetas, ilmus künka tagant välja tema vanaisa. See on kõige ägedam vaimudega suhtlemise stseen, mida ma näinud olen. Eks natukene ehmatav oli ka, et keegi niimoodi tasapisi sealt mullahunniku tagant paistma hakkab, sest seda poleks küll oodanud. Sama huvitav oli muidugi ka see hetk, kui vanaisa sama mullahunniku teisest küljest sinna hunniku sisse tagasi kadus. Nüüd ma olen niigi palju juba ette öelnud ja rohkem ei ütle midagi, sest nendel, kes pole lavastust veel näinud, kaob kogu uudsus muidu ära.

Ma ei tea, kas see oli mängupaiga, lavakujunduse või väga heade näitlejatööde tunnus, aga mulle tundus väga mitmel korral, et sarnaselt vanaisa kadumisega mulla alla, kadusid ka teised tegelased lavalt väga äkki. Või vähemalt nii mulle tundus. Näiteks jäin ma korduvalt pead murdma selle üle, millal Paul või Valli lavalt lahkusid ja kus nad end nö peidavad, sest ma ei näinud, et nad oleksid kappide taha läinud. Kuni ma ühel hetkel nägin, et tegelikult olid nad laval olemas, kuid lihtsalt voodis pikali. Ja mina ei näinud üldse seda hetke, kui üks neist voodisse pikali heitis. Sest laval toimus samal ajal teises nurgas nii palju tegevust, et ma olin täielikult süvenenud sellesse hetkesse ja ei näinud muud. Kõige vähem salapäraselt kadus lavalt ära piirivalvur Ljubov (Jekaterina Moskalenko). Nimelt saabus ja lahkus tema enamuse ajast selle sama valge kapi kaudu. Selline lahendus võis viidata sellele, et mingil perioodil ei võinud setod iial teada, kes, kus ja millal sind jälgivad. Seda kinnitab ka Ljubovi lause, et ta rääkis piiril Pauliga vene keeles, kuigi tegemist oli samuti setoga, sest vaja oli Pauli kontrollida. Lisaks sellele või jälgimine toimuda kõige ootamatumas kohas, näiteks sinu enda magamistoa kapis. Kusjuures Ljubov väljus ja sisenes just nö Pauli poolel asuvast kapiuksest. Ja rääkis Paul ju Vallilegi, et tal on tunne, et tema telefoni kuulatakse pealt. Seega üsna ilmsed viited salaluure tegevusele.

Seoses telefoniga jäi mind häirima mõte, et kuigi Valli ja Pauli jutust käis korduvalt läbi see, et nad kasutavad mobiiltelefone, siis laval ühtegi mobiiltelefoni polnud. Selle asemel oli üks väga vana ja suur telefoniaparaat. Kusjuures ma ei mõtle vanu numbrilauaga või kettaga telefone, vaid ikka konkreetselt suurt telefoniaparaati. Samuti olid mõlemas toas raudvoodid ning Valli pesi pesu plekkvannis pesulauaga. Eestit ja Venemaad eraldav piir ja mobiiltelefonid on ju kaasaegsed nähtused. Seega vanaaegne lavakujundus mõjus väga vastuoluliselt. Kas oli selle mõte viidata sellele, et vanasti oli elu parem? Polnud piiri ja setod said vabalt ringi liikuda. Või näitas see seda, et aeg on setode jaoks justkui seisma jäänud ja moodsas maailmas mõjuvad nemad ikka kuidagi vanaaegsetena koos kõigi oma traditsioonidega?

Vanade ja paremate aegade meenutamisega haakusid ka lavastuse algus ja lõpp. Nimelt näidatakse nende samade valgete kapiuste pealt projektsiooni ühest väikesest poisist. See poiss on meie loo peategelane Paul, kelle lapsepõlvemälestus suveõhtul piima jahutamisest „avab“ lavastuse. Lõpus tuleb see sama väike Paul selle sama projektsioonina suurele Paulile järele. Väike paul sirutab projektsioonil käe ja suur Paul sirutab laval käe ning kõnnib kapiukseni. Sel hetkel kui ta kapiuksest sisse läheb, on projektsioonil näha kuidas ta on väikese Pauli juurde jõudnud. Nii nad kõnnivad koos päikesepaistelisel suveõhtul mööda heinamaad kaugusesse. See oli ehtne ühest maailmast teise hüppamine. Ja järjekordselt lahendatud väga ägedalt. Ma ütlen, selliseid lihtsaid kuid samas väga efektselt mõjuvaid lahendusi oli lavastuses nii palju, et lausa lust oli vaadata. Projektsioon erines tumedast lavakujundusest just oma soojuse ja helguse poolest. Justkui oleks vanasti kõik olnud palju parem kui praegu. Selline ühest maailmast teise hüppamine illustreerib setode lootust, et ühel päeval on neil jälle võimalik viisavabalt piiri ületada ja ilma bürokraatiata enda juurte juurde tagasi minna.

Muidugi ei saa ma rääkimata jätta Mari Kalkuni loodud muusikast. Nagu Wikipedia väidab, siis Kalkuni muusika on saanud inspiratsiooni eesti elust, regilauludest ning loodusest ja luulest. Seda kõike on ka lavastuse muusikalise kujunduse juures võimalik tajuda. Üheks põhjuseks, miks ma vahepeal laval näitlejad „ära kaotasin“ oligi muusika. Muusika haaras mind nii endasse, et ma ei pannd enam muud tähele, vaid jäin muusikast tuttavaid katkendeid kuulama. Näiteks tundus mulle, et ühes palas oli kasutatud setode rahvalaulu „Kergotamine“ motiive. Ning algus ja lõpu projektsiooni saatev muusika meenutas mulle tempokat rändamise muusikat, millesarnaseid võib sageli reisisaadete tunnusmeloodiates kuulda. Natukene kahju on mul ainult sellest, et Kalkunit nii vähe laulmas sai kuulda. Ma oleksin ühte mõnusat setokeelset laulu ka tahtnud kuulda. Eriti tore oleks olnud, kui Valli ema matuste ajal oleks traditsioonilist setode itkulaulu kuulnud. Aga see on vist ka ainus negatiivne mõte, mis mul seoses lavastusega pähe tekkis.

Kogu suurepärase loo, lavastuse ülesehituse, muusika ja lavakujunduse juures ei saa me ometigi kõige tähtsamat ära unustada. Ja selleks on otse loomulikult näitleja. Kõige rohkem kuulsin publiku hulgast kiidusõnu just näitlejate kohta. Näiteks Agur Seimi lavalise liikumise kohta tulid sellised kommentaarid: „Issand, kui tubli akrobaat!“, „Vaata, kui heas füüsilises vormis ta on, et niimoodi liikuda.“. Ja neid ohhetamisi ja ahhetamisi teiste näitlejate kohta võiksingi ma üles loetlema jääda. Jah, ma nõustun, et Agur Seim tegi kõige füüsilisema rolli selles lavastuses. Kõik ronimised ja tantsud olid äärmiselt nauditavad vaadata ning andsid väga hästi tema igatsust edasi. Kuid kindlasti polnud see ainult hea füüsiline sooritus, mille tõttu Seimi mäng nii nauditav oli. Tema mängus oli hingestatust, justkui olekski see tema igatsus ja tema lugu, mida ta laval edasi annab. Sama hingestatult mängis ka Lauli Otsar, kuid tema mäng ei olnud nii jõuline, vaid pigem andis tema Valli igatsust edasi vaimse tasandi kaudu ja teda ei näinud me suurest igatsusest tantsimas. Valli oli mõtlikum ja tasasem ning kindlasti kalkuleerivam pool. Duo Otsar ja Seim täiendasid teineteist laval suurepäraselt ja mul oli terve aeg väga nauditav vaadata, mis laval toimub. Mitte kordagi polnud tunnet, et ma olen seda juba kunagi kusagil näinud või et näitlejad mängivad üle. Selleks, et kogu lugu väga kurvaks ei muutuks, andsid igatsuse loole veidi karakterit ja värvi juurde Jekaterina Moskalenko karm kuid hooliv piirivalvur ja Siim Angerpikk veidi väikest härjapõlvlast meenutava vanaisa vaimuna. Kokku moodustavad need neli dünaamilise kvarteti, kelle mängimist laval on lausa lust vaadata. Kohati isegi ununeb lõbusamate stseenide juures ära see valu, mis tegelikult Valli ja Pauli ning kõikide teiste setode lugu saadab. Ausalt öeldes pole ma sellist harmooniat näitlejate vahel enam lavalaudadel mõnda aega kohanud. Jah, ma olen näinud suurepäraseid esitusi, kuid seda, et kogu trupp nii ühte jalga astub kogu etenduse vältel, seda oli tõeliselt nauditav vaadata.

Nagu ma juba alguses ütlesin, siis mina olen suur setode fänn. Aga ma ütlen täiesti ausalt, et tegemist on lihtsalt suurepärase lavastusega ning ma ei ole mitte kuidagi kõigutatud oma suure setode armastuse poolt. Jah, mu suurepärase lavastuse indikaator – märjad silmad olid ka sel korral kohal. Kuigi sel korral ma vist vesistasin mitte niivõrd konkreetse loo, kui setode ajaloo ja saatuse üle laiemalt. Lavastuse ümber pole suurt produktsiooni ja suurt meediavahtu, kuid ometigi tulevad inimesed lähemalt ja kaugemalt Eestimaa eri otstest kokku ning isegi teiselt poolt Vene riigipiiri oldi kohale tuldud. Vot nii südamesse läheb ühe väikese pärimusteatri tegevus inimestele. Seda ilmselt sellepärast, et nad ajavad oma kindlat asja ja teevad seda kogu südamega. Südamesoojust ja hingega tehtud lavastuse puhastavat mõju on tunda ka viimastesse ridadesse. Selliste teatrielamuste pärast ma teatris käingi. Ja kui keegi küsib, miks ma nii palju käin, siis seepärast käingi, et nende paljude keskpäraste ja heade lavastuste hulgast tuleb see üks eriline pärl üles leida. Ja minu jaoks tõesti on Taarka Pärimusteatri lavastus „Petserimaa igatsus“ teatripärl.

Igaks juhuks mainin ära, et suurem osa jutust räägitakse seto/võru keeles, sekka ka mõned eesti-, vene- ja inglisekeelsed väljendid. Kes sellest lõunaeesti keelest kohe midagi aru ei saa, siis teil pole ka midagi karta vaja. Kavalehel on sisukokkuvõte iga stseeni kohta olemas ja lavakujundust, muusikat ning näitlejatööd saate ikka nautida. Kes tunneb, et kõik need lavastused mida ta sel suvel siiani näinud on, pole talle suurt elamust pakkunud, siis minu soovitus on küll, et otsige Säpina küla üles ja minge tutvuge veidi setode igatsusega.

 

Autor: Ilmar Vananurm

Dramatiseering: Urmas lennuk

Lavastaja: Helena Kesonen

Lava- ja kostüümikunstnik: Triinu Pungits

Muusikaline kujundus: Mari Kalkun

Valguskunstnik: Enor Niinemägi

Videokunstnik: Kärt Petser

Graafiline disainer: Rivo Mehilane

Laval:

Agur Seim – Paul

Lauli Otsar – Valli

Jekaterina Moskalenko – ­piirivalvur Ljubov

Siim Angerpikk – vanaisa

 

Rohkem infot Taarka Pärimusteatri ja lavastuse kohta saab nende kodulehelt ja pileteid saab Fientast.

Loe edasi

Elu maal on nagu võilill - enamus põlgavad ja ainult vähesed oskavad väärtustada

 7. augustil 2021 Olustvere mõisa tallihoovis

Foto: Kevin Kohjus

Kohe, kui ma olen jõudnud Olustvere mõisa talli hoovi, saan ma iga keharakuga aru, et ma olen jõudnud maale. Maapind tribüünide ees on äsja sadanud vihmast niivõrd porine, et tribüünide ette on pandud puidust alus, et linnainimesed ikka puhaste jalgadega kohale jõuaksid. Ometigi mu sisetunne ju käskis kummikud kaasa võtta, miks ma seda siis ei teinud?. Eks sai linnainimene minus võitu, kes mõtles, et kuidas sa ikka kummikutega teatrisse lähed. Lisaks tabab mu nina etendust oodates õhust tuttava aroomi – jah, see on lauda lõhn. Pole ka midagi imestada, sest Olustvere mõisa tall ei kanna lihtsalt vanade aegade mälestuseks talli nime, vaid seal on ka veel tänapäeval hobused sees ja seega on lõhn vabandatav. Minu meelest mängisid lauda lõhn ja tallist kostuvad hobuste hääled ainult kaasa lavastuse jaoks vajaliku olustiku loomisele.

Lavakujundus võimendab veelgi enam ühe ehtsa maatalu õhustikku. Paekivist tallikompleksi hoonete vahel hakkavad silma üsna viisakalt laotud puuriidad, heinahunnik ja maha puistatud põhk ning põhu vahel on lava eesmist osa ääristamas taimekastid, millest paistavad välja igas taluõues tuttavad saialilled ja piparmünt. Lisaks on lava keskel näha suurt pukkidel seisvat lauda, mille ühes otsas on hulgaliselt erinevaid tööriistu ning laua teises otsas aurab kastrul. Teisel pool tribüüni äärt on minu kõrval punane kombain, millele ma erilist tähelepanu ei pööra, sest ma olen maal ja üsna loomulik on, et seal on kombainid. Selle peale, et kombain ja hobusetall omavahel väga hästi ei sobitu, ma sel hetkel ei mõtle.

Nagu selgub üsna lavastuse alguses, on kombain osa lavakujundusest. Kuigi ma olen aegade jooksul näinud suvelavastustes väga erinevaid autosid, busse ja isegi lennukeid, siis liikuva kombaini nägemine suvelavastuses on minu jaoks vägagi uus ja tervitatav nähtus. Selles mõttes olen ma peategelase Jaaguga (Silver Kaljula) sarnane, et kombainid on ka mulle alati meeldinud. Kui Jaak kirjeldas kuidas ta ühel hommikul ärgates kuulis, kuidas kombainid nende maja naabruses odrapõllule sõidavad, siis see hetk oli minu jaoks väga tuttav. Ma olen samuti suuteline üsna eksimatult põllul oleva kombaini paljalt heli järgi ära tuvastama ka siis, kui kombain on teisel pool metsa ja paari kilomeetri kaugusel. Sarnaselt Jaagule jooksen ka mina viljapõllu äärde kombaini vaatama ning äsja koristatud põllul põhu sees liikuvad toonekured satuvad sageli mu fotokaamera ette. Sama tuttav oli ka hetk, kus Jaak sai kombainiga kaasa sõita põllul. Ma küll kombainiga pole sõita saanud, kuid see-eest möödusid minu mitmed suvepäevad vilja vedava veoauto kabiinis.

Ülaltoodu oli ainult pisku sellest äratundmisest, mis mind etendust vaadates tabas. Ma ei tea kui palju oli publiku hulgas teisi minuga sarnaseid maakaid, kes on ise maal üles kasvanud ja kelle jaoks vanaisaga puude riita ladumine, tühjalt seisva kombaini otsas mängimine, vanaisa poolt räägitud hirmujuttude kuulamine jne mõnusat äratundmist pakkus. Kõiki stseene ma teile siia kirja ei pane, et teatrisse minnes jätkuks ka teile üllatusmomentidest täis äratundmisrõõmu. Mina igatahes sain mõnusa reisi tagasi lapsepõlveradadele. Ma usun, et just nostalgia oli see, mis mulle lavastuse meelepäraseks muutis. Seepärast oleksin ma veelgi rohkem tahtnud näha seda ehedat maaelu ja tema võlu ning valu.

Minu jaoks jäi ebaselgeks kirikuõpetaja olemus ja seda just eelkõige teises vaatuses. Nimelt oli kirikuõpetaja selline tegelane, kellel oli soov Kaaruka küla elanikest tühjaks teha. Mis tema motiivideks oli, sellest ma lõpuni aru ei saanudki. Esmapilgul tundus, et ta teeb seda kättemaksuks külaelanikele, kes teda kirikuõpetajaks saades pilkasid. Kuid hiljem hakkas kirikuõpetaja kiusama ka maale elama asunud Jaaku ja tema naabertalus elavat Evelini (Klaudia Tiitsmaa), kes polnud kuidagi seotud sellega, kuidas küla kirikuõpetajaga käitus. Ainus võimalik seletus, mis mulle pähe kargas, oli see, et kirikuõpetaja oli justkui raske maaelu sümbol. Seda, et kirikuõpetaja on kogu küla elanikud tapnud, saab vaadata justkui oleks raske maatöö olnud see, mis tappis nii Jaagu vanaisa (Jaan Rekkor) kui ka teised külaelanikud. Nimelt oli vanaisal põhimõte, et töö tuleb igal juhul lõpuni teha, isegi siis kui väljas on näiteks äikesetorm. Eks selline suhtumine töösse ole paljudel maal elavatel inimestel ja eks see neile saatuslikuks saabki. Noored enam selliselt töösse ei suhtu ja seega kolivad linna, kus saab üheksast viieni tööl käia. Linna kolimist ja kella viieni töötamist soovitas kirikuõpetaja ka Jaagule. Ehk oli kirikuõpetaja näol hoopis tegemist sisemise kõhklusega, kas jääda maale või minna linna kergema elu peale, mis Jaaku (ja ka teisi külaelanikke) valdas. Kui kõike muud, suutsin ma reaalsusega siduda, siis kirikuõpetaja oli justkui tegelane mõnest väljamõeldud maailmast ja seega ta minu jaoks lavastusse ei sobitunud. Kirikuõpetajaga seotud stseenid olid justkui paralleelmaailm, mille ajal ma kaotasin hetkeks laval toimuva vastu huvi, sest ma ei saanud aru, milleks seda fantaasiat vaja on.

Eks Jaagu kõhklusi ja kahtlusi oli näha ka tema enda käitumises. Silver Kaljula kehastatud Jaagus ei olnud näha usku, et elu maal ongi tema jaoks sobilik. Kohati jäi mulle tunne, et Jaak on maal elamiseks liiga nõrk ja ta teab seda ka ise. Ainus põhjus, miks ta Kaaruka külla jäi, oli vanaisale antud lubadus ning väga hea palgaga õpetaja ametikoht maakoolis. Vanaisale antud lubadusest kinni pidamine on minu meelest jälle üks viis, kuidas tüüpiline eestlane end tööga surnuks rahmeldab. Kindlasti on paljude jaoks tuttav olukord, kus talu ei saa maha müüa ainult seepärast, et varasematele põlvkondadele sai lubatud, et see talu jääb perekonda kuna on juba aastasadu ühe ja sama perekonna käes olnud. Teisalt oli vanaisa Jaagu elus oluline inimene ja eks mingil määral aitas vanaisa talus elamine ja toimetamine Jaagul põgeneda reaalsuse eest. Vanaisa talus elamine tuletas Jaagule meelde neid aega, kus ta oli laps ja sai ilma igapäevaste kohustuste ja muredeta koos naabrilastega mängida ning elu nautida. Seega võis Jaagul olla mitmeid põhjuseid, miks ta otsustas siiski maale jääda.

Nii nagu vaheldusid Jaagu emotsioonid maal elamise osas, vahetusid ka stseenid täiskasvanuea ja lapsepõlve vahel. Eriti kiiresti hakkasid sündmused vahelduma teises vaatuses. Lapsepõlve kandumisest andis märku Evelini lühemaks muutuv kleit. Kui Evelin kleidi jälle pikemaks lasi, siis oldi jälle mänguhoost naastud reaalsesse ellu, kus lehmad vajasid toitmist või puud riita ladumist. Esimese vaatuse avastseen, milles BMW-ga sõitvad linnanoored jagasid teineteisele purjus peaga aset leidnud sündmusi, oli liiga venitatud ja mõjus aja raiskamisena. Siiski tasub kiita 90ndate noortele iseloomulike kostüümide eest kunstnik Reet Ausi. Lisaks olid näitlejad tolleaegsete noorte olemust samuti suurepäraselt tabanud. Seda, millised sõbrad olid Jaagul linnas ja millist elu elavad linnas äsja ülikooli lõpetanud noored, oleks saanud ka lühemalt edasi anda. Ometigi tundub mulle, et esimene vaatus jäi venima ja seda, et Jaak lõpuks maale jõuab ja seal toimetama hakkab, tuli pikalt oodata. Kusjuures osad teatrikülastajad ei jõudnudki seda ära oodata ja lahkusid vaheajal. Seevastu teine vaatus oli vastupidiselt esimesele vaatusele sündmustest liiga ülekoormatud ja seetõttu oli kohati raske tegevusliine jälgida, sest kogu aeg juhtus midagi. 

Kui näitlejatest rääkida, siis iseloomustab olukorda selja tagant kuuldud dialoog: 

“Kes siin mängivad?”

“Jaan Rekkor... ja mingid noored linnast.”

Just Jaan Rekkori kehastatud vanaisa on kogu lavastuse kalju. Tema õpetab, kuidas maal elada, hangib lapselapsele tasuva töökoha ning ei salli vastu vaidlemist. Seda teeb vanaisa nii veendunult, et kohati tekib küsimus, kas pole Jaan Rekkor mitte ise põline maakas ja veendunud selles, et noored lähevad linnas hukka. Rekkor on nagu kindel kalju, kes mänguhoogu sattunud lustivatele noortele aeg-ajalt meelde tuletab, et ainult mäng pole oluline, vaid vahel on vaja teha ka rasket tööd, selleks et edu saavutada. Tänu sellele on trupi dünaamika väga täpselt paigas ja nauditavaid hetki on palju.

Lisaks vanaisale meeldis mulle lavastaja Peep Maasik kombainerina, sest minu mälestustes käivad kombainerid ikka ringi suits suus, ei räägi midagi ja pärast vilja koristamist ootavad vaikides kuni peremees neile tehtud töö ja nähtud vaeva eest tasuks pudeli kangemat kraami välja otsib. Vaieldamatult erineb teistest tegelastest kõige rohkem kooli õppealajuhataja, keda kehastab Siim Piirak. Õppealajuhatajat näeme küll ainult võrdlemisi vähest aega, kuid juba esimestest hetkedest peale suudab ta täita lava endast kiirguva soojusega. Õppealajuhataja olemusega püütakse edasi anda stereotüüpi, et maakad on veidi lihtsameelsed ja võtavad kõik inimesed rõõmuga avasüli vastu. Selle mõtte kummutab kirikuõpetaja oma käitumisega muidugi üsna kiirelt. 

Üldiselt peitub lavastuse edu võti väikestes detailides. Kelles siis ei tekitaks naeruturtsatusi Riga pesumasin, mille värske õpetaja kingituseks sai või linnast vanaisale külakostiks toodud oranž Mehukatti mahlakontsentraat. Siia tasub lisada ohtralt lapsepõlvemälestusi maal olemisest, mis sügavaimatest mälusoppidest iseenesest üles kerkivad ning heldima panevad. Või siis panevad hoopis vastupidiselt tänama jumalat, et oleme pääsenud nendest lapsepõlve õudustest ning raha saab võtta seina seest ning piima, leiba ja mune saab poest. Eks see maal elamine ole nagu võilill – enamus põlgavad teda ja ainult vähesed oskavad tõeliselt väärtustada.

Igatahes kindel on see, et kõikidele neile, kes on hinges veidigi maakad, leidub lavastuses palju äratundmist pakkuvaid hetki. Hoolimata sellest, et vahel tekitab laval nähtav küsimusi, kas tegemist on fantaasia või reaalsusega, on Olustverest ära sõites siiski tunne hea. Ilmselt on see tingitud sellest, et ma olen ise selle ajastu laps. Need, kes pole 90ndatel lapsed olnud või pole olnud õnne maal kasvada, siis nende jaoks võib lavastus veidi kaugeks jääda. Mulle igatahes meeldis. Just nende äratundmist pakkuvate hetkede poolest. Ja loomulikult autentse lavakujunduse ning heade rollisoorituste poolest.

 

Wimbergi romaani „Lipamäe“ ainetel.

Lavastaja: Peep Maasik

Kunstnik: Reet Aus

Helilooja: Martin Aulis

Laval:

Silver Kaljula – Jaak

Klaudia Tiitsmaa – Ats, ema, Evelin

Lauri Kink – Umm, Jõngu poiss, kirikuõpetaja

Jaan Rekkor – vanaisa

Peep Maasik – koolidirektor, kombainer

Siim piirak – õppealajuhataja

 

Rohkem infot lavastuse kohta ja pileteid leiab Temufi kodulehelt SIIN

Loe edasi

Ooper, muusikal või hoopis rokk-kontsert?

 6. augustil 2021 Tartu laululaval

Foto: Sohvi Viik

Kui Tartu laululaval plaanitakse suvelavastust teha, siis ilmselt ei kahtle keegi, et tegemist saab olema väga mastaapse ettevõtmisega. Kahtlemata on rokkooper “Johnny” mastaapne lavastus. Nii võimsa lavastuse jaoks ehitati laululavale spetsiaalne lava, mis on 64 meetrit pikk ja näitlejad mängivad lausa kolmel korrusel. Kusjuures selline suvelavastuse jaoks tehtud lava on suurim Eestis. Selleks, et kogu tegevust laval näha, on mõlemas lava ääres kaks suurt ekraani. Kusjuures minu jaoks olid ekraanid häirivad, sest paratamatult nägin ma ekraani vahendusel ainult ühte murdosa sellest, mida ma muidu laval näinud oleksin. Aga lava oli nii suur ja liigendatud mitmeks erinevaks väikseks ruumiks, et ainult lavale vaadates oli üsna keeruline üldse midagi aru saada. Küll jäid näitlejad kahe ruumi vahelisse alasse, mida polnudki muudmoodi võimalik näha, kui ainult ekraanilt. Lisaks olid näitlejad nii suure lava kõrval nii pisikesed, et mingit näitlejatööd väga küll näha ei olnud. Seega selliste lavamõõtmete juures ekraanid hädavajalikud.

Iseenesest on mul kahju, et näitlejad niimoodi lavale “ära kadusid”, sest kui näitlejate nimekirja vaadata, oli lootust, et nautida saab palju, sest kokku on kutsutud väga erineva taustaga näitlejaid erinevatest teatritest. Tundub, et vana asja pole mõtet torkida, sest Ain Mäeots, kes muidu on väga häid lavastusi teinud, oli sel korral võrdlemisi lahja lavastuse teinud. Iseenesest oli algus paljulubav ja näha oli, et siit saab materjali heaks perekonnadraamaks, mis ühtlasi lahkab ka mitmeid ühiskonna valupunkte. Kuid mida edasi lugu hargnema hakkas, seda rohkem tundus, et loo selgrool polnud piisavalt liha ümber ning lavastuse narratiiv hakkas lagunema. Kohati tundus, et lavale olid toodud 1980. aastatel hiilgeaegu näinud “Johnny” parimad laulud ja laulude vahele oli aja täiteks ühiskonnakriitilist teksti kirjutatud. Iseenesest probleemid täiskasvanute ja laste vahel ning ühiskonnakriitilisus on tänapäeval sama aktuaalsed teemad kui need olin 40 aastat tagasi, kuid minu jaoks kadus probleemikäsitlus kogu muu taustamüra vahele ära. Üheks läbivaks mureks, millega süžee tegeles, oli see, et isa ei kuulanud Johnnyt (ega ka tegelikult teisi). Mulle oleks väga meeldinud, kui lavastuse lõpuks oleks see probleem mingi konkreetse lahenduse saanud. Hetkel oli küll näha, et vanemad lohutasid Johnnyt pärast seda, mis temaga sel päeval juhtus, kuid minu jaoks jäi ikkagi õhku küsimus, et kuidas Johnny ja ta vanemate elu edasi kulgeb.

Siiski oli erinevas vanuses inimestel võimalik tekstist leida midagi, millega end samastada. Näiteks noorem põlvkond ilmselt sai väga hästi aru, mis see suunamudimine instas on, mille abil saab lihtsasti raha teha. Kõik naised tundsid kindlasti ära selle hetke, kus naabrinaine või sugulane kiitleb sellega, kuidas tema on õige perenaine, sest kõik sünnipäevalaual olevad söögid on ise tehtud, mitte kusagilt tellitud. Perepead ilmselt tundsid seda tuttavat ängi kui töölt koju jõudes pole naine veel sooja toitu jõudnud valmis teha. Kuna loo peategelane on ülikoolis õppiv Johnny, siis vaieldamatult leiavad kõige rohkem ära tundmist just samas vanuses inimesed, kuid publiku hulgas ringi vaadates, oli neid võrdlemisi vähe.

Kusjuures Johnny isa sünnipäevastseen oli üks vähestest stseenidest, mida mul oli nauditav vaadata. Vähemalt siis, kui sa oled eestlane ja oled koos sugulastega samuti ühise sünnipäevalaua taga istunud. Ilmselt on kõik suguvõsa nooremad liikmed kogenud seda, kuidas suguvõsa vanemad liikmed hakkavad sinu elu kohta uurima ja siis võrdlema sind enda laste või lastelastega. Ainus, mis mulle selle stseeni juures veidi häirivaks muutus, olid tegelaste nimed. Kui ema, isa, Johnny ja Elo olid tegelaste väljamõeldud nimed, siis kõik sugulased olid neid kehastanud näitlejate nimedega. Selline nimede kasutamine tekitab paratamatult seda, et publik hakkab näiteks Johnny tädi Lainet samastama tädi kehastanud Laine Mägiga isikuga. Ma leian, et kui juba ühed nimed olid muudetud ja tegemist oli fiktiivse looga, oleks võinud kõikide tegelaste nimed olla muudetud.

Sama palju kui sünnipäevastseen, jäi mulle meelde loengu stseen. Mitte sellepärast, et stseen oleks väga tõetruu olnud, vaid peaasjalikult Margus Jaanovitsi kehastatud professori tõttu. Esiteks nägi see professor välimuselt välja täpselt nagu üks minu psühholoogia õppejõududest ja teiseks, ta käitus ka täpselt samamoodi. Kõik kõne- ja liikumismaneerid olid Jaanovitsil nii selle õppejõu moodi, et ma juba hakkasin kahtlustama, et Jaanovits on samas loengus käinud ja on oma rolli selle sama õppejõu pealt teinud. Eks kohti, mis meelde jäid oli veel teisigi, kuid need kaks stseeni jäid just mulle kõige paremini meelde ja nende ajal ma vist isegi naersin paar korda.

Lavastuse kõige nauditavam osa oli sel korral muusikaline kujundus. Olgem ausad, ilmselt suurem enamus publikust oligi lavastust just Olav Ehala muusika pärast vaatama tulnud ja muusikas tõesti pettuma ei pidanud. Nii palju kui ma siiani olen lavastuse kohta kiidusõnu kuulnud, siis vaieldamatult on kõik kiidusõnad olnud just muusikalise kujunduse osas. Siinkohal au ja kiitus vanameister Olav Ehalale ja bändile koosseisus Margus Kappel, Jaanus Nõgisto, Ain Varts, Priit Kuulberg ja Toomas Rull. Nii palju kui mina aru olen saanud, oligi peaprodutsent Mihkel Trumani soov omal ajal „Johnnys“ kõlanud muusikat laiemale publikule tutvustada. See  eesmärk sai lavastusega kindasti täidetud. Kahjuks mõnel hetkel oleksin ma tahtnud, et muusika oleks veidi vaiksem olnud, sest laulude sõnu polnud muusika taustal kuulda ning vahel oli sõnadest ka raske aru saada. Ja kui tegemist on ooperiga, siis võiks ikka veidi laulusõnadest aru saada, et taibata, mis laval toimub. Kui arvestada seda, et lavastus oli välja kuulutatud rokkooperina, siis kõige lähedasem esitus ooperile oli minu meelest Maria Annuse esitatud “Paabulinnu laul”, mis hea kujutlusvõime korral isegi meenutas ooperiaariat. Kuigi ma ei tea, kas rokkooper ja ooperiaaria on sobilikud ühte lausesse kokku panna. Kahjuks tundus mulle, et Annuse hääl vedas teda pikkade kõrgete noontide juures veidi alt. Aga ma võin ka eksida, kuna mul puudub igasugune muusikaline kuulmine, lihtsalt mulle tundusid need pikad kõrged noodid veidi mitte nii võimsalt esitatud kui kogu ülejäänud laul. Kuid mis seal salata, eks Ehala looming ongi väga pretensioonikas ja seda perfektselt esitada on üsna keeruline ülesanne ka lauljatele, laulvatest näitlejatest siis rääkimata.

Kui nüüd küsida, et kas tegemist oli väljakuulutatud rokkooperiga, siis ma pigem julgeksin väita, et tegemist ei olnud ei rokkooperi ega muusikaliga, vaid tegemist oli kontserdiga. Kuna lavastus haaras, ilma liialdamata, kogu laululava territooriumi, oli tegevust üsna keeruline jälgida ja nii juhtuski, et sageli kuulasin ma ainult muusikat ja laule, mis on minu meelest kontserdile iseloomulik tegevus. Ooperist või muusikalist, eeldaksin ma veidi rohkem teatraalsust ja seda, et ma saaksin näitlejaid laval jälgida. Paraku jäi praegu teatraalsus minu jaoks olematuks. Ilmselt sulas teatraalsus tänu suurele lavale ja liiga paljudele tehnilistele võimalustele lihtsalt ära. Kõike, mida vaadata oli korraga nii palju, et silm ja aju ei püüdnud kõike kinni.

Kuigi järjest enam hakatakse ka teatris kasutama video ja kaamerata võimalust, siis sellist lahendust pole ma veel nägema juhtunud, et operaatorid on kogu aeg kaameratega näitlejate nina all ja liiguvad ümber näitlejate. Iseenesest saab sellisest teguviisist veidi aimu, kuidas filme tehakse. Aga kui ma tahaksin filmi tegemist vaadata, siis ma läheksin taustanäitlejana filmivõtetele, mitte teatrisse. Võib-olla olen ma veidi vanamoodne, et igatsen taga klassikalist teatrit, kuid mulle meeldib vaadata näitlejaid laval tervikuna koos lavakujunduse, kostüümide ja liikumisega. Vaadata seda, mida teevad need näitlejad kes parasjagu laval esiplaanil pole, vaadata lavakujunduses olevaid detaile, näitlejat pealaest jalatallani. Praegu võeti see võimalus minult täiesti ära, sest enamasti pidin ma vaatama seda, mida operaator mulle parasjagu näitas. Olgu selleks siis näitleja nägu, või liikumise ajal näiteks ainult jalad. Ja kuigi ma püüdsin vaadata suurt ekraani selliselt, et ma näen ka reaalselt laval toimuvat, õnnestus see ainult nendel hetkedel, kus näitlejad lava eesmises osas tegutsesid. Kui tegevus toimus näiteks publiku vahel või külgedel, siis oligi võimalus toimuvat ekraanilt vaadata, sest sageli polnud lihtsalt publiku vahelt näitlejaid võimalik näha.

Vaieldamatult on tore, et produtsent Mihkel Truman soovis Ehala muusikat ja kunagist kultusbändi Ruja taas rahva ette tuua, kuid mulle tundub, et kontsert oleks selleks sobilikum moodus olnud. Praegu tundus mulle, et kõike oli liiga palju tahetud korraga kokku panna ja teadupärast liiga palju häid asju koos ei pruugi anda head tulemust. Näitlejad olid head ja tundus, et nende valikul on mõeldud erinevates vanuses inimestele, et igaüks leiaks mõne endale meeldiva näitleja ja tuleks teda vaatama. Lavakujunduse ja tehniliste vahendite kasutamise kohta sobib väga hästi ütlus, et vähem on rohkem. Ma usun, et väiksem lava ja vähem kaamerate ringi liigutamist oleksid lavastuse palju sügavamõttelisemaks muutnud. Eks Tartu laululava ole veidi sümboolne koht, kuid praegu ei andnud koht lavastusele midagi juurde. Just otse vastupidi, tekitas sellise tunde, et valitud on kõige suurem koht, kuhu võimalikult palju publikut mahutada ja selle pealt võimalikult palju raha teenida. Teatri puhul pole sellised kapitalistlikud assotsiatsioonid kunagi head teinud. Paratamatult tekitas laululava minus veelgi rohkem seda tunnet, et ma olen tulnud Ruja kontserdile, mitte teatrisse. Eks seda kontserdi tunnet võimendas veelgi lavastuse algusaeg. On üsna klassikaline, et teatrietendused algavad kell 19 ja pigem on kontserdid need mis algavad kell 21. Ainus põhjendus nii hilisele algusajale oli minu silmis see, et siis on väljas pime ja valgusefektid tulevad paremini esile. Tõesti, vaheajal lava kaunistanud valgus oli väga ilus. Kuid selline valgusmäng on minu silmis jällegi sobilikum õhtusele kontserdile, mitte lavastusele.

Lava valguskujundus vaheajal. Siit saab veidi aimu ka lavakaujundusest. Foto: Triinu Kurvits

Üldiselt mulle tundub, et kõik need, kes läksid laululavale kontserdi eeldustega, jäid nähtuga väga rahule. Ma tunnistan ausalt, kui ma oleks sellist kontserti näinud, siis ma oleksin samuti väga õnnelik olnud. Kahjuks reklaamiti „Johnnyt“ suvelavastuse ja rokkooperina ja minu jaoks jäi ta teatri mõttes lavastusena nõrgaks. Natukene liiga palju oli vahtu ümber, mis segas loo jälgimist ning mõned nüansid jäid mulle üldse arusaamatuks. Näiteks keda Mikk Tammepõld kehastas. Üldiselt olid tema kanda kõik suuremad soolod, kuid kes ta loo seisukohast oli, sellest ma aru ei saanudki. Lavastuslikus mõttes peaks kõigel ja kõigil, kes laval on, olema põhjus. Aga ilmselt olen mina lihtsalt liiga rumal, et sellest aru saada, keda või mida Tammepõld laval kehastas. Kui teda oli vaja ainult selleks, et soolosid laulda kuna Franz Malmsten ei oleks suutnud neid ise nii hästi esitada, siis oleks võinud selle muusikalise ja lavastusliku poole veidi paremini omavahel põimida ja sinna mingi liini juurde tekitada mis seletaks seda, et nüüd keegi teine laulma tuleb. Praegu jäigi mulje, et lavastuslik osa ja muusikaline osa pole omavahel väga ühte sulandunud ja seetõttu oli kogu lavastus üsnagi hektiline.

Nagu öeldakse, siis maitse üle ei vaielda ja see siin oli ainult minu arvamus. Mulle endale tundub, et ma olen üle keskmise kriitilisem teatrivaataja ja mulle ongi raske meeldida. Seega ma soovitan kõikidel ikkagi enda sisetunet kuulata. Kui keegi on mõelnud, et kas minna rokkooperit vaatama või mitte, siis olge enda vastu ausad ja mõelge esmalt sellele, miks te seda vaatama tahate minna. Mina näiteks tahtsin näha head lavastust, sest „Johnny“ oli 40 aastat tagasi tõeline hitt. See soov mul kahjuks ei täitunud. Aga veel tahtsin ma laval näha Olav Ehalat ja Margus Kappelit ning kuulata Ehala muusikat. See soov sai mul täidetud ja selles osas ma ei kahetse midagi. Kui te soovite ka peaasjalikult muusika pärast minna, siis seda ma soovitan julgelt. Kes soovib sügavat teatrielamust saada, siis teil soovitan pigem mõni muu lavastus leida.

 

Libreto: Mihkel Truman ja Birk Rohelend

Lavastaja: Ain Mäeots

Peakunstnik: Karmo Mende

Muusikajuht: Olav Ehala

Koreograaf: Marika Aidla

Valguskunstnik: Priidu Adlas

Laval:

Franz Malmsten – Johnny

Liis Remmel – Elo

Jan Uuspõld – Isa

Maria Annus – Ema

Liisa Pulk – Kertu, bussireisija

Marta Laan – Maria, kontoritöötaja, bussireisija

Jaanus Tepomees – Tom, kontoritöötaja, bussireisija

Ott Raidmets – Roland, sünnipäevaline

Margus Jaanovits – õppejõud, vanaisa, bussireisija, sünnipäevaline, politseinik

Lauri Liiv – Oskar, staar, kontoritöötaja, sünnipäevaline

Kaarel Pogga – Mikk, bussijuht, sünnipäevaline

Laura Kalle – Linda, kontoritöötaja, bussireisija, sünnipäevaline

Laine Mägi – kontoritöötaja, bussireisija, sünnipäevaline

Lennart Mäeots – vend

Noora Annus – õde

Mikk Tammepõld – inimene

Tantsijad - Maria Engel ja Julia Kaškovskaja

Videos osalesid:

Telereporter – Heleri All

Intervjueeritavad – Georg Kaasik, Mart Noorma, Johanna Liiv, Margus Prangel, Caroly Päkk, Juho Porila

Muusikud:

Margus Kappel

Jaanus Nõgisto

Priit Kuulberg

Ain Varts

Toomas Rull

ja Tartu Noortekoor

 

Rohkem infot lavastuse kohta saab vaadata lavastuse koduleheküljelt SIIN

Loe edasi