Petserimaa igatsus

13. augustil 2021 Säpina küla heinaküünis Setomaal

Foto:Triinu Pungits

Triinu ja Setomaa, kes neid suudaks lahuta. Ei, ma pole seto ja mu esivanemate hulgas pole ilmselt grammigi seto verd, aga nii kaua kui ma end mäletan, olen ma tahtnud setoks saada. Kes tahtis lapsena saada poemüüjaks, kes maavanaemaks ja mina tahtsin setoks saada. See soov pole küll siiani täitunud, kuid lahti ma sellest soovist ka saanud ei ole, ja nii köidavadki Setomaa ja setod mind praeguseni. Seega pole midagi imestada, et ma seekordsest teatris käigust tõelise elamuse sain. On ju tegemist ikkagi Taarka Pärimusteatriga, kelle ülesanne on just hoida ja arendada seto kultuuri läbi pärimusteatri.

Esiteks olin ma valmis tõelisteks seiklusteks Setomaal, et õiget kohta üles leida. Peab tunnistama, et ma olin isegi veidi pettunud, kui kohale jõudes avastasin, et Heina küün on kohe Tartu-Koidula maantee ääres ja eksimisvõimalust polegi. Vähemalt minu jaoks polnud eksimisvõimalust, sest suurem osa teest oli mulle tuttav ja ka sellest samast küünist olen ma korduvalt mööda sõitnud (aga ega ma siis ei teadnud, et see ongi see sama küün).

Tõelise elamuse pakkusi ikkagi lavastus ise. Kuigi tegemist oli noore ja õhetava armastuse looga, siis said kõik saalisviibijad väga hästi aru (ja seda tegelikult öeldakse ka kavalehel ning etenduses välja), et tegelikult on tegemist poolitatud Setomaa looga. Ajalooliselt asus Setomaa praeguse Eesti Vabariigi kagunurgas ja Venemaa Petseri rajooni külade aladel. Eesti iseseisvumisega tekkis kahe riigi vahele piir ja Setomaa löödi pooleks. Nii on setod näiteks sugulaste külastamiseks või surnuaias käimiseks sunnitud viisat taotlema. Kusjuures mõningatel setodel läks lausa nii kehvasti, et piir jookseb otse nende maa pealt läbi. Nagu kunagi Vanemuise suvelavastuses „Peko“ öeldi, siis on sul viisat vaja selleks, et välikemmergusse minna. See oli muidugi väga mitmetähenduslikult mõeldud lause, aga iseloomustab setode praegust olukorda hästi. Kõige suurem kahju on ilmselt selles, et Petseri, mis praegu asub Venemaa territooriumil on ajalooliselt olnud Setomaa ja setode vaimseks keskuseks. Nüüd on vaimne keskus ühest osast Seto Kuningriigist lahutatud. Sellest kõigest lavastus räägibki. Ja muidugi igatsusest. Igatsusest armastuse ja Petseri järele.

Muidugi on võimalus vaadata ka lihtsalt Valli (Lauli Otsar) ja Pauli (Agur Seim) armastuse lugu. Kuidas igatsus kui tunne võib teinekord olla palju mõjusam, kui igatsetu kätte saamine. Oleme me ju kõik unistanud millestki ja kui unistus lõpuks täitub, tundub, et unistus ise oli ilusam, kui kätte saadud asi, millest me unistasime. Nii ütleb ka Valli, et Pauli luule meeldis talle palju rohkem siis, kui luuletustest oli igatsust tunda, mitte polnud igatsus konkreetse sõnana välja kirjutatud. Esialgu sain ma aru, et Valli ja Paul olid juba ammused tuttavad, kes on lapsest saadik koos mänginud ja siis aegade jooksul tekkinud territoriaalsete muudatuste tõttu jäänud elama teine teisel pool piiri. Seda ootamatum oli minu jaoks nende kahe kohtumise lugu. Ilmselt oli kohtumine ootamatu ka nende endi jaoks, sest nagu selgus, teise elust nad kuigi palju ei teadnud. Nende jaoks oli oluline ainult igatsus nende vahel. Sest olid nad ju teineteisele nii lähedal, aga samas nii kaugel. Just nagu Setomaa erinevad pooled. Valli ja Pauli igatsuses väljendus soov leida endale hingesugulane, keegi, kes sind mõistaks ilma sõnadeta. Eks seda soovi saab laiendada kogu setode kogukonnale. Nagu Valli ütleb, siis pole nad ei eestlased ega venelased. Nad on justkui eikeegi. Natukene tundub mulle, et see on üle pingutatud väide. Vähemalt Eestis, sest siin on setod ikka väga tugevalt oma traditsioone ja kultuuri edasi kandnud. Või vähemalt kõrvaltvaatajale tundub see nii. Ehk tunnevad setod end tõesti ohustatuna ja väljasureva liigina, sest on ju nende leelo kantud Unesco kaitse alla.

Kui nüüd eksitentsiaalsete murede juurest tulla tagasi lavastuse juurde, siis hoopis huvitav on see, millist lugu räägib meile lavakujundus. Kui üks lugu oli Setomaa poolitamisest ja teine armastusest, siis lavakujundus räägib meile veel kolmandagi loo. Näiteks annavad Valli poolt kuivama pandud riided meile (ja ka Paulile) üsnagi palju uut infot sellest, mis Valli elus toimub. Näiteks saab Paul just tänu nööril kuivavale meeste hamele teada, et Valli majas on ka mees. Mõte, mis pole Paulile kunagi pähe tulnud. Ausalt öeldes ei tulnud ka mulle kordagi pähe mõtet, et Valli elus võiks olla mõni teine mees peale Pauli. Just nöörile kuivavad riided on need, mis annavad märku, et Valli elus on ka üks pisikene poiss. Kuid kas kõik see, mida me näeme on alati just see, millena me teda näeme ja arvame teadvat kuidas kõik on? Tasub alati meeles pidada seda, et kõik mida me oma silmaga näeme ei pruugi olla täpselt nii nagu meie seda arvame. Ja tasuks leida endas see jõud, et asjaosalistelt üle küsida, kuidas lood tegelikult on. Sarnaselt enamikule, pole ka Paulil seda kannatust ja nii teeb ta Valli olukorra kohta järeldused ainult kuivavate riiete kohta. Nii ei saagi Paul teada, et Valli elus oli mees juba enne Pauli ja laps pole üldse Valli oma.

Lavakujundusest hakkab kõige enam silma valge, näiteks need samad linasest riided, mis on kuivama pandud ja mis katavad suure osa ühest lavapoolest. Valge on teada tuntud lootuse värv ja ka siin sümboliseerib valge lootust ja igatsust. Siiski ei saa öelda, et heledad toonid lavakujunduses domineeriksid. Hõre ilma akendeta heinaküün ning vanaaegne tumedates toonides mööbel tekitavad pigem süngeid emotsioone. Samuti võimendavad rusutust tegelaste valdavalt tumedatesse toonidesse (erinevat tooni hallid, prunid, lillad ja tumesinised) kalduvad kostüümid. Kuid kõige enam köidab pilku lava tagaseina moodustav suur valgetest kappidest sein. Kapid ja riiulid on erinevate kõrgustega ning neid katavad sinised sibulakupleid meenutavad kujutised. Pole kahtlustki, et tegemist on setode jaoks ühe oluliseima maamärgiga – Petseri kloostriga. Nagu ühele pühakojale omane, leiab kappide seest ikoone, mis moodustavad ühe suure altarimaali kui kapiuksed korraga lahti teha. Lisaks setode jaoks kõige olulisemale ehitisele leiame lavalt veel teisigi usu ja rituaalidega seotud stseene. Näiteks see, kuidas Paul Petseris surnuaiale läheb, et seal oma esivanemate haual oma vanaisa hingega rääkida ja temalt juhatust saada. Muidugi ei tule juhatus ilma kombekohase ohvriannita – muna ja mitu pitsi hansat.

Kusjuures see surnuaia stseen on üks mitmest kunstiliselt ja lavastuslikult väga huvitavalt lahendatud stseenist. Kusjuures see „huvitav“ pole üldse halva tähendusega. Päriselt oligi huvitav. Küüni ühes ääres on suur mullahunnik, mis pealt on juba rohumätastega kattunud. Selle mätta sees on näha üks armetu puust rist. Kui Paul selle risti kõrval puhta valge liniku laiali laotas ja sinna ohvriannid asetas, ilmus künka tagant välja tema vanaisa. See on kõige ägedam vaimudega suhtlemise stseen, mida ma näinud olen. Eks natukene ehmatav oli ka, et keegi niimoodi tasapisi sealt mullahunniku tagant paistma hakkab, sest seda poleks küll oodanud. Sama huvitav oli muidugi ka see hetk, kui vanaisa sama mullahunniku teisest küljest sinna hunniku sisse tagasi kadus. Nüüd ma olen niigi palju juba ette öelnud ja rohkem ei ütle midagi, sest nendel, kes pole lavastust veel näinud, kaob kogu uudsus muidu ära.

Ma ei tea, kas see oli mängupaiga, lavakujunduse või väga heade näitlejatööde tunnus, aga mulle tundus väga mitmel korral, et sarnaselt vanaisa kadumisega mulla alla, kadusid ka teised tegelased lavalt väga äkki. Või vähemalt nii mulle tundus. Näiteks jäin ma korduvalt pead murdma selle üle, millal Paul või Valli lavalt lahkusid ja kus nad end nö peidavad, sest ma ei näinud, et nad oleksid kappide taha läinud. Kuni ma ühel hetkel nägin, et tegelikult olid nad laval olemas, kuid lihtsalt voodis pikali. Ja mina ei näinud üldse seda hetke, kui üks neist voodisse pikali heitis. Sest laval toimus samal ajal teises nurgas nii palju tegevust, et ma olin täielikult süvenenud sellesse hetkesse ja ei näinud muud. Kõige vähem salapäraselt kadus lavalt ära piirivalvur Ljubov (Jekaterina Moskalenko). Nimelt saabus ja lahkus tema enamuse ajast selle sama valge kapi kaudu. Selline lahendus võis viidata sellele, et mingil perioodil ei võinud setod iial teada, kes, kus ja millal sind jälgivad. Seda kinnitab ka Ljubovi lause, et ta rääkis piiril Pauliga vene keeles, kuigi tegemist oli samuti setoga, sest vaja oli Pauli kontrollida. Lisaks sellele või jälgimine toimuda kõige ootamatumas kohas, näiteks sinu enda magamistoa kapis. Kusjuures Ljubov väljus ja sisenes just nö Pauli poolel asuvast kapiuksest. Ja rääkis Paul ju Vallilegi, et tal on tunne, et tema telefoni kuulatakse pealt. Seega üsna ilmsed viited salaluure tegevusele.

Seoses telefoniga jäi mind häirima mõte, et kuigi Valli ja Pauli jutust käis korduvalt läbi see, et nad kasutavad mobiiltelefone, siis laval ühtegi mobiiltelefoni polnud. Selle asemel oli üks väga vana ja suur telefoniaparaat. Kusjuures ma ei mõtle vanu numbrilauaga või kettaga telefone, vaid ikka konkreetselt suurt telefoniaparaati. Samuti olid mõlemas toas raudvoodid ning Valli pesi pesu plekkvannis pesulauaga. Eestit ja Venemaad eraldav piir ja mobiiltelefonid on ju kaasaegsed nähtused. Seega vanaaegne lavakujundus mõjus väga vastuoluliselt. Kas oli selle mõte viidata sellele, et vanasti oli elu parem? Polnud piiri ja setod said vabalt ringi liikuda. Või näitas see seda, et aeg on setode jaoks justkui seisma jäänud ja moodsas maailmas mõjuvad nemad ikka kuidagi vanaaegsetena koos kõigi oma traditsioonidega?

Vanade ja paremate aegade meenutamisega haakusid ka lavastuse algus ja lõpp. Nimelt näidatakse nende samade valgete kapiuste pealt projektsiooni ühest väikesest poisist. See poiss on meie loo peategelane Paul, kelle lapsepõlvemälestus suveõhtul piima jahutamisest „avab“ lavastuse. Lõpus tuleb see sama väike Paul selle sama projektsioonina suurele Paulile järele. Väike paul sirutab projektsioonil käe ja suur Paul sirutab laval käe ning kõnnib kapiukseni. Sel hetkel kui ta kapiuksest sisse läheb, on projektsioonil näha kuidas ta on väikese Pauli juurde jõudnud. Nii nad kõnnivad koos päikesepaistelisel suveõhtul mööda heinamaad kaugusesse. See oli ehtne ühest maailmast teise hüppamine. Ja järjekordselt lahendatud väga ägedalt. Ma ütlen, selliseid lihtsaid kuid samas väga efektselt mõjuvaid lahendusi oli lavastuses nii palju, et lausa lust oli vaadata. Projektsioon erines tumedast lavakujundusest just oma soojuse ja helguse poolest. Justkui oleks vanasti kõik olnud palju parem kui praegu. Selline ühest maailmast teise hüppamine illustreerib setode lootust, et ühel päeval on neil jälle võimalik viisavabalt piiri ületada ja ilma bürokraatiata enda juurte juurde tagasi minna.

Muidugi ei saa ma rääkimata jätta Mari Kalkuni loodud muusikast. Nagu Wikipedia väidab, siis Kalkuni muusika on saanud inspiratsiooni eesti elust, regilauludest ning loodusest ja luulest. Seda kõike on ka lavastuse muusikalise kujunduse juures võimalik tajuda. Üheks põhjuseks, miks ma vahepeal laval näitlejad „ära kaotasin“ oligi muusika. Muusika haaras mind nii endasse, et ma ei pannd enam muud tähele, vaid jäin muusikast tuttavaid katkendeid kuulama. Näiteks tundus mulle, et ühes palas oli kasutatud setode rahvalaulu „Kergotamine“ motiive. Ning algus ja lõpu projektsiooni saatev muusika meenutas mulle tempokat rändamise muusikat, millesarnaseid võib sageli reisisaadete tunnusmeloodiates kuulda. Natukene kahju on mul ainult sellest, et Kalkunit nii vähe laulmas sai kuulda. Ma oleksin ühte mõnusat setokeelset laulu ka tahtnud kuulda. Eriti tore oleks olnud, kui Valli ema matuste ajal oleks traditsioonilist setode itkulaulu kuulnud. Aga see on vist ka ainus negatiivne mõte, mis mul seoses lavastusega pähe tekkis.

Kogu suurepärase loo, lavastuse ülesehituse, muusika ja lavakujunduse juures ei saa me ometigi kõige tähtsamat ära unustada. Ja selleks on otse loomulikult näitleja. Kõige rohkem kuulsin publiku hulgast kiidusõnu just näitlejate kohta. Näiteks Agur Seimi lavalise liikumise kohta tulid sellised kommentaarid: „Issand, kui tubli akrobaat!“, „Vaata, kui heas füüsilises vormis ta on, et niimoodi liikuda.“. Ja neid ohhetamisi ja ahhetamisi teiste näitlejate kohta võiksingi ma üles loetlema jääda. Jah, ma nõustun, et Agur Seim tegi kõige füüsilisema rolli selles lavastuses. Kõik ronimised ja tantsud olid äärmiselt nauditavad vaadata ning andsid väga hästi tema igatsust edasi. Kuid kindlasti polnud see ainult hea füüsiline sooritus, mille tõttu Seimi mäng nii nauditav oli. Tema mängus oli hingestatust, justkui olekski see tema igatsus ja tema lugu, mida ta laval edasi annab. Sama hingestatult mängis ka Lauli Otsar, kuid tema mäng ei olnud nii jõuline, vaid pigem andis tema Valli igatsust edasi vaimse tasandi kaudu ja teda ei näinud me suurest igatsusest tantsimas. Valli oli mõtlikum ja tasasem ning kindlasti kalkuleerivam pool. Duo Otsar ja Seim täiendasid teineteist laval suurepäraselt ja mul oli terve aeg väga nauditav vaadata, mis laval toimub. Mitte kordagi polnud tunnet, et ma olen seda juba kunagi kusagil näinud või et näitlejad mängivad üle. Selleks, et kogu lugu väga kurvaks ei muutuks, andsid igatsuse loole veidi karakterit ja värvi juurde Jekaterina Moskalenko karm kuid hooliv piirivalvur ja Siim Angerpikk veidi väikest härjapõlvlast meenutava vanaisa vaimuna. Kokku moodustavad need neli dünaamilise kvarteti, kelle mängimist laval on lausa lust vaadata. Kohati isegi ununeb lõbusamate stseenide juures ära see valu, mis tegelikult Valli ja Pauli ning kõikide teiste setode lugu saadab. Ausalt öeldes pole ma sellist harmooniat näitlejate vahel enam lavalaudadel mõnda aega kohanud. Jah, ma olen näinud suurepäraseid esitusi, kuid seda, et kogu trupp nii ühte jalga astub kogu etenduse vältel, seda oli tõeliselt nauditav vaadata.

Nagu ma juba alguses ütlesin, siis mina olen suur setode fänn. Aga ma ütlen täiesti ausalt, et tegemist on lihtsalt suurepärase lavastusega ning ma ei ole mitte kuidagi kõigutatud oma suure setode armastuse poolt. Jah, mu suurepärase lavastuse indikaator – märjad silmad olid ka sel korral kohal. Kuigi sel korral ma vist vesistasin mitte niivõrd konkreetse loo, kui setode ajaloo ja saatuse üle laiemalt. Lavastuse ümber pole suurt produktsiooni ja suurt meediavahtu, kuid ometigi tulevad inimesed lähemalt ja kaugemalt Eestimaa eri otstest kokku ning isegi teiselt poolt Vene riigipiiri oldi kohale tuldud. Vot nii südamesse läheb ühe väikese pärimusteatri tegevus inimestele. Seda ilmselt sellepärast, et nad ajavad oma kindlat asja ja teevad seda kogu südamega. Südamesoojust ja hingega tehtud lavastuse puhastavat mõju on tunda ka viimastesse ridadesse. Selliste teatrielamuste pärast ma teatris käingi. Ja kui keegi küsib, miks ma nii palju käin, siis seepärast käingi, et nende paljude keskpäraste ja heade lavastuste hulgast tuleb see üks eriline pärl üles leida. Ja minu jaoks tõesti on Taarka Pärimusteatri lavastus „Petserimaa igatsus“ teatripärl.

Igaks juhuks mainin ära, et suurem osa jutust räägitakse seto/võru keeles, sekka ka mõned eesti-, vene- ja inglisekeelsed väljendid. Kes sellest lõunaeesti keelest kohe midagi aru ei saa, siis teil pole ka midagi karta vaja. Kavalehel on sisukokkuvõte iga stseeni kohta olemas ja lavakujundust, muusikat ning näitlejatööd saate ikka nautida. Kes tunneb, et kõik need lavastused mida ta sel suvel siiani näinud on, pole talle suurt elamust pakkunud, siis minu soovitus on küll, et otsige Säpina küla üles ja minge tutvuge veidi setode igatsusega.

 

Autor: Ilmar Vananurm

Dramatiseering: Urmas lennuk

Lavastaja: Helena Kesonen

Lava- ja kostüümikunstnik: Triinu Pungits

Muusikaline kujundus: Mari Kalkun

Valguskunstnik: Enor Niinemägi

Videokunstnik: Kärt Petser

Graafiline disainer: Rivo Mehilane

Laval:

Agur Seim – Paul

Lauli Otsar – Valli

Jekaterina Moskalenko – ­piirivalvur Ljubov

Siim Angerpikk – vanaisa

 

Rohkem infot Taarka Pärimusteatri ja lavastuse kohta saab nende kodulehelt ja pileteid saab Fientast.

Loe edasi

Suvelavastus "Inemise igä"

11.augustil Piusa liivakarjääris Põlvamaal

Pilt pärit internetist

Autor: Kristiina Jalasto
Lavastaja: Helena Kesonen
Mängisid:
Eduard Tee - Jaaska
Martin Tikk - Juss
Tanel Ting - Võõras
Karl Robert Saaremäe - Henno
Jekaterina Burdjugova - Leevi
Getter Meresmaa - Angelika
Elar Vahter - Ordi

Minu blogipostitustes on praktiliselt kuu aega pausi olnud. Ma tõesti ei ole teatrisse vahepeal sattunud, et lavastustest kirjutada. Samas on mul mitu teist teatriga seotud teemat käsil, mis kõik mustandite kaustas oma järge ootavad. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada. Nimelt sattusin ma jälle üle pika aja teatrisse ja saan ühe lavastuse kohta oma arvamust avaldada. Ma pole kindel, kas ma oleksin eile teatrisse jõudnud, kui Taarka Pärimusteater poleks mind enda suvelavastust vaatama kutsunud. Jah, ma olin nende suvelavastusest "Inemise igä" ka ise kuulnud ja mõtlesin seda vaatama minna, kuid viimasel ajal on kõik muu elu kuidagi kuhjunud, nii et mul pole eriti soovi enam teatris käia. Võib-olla oli ka see üks põhjus, miks siin nii pikalt vaikus on olnud. Mul olid lausa sellised mõtted peas, et paneks selle blogi kinni, sest noh kes seda siin ikka loeb ja kellele seda teatriteemal soigumist ikka vaja on (ma tegelikult pole nendest mõtetest veel täielikult vabanenud). Aga kuna mind ikkagi kutsuti teatrisse, siis oleks ebaviisakas ka lihtsalt minemata jätta. Ma igaks juhuks mainin, et hoolimata oma kahetistest tunnetest selle blogi osas, läksin ma eile teatrisse ikkagi hea meelega ja kirjutan nähtust täpselt nii, nagu ma tundsin ja arvan. Lihtsalt, et keegi ei arvaks, et mind sunniti teatrisse minema ja seda postitust kirjutama.

Tulles nüüd lavastuse juurde, siis lavastus põhineb seto pärimustekstidel ja räägib ühest külakogukonnast, kes elutseb keset liiva. Lugu algab noorte pulmaga, mis jääb aga katki, kuna pruut otsustab keset pulmatseremooniat ära joosta. Tema ei taha veel abielluda ja tahaks ehk oma külastki kaugemale vaadata ja võõrastega tutvuda. Tema õnneks või kahjuks tulebki külla üsna lühikese vaheajaga kaks võõrast meest, kellega Angelikal tekivad suhted. Võõrastel on küll Angelikaga suhte loomisel täiesti erinevad eesmärgid, kuid millised, seda saate teada siis kui lavastust vaatama lähete. Eks alati on noortel soov keelatut proovida ja oma kodust võimalikult kiiresti kaugele minna, et iseseisvaks saada. Kas alati on aga inimesed need, kellena nad esmapilgul tunduvad ning kas igal pool mujal on parem, kui oma kodukülas? Lisaks on veel noore inimese meelehärmiks külas oma tark, kes ütleb kogu külale, mida nad teha tohivad ja kuidas nad teha tohivad. Isegi tuld ei tohi teha enne kui külavanem pole oma võlusõnu tule tegemiseks lausunud. Ja siis ilmuvad järsku kaks võõrast, kes hakkavad külatarga õpetussõnadele ristivastupidiselt tegutsema.

Ma ei tea, kui huvitav teile see sisu tundub, kuid mind huvitas see kohe, kui ma plakatit nägin. Nii kui ma näen, et tegemist on seto pärimusega, siis mind hakkab asi kohe huvitama. Ma ei oska ise ka seletada, miks, aga mind on alati setod huvitanud. Selles mõttes, et nende kultuur ja keel ja kõik muu. Ma mingi aeg tahtsin näiteks endale meest, kes oleks seto, sest siis saaksin ma ka osa seto kultuurist. Seega mulle teema istus ja mul ei olnud väga probleeme ka etendusest aru saamisega, kuigi etendus toimus seto keeles. Samuti olen ma ilma igasuguse vaevata ära vaadanud Vanemuise suvelavastused "Peko" ja "Obinitsa", mis on ka ainult seto keeles. Pole probleemi. Vähemalt ma ise arvan, et ma sain kõigest aru. Siiski nendele, kes seto keelt ei valda, on kavalehel lühitutvustus olemas. Ma korraks küll olin veidi skeptiline, et kuidas need noored näitlejad selle seto keele selgeks saavad, kuid väga hästi tuli neil välja. Paaris kohas mul korraks tekkis tunne, et tuli mõni üksik eesti keelne sõna sisse, aga ma võisin ka eksida, sest ma ei ole mingi seto keele ekspert. Etenduse alguses tundus mulle, et Jekaterina Burdjugova kehastatud külatark Leevi, rääkis liigse vene aktsendiga ja kuidagi liiga kangelt seto keelt. Aga see tunne oli mul ainult esimesed paar minutit. Ma sain üsna pea aru, et see kange keel ongi külatargale iseloomulik ja nii peabki üks tark rääkima. Leevi kujunes üsna kiirelt minu lemmiktegelaseks ning mul on kahju, et ta nii suure osa etendusest peidus pidi olema. Kuna mul on see kiiks, et ma sageli mõtlen kes mingis rollis veel näitlejatest mängida võiks, siis Leevi rolli suutsin ma ainult Marje Metsurit kujutada. Mitte, et Jekaterina Burdjugova kuidagi halvasti oma rolliga hakkama oleks saanud, aga ütleme, et kui keegi teine tahaks seda lavastust teha, siis külatarga rolli sobiks just vanem näitleja. Samuti suutsin ma mingil hetkel oma vaimusilmas Angelika rolli Harriet Toompere ette kujutada. Mingil hetkel lihtsalt hakkas Getter Meresmaa roll mul Harriet Toomperet meenutama ja nii jäigi. Ma ei tea, kas see on minu fantaasia või mitte, aga Angelika välimus ja hääl ja olek lihtsalt meenutasid mulle Harriet Toomperet. Ma pean igaks juhuks ütlema, et mul on vahepeal päris elav fantaasia. Seega ma saan aru, kui keegi teine minu tähelepanekutega ei nõustu. Aga nii palju kui on inimesi, on ka arvamusi.

Kui ma nüüd mõtlen aga konkreetse lavastuse peale Piusa liivakarjääris, siis ma leian, et noored näitlejad olid ainuõige valik. Esiteks on noortel rohkem võhma ja parem füüsis (kuigi mitte alati) ja just häid füüsilisi võimeid oli selle lavastuse puhul vaja. Ei ole just eriti lihtne liivast mäge mööda üles joosta ja samal ajal kusagilt kõrgelt ja kaugelt teksti edasi anda. Ilmselt on enamus inimesi suvel mõnusas rannaliivas sumanud. Nüüd mõelge sellele rannaliivale veel lisaks üks Toomemäe või Toompea tõus juurde ja kujutage, et te peate selles liivas mitu korda joostes seda tõusu võtma. Ei ole vist väga kerge? Teiseks sobivad noored oma parema tervise poolest ka siia lavastusse paremini. Kuna lavastuse põhielemendiks on liiv, siis on näitlejad koguaeg liivaga koos. Praegused augustiõhtud on juba üsna jahedad ja sügisesed, seega on ka liiv jahe ja külm. Ja nüüd kujutage ette, et te olete paljajalu selles külmas liivas ja te roomate, veeretate, hüppate ja matate end selle liiva alla. Mul hakkab küll külm sellele mõeldes ja varbad hakkavad külmetama. Seepärast peavadki näitlejad olema noored ja tugeva tervisega, et õhtust õhtusse seda külma liiva ja liivast tõusu trotsida. Lisaks külmale ja märjale liivale veel teine lavastuse põhielement - vesi. Kui sa oled poolteist tundi liivas püherdanud, siis ei tundu mõte külma veega enda märjaks kastmisest just kõige ahvatlevam. Eriti kui väljas on ka piisavalt külm. Ütleme nii, et kui etenduse alguses oli põhielemendiks liiv, siis tänu ühele võõrale, kes külla ilmus muutus lavastuse lõpuks põhielemendiks vesi. Ilmselt kõik need, kes lavastust ise vaatama lähevad või on käinud, saavad väga hästi aru, miks need seitse noort näitlejat on eriti tublid, et nad seda lavastust teevad. Lavastaja muidugi ka. Sest palju lihtsam on võtta rekvisiit ja sellega mängida, aga üsna keeruline on lavastust läbi viia kasutades ainult liiva ja vett ja mõnda puujuppi ma mõnda üksikut roostetanud metallijuppi.

Tavaliselt on mul kombeks ka kõikide näitlejate kohta midagi arvata. Ma kahjuks poiste rollide kohta ei oska midagi väga tabavat öelda. Minu jaoks jäid nende rollid poolikuks. Ühel hetkel tabasin end mõttelt, et need on ikka täiesti lapsed, mitte külamehed, kes siin minu ees seisavad. Võib-olla sobiski oma rolli kõige paremini Martin Tikk, kes mängid hüljatud peigmeest Jussi. Tema suured traksidega üleval püsivad püksid ja tema noor välimus mängisid väga hästi välja selle, miks Angelika teda ei tahtnud. Angelika küll ütles, et tema (Angelika) on liiga noor ja Jussil on liiga suured kõrvad, aga tegelikult oli ka Juss liiga noor abiellumiseks. Samas ei mänginud teised poisid minu meelest oma rolle välja. Mulle tundus, et nad lihtsalt olid seal ja tegid midagi. Eduard Tee mängitud Jaaska oli Jeesus, kes külarahva ristiusku pööras ja usu põhimõtteid levitas. Ma tean jah, et Jeesus (Jaaska oli lavastuses Jeesuse võrdkuju või lausa Jeesus ise) oli ka noor, kui ta risti löödi, aga mind jäi visuaalselt häirima, et nii noor mees ja räägib nii tarka juttu. Samas järgmisel hetkel hullas ta Angelikaga liivas ja sinna rolli noor ja vallatu mees sobis. Minu jaoks kõige nõrgema rolli tegi Tanel Ting, kes kehastas võõrast meest. Ma isegi ei usu, et see oli näitlejast tingitud nõrk roll. Minu jaoks lihtsalt ei paku pinget sellised rollid, kus keegi ilmub ei tea kust, kõnnib, siis seisab dramaatiliselt ja kui teda märgatakse, liigub edasi. Olgugi, et tal oli pärast ka sõnaline roll, aga ma oleks mingit kurjust või mingit emotsiooni tahtnud selles tegelaskujus näha. Kurjust just seetõttu, et tema kehastas kurja tegelast, samal ajal kui Jaaska oli üdini positiivne ja hea tegelane. Seda enam oleks ma võõra mehe rollis mingit huvitavat nüanssi tahtnud näha, et tema rääkis oma laused eesti keeles. Ei olnud tal vaja seto keeles pingutada ega midagi. Oleks siis võinud sinna rolli mingi muu nüansi sisse toonud. Karl Robert Saaremäe ja Elar Vahteri rollide kohta ei oska ma midagi öelda. Ei tekitanud minus mingeid küsimusi, ega mõtteid. Ju siis olid täitsa hästi mängitud. Sest kui ei oleks hästi mängitud, oleks mul ikka millegi kallal norida. Tüdrukutest ma eespool veidi juba rääkisin. Jekaterina meeldis mulle veidi rohkem, kui Getter, aga lihtsalt sel põhjusel, et tema külatarga roll oli kuidagi salapärasem ja nüansirikkam. Võib-olla ka seepärast, et meil tänapäeval ei ole väga palju enam selliseid tarkasid inimesi külades, kelle sõna järgi toimetatakse ja kelle arvamust austatakse. Et siis oli see roll huvitavam kuidagi. Aga selliseid noori tütarlapsi, kes on ühel hetkel ühe noormehega ja järgmisel hetkel järgmisega, on meil tänapäeval päris palju. Vähemalt mina olen üsna palju selliseid lugusid kuulnud ja näinud. Siiski pean Getteri plussiks tooma lavastuse lõpulaulu, kus Angelika Jaaskat nuttes leinab. Nii kui ma laulu kuulsin, tuli mul kohe meelde Vanemuise "Peko" lavastusest see laul, kus Mardsjo (Merle Jääger) oma meest Mikot (Raivo E.Tamm) taga nutab. Too laul on "Pekos" minu lemmikkoht ja nii pole ime, et selles lavastuses mulle ka see nutulaul või itk meeldis. Päris pisarat silmanurka ei võtnud, aga valusalt ilus oli ikka. Selle eest saab Getteri Angelika mitu plusspunkti. Üldiselt mulle tundub, et tüdrukud olid kuidagi mitmekülgsemad, kuid ma ei tea kas see oli lavastaja töö. Või oli lavastuse tekst selline, et lasigi tüdrukutel õitseda. Või siis kehtib ka siin see ütlus, et tüdrukud saavad varem küpseks ja poisid polnud veel päris valmis saanud oma rollidega. 

Kui ma peaksin nüüd selle jutu lühidalt kokku võtma ja ütlema, et miks kindlasti peaks või ei peaks seda lavastust vaatama minema, siis ma arvan, et pigem tasuks minna. Esiteks maaliline Piusa loodus (seepärast ma selle pildi postituse juurde paningi, et te ikka näeksite millises kohas etendused toimuvad). Teiseks on teil võimalus saada osa seto kultuurist ja kusjuures seda ilma uhkete seto rahvariieteta. Kolmandaks on teil võimalus vaadata noorte ja tublide (sest tegelikult on nad kõik väga tublid hoolimata sellest, et mulle kõik suurepärast muljet ei jätnud) näitlejate tööd. Ma hakkasin just mõtlema, et ma olen korduvalt leidnud, et mõni näitleja ei oska üldse mängida ja tundub kuidagi pingutatud see teksti esitamine, siis siin ei näinud ma sellist asja. Ja ometigi nad alles õpivad näitlejateks. Ma võiksin ilmselt tuua veel mitu head põhjust, kuid ma ütlen hoopis nii: "Taarka Pärismuteatri suvelavastus "Inemise igä" teeb iga kell silmad ette nii mõnelegi kutselise teatri pika staažiga näitlejate lavastustele." Seda ütlesin lihtsalt selleks, et murda inimeste arvamust sellest, et häid lavastusi suudavad teha ainult suured ja nimekad repertuaariteatrid.

Nendele, kes etendusi külastada kavatsevad tahaksin aga südamele panna, et olge Piusa külastuskeskuse ees umbes 20min varem kohal, sest etendus toimub Piusa karjääris ja sinna tuleb veel veidi maad kõndida. Kui te tulete mõni minut enne kella 19, siis te ei jõua õigeks ajaks kohale ja teised peavad teie järgi ootama. Lisaks tasub kaasa võtta soojad riided, sest augustiõhtud lähevad üsna kiiresti külmaks ning igaks juhuks ei tee paha ka sääsetõrjevahend (sest tegu on ikkagi Eesti loodusega). Naistel tasuks kindlasti kontsakingad koju jätta, sest ka publikul tuleb veidi liivas kõndida ja ehk isegi mõni mägi ületada.

Järgmised etendused toimuvad 18., 19., ja 20. augustil kell 19 ja 13. ja 20. augustil kell 13 ikka Piusa liivakarjääris.

Rohkem infot lavastuse kohta saab Taarka Pärimusteatrist.

Loe edasi