1. juulil 2021 Lutsu külaplatsil
Päisefoto autor Maarius Suviste |
Kui ma käisin Lutsu Teatris “Lõõtsajumala” lavastust
vaatamas, siis nägin, et and toovad sel suvel välja veel teisegi lavastuse – “Une-Mati
udujutt”, autoriks Heiki Vilep ja lavastajaks Veikko Täär. Kohe, kui ma
pealkirja nägin, tekkis minus äratundmine. Nimelt olen ma kunagi ammu-ammu
lugenud Heiki Vilepi raamatut “Une-Mati udujutud” ja need udujutud olid
lihtsalt nii ägedad, et ma nautisin neid täiega. Ideaalis on need lood
sellised, et ühelt poolt on need lastele huvitavad, aga samas ajavad ka vanemad
itsitama. Ma seda laste poolt kommenteerida ei oska, sest mina ise pole näinud,
kuidas need unejutud raamatus lastele mõjuvad ja mida lapsed neist arvavad. Aga
lapseohtu noorele minule pakkusid Unemati udujutud küll palju elevust. Seega
olin ma kindel, et ma tahan nüüd neid ägedaid tegelasi, keda ma 10+ aastat
tagasi raamatus kohtasin, ka päriselt teatrilaval näha. Kui ma kuulsin, et
Manivald Paulson on Une-Mati osas, siis hakkas teatrisse mineku plaan mu peas
kuju võtma, sest olles Paulsoni varem mitmes Lutsu Teatri lavastuses näinud,
olin ma kindel, et tema sobib Une-Matiks nagu rusikas silmaauku. No ja kui ma
veel kollasel põhjal valgete kohevate lammastega plakatit nägin, siis olin ma müüdud.
Mul on mingi sisemine tunne plakati ja lavastuse sisututvustuse põhjal ette
ennustada, kas lavastus mulle meeldib või mitte. Seega poel mingi ime, kui ma
pelgalt plakati nägemise peale tean, et tahan teatrisse minna.
Kui ma mängupaika kohale jõudsin ja lava nägin, siis ma
teadsin, et mu sisetunne polnud mind alt vedanud ja ma olin teinud õige otsuse.
Ma lihtsalt armastan erksaid värve ja kollane on läbi aegade olnud üks mu
lemmikvärvidest. Ja kollast leidub lavakujunduses oi-oi kui palju. Miks
täiskasvanutele mõeldud lavastustes nii erksaid värve ei kasutata? Juba need
värvid ja kogu lavakujundus (mida te päisepildilt veidi näete) tegid mul tuju
heaks ja ma oleks võinud enne etenduse algust positiivsete emotsioonidega
lahkuda. Natukene kahju oli mul sellest, et publikut oli nii vähe. Või olen ma
lihtsalt viimasel ajal ära harjunud sellega, et publik on nagu kilud karbis
kokku surutud ja liigutada ei saa, ning seepärast tundus, et pingiread olid
hõredad.
Kui keegi, kes kahtleb, kas minna teatrisse või mitte,
siis mina igatahes julgustan minema. Nagu ma juba eespool mainisin, siis
tegemist on vägagi kaasahaarava looga. Kuna mina olin raamatut lugenud, siis
mõned jutud tulid tuttavad ette ja seega polnud ka üllatusmoment nii suur, sest
ma juba teadsin, mida taskuvaras Tarmo ja kotivaras Kostja varastavad. Kui ma
poleks seda teadnud, siis oleksin tõde kuuldes kindlasti rohkem naerda saanud.
Mis ei tähenda sugugi seda, et naerda ei saa üldse. Eks palju oleneb ka
sellest, milline on inimese huumorisoon ja mis vanuses inimene lavastust
vaatama juhtub. Mina näiteks julgen tunnistada, et mind teatris naerma saada on
ikka väga raske, sest mul on väga kiiksuga arenenud huumorisoon. Ja ma sain nii
mõnedki korrad naerda ja päris palju itsitada. Seega saavad emad-isad,
vanaemad-vanaisad, onud-tädid ja kõik teised täiskasvanud oma pere pisemad
liikmed täiesti rahulikult teatrisse viia ja te ei pea kartma, et teil endal
jubeigav on. Igav pole ka nendel, kes raamatut lugenud on, sest päris üks-ühele
raamatuga lavastus ikkagi ei ole. Ja raamatus pole neid kostüüme ja muusikat.
Mulle hiilis teatris olles vägisi ligi tundmus, et sel
korral oli teatris hoopis lastel igav. Kuna tegemist on noorele vaatajale
mõeldud teatriga, siis ei tohiks sellist asja juhtuda. Vähemalt mulle tundus,
et lapsed ei naernud nii palju kui täiskasvanud. Või siis tegid täiskasvanud
naerdes lihtsalt rohkem häält ja jäi mulje, et lapsed ei naernud. Ma arvan, et
tegelikult olid sel päeval teatrisse tulnud lapsed lihtsalt nii hästi
kasvatatud, et nad teadsid, et etenduse ajal pole viisakas lärmata. Nimelt olen
ma aru saanud, et sageli astuvad publikus olevad lapsed laval olevate
tegelastega dialoogi ja see näitab ära selle, kui kaasa haaratud publik on. Samas
kõik lavastused pole ka päris nii üles ehitatud, et lastelt dialoogi astumist
eeldatakse. Sel korral kuulsin ma ainult mõnel üksikul korral, kuidas lapsed laval
viibivatele tegelastele ütlesid, et „vaata teisele poole“. Seega ma ikkagi jään
endale kindlaks, et lapsed olid hästi kasvatatud ja ei kommenteerinud seepärast
etendust, et neilt seda ei oodatud.
Pigem olid vanemad need, kelle sekkumist oodati. Nimelt pöörduti
päris mitmel korral publiku poole küsimusega „Mis kell on?“, ja enamasti
vastasid sellele küsimusele täiskasvanud, sest laste jaoks oli see pigem
keeruline küsimus. Samas oli näha, et ega täiskasvanud ka vastata ei tahtnud. Ka
mina ei kippunud vastama, sest minu peas oli mõte, et etendus on suunatud
rohkem lastele ja kuidas ma täiskasvanuna siis nüüd võtan lastelt selle
vastamise rõõmu ära. Samas oli valdav enamus sel päeval publikus olnud lastest
sellises vanuses, et nad ei tunne veel nii palju kella, et nad oleksid osanud
sellele küsimusele vastata. Nagu mu ema arvas, siis ei tunne nad ka numbreid
veel nii palju, et saada aru kui numbreid valesti loetakse.
Mu ema, kes on endine lasteaiakasvataja arvas, et kõige
huvitavam oleks teatris olnud nendel lastel, kes on kas esimeses klassis või
siis vahetult kooli minemas, sest nemad oskavad numbreid ja neid ajab naerma,
kui keegi numbreid valesti loeb. Justnimelt numbrite valesti lugemisega etendus
pihta hakkaski. Madli (Nele-Liis Vaiksoo) üritab magama jääda ja loeb selleks
lambaid, aga mõned numbrid jäävad vahelt ära (nt loeb üks, kaks, viis) ja mõned
numbrid tulevad hoopis valesti välja (nt üheteistkümne asemel ütleb
kümmeteist). Kuna see on lavastuse esimene stseen, siis see peaks olema
kaasahaarav. Kui esimese stseeniga laste tähelepanu endale saad, siis on
edasine edu garanteeritud. Iseenesest selline numbrite lugemine on väga hea
tähelepanu saamiseks, sest mind see kümmeteist pani küll muigama. Aga nagu
öeldud, eeldab see numbrite tundmist. Seega ma usun, et väga pisikestele
vaatajatele mõeldes võiks ka mingi tähelepanutõmbaja alguses olemas olla. Et
ikka kõikide laste tähelepanu koonduks sellele, mis laval toimub.
Kuigi, kuna mul endal lapsi pole ja teatris ka ühegi
lapse käest ei küsinud, et kuidas neile meeldis, siis äkki teen ma siinkohal
Lutsu Teatrile veidi liiga, ja tegelikult lastele meeldis ja ka tähelepanu oli
piisavalt konsentreeritud ja lavale suunatud. Lihtsalt mul kõrvaltvaatajana jäi
tunne, et laste poolt oli vastuvõtt pigem kesine. Kuigi seda muljet võisid
võimendada ka need üksikud lapsed, kes kohati näitlejatest suutsid üle rääkida
ja tegelesid etenduse ajal oma kõrrejoogi luristamise ning tribüünidel ringi
jooksmisega. Seega ma loodan siiralt, et mu mulje oli petlik ja tegelikult said
ka lapsed samasuguse positiivse emotsiooni teatrist, nagu mina.
Ometigi jäin mina lavastusega väga rahule. Jah, see pole
küll parim lavastus, mida ma sel suvel näinud olen, sest ma pole sihtgrupp, aga
nauditav oli vaadata ikkagi. Esiteks juba need mainitud dekoratsioonid.
Siinkohal au ja kiitus dekoraatoritele Elise Nigulile ja Heidi Lutsarile ning
kunstnik Silver Vahtrele. Kui mina laps oleksin, siis mina tahaksin endale tuppa
täpselt samasugust seina (tegelikult ei ütleks ma sellisest seinast ka praegu
ära). Veel meeldisid mulle igasugused värvilised lipuketid, värvilised mänguasjad,
kollane kapp jne. Just nii värviline võikski olla üks seiklusi täis lapsepõlve
tuba ja ka lapsepõlv ise võiks nii värviline olla. Minul tuli küll kohe enda
lapsepõlv meelde nende värvidega. Dekoratsioonidega võrdväärselt ägedad olid ka
kostüümid, mille eest peab tänama Hille Leitenit. Kõige rohkem püüdis muidugi
pilke Une-Mati aristokraatlikult sinine kostüüm. Ja see türkiissinine sädelev
habe. Ma arvan, et just selline peabki üks õige Une-Mati välja nägema. Eriti
lisas särtsu see habe, sest tavalise habemega poleks tegu olnud mitte Une-Matiga,
vaid tavalis aristokraatlikus riietuses habemega mehega. Muidugi sama väärikad
olid ka sabakuubedes ja kõvakübarates sitasitikad ning suursugune kuldset
kiivrit ja keepi kandev uus kellakukk Gustav. Kostüüme oli muidugi palju rohkem
ja väga huvitav oli vaadata, kuidas pisikeste aksessuaaridega sai näiteks
Une-Matist politseinik või Madlist ettekandja. Ma loodan, et need kostüümid
andsid ka lastele oma mängudeks inspiratsiooni ja tuletasid vanematele meelde,
kui lihtne on end ühe väikese aksessuaari ja suure kujutlusvõime abil kellekski
teiseks muundada.
Ehkki kõige mugavama kostüümi auhinna annaksin ma hoopis saatebändile.
Nimelt olid bändiliikmed Ursel Oja, Heiki Vilep ja Alar Salurand laval
pidžaamades ja kandsid peas öömütsikesi. Kas saab veel midagi mugavamat olla,
kui ööriietes teatrit teha? Ilmselt mitte. Seepärast oli ka nende tehtud muusika
kaasahaarav, sest nad said seda teha mugavates riietes. Minu jala võttis
muusika kohe tatsuma, kui bänd mängima hakkas, ja minu jalga tatsuma saada pole
eriti kerge ülesanne. Ühtlasi teevad nemad oma pillidega ka kogu lavastuse heliefektid.
Kui on vaja maagilist kosmoseinglite kostüümide sahinat või lifti nagisemist,
siis seda kõike bänd oma pillidega teebki. Ja nad teevad seda nii hästi, et mul
läks veidi aega, enne kui ma sain aru, et need helid on pillidega tehtud.
Otseloomulikult oli nende roll ka laulude saatemuusika. Kui poleks olnud
saatebändi, poleks ka laulud ja kogu lavastus nii energilisena kõlanud.
Ja nüüd me jõuame minu viimase lemmikosani kogu etenduse
juures. Otseloomulikult on selleks näitlejad. Kui ma juba teatrisse minnes olin
kindel, et Manivald Paulson on suurepärane Une-Mati, siis selles ootuses ma
pettuma ei pidanud. Paulson oli just täpselt selline parajalt krutskeid täis,
säravate silmade ning nõtkete liigutustega, nagu üks korralik Une-Mati olema
peab. Ma arvan, et nüüd näen ma kogu oma elu lõpuni just sellist Une-Matit oma
vaimusilmas, kui ma Une-Mati nime suhu peaksin võtma või temale mõtlema. Madli
osas säras Nele-Liis Vaiksoo, kes sai väikese tüdruku kehastamisega väga hästi
hakkama. Kui me laulmise osa kõrvale jätame, sest seda oskab ilmselgelt Vaiksoo
suurepäraselt, meeldisid mulle eriti need stseenid, kus ta väga lapselikult ja
järjekindlalt jonnis, et tema tahab veel udujutte kuulata. Ja see siiras rõõm,
mis Madlit valdas, kui Une-Mati teatas, et teised lapsed on teda oodates juba magama
jäänud ja ta jääb Madli juurde veel udujutte rääkima. Ma korraks unustasin
isegi ära, kui vana Vaiksoo tegelikult on ja uskusingi, et laval on alles
pisikene tüdruk, kes naudib Une-Mati udujutte täiega.
Äärmiselt ägedalt mängisid ka Jan-Mattias Kottise ja
Meelis Hainsoo, kes kehastasid nii vargaid, sitasitikaid kui ka teisi jooksvaid
tegelasi. Kõige enam meeldisid mulle nende kehastatud sitasitikad. Nii
sirgeselgseid ja prantsusepärase hääldusega sitasitikaid polegi ma varem
näinud. Ma arvan, et ka mõni kutseline näitleja poleks nii filigraanset
sitasitikat mängida suutnud, kui seda suutsid Kottise ja Hainsoo. Aplaus ja
kummardus neile selle eest! Lisaks neile kehastas mitmeid tegelasi ka Aveli
Asber, kes oli nii Nael Niilo, president kui ka kellakägu Arnold. Asberi puhul
meeldis mulle kõige rohkem kellakägu Arnold. See oli nii hästi tehtud, et isegi
kui poleks öeldud, kellega tegemist on, siis oleks ilmselt igaüks aru saanud,
et tegemist on käoga. Või vähemalt need, kes on kunagi mõnda käokella näinud,
oleksid sellest kindlasti aru saanud. Kuigi jah, ma pean tunnistama, et sellist
kella, kust kägu sõna otseses mõttes välja kukub, pole ka mina veel nägema
juhtunud. Aga see mind ei takistanud ja üsna kohe oli minu jaoks selge, et
Asber on kägu.
Mis mind lutslaste puhul kõige enam hämmastama paneb on
see, et kuigi nad on harrastusteater, siis suudavad nad leida enda
lavastustesse tõeliselt andekad osatäitjad. Lisaks sellele, et kõik osatäitjad
oma rollidega suurepäraselt hakkama said, tulid kõik toime ka laulmisega. Okei,
kooris ehk oskavad meist mitmed laulda, kuid kõik osatäitjad said ka soolot
laulda. Ja see tuli neil suurepäraselt välja. Ma olen siiralt üllatunud, et
meie seas nii andekaid inimesi leidub. Ja andekad nad peavad olema, sest
näitlemine ja laulmine pole nende igapäevane põhitöö. Eks lavastaja Veikko Täär
on nendega head tööd teinud, kuid siiski saab lavastaja nii häid tulemusi saada
ainult andekate inimestega tööd tehes.
Seega selle pika jutu kokkuvõtteks tahaksin ma julgustada
kõiki oma pere pisemaid liikmeid teatrisse viima. Uskuge mind, elamus on garanteeritud
ja ka teie ise saate elamuse. Okei, ehk päris pisikesi, kes veel ümbritsevat
maailma väga hästi ei taju, ei tasu teatrisse viia, aga suurematele lastele on
see kindlasti hea vaheldus. Saate lapsed nutiseadmetest eemale ja ehk õnnestub neid
ka raamatute usku meelitada. Lisaks käib lavastusest läbi ka mitmeid olulisi
elutõdesid, mida tasub lastele maast madalast õpetada. Näiteks, et liikumine on
kõige alus ja alati peab unistama, sest ühel päeval võivad unistused täituda. Seda
ma olen õppinud, et mida suuremalt unistada, seda suuremalt need unistused ka
täituvad. Seega ei tasu lastelt nende unistusi ära võtta, vaid tasub nende
unistusi toetada. Ehk on see lavastus ka lapsevanematele hea meeldetuletus
sellest, kuidas nemad unistasid, et aidata ka enda lastel unistada ja oma
unistuste poole liikuda.
Ühesõnaga tekitab lavastus helge emotsiooni. Kuigi mulle isiklikult tundus, et pärast etendust mõjus Une-Mati sädelev uneliiv ka mulle, sest uni tahtis vägisi mind maha murda ja just nähtud etendus oli meeles ähmaselt, just nagu oleksin unenägu näinud. Aga tegu polnud igavusest tingitud unega, vaid see oli selline mõnus rammestus. Eks selles mängis oma osa ka mõnusalt soojendav päike. Igatahes ma usun, et üks lõbusaid juhtumisi, värvikirevaid kostüüme ja tegelasi, soojendavat päikest ning värsket õhku täis pärastlõuna mõjub kosutavalt kõikidele lastele ja lapsemeelsetele. Seda, et hea tuju on pärast teatris käiku tagatud, kinnitavad ka lavastuses kostunud laulusõnad:
"Udujutus juhtub kõike,
udujutus sees on kiiks.
Oled suur või oled väike,
tusatujust saad sa priiks."
Teksti a laulusõnade autor: Heiki Vilep
Helilooja: Alar Salurand
Arranžeering: Ursel Oja
Lavastaja: Veikko Täär
Kunstnik: Silver Vahtre
Liikumisseaded: Aveli Asber
Kostüümid: Hille Leiten
Dekoraatorid: Elise Nigul ja Heidi Lutsar
Osades:
Nele-Liis Vaiksoo – Madli; ettekandja
Manivald Paulson – Une-Mati; Priit
Aveli Asber – Arnold; Nael Niilo; President;
Kosmoseingel
Meelis Hainsoo – Tarmo; Geotrupes; Gustav
Jan-Mattias Kottise – Kostja; Aphodius; Postiljon;
Kosmoseingel
Hille Leiten – Kosmoseingel
Saatebänd koosseisus:
Ursel Oja – akordion ja löökpillid
Heiki Vilep – löökpillid
Alar Salurand – basskitarr
Rohkem infot lavastuse ja piletite kohta saab SIIT
Aitäh põhjaliku arvustuse eest! Nüüd on juba piletid ostetud ja reedel plaan kogu perega reis Põlvamaale ette võtta.
VastaKustuta