Unemati udujutt

 1. juulil 2021 Lutsu külaplatsil

Päisefoto autor Maarius Suviste

Kui ma käisin Lutsu Teatris “Lõõtsajumala” lavastust vaatamas, siis nägin, et and toovad sel suvel välja veel teisegi lavastuse – “Une-Mati udujutt”, autoriks Heiki Vilep ja lavastajaks Veikko Täär. Kohe, kui ma pealkirja nägin, tekkis minus äratundmine. Nimelt olen ma kunagi ammu-ammu lugenud Heiki Vilepi raamatut “Une-Mati udujutud” ja need udujutud olid lihtsalt nii ägedad, et ma nautisin neid täiega. Ideaalis on need lood sellised, et ühelt poolt on need lastele huvitavad, aga samas ajavad ka vanemad itsitama. Ma seda laste poolt kommenteerida ei oska, sest mina ise pole näinud, kuidas need unejutud raamatus lastele mõjuvad ja mida lapsed neist arvavad. Aga lapseohtu noorele minule pakkusid Unemati udujutud küll palju elevust. Seega olin ma kindel, et ma tahan nüüd neid ägedaid tegelasi, keda ma 10+ aastat tagasi raamatus kohtasin, ka päriselt teatrilaval näha. Kui ma kuulsin, et Manivald Paulson on Une-Mati osas, siis hakkas teatrisse mineku plaan mu peas kuju võtma, sest olles Paulsoni varem mitmes Lutsu Teatri lavastuses näinud, olin ma kindel, et tema sobib Une-Matiks nagu rusikas silmaauku. No ja kui ma veel kollasel põhjal valgete kohevate lammastega plakatit nägin, siis olin ma müüdud. Mul on mingi sisemine tunne plakati ja lavastuse sisututvustuse põhjal ette ennustada, kas lavastus mulle meeldib või mitte. Seega poel mingi ime, kui ma pelgalt plakati nägemise peale tean, et tahan teatrisse minna.

Kui ma mängupaika kohale jõudsin ja lava nägin, siis ma teadsin, et mu sisetunne polnud mind alt vedanud ja ma olin teinud õige otsuse. Ma lihtsalt armastan erksaid värve ja kollane on läbi aegade olnud üks mu lemmikvärvidest. Ja kollast leidub lavakujunduses oi-oi kui palju. Miks täiskasvanutele mõeldud lavastustes nii erksaid värve ei kasutata? Juba need värvid ja kogu lavakujundus (mida te päisepildilt veidi näete) tegid mul tuju heaks ja ma oleks võinud enne etenduse algust positiivsete emotsioonidega lahkuda. Natukene kahju oli mul sellest, et publikut oli nii vähe. Või olen ma lihtsalt viimasel ajal ära harjunud sellega, et publik on nagu kilud karbis kokku surutud ja liigutada ei saa, ning seepärast tundus, et pingiread olid hõredad.

Kui keegi, kes kahtleb, kas minna teatrisse või mitte, siis mina igatahes julgustan minema. Nagu ma juba eespool mainisin, siis tegemist on vägagi kaasahaarava looga. Kuna mina olin raamatut lugenud, siis mõned jutud tulid tuttavad ette ja seega polnud ka üllatusmoment nii suur, sest ma juba teadsin, mida taskuvaras Tarmo ja kotivaras Kostja varastavad. Kui ma poleks seda teadnud, siis oleksin tõde kuuldes kindlasti rohkem naerda saanud. Mis ei tähenda sugugi seda, et naerda ei saa üldse. Eks palju oleneb ka sellest, milline on inimese huumorisoon ja mis vanuses inimene lavastust vaatama juhtub. Mina näiteks julgen tunnistada, et mind teatris naerma saada on ikka väga raske, sest mul on väga kiiksuga arenenud huumorisoon. Ja ma sain nii mõnedki korrad naerda ja päris palju itsitada. Seega saavad emad-isad, vanaemad-vanaisad, onud-tädid ja kõik teised täiskasvanud oma pere pisemad liikmed täiesti rahulikult teatrisse viia ja te ei pea kartma, et teil endal jubeigav on. Igav pole ka nendel, kes raamatut lugenud on, sest päris üks-ühele raamatuga lavastus ikkagi ei ole. Ja raamatus pole neid kostüüme ja muusikat.

Mulle hiilis teatris olles vägisi ligi tundmus, et sel korral oli teatris hoopis lastel igav. Kuna tegemist on noorele vaatajale mõeldud teatriga, siis ei tohiks sellist asja juhtuda. Vähemalt mulle tundus, et lapsed ei naernud nii palju kui täiskasvanud. Või siis tegid täiskasvanud naerdes lihtsalt rohkem häält ja jäi mulje, et lapsed ei naernud. Ma arvan, et tegelikult olid sel päeval teatrisse tulnud lapsed lihtsalt nii hästi kasvatatud, et nad teadsid, et etenduse ajal pole viisakas lärmata. Nimelt olen ma aru saanud, et sageli astuvad publikus olevad lapsed laval olevate tegelastega dialoogi ja see näitab ära selle, kui kaasa haaratud publik on. Samas kõik lavastused pole ka päris nii üles ehitatud, et lastelt dialoogi astumist eeldatakse. Sel korral kuulsin ma ainult mõnel üksikul korral, kuidas lapsed laval viibivatele tegelastele ütlesid, et „vaata teisele poole“. Seega ma ikkagi jään endale kindlaks, et lapsed olid hästi kasvatatud ja ei kommenteerinud seepärast etendust, et neilt seda ei oodatud.

Pigem olid vanemad need, kelle sekkumist oodati. Nimelt pöörduti päris mitmel korral publiku poole küsimusega „Mis kell on?“, ja enamasti vastasid sellele küsimusele täiskasvanud, sest laste jaoks oli see pigem keeruline küsimus. Samas oli näha, et ega täiskasvanud ka vastata ei tahtnud. Ka mina ei kippunud vastama, sest minu peas oli mõte, et etendus on suunatud rohkem lastele ja kuidas ma täiskasvanuna siis nüüd võtan lastelt selle vastamise rõõmu ära. Samas oli valdav enamus sel päeval publikus olnud lastest sellises vanuses, et nad ei tunne veel nii palju kella, et nad oleksid osanud sellele küsimusele vastata. Nagu mu ema arvas, siis ei tunne nad ka numbreid veel nii palju, et saada aru kui numbreid valesti loetakse.

Mu ema, kes on endine lasteaiakasvataja arvas, et kõige huvitavam oleks teatris olnud nendel lastel, kes on kas esimeses klassis või siis vahetult kooli minemas, sest nemad oskavad numbreid ja neid ajab naerma, kui keegi numbreid valesti loeb. Justnimelt numbrite valesti lugemisega etendus pihta hakkaski. Madli (Nele-Liis Vaiksoo) üritab magama jääda ja loeb selleks lambaid, aga mõned numbrid jäävad vahelt ära (nt loeb üks, kaks, viis) ja mõned numbrid tulevad hoopis valesti välja (nt üheteistkümne asemel ütleb kümmeteist). Kuna see on lavastuse esimene stseen, siis see peaks olema kaasahaarav. Kui esimese stseeniga laste tähelepanu endale saad, siis on edasine edu garanteeritud. Iseenesest selline numbrite lugemine on väga hea tähelepanu saamiseks, sest mind see kümmeteist pani küll muigama. Aga nagu öeldud, eeldab see numbrite tundmist. Seega ma usun, et väga pisikestele vaatajatele mõeldes võiks ka mingi tähelepanutõmbaja alguses olemas olla. Et ikka kõikide laste tähelepanu koonduks sellele, mis laval toimub.

Kuigi, kuna mul endal lapsi pole ja teatris ka ühegi lapse käest ei küsinud, et kuidas neile meeldis, siis äkki teen ma siinkohal Lutsu Teatrile veidi liiga, ja tegelikult lastele meeldis ja ka tähelepanu oli piisavalt konsentreeritud ja lavale suunatud. Lihtsalt mul kõrvaltvaatajana jäi tunne, et laste poolt oli vastuvõtt pigem kesine. Kuigi seda muljet võisid võimendada ka need üksikud lapsed, kes kohati näitlejatest suutsid üle rääkida ja tegelesid etenduse ajal oma kõrrejoogi luristamise ning tribüünidel ringi jooksmisega. Seega ma loodan siiralt, et mu mulje oli petlik ja tegelikult said ka lapsed samasuguse positiivse emotsiooni teatrist, nagu mina.

Ometigi jäin mina lavastusega väga rahule. Jah, see pole küll parim lavastus, mida ma sel suvel näinud olen, sest ma pole sihtgrupp, aga nauditav oli vaadata ikkagi. Esiteks juba need mainitud dekoratsioonid. Siinkohal au ja kiitus dekoraatoritele Elise Nigulile ja Heidi Lutsarile ning kunstnik Silver Vahtrele. Kui mina laps oleksin, siis mina tahaksin endale tuppa täpselt samasugust seina (tegelikult ei ütleks ma sellisest seinast ka praegu ära). Veel meeldisid mulle igasugused värvilised lipuketid, värvilised mänguasjad, kollane kapp jne. Just nii värviline võikski olla üks seiklusi täis lapsepõlve tuba ja ka lapsepõlv ise võiks nii värviline olla. Minul tuli küll kohe enda lapsepõlv meelde nende värvidega. Dekoratsioonidega võrdväärselt ägedad olid ka kostüümid, mille eest peab tänama Hille Leitenit. Kõige rohkem püüdis muidugi pilke Une-Mati aristokraatlikult sinine kostüüm. Ja see türkiissinine sädelev habe. Ma arvan, et just selline peabki üks õige Une-Mati välja nägema. Eriti lisas särtsu see habe, sest tavalise habemega poleks tegu olnud mitte Une-Matiga, vaid tavalis aristokraatlikus riietuses habemega mehega. Muidugi sama väärikad olid ka sabakuubedes ja kõvakübarates sitasitikad ning suursugune kuldset kiivrit ja keepi kandev uus kellakukk Gustav. Kostüüme oli muidugi palju rohkem ja väga huvitav oli vaadata, kuidas pisikeste aksessuaaridega sai näiteks Une-Matist politseinik või Madlist ettekandja. Ma loodan, et need kostüümid andsid ka lastele oma mängudeks inspiratsiooni ja tuletasid vanematele meelde, kui lihtne on end ühe väikese aksessuaari ja suure kujutlusvõime abil kellekski teiseks muundada.

Ehkki kõige mugavama kostüümi auhinna annaksin ma hoopis saatebändile. Nimelt olid bändiliikmed Ursel Oja, Heiki Vilep ja Alar Salurand laval pidžaamades ja kandsid peas öömütsikesi. Kas saab veel midagi mugavamat olla, kui ööriietes teatrit teha? Ilmselt mitte. Seepärast oli ka nende tehtud muusika kaasahaarav, sest nad said seda teha mugavates riietes. Minu jala võttis muusika kohe tatsuma, kui bänd mängima hakkas, ja minu jalga tatsuma saada pole eriti kerge ülesanne. Ühtlasi teevad nemad oma pillidega ka kogu lavastuse heliefektid. Kui on vaja maagilist kosmoseinglite kostüümide sahinat või lifti nagisemist, siis seda kõike bänd oma pillidega teebki. Ja nad teevad seda nii hästi, et mul läks veidi aega, enne kui ma sain aru, et need helid on pillidega tehtud. Otseloomulikult oli nende roll ka laulude saatemuusika. Kui poleks olnud saatebändi, poleks ka laulud ja kogu lavastus nii energilisena kõlanud.

Ja nüüd me jõuame minu viimase lemmikosani kogu etenduse juures. Otseloomulikult on selleks näitlejad. Kui ma juba teatrisse minnes olin kindel, et Manivald Paulson on suurepärane Une-Mati, siis selles ootuses ma pettuma ei pidanud. Paulson oli just täpselt selline parajalt krutskeid täis, säravate silmade ning nõtkete liigutustega, nagu üks korralik Une-Mati olema peab. Ma arvan, et nüüd näen ma kogu oma elu lõpuni just sellist Une-Matit oma vaimusilmas, kui ma Une-Mati nime suhu peaksin võtma või temale mõtlema. Madli osas säras Nele-Liis Vaiksoo, kes sai väikese tüdruku kehastamisega väga hästi hakkama. Kui me laulmise osa kõrvale jätame, sest seda oskab ilmselgelt Vaiksoo suurepäraselt, meeldisid mulle eriti need stseenid, kus ta väga lapselikult ja järjekindlalt jonnis, et tema tahab veel udujutte kuulata. Ja see siiras rõõm, mis Madlit valdas, kui Une-Mati teatas, et teised lapsed on teda oodates juba magama jäänud ja ta jääb Madli juurde veel udujutte rääkima. Ma korraks unustasin isegi ära, kui vana Vaiksoo tegelikult on ja uskusingi, et laval on alles pisikene tüdruk, kes naudib Une-Mati udujutte täiega.

Äärmiselt ägedalt mängisid ka Jan-Mattias Kottise ja Meelis Hainsoo, kes kehastasid nii vargaid, sitasitikaid kui ka teisi jooksvaid tegelasi. Kõige enam meeldisid mulle nende kehastatud sitasitikad. Nii sirgeselgseid ja prantsusepärase hääldusega sitasitikaid polegi ma varem näinud. Ma arvan, et ka mõni kutseline näitleja poleks nii filigraanset sitasitikat mängida suutnud, kui seda suutsid Kottise ja Hainsoo. Aplaus ja kummardus neile selle eest! Lisaks neile kehastas mitmeid tegelasi ka Aveli Asber, kes oli nii Nael Niilo, president kui ka kellakägu Arnold. Asberi puhul meeldis mulle kõige rohkem kellakägu Arnold. See oli nii hästi tehtud, et isegi kui poleks öeldud, kellega tegemist on, siis oleks ilmselt igaüks aru saanud, et tegemist on käoga. Või vähemalt need, kes on kunagi mõnda käokella näinud, oleksid sellest kindlasti aru saanud. Kuigi jah, ma pean tunnistama, et sellist kella, kust kägu sõna otseses mõttes välja kukub, pole ka mina veel nägema juhtunud. Aga see mind ei takistanud ja üsna kohe oli minu jaoks selge, et Asber on kägu.

Mis mind lutslaste puhul kõige enam hämmastama paneb on see, et kuigi nad on harrastusteater, siis suudavad nad leida enda lavastustesse tõeliselt andekad osatäitjad. Lisaks sellele, et kõik osatäitjad oma rollidega suurepäraselt hakkama said, tulid kõik toime ka laulmisega. Okei, kooris ehk oskavad meist mitmed laulda, kuid kõik osatäitjad said ka soolot laulda. Ja see tuli neil suurepäraselt välja. Ma olen siiralt üllatunud, et meie seas nii andekaid inimesi leidub. Ja andekad nad peavad olema, sest näitlemine ja laulmine pole nende igapäevane põhitöö. Eks lavastaja Veikko Täär on nendega head tööd teinud, kuid siiski saab lavastaja nii häid tulemusi saada ainult andekate inimestega tööd tehes.

Seega selle pika jutu kokkuvõtteks tahaksin ma julgustada kõiki oma pere pisemaid liikmeid teatrisse viima. Uskuge mind, elamus on garanteeritud ja ka teie ise saate elamuse. Okei, ehk päris pisikesi, kes veel ümbritsevat maailma väga hästi ei taju, ei tasu teatrisse viia, aga suurematele lastele on see kindlasti hea vaheldus. Saate lapsed nutiseadmetest eemale ja ehk õnnestub neid ka raamatute usku meelitada. Lisaks käib lavastusest läbi ka mitmeid olulisi elutõdesid, mida tasub lastele maast madalast õpetada. Näiteks, et liikumine on kõige alus ja alati peab unistama, sest ühel päeval võivad unistused täituda. Seda ma olen õppinud, et mida suuremalt unistada, seda suuremalt need unistused ka täituvad. Seega ei tasu lastelt nende unistusi ära võtta, vaid tasub nende unistusi toetada. Ehk on see lavastus ka lapsevanematele hea meeldetuletus sellest, kuidas nemad unistasid, et aidata ka enda lastel unistada ja oma unistuste poole liikuda.

Ühesõnaga tekitab lavastus helge emotsiooni. Kuigi mulle isiklikult tundus, et pärast etendust mõjus Une-Mati sädelev uneliiv ka mulle, sest uni tahtis vägisi mind maha murda ja just nähtud etendus oli meeles ähmaselt, just nagu oleksin unenägu näinud. Aga tegu polnud igavusest tingitud unega, vaid see oli selline mõnus rammestus. Eks selles mängis oma osa ka mõnusalt soojendav päike. Igatahes ma usun, et üks lõbusaid juhtumisi, värvikirevaid kostüüme ja tegelasi, soojendavat päikest ning värsket õhku täis pärastlõuna mõjub kosutavalt kõikidele lastele ja lapsemeelsetele. Seda, et hea tuju on pärast teatris käiku tagatud, kinnitavad ka lavastuses kostunud laulusõnad:

"Udujutus juhtub kõike,

udujutus sees on kiiks.

Oled suur või oled väike,

tusatujust saad sa priiks."

Teksti a laulusõnade autor: Heiki Vilep

Helilooja: Alar Salurand

Arranžeering: Ursel Oja

Lavastaja: Veikko Täär

Kunstnik: Silver Vahtre

Liikumisseaded: Aveli Asber

Kostüümid: Hille Leiten

Dekoraatorid: Elise Nigul ja Heidi Lutsar

Osades:

Nele-Liis Vaiksoo – Madli; ettekandja

Manivald Paulson – Une-Mati; Priit

Aveli Asber – Arnold; Nael Niilo; President; Kosmoseingel

Meelis Hainsoo – Tarmo; Geotrupes; Gustav

Jan-Mattias Kottise – Kostja; Aphodius; Postiljon; Kosmoseingel

Hille Leiten – Kosmoseingel

Saatebänd koosseisus:

Ursel Oja – akordion ja löökpillid

Heiki Vilep – löökpillid

Alar Salurand – basskitarr

 

Rohkem infot lavastuse ja piletite kohta saab SIIT