Eesti päästmine

 15. juunil 2024 Lutsu Teatri suvelavastus Lutsu külaplatsil

Foto: Anett Hallap

Ilma liialdamata võin öelda, et minu selle suve üks oodatuim suvelavastus oli Põlvamaal asuva Lutsu Teatri lavastus “Eesti päästmine”. Kui keegi mõtleb, et miks ma harrastusteatri lavastust kõige enam ootan, siis peamiselt just sel samal põhjusel, et kõik näitlejad on kuidagi tuttavad ja omased. Eks see väikese koha võlu ole, et kõik tunnevad kõiki. Ja teisalt olen teatri peaaegu 11 tegutsemisaasta jooksul välja toodud 13-st lavastusest ära näinud 9 lavastust. Seega ma julgen ikkagi öelda, et Lutsu Teatri suvelavastused on minu jaoks juba traditsioon, millega teatrisuvi algab. Tõsi, sel suvel olen suvelavastustega juba varakult alustanud, kuid Lutsu Teatri lavastus oli ka sel suvel ikkagi esimene vabaõhulavastus. Selle selgituse järgi võib ilmselt aru saada, miks mu ootused ja lootused kõrged on.

Olles Lutsu Teatri suur austaja, kirjutasin neist möödunud kevadel ka oma lõputöö ja juba siis kuulsin nende plaane teha lavastus ärkamisaja suurkujudest ja see ajas mu juba toona elevile. Umbes sama elavil olen ma praegu nende tulevikuplaanide osas, sest neil on plaanis teha lavastus Eesti kuulsaimast lüpsjast Leida Peipsist (see info on pärit avalikust ajaleheartiklist, seega ma mingit firmasaladust praegu ei reeda). Mul on hetkel väga elav ettekujutus sellest, kes ja kuidas Peipsit mängima peaks ja see ilmselt mu elevile ajabki, sest tekstist ja osatäitjatest ei tea ma veel midagi. Sama juhtus sellesuvise lavastusega „Eesti päästmine“, kus mul oli rohkem kui aasta aega seda ärkamisaja temaatikat ja tegelasi ette kujutada ning neid oma peas Lutsu külla paigutada. Ütleme nii, et minu nägemus ei kattunud päris selle nägemusega, mis autoril Aidi Vallikul ja lavastaja Ivo Eensalul oli. Kuna nemad on oma ala eksperdid, siis ilmselgelt tuleb nende nägemust veidi rohkem usaldada, aga kuna ma olin seda mõtet enda peas nii pikalt veeretanud, siis olin peale etendust veidi pettunud et ma sellist sündmuste kulgu laval ei näinud nagu ma oma peas loonud olin.

Ma ei taha kuidagi öelda, et lavastus halb on. Need, kes on aastate jooksul Lutsu Teatris käinud, siis need juba teavad mida oodata. Nagu varasematelgi aastatel, saab ka sel aastal pauku (kuigi vähem kui varem) kuulda ja näha sõitvaid masinaid. Kui need ära kaoksid, siis ilmselt oleks alles põhjust nuriseda. Sarnaselt varasematele aastatele keskendub ka selle aastane lavastus, nagu nimigi ütleb Eesti päästmisele. Võib-olla linnainimesed ei taju seda päästmise vajadust nii tugevalt kui maainimesed, sest linnas on kõik olemas ja isegi kui mõni pood või toidukoht kinni pannakse, siis teised poed ja toidukohad jäävad ikka alles ja elu päris seisma ei jää. Mis saab aga maal, kui küla ainuke raamatukogu, rahvamaja, pood, kool ja postkontor kinni pannakse ning viimanegi käigus olev bussiliin käigust ära võetakse? Tundub elementaarne, et siis tuleb autoga lähimasse asulasse sõita, kus need teenused olemas on ja pole põhjust hädaldada. Elu läheb hoopiski keeruliseks siis, kui valitsus on otsustanud kehtestada automaksu ja uue maksu hirmus on inimesed kõik oma autod maha müünud ja kogu küla peale on alles jäänud ainult üks auto. Katsu siis kõikidele külaelanikele meele järele olla ja neid igale poole sõidutada.

Tegelikult sellest küll lavastuses otseselt ei räägita, aga transpordiühendus on väga oluline. Näiteks on lavastuses probleem selles, et üks külaelanik ei saa arsti juurde minna kipsi maha võtma, sest bussi lihtsalt enam ei sõida. Mõne jaoks võib see tunduda imelik, et kuidas ta kipsi peale sai, aga nüüd järsku seda kipsi enam maha ei saa. Kuna ma töötan igapäevaselt meditsiinivaldkonnas, siis on see minu jaoks üsna kergesti mõistetav probleem. Kiirabi toob inimese EMO-sse, seal pannakse käsi kipsi, aga see pole enam ei kiirabi ega EMO probleem kuidas see inimene pärast tagasi koju saab või kuidas hilisemad järelkontrollid toimuvad. Jällegi, kellele tundub lavastust vaadates, et sellist probleemi ei saa olla, siis reaalsus on teistsugune ja eks neid valupunkte tuuakse lavastuses omajagu välja. Iseasi, kas publik need kõik lavastusest ka üles oskab noppida.

Minus on väga tugev maainimene peidus ja ideaalses maailmas elaksin ma iga kell maal. Ainult selle tingimusega, et auto peab mul olema, et ma ikkagi linna teatrisse saaksin sõita. Lutsu külaplatsile jõudes tundus mulle, et lavastuse keskmes olev küla oleks mulle täiesti ideaalne elupaik, sest seal on olemas nii rahvamaja, kauplus, raamatukogu kui ka kool. Olgem ausad, need on neli asutust, mida ma peamiselt linnas elades ka külastan (tegelikult tuleb haigla ka lisaks, aga seal käin ma raha teenimas, et seda rahvamajas ja kaupluses kulutamas käia) ja mul polegi õnnelikuks eluks rohkem midagi vaja. Olles ise samuti maalt pärit ja olles lähedalt näinud seda, kuidas kadusid poed, postkontor, vallavalitsus ja teatud määral ka arstipunkt, siis puudutas see teema mind eriti lähedalt ja ootasin huviga kuidas selle maaelu siis ära saab päästa. Äkki koliks ise ka maale ja hakkaks seda maaelu päästma.

Tundub et ega miski muu ei aita, kui appi tuleb kutsuda saarlaste vägilane Suur Tõll. Kuidas Suur Tõll aidata saab, seda ma siinkohal ära rääkima ei hakka, et teistel ka mingi põnevus säiliks teatrisse minnes. Etenduse käigus selgus aga, et ega seda Suurt Tõllu polegi nii lihtne endale appi saada, enne teda tulevad kõik ärkamisaja suurkujud appi. Kui kooli kirjandustundidest oleme harjunud kuulama kui palju Jannsen, Koidula, Jakobson, Kreutzwald ja Hurt meie rahva heaks ära tegid, siis paraku jäetakse meile koolis nende kohta paljugi rääkimata. Näiteks seda, et tegelikult ei kannatanud pooled neist teineteise varjugi ja kisklesid omavahel täpselt samuti nagu tänapäevased poliitikud Toompeal. Kes tähelepanelikult vaatab ja kuulab, leiab tänapäevaste poliitikutega veel teisigi sarnasusi, näiteks venemeelsus või suhtumine sellesse kus on naiste koht.

Eks paljuski on Aidi Vallik seda ärkamisaja suurkujude omavahelist läbisaamist vürtsitanud tänapäeva poliitikutele omaste seisukohtade ja tuntuks saanud väljaütlemistega, mis rõhutab veelgi enam kunagiste suurkujude sarnasust tänapäevaste poliitikutega. Näiteks öeldakse Koidula kohta korduvalt et ta on emotsionaalselt ülesköetud naisterahvas. Kuigi kaasaegsed inimesed oskavad seda väljendit ilmselt seostada perekond Helme väljaütlemistega, peegeldab see ka ärkamisaja suurkujude suhtumist naistesse, kelle koht polnud kindlasti mitte suures poliitikas ja Eesti päästmises. Nagu Aidi Vallik kavalehes kirjutab, siis pole mitte midagi uut siin päikese all ja tegelikult on huvitav vaadata, et kõik see on kunagi kord olnud ja sellest hoolimata on meil iseseisev Eesti riik olemas. Loodetavasti saab rahvas end ka praeguste poliitikute käest ära päästa, et siis kunagi jälle sama lõhkise küna ees seista.

Kuigi poliitika on poliitikute meelest tõsine töö, siis kõrvaltvaatajatele pakub kisklemise vaatamine palju nalja. Nii võiks ka Lutsu Teatri lavastus piirduda ainult ärkamisaja suurkujude mõõduvõtmisega ja ikka oleks publikul naljakas. Kuid lisaks neile tuleb Eestit päästma prohvet Maltsvet, või õigemine Maltsvet ongi see kes Eestit päästa püüdes kõik suurkujud välja kutsub. Prohvetiga käivad kaasas kaks inglit, kellest ühel on peaaegu iga olukorra kohta olemas kõnekäänd ja teisel laulusõnad. Juba eelmise suve lavastusest „Turg“ sai selgeks kui ilus lauluhääl Kätlin Vaheril on ja see kuidas ta täiesti üllatavates kohtades iga situatsiooniga haakuva laulujupi üles võtab, on lihtsalt humoorikas. Ma võin julgelt väita, et vähemalt pooltel kordadest ma naersin valitud laulusõnade peale. Kui juba muusikast ja lauludest juttu tuli, siis ei saa muidugi mööda vaadata ka ansambli Valem Vale rockivõtmes esitatud ärkamisaja lauludest. See on midagi sellist, mida ma kirjeldada ei oska, sest kui ma ütleksin et lavastuses lauldakse „Sind surmani“ rockivõtmes, siis ilmselt enamus inimesi arvavad et ma teen lihtsalt halba nalja. See kombinatsioon kõlab lihtsalt liiga ulmeliselt, et tõsi olla, aga ometigi on see sulatõsi. Kes tahab näha, mis sellest kooslusest välja tuli, peab ise sammud Lutsu külaplatsi poole seadma.

Lavastuse tõelised pärlid on muidugi Lutsu Teatri näitlejad, kes harrastajatena teevad silmad ette paljudele kutselistele näitlejatele. Kuna näitlejaid lööb kaasa üsna palju, siis kedagi eraldi välja tuua on raske. Lisaks tunduvad kõik näitlejad oma inimestena ja seega justkui peaks kõigi kohta midagi kirjutama, aga siis saaks postitusest lõputöö mõõtu kirjutis. Seega ma kirjutangi kõigi kohta korraga. Ma reaalselt ei kujuta ette Lutsu Teatrit ilma nende inimesteta, sest läbi aastate on samad inimesed kaasa löönud ja kui keegi vanadest olijatest puudu on, siis on justkui midagi valesti. Mulle tundub, et varasematel aastatel on näitlejad veidi rohkem saanud karaktereid kehastada, sel aastal on paljuski ajalooliste inimeste kehastamist ja sealhulgas parodeerimist, mis on üsnagi keeruline ülesanne, aga ometigi tulid kõik sellega hästi toime. Kui mul enda peas tekkis mitmeid küsimusi lavastuse osas, siis näitlejate osas polnud mul kordagi mõtet, et miks keegi ütleb või käitub just nii nagu ta seda tegi. Kõik olid omal kohal ja näitlejate puhast esitust oli nauditav vaadata. Ilmselt seetõttu etendus minu jaoks ka nii kiiresti möödus.

Mis seal salata, ma enda professionaalse kretinismi tõttu naersin kõige rohkem karkude ja kipsiga tegelaste üle. Aga tegelaste hulgas leidub ka töömehi, viisakalt riietuvaid ametnikke ja niisama külainimesi, seega võiks igaüks leida kedagi, kellega end samastada. Meil tekkisid kolleegist sõbrannaga igatahes etenduse vaatamise järgselt mõned oma sisenaljad, mida saab tööl kasutada, seega päris kasutu teatriskäik siiski ei olnud. Tegelikult sain naerda päris korralikult ja kohati olin isegi pahane, et miks etendus nii lühike oli, sest alles ta algas ja juba oli vaheaeg ja siis sai vaheaeg läbi ja hetke pärast oli ka teine vaatus juba läbi. Ma oleks natukene rohkem tahtnud läbi huumoriprisma näha seda kuidas see Eesti ikka lõpuks ära päästetakse, praegu tuli päästmine ootamatult kiiresti. Natukene oli selline tunne, et tegevust justkui ei olegi ja kõik tähtsad kujud teevad suuri sõnu ja järsku ongi Eesti imekombel päästetud. Meenutab tõesti Eesti poliitmaastikku.

Kokkuvõttes jäin etendusega rahule, sest naerda sai ja igav ka ei olnud, aga lõpuks oli ikkagi kuidagi tühi tunne sees, et midagi nagu jäi natukene sellest ideaalselt täiuslikust teatriõhtust puudu. Jõudsime koju sõites sõbrannaga järeldusele, et ilmselt oligi see meie enda ettekujutus, mis etendusest puudu jäi. Sest me mõlemad olime vaimusilmas endale ette kujutanud, et Eestit päästetakse veidi pikemalt ja teistmoodi. Siiski kõikidele Lutsu Teatri fännidele võin lohutuseks öelda, et vaatama tasub ikka minna, sest pauku saab ja sõidukeid näeb ka ning kõik vanad tuttavad on ägedaid tegelaskujusid kehastamas. Tõsiselt, näitlejad on Lutsu Teatri kroonijuveelid ja ma ei väsi imestamast kuidas ilma näitlejahariduseta inimesed suudavad nii kaasahaarava lavastuse luua. Boonusena ilus loodus ja looduslikud heliefektid. Ahjaa, kuigi sel aastal on piletitel konkreetsed kohad märgitud, siis tasub kohale minna ikkagi varem, et parkimiskohta oleks veidi kergem saada ning etenduseni jääva vaba aja saab kenasti Lutsu toidutänaval ära sisustada.

 

Autor: Aidi Vallik
Lavastaja: Ivo Eensalu
Kunstnik: Silver Vahtre
Kostüümi- ja grimmikunstnik: Hille Leiten
Laulusõnad: Lydia Koidula
Muusika autor: Meelis Hainsoo
Osades:
Janno Rüütle – prohvet Maltsvet
Kätlin Vaher – Matilde
Liili Tretjakov – Vilhelmiine
Kristin Kooskora – Lydia Koidula
Agu Trolla – Carl Robert Jakobson
Tambet Krasnov – Jakob Hurt
Jan-Mattias Kottise – Friedrich Reinhold Kreutzwald
Eduard Paulson – Johann Voldemar Jannsen
Emilie Jannsen – Egle Lihtsa
Manivald Paulson – Tõll
Piret Paulson – Piret
Külarahvas: Katrin Arulepp, Helje Põvvat, Uno Nagelmaa, Piret Paulson, Valdis Kurg, Kaido Arulepp, Egle Lihtsa, Kristo Kooskora, Demi Otsing, Aariel Alasepp
Tudengid: Dainis Männiste, Hardi Luts
Külalapsed: Taavet Lihtsa, Tuule Lihtsa, Helena Arulepp, Desiree Alev, Thor Tristen Alasepp
 
Rohkem infot lavastuse kohta leiab teatri koduleheküljeltkoduleheküljelt.
 
PS! Ja kes tunneb, et tahaks kogu melu uuesti nautida, siis juulis saab Lutsu Teatri eelmise suve lavastust „Turg“„Turg“ ka veel vaadata.

Loe edasi

Turg

 9. juunil 2023 Lutsu külaplatsil Põlvamaal

Foto: Anett Hallap

Tegelikult on nii, et ma olen Lutsu Teatri suur fänn ja tahaks kogu maailmale kuulutada, kui ägedad inimesed seal on. Seepärast ma enda lõputöö ka neist kirjutasin ja lõputöö tegemise käigus sain ma veel rohkem aru, kui toredad inimesed selle teatriga seotud on. Nagu te aru saate, siis ma pole selle teatri suhtes enam väga erapooletu. Igatahes mõtlesin teha lühikese postituse, sest ma olen viimastel kuudel mitmekümnete lehekülgede kaupa teksti kirjutanud ja kustutanud ja jälle kirjutanud ja kustutanud, seega tahaks teha lühidalt, aga see ei õnnestunud. Olge valmis järjekordseks pikaks postituseks.

Kindel on see, et minu suvelavastuste hooaeg algab peaaegu alati Lutsus, võib isegi öelda, et see on juba nagu omamoodi traditsioon. Ja alati saab see hooaeg väärika avapaugu (sõna otseses mõttes). Nii ka sel aastal. Peab tõdema, et sel aastal olid mu ootused-lootused päris kõrged, sest lõputöö jaoks tehtud intervjuude käigus olin sellesuvisest vabaõhulavastusest “Turg” päris palju huvitavaid lugusid kuulnud ja need tekitasid tahtmise kiiremas korras lavastust näha.

Nagu ilmselt kõik lavastuse pealkirjast aru saavad, siis tegevuspaigaks on turg. Turg on selline sõna, mis kellelegi ilmselt tutvustamist ei vaja, küll aga võib turg erinevate inimeste jaoks veidi erinevaid seoseid tekitada. Vanemad maapiirkonna inimesed teavad, et turg on see, mis asus Petseris ja kus sai vanasti lisaraha teenimiseks käidud kartuleid, kapsaid ja kurke müümas. Ka tänapäeval saab talupidaja turul enda kaupa müümas käia, aga selle eest enam nii head raha ei saa, kui omal ajal Petseris. Linnainimesed seevastu teavad, et turg on see koht, kust saab värsket omakandi toidukraami osta. Ja siis on olemas veel üks turg, mis ilmselt tuttav ainult vähestele, see on börsiturg. Edasine postituse lugemine ilmselt annab väikese vihje, millisest turust Lutsu Teatri uus lavastus räägib, aga kõige parema ülevaate saab ikka ise kohale minnes.

Olavi Ruitlase kirjutatud võrukeelne lavastus räägib Lutsu Teatrile omases humoorikas võtmes sellest, kuidas elu maal on justkui välja suremise äärel ja seda elu tulevad päästma heade mõtetega linnainimesed. Praegusel ajal pole olemas ilmselt ühtegi inimest, kes poleks seoses elektrihindadega mitte midagi kuulnud börsipaketist. Aga kui linnast tulnud valla uus turundusjuht ütleb kohalikele, et börsil on võimalik lisaks elektrile kaubelda kõigega, mida inimene välja suudab mõelda, alates koerajulgast kuni vanarauani, siis muutub elu maal tundmatuseni. Ühelt poolt pole inimesed olnud mitte kunagi varem nii rikkad kui praegu, kuid samas pole süüa ega wc-paberit ikka mitte millegi eest osta.  Maailmaturu hinnad, virtuaalne raha ja kallinev elu pole muidugi ainus valupunkt, millele lavastus tähelepanu üritab juhtida. Kes kohalikust murdest aru saab ja teksti süveneb, leiab teisigi aktuaalseid probleeme ja teemasid. Näiteks puudutatakse samasooliste abielu, näidatakse, mis juhtub siis kui inimesed lubada mõtlematult ükskõik mida, et kindlustada ainult enda heaolu ja muuhulgas saab näha, kuidas on võimalik, et üks ettejuhtuv inimene on samaaegselt sobilik nii kauni kodu, aasta ema kui aasta isa kandidaadiks.

Teemasid on tegelikult veelgi rohkem ja kindlasti leiab igaüks, kes vähegi kaasa mõtleb, mõne teema, mis teda kõnetab. Ma ei hakka kõiki päevakajalisi asju välja tooma, sest muidu pole teistel huvitav teatrisse minna ja ausalt öeldes pole ma kindel, et ma ise suurt osa tekstist tähele panin ja kõiki päevakajalisi teemasid tuvastada jõudsin. Ühelt poolt häirisid minu tähelepanu läbisegi elevus ja kergendus, et lõputöö sai kaitstud (sisuliselt läksin kaitsmiselt otse teatrisse). Teisalt häirisid mind minu kõrval istuvad inimesed, kes väga valjuhäälselt kõike laval toimuvat niiviisi kommenteerisid, et lõpuks ei kuulnud nad enam ise ka, mida laval räägiti. See omakorda sundis neid veel rohkem rääkima, sest teineteise käest oli vaja küsida, mida keegi laval ütles ja seda siis kommenteerida. Iseenesest on see väga tore, et etendus arutelu tekitab, aga arutelu võiks toimuda ikkagi vaheajal või pärast etenduse lõppu.

Kui alguses tundus mulle, et selle suve lavastus tuleb tavapärasest veidi väiksemamahulisem, siis tõesti peab tõdema, et liikuvaid masinaid oli vähem (ainult kolm erinevat sõidukit) ja pauku tehti vähem. Inimesi tundus justkui ka vähem laval olevat, aga kui kõik lavalt läbi käinud inimesed kokku lugeda, siis tegelikult neid nii vähe ei olnudki. Sel korral siiski oli see erinevus, et ühtegi elukutselist näitlejat ei olnud kaasa tegemas. Muidu oli lavastuses olemas kõik see, mis mulle Lutsu Teatri juures meeldib  - elav muusika, suurepärased näitlejatööd ja tunne, et sa saad kõik enda ümber ära unustada. Ma seda unustamise asja võtsin eriti tõsiselt (kes teab, see teab), aga eks see suurest teatrisse mineku elevusest tingitud oli. Erinevustest veel rääkides, tuleb välja tuua ka tavapärasest veidi erinevam mängupaik. Mängupaik on ikka samal territooriumil, aga mitte päris taluhoovis. Kes tahab täpsemalt näha, siis peab teatrisse minema. Ütlen ainult nii palju, et mängupaiga läheduses kõlav konnade krooksumine ja sookurgede kluugutamine andis etendusele just täpselt selle viimase lihvi ja tekitas tunde, et ma olen seal samas laugaste vahel.

Nagu ma mainisin, siis näitlejatööd olid väga head. Kui nüüd on tõesti veel keegi, kes arvab, et ta sel aastal jätab Lutsu Teatri külastamata, sest seal pole ühtegi elukutselist näitlejat, siis ma võin lubada, et kõik näitlejad teevad vähemalt sama head rollid, kui mitte paremad, kui elukutselised näitlejad. Kohe näha, et inimesed on hingega asja juures ja võtavad teatri tegemist tõsiselt. Igaüks oli suutnud koos lavastaja abiga nii huvitavad karakterid luua, et kõiki oli nauditav vaadata ja mul ei tekkinud kordagi küsimust, et miks see tegelane nüüd praegu siin on ja teeb seda, mida ta teeb. Kui nüüd mõned minu jaoks eredamad tegelased välja tuua, siis kindlasti tasub välja tuua Agu Trolla kehastatud ülienergiline vallavanem Peeter, kes vist ei püsi pudeliski paigal, sest ühiskonna poolt pandud norm – 10000 sammu tuleb täis saada. Endast ei lase mööda vaadata ka Helje Põvvati kehastatud turumutt Meeta, kes õigele turumüüjale omaselt kutsub valjul häälele enda kaupa ostma. Omamoodi äratundmist pakkus ka autolammutuse omanik Steven (Eduard Paulson), kes nii oma riietuse (valge maika ja tumedad püksid) kui olekuga meenutas mulle Võsareporterist tuttavaid ärikaksikuid Tiitu ja Teetu, kuid eks selliseid tüüpe leidub igal pool mujal ka. Muidugi ei saa ära unustada valla uut turundusjuhti Brigittet (Liili Saar), kes kogu seda mängu juhib ja kelle õel naer (eriti kui see kõlaritest kajana tuli) oli mu lemmik.

Tegelikult oli huvitavaid tegelasi veel ja kindlasti leiab selliseid stereotüüpseid inimesi iga inimese tutvusringkonnast või töökollektiivist. Kuna see postitus tuleb niigi pikk, siis ma ei jõua kahjuks tegelasi pikalt analüüsida ja toon ainult mõned iseloomulikud märksõnad välja. Näiteks võib turult leida hipiliku lillekaupmehe Peedu (Manivald Paulson), mustlase välimusega turumuti Sirje (Egle Lihtsa), veidi tõreda olekuga mahepõllumehe Jüri (Kaido Arulepp) ja vaiksevõitu ravimtaime müüja Tiina (Kristin Kooskora). Turule satuvad vahel ka kohalik poepidaja Väino (Uno Nagelmaa), tema tütar Kati (Aveli Asber) ja peenutseva olekuga Roberto (Kristo Kooskora), kes on Brigitte kaaslane. Ilusaid muusikalisi hetki pakuvad õrnahingeline muusikukarjäärist unistav Madli (Kätlin Vaher) ja Madlisse meeletult armunud Marko (Jan Mattias Kottise). Kätlin Vaheri ja Jan Mattias Kottise lauluhääled olid eriti helisevad ja lõpulaul kummitas veel pikalt kodupoole sõites. Kogu selle seltskonna sekka satuvad päris mitmel korral ka Läti ärikad (Valdis Kurg ja Aariel Alasepp), Jamaika päritolu taksojuht (Aariel Alasepp) ning vallavanema südametunnistust piinav külamees Ennu (Ennu Tobreluts) koos külapoisiga (Manivald Jakobson). Mulle tundub, et nüüd olen ma juba poole põnevusest välja rääkinud, sest osade tegelaste ilmumine pakub humoorikat üllatusmomenti. Aga kuna ma täpsemalt ühestki situatsioonist ei räägi, siis midagi jääb teile ikka üllatuseks ka. Ahjaa, peaaegu oleksin ära unustanud, et korra satub turule ka koer nimega härra Bulgakov (kääbus šnautser Justluck Jetstream ehk Jackson), kes koos oma saatjatega tegi minu meelest väga peene vihje Bulgakovi raamatule „Meister ja Margarita“. Kes tahab jällegi teada, millise peene vihjega tegemist on, peab sammud Lutsu küla poole sättima.

Ühesõnaga, nüüd mulle tundub, et ma olen juba liiga palju kirjutanud. Pika jutu mõte on see, et Lutsu Teater on sama hea nagu ikka, kui mitte veelgi parem, sest päris paljusid näitlejaid näeb veidi teistsugustes rollides, kui regulaarsed käijad ehk on harjunud nägema. Loodetavasti lähevad lähipäevadel ilmad ka soojemaks ja ei pea õhtul talvejopet selga panema, sest esietendusel oli ikka väga külm. Kohati oli tuul nii külm, et ma ootasin esimese vaatuse lõpus juba pikisilmi vaheaega, et saaks paksemaid riideid selga panema minna. Ilmselt mõjutas see ka veidi minu keskendumist. Siiski sellest hoolimata sain ma naerda (ja kes blogi rohkem on lugenud, teavad et ma päris iga asja peale naerma ei hakka), sain nähtu ja kuuldu üle mõtiskleda ning isegi silma sain märjaks. Mis naljadesse puutub, siis kindlasti on mõned naljad sellised, mis tekivad inimestel seoses erinevate nimede, tegelaste või kohaliku eluoluga. Vähemalt minul tekkis päris mitmeid seoseid, aga ma ei hakka neid siin avalikult kirja panema. Kes tahab, võib minuga eraviisiliselt sellel teemal rääkida. Aga päris häid paroole saab ka lavastusest. Me näiteks rääkisime täna sõbrannaga eile kuuldud kitseprindist. Kes tahab teada saada, mis asi on kitseprint, siis tasub teatrisse minna. Samuti oli täna teemaks kurgi hapendamise komplekt. Ja peale etenduse lõppu suundusime Olerexi, jällegi, kes lavastuse ära vaatab, saab aru kuidas Olerex asjasse puutub. Ühesõnaga selliseid igapäevaseid häid ütlemisi ja äratundmisi leidub palju. Iseenesest võib see muidugi olla ka sellest tingitud, et ma olen ka hingelt ikkagi maainimene ja haakun selle eluoluga veidi paremini. Kindlasti leiavad ka üdini linnainimesed midagi endale meelepärast.

Üldiselt tundsin ma end peale etendust parema inimesena, sest lavastus tekitas sellise tunde nagu ma oleksin puhastustulest läbi käinud. Toimugu maailmas mis tahes, siis headus võidab alati ja seda headust on rohkem vaja! See on see osa Lutsu Teatrist, mida pole võimalik sõnadega kirjeldada, vaid seda peab ise kogema. Minge Lutsu Teatrisse!

Autor: Olavi Ruitlane
Lavastaja: Ivo Eensalu
Kunstnik: Silver Vahtre
Kostüümikunstnik: Hille Leiten
Laululooja ja muusikaline kujundaja: Kätlin Vaher
Liikumisseaded: Aveli Asber
Mängisid:
Liili Saar – Brigitte, valla uus turundusjuht
Kristo Kooskora – Roberto, Brigitte kaaslane
Agu Trolla – Peeter, vallavanem
Kaido Arulepp – Jüri, mahepõllumees
Kätlin Vaher – Madli, Jüri tütar
Uno Nagelmaa – Poodi-Väino, poepidaja
Aveli Asber – Kati, Väino tütar
Kristin Kooskora – Tiina, veebitalu perenaine Tallinnast
Manivald Paulson – Peedu, lilletalu peremees
Egle Lihtsa – Sirje, turumutt
Helje Põvvat – Meeta, turumutt
Eduard Paulson – ülemus Steven, autolammutuse omanik
Jan Mattias Kottise – Marko, Steveni abiline
Valdis Kurg – Läti ärikas
Aariel Alasepp – Läti ärikas; taksojuht
Ennu Tobreluts – külamees
Manivald Jakobson – külapoiss
Justluck Jetstream ehk Jackson – härra Bulgakov, koer

Esietendus 9. juunil 2023 Lutsu külaplatsil.

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Lutsu Teatri kodulehelt.

Loe edasi

Unemati udujutt

 1. juulil 2021 Lutsu külaplatsil

Päisefoto autor Maarius Suviste

Kui ma käisin Lutsu Teatris “Lõõtsajumala” lavastust vaatamas, siis nägin, et and toovad sel suvel välja veel teisegi lavastuse – “Une-Mati udujutt”, autoriks Heiki Vilep ja lavastajaks Veikko Täär. Kohe, kui ma pealkirja nägin, tekkis minus äratundmine. Nimelt olen ma kunagi ammu-ammu lugenud Heiki Vilepi raamatut “Une-Mati udujutud” ja need udujutud olid lihtsalt nii ägedad, et ma nautisin neid täiega. Ideaalis on need lood sellised, et ühelt poolt on need lastele huvitavad, aga samas ajavad ka vanemad itsitama. Ma seda laste poolt kommenteerida ei oska, sest mina ise pole näinud, kuidas need unejutud raamatus lastele mõjuvad ja mida lapsed neist arvavad. Aga lapseohtu noorele minule pakkusid Unemati udujutud küll palju elevust. Seega olin ma kindel, et ma tahan nüüd neid ägedaid tegelasi, keda ma 10+ aastat tagasi raamatus kohtasin, ka päriselt teatrilaval näha. Kui ma kuulsin, et Manivald Paulson on Une-Mati osas, siis hakkas teatrisse mineku plaan mu peas kuju võtma, sest olles Paulsoni varem mitmes Lutsu Teatri lavastuses näinud, olin ma kindel, et tema sobib Une-Matiks nagu rusikas silmaauku. No ja kui ma veel kollasel põhjal valgete kohevate lammastega plakatit nägin, siis olin ma müüdud. Mul on mingi sisemine tunne plakati ja lavastuse sisututvustuse põhjal ette ennustada, kas lavastus mulle meeldib või mitte. Seega poel mingi ime, kui ma pelgalt plakati nägemise peale tean, et tahan teatrisse minna.

Kui ma mängupaika kohale jõudsin ja lava nägin, siis ma teadsin, et mu sisetunne polnud mind alt vedanud ja ma olin teinud õige otsuse. Ma lihtsalt armastan erksaid värve ja kollane on läbi aegade olnud üks mu lemmikvärvidest. Ja kollast leidub lavakujunduses oi-oi kui palju. Miks täiskasvanutele mõeldud lavastustes nii erksaid värve ei kasutata? Juba need värvid ja kogu lavakujundus (mida te päisepildilt veidi näete) tegid mul tuju heaks ja ma oleks võinud enne etenduse algust positiivsete emotsioonidega lahkuda. Natukene kahju oli mul sellest, et publikut oli nii vähe. Või olen ma lihtsalt viimasel ajal ära harjunud sellega, et publik on nagu kilud karbis kokku surutud ja liigutada ei saa, ning seepärast tundus, et pingiread olid hõredad.

Kui keegi, kes kahtleb, kas minna teatrisse või mitte, siis mina igatahes julgustan minema. Nagu ma juba eespool mainisin, siis tegemist on vägagi kaasahaarava looga. Kuna mina olin raamatut lugenud, siis mõned jutud tulid tuttavad ette ja seega polnud ka üllatusmoment nii suur, sest ma juba teadsin, mida taskuvaras Tarmo ja kotivaras Kostja varastavad. Kui ma poleks seda teadnud, siis oleksin tõde kuuldes kindlasti rohkem naerda saanud. Mis ei tähenda sugugi seda, et naerda ei saa üldse. Eks palju oleneb ka sellest, milline on inimese huumorisoon ja mis vanuses inimene lavastust vaatama juhtub. Mina näiteks julgen tunnistada, et mind teatris naerma saada on ikka väga raske, sest mul on väga kiiksuga arenenud huumorisoon. Ja ma sain nii mõnedki korrad naerda ja päris palju itsitada. Seega saavad emad-isad, vanaemad-vanaisad, onud-tädid ja kõik teised täiskasvanud oma pere pisemad liikmed täiesti rahulikult teatrisse viia ja te ei pea kartma, et teil endal jubeigav on. Igav pole ka nendel, kes raamatut lugenud on, sest päris üks-ühele raamatuga lavastus ikkagi ei ole. Ja raamatus pole neid kostüüme ja muusikat.

Mulle hiilis teatris olles vägisi ligi tundmus, et sel korral oli teatris hoopis lastel igav. Kuna tegemist on noorele vaatajale mõeldud teatriga, siis ei tohiks sellist asja juhtuda. Vähemalt mulle tundus, et lapsed ei naernud nii palju kui täiskasvanud. Või siis tegid täiskasvanud naerdes lihtsalt rohkem häält ja jäi mulje, et lapsed ei naernud. Ma arvan, et tegelikult olid sel päeval teatrisse tulnud lapsed lihtsalt nii hästi kasvatatud, et nad teadsid, et etenduse ajal pole viisakas lärmata. Nimelt olen ma aru saanud, et sageli astuvad publikus olevad lapsed laval olevate tegelastega dialoogi ja see näitab ära selle, kui kaasa haaratud publik on. Samas kõik lavastused pole ka päris nii üles ehitatud, et lastelt dialoogi astumist eeldatakse. Sel korral kuulsin ma ainult mõnel üksikul korral, kuidas lapsed laval viibivatele tegelastele ütlesid, et „vaata teisele poole“. Seega ma ikkagi jään endale kindlaks, et lapsed olid hästi kasvatatud ja ei kommenteerinud seepärast etendust, et neilt seda ei oodatud.

Pigem olid vanemad need, kelle sekkumist oodati. Nimelt pöörduti päris mitmel korral publiku poole küsimusega „Mis kell on?“, ja enamasti vastasid sellele küsimusele täiskasvanud, sest laste jaoks oli see pigem keeruline küsimus. Samas oli näha, et ega täiskasvanud ka vastata ei tahtnud. Ka mina ei kippunud vastama, sest minu peas oli mõte, et etendus on suunatud rohkem lastele ja kuidas ma täiskasvanuna siis nüüd võtan lastelt selle vastamise rõõmu ära. Samas oli valdav enamus sel päeval publikus olnud lastest sellises vanuses, et nad ei tunne veel nii palju kella, et nad oleksid osanud sellele küsimusele vastata. Nagu mu ema arvas, siis ei tunne nad ka numbreid veel nii palju, et saada aru kui numbreid valesti loetakse.

Mu ema, kes on endine lasteaiakasvataja arvas, et kõige huvitavam oleks teatris olnud nendel lastel, kes on kas esimeses klassis või siis vahetult kooli minemas, sest nemad oskavad numbreid ja neid ajab naerma, kui keegi numbreid valesti loeb. Justnimelt numbrite valesti lugemisega etendus pihta hakkaski. Madli (Nele-Liis Vaiksoo) üritab magama jääda ja loeb selleks lambaid, aga mõned numbrid jäävad vahelt ära (nt loeb üks, kaks, viis) ja mõned numbrid tulevad hoopis valesti välja (nt üheteistkümne asemel ütleb kümmeteist). Kuna see on lavastuse esimene stseen, siis see peaks olema kaasahaarav. Kui esimese stseeniga laste tähelepanu endale saad, siis on edasine edu garanteeritud. Iseenesest selline numbrite lugemine on väga hea tähelepanu saamiseks, sest mind see kümmeteist pani küll muigama. Aga nagu öeldud, eeldab see numbrite tundmist. Seega ma usun, et väga pisikestele vaatajatele mõeldes võiks ka mingi tähelepanutõmbaja alguses olemas olla. Et ikka kõikide laste tähelepanu koonduks sellele, mis laval toimub.

Kuigi, kuna mul endal lapsi pole ja teatris ka ühegi lapse käest ei küsinud, et kuidas neile meeldis, siis äkki teen ma siinkohal Lutsu Teatrile veidi liiga, ja tegelikult lastele meeldis ja ka tähelepanu oli piisavalt konsentreeritud ja lavale suunatud. Lihtsalt mul kõrvaltvaatajana jäi tunne, et laste poolt oli vastuvõtt pigem kesine. Kuigi seda muljet võisid võimendada ka need üksikud lapsed, kes kohati näitlejatest suutsid üle rääkida ja tegelesid etenduse ajal oma kõrrejoogi luristamise ning tribüünidel ringi jooksmisega. Seega ma loodan siiralt, et mu mulje oli petlik ja tegelikult said ka lapsed samasuguse positiivse emotsiooni teatrist, nagu mina.

Ometigi jäin mina lavastusega väga rahule. Jah, see pole küll parim lavastus, mida ma sel suvel näinud olen, sest ma pole sihtgrupp, aga nauditav oli vaadata ikkagi. Esiteks juba need mainitud dekoratsioonid. Siinkohal au ja kiitus dekoraatoritele Elise Nigulile ja Heidi Lutsarile ning kunstnik Silver Vahtrele. Kui mina laps oleksin, siis mina tahaksin endale tuppa täpselt samasugust seina (tegelikult ei ütleks ma sellisest seinast ka praegu ära). Veel meeldisid mulle igasugused värvilised lipuketid, värvilised mänguasjad, kollane kapp jne. Just nii värviline võikski olla üks seiklusi täis lapsepõlve tuba ja ka lapsepõlv ise võiks nii värviline olla. Minul tuli küll kohe enda lapsepõlv meelde nende värvidega. Dekoratsioonidega võrdväärselt ägedad olid ka kostüümid, mille eest peab tänama Hille Leitenit. Kõige rohkem püüdis muidugi pilke Une-Mati aristokraatlikult sinine kostüüm. Ja see türkiissinine sädelev habe. Ma arvan, et just selline peabki üks õige Une-Mati välja nägema. Eriti lisas särtsu see habe, sest tavalise habemega poleks tegu olnud mitte Une-Matiga, vaid tavalis aristokraatlikus riietuses habemega mehega. Muidugi sama väärikad olid ka sabakuubedes ja kõvakübarates sitasitikad ning suursugune kuldset kiivrit ja keepi kandev uus kellakukk Gustav. Kostüüme oli muidugi palju rohkem ja väga huvitav oli vaadata, kuidas pisikeste aksessuaaridega sai näiteks Une-Matist politseinik või Madlist ettekandja. Ma loodan, et need kostüümid andsid ka lastele oma mängudeks inspiratsiooni ja tuletasid vanematele meelde, kui lihtne on end ühe väikese aksessuaari ja suure kujutlusvõime abil kellekski teiseks muundada.

Ehkki kõige mugavama kostüümi auhinna annaksin ma hoopis saatebändile. Nimelt olid bändiliikmed Ursel Oja, Heiki Vilep ja Alar Salurand laval pidžaamades ja kandsid peas öömütsikesi. Kas saab veel midagi mugavamat olla, kui ööriietes teatrit teha? Ilmselt mitte. Seepärast oli ka nende tehtud muusika kaasahaarav, sest nad said seda teha mugavates riietes. Minu jala võttis muusika kohe tatsuma, kui bänd mängima hakkas, ja minu jalga tatsuma saada pole eriti kerge ülesanne. Ühtlasi teevad nemad oma pillidega ka kogu lavastuse heliefektid. Kui on vaja maagilist kosmoseinglite kostüümide sahinat või lifti nagisemist, siis seda kõike bänd oma pillidega teebki. Ja nad teevad seda nii hästi, et mul läks veidi aega, enne kui ma sain aru, et need helid on pillidega tehtud. Otseloomulikult oli nende roll ka laulude saatemuusika. Kui poleks olnud saatebändi, poleks ka laulud ja kogu lavastus nii energilisena kõlanud.

Ja nüüd me jõuame minu viimase lemmikosani kogu etenduse juures. Otseloomulikult on selleks näitlejad. Kui ma juba teatrisse minnes olin kindel, et Manivald Paulson on suurepärane Une-Mati, siis selles ootuses ma pettuma ei pidanud. Paulson oli just täpselt selline parajalt krutskeid täis, säravate silmade ning nõtkete liigutustega, nagu üks korralik Une-Mati olema peab. Ma arvan, et nüüd näen ma kogu oma elu lõpuni just sellist Une-Matit oma vaimusilmas, kui ma Une-Mati nime suhu peaksin võtma või temale mõtlema. Madli osas säras Nele-Liis Vaiksoo, kes sai väikese tüdruku kehastamisega väga hästi hakkama. Kui me laulmise osa kõrvale jätame, sest seda oskab ilmselgelt Vaiksoo suurepäraselt, meeldisid mulle eriti need stseenid, kus ta väga lapselikult ja järjekindlalt jonnis, et tema tahab veel udujutte kuulata. Ja see siiras rõõm, mis Madlit valdas, kui Une-Mati teatas, et teised lapsed on teda oodates juba magama jäänud ja ta jääb Madli juurde veel udujutte rääkima. Ma korraks unustasin isegi ära, kui vana Vaiksoo tegelikult on ja uskusingi, et laval on alles pisikene tüdruk, kes naudib Une-Mati udujutte täiega.

Äärmiselt ägedalt mängisid ka Jan-Mattias Kottise ja Meelis Hainsoo, kes kehastasid nii vargaid, sitasitikaid kui ka teisi jooksvaid tegelasi. Kõige enam meeldisid mulle nende kehastatud sitasitikad. Nii sirgeselgseid ja prantsusepärase hääldusega sitasitikaid polegi ma varem näinud. Ma arvan, et ka mõni kutseline näitleja poleks nii filigraanset sitasitikat mängida suutnud, kui seda suutsid Kottise ja Hainsoo. Aplaus ja kummardus neile selle eest! Lisaks neile kehastas mitmeid tegelasi ka Aveli Asber, kes oli nii Nael Niilo, president kui ka kellakägu Arnold. Asberi puhul meeldis mulle kõige rohkem kellakägu Arnold. See oli nii hästi tehtud, et isegi kui poleks öeldud, kellega tegemist on, siis oleks ilmselt igaüks aru saanud, et tegemist on käoga. Või vähemalt need, kes on kunagi mõnda käokella näinud, oleksid sellest kindlasti aru saanud. Kuigi jah, ma pean tunnistama, et sellist kella, kust kägu sõna otseses mõttes välja kukub, pole ka mina veel nägema juhtunud. Aga see mind ei takistanud ja üsna kohe oli minu jaoks selge, et Asber on kägu.

Mis mind lutslaste puhul kõige enam hämmastama paneb on see, et kuigi nad on harrastusteater, siis suudavad nad leida enda lavastustesse tõeliselt andekad osatäitjad. Lisaks sellele, et kõik osatäitjad oma rollidega suurepäraselt hakkama said, tulid kõik toime ka laulmisega. Okei, kooris ehk oskavad meist mitmed laulda, kuid kõik osatäitjad said ka soolot laulda. Ja see tuli neil suurepäraselt välja. Ma olen siiralt üllatunud, et meie seas nii andekaid inimesi leidub. Ja andekad nad peavad olema, sest näitlemine ja laulmine pole nende igapäevane põhitöö. Eks lavastaja Veikko Täär on nendega head tööd teinud, kuid siiski saab lavastaja nii häid tulemusi saada ainult andekate inimestega tööd tehes.

Seega selle pika jutu kokkuvõtteks tahaksin ma julgustada kõiki oma pere pisemaid liikmeid teatrisse viima. Uskuge mind, elamus on garanteeritud ja ka teie ise saate elamuse. Okei, ehk päris pisikesi, kes veel ümbritsevat maailma väga hästi ei taju, ei tasu teatrisse viia, aga suurematele lastele on see kindlasti hea vaheldus. Saate lapsed nutiseadmetest eemale ja ehk õnnestub neid ka raamatute usku meelitada. Lisaks käib lavastusest läbi ka mitmeid olulisi elutõdesid, mida tasub lastele maast madalast õpetada. Näiteks, et liikumine on kõige alus ja alati peab unistama, sest ühel päeval võivad unistused täituda. Seda ma olen õppinud, et mida suuremalt unistada, seda suuremalt need unistused ka täituvad. Seega ei tasu lastelt nende unistusi ära võtta, vaid tasub nende unistusi toetada. Ehk on see lavastus ka lapsevanematele hea meeldetuletus sellest, kuidas nemad unistasid, et aidata ka enda lastel unistada ja oma unistuste poole liikuda.

Ühesõnaga tekitab lavastus helge emotsiooni. Kuigi mulle isiklikult tundus, et pärast etendust mõjus Une-Mati sädelev uneliiv ka mulle, sest uni tahtis vägisi mind maha murda ja just nähtud etendus oli meeles ähmaselt, just nagu oleksin unenägu näinud. Aga tegu polnud igavusest tingitud unega, vaid see oli selline mõnus rammestus. Eks selles mängis oma osa ka mõnusalt soojendav päike. Igatahes ma usun, et üks lõbusaid juhtumisi, värvikirevaid kostüüme ja tegelasi, soojendavat päikest ning värsket õhku täis pärastlõuna mõjub kosutavalt kõikidele lastele ja lapsemeelsetele. Seda, et hea tuju on pärast teatris käiku tagatud, kinnitavad ka lavastuses kostunud laulusõnad:

"Udujutus juhtub kõike,

udujutus sees on kiiks.

Oled suur või oled väike,

tusatujust saad sa priiks."

Teksti a laulusõnade autor: Heiki Vilep

Helilooja: Alar Salurand

Arranžeering: Ursel Oja

Lavastaja: Veikko Täär

Kunstnik: Silver Vahtre

Liikumisseaded: Aveli Asber

Kostüümid: Hille Leiten

Dekoraatorid: Elise Nigul ja Heidi Lutsar

Osades:

Nele-Liis Vaiksoo – Madli; ettekandja

Manivald Paulson – Une-Mati; Priit

Aveli Asber – Arnold; Nael Niilo; President; Kosmoseingel

Meelis Hainsoo – Tarmo; Geotrupes; Gustav

Jan-Mattias Kottise – Kostja; Aphodius; Postiljon; Kosmoseingel

Hille Leiten – Kosmoseingel

Saatebänd koosseisus:

Ursel Oja – akordion ja löökpillid

Heiki Vilep – löökpillid

Alar Salurand – basskitarr

 

Rohkem infot lavastuse ja piletite kohta saab SIIT

Loe edasi

Eesti esimene lõõtsamuusikal "Lõõtsajumal"

 10. juunil 2021 Lutsu külaplatsil Põlvamaal

Foto: Riho Semm

Ma üldse ei imesta, kui inimesed üle Eestimaa pole Lutsu Teatrist midagi kuulnud. Küll aga imestan ma tõsiselt siis, kui Põlvamaal peaks leiduma inimest, kes pole Lutsu Teatrist midagi kuulnud, sest suvi Põlvamaal tähendab seda, et mitmel õhtul kogu suve jooksul kogunevad Põlvamaa inimesed Lutsu külaplatsile teatrisse. Eks tulijaid ole kaugemaltki, kuid valdav enamus on siiski põlvamaalased. Kes kord juba sinna külaplatsile teatrit nägema on juhtunud, leiab sinna tee ka edaspidi. Eks on ka põhjust, sest Lutsu Teatri seitsme hooaja jooksul on Lutsu külas igasugu ennenägematuid asju nägema juhtutud. Küll visatakse seal lennukist salaagente alla, küll laulavad seal ooperiartistid ja Anne Veski, pauguvad püssid ning mürisevad mootorid. Seega ei imesta ilmselt keegi, kes varem Lutsu Teatris on käinud, et Eesti esimene lõõtsamuusikal leiab samuti aset just Lutsu külas. Nii pole üldse imekspandav, et mind Lutsu Teatri ja samanimelise küla poole tõmbab. Kui lisada siia veel tõsiasi, et mu esivanemate juured pärinevad sellest samast külast, siis on igati arusaadav, et minu (teatri)suvi peab algama justnimelt Lutsu külaplatsil.

„Lõõtsajumal“ räägib Põlvamaal sündinud lõõtsamängijast Karl Kikasest, kuid tegemist pole ainult ühe inimese elulooga, vaid terve Eesti ajalooga. Nagu ütleb autor Ivo Parbus ise: „Kikas sündis tsaariaja lõpul, sirgus pillivirtuoosiks Eesti Vabariigis, tundis suure sõja ängistavat puudutust, koges küüditamisaastate valu ning kolhoosiaja tõusu ja langust, jõudes veel ära näha Eesti taasiseseisvumise.“ Nii polegi midagi imestada, et õhtu jooksul saab kogeda väga erinevaid emotsioone. Võiks isegi öelda, et lavastus testib seda, kas sa oled tõeline eestlane või mitte. Kui stseen, kus perekond koos väikeste lastega veoatuto kasti aetakse ja Siberisse küüsitatakse, pisarad silmanurka toob, siis saad kindel olla, et sinus voolab tõelise eestlase veri. See stseen võttis paljudel silma märjaks. Mina oma väga märjal kohal asuvate silmadega veetsin suurema osa teisest vaatusest pisaraid tagasi hoides. Siit soovitus kõikidele minusugustele – võtke päikeseprillid kaasa ja hoidke neid ka siis ees, kui päike juba loojunud on, et pisaraid varjata.

Ärgem unustagem, et tegemist oli siiski lõõtsamuusikaliga. Kuna ma pole veel ühtegi kurba muusikali näinud, siis pole ka „Lõõtsajumal“ erand ja kostitab publikut naeru, kaasahaarava muusika ning lauludega. Nii saavad inimesed kurbadele hetkedele kohe jälle naerust ja muusikast kosutust. Kohati olid muusikalised vahepalad nii kaasahaaravad, et teatrietendusest oli saanud eestlaste suur lemmik – laulupidu. Kusjuures see pole mingisugune kunstiline liialdus vaid publik tõesõna laulis kaasa. Ja kui korraga on laval terve lõõtsaorkester, siis pole midagi imestada, et lõpuks kasvas etendusest välja ehtne külasimman. Mina igatahes hakkasin etenduse jooksul küll uskuma, et Karl Kikas oli lõõtsajumal. Lavastuses mainitakse korduvalt, et Kikase pillimäng suutis kõik tantsima ja armuma panna. Kõik, kes mind veidi rohkem tunnevad, teavad et ma ei armasta üldse tantsimist. Minu jaoks pole üldse probleem ihuüksinda nurgas istuda, kui teised tantsivad. Aga sel korral oli mul rahulikult paigal istumisega probleeme, sest nii kui lõõts(ad) mängima hakkasid, hakkasid minu jalad tatsuma ja tekkis tahtmine jalga keerutama minna. Täiesti müstika. Õnneks sain jalakeerutamise asemel kõvasti ja valesti mõningaid laule kaasa laulda. Siinkohal tuleb mul tänada enda mammat, kes mulle lapsepõlves neid laule õpetas, või keda ma olen kuulnud neid laule laulmas, ja tänu sellele tulid „Mu latsõpõlvõ Võromaa“ sõnad nagu iseenesest mu huulile. Ma ei liialda, kui ma ütlen, et sellist ühtekuuluvustunnet nagu ma Lutsu Teatris sel korral kogesin, olen ma varem ainult laulupeol kogenud. Juba selle emotsiooni pärast tasub teatrisse minna. Muidugi leiab ikka muud ka mille pärast teatrisse minna.

Kindlasti on ühtekuuluvustunde tekkimises oluline osa ka näitlejatel. Nii palju kui ma enda ümber istujaid kuulsin, siis kõik teadsid kedagi trupist. Ja see teeb minu meelest lavastuse kuidagi rohkem „omaks“. Kui mõnda enda isiklikku tuttavat näitlejate hulgas ei olnud, siis Lutsu Teatri ustavale publikule olid varasematest lavastustest tuttavad sellised nimed nagu Aveli Asber, Manivald Paulson, Helje Põvvat, Uno Nagelmaa jt, kes justnimelt läbi varasemate lavastuste on publikule tuttavaks ja omaseks saanud. Mulle tundub, et lisaks teatri produtsendile Janno Rüütlele ongi nemad suuresti need nimed, mis inimestele Lutsu Teatriga seostuvad. Minu jaoks oli eelnimatatutest kõige suuremaks üllatuseks Manivald Paulson, keda ma siiani olen näinud pigem külajoodikust ullikese rollides. Sel korral oli tema kehastada Hüüri talu peremees Alleks, kes polnud küll päris tõsine maamees, kuid vähemalt polnud ta pudeliga ringi käiv külatola. Teised eespool toodutest kehastasid sel korral sarnaseid tüpaaže, keda nad varasemates lavastustes on kehastanud ja see tekitaski veidi seda tuttavat äratundmist. Eriti tekkis mul deja vu hetk siis, kui Uno Nagelmaa ilmus komissarina välja täpselt samas mundris, millega ta „Rummu Jüri ehk Tamasseri rauad“ mängis. Nagu oleks kohtunud vana tuttavaga, keda pole mitu suve näinud.

Muidugi leidub näitlejate hulgas ka uusi tegijaid ja üllatusi. Minu kõige suuremaks üllatajaks oli peaosalist Karl Kikast mänginud Ants Järv. Seda, et ta oskab lõõtsa mängida ja laulda, ma muidugi teadsin, aga see et just tema kehastada on Karl Kikas, see tuli mulle üllatusena. Tavaliselt antakse peaosad kutselistele näitlejatele. Minu meelest sai Ants Järv Kikase rolliga väga hästi hakkama. Kuigi ega tal polnudki suurt midagi muud vaja teha kui istuda ja lõõtsa mängida ja veidi teksti anda. Ometigi suutis ta mulle laval usutavalt ja mitte üldse amatöörlikult mõjuda. Ainult vana Kikasena ei näinud ta väga usutav välja. Oli ta nii vana mehe kohta liiga sirge ja krapsaka kehahoiakuga. Samas meeldis mulle Marika Korolevi kehastatud Karl Kikase abikaasa vana Hilde kõige rohkem. Küürus kehahoiak ja aeglaselt lonkav kõnnak olid täpselt õiged. Võib-olla tuli Korolevi puhul vanuse kontrast seepärast nii hästi välja, et lavale tulles kehastas ta noort tütarlast, kes tantsupeol tantsu vihtus ja nii oli mu ajul olemas kontrast noore ja eaka inimese liikumise vahel. Ants Järve puhul ei tulnud Karl Kikase vananemine nii selgelt esile, et ta istus suurema osa ajast ja mängis lõõtsa. Kui ta oleks rohkem liikunud, siis ehk oleks tema „vananevat“ liikumist ka rohkem välja toodud ja oleks seda rohkem näha olnud. Nagu ma juba ütlesin, oli Ants Järv siiski minu jaoks positiivne üllatus, et ta peaosa kehastamisega nii hästi hakkama sai.

Lisaks Marika Korolevile tegi teise kutselise näitlejana lavastuses kaasa Veikko Täär, kes kehastab külapillimees Luid. Selles loos on Lui see, kes armastab pudelipõhja vaadata ja keda ilma pudelita ringi liikumas ei näe. Ma teadsin, et Täär oskab laulda ja pilli mängida, kuid siiski suutis tema lõõtsamäng ja laulmine mind üllatada. Kõige rohkem üllatusin ma selle üle, kui hästi ta suutis kõvasti, valesti ja koledalt laulda. See pole teadupärast üldse kerge. Kusjuures minu taga istuvad prouad arvasid täiesti tõsimeeli, et Täär ei oskagi paremini laulda kui kõvasti ja valesti. Kui Täär mõne hetke pärast nn „korralikult“ laulma hakkas, oli prouadel suur imestus: „Mis ta enne nii koledat häält tegi, kui ta täitsa kenasti laulda oskab.“ Natukene jäi mind Tääri diktsioon häirima. Näiteks imestasin ma omaette, et miks tsaariajal on ühe eesti tütarlapse nimi Keio. Imestust jätkus täpselt seni, kuni ma kavalehelt lugesin, et tegemist on ikkagi Keiuga. Lihtsalt Tääri tekstist sain ma järjepidevalt aru, et tema räägib Keiost. Aga võib-olla oli asi selles, et pool teksti oli võro keeles ja seega tundusid mõned väljaütlemised kummalistena. Kuigi ma arvan ise, et ma saan võro keelest päris hästi aru. Mind isegi veidi häiris, et kogu tekst polnud puhtas võru keeles, vaid tegemist oli seguga eesti ja võru keelest.

Lisaks inimestele (keda lavastuses oli palju rohkem, kui siin praegu jõusin välja tuua) on Lutsu Teatri lavastustes alati huvitav ka see milliseid rekvisiite nad oma lavastuses sel korral kasutavad. Nad on minu teada ainus teater terves Eestis, kes nii palju erinevat tehnikat kasutavad. Loomi ja autosid kasutavad vabaõhulavastustes ka teised, kuid Lutsus ei piirduta ainult ühega neist. Sel korral on Lõõtsajumala lavastuses näha ühte hobust, ühte traktorit ja tervelt kolme erinevat autot. Kui tavaliselt öeldakse, et kui teatrilaval on püss, siis see teeb ka pauku. Ka selles osas on Lutsu Teater asja suuremalt käsile võtnud, sest nende lavastuses on püsse rohkem kui üks ja iga püss teeb ikka rohkem kui ühe paugu. Kõige parem rekvisiit on muidugi mängukoht ise. Ehtsa aidaga vana talumaja tekitab täpselt selle õige tunde, et sa oledki nagu pinisev sääsk, kes eemalt vaatab taluhoovis aset leidvaid sündmusi. Minu meelest on suur erinevus, kas maja on ajutiselt lavastuse jaoks ehitatud, või on see maja sada aastat sama koha peal seisnud. See kõik loob just õige atmosfääri.

Minu jaoks oligi just atmosfäär ja nii suurejooneliselt planeeritud lavastus see, mis „Lõõtsajumala“ puhul suuresti emotsiooni lõi. Ma ütleksin, et kuigi taustaks on tõsised sündmused, siis tekst on pigem kerge ja humoorikas võtmes kirjutatud. Väga suurt filosoofiat pole mõtet sealt otsima minna.  Mina isiklikult ei soovigi vabaõhulavastustes näha elu mõtte otsimist, vaid pigem mõnusat suvist meelelahutust. Kuigi paljud mõttekäigud on „Lõõtsajumalas“ üsna lihtsasti etteaimatavad, siis pakutakse justnimelt autode ja loomadega rohkesti üllatusi. Ja muidugi ei saa alahinnata Heino Tartese ja Põlvamaa Lõõtsaklubi orkestri muusikalist panust. Minu meelest ongi nemad üsna suuresti kogu lavastuse selgroog. Mina isiklikult pole siiani eriline lõõtsamuusika austaja olnud, kuid peale etendust mõtlesin küll, et tahaks ise ka lõõtsa mängimist proovida. Vaat, milline jõud lõõtsamuusikalil on – paneb inimese jala tatsuma, lööb häälepaelad valla ja tekitab ilma muusikalise kuulmiseta inimesel soovi lõõtsa mängima hakata.

Aitäh, Ivo Parbus, et te Karl Kikase loo kirja panite!

Aitäh, Ivo Eensalu, et te Karl Kikase loo just sellisel kujul lavale tõite!

Aitäh, Lutsu Teater, et te olemas olete ja inimestele jätkuvalt emotsioone ja üllatusi pakute!

Autor: Ivo Parbus

Lavastaja: Ivo Eensalu

Kunstnik: Silver Vahtre

Muusikajuht: Heino Tartes

Osades:

Veikko Täär – Lui (külapillimees); Felix Moor (legendaarne raadiohääl)

Marika Korolev – Hilde (Karl Kikase abikaasa)

Ants Järv – lõõtsakuningas Karl Kikas

Mihkel Linnus – Tambet (Lui sõber ja pillimees)

Aveli Asber – Keiu (Lui abikaasa); Aino Struzkin (raadio rahvamuusika- ja taidlussaadete toimetaja)

Margo Mitt – Nikolai (Karl Kikase isa)

Manivald Paulson – Alleks (Keiu isa)

Helje Põvvat – Velli (Keiu ema)

Egle Lihtsa – ämmaemand; Elsa (külatüdruk)

Uno Nagelmaa – Jaagup (Nikolai naabrimees); komissar

Katrin Arulepp – Katre (Karl Kikase ema)

Markus Juhkam – 10-aastane Karl Kikas; Verinoor lõõtsamees Juhan Uppin

Jan Mattias Kottise – Peeter (Karl Kikase vend); Priidu (külapoiss)

Kristin Kooskora – Roosi (Jaagupi tütar); Tuuli (ringhäälingu toimetaja)

Evelin Arulepp – Liina (külatüdruk); kolhoosnik; õpilasmalevlane

Kristin Semm – Karin (külatüdruk); õpilasmalevlane

Kristo Kooskora – Toomas (külapoiss); kolhoosnik; õpilasmalevlane

Jaan Konks – viiulimees Jaan; kolhoosnik

Tambet Krasnov – Mart (külapoiss)

Eduard Paulson – Aivar (külapoiss)

Demi Otsing – Piia (külatüdruk)

Rudolf Tigasing – sõdur

Lauri Puusepp – sõdur

Janis Männiste – sõdur

Üle Needo – kohalik

Ennu Tobreluts – kolhoosi traktorist

Vaino Linnus – Elmar Koovik (lõõtsamees)

Heino Tartes – Heino Tartes (lõõtsamees)

Mihkel Linnus – kolhoosnik; õpilasmalevlane

Liisa linnus – kolhoosnik; õpilasmalevlane

Samuel Linnus – õpilasmalevlane

Kaisa Linnus, Saara Linnus, Emili Linnus – Keiu ja Lui lapsed

Hobune Ronaldo Glaston

Mänguaegasid ja pileteid saab vaadata SIIT

Loe edasi