16/06/2024

Eesti päästmine

 15. juunil 2024 Lutsu Teatri suvelavastus Lutsu külaplatsil

Foto: Anett Hallap

Ilma liialdamata võin öelda, et minu selle suve üks oodatuim suvelavastus oli Põlvamaal asuva Lutsu Teatri lavastus “Eesti päästmine”. Kui keegi mõtleb, et miks ma harrastusteatri lavastust kõige enam ootan, siis peamiselt just sel samal põhjusel, et kõik näitlejad on kuidagi tuttavad ja omased. Eks see väikese koha võlu ole, et kõik tunnevad kõiki. Ja teisalt olen teatri peaaegu 11 tegutsemisaasta jooksul välja toodud 13-st lavastusest ära näinud 9 lavastust. Seega ma julgen ikkagi öelda, et Lutsu Teatri suvelavastused on minu jaoks juba traditsioon, millega teatrisuvi algab. Tõsi, sel suvel olen suvelavastustega juba varakult alustanud, kuid Lutsu Teatri lavastus oli ka sel suvel ikkagi esimene vabaõhulavastus. Selle selgituse järgi võib ilmselt aru saada, miks mu ootused ja lootused kõrged on.

Olles Lutsu Teatri suur austaja, kirjutasin neist möödunud kevadel ka oma lõputöö ja juba siis kuulsin nende plaane teha lavastus ärkamisaja suurkujudest ja see ajas mu juba toona elevile. Umbes sama elavil olen ma praegu nende tulevikuplaanide osas, sest neil on plaanis teha lavastus Eesti kuulsaimast lüpsjast Leida Peipsist (see info on pärit avalikust ajaleheartiklist, seega ma mingit firmasaladust praegu ei reeda). Mul on hetkel väga elav ettekujutus sellest, kes ja kuidas Peipsit mängima peaks ja see ilmselt mu elevile ajabki, sest tekstist ja osatäitjatest ei tea ma veel midagi. Sama juhtus sellesuvise lavastusega „Eesti päästmine“, kus mul oli rohkem kui aasta aega seda ärkamisaja temaatikat ja tegelasi ette kujutada ning neid oma peas Lutsu külla paigutada. Ütleme nii, et minu nägemus ei kattunud päris selle nägemusega, mis autoril Aidi Vallikul ja lavastaja Ivo Eensalul oli. Kuna nemad on oma ala eksperdid, siis ilmselgelt tuleb nende nägemust veidi rohkem usaldada, aga kuna ma olin seda mõtet enda peas nii pikalt veeretanud, siis olin peale etendust veidi pettunud et ma sellist sündmuste kulgu laval ei näinud nagu ma oma peas loonud olin.

Ma ei taha kuidagi öelda, et lavastus halb on. Need, kes on aastate jooksul Lutsu Teatris käinud, siis need juba teavad mida oodata. Nagu varasematelgi aastatel, saab ka sel aastal pauku (kuigi vähem kui varem) kuulda ja näha sõitvaid masinaid. Kui need ära kaoksid, siis ilmselt oleks alles põhjust nuriseda. Sarnaselt varasematele aastatele keskendub ka selle aastane lavastus, nagu nimigi ütleb Eesti päästmisele. Võib-olla linnainimesed ei taju seda päästmise vajadust nii tugevalt kui maainimesed, sest linnas on kõik olemas ja isegi kui mõni pood või toidukoht kinni pannakse, siis teised poed ja toidukohad jäävad ikka alles ja elu päris seisma ei jää. Mis saab aga maal, kui küla ainuke raamatukogu, rahvamaja, pood, kool ja postkontor kinni pannakse ning viimanegi käigus olev bussiliin käigust ära võetakse? Tundub elementaarne, et siis tuleb autoga lähimasse asulasse sõita, kus need teenused olemas on ja pole põhjust hädaldada. Elu läheb hoopiski keeruliseks siis, kui valitsus on otsustanud kehtestada automaksu ja uue maksu hirmus on inimesed kõik oma autod maha müünud ja kogu küla peale on alles jäänud ainult üks auto. Katsu siis kõikidele külaelanikele meele järele olla ja neid igale poole sõidutada.

Tegelikult sellest küll lavastuses otseselt ei räägita, aga transpordiühendus on väga oluline. Näiteks on lavastuses probleem selles, et üks külaelanik ei saa arsti juurde minna kipsi maha võtma, sest bussi lihtsalt enam ei sõida. Mõne jaoks võib see tunduda imelik, et kuidas ta kipsi peale sai, aga nüüd järsku seda kipsi enam maha ei saa. Kuna ma töötan igapäevaselt meditsiinivaldkonnas, siis on see minu jaoks üsna kergesti mõistetav probleem. Kiirabi toob inimese EMO-sse, seal pannakse käsi kipsi, aga see pole enam ei kiirabi ega EMO probleem kuidas see inimene pärast tagasi koju saab või kuidas hilisemad järelkontrollid toimuvad. Jällegi, kellele tundub lavastust vaadates, et sellist probleemi ei saa olla, siis reaalsus on teistsugune ja eks neid valupunkte tuuakse lavastuses omajagu välja. Iseasi, kas publik need kõik lavastusest ka üles oskab noppida.

Minus on väga tugev maainimene peidus ja ideaalses maailmas elaksin ma iga kell maal. Ainult selle tingimusega, et auto peab mul olema, et ma ikkagi linna teatrisse saaksin sõita. Lutsu külaplatsile jõudes tundus mulle, et lavastuse keskmes olev küla oleks mulle täiesti ideaalne elupaik, sest seal on olemas nii rahvamaja, kauplus, raamatukogu kui ka kool. Olgem ausad, need on neli asutust, mida ma peamiselt linnas elades ka külastan (tegelikult tuleb haigla ka lisaks, aga seal käin ma raha teenimas, et seda rahvamajas ja kaupluses kulutamas käia) ja mul polegi õnnelikuks eluks rohkem midagi vaja. Olles ise samuti maalt pärit ja olles lähedalt näinud seda, kuidas kadusid poed, postkontor, vallavalitsus ja teatud määral ka arstipunkt, siis puudutas see teema mind eriti lähedalt ja ootasin huviga kuidas selle maaelu siis ära saab päästa. Äkki koliks ise ka maale ja hakkaks seda maaelu päästma.

Tundub et ega miski muu ei aita, kui appi tuleb kutsuda saarlaste vägilane Suur Tõll. Kuidas Suur Tõll aidata saab, seda ma siinkohal ära rääkima ei hakka, et teistel ka mingi põnevus säiliks teatrisse minnes. Etenduse käigus selgus aga, et ega seda Suurt Tõllu polegi nii lihtne endale appi saada, enne teda tulevad kõik ärkamisaja suurkujud appi. Kui kooli kirjandustundidest oleme harjunud kuulama kui palju Jannsen, Koidula, Jakobson, Kreutzwald ja Hurt meie rahva heaks ära tegid, siis paraku jäetakse meile koolis nende kohta paljugi rääkimata. Näiteks seda, et tegelikult ei kannatanud pooled neist teineteise varjugi ja kisklesid omavahel täpselt samuti nagu tänapäevased poliitikud Toompeal. Kes tähelepanelikult vaatab ja kuulab, leiab tänapäevaste poliitikutega veel teisigi sarnasusi, näiteks venemeelsus või suhtumine sellesse kus on naiste koht.

Eks paljuski on Aidi Vallik seda ärkamisaja suurkujude omavahelist läbisaamist vürtsitanud tänapäeva poliitikutele omaste seisukohtade ja tuntuks saanud väljaütlemistega, mis rõhutab veelgi enam kunagiste suurkujude sarnasust tänapäevaste poliitikutega. Näiteks öeldakse Koidula kohta korduvalt et ta on emotsionaalselt ülesköetud naisterahvas. Kuigi kaasaegsed inimesed oskavad seda väljendit ilmselt seostada perekond Helme väljaütlemistega, peegeldab see ka ärkamisaja suurkujude suhtumist naistesse, kelle koht polnud kindlasti mitte suures poliitikas ja Eesti päästmises. Nagu Aidi Vallik kavalehes kirjutab, siis pole mitte midagi uut siin päikese all ja tegelikult on huvitav vaadata, et kõik see on kunagi kord olnud ja sellest hoolimata on meil iseseisev Eesti riik olemas. Loodetavasti saab rahvas end ka praeguste poliitikute käest ära päästa, et siis kunagi jälle sama lõhkise küna ees seista.

Kuigi poliitika on poliitikute meelest tõsine töö, siis kõrvaltvaatajatele pakub kisklemise vaatamine palju nalja. Nii võiks ka Lutsu Teatri lavastus piirduda ainult ärkamisaja suurkujude mõõduvõtmisega ja ikka oleks publikul naljakas. Kuid lisaks neile tuleb Eestit päästma prohvet Maltsvet, või õigemine Maltsvet ongi see kes Eestit päästa püüdes kõik suurkujud välja kutsub. Prohvetiga käivad kaasas kaks inglit, kellest ühel on peaaegu iga olukorra kohta olemas kõnekäänd ja teisel laulusõnad. Juba eelmise suve lavastusest „Turg“ sai selgeks kui ilus lauluhääl Kätlin Vaheril on ja see kuidas ta täiesti üllatavates kohtades iga situatsiooniga haakuva laulujupi üles võtab, on lihtsalt humoorikas. Ma võin julgelt väita, et vähemalt pooltel kordadest ma naersin valitud laulusõnade peale. Kui juba muusikast ja lauludest juttu tuli, siis ei saa muidugi mööda vaadata ka ansambli Valem Vale rockivõtmes esitatud ärkamisaja lauludest. See on midagi sellist, mida ma kirjeldada ei oska, sest kui ma ütleksin et lavastuses lauldakse „Sind surmani“ rockivõtmes, siis ilmselt enamus inimesi arvavad et ma teen lihtsalt halba nalja. See kombinatsioon kõlab lihtsalt liiga ulmeliselt, et tõsi olla, aga ometigi on see sulatõsi. Kes tahab näha, mis sellest kooslusest välja tuli, peab ise sammud Lutsu külaplatsi poole seadma.

Lavastuse tõelised pärlid on muidugi Lutsu Teatri näitlejad, kes harrastajatena teevad silmad ette paljudele kutselistele näitlejatele. Kuna näitlejaid lööb kaasa üsna palju, siis kedagi eraldi välja tuua on raske. Lisaks tunduvad kõik näitlejad oma inimestena ja seega justkui peaks kõigi kohta midagi kirjutama, aga siis saaks postitusest lõputöö mõõtu kirjutis. Seega ma kirjutangi kõigi kohta korraga. Ma reaalselt ei kujuta ette Lutsu Teatrit ilma nende inimesteta, sest läbi aastate on samad inimesed kaasa löönud ja kui keegi vanadest olijatest puudu on, siis on justkui midagi valesti. Mulle tundub, et varasematel aastatel on näitlejad veidi rohkem saanud karaktereid kehastada, sel aastal on paljuski ajalooliste inimeste kehastamist ja sealhulgas parodeerimist, mis on üsnagi keeruline ülesanne, aga ometigi tulid kõik sellega hästi toime. Kui mul enda peas tekkis mitmeid küsimusi lavastuse osas, siis näitlejate osas polnud mul kordagi mõtet, et miks keegi ütleb või käitub just nii nagu ta seda tegi. Kõik olid omal kohal ja näitlejate puhast esitust oli nauditav vaadata. Ilmselt seetõttu etendus minu jaoks ka nii kiiresti möödus.

Mis seal salata, ma enda professionaalse kretinismi tõttu naersin kõige rohkem karkude ja kipsiga tegelaste üle. Aga tegelaste hulgas leidub ka töömehi, viisakalt riietuvaid ametnikke ja niisama külainimesi, seega võiks igaüks leida kedagi, kellega end samastada. Meil tekkisid kolleegist sõbrannaga igatahes etenduse vaatamise järgselt mõned oma sisenaljad, mida saab tööl kasutada, seega päris kasutu teatriskäik siiski ei olnud. Tegelikult sain naerda päris korralikult ja kohati olin isegi pahane, et miks etendus nii lühike oli, sest alles ta algas ja juba oli vaheaeg ja siis sai vaheaeg läbi ja hetke pärast oli ka teine vaatus juba läbi. Ma oleks natukene rohkem tahtnud läbi huumoriprisma näha seda kuidas see Eesti ikka lõpuks ära päästetakse, praegu tuli päästmine ootamatult kiiresti. Natukene oli selline tunne, et tegevust justkui ei olegi ja kõik tähtsad kujud teevad suuri sõnu ja järsku ongi Eesti imekombel päästetud. Meenutab tõesti Eesti poliitmaastikku.

Kokkuvõttes jäin etendusega rahule, sest naerda sai ja igav ka ei olnud, aga lõpuks oli ikkagi kuidagi tühi tunne sees, et midagi nagu jäi natukene sellest ideaalselt täiuslikust teatriõhtust puudu. Jõudsime koju sõites sõbrannaga järeldusele, et ilmselt oligi see meie enda ettekujutus, mis etendusest puudu jäi. Sest me mõlemad olime vaimusilmas endale ette kujutanud, et Eestit päästetakse veidi pikemalt ja teistmoodi. Siiski kõikidele Lutsu Teatri fännidele võin lohutuseks öelda, et vaatama tasub ikka minna, sest pauku saab ja sõidukeid näeb ka ning kõik vanad tuttavad on ägedaid tegelaskujusid kehastamas. Tõsiselt, näitlejad on Lutsu Teatri kroonijuveelid ja ma ei väsi imestamast kuidas ilma näitlejahariduseta inimesed suudavad nii kaasahaarava lavastuse luua. Boonusena ilus loodus ja looduslikud heliefektid. Ahjaa, kuigi sel aastal on piletitel konkreetsed kohad märgitud, siis tasub kohale minna ikkagi varem, et parkimiskohta oleks veidi kergem saada ning etenduseni jääva vaba aja saab kenasti Lutsu toidutänaval ära sisustada.

 

Autor: Aidi Vallik
Lavastaja: Ivo Eensalu
Kunstnik: Silver Vahtre
Kostüümi- ja grimmikunstnik: Hille Leiten
Laulusõnad: Lydia Koidula
Muusika autor: Meelis Hainsoo
Osades:
Janno Rüütle – prohvet Maltsvet
Kätlin Vaher – Matilde
Liili Tretjakov – Vilhelmiine
Kristin Kooskora – Lydia Koidula
Agu Trolla – Carl Robert Jakobson
Tambet Krasnov – Jakob Hurt
Jan-Mattias Kottise – Friedrich Reinhold Kreutzwald
Eduard Paulson – Johann Voldemar Jannsen
Emilie Jannsen – Egle Lihtsa
Manivald Paulson – Tõll
Piret Paulson – Piret
Külarahvas: Katrin Arulepp, Helje Põvvat, Uno Nagelmaa, Piret Paulson, Valdis Kurg, Kaido Arulepp, Egle Lihtsa, Kristo Kooskora, Demi Otsing, Aariel Alasepp
Tudengid: Dainis Männiste, Hardi Luts
Külalapsed: Taavet Lihtsa, Tuule Lihtsa, Helena Arulepp, Desiree Alev, Thor Tristen Alasepp
 
Rohkem infot lavastuse kohta leiab teatri koduleheküljeltkoduleheküljelt.
 
PS! Ja kes tunneb, et tahaks kogu melu uuesti nautida, siis juulis saab Lutsu Teatri eelmise suve lavastust „Turg“„Turg“ ka veel vaadata.

0 kommentaari:

Postita kommentaar