Turg

 9. juunil 2023 Lutsu külaplatsil Põlvamaal

Foto: Anett Hallap

Tegelikult on nii, et ma olen Lutsu Teatri suur fänn ja tahaks kogu maailmale kuulutada, kui ägedad inimesed seal on. Seepärast ma enda lõputöö ka neist kirjutasin ja lõputöö tegemise käigus sain ma veel rohkem aru, kui toredad inimesed selle teatriga seotud on. Nagu te aru saate, siis ma pole selle teatri suhtes enam väga erapooletu. Igatahes mõtlesin teha lühikese postituse, sest ma olen viimastel kuudel mitmekümnete lehekülgede kaupa teksti kirjutanud ja kustutanud ja jälle kirjutanud ja kustutanud, seega tahaks teha lühidalt, aga see ei õnnestunud. Olge valmis järjekordseks pikaks postituseks.

Kindel on see, et minu suvelavastuste hooaeg algab peaaegu alati Lutsus, võib isegi öelda, et see on juba nagu omamoodi traditsioon. Ja alati saab see hooaeg väärika avapaugu (sõna otseses mõttes). Nii ka sel aastal. Peab tõdema, et sel aastal olid mu ootused-lootused päris kõrged, sest lõputöö jaoks tehtud intervjuude käigus olin sellesuvisest vabaõhulavastusest “Turg” päris palju huvitavaid lugusid kuulnud ja need tekitasid tahtmise kiiremas korras lavastust näha.

Nagu ilmselt kõik lavastuse pealkirjast aru saavad, siis tegevuspaigaks on turg. Turg on selline sõna, mis kellelegi ilmselt tutvustamist ei vaja, küll aga võib turg erinevate inimeste jaoks veidi erinevaid seoseid tekitada. Vanemad maapiirkonna inimesed teavad, et turg on see, mis asus Petseris ja kus sai vanasti lisaraha teenimiseks käidud kartuleid, kapsaid ja kurke müümas. Ka tänapäeval saab talupidaja turul enda kaupa müümas käia, aga selle eest enam nii head raha ei saa, kui omal ajal Petseris. Linnainimesed seevastu teavad, et turg on see koht, kust saab värsket omakandi toidukraami osta. Ja siis on olemas veel üks turg, mis ilmselt tuttav ainult vähestele, see on börsiturg. Edasine postituse lugemine ilmselt annab väikese vihje, millisest turust Lutsu Teatri uus lavastus räägib, aga kõige parema ülevaate saab ikka ise kohale minnes.

Olavi Ruitlase kirjutatud võrukeelne lavastus räägib Lutsu Teatrile omases humoorikas võtmes sellest, kuidas elu maal on justkui välja suremise äärel ja seda elu tulevad päästma heade mõtetega linnainimesed. Praegusel ajal pole olemas ilmselt ühtegi inimest, kes poleks seoses elektrihindadega mitte midagi kuulnud börsipaketist. Aga kui linnast tulnud valla uus turundusjuht ütleb kohalikele, et börsil on võimalik lisaks elektrile kaubelda kõigega, mida inimene välja suudab mõelda, alates koerajulgast kuni vanarauani, siis muutub elu maal tundmatuseni. Ühelt poolt pole inimesed olnud mitte kunagi varem nii rikkad kui praegu, kuid samas pole süüa ega wc-paberit ikka mitte millegi eest osta.  Maailmaturu hinnad, virtuaalne raha ja kallinev elu pole muidugi ainus valupunkt, millele lavastus tähelepanu üritab juhtida. Kes kohalikust murdest aru saab ja teksti süveneb, leiab teisigi aktuaalseid probleeme ja teemasid. Näiteks puudutatakse samasooliste abielu, näidatakse, mis juhtub siis kui inimesed lubada mõtlematult ükskõik mida, et kindlustada ainult enda heaolu ja muuhulgas saab näha, kuidas on võimalik, et üks ettejuhtuv inimene on samaaegselt sobilik nii kauni kodu, aasta ema kui aasta isa kandidaadiks.

Teemasid on tegelikult veelgi rohkem ja kindlasti leiab igaüks, kes vähegi kaasa mõtleb, mõne teema, mis teda kõnetab. Ma ei hakka kõiki päevakajalisi asju välja tooma, sest muidu pole teistel huvitav teatrisse minna ja ausalt öeldes pole ma kindel, et ma ise suurt osa tekstist tähele panin ja kõiki päevakajalisi teemasid tuvastada jõudsin. Ühelt poolt häirisid minu tähelepanu läbisegi elevus ja kergendus, et lõputöö sai kaitstud (sisuliselt läksin kaitsmiselt otse teatrisse). Teisalt häirisid mind minu kõrval istuvad inimesed, kes väga valjuhäälselt kõike laval toimuvat niiviisi kommenteerisid, et lõpuks ei kuulnud nad enam ise ka, mida laval räägiti. See omakorda sundis neid veel rohkem rääkima, sest teineteise käest oli vaja küsida, mida keegi laval ütles ja seda siis kommenteerida. Iseenesest on see väga tore, et etendus arutelu tekitab, aga arutelu võiks toimuda ikkagi vaheajal või pärast etenduse lõppu.

Kui alguses tundus mulle, et selle suve lavastus tuleb tavapärasest veidi väiksemamahulisem, siis tõesti peab tõdema, et liikuvaid masinaid oli vähem (ainult kolm erinevat sõidukit) ja pauku tehti vähem. Inimesi tundus justkui ka vähem laval olevat, aga kui kõik lavalt läbi käinud inimesed kokku lugeda, siis tegelikult neid nii vähe ei olnudki. Sel korral siiski oli see erinevus, et ühtegi elukutselist näitlejat ei olnud kaasa tegemas. Muidu oli lavastuses olemas kõik see, mis mulle Lutsu Teatri juures meeldib  - elav muusika, suurepärased näitlejatööd ja tunne, et sa saad kõik enda ümber ära unustada. Ma seda unustamise asja võtsin eriti tõsiselt (kes teab, see teab), aga eks see suurest teatrisse mineku elevusest tingitud oli. Erinevustest veel rääkides, tuleb välja tuua ka tavapärasest veidi erinevam mängupaik. Mängupaik on ikka samal territooriumil, aga mitte päris taluhoovis. Kes tahab täpsemalt näha, siis peab teatrisse minema. Ütlen ainult nii palju, et mängupaiga läheduses kõlav konnade krooksumine ja sookurgede kluugutamine andis etendusele just täpselt selle viimase lihvi ja tekitas tunde, et ma olen seal samas laugaste vahel.

Nagu ma mainisin, siis näitlejatööd olid väga head. Kui nüüd on tõesti veel keegi, kes arvab, et ta sel aastal jätab Lutsu Teatri külastamata, sest seal pole ühtegi elukutselist näitlejat, siis ma võin lubada, et kõik näitlejad teevad vähemalt sama head rollid, kui mitte paremad, kui elukutselised näitlejad. Kohe näha, et inimesed on hingega asja juures ja võtavad teatri tegemist tõsiselt. Igaüks oli suutnud koos lavastaja abiga nii huvitavad karakterid luua, et kõiki oli nauditav vaadata ja mul ei tekkinud kordagi küsimust, et miks see tegelane nüüd praegu siin on ja teeb seda, mida ta teeb. Kui nüüd mõned minu jaoks eredamad tegelased välja tuua, siis kindlasti tasub välja tuua Agu Trolla kehastatud ülienergiline vallavanem Peeter, kes vist ei püsi pudeliski paigal, sest ühiskonna poolt pandud norm – 10000 sammu tuleb täis saada. Endast ei lase mööda vaadata ka Helje Põvvati kehastatud turumutt Meeta, kes õigele turumüüjale omaselt kutsub valjul häälele enda kaupa ostma. Omamoodi äratundmist pakkus ka autolammutuse omanik Steven (Eduard Paulson), kes nii oma riietuse (valge maika ja tumedad püksid) kui olekuga meenutas mulle Võsareporterist tuttavaid ärikaksikuid Tiitu ja Teetu, kuid eks selliseid tüüpe leidub igal pool mujal ka. Muidugi ei saa ära unustada valla uut turundusjuhti Brigittet (Liili Saar), kes kogu seda mängu juhib ja kelle õel naer (eriti kui see kõlaritest kajana tuli) oli mu lemmik.

Tegelikult oli huvitavaid tegelasi veel ja kindlasti leiab selliseid stereotüüpseid inimesi iga inimese tutvusringkonnast või töökollektiivist. Kuna see postitus tuleb niigi pikk, siis ma ei jõua kahjuks tegelasi pikalt analüüsida ja toon ainult mõned iseloomulikud märksõnad välja. Näiteks võib turult leida hipiliku lillekaupmehe Peedu (Manivald Paulson), mustlase välimusega turumuti Sirje (Egle Lihtsa), veidi tõreda olekuga mahepõllumehe Jüri (Kaido Arulepp) ja vaiksevõitu ravimtaime müüja Tiina (Kristin Kooskora). Turule satuvad vahel ka kohalik poepidaja Väino (Uno Nagelmaa), tema tütar Kati (Aveli Asber) ja peenutseva olekuga Roberto (Kristo Kooskora), kes on Brigitte kaaslane. Ilusaid muusikalisi hetki pakuvad õrnahingeline muusikukarjäärist unistav Madli (Kätlin Vaher) ja Madlisse meeletult armunud Marko (Jan Mattias Kottise). Kätlin Vaheri ja Jan Mattias Kottise lauluhääled olid eriti helisevad ja lõpulaul kummitas veel pikalt kodupoole sõites. Kogu selle seltskonna sekka satuvad päris mitmel korral ka Läti ärikad (Valdis Kurg ja Aariel Alasepp), Jamaika päritolu taksojuht (Aariel Alasepp) ning vallavanema südametunnistust piinav külamees Ennu (Ennu Tobreluts) koos külapoisiga (Manivald Jakobson). Mulle tundub, et nüüd olen ma juba poole põnevusest välja rääkinud, sest osade tegelaste ilmumine pakub humoorikat üllatusmomenti. Aga kuna ma täpsemalt ühestki situatsioonist ei räägi, siis midagi jääb teile ikka üllatuseks ka. Ahjaa, peaaegu oleksin ära unustanud, et korra satub turule ka koer nimega härra Bulgakov (kääbus šnautser Justluck Jetstream ehk Jackson), kes koos oma saatjatega tegi minu meelest väga peene vihje Bulgakovi raamatule „Meister ja Margarita“. Kes tahab jällegi teada, millise peene vihjega tegemist on, peab sammud Lutsu küla poole sättima.

Ühesõnaga, nüüd mulle tundub, et ma olen juba liiga palju kirjutanud. Pika jutu mõte on see, et Lutsu Teater on sama hea nagu ikka, kui mitte veelgi parem, sest päris paljusid näitlejaid näeb veidi teistsugustes rollides, kui regulaarsed käijad ehk on harjunud nägema. Loodetavasti lähevad lähipäevadel ilmad ka soojemaks ja ei pea õhtul talvejopet selga panema, sest esietendusel oli ikka väga külm. Kohati oli tuul nii külm, et ma ootasin esimese vaatuse lõpus juba pikisilmi vaheaega, et saaks paksemaid riideid selga panema minna. Ilmselt mõjutas see ka veidi minu keskendumist. Siiski sellest hoolimata sain ma naerda (ja kes blogi rohkem on lugenud, teavad et ma päris iga asja peale naerma ei hakka), sain nähtu ja kuuldu üle mõtiskleda ning isegi silma sain märjaks. Mis naljadesse puutub, siis kindlasti on mõned naljad sellised, mis tekivad inimestel seoses erinevate nimede, tegelaste või kohaliku eluoluga. Vähemalt minul tekkis päris mitmeid seoseid, aga ma ei hakka neid siin avalikult kirja panema. Kes tahab, võib minuga eraviisiliselt sellel teemal rääkida. Aga päris häid paroole saab ka lavastusest. Me näiteks rääkisime täna sõbrannaga eile kuuldud kitseprindist. Kes tahab teada saada, mis asi on kitseprint, siis tasub teatrisse minna. Samuti oli täna teemaks kurgi hapendamise komplekt. Ja peale etenduse lõppu suundusime Olerexi, jällegi, kes lavastuse ära vaatab, saab aru kuidas Olerex asjasse puutub. Ühesõnaga selliseid igapäevaseid häid ütlemisi ja äratundmisi leidub palju. Iseenesest võib see muidugi olla ka sellest tingitud, et ma olen ka hingelt ikkagi maainimene ja haakun selle eluoluga veidi paremini. Kindlasti leiavad ka üdini linnainimesed midagi endale meelepärast.

Üldiselt tundsin ma end peale etendust parema inimesena, sest lavastus tekitas sellise tunde nagu ma oleksin puhastustulest läbi käinud. Toimugu maailmas mis tahes, siis headus võidab alati ja seda headust on rohkem vaja! See on see osa Lutsu Teatrist, mida pole võimalik sõnadega kirjeldada, vaid seda peab ise kogema. Minge Lutsu Teatrisse!

Autor: Olavi Ruitlane
Lavastaja: Ivo Eensalu
Kunstnik: Silver Vahtre
Kostüümikunstnik: Hille Leiten
Laululooja ja muusikaline kujundaja: Kätlin Vaher
Liikumisseaded: Aveli Asber
Mängisid:
Liili Saar – Brigitte, valla uus turundusjuht
Kristo Kooskora – Roberto, Brigitte kaaslane
Agu Trolla – Peeter, vallavanem
Kaido Arulepp – Jüri, mahepõllumees
Kätlin Vaher – Madli, Jüri tütar
Uno Nagelmaa – Poodi-Väino, poepidaja
Aveli Asber – Kati, Väino tütar
Kristin Kooskora – Tiina, veebitalu perenaine Tallinnast
Manivald Paulson – Peedu, lilletalu peremees
Egle Lihtsa – Sirje, turumutt
Helje Põvvat – Meeta, turumutt
Eduard Paulson – ülemus Steven, autolammutuse omanik
Jan Mattias Kottise – Marko, Steveni abiline
Valdis Kurg – Läti ärikas
Aariel Alasepp – Läti ärikas; taksojuht
Ennu Tobreluts – külamees
Manivald Jakobson – külapoiss
Justluck Jetstream ehk Jackson – härra Bulgakov, koer

Esietendus 9. juunil 2023 Lutsu külaplatsil.

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Lutsu Teatri kodulehelt.