Eesti päästmine

 15. juunil 2024 Lutsu Teatri suvelavastus Lutsu külaplatsil

Foto: Anett Hallap

Ilma liialdamata võin öelda, et minu selle suve üks oodatuim suvelavastus oli Põlvamaal asuva Lutsu Teatri lavastus “Eesti päästmine”. Kui keegi mõtleb, et miks ma harrastusteatri lavastust kõige enam ootan, siis peamiselt just sel samal põhjusel, et kõik näitlejad on kuidagi tuttavad ja omased. Eks see väikese koha võlu ole, et kõik tunnevad kõiki. Ja teisalt olen teatri peaaegu 11 tegutsemisaasta jooksul välja toodud 13-st lavastusest ära näinud 9 lavastust. Seega ma julgen ikkagi öelda, et Lutsu Teatri suvelavastused on minu jaoks juba traditsioon, millega teatrisuvi algab. Tõsi, sel suvel olen suvelavastustega juba varakult alustanud, kuid Lutsu Teatri lavastus oli ka sel suvel ikkagi esimene vabaõhulavastus. Selle selgituse järgi võib ilmselt aru saada, miks mu ootused ja lootused kõrged on.

Olles Lutsu Teatri suur austaja, kirjutasin neist möödunud kevadel ka oma lõputöö ja juba siis kuulsin nende plaane teha lavastus ärkamisaja suurkujudest ja see ajas mu juba toona elevile. Umbes sama elavil olen ma praegu nende tulevikuplaanide osas, sest neil on plaanis teha lavastus Eesti kuulsaimast lüpsjast Leida Peipsist (see info on pärit avalikust ajaleheartiklist, seega ma mingit firmasaladust praegu ei reeda). Mul on hetkel väga elav ettekujutus sellest, kes ja kuidas Peipsit mängima peaks ja see ilmselt mu elevile ajabki, sest tekstist ja osatäitjatest ei tea ma veel midagi. Sama juhtus sellesuvise lavastusega „Eesti päästmine“, kus mul oli rohkem kui aasta aega seda ärkamisaja temaatikat ja tegelasi ette kujutada ning neid oma peas Lutsu külla paigutada. Ütleme nii, et minu nägemus ei kattunud päris selle nägemusega, mis autoril Aidi Vallikul ja lavastaja Ivo Eensalul oli. Kuna nemad on oma ala eksperdid, siis ilmselgelt tuleb nende nägemust veidi rohkem usaldada, aga kuna ma olin seda mõtet enda peas nii pikalt veeretanud, siis olin peale etendust veidi pettunud et ma sellist sündmuste kulgu laval ei näinud nagu ma oma peas loonud olin.

Ma ei taha kuidagi öelda, et lavastus halb on. Need, kes on aastate jooksul Lutsu Teatris käinud, siis need juba teavad mida oodata. Nagu varasematelgi aastatel, saab ka sel aastal pauku (kuigi vähem kui varem) kuulda ja näha sõitvaid masinaid. Kui need ära kaoksid, siis ilmselt oleks alles põhjust nuriseda. Sarnaselt varasematele aastatele keskendub ka selle aastane lavastus, nagu nimigi ütleb Eesti päästmisele. Võib-olla linnainimesed ei taju seda päästmise vajadust nii tugevalt kui maainimesed, sest linnas on kõik olemas ja isegi kui mõni pood või toidukoht kinni pannakse, siis teised poed ja toidukohad jäävad ikka alles ja elu päris seisma ei jää. Mis saab aga maal, kui küla ainuke raamatukogu, rahvamaja, pood, kool ja postkontor kinni pannakse ning viimanegi käigus olev bussiliin käigust ära võetakse? Tundub elementaarne, et siis tuleb autoga lähimasse asulasse sõita, kus need teenused olemas on ja pole põhjust hädaldada. Elu läheb hoopiski keeruliseks siis, kui valitsus on otsustanud kehtestada automaksu ja uue maksu hirmus on inimesed kõik oma autod maha müünud ja kogu küla peale on alles jäänud ainult üks auto. Katsu siis kõikidele külaelanikele meele järele olla ja neid igale poole sõidutada.

Tegelikult sellest küll lavastuses otseselt ei räägita, aga transpordiühendus on väga oluline. Näiteks on lavastuses probleem selles, et üks külaelanik ei saa arsti juurde minna kipsi maha võtma, sest bussi lihtsalt enam ei sõida. Mõne jaoks võib see tunduda imelik, et kuidas ta kipsi peale sai, aga nüüd järsku seda kipsi enam maha ei saa. Kuna ma töötan igapäevaselt meditsiinivaldkonnas, siis on see minu jaoks üsna kergesti mõistetav probleem. Kiirabi toob inimese EMO-sse, seal pannakse käsi kipsi, aga see pole enam ei kiirabi ega EMO probleem kuidas see inimene pärast tagasi koju saab või kuidas hilisemad järelkontrollid toimuvad. Jällegi, kellele tundub lavastust vaadates, et sellist probleemi ei saa olla, siis reaalsus on teistsugune ja eks neid valupunkte tuuakse lavastuses omajagu välja. Iseasi, kas publik need kõik lavastusest ka üles oskab noppida.

Minus on väga tugev maainimene peidus ja ideaalses maailmas elaksin ma iga kell maal. Ainult selle tingimusega, et auto peab mul olema, et ma ikkagi linna teatrisse saaksin sõita. Lutsu külaplatsile jõudes tundus mulle, et lavastuse keskmes olev küla oleks mulle täiesti ideaalne elupaik, sest seal on olemas nii rahvamaja, kauplus, raamatukogu kui ka kool. Olgem ausad, need on neli asutust, mida ma peamiselt linnas elades ka külastan (tegelikult tuleb haigla ka lisaks, aga seal käin ma raha teenimas, et seda rahvamajas ja kaupluses kulutamas käia) ja mul polegi õnnelikuks eluks rohkem midagi vaja. Olles ise samuti maalt pärit ja olles lähedalt näinud seda, kuidas kadusid poed, postkontor, vallavalitsus ja teatud määral ka arstipunkt, siis puudutas see teema mind eriti lähedalt ja ootasin huviga kuidas selle maaelu siis ära saab päästa. Äkki koliks ise ka maale ja hakkaks seda maaelu päästma.

Tundub et ega miski muu ei aita, kui appi tuleb kutsuda saarlaste vägilane Suur Tõll. Kuidas Suur Tõll aidata saab, seda ma siinkohal ära rääkima ei hakka, et teistel ka mingi põnevus säiliks teatrisse minnes. Etenduse käigus selgus aga, et ega seda Suurt Tõllu polegi nii lihtne endale appi saada, enne teda tulevad kõik ärkamisaja suurkujud appi. Kui kooli kirjandustundidest oleme harjunud kuulama kui palju Jannsen, Koidula, Jakobson, Kreutzwald ja Hurt meie rahva heaks ära tegid, siis paraku jäetakse meile koolis nende kohta paljugi rääkimata. Näiteks seda, et tegelikult ei kannatanud pooled neist teineteise varjugi ja kisklesid omavahel täpselt samuti nagu tänapäevased poliitikud Toompeal. Kes tähelepanelikult vaatab ja kuulab, leiab tänapäevaste poliitikutega veel teisigi sarnasusi, näiteks venemeelsus või suhtumine sellesse kus on naiste koht.

Eks paljuski on Aidi Vallik seda ärkamisaja suurkujude omavahelist läbisaamist vürtsitanud tänapäeva poliitikutele omaste seisukohtade ja tuntuks saanud väljaütlemistega, mis rõhutab veelgi enam kunagiste suurkujude sarnasust tänapäevaste poliitikutega. Näiteks öeldakse Koidula kohta korduvalt et ta on emotsionaalselt ülesköetud naisterahvas. Kuigi kaasaegsed inimesed oskavad seda väljendit ilmselt seostada perekond Helme väljaütlemistega, peegeldab see ka ärkamisaja suurkujude suhtumist naistesse, kelle koht polnud kindlasti mitte suures poliitikas ja Eesti päästmises. Nagu Aidi Vallik kavalehes kirjutab, siis pole mitte midagi uut siin päikese all ja tegelikult on huvitav vaadata, et kõik see on kunagi kord olnud ja sellest hoolimata on meil iseseisev Eesti riik olemas. Loodetavasti saab rahvas end ka praeguste poliitikute käest ära päästa, et siis kunagi jälle sama lõhkise küna ees seista.

Kuigi poliitika on poliitikute meelest tõsine töö, siis kõrvaltvaatajatele pakub kisklemise vaatamine palju nalja. Nii võiks ka Lutsu Teatri lavastus piirduda ainult ärkamisaja suurkujude mõõduvõtmisega ja ikka oleks publikul naljakas. Kuid lisaks neile tuleb Eestit päästma prohvet Maltsvet, või õigemine Maltsvet ongi see kes Eestit päästa püüdes kõik suurkujud välja kutsub. Prohvetiga käivad kaasas kaks inglit, kellest ühel on peaaegu iga olukorra kohta olemas kõnekäänd ja teisel laulusõnad. Juba eelmise suve lavastusest „Turg“ sai selgeks kui ilus lauluhääl Kätlin Vaheril on ja see kuidas ta täiesti üllatavates kohtades iga situatsiooniga haakuva laulujupi üles võtab, on lihtsalt humoorikas. Ma võin julgelt väita, et vähemalt pooltel kordadest ma naersin valitud laulusõnade peale. Kui juba muusikast ja lauludest juttu tuli, siis ei saa muidugi mööda vaadata ka ansambli Valem Vale rockivõtmes esitatud ärkamisaja lauludest. See on midagi sellist, mida ma kirjeldada ei oska, sest kui ma ütleksin et lavastuses lauldakse „Sind surmani“ rockivõtmes, siis ilmselt enamus inimesi arvavad et ma teen lihtsalt halba nalja. See kombinatsioon kõlab lihtsalt liiga ulmeliselt, et tõsi olla, aga ometigi on see sulatõsi. Kes tahab näha, mis sellest kooslusest välja tuli, peab ise sammud Lutsu külaplatsi poole seadma.

Lavastuse tõelised pärlid on muidugi Lutsu Teatri näitlejad, kes harrastajatena teevad silmad ette paljudele kutselistele näitlejatele. Kuna näitlejaid lööb kaasa üsna palju, siis kedagi eraldi välja tuua on raske. Lisaks tunduvad kõik näitlejad oma inimestena ja seega justkui peaks kõigi kohta midagi kirjutama, aga siis saaks postitusest lõputöö mõõtu kirjutis. Seega ma kirjutangi kõigi kohta korraga. Ma reaalselt ei kujuta ette Lutsu Teatrit ilma nende inimesteta, sest läbi aastate on samad inimesed kaasa löönud ja kui keegi vanadest olijatest puudu on, siis on justkui midagi valesti. Mulle tundub, et varasematel aastatel on näitlejad veidi rohkem saanud karaktereid kehastada, sel aastal on paljuski ajalooliste inimeste kehastamist ja sealhulgas parodeerimist, mis on üsnagi keeruline ülesanne, aga ometigi tulid kõik sellega hästi toime. Kui mul enda peas tekkis mitmeid küsimusi lavastuse osas, siis näitlejate osas polnud mul kordagi mõtet, et miks keegi ütleb või käitub just nii nagu ta seda tegi. Kõik olid omal kohal ja näitlejate puhast esitust oli nauditav vaadata. Ilmselt seetõttu etendus minu jaoks ka nii kiiresti möödus.

Mis seal salata, ma enda professionaalse kretinismi tõttu naersin kõige rohkem karkude ja kipsiga tegelaste üle. Aga tegelaste hulgas leidub ka töömehi, viisakalt riietuvaid ametnikke ja niisama külainimesi, seega võiks igaüks leida kedagi, kellega end samastada. Meil tekkisid kolleegist sõbrannaga igatahes etenduse vaatamise järgselt mõned oma sisenaljad, mida saab tööl kasutada, seega päris kasutu teatriskäik siiski ei olnud. Tegelikult sain naerda päris korralikult ja kohati olin isegi pahane, et miks etendus nii lühike oli, sest alles ta algas ja juba oli vaheaeg ja siis sai vaheaeg läbi ja hetke pärast oli ka teine vaatus juba läbi. Ma oleks natukene rohkem tahtnud läbi huumoriprisma näha seda kuidas see Eesti ikka lõpuks ära päästetakse, praegu tuli päästmine ootamatult kiiresti. Natukene oli selline tunne, et tegevust justkui ei olegi ja kõik tähtsad kujud teevad suuri sõnu ja järsku ongi Eesti imekombel päästetud. Meenutab tõesti Eesti poliitmaastikku.

Kokkuvõttes jäin etendusega rahule, sest naerda sai ja igav ka ei olnud, aga lõpuks oli ikkagi kuidagi tühi tunne sees, et midagi nagu jäi natukene sellest ideaalselt täiuslikust teatriõhtust puudu. Jõudsime koju sõites sõbrannaga järeldusele, et ilmselt oligi see meie enda ettekujutus, mis etendusest puudu jäi. Sest me mõlemad olime vaimusilmas endale ette kujutanud, et Eestit päästetakse veidi pikemalt ja teistmoodi. Siiski kõikidele Lutsu Teatri fännidele võin lohutuseks öelda, et vaatama tasub ikka minna, sest pauku saab ja sõidukeid näeb ka ning kõik vanad tuttavad on ägedaid tegelaskujusid kehastamas. Tõsiselt, näitlejad on Lutsu Teatri kroonijuveelid ja ma ei väsi imestamast kuidas ilma näitlejahariduseta inimesed suudavad nii kaasahaarava lavastuse luua. Boonusena ilus loodus ja looduslikud heliefektid. Ahjaa, kuigi sel aastal on piletitel konkreetsed kohad märgitud, siis tasub kohale minna ikkagi varem, et parkimiskohta oleks veidi kergem saada ning etenduseni jääva vaba aja saab kenasti Lutsu toidutänaval ära sisustada.

 

Autor: Aidi Vallik
Lavastaja: Ivo Eensalu
Kunstnik: Silver Vahtre
Kostüümi- ja grimmikunstnik: Hille Leiten
Laulusõnad: Lydia Koidula
Muusika autor: Meelis Hainsoo
Osades:
Janno Rüütle – prohvet Maltsvet
Kätlin Vaher – Matilde
Liili Tretjakov – Vilhelmiine
Kristin Kooskora – Lydia Koidula
Agu Trolla – Carl Robert Jakobson
Tambet Krasnov – Jakob Hurt
Jan-Mattias Kottise – Friedrich Reinhold Kreutzwald
Eduard Paulson – Johann Voldemar Jannsen
Emilie Jannsen – Egle Lihtsa
Manivald Paulson – Tõll
Piret Paulson – Piret
Külarahvas: Katrin Arulepp, Helje Põvvat, Uno Nagelmaa, Piret Paulson, Valdis Kurg, Kaido Arulepp, Egle Lihtsa, Kristo Kooskora, Demi Otsing, Aariel Alasepp
Tudengid: Dainis Männiste, Hardi Luts
Külalapsed: Taavet Lihtsa, Tuule Lihtsa, Helena Arulepp, Desiree Alev, Thor Tristen Alasepp
 
Rohkem infot lavastuse kohta leiab teatri koduleheküljeltkoduleheküljelt.
 
PS! Ja kes tunneb, et tahaks kogu melu uuesti nautida, siis juulis saab Lutsu Teatri eelmise suve lavastust „Turg“„Turg“ ka veel vaadata.

Loe edasi

Majakavahi tüdrukud

 13. juulil 2023 Ohtu mõisa Teatritallis

Foto: 1Teatri Facebooki leheküljelt

See oli 2015. aastal, kui ma sattusin Kagu-Eesti Maateatrite päevale ja seal paljude teiste maateatrite etenduste hulgas Kanepi Harrastusteatri lavastust „Majakavahi tüdrukud“ nägin. Praeguseks ma lavastuse sisu enam väga täpselt ei mäleta, aga ma mäletan, et see oli sellelt kahepäevaselt maateatrite festivalilt minu lemmiklavastus ja puudutas mind kõige sügavamalt, sest tekst kõnetas mind. Seega pole mingi ime, et kui ma sain teada, et 1Teater sel suvel seda sama lavastust Ohtu mõisas mängib, pidin ma seda nägema. Kui mulle juba harrastusnäitlejatega ja tunduvalt väiksemamahulise kujundusega lavastus nii suure emotsiooni tekitas, siis mida veel kutselised teatritegijad suudavad. Mul polnud peas seda mõtetki, et mulle 1Teatri lavastus ei meeldi, sest näitlejad on tegijad ja lavastaja samuti.

Nagu eelnevast lõigust näha, siis minu ootused olid väga kõrgeks aetud ja mingil hetkel hakkasin mõtlema, et äkki ma pettun lavastuses, kuna ma olen enda ootused nii kõrgele ajanud. Ja seda kõike ainult ühe aastate taguse mälestuse najal. Ajul on ju kombeks trikke teha ja asju valesti meelde jätta, äkki polnud tegemist üldse nii toreda lavastusega nagu ma mäletasin. Lisaks võivad harrastajad teha parema lavastuse kui kutselised ja ehk oli kaheksa aastat tagasi minu jaoks õige hetk seda lavastust vaadata. Seega on miljon tegurit, mis võivad mulle sel korral totaalse pettumuse tekitada ja seda hakkasin ma kartma viimasel minutil. Võin juba kohe ära öelda, et pettuma ma ei pidanud ja peaaegu kõik minu ootused said täidetud. Mõnes kohas olin isegi positiivselt üllatunud. Esiteks ei mäletanud ma enam kogu sisu ja seega oli huvitav vaadata, sest polnud seda momenti, et mälestused etenduse igavaks oleksid muutnud. Mäletasin ainult seda, et kolm õde saabuvad pärast vanemate surma majakasse ja hakkavad seal enda elusid lahkama. Seda, kui kaua vanemate surmast möödas oli ja mis sündmused õdede kohtumisega vallandusid, ma päris täpselt enam ei mäletanud. Kuigi lavastuse tutvustuses oli kirjas, et tegelema hakatakse päranduse jagamisega, mis sageli inimesed omavahel tülli ajab, polnud mul ka see meeles.

Ohtu mõisa tallisaalist oli saanud majaka sisemus kus võis leida vana mööblit ja ülemistele korrustele viivad trepid. Nagu majakates ikka kombeks, oli ruumi vähe ja mööbel kompaktselt koos. Ruumid olid ajastule kohaselt üsna hämarad ja ilma akendeta (eks majaka alumised korrused vist ongi kõik sellised, sest nii palju kui mina olen majakaid näinud, on need kõik alumistel korrustel ilma akendeta olnud). Mulle oleks meeldinud, kui valguskujunduses oleks ka majakatuld näidatud, eriti kui arvestada seda, et majakas etenduse lõpuks tööle pandi. Praegune lavakujundus minu jaoks erilist majaka ega mere õhustikku ei loonud, pigem tekkis minus illusioon vanast talumajast. Kui majaka atmosfääri on keerulisem tekitada, siis majakad on teadupärast ju mere ääres ja väike merekohin või kajakate kisa oleks õhustiku loomisele minu silmis väga hästi kaasa aidanud.

Nagu juba mainitud, siis lugu räägib kolmest õest, kes üle pikkade aastate oma koduks olnud majakasse naasevad, et pärandusega seotud asjad lõpuks selgeks arutada. Kuigi õed pole enam esimeses nooruses, kõige noorem neist on 58-aastane, leidub neis vanusest hoolimata noorusmälestustest kantud elurõõmu, mida publikule jagatakse. Kuigi üldiselt on lavastuse teemad pigem tõsisemat sorti saab just nendel mängulisematel hetkedel isegi naerda. Kõige eredamalt jäid meelde nn Teatri mängimised, kus õed kas laulavad või etendavad üksteise elus aset leidnud olulisi sündmusi sellistena nagu nemad neid näevad. Kavaleht lubab, et tegemist on draamakomöödiga, mis vihjab sellele, et saab nii naerda kui nutta (kuigi nutta ilmselt sain ainult mina) ja mõtlema panevaid teemasid jagub kõigile. Sellise liigituse alusel peaks lavastus sobima nii neile, kes armastavad rohkem komöödiaid kui ka neile, kellele ehk rohkem draama kui selline meelt mööda on.

Ühelt poolt annavad mõtlemisainet õdede omavahelised suhted ja saladused. Nagu kõikide õdede-vendade vahel, esineb ka majakavahi tüdrukute vahel rivaalitsemist ja mõningates asjades on tüdrukud eri meelt. Näiteks kes ikkagi oli ema lemmik ja kes isa lemmik. Kuidas on õdede suhteid muutnud nende erinevad valikud elus, kes on otsustanud Ameerikasse kolida ja seal edukaks saanud, kes aga on perekonna loonud juba abielus mehega jne. Ehk annavad need näited mõned vihjed, millest lavastus räägib, kuid päris detailselt ma kõiki konfliktikohtasid välja ei too, sest muidu pole nendel huvitav, kes veel lavastust vaatama planeerivad minna. Aga hoopis teise kihi loob lavastusele Anne Veesaare kehastatud Emma, kes vaatleb sipelgaid ning arutleb sipelgate elufilosoofia üle. Paljutki sellest sipelgavaatlusest saab üle kanda ka inimestele ja inimsuhetele. Kohati tundub, et Emma vihjabki mõningate sipelgaid puudutavate lausetega enda elule. Näiteks puudutas mind eriti valusalt mõte sellest, et mõned sipelgad on üksikumad, kuna nad ei sulandu seltskonda sest eristuvad teistest. Paratamatult tekitasin mina selle lausega enda peas paralleeli Emmaga, kes nii enda mõttemaailma kui ka välimuse poolest oma õdedest erines ja seetõttu oli tundnud end kogu elu veidi kõrvalejäetuna. Samas puudutas see mõte mind ka minu enda isikliku elu tõttu, kuna ma olen end sageli eemale tõugatuna tundnud. Ma usun, et kõikide nüansside tabamiseks, tuleks lavastust korduvalt vaadata, sest kõiki filosoofilisi mõtisklusi pole ühe korraga võimalik tabada. Kindel on aga see, et sipelgad pole ainult sipelgad ja nende nägemine on metafoor, mida igaüks saab enda soovide järgi tõlgendada. Eks igaüks, kes lavastust näinud, mõtleb ise, keda või mida sipelgad tema jaoks sümboliseerivad, kas see on elu laiemalt või teekond eneseleidmisesse või hoopis midagi muud. Mõtlemisainet peaks kõikidele jätkuma.

Kes selliste tõsisemate teemade üle mõtiskleda ei taha, siis täitsa niisama sobib lavastust ka vaadata, sest kolm näitlejannat teevad kõik väga head rollid. Kõige rohkem tahaksin kiita ja esile tõsta Merle Palmistet, kes kehastab kõige vanemat õde Augustat. Kui ma varasemalt olin arvanud, et Palmiste ei oska väga hästi laulda, siis kõik selle etenduse laulunumbrid vedas just Palmiste kõige tugevamalt välja ja see oli minu jaoks väga positiivne üllatus. Ja kui sinna lisada tantsuliigutused, mis tulevad justkui iseenesest, siis saab vägagi nauditavad tantsulis-muusikalised numbrid. Üleüldse tundus mulle, et Palmiste nautis seda, et talle oli antud kõige vanema õe roll, kes tahtis kõike kontrollida. Mingil määral aitas Augusta rolli kindlasti paremini enda omaks teha ka Augusta stiil ja mõjuvõim teiste õdede üle. Selline võimukus ja enda eraelu ainult enesele hoidmine ning glamuurse elu kuvand on midagi, mida paljud ilmselt Merle Palmistega seostavad ja seetõttu tundus Augusta roll justkui Palmistele loodud olevat.

Ka Anne Veesaar keskmise õe Emmana tegi hea rolli ja sekundeeris väga hästi laulu- ning tantsunumbrites Palmistele. Minu jaoks kõige nauditavamad hetked Veesaare mängus olid siiski need hetked, kus Emma pingsalt sipelgaid uuris. Jäägitut huvi ja ainiti sipelgatele keskendumist tegi Veesaar nii usutavalt nagu oleksid tõsimeeli mööda lava sipelgate rajad kulgenud. Kohati meenutas selline sipelgate uudistamine mulle väikse lapse uudishimu, kelle tähelepanu võivad lihtsad asjad tundideks köita. Ja see haavatavus, mis Emmas oli, kuna ta oli kogu elu teistest õdedest veidi erinenud, ka selle mängis Veesaar väga hästi välja. Kuigi Veesaar on kolmest näitlejast kõige vanem, oli minu meelest tema roll kõige lapsemeelsem ja lasi näitlejannal laval lustida ning kohati tundus, et tegemist on laval olevatest näitlejatest kõige nooremaga, sest kõikides liigutustes paistis Veesaarel energiat olevat rohkem kui teistel. Aga võib-olla tekitas selle illusiooni minu jaoks Veesaare pidevalt naerul olev suu. Igatahes minule tundus nagu oleks Veesaar kolmest näitlejannast kõige enam enda rolli ja lavastust nautinud.

Minu jaoks jäi kõige nõrgemaks noorimat õde, Idat kehastanud Triinu Meriste. Üks osa nõrgast rollist oli kindlasti põhjustatud jäigast ja vaoshoitud karakterist, keda Meriste kehastas, kuid kui Veesaar ja Palmiste laulude ajal kogu energia mängu panid, siis oli näha kuidas Meriste füüsiliselt laval piinles (vähemalt mulle tundus nii). Ma saan aru, et kõik näitlejad ei oska laulda, kuid sellisel juhul peaks näitleja oskama enda vähest lauluoskust varjata (nt mängides samal ajal kõike muud üle) ja publik ei peaks tajuma seda, et see tegevus on näitleja jaoks ebameeldiv. Ilmselt kannan ma praegu siiski Ida negatiivsed omadused näitlejale üle, sest oli just Ida see, kes majakavahi tüdrukute senist dünaamikat lõhkuda tahtis oma tõe taga ajamisega. Ehk oligi just Ida kindlameelsus see, mis teda minu jaoks vähem sümpaatseks tegi ja seetõttu tundus mulle lihtsalt, et Meriste on teisest kahest näitlejast veidi nõrgema soorituse teinud. Tegelikult oli kolme näitlejanna dünaamika kokku pannes suurepärane ja nii nagu kolm õde olid erinevate iseloomudega ning tasakaalustasid teineteist, nii tasakaalustasid ka Palmiste, Veesaar ja Meriste teineteist ning tulemuseks on kindlasti minu selle suve üks nauditavamaid teatrielamusi. Ütlen ausalt, et kui võimalust oleks, läheksin kindlasti veel vaatama.

Kuna mulle meeldivad psühholoogilised lavastused ja perekonnadraamad, siis siin lavastuses oli kõik minu jaoks paigas. Oli nii perekondlikku draamat, kui ka nalja ja naeru, mis aitasid veidi raskematest teemadest paremini üle saada. Kuna tegemist on siiski suvelavastusega, siis üdini rasketest teemadest läbi imbunud lavastustest tahaks ikka veidi puhata. Rõõmsamat nooti aitas hoida lavastuse muusikaline kujundus, mis vähemalt minul jala tatsuma pani. Ja otse loomulikult väga hea näitlejate ansambel, kes kõik olid täiesti erinevad, kuid kõik koos panid loo elama ja tekitasid selle emotsiooni, mida ma konkreetselt sellest lavastusest oodanud olin. Natukene jäi seda majaka ja mere emotsiooni väheks, oleks kasvõi mõnda kajakat kuulda tahtnud, kuid sel korral annan andeks. Läksin ju peamiselt loo enese pärast teatrisse, kuna tegemist oli selle teksti esimese lavale toomisega kutselises Eesti teatris. Ja ma ei pidanud pettuma. Ainus pettumus oli see, et etendus sai liiga kiiresti läbi. Kui hea asi saab alati ruttu otsa, siis sel korral sai etendus veel erakordselt kiiresti läbi. Kui kavalehel oli kirjas, et etendus kestab koos vaheajaga kokku 2.5 tundi, siis reaalsus oli see, et umbes 2 tundi hiljem oli etendus läbi ja sinna kahe tunni sisse jäi ka vaheaeg. 

Kõikidele, kes hindavad perekonnadraamat, siis neile julgen soovitada. Ma usun, et ka nendele võiks see lavastus meeldida, kellele omal ajal „Grace ja Glorie“ meeldis. Minu hinnangul on need kaks lavastust oma olemuselt veidi sarnased, kuna seal arutavad naised enda perekonnasaladusi ja tegevus toimub vanas majas ning lavakujunduses näidatakse väga tõetruult seda maja, milles tegevus toimub. Lisaks veel tugevaid rolle tegevad naisnäitlejad. Kui keegi juhtub eriline Merle Palmiste, Anne Veesaare või Triinu Meriste austaja olema, siis teile kindlasti lavastus meeldib. Sel aastal on veel mõned etendused jäänud, seega kellel huvi on, siis 1Teatri koduleheküljelt peaks mõned viimased piletid olema veel võimalik enesele soetada.

Autor: Tove Appelgren
Tõlkija: Maarja Aaloe
Lavastaja: Ivo Eensalu
Kunstnikud: Karmo Mende, Anne-Mai Heimola
Valguskujundaja: Rene Topolev
Muusikaline kujundaja: Tarvo Krall
Osades:
Anne Veesaar – Emma
Triinu Meriste – Ida
Merle Palmiste – Augusta
 
Esietendus 3. juulil 2023 Ohtu mõisa Teatritallis
 
Rohkem infot lavastuse kohta 1Teatri koduleheküljelt.

Loe edasi

Turg

 9. juunil 2023 Lutsu külaplatsil Põlvamaal

Foto: Anett Hallap

Tegelikult on nii, et ma olen Lutsu Teatri suur fänn ja tahaks kogu maailmale kuulutada, kui ägedad inimesed seal on. Seepärast ma enda lõputöö ka neist kirjutasin ja lõputöö tegemise käigus sain ma veel rohkem aru, kui toredad inimesed selle teatriga seotud on. Nagu te aru saate, siis ma pole selle teatri suhtes enam väga erapooletu. Igatahes mõtlesin teha lühikese postituse, sest ma olen viimastel kuudel mitmekümnete lehekülgede kaupa teksti kirjutanud ja kustutanud ja jälle kirjutanud ja kustutanud, seega tahaks teha lühidalt, aga see ei õnnestunud. Olge valmis järjekordseks pikaks postituseks.

Kindel on see, et minu suvelavastuste hooaeg algab peaaegu alati Lutsus, võib isegi öelda, et see on juba nagu omamoodi traditsioon. Ja alati saab see hooaeg väärika avapaugu (sõna otseses mõttes). Nii ka sel aastal. Peab tõdema, et sel aastal olid mu ootused-lootused päris kõrged, sest lõputöö jaoks tehtud intervjuude käigus olin sellesuvisest vabaõhulavastusest “Turg” päris palju huvitavaid lugusid kuulnud ja need tekitasid tahtmise kiiremas korras lavastust näha.

Nagu ilmselt kõik lavastuse pealkirjast aru saavad, siis tegevuspaigaks on turg. Turg on selline sõna, mis kellelegi ilmselt tutvustamist ei vaja, küll aga võib turg erinevate inimeste jaoks veidi erinevaid seoseid tekitada. Vanemad maapiirkonna inimesed teavad, et turg on see, mis asus Petseris ja kus sai vanasti lisaraha teenimiseks käidud kartuleid, kapsaid ja kurke müümas. Ka tänapäeval saab talupidaja turul enda kaupa müümas käia, aga selle eest enam nii head raha ei saa, kui omal ajal Petseris. Linnainimesed seevastu teavad, et turg on see koht, kust saab värsket omakandi toidukraami osta. Ja siis on olemas veel üks turg, mis ilmselt tuttav ainult vähestele, see on börsiturg. Edasine postituse lugemine ilmselt annab väikese vihje, millisest turust Lutsu Teatri uus lavastus räägib, aga kõige parema ülevaate saab ikka ise kohale minnes.

Olavi Ruitlase kirjutatud võrukeelne lavastus räägib Lutsu Teatrile omases humoorikas võtmes sellest, kuidas elu maal on justkui välja suremise äärel ja seda elu tulevad päästma heade mõtetega linnainimesed. Praegusel ajal pole olemas ilmselt ühtegi inimest, kes poleks seoses elektrihindadega mitte midagi kuulnud börsipaketist. Aga kui linnast tulnud valla uus turundusjuht ütleb kohalikele, et börsil on võimalik lisaks elektrile kaubelda kõigega, mida inimene välja suudab mõelda, alates koerajulgast kuni vanarauani, siis muutub elu maal tundmatuseni. Ühelt poolt pole inimesed olnud mitte kunagi varem nii rikkad kui praegu, kuid samas pole süüa ega wc-paberit ikka mitte millegi eest osta.  Maailmaturu hinnad, virtuaalne raha ja kallinev elu pole muidugi ainus valupunkt, millele lavastus tähelepanu üritab juhtida. Kes kohalikust murdest aru saab ja teksti süveneb, leiab teisigi aktuaalseid probleeme ja teemasid. Näiteks puudutatakse samasooliste abielu, näidatakse, mis juhtub siis kui inimesed lubada mõtlematult ükskõik mida, et kindlustada ainult enda heaolu ja muuhulgas saab näha, kuidas on võimalik, et üks ettejuhtuv inimene on samaaegselt sobilik nii kauni kodu, aasta ema kui aasta isa kandidaadiks.

Teemasid on tegelikult veelgi rohkem ja kindlasti leiab igaüks, kes vähegi kaasa mõtleb, mõne teema, mis teda kõnetab. Ma ei hakka kõiki päevakajalisi asju välja tooma, sest muidu pole teistel huvitav teatrisse minna ja ausalt öeldes pole ma kindel, et ma ise suurt osa tekstist tähele panin ja kõiki päevakajalisi teemasid tuvastada jõudsin. Ühelt poolt häirisid minu tähelepanu läbisegi elevus ja kergendus, et lõputöö sai kaitstud (sisuliselt läksin kaitsmiselt otse teatrisse). Teisalt häirisid mind minu kõrval istuvad inimesed, kes väga valjuhäälselt kõike laval toimuvat niiviisi kommenteerisid, et lõpuks ei kuulnud nad enam ise ka, mida laval räägiti. See omakorda sundis neid veel rohkem rääkima, sest teineteise käest oli vaja küsida, mida keegi laval ütles ja seda siis kommenteerida. Iseenesest on see väga tore, et etendus arutelu tekitab, aga arutelu võiks toimuda ikkagi vaheajal või pärast etenduse lõppu.

Kui alguses tundus mulle, et selle suve lavastus tuleb tavapärasest veidi väiksemamahulisem, siis tõesti peab tõdema, et liikuvaid masinaid oli vähem (ainult kolm erinevat sõidukit) ja pauku tehti vähem. Inimesi tundus justkui ka vähem laval olevat, aga kui kõik lavalt läbi käinud inimesed kokku lugeda, siis tegelikult neid nii vähe ei olnudki. Sel korral siiski oli see erinevus, et ühtegi elukutselist näitlejat ei olnud kaasa tegemas. Muidu oli lavastuses olemas kõik see, mis mulle Lutsu Teatri juures meeldib  - elav muusika, suurepärased näitlejatööd ja tunne, et sa saad kõik enda ümber ära unustada. Ma seda unustamise asja võtsin eriti tõsiselt (kes teab, see teab), aga eks see suurest teatrisse mineku elevusest tingitud oli. Erinevustest veel rääkides, tuleb välja tuua ka tavapärasest veidi erinevam mängupaik. Mängupaik on ikka samal territooriumil, aga mitte päris taluhoovis. Kes tahab täpsemalt näha, siis peab teatrisse minema. Ütlen ainult nii palju, et mängupaiga läheduses kõlav konnade krooksumine ja sookurgede kluugutamine andis etendusele just täpselt selle viimase lihvi ja tekitas tunde, et ma olen seal samas laugaste vahel.

Nagu ma mainisin, siis näitlejatööd olid väga head. Kui nüüd on tõesti veel keegi, kes arvab, et ta sel aastal jätab Lutsu Teatri külastamata, sest seal pole ühtegi elukutselist näitlejat, siis ma võin lubada, et kõik näitlejad teevad vähemalt sama head rollid, kui mitte paremad, kui elukutselised näitlejad. Kohe näha, et inimesed on hingega asja juures ja võtavad teatri tegemist tõsiselt. Igaüks oli suutnud koos lavastaja abiga nii huvitavad karakterid luua, et kõiki oli nauditav vaadata ja mul ei tekkinud kordagi küsimust, et miks see tegelane nüüd praegu siin on ja teeb seda, mida ta teeb. Kui nüüd mõned minu jaoks eredamad tegelased välja tuua, siis kindlasti tasub välja tuua Agu Trolla kehastatud ülienergiline vallavanem Peeter, kes vist ei püsi pudeliski paigal, sest ühiskonna poolt pandud norm – 10000 sammu tuleb täis saada. Endast ei lase mööda vaadata ka Helje Põvvati kehastatud turumutt Meeta, kes õigele turumüüjale omaselt kutsub valjul häälele enda kaupa ostma. Omamoodi äratundmist pakkus ka autolammutuse omanik Steven (Eduard Paulson), kes nii oma riietuse (valge maika ja tumedad püksid) kui olekuga meenutas mulle Võsareporterist tuttavaid ärikaksikuid Tiitu ja Teetu, kuid eks selliseid tüüpe leidub igal pool mujal ka. Muidugi ei saa ära unustada valla uut turundusjuhti Brigittet (Liili Saar), kes kogu seda mängu juhib ja kelle õel naer (eriti kui see kõlaritest kajana tuli) oli mu lemmik.

Tegelikult oli huvitavaid tegelasi veel ja kindlasti leiab selliseid stereotüüpseid inimesi iga inimese tutvusringkonnast või töökollektiivist. Kuna see postitus tuleb niigi pikk, siis ma ei jõua kahjuks tegelasi pikalt analüüsida ja toon ainult mõned iseloomulikud märksõnad välja. Näiteks võib turult leida hipiliku lillekaupmehe Peedu (Manivald Paulson), mustlase välimusega turumuti Sirje (Egle Lihtsa), veidi tõreda olekuga mahepõllumehe Jüri (Kaido Arulepp) ja vaiksevõitu ravimtaime müüja Tiina (Kristin Kooskora). Turule satuvad vahel ka kohalik poepidaja Väino (Uno Nagelmaa), tema tütar Kati (Aveli Asber) ja peenutseva olekuga Roberto (Kristo Kooskora), kes on Brigitte kaaslane. Ilusaid muusikalisi hetki pakuvad õrnahingeline muusikukarjäärist unistav Madli (Kätlin Vaher) ja Madlisse meeletult armunud Marko (Jan Mattias Kottise). Kätlin Vaheri ja Jan Mattias Kottise lauluhääled olid eriti helisevad ja lõpulaul kummitas veel pikalt kodupoole sõites. Kogu selle seltskonna sekka satuvad päris mitmel korral ka Läti ärikad (Valdis Kurg ja Aariel Alasepp), Jamaika päritolu taksojuht (Aariel Alasepp) ning vallavanema südametunnistust piinav külamees Ennu (Ennu Tobreluts) koos külapoisiga (Manivald Jakobson). Mulle tundub, et nüüd olen ma juba poole põnevusest välja rääkinud, sest osade tegelaste ilmumine pakub humoorikat üllatusmomenti. Aga kuna ma täpsemalt ühestki situatsioonist ei räägi, siis midagi jääb teile ikka üllatuseks ka. Ahjaa, peaaegu oleksin ära unustanud, et korra satub turule ka koer nimega härra Bulgakov (kääbus šnautser Justluck Jetstream ehk Jackson), kes koos oma saatjatega tegi minu meelest väga peene vihje Bulgakovi raamatule „Meister ja Margarita“. Kes tahab jällegi teada, millise peene vihjega tegemist on, peab sammud Lutsu küla poole sättima.

Ühesõnaga, nüüd mulle tundub, et ma olen juba liiga palju kirjutanud. Pika jutu mõte on see, et Lutsu Teater on sama hea nagu ikka, kui mitte veelgi parem, sest päris paljusid näitlejaid näeb veidi teistsugustes rollides, kui regulaarsed käijad ehk on harjunud nägema. Loodetavasti lähevad lähipäevadel ilmad ka soojemaks ja ei pea õhtul talvejopet selga panema, sest esietendusel oli ikka väga külm. Kohati oli tuul nii külm, et ma ootasin esimese vaatuse lõpus juba pikisilmi vaheaega, et saaks paksemaid riideid selga panema minna. Ilmselt mõjutas see ka veidi minu keskendumist. Siiski sellest hoolimata sain ma naerda (ja kes blogi rohkem on lugenud, teavad et ma päris iga asja peale naerma ei hakka), sain nähtu ja kuuldu üle mõtiskleda ning isegi silma sain märjaks. Mis naljadesse puutub, siis kindlasti on mõned naljad sellised, mis tekivad inimestel seoses erinevate nimede, tegelaste või kohaliku eluoluga. Vähemalt minul tekkis päris mitmeid seoseid, aga ma ei hakka neid siin avalikult kirja panema. Kes tahab, võib minuga eraviisiliselt sellel teemal rääkida. Aga päris häid paroole saab ka lavastusest. Me näiteks rääkisime täna sõbrannaga eile kuuldud kitseprindist. Kes tahab teada saada, mis asi on kitseprint, siis tasub teatrisse minna. Samuti oli täna teemaks kurgi hapendamise komplekt. Ja peale etenduse lõppu suundusime Olerexi, jällegi, kes lavastuse ära vaatab, saab aru kuidas Olerex asjasse puutub. Ühesõnaga selliseid igapäevaseid häid ütlemisi ja äratundmisi leidub palju. Iseenesest võib see muidugi olla ka sellest tingitud, et ma olen ka hingelt ikkagi maainimene ja haakun selle eluoluga veidi paremini. Kindlasti leiavad ka üdini linnainimesed midagi endale meelepärast.

Üldiselt tundsin ma end peale etendust parema inimesena, sest lavastus tekitas sellise tunde nagu ma oleksin puhastustulest läbi käinud. Toimugu maailmas mis tahes, siis headus võidab alati ja seda headust on rohkem vaja! See on see osa Lutsu Teatrist, mida pole võimalik sõnadega kirjeldada, vaid seda peab ise kogema. Minge Lutsu Teatrisse!

Autor: Olavi Ruitlane
Lavastaja: Ivo Eensalu
Kunstnik: Silver Vahtre
Kostüümikunstnik: Hille Leiten
Laululooja ja muusikaline kujundaja: Kätlin Vaher
Liikumisseaded: Aveli Asber
Mängisid:
Liili Saar – Brigitte, valla uus turundusjuht
Kristo Kooskora – Roberto, Brigitte kaaslane
Agu Trolla – Peeter, vallavanem
Kaido Arulepp – Jüri, mahepõllumees
Kätlin Vaher – Madli, Jüri tütar
Uno Nagelmaa – Poodi-Väino, poepidaja
Aveli Asber – Kati, Väino tütar
Kristin Kooskora – Tiina, veebitalu perenaine Tallinnast
Manivald Paulson – Peedu, lilletalu peremees
Egle Lihtsa – Sirje, turumutt
Helje Põvvat – Meeta, turumutt
Eduard Paulson – ülemus Steven, autolammutuse omanik
Jan Mattias Kottise – Marko, Steveni abiline
Valdis Kurg – Läti ärikas
Aariel Alasepp – Läti ärikas; taksojuht
Ennu Tobreluts – külamees
Manivald Jakobson – külapoiss
Justluck Jetstream ehk Jackson – härra Bulgakov, koer

Esietendus 9. juunil 2023 Lutsu külaplatsil.

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Lutsu Teatri kodulehelt.

Loe edasi