13. juulil 2023 Ohtu mõisa Teatritallis
See oli 2015. aastal, kui ma sattusin Kagu-Eesti
Maateatrite päevale ja seal paljude teiste maateatrite etenduste hulgas Kanepi
Harrastusteatri lavastust „Majakavahi tüdrukud“ nägin. Praeguseks ma lavastuse
sisu enam väga täpselt ei mäleta, aga ma mäletan, et see oli sellelt
kahepäevaselt maateatrite festivalilt minu lemmiklavastus ja puudutas mind
kõige sügavamalt, sest tekst kõnetas mind. Seega pole mingi ime, et kui ma sain
teada, et 1Teater sel suvel seda sama lavastust Ohtu mõisas mängib, pidin ma seda
nägema. Kui mulle juba harrastusnäitlejatega ja tunduvalt väiksemamahulise
kujundusega lavastus nii suure emotsiooni tekitas, siis mida veel kutselised
teatritegijad suudavad. Mul polnud peas seda mõtetki, et mulle 1Teatri lavastus
ei meeldi, sest näitlejad on tegijad ja lavastaja samuti.
Nagu eelnevast lõigust näha, siis minu ootused
olid väga kõrgeks aetud ja mingil hetkel hakkasin mõtlema, et äkki ma pettun
lavastuses, kuna ma olen enda ootused nii kõrgele ajanud. Ja seda kõike ainult
ühe aastate taguse mälestuse najal. Ajul on ju kombeks trikke teha ja asju
valesti meelde jätta, äkki polnud tegemist üldse nii toreda lavastusega nagu ma
mäletasin. Lisaks võivad harrastajad teha parema lavastuse kui kutselised ja
ehk oli kaheksa aastat tagasi minu jaoks õige hetk seda lavastust vaadata.
Seega on miljon tegurit, mis võivad mulle sel korral totaalse pettumuse
tekitada ja seda hakkasin ma kartma viimasel minutil. Võin juba kohe ära öelda,
et pettuma ma ei pidanud ja peaaegu kõik minu ootused said täidetud. Mõnes
kohas olin isegi positiivselt üllatunud. Esiteks ei mäletanud ma enam kogu sisu
ja seega oli huvitav vaadata, sest polnud seda momenti, et mälestused etenduse
igavaks oleksid muutnud. Mäletasin ainult seda, et kolm õde saabuvad pärast
vanemate surma majakasse ja hakkavad seal enda elusid lahkama. Seda, kui kaua
vanemate surmast möödas oli ja mis sündmused õdede kohtumisega vallandusid, ma
päris täpselt enam ei mäletanud. Kuigi lavastuse tutvustuses oli kirjas, et
tegelema hakatakse päranduse jagamisega, mis sageli inimesed omavahel tülli
ajab, polnud mul ka see meeles.
Ohtu mõisa tallisaalist oli saanud majaka sisemus
kus võis leida vana mööblit ja ülemistele korrustele viivad trepid. Nagu
majakates ikka kombeks, oli ruumi vähe ja mööbel kompaktselt koos. Ruumid olid
ajastule kohaselt üsna hämarad ja ilma akendeta (eks majaka alumised korrused
vist ongi kõik sellised, sest nii palju kui mina olen majakaid näinud, on need
kõik alumistel korrustel ilma akendeta olnud). Mulle oleks meeldinud, kui
valguskujunduses oleks ka majakatuld näidatud, eriti kui arvestada seda, et
majakas etenduse lõpuks tööle pandi. Praegune lavakujundus minu jaoks erilist
majaka ega mere õhustikku ei loonud, pigem tekkis minus illusioon vanast
talumajast. Kui majaka atmosfääri on keerulisem tekitada, siis majakad on
teadupärast ju mere ääres ja väike merekohin või kajakate kisa oleks õhustiku
loomisele minu silmis väga hästi kaasa aidanud.
Nagu juba mainitud, siis lugu räägib kolmest
õest, kes üle pikkade aastate oma koduks olnud majakasse naasevad, et
pärandusega seotud asjad lõpuks selgeks arutada. Kuigi õed pole enam esimeses
nooruses, kõige noorem neist on 58-aastane, leidub neis vanusest hoolimata
noorusmälestustest kantud elurõõmu, mida publikule jagatakse. Kuigi üldiselt on
lavastuse teemad pigem tõsisemat sorti saab just nendel mängulisematel hetkedel
isegi naerda. Kõige eredamalt jäid meelde nn Teatri mängimised, kus õed kas
laulavad või etendavad üksteise elus aset leidnud olulisi sündmusi sellistena
nagu nemad neid näevad. Kavaleht lubab, et tegemist on draamakomöödiga, mis
vihjab sellele, et saab nii naerda kui nutta (kuigi nutta ilmselt sain ainult
mina) ja mõtlema panevaid teemasid jagub kõigile. Sellise liigituse alusel
peaks lavastus sobima nii neile, kes armastavad rohkem komöödiaid kui ka neile,
kellele ehk rohkem draama kui selline meelt mööda on.
Ühelt poolt annavad mõtlemisainet õdede
omavahelised suhted ja saladused. Nagu kõikide õdede-vendade vahel, esineb ka
majakavahi tüdrukute vahel rivaalitsemist ja mõningates asjades on tüdrukud eri
meelt. Näiteks kes ikkagi oli ema lemmik ja kes isa lemmik. Kuidas on õdede
suhteid muutnud nende erinevad valikud elus, kes on otsustanud Ameerikasse
kolida ja seal edukaks saanud, kes aga on perekonna loonud juba abielus mehega
jne. Ehk annavad need näited mõned vihjed, millest lavastus räägib, kuid päris
detailselt ma kõiki konfliktikohtasid välja ei too, sest muidu pole nendel
huvitav, kes veel lavastust vaatama planeerivad minna. Aga hoopis teise kihi
loob lavastusele Anne Veesaare kehastatud Emma, kes vaatleb sipelgaid ning
arutleb sipelgate elufilosoofia üle. Paljutki sellest sipelgavaatlusest saab
üle kanda ka inimestele ja inimsuhetele. Kohati tundub, et Emma vihjabki
mõningate sipelgaid puudutavate lausetega enda elule. Näiteks puudutas mind
eriti valusalt mõte sellest, et mõned sipelgad on üksikumad, kuna nad ei
sulandu seltskonda sest eristuvad teistest. Paratamatult tekitasin mina selle
lausega enda peas paralleeli Emmaga, kes nii enda mõttemaailma kui ka välimuse
poolest oma õdedest erines ja seetõttu oli tundnud end kogu elu veidi
kõrvalejäetuna. Samas puudutas see mõte mind ka minu enda isikliku elu tõttu,
kuna ma olen end sageli eemale tõugatuna tundnud. Ma usun, et kõikide nüansside
tabamiseks, tuleks lavastust korduvalt vaadata, sest kõiki filosoofilisi
mõtisklusi pole ühe korraga võimalik tabada. Kindel on aga see, et sipelgad
pole ainult sipelgad ja nende nägemine on metafoor, mida igaüks saab enda
soovide järgi tõlgendada. Eks igaüks, kes lavastust näinud, mõtleb ise, keda
või mida sipelgad tema jaoks sümboliseerivad, kas see on elu laiemalt või
teekond eneseleidmisesse või hoopis midagi muud. Mõtlemisainet peaks kõikidele
jätkuma.
Kes selliste tõsisemate teemade üle mõtiskleda ei
taha, siis täitsa niisama sobib lavastust ka vaadata, sest kolm näitlejannat
teevad kõik väga head rollid. Kõige rohkem tahaksin kiita ja esile tõsta Merle
Palmistet, kes kehastab kõige vanemat õde Augustat. Kui ma varasemalt olin
arvanud, et Palmiste ei oska väga hästi laulda, siis kõik selle etenduse
laulunumbrid vedas just Palmiste kõige tugevamalt välja ja see oli minu jaoks
väga positiivne üllatus. Ja kui sinna lisada tantsuliigutused, mis tulevad
justkui iseenesest, siis saab vägagi nauditavad tantsulis-muusikalised numbrid.
Üleüldse tundus mulle, et Palmiste nautis seda, et talle oli antud kõige vanema
õe roll, kes tahtis kõike kontrollida. Mingil määral aitas Augusta rolli
kindlasti paremini enda omaks teha ka Augusta stiil ja mõjuvõim teiste õdede
üle. Selline võimukus ja enda eraelu ainult enesele hoidmine ning glamuurse elu
kuvand on midagi, mida paljud ilmselt Merle Palmistega seostavad ja seetõttu
tundus Augusta roll justkui Palmistele loodud olevat.
Ka Anne Veesaar keskmise õe Emmana tegi hea rolli
ja sekundeeris väga hästi laulu- ning tantsunumbrites Palmistele. Minu jaoks
kõige nauditavamad hetked Veesaare mängus olid siiski need hetked, kus Emma
pingsalt sipelgaid uuris. Jäägitut huvi ja ainiti sipelgatele keskendumist tegi
Veesaar nii usutavalt nagu oleksid tõsimeeli mööda lava sipelgate rajad
kulgenud. Kohati meenutas selline sipelgate uudistamine mulle väikse lapse
uudishimu, kelle tähelepanu võivad lihtsad asjad tundideks köita. Ja see
haavatavus, mis Emmas oli, kuna ta oli kogu elu teistest õdedest veidi
erinenud, ka selle mängis Veesaar väga hästi välja. Kuigi Veesaar on kolmest
näitlejast kõige vanem, oli minu meelest tema roll kõige lapsemeelsem ja lasi
näitlejannal laval lustida ning kohati tundus, et tegemist on laval olevatest
näitlejatest kõige nooremaga, sest kõikides liigutustes paistis Veesaarel
energiat olevat rohkem kui teistel. Aga võib-olla tekitas selle illusiooni minu
jaoks Veesaare pidevalt naerul olev suu. Igatahes minule tundus nagu oleks
Veesaar kolmest näitlejannast kõige enam enda rolli ja lavastust nautinud.
Minu jaoks jäi kõige nõrgemaks noorimat õde, Idat
kehastanud Triinu Meriste. Üks osa nõrgast rollist oli kindlasti põhjustatud
jäigast ja vaoshoitud karakterist, keda Meriste kehastas, kuid kui Veesaar ja
Palmiste laulude ajal kogu energia mängu panid, siis oli näha kuidas Meriste
füüsiliselt laval piinles (vähemalt mulle tundus nii). Ma saan aru, et kõik
näitlejad ei oska laulda, kuid sellisel juhul peaks näitleja oskama enda vähest
lauluoskust varjata (nt mängides samal ajal kõike muud üle) ja publik ei peaks
tajuma seda, et see tegevus on näitleja jaoks ebameeldiv. Ilmselt kannan ma
praegu siiski Ida negatiivsed omadused näitlejale üle, sest oli just Ida see,
kes majakavahi tüdrukute senist dünaamikat lõhkuda tahtis oma tõe taga
ajamisega. Ehk oligi just Ida kindlameelsus see, mis teda minu jaoks vähem
sümpaatseks tegi ja seetõttu tundus mulle lihtsalt, et Meriste on teisest
kahest näitlejast veidi nõrgema soorituse teinud. Tegelikult oli kolme
näitlejanna dünaamika kokku pannes suurepärane ja nii nagu kolm õde olid
erinevate iseloomudega ning tasakaalustasid teineteist, nii tasakaalustasid ka
Palmiste, Veesaar ja Meriste teineteist ning tulemuseks on kindlasti minu selle
suve üks nauditavamaid teatrielamusi. Ütlen ausalt, et kui võimalust oleks,
läheksin kindlasti veel vaatama.
Kuna mulle meeldivad psühholoogilised lavastused
ja perekonnadraamad, siis siin lavastuses oli kõik minu jaoks paigas. Oli nii
perekondlikku draamat, kui ka nalja ja naeru, mis aitasid veidi raskematest
teemadest paremini üle saada. Kuna tegemist on siiski suvelavastusega, siis
üdini rasketest teemadest läbi imbunud lavastustest tahaks ikka veidi puhata.
Rõõmsamat nooti aitas hoida lavastuse muusikaline kujundus, mis vähemalt minul
jala tatsuma pani. Ja otse loomulikult väga hea näitlejate ansambel, kes kõik
olid täiesti erinevad, kuid kõik koos panid loo elama ja tekitasid selle
emotsiooni, mida ma konkreetselt sellest lavastusest oodanud olin. Natukene jäi
seda majaka ja mere emotsiooni väheks, oleks kasvõi mõnda kajakat kuulda tahtnud,
kuid sel korral annan andeks. Läksin ju peamiselt loo enese pärast teatrisse,
kuna tegemist oli selle teksti esimese lavale toomisega kutselises Eesti
teatris. Ja ma ei pidanud pettuma. Ainus pettumus oli see, et etendus sai liiga
kiiresti läbi. Kui hea asi saab alati ruttu otsa, siis sel korral sai etendus
veel erakordselt kiiresti läbi. Kui kavalehel oli kirjas, et etendus kestab
koos vaheajaga kokku 2.5 tundi, siis reaalsus oli see, et umbes 2 tundi hiljem
oli etendus läbi ja sinna kahe tunni sisse jäi ka vaheaeg.
Kõikidele, kes hindavad perekonnadraamat, siis
neile julgen soovitada. Ma usun, et ka nendele võiks see lavastus meeldida,
kellele omal ajal „Grace ja Glorie“ meeldis. Minu hinnangul on need kaks
lavastust oma olemuselt veidi sarnased, kuna seal arutavad naised enda
perekonnasaladusi ja tegevus toimub vanas majas ning lavakujunduses näidatakse
väga tõetruult seda maja, milles tegevus toimub. Lisaks veel tugevaid rolle
tegevad naisnäitlejad. Kui keegi juhtub eriline Merle Palmiste, Anne Veesaare
või Triinu Meriste austaja olema, siis teile kindlasti lavastus meeldib. Sel
aastal on veel mõned etendused jäänud, seega kellel huvi on, siis 1Teatri
koduleheküljelt peaks mõned viimased piletid olema veel võimalik enesele
soetada.
Autor: Tove Appelgren
Tõlkija: Maarja Aaloe
Lavastaja: Ivo Eensalu
Kunstnikud: Karmo Mende, Anne-Mai Heimola
Valguskujundaja: Rene Topolev
Muusikaline kujundaja: Tarvo Krall
Osades:
Anne Veesaar – Emma
Triinu Meriste – Ida
Merle Palmiste – Augusta
Esietendus 3. juulil 2023 Ohtu mõisa Teatritallis
Rohkem infot lavastuse kohta 1Teatri koduleheküljelt.
0 kommentaari:
Postita kommentaar