Ja ei jäänud teda ka

 18. juulil 2023 Viinistu Katlamaja-Teatrisaalis

Foto: Heikki Leis

Ma olen suur krimilugude austaja juba lapsest peale olnud. Kõik krimiseriaalid ja raamatud on mulle alati meeldinud. Seetõttu on häbiväärne, et ma Kellerteatriga nii vähe kokku olen puutunud. Otse loomulikult pidin ma Kellerteatri suvelavastust vaatama minema, kuna see põhineb Agatha Christie kuulsal raamatul „Ja ei jäänud teda ka“. Kuidas ma siis krimikirjanduse kõige tuntuma autori ühte tippteost vaatama ei lähe. Kusjuures selle näidendi versiooni, mida Kellerteater praegu lavale toob, on Christie ise kirjutanud ja seda pole varem Eestis lavale toodud. Ühtlasi on tegemist Kellerteatri ajaloo suurima näitetrupiga (kaasa teeb 11 näitlejat). Seega tasus vaatama minna. Minu puhul oli muidugi lisaboonuseks see, et lavastust mängitakse Viinistul ja Viinistu asub mere ääres, minusugusele mere austajale igati tore mängupaik.

Pean häbiga tunnistama, et kuigi ma olen kuulnud laulu „Kümme väikest neegrit“ (seda viimast sõna ei tohi tänapäeval enam kasutada, aga mis teha kui laul sellise pealkirjaga on), pole ma seda Agatha Christie krimikirjanduse tippteost lugema juhtunud. Seega oli lisaks põnevatele keerdkäikudele ja kunstilistele lahendustele minu jaoks ka lugu iseenesest huvitav, sest ma ei teadnud kes mõrvar on. Kui siin peaks veel teisi minusuguseid kultuurituid inimesi olema, kes seda lugu ei tea, siis nendele väikene sisukokkuvõte. Üksikule kaljusaarele (lavastuses on see nimetatud Sõdurisaareks, muidu vist on tegemist Neegrisaarega) on kokku kutsutud kümme erinevat ja omavahel täiesti võõrast inimest. Kutsujaks keegi härra või proua Owen, keda keegi kutsututest ei tunne, kuid kõik tulevad enda tuttavate mainimise peale. Ühel hetkel selgub, et härra ja proua Owenit ennast saarel polegi ja külalised on omapead, seltsiks majapidajanna ja teener. Seejärel süüdistatakse viimast kui ühte külalistest kellegi tapmises või mõrvamises ja sellest saabki kogu müsteerium alguse. Peagi hakkavad külalised ükshaaval surema ja samal ajal kaob iga surmaga laualt üks sõdurikuju. Kuna väljas on torm ja kaljusaar maismaast eraldatud ja paati saarel pole, on külalised saarel lõksus ja ilmselgelt on üks nende hulgast mõrvar, sest saarel kedagi teist ei ole. Ring tõmbub järjest enam koomale ja tuleb hakata rohkem vaatama, keda usaldada ja keda mitte. Lisaks paljastab selline kriisisituatsioon ka inimeste tegelikud paled ja inimesed hakkavad käituma nii nagu nad muidu ei käituks. Kuigi ma üritasin kõiki tegelasi kullipilgul jälgida ja kahtlustada, siis mõrvarit ma lõpuks ikkagi ära ei arvanud. Enda meelest kahtlustasin küll kõiki, aga no ikka jäi see üks kahtlusalustest kuidagi kõrvale. 

Kummaline on see, et kuigi ma üritasin väga tähelepanelikult kõike jälgida, toimusid mõned sündmused ikka nii, et ma ei märganud ja see on hea lavastuse tunnus. Tähelepanu osatakse nii sujuvalt eemale juhtida, et mitmed tegevused jäävad publikul samal ajal märkamata. Näiteks löödi kindral MacKenziele (Riho Rosberg) nuga niimoodi selga, et mina seda hetke ei näinudki. Samuti ei näinud ma seda hetke kui Emily Brentile (Ülle Kaljuste) süstal kaela löödi. Rääkimata sellest, et ma oleks näinud, kuidas sõdurite kujud laualt vähenema hakkasid. Mõnda kuju kadumist panin tähele, kuid see oli pigem lõpus, aga päris esimeste kujude kadumised ja katki minekud jäid mul täiesti märkamata. Eks põhjuseks võis olla ka see, et ma istusin täiesti teises nurgas ja kujukestega lauale oli mul piiratud nähtavus. Seega müstikat jagub palju. Kindlasti on eestpoolt parem vaade, sest siis näeb ka näitlejate näoilmeid ja miimika kasutamisega juba tagasi ei hoita. Näoilmed ja liigutused on eraldi vaatemäng. Näiteks meeldis mulle kõige rohkem Liia Kanemägi kehastatud Proua Rogersi plastiline minestamine ja pooljoostes toimunud liikumised. Kusjuures jooksusammud olid graatsilised ja täpselt välja mõeldud, mitte rapsivad ja kiired. Kohati jäi mulje nagu oleks tegemist marionetiga, kelle liigutusi keegi teine juhib. Sama efektne oli ka esimene suremise stseen, kus Rauno Kaibiaineni kehastatud Anthony Marston suri väga efektseid lämbumise liigutusi tehes. Kusjuures liigutused olid teatraalsed ja ülepaisutatud, reaalses elus keegi sellisel moel ei lämbu.

Tegelikult oli plastilist liikumist veelgi rohkem, aga Kanemägi ja Kaibiainen jäid mulle kõige rohkem meelde, sest nende liigutused olid veidi rohkem „üle mängitud“ ja mõjusid seetõttu meeldejäävalt ja koomiliselt. Lisaks humoorikatele liigutustele pakkusid huumorit ka erinevad intonatsioonid, millega tegelased erinevates situatsioonides rääkisid. Mulle isiklikult meeldis teener Rogersi (Ago Anderson) laululine „Jah, härra“, mis muutus minu meelest iga kordusega järjest meloodilisemaks ja naljakamaks. Ja juba see oli omaette koomiline kui tihti suutis Anderson sõnapaari "jah, härra" öelda. Seega ei pea muretsema, et laval toimuv närvid pingul hoiab, nagu võiks ühelt põnevikult oodata. Ilmselt selle koomilisuse pärast mul ka mitmed nüansid nägemata jäid ja eks see oligi kõrvalejuhtimise taktika, et laval märkamatult tegelasi surmata või asju ära kaotada samal ajal kui publik mujal midagi koomilist vaatab.

Väga meeldisid mulle ka Britt Urbla Kelleri kujundatud tumedad kostüümid, mis üheaegselt olid kurjakuulutavalt sünged kuid samas ka pakkusid oma efektsusega silmailu. Kui kõik kandsid musta värvi kostüüme, siis teistest eristus dr Armstrong (Tõnu Oja), kes kandis halli kostüümi. Seetõttu olin ma pikalt arvamusel, et teistest erinev kostüüm on vihje võimalikule mõrvarile, kuid see mõte oli eksitav. Neid kostüüme oleksin ma tahtnud veelgi lähemalt näha sest lõiked, erinevad kangad, pitsid jms olid väga pilkupüüdvad. Eriti efektsed olid mõned musta ja valgega jalanõud, kus valge värv tekitas eriti nauditava kontrasti. Eks see tume kostüüm võis viidata sellele, et kõikidel oli mingi patt südamel ja kui inimene peab enda elu eest võitlema hakkama, siis tuleb iga inimese tumedam pool ka välja. Lisaks kostüümidele lõi ruumikujundus samuti sobiva atmosfääri a aitas kõhedale meeleolule kaasa. Iseenesest vanast katlamajast tehtud teatrisaal oli juba oma tumedate seinte ja ehitusliku väljanägemise poolest selline, et andis edasi kaljusaarel asuva üksiku ja hüljatud maja hõngu. Kummituslikkust lisasid taustal olevad valged õhukesed kardinad, mis kergelt tuule käes lehvisid ja mille taga aeg-ajalt tegelasi seismas nägi. Kardinad olid täpselt sellised, et ilma tagant oleva valgustuseta nägi, et keegi seisab kardina taga, kuid täpseid liigutusi oli ainult võimalik aimata. Just nagu viirastus.

Kui ma oma eelmises postituses kirjutasin, et „Majakavahi tüdrukutes“ polnud lavakujunduses väga merehõngu tunda ja valgus- ning helikujundusega oleks saanud  mere atmosfääri tekitada, siis selles lavastuses olid kõik need pisikesed nüansid täpselt paigas. Pidevalt kõlas kajakate kisa ning tormi ajal oli kuulda äikese müristamist ning näha välgusähvatusi. Üks päris korralik paduvihm, mis katusele krabistamist tekitab, oleks olnud nagu kirss tordi peal. Kahjuks või õnneks eile õhtul Viinistul vihma ei sadanud. Mõningatel hetkedel oli taustal kuulda ahvi häälitsusi meenutavaid hääli ja see oli ainus asi, millest ma helikujunduse puhul aru ei saanud, et mis hääl see tegelikult olema pidi. Minu jaoks pole loogiline, et üksikul Inglismaa kaljusaarel elutsevad ahvid. Kui tegemist on krimilooga, siis on elementaarne, et kõige põnevamatel hetkedel muutub ruum pimedaks ja muusika kruvib pinget üles, ka kõik see oli lavastuses olemas. Ma oleks seda pimedust ja süngust veelgi rohkem tahtnud.

Enne etendust juhtusin internetis (kahjuks enam täpselt ei mäleta kus) lugema, et antud lavastus kruvib pinge nii üles, et isegi need kes raamatut lugenud on ja teavad, mis juhtub, on nii põnevil, et kuklakarvad tõusevad püsti ja unustavad ära, kes raamatus mõrvariks osutub. Jah, ma tunnistan, et lavastus oli põnev ja vahepeal avastasin, et hoian põnevusest hinge kinni, kuid pigem juhtus seda pärast vaheaega, kui külalistest suurem osa oli juba surnud ning ring tõmbus koomale. Siis jäi võimalike mõrvarite arv ka järjest väiksemaks ja tegelased hakkasid huvitavamalt käituma ja pinget kruviti üles. Samas esimese vaatuse algus jäi minu jaoks venima ja külaliste saarele saabumine oli kohati igav. Vaheajal kirjutasin endale märkme, et põnevikus võiks põnevust rohkem olla. Õnneks teises vaatuses seda põnevust ka sai ja kokkuvõttes oli pinge pidevalt õhus. Nii õudne ka polnud, et pimedas kartma oleks hakanud. Ilmselt oli katlamaja ikka piisavalt suur ruum, et sellist intiimsust ei tekkinud, mis oleks hirmuäratavalt mõjunud. Kui oleks väiksem ruum olnud, oleks ehk rohkem pinget olnud publikusse tunda ja seeläbi ka publikul veelgi põnevam olnud kaasa elada.

Lisaks põnevale krimiloole pakub lavastus ka psühholoogiahuvilistele mõtlemisainet. Kuigi ma pean tunnistama, et ma olin mõrvari ära arvamisega nii ametis, et ma sellele väga ei keskendunud, kuidas äärmuslikus olukorras hakkab inimeste enesekaitse refleks tööle ja kuidas inimesed on kõigeks valmis selle nimel, et enda elu päästa. Seega ma seda osa hetkel jätan kõrvale. Aga kes tunneb, et mõrvad ja põnevik pole päris talle, siis natukene leiab ikka psühholoogiat ka. Eriti kui mõelda sellele, miks mõrvar niimoodi käituda otsustas ja miks süüdistatavad tegid neid kuritegusid, milles tundmatu hääl neid süüdistas. Ega mõrvari ära arvamine ka lihtne polnud, kuna põnevust oli nii palju, siis ma unustasin pidevalt ära, et ma peaksin üritama väikseid vihjeid tabada, mis mulle mõrvari reedaksid ja nii sain ma ühel hetkel aru, et mul pole isegi ühtegi ideed, kes mõrvar võiks olla. Mulle ei tundunud keegi tegelastest nii kahtlasena. 

Kui ma eespool juba plastilisest liikumisest ja intonatsioonist rääkisin, siis tuleb öelda, et sel korral tegid kõik näitlejad suurepärased rollid, mida oli nauditav vaadata ja kõik täiendasid teineteist. Ilmselt on parem lavastust esimestest ridadest vaadata, kuna siis näeb paremini miimikat ja väiksemaidki liigutusi ja seetõttu saab veelgi rohkem näitlejameisterlikkust nautida. Samas annab kõrgemal ja kaugemal istumine parema vaate lavale tervikuna ja ehk on sealt parem märgata liikumisi ja seeläbi seda, kuidas krimimaagia sünnib, sest kohe on näha kes kuhu liigub. Samas need pisikesed nüansid kui süstal kaela torgatakse või nuga selga, võivad ka kaugelt vaadates märkamatuks jääda, kui ei tea mida ja kuna oodata. Ma loodan, et ma nüüd nende surmadega kellegi elamust ära ei rikkunud, sest nüüd te teate kuidas kaks tegelast surevad, aga te ei tea millal see juhtub.

Kokkuvõttes julgen ma kõikidele krimi- ja põneviku žanri austajatele soovitada. Kuigi etendus kestab koos vaheajaga kokku kolm tundi, siis see aeg ei tundunud üldse pikk, sest kogu aeg midagi toimus ja põnev oli vaadata. Viimased etendused on jäänud, seega soovitan kõikidel piletid hankida ja teatrisse minna. Sellist esteetilist naudingut pakkuvat lavastust ilmselt sel suvel rohkem näha ei õnnestu. Mõned inimesed olid päris väikeste lastega teatris. Kuna lavastuses kõlavad ka püssipaugud (mis krimilavastus see ilma paukuva püssita oleks), siis ma pigem soovitaksin väikesed lapsed ja nõrganärvilised inimesed koju jätta.

Esietendus 8. juulil 2023 Viinistu Kunstisadama katlamajas.
 
Autor: Agatha Christie
Tõlkija, lavastaja: Vahur Keller
Kunstnik: Britt Urbla Keller
Koreograaf-lavastaja: Kristina Paškevicius
Valguskunstnik: Rene Topolev
Helikujundaja: Vahur Keller
Osades:
Ago Anderson – Rogers
Liia Kanemägi – Pr. Rogers
Hans Kristian Õis – Fred Narracott
Liis Haab – Vera Claythorne
Meelis Kubo – Philip Lombard
Rauno Kaibiainen – Anthony Marston
Toomas Täht – William Blore
Riho Rosberg – Kindral MacKenzie
Ülle Kaljuste – Emily Brent
Andres Roosileht – Sir Lawrence Wargrave
Tõnu Oja – Dr. Armstrong
 
Lavastuse kohta saab rohkem infot Kellerteatri koduleheküljelt.