Öö õigus

 19. juulil 2024 Alatskivi lossi sõiduhobuste talli sisehoovis

Foto: SA Alatskivi loss

Iseenesest on huvitav, et kuigi Alatskivi lossis mängitakse iga suvi suvelavastusi, pole ma sinna põhimõtteliselt kunagi teatrisse sattunud. Olen kunagi 15 aastat tagasi sattunud Alatskivile Vanemuise suvelavastust “Vihurimäe” vaatama, aga see on ka ainus kokkupuude Alatskivi suvelavastustega. Tegelikult pole Alatskivi Tartust üldse nii kaugel, seega võiks sinna rohkem teatrisse sattuda. Nüüd sai see viga parandatud. Kuna ma pole ka niisama väga palju Alatskivil käinud, siis oleks mulle meeldinud kui lossipargis oleks veidi rohkem teeviitasid olnud mis etendusele suunavad. Jah seal olid trükitud sildid, mis ütlesid et toimub etendus ja autod vaikselt sõidaksid ja inimesed väga kõva lärmi ei teeks, aga eilse kõva tuulega oli neid silte veidi raske lugeda ja ega autoroolist see trükitud kiri väga suur ka ei paistnud. Mõned nooltega suunavad suured sildid oleksid minusugustele kaugemalt tulijatele väga meeldinud. Ega ma muidugi ei tea, võib-olla on seal nii kindel seltskond kes teatris käib, et kõigil on juba tee lossi sõiduhobuste talli juurde selge.

Üleüldse olin ma sel korral nagu kuu pealt kukkunud, sest ega ma lavastuse sisust midagi ei teadnud ja trupi koosseisust teadsin ka ainult seda, et Indrek Saar ja Eduard Salmistu mängivad. Kes ülejäänud näitlejad olid, seda ma ei teadnud. Seega läksin täiesti puhta lehena ja ilma igasuguste eelarvamusteta. Mis selles mõttes on hea, et siis ei sega eelarvamused etenduse vaatamist ja pole enda nägemust sellest kuidas ja mis nö „laval“ juhtuma hakkab. Pärast etenduse lõppu oli mul ka veidi tunne, et ega ma päris hästi aru ei saanud, mis lavastuses toimus. Või õigem oleks öelda, et ma ei saanud päris hästi aru, mis oli see sõnum, mida lavastaja lavastusega öelda tahtis. Osalt oli selles ilmselt süüdi ka mu sõbranna öeldud lause, et „Öö õigus“ on lugu meestest ja meestele (see oli lavastuse tutvustusest ainus lause, mis talle meelde oli jäänud). Nii ma siis üritasin etenduse ajal mõelda sellele, et mis seal loos on meestele omast ja miks see meestest räägib ja sellest ma väga hästi aru ei saanudki. Jah, laval oli neli meest ja üks naine, aga minu meelest oli hoopis naine selle loo keskne tegelane.

Võib-olla on see tingitud sellest, et ma ise olen naine ja vaatasin lavastust naise perspektiivist, aga minu meelest olid selle ühe naise kannatused palju suuremad kui nelja mehe kannatused kokku. Nimelt oli talutüdruk Anna (Maria Teresa Kalmet) nooruses armunud parunihärra vennapoega Heinrich von Lindenisse (Jaan Tristan Kolberg) ja noored pidid abielluma. Noorhärra läks Berliini ja nõnda pandi Anna paari kohaliku vallavanema (Eduard Salmistu) poja Toomasega (Madis Mäeorg). Vana paruni surma järel tuleb noorhärra tagasi Ojastu mõisa ja selgub, et tunded Heinrichi ja Anna vahel pole hoolimata aastate möödumisest sugugi lahtunud, kuid Anna abiellub Toomasega, aga kingib esimese öö õiguse ikkagi noorele parunihärrale. Nõnda jääb Heinrichi ja Anna omavaheline suhe Anna ja Toomase suhte kõrvale püsima aastateks. Just selles ongi minu meelest naiste traagika, et naised peavad oma õnne alla suruma ning ohverdama selle nimel armastuse. Samas seda kõike kirja pannes saan ma nüüd aru, miks oli lavastuse tutvustuses toodud välja, et lavastus on meestest ja meestele, sest kogu mängu juhivad mehed. Just mehed (vana parunihärra) olid need, kes otsustasid et Anna ja Heinrich ei tohi abielluda. Mõisa valitseja Jüri (Indrek Saar) ja vallavanem Tõnis (Eduard Salmistu) olid need, kes mõisa vara endale koorisid ning kasumliku äritehinguna otsustasid et nende lapsed Anna ja Toomas peavad abielluma. Ning etenduse lõpus tuli välja, et ega Toomas ka puhas poiss ei olnud ning üritas ka asju endale soodsas suunas juhtida. Samas ütleb Anna, et temal on lapsed, aga meestel pole midagi, mis takistaks neid suremast. Ilmselt see ongi meeste traagika, et kuigi neil võivad lapsed olla, siis lapsed on justkui rohkem naistega seotud ja mõjutavad mehi vähem.

Kohati oli tunne, et kõike toimub liiga palju korraga ja lühikesse lavastusse on väga palju erinevaid teemasid põimitud, mis muutis lavastuse väga kontsentreerituks. Seetõttu oli vähemalt minul raske lavastust jälgida. Lisaks meeste temaatikale kajastati lavastuses mõisa ja aadlitega kaasnevat vabaduse teemat. Lisaks oli vabaduse teema oluline mitte ainult selles mõttes, et talupojad tahavad mõisniku alt vabad olla, vaid oluline oli ka rahva vabadus. Kuid kas on ikka hea vaba olla, kui keegi peab seda vaba riiki juhtima ja kui aadlikud on ära saadetud, siis peavad juhid ju rahva endi hulgast tõusma ning enda kaasmaalaste alluv on hullem olla kui võõra aadliku alluv. Lisaks käis läbi ka eestlaste kui tööka rahva kuvand ning sakslastest aadlikke kujutati laiskade ning lollidena, kes mitte kunagi mitte midagi ei teinud. Samas oli oluline motiiv ka pidetus. Kes sa oled, kui sa oled üles kasvanud koos Eesti talulastega, sõdinud Eesti eest Vabadussõjas, aga päritolult oled ikkagi Saksa aadlik keda eestlased iial omaks ei võta. Ühesõnaga on lavastuses palju olulisi teemasid ja ma olen kindel, et mõned teemad jäid mul märkamata. Üks on kindel, et peale teatriõhtut jätkub arutelu pikemaks ajaks.

Minu meelest oli ka mängupaik selle lavastuse jaoks väga hästi valitud, sest lugu räägib paljuski aadlisoo ja talurahva omavahelistest suhetest ning kogu tegevus toimub väljamõeldud Ojastu mõisas. Üldiselt on juulikuu suveõhtud soojad ja ilusad, kuid eilne õhtu oli päris jahe ning sügiseselt külma tuulega, mis viis mind mõttele, et ehk oleks lossi siseruumides olnud parem lavastust mängida. Samas on Alatskivi loss nii ilusti korda tehtud, et sealt oleks raske olnud leida mängupaigaks sobilikku ruumi, mis annaks edasi ühe vaesunud ja amortiseerunud mõisa atmosfääri. Tegelikult oli õue ka väga äge lava loodud, mis ei jäänud siseruumide atmosfäärile kuidagi alla. Mulle kui vanade mõisate ja mõisasisustuse austajale jäid eelkõige silma kuldne tool ja kuldne laud. Sobilikult oli tool katkine, mis andis aimdust möödunud aegade hiilgusest. Ja mõlemas nö „lava“ servas rippusid õhus suured pitskardinad, mis olid erinevatest pitskardinatest kokku õmmeldud, moodustades nii pikad kardinad. Mulle oleks veidi rohkem meeldinud, et kardinad tuule käes hõljuvad ja neil lastakse ringi liikuda, aga niisama oli ka ilus vaadata. Kardinad ja kuldne mööbel lisasid naiselikku ja luksuslikku tunnetust sellele maskuliinsele ja sära kaotanud maailmale. Ja see, kuidas kogu sõiduhobuste talli sisehoov mänguplatsina ära kasutati, oli ka tore.

Veidi jäi minu jaoks ainult segaseks rahvatantsijate kasutamine. Ma olen harjunud (õigemini on see teatriteaduse õpingutest külge jäänud), et kõigel, mis või kes laval on, on mingi tähendus ja teatrikriitik (kuigi ma end kritiikuks ei pea) peab siis lahti mõtestama, mida lavastaja nende märkidega öelda tahtis. Nii ma siis mõtlesin, et rahvatantsijatel peab mingi mõte olema, aga mina seda läbi ei närinud. Kõige parem seletus, mille peale ma tulin, on see, et nemad ongi see rahvas, kes kunagi Ojastu mõisa hiilgeaegadel mõisas elasid. Sõbranna arvas, et tantsijad olid lihtsalt nö ruumitäiteks. Mul pole rahvatantsijate vastu mitte midagi, aga mulle oleks meeldinud, et nad liiguvad laval rohkem ja tantsivad päris rahvatantse. Praegu tundus mulle, et nad justkui lihtsalt olid seal, aga sellest jäi natukene väheks. Kõige enam meeldis mulle Anna ja Toomase pulmastseen, kus rahvatantsijad koos näitlejatega tantsisid. Ja kuna see oli tantsimine, siis seal oli hoopis teistsugune lõbus energia ja see mulle meeldis. Ülejäänud etendus polnud just morbiidne, aga pigem oli tõsisema ja raskema meeleoluga, seega see rõõmus rahvatantsijate kilkeid ja tantsu täis üürike hetk mõjus ergastavalt. Kuigi teised inimesed ikka aeg-ajalt naersid teistes stseenides ka, siis minu jaoks midagi üleliia humoorikat selles lavastuses polnud. Jah, ma tõden, et päris mitmes kohas naerdi nendes kohtades kus kasutati selliseid sõnu nagu „munn“ või „sitt“, mis tundub et mõjub inimestele alati naljakalt. Siiski komöödiat sellest lavastusest oodata ei tasuks.

Hoolimata sellest, et lavastuse teemad minu hinnangul suvelavastuse jaoks veidi liiga filosoofilised olid, siis nautisin teatriõhtut väga. Sest etenduse juures on lisaks loole oluline ka näitlejatöö ja sel korral olid kõik näitlejad viimase peal. Eriti tore oli muidugi üle pika aja Indrek Saart teatrilaval mängimas näha. Ja Toomase (Madis Mäeorg) ja Heinrichi (Jaan Tristan Kolberg) vaheline kaklusstseen oli ehe näide lavavõitluse ilust ja valust. Neid lavavõitluse stseene on alati huvitav jälgida, kui need on hästi tehtud. Sel korral oli. Sellest koosseisust olen kõige rohkem laval näinud Eduard Salmistut ja kui mulle vahel on Rakvere Teatri lavastustes tundunud, et ma ei saa Salmistu kõnest aru või on tema rollid kuidagi ühesugused, siis sel korral seda tunnet polnud. Eriti meeldis mulle kuidas Salmistu ja Saar vanamehi mängisid ja kepi ning kargu abil ringi lonkasid. Trupi ainus naine (kui rahvatantsijad välja arvata) Maria Teresa Kalmet mõjus meeste keskel kui sõõm värsket õhku oma pealtnäha hapra naiselikkusega. Ometigi oli lõpus näha, mida need haprad naised tegelikult suudavad meestega teha. Ühesõnaga igati nauditav tugev ansamblimäng ja kui keegi mõtleb, et kas minna vaatama või mitte, et teema tundub veidi raske ja ehk ei kõneta nii palju, siis mina soovitan juba ainuüksi näitlejatöö pärast vaatama minna.

Kokkuvõttes julgen etendust soovitada, kuid pigem nendele vaatajatele, kellele meeldib lavastusele kaasa mõelda ja lavastuse sisusse süveneda. Kes tahaks lihtsalt meelelahutust, siis nende jaoks on lavastus pigem keeruline ja võib juhtuda, et etenduse lõppedes tuleb tõdeda et lavastuse mõte ei jõudnud päris kohale. Täpselt seda üks mees eilse esietenduse lõpus kõvahäälselt ka tegi. Lisaboonuseks muidugi see, et saab Alatskivi lossi roosiaias jalutada ja kes piisavalt vara kohale läheb, jõuab ka lossis sees käia ja kaugemalt tulijad saavad Sibulatee teiste võludega ka tutvuda.

 

Autor: Toomas Suuman
Töötlus ja lavastaja: Eili Neuhaus
Kunstnik: Reili Evart
Osades:
Indrek Saar – mõisa valitseja Jüri
Eduard Salmistu – vallavanem Tõnis
Madis Mäeorg – Toomas
Jaan Tristan Kolberg – Heinrich von Linden
Maria Teresa Kalmet – Anna
Lisaks teeb kaasa Alatskivi rahvatantsurühm „Kassikangas“
 
Rohkem infot lavastuse kohta Alatskivi lossi koduleheküljelt