31. juulil 2024 Vana-Kuberi talus Jõgevamaal
Eestlane on
tõesti teatrirahvas. Ilmselt pole kusagil mujal lihtsalt selline asi võimalik,
et ühe suve jooksul nii palju erinevaid lavastusi välja tuuakse ning kõikidele
lavastustele jätkub ka publikut. Eks minusugused teatrihullud mängivad siin tähtsat
osa, sest kui kõik vaatavad kahe kuuga vähemalt 10 suvelavastust ära, siis
jagubki igale poole publikut. Tegelikult on mul natukene kahju sellest, et
sageli jõuavad suurema produktsiooniga lavastused juba varakult inimestele
reklaami teha ning publikul on lihtsam selliseid lavastusi üles leida. Samas
kui mitmed väiksemad tegijad võivad märkamatuks jääda või siis neid küll
märgatakse, aga lihtsalt kardetakse et kuna reklaami pole peaaegu üldse olnud,
siis äkki on tegemist mingi halva asjaga. Eks need, kes väikeste tegijate
tegemistega juba kursis on, teavad kui head asja nad teevad, aga ka need
inimesed, kes harvem teatrisse satuvad võiksid need väiksemad tegijad üles
leida. See on küll ainult minu subjektiivne arvamus, aga sageli jääb mulle
mulje, et suurte produktsioonidega lavastuste kohta võib öelda, et produktsioon
on olnud suurem kui lavastus ise, samal ajal kui väiksemad tegijad pakuvad
tõeliselt häid teatripärle. Kahju on ainult sellest, et need pärlid leiavad
ainult vähesed üles.
Just ühe
sellise väikese pärli otsa ma just äsja komistasingi ja tahan nüüd teisi ka
valgustada. Kahjuks jäi minu leid liiga hiljaks (sest saatus ei tahtnud, et mul
oleks lihtsalt varem võimalik seda lavastust vaatama minna) ja kui keegi nüüd
tunneb, et tahaks ka seda lavastust vaatama minna, siis viimased kaks võimalust
ongi täna ja homme (1. ja 2. august 2024) õhtul. Ma sisimas lootsin, et äkki
mängitakse järgmine suvi ka, et siis saan veel isegi teist korda vaatama minna
ja tuttavaid kaasa võtta, aga seda võimalust ei ole. Öeldakse vist, et head
asja ei tohi palju olla ja nõnda pääsevad ainult kiiremad veel viimast kahte
etendust vaatama. Teised peavad lihtsalt leppima siinse kiidulaulu lugemisega
ja tõdemisega, et see lavastus jääbki neil vaatamata. Või siis saab keegi
kergendusega ohata, et ta on seda lavastust enne mind näinud ja ta on õnnelik,
et seda nägi. Ah, et mis pärl see selline on? Jõgeva Linna Teatri suvelavastus „Leenane´i
kaunitar“, mida mängitakse Jõgevamaal Vana-Kuberi talus juba teist suve.
Kõigile
teatrihuvilistele on kindlasti iiri näitekirjaniku Martin McDonagh´i „Leenane´i
kaunitar“ tuttav ja sisu tutvustamist ei vaja. "Leenane'i kaunitar"
keerleb ümber ema ja tütre, Maggie (Eve Somelar) ja Maureeni (Anne-Mai Tevahi),
kes elavad koos väikese iiri külakese kitsikuses ja isolatsioonis. Maggie ja
Maureeni suhe on täis aastaid kogunenud pingeid, valusid ja unistuste
purunemist. Mind paeluski lavastuse juures eelkõige ema ja tütre keerulised
suhted, mida mõnel pool nimetatakse tragikoomilisteks, aga mulle meeldib rohkem
kasutada väljendit perekonnadraama. Ma olen suur perekonnadraamade austaja,
sest seal on palju psühholoogilist põnevust ja huvitav on vaadata millised
perekonnasuhted inimeste vahel valitsevad. Kuna McDonagh´i teksti on Eestis selle
ilmumisest alates korduvalt lavadele toodud, on kriitika paljuski arutlenud ka
selle üle kas sellised suhted saavad ema ja tütre vahel ka reaalselt
eksisteerida. Kas tõesti on võimalik, et üks tütar vihkab oma ema nii palju, et
on valmis teda oma õnne nimel piinama ja tapma ning kas tõesti on üks ema nii
egoistlik, et on enda heaolu nimel valmis oma tütre elu ära rikkuma. Mina
arvan, et sellised suhted on päriselt olemas ja võib-olla on neid isegi meie
lähiringkondades, me lihtsalt ei tea sellest. Kohati oli raske aru saada kumb neist
teise hulluks on ajanud ja kas üldse üks on teisest vaimses mõttes tervem või
mitte.
Tegelikult on võimalik
samaaegselt mõista nii ema kui tütart, hoolimata sellest et mõlemad ei tundu
just kõige selgema mõistusega olevat. Maggie on 70-aastane ja tema kaks tütart
on juba abiellunud ja temast kaugemale kolinud ning elavad oma elu, pööramata
talle mingit tähelepanu. Nõnda teebki Maggie kõik endast sõltuva, et tema
viimane kodus elav tütar jääks tema juurde ning keedaks talle putru ning teeks
teed ja jõujooki. Samal ajal ihkab 40-aastane Maureen tunda kordki elus tõelist
armastust ning saada eemale oma emast ning alustada oma elu, mis ei oleks
seotud pudru keetmise ning tee ja jõujoogi valmistamisega. Lavastus toob esile
emotsioonide laia spektri, mis ulatub armastusest ja hoolimisest vihkamise ja
manipuleerimiseni, pakkudes väga suurepärast ja nauditavat näitlejatööd.
Anne-Mai Tevahi
kehastab Maureeni, andes tegelaskujule erakordse sügavuse ja nüansirikkuse.
Tevahi toob lavale Maureeni unistused, pettumused ja sisemise võitluse sellise
tõepärasusega, et vaataja ei saa muud kui tunda kaasa tema valule ja lootustele
ning mis seal salata, veidi ka rahulolevalt muiata kui Maureen ja Pato (Karmo
Toome) esimest ühist ööd veetma hakkavad. Neid muigamise hetki on muidugi ikka
rohkem. Maureeni konfliktid ja hetked õrnusest ning raevust loovad sügava ja
kihilise tegelaskuju, kes jääb pikaks ajaks meelde. Eve Somelar Maggiena on aga
sama muljetavaldav. Tema esitus Maggiena, kes on ühtaegu nii õel kui ka
haavatav, loob karakteri, kes jääb vaatajate mõtetesse kummitama. Somelar
suudab edasi anda Maggie manipuleerimise ja meeleheite keerulist segu, tehes
tema tegelaskujust komplekse ja mitmetahulise inimese. Eriti nautisin ma neid
hetki kui Somelari silmisse kuratlik helk tekkis ja tema näol oli samaaegselt
naeratus ning piinatud ilme, mis andis märku sellest et Maggie naudib oma tütre
piinamist, teeseldes nii mõnelgi korral abitust.
Kahe naise
omavaheline pinge on tajutav ruumi teise otsa ning publik ootab iga järgmist steeni
suure põnevusega. Mulle tundub, et lavastus võiks vabalt olla ainult kahe naise
omavaheline dialoog. Lugu naistelt naistele, mis räägib naistest ja sinna
poleks meestegelasi üldse vaja. Sest sel korral jäävad mehed minu silmis
lavastuses tahaplaanile. Kuigi ilma meesteta poleks nii mõnedki nüansid naiste
eludest ilmsiks tulnud, juhtisid tegelikult seda mängu siiski naised. Aga nii
Karmo Toome kui ka Carl-Kristjan Sepp härrasmeestena lõid suurepärased
võimalused selleks, et Anne-Mai Tevahi ja Eve Somelar saaksid laval täies
hiilguses särada. Küll need hetked ka tulevad, kus naised on tagaplaanil ja
mehed saavad rohkem särada. Mõnda erilist hetke näeb siiski laval ka ainult
meeste esituses. Näiteks jääb meelde kohe teise vaatuse alguses Karmo Toome
esitatud laul „Mägede ilusduskuninganna“ (kusjuures seda on võimalik YouTube-s
kuulata SIIN), mis
oli nii hästi esitatud, et üks proua publikust arvas et tegemist on vaheajal lindilt
tuleva lauluga ja ei saanud üldse aru, et etendus juba käib ning jätkas oma
juttu.
Kiidulaulu jätkates
tuleb kiita ka mängupaika, milleks on Jõgevamaal asuv Vana-Kuberi talu ja
täpsemalt toimuvad etendused vanas tallihoones. Pean tõdema, et mängupaik on
äärmiselt hästi valitud ja maakivist pisikene hoone on ühteaegu intiimne
mängupaik, kus kõik emotsioonid jõuavad võrdselt iga vaatajani, kuid samas on
tunne nagu viibiks kaugel iiri mägedes asuvas talumajas. Ma arvan, et just see
väike mängupaik ongi üks võlukomponentidest, miks lavastus nii võimas on.
Lihtsalt näitlejad ei kao suurde mänguruumi ära ja kuna nad on täpselt nii
lähedal, et kogu nende valu, ahastus ja rõõm on publikule selgesti näha ja
tajuda, loob see lavastusele hoopis teise dimensiooni kui seda näiteks suurel
teatrilaval vaadata. Vaest iiri talumaja emotsiooni annavad edasi ka ilma
akendeta ruumis valisev hämarus ning üksikud mööbliesemed, mis paljuski tekitasid
minus tunde nagu ma oleks 90ndatel maale vanaema juurde sattunud. Eks need
90ndate iiri ja Eesti maakohtade elamised mõnes mõttes olidki omavahel sarnased,
sest vaesus lokkas mõlemas riigis. Lavastuse valgus- ja helikujundus lisavad
omakorda atmosfäärile sügavust, tuues esile Iirimaa maapiirkonna sünge ja
üksildase olemuse.
Kõige paremat
heli- ja valguskujundust tegi sellel konkreetsel etendusel muidugi ilmataat
isiklikult. Kuna lavastuses räägitakse palju vihmast ja Iirimaal pidevalt
sajab, siis Jõgevamaal olnud erakordne paduvihm ja äikene andsid omalt poolt veel
need õiged heliefektid juurde. Esimese hooga ei saanudki ma etenduse alguses
aru, kas akna tagant paistev välk oli nüüd päris või siiski ainult
valguskujundus. Kuna ruumis ühtegi päris akent ei olnud, oli sel korral
tegemist valguskujundusega, aga kui ruumid oleks mõni päris aken olnud, oleks
see võinud looduslik valguskujundus ka olla. Kuigi helipult oleks võinud kõik
kõuekärgatused küll mängimata jätta, sest neid pakkus loodus kuhjaga. Väljas
sadav paduvihm lõi veelgi enam seda illusiooni, et see kõik toimub päriselt,
mitte ei ole teater, sest esimeses stseenis saabus Maureen ruumi kalosside ja
vihmakeebiga ja see sisenemine tekitas tunde nagu ta oleks siit samast õuest vihma
käest ruumi sisenenud, nagu seda oli mõni hetk tagasi teinud publik. Eks sellel
vihmal oli muidugi oma väikene varjupool ka. Vahepeal lihtsalt sadas nii
kõvasti, et vihmakrabin oli tugevam kui näitlejate tekst ja nii läksid minul
mõned üksikud sõnad tekstist vihma tõttu kaduma.
Kes tahab,
leiab muidugi Eesti ja Iirimaa hüljatud maapiirkondade ja sealsete inimeste
eluoludes nii mitmeidki sarnasusi lisaks vihmale. Näiteks vaesus ja tööpuudus,
teise riiki tööle käimine ning end seal võõrana tundmine on tundlikud teemad
mõlemas riigis. Kindlasti ka ühe väikese riigi ellujäämispüüdlused ning oma
keele ja kultuuri säilitamine, kui suurem riik on nad enda võimule allutanud.
Kes nende teemade peale mõtleb, siis leiab kindlasti lavastusest väga palju
sellist, mis tekitavad tunde, et kuigi tegevus toimub juttude järgi iiri
mägedes, võiks see toimuda ka siinsamas Jõgevamaa voorde vahel, sest tegelikult
probleemid on samad. Eriti kui mõelda tagasi Eesti 90ndatele, sest on ju
McDonagh näidendi kirjutanud 1996. aastal ja käsitleb suuresti tolleaegseid
probleeme. Mina sel korral siiski sellese nii palju ei süvenenud ja nautisin
lihtsalt võimast vaatemängu, mida Tevahi ja Somelar pakkusid, ja selles oli
küll ja veel, et saada selle aasta unustamatuim teatrielamus.
Jõgeva Linna
Teater on tõestanud, et väikeses teatris võivad sündida suured ja võimsad
lavastused, mis suudavad pakkuda sügavat emotsionaalset elamust ja jääda
vaatajate südamesse pikaks ajaks. "Leenane'i kaunitar" on tõeline
pärl, mida teatrihuvilised ei tohiks vahele jätta. Tegelikult ei tohiks seda ka
need vahele jätta, kes teatrihuvilised pole. Ehk annaks see lavastus just
inimestele selle teadmise, et teatris tehakse häid ja nauditavaid asju ning
kõik ei ürita ainult publiku raha endale meelitada. Sest siin on tõesti tunda,
et teatrit tehakse sellepärast, et tegijad armastavad teatrit ja neile meeldib
see.
Autor:
Martin McDonagh
Tõlkija:
Erkki Sivonen
Lavastaja:
Janek Varblas
Kunstnik:
Janne Vaabla
Grimmikunstnik:
Made Ratasepp
Valgusrežii:
Erich Zelinski
Osades:
Anne-Mai Tevahi
– Maureen
Eve Somelar – Maggie
Carl-Kristjan
Sepp – Ray
Karmo Toome – Pato
Ülle Karu – raadiohääl
Rohkem infot
lavastuse kohta leiab Jõgeva Linna Teatri leheküljelt
0 kommentaari:
Postita kommentaar