Salakuulaja Vastseliinas

 27. juuli 2024 Vastseliina piiskopilinnuses

Foto: Rain Traagel

Kuna mu emapoolsed vanavanemad on mõlemad pärit Võrumaalt, siis olen lapsepõlves nende kodukandis päris palju käinud ja seega on kogu Vastseliina, Rõuge ja Kasaritsa kant siiani südamelähedane. Üritan ikka vähemalt kord suve jooksul sinna kanti sattuda, et need paigad ei ununeks. Ja olgem ausad, eks ma naudin neid Võrumaa künklikke kurvilisi teid ja seal sõitmist ka. Oma lapsepõlvest mäletan veel neid aegu kui Vastseliina Piiskopilinnuse varemed olid lihtsalt varemed ja seal sai täiesti tasuta ronimas käia. Kui mu mälu mind ei peta, siis paaril korral nägin seal isegi arheolooge või teisi eksperte välitöid tegemas, mis lapse jaoks oli samaaegselt põnev ning arusaamatult igav. Seega oli alguses veidi harjumatu Vastseliina Piiskopilinnust raha eest külastada, aga selle raha eest olen elamusi ka saanud rohkem kui tavaliselt. Julgen Vastseliina Piiskopilinnuse külastamist soovitada, sest ma olen iga kord saanud ka väikese giidituuri elamuskeskuses ja vahel on isegi õnnestunud omal nahal keskaega kogeda. Näiteks ühel korral pani linnuseisand mind vangi, sest ainult nõiad on punaste juustega ja keskajal oli nõia koht kindlasti vangis. Lisaks Piiri kõrtsi imehea kodukali, kusjuures ma pole nii head kalja mujal saanud.

Tulen nüüd siiski reklaamiminutite juurest tagasi teatri juurde. Tänu Tartu2024 kultuuripealinnale on sel aastal (eriti suvel) Lõuna-Eestis väga palju huvitavaid kultuurisündmusi, mh ka suvelavastusi. Minusugusele Lõuna-Eestis elavale teatriarmastajale on see lausa paradiis. Kuna ma polnud see suvi ka veel Vastseliina linnust külastama sattunud, siis oli seal mängitav suvelavastus igati hea põhjus, miks linnust külastada. Pean tunnistama, et esmapilgul tundus teatripilet üsna krõbeda hinnaga olevat ja pidin natukene mõtlema, kas ma ikka tahan seda lavastust näha. Siis aga mõtlesin niimoodi, et kui teatripiletiga saab linnusesse sisse juba kolm tundi enne etenduse algust, siis saab selle sama piletiga külastada kogu linnuse ala ning lisaks saab osaleda erinevates ajastutruudes töötubades. Kui asjale nii läheneda, siis pole pilet üldse kallis. Kahjuks sel päeval kui mina teatrisse läksin, sadas Lõuna-Eestis alates lõunast päris korralikku paduvihma ja seega jätsin mina oma teatrisse saabumise viimasele hetkele, kuigi nt küünla valmistamise või keskaegse ravikunsti töötuba tundusid üsnagi ahvatlevad.

Lavastus „Salakuulaja Vastseliinas“ on loodud Erkki Koorti samanimelise romaani alusel ning tegevus toimub 14. sajandil, inspireerituna Vastseliina linnuses aset leidnud tõestisündinud ajaloolistest seikadest ning legendidest. Vastseliina linnusesse saabub 1385. aastal sõjasulaseks Markus (Markus Truup), kelle kodukanti Pugolat on venelased rünnanud ning Markuse ülesanne on tabada rünnaku organiseerija ning tema käsilased. Siiski ei õnnestu Markusel ülesande täitmine takistusteta, sest Vastseliinas on Markuse saabumine teada ning linnuse juhtkond jälgib Markuse tegevust teraselt, sest äkki on just Markus see, kes neid rünnata tahab. Lisaks seiklustele leiab loost ka armastust, sest linnuseisand Lippe tütar armub Markusesse ning üritab teha kõik mis tema võimuses, et leida vastuarmastust. Lavastuse reklaamides on välja toodud, et tegemist on keskaegse Bondi looga, sest loos on palju saladuslikku ja üksteise reetmist ning omavahelisi võitlemisi ja nagu öeldud ei puudu sealt ka väike armastuslugu. Seega kõik Bondi loole omased elemendid on olemas ja neid esitatakse keskaegses võtmes.

Minu jaoks jäi lugu siiski veidi arusaamatuks. Jah, ma sain aru mis laval toimus kuid kohati jäid mõned põhjus-tagajärg seosed mulle hoomamatuks ja nõnda oli raske aru saada miks tegelased käitusid just nii nagu nad käitusid. Lisaks tundus mulle, et dramatiseeringu käigus oli teksti nii palju tihendatud või just hõrendatud, et palju taustainfot oli kaotsi läinud ja seega oli lugu keeruline jälgida. Olen mitme teise külastaja käest sama kuulnud, et nad ei saanud päris täpselt aru mis laval toimus ja neile tundus, et ilmselt oleks eelnev Erkki Koorti romaani lugemine etenduse vaatamisele kasuks tulnud. Eks tuleb siis raamat pärast etenduse vaatamist läbi lugeda, et aru saada mis ja miks täpselt juhtus. Kuigi pean tõdema, et see keskaegne Bondi lugu jäi minu jaoks nii palju lahjaks, et ma vist ei taha nii palju ka teada mis seal juhtus, et raamatut lugema hakata. Teisalt tundus mulle, et minu jaoks tegi asja raskemaks ka minu enda piiratus keskaegsetest kohanimedest (ja üleüldisest eluolust ja sündmustest). Jah, ma sain aru, et Tarbatu on tolleaegne nimetus Tartule ja Kirumpääd ma ka teadsin, sest Kirumpää linnuse varemed jäävad mulle Põlva-Võru marsruuti sõites teele ette, aga mis koht see Pugola on, see jäi mulle arusaamatuks. Iseenesest oleks täiesti ükskõik olnud, aga kuna peategelane Markus oli Pugolast ja seal oli ka sakslastest tegelasi ning mängus olid ka venelased, siis häiris mind teadmatus mis riigi alla Pugola kuulub ja kas Markus on nö oma või välisriigist pärit. Google aitas mind hädast välja ja ütleb, et Pugola on tänapäevase Misso piirkonna keskaegne nimetus. Seega Markus oli ikka eestlane ja seega rohkem oma kui sakslased, lätlased või venelased. Kuigi eks mõni nendest rahvustest oli keskajal rohkem eestlaste hulgas soositud kui mõni teine. Kohati jäi mulle mulje, et ega Markust Vastseliinas ka ei soositud ja seega tekkiski mõte, et äkki Pugola on välismaa ja seepärast Markust ei soosita. Eks ebasoosingul oli muidugi ka teisi põhjuseid, mis lavastuse lõpus välja tulevad, kuid siiski jäid need minu jaoks ka veidi segaseks.

Kuigi minu jaoks jäi lavastuse sisuline pool veidi arusaamatuks, siis see ei tähenda kuidagi, et tegemist oleks olnud halva lavastusega. Vaieldamatult on „Salakuulaja Vastseliinas“ üks suurejoonelisemaid suvelavastusi mida ma näinud olen. Juba kogu see territoorium, millel tegevus toimus on mitmeid kordi suurem, kui tavapärased suvelavastuste mänguplatsid. Kuna tegevus toimub Vastseliina linnuses, siis ilmselgelt olid linnusevaremed ise mängupaigana kasutusel, kuigi tegevus toimus väljaspool linnusemüüre ja suurem osa tegevusest leidis aset linnuse müüre ümbritsevas vallikraavis. Keskajal olid vallikraavid päris sügavad ja kuigi kraav on aastasadadega kinni kasvanud ja sealt enam vett ei leia, oli näitlejatel siiski katsumus pidevalt endise vallikraavi nõlvadest üles ja alla liikumisega. Eriti kui arvestada seda, et päeval oli korralik vihma tulnud ja nõlvad olid omajagu porised ja libedad.

Kõige rohkem nautisingi ma sel korral näitlejatööd, sest kõik keskaegsed kostüümid ja liikumine, eriti lavavõitlus tekitasid minus tunde nagu ma oleksin sattunud päris keskaega ja vaataksingi hetki linnuse igapäevaelust. Minu jaoks kõige hämmastavamad stseenid olid need lavavõitluse stseenid, kus linnusetornist inimeste pihta vibunooli lennutati. Kuidas on võimalik nii täpselt vibunoolega sihtida ja siis tagada näitlejate turvalisus? Selle kohta võib vist teatriime öelda küll. Igatahes ükski näitleja viga ei saanud, kuigi vibunooled lendasid neile vägagi täpselt pihta. Lisaks vibulaskudele oli korralikule põnevuslavastusele kohaselt etenduses võitlusstseene hulgim, küll löödi kellelgi pea maha ja küll sai keegi mõõgahoobi tagajärjel surma. Ei puudunud ka keskajale iseloomulikud timukad ja võlla tõmbamine. Kellele sellised stseenid meeldivad, siis tasub vaatama minna. Lavavõitlus moodustab minu meelest üsna suure osa lavastusest ja seda on nauditav vaadata, sest stseenid on hästi lavastatud. Siiski on lavavõitlus korraldatud ilma vereta, seega tegelikult midagi vägivaldset ja jubedat lavastuses ei ole.

Kohalike jaoks oli kindlasti nauditav ka see, et kõik näitlejad, kes kaasa tegid on Lõuna-Eesti juurtega ja eks omakandi inimeste vaatamine on veel ekstra nauditav. Jällegi oli näitlejaid laval palju ning seetõttu igaühe kohta eraldi midagi välja tuua on keeruline. Eks rohkem jäid silma tuntud nimed, kellele suuremad rollid ja seega rohkem sõnalist rolli ning rohkem lavaaega anti. Samas oli tore näha ka kohalikke harrastusnäitlejaid, kes ilmselt kaugemalt tulijatele täiesti tundmatuks jäid, kuid kohalike jaoks juba tuntud tegijad on. Kuna publik istus teisel pool vallikraavi ja seega oli näitlejatest pigem kaugel, siis kohati häiris mind see, et näitlejate näoilmeid polnud näha ja natukene keeruline oli näitlejate suurepärast tööd nautida. Mõni inimene oli tark ja oli lausa binokli kaasa võtnud, eks sellega oli parem kaugemal linnusemüüri ääres toimuvaid stseene vaadata. Eks ma saan aru, et teatud stseenid mõjusid kaugemalt vaadatuna paremini ning suurt mänguala oli samuti publikul kaugemalt parem hoomata, aga ikka ju meeldiks võimalikult lähedalt kõike vaadata.

Lisaks väga headele näitlejatöödele ja kostüümidele ja kohapealsele õhustikule aitas tõelist keskaegset atmosfääri luua ka Lätist pärit keskaegse muusika ansambel Trakula. Muusika tekitas minus täpselt selle tunde nagu ma oleks sattunud keskaja päevadele või kunagiste algusaja Hansapäevadele, kus kuulis palju keskaegset muusikat ja nägi uhkeid kaupmehe kostüüme. Laada melu sai tunda ka vaheajal, kus sai lisaks kohalikule käsitööle osta ka Läti käsitööd, mis on küll kohalikule käsitööle sarnane, aga tundub ikkagi veidi eksootilisem. Kohati oli vaheaeg minu jaoks mõistetamatult pikk (40 minutit), kuid teisalt eks see oligi tehtud seepärast nii pikk, et inimesed saaksid ikka süüa-juua osta ning elamuskeskuses ringi jalutada. Siiski tundus mulle, et peale vaheaega olid publikutribüünid veidi hõredamalt asustatud ja nii mõnedki inimesed otsustasid vaheajal lahkuda.

Kui ma peaksin lühidalt ütlema, kas ma jäin etendusega rahule, siis minu esimene vastus oleks, et ma natukene pettusin. Peamiselt oli pettumuse põhjuseks jällegi see, et reklaamide põhjal ootasin ma veidi rohkem põnevust ja bondilikkust. Iseenesest märulit ju oli, aga kuna lugu jäi segaseks, siis jäi märuli põhjus ka minu jaoks segaseks ja seega oli kogu toimuv veidi keeruline. Ja arusaadavalt polnud keskaegne märul selline nagu tänapäevane märul, aga no mõne paugu oleks ikka võinud lavastuses teha. Teisalt oli teatriõhtu linnusevaremetes siiski piisavalt maagiline, et mõjuda huvitavalt ning jäi mälestustesse. Eelkõige lõpustseenid, kus pimedas välja toodud tõrvikud punaseks värvuvate linnusevaremete taustal piisavalt silmailu pakkusid. Ma usun, et sellist müstilist vaadet ei paku ükski teine suvelavastus ja juba selle vaate pärast tasub minna. Lisaks muidugi Vastseliina enda kuplitega loodus on juba piisavalt ilus. Lausa nii ilus, et mitmed inimesed pidasid keset etendust olulisemaks pildistada Piusa ürgoru kohale loojuvat päikest, kui vaadata etendust (samas eks selline teguviis ütleb ka lavastuse kohta midagi). Ja kes väga tahab, siis leiab keskaja ja tänapäevase elu vahel paralleele, sest eks meil leidu tänapäeval ka neid salakuulajaid, kes teistele luuret teevad. No ja see on vist kõigile selge, et Venemaa ründab ja hävitab tänapäeval täpselt samamoodi nagu 14. sajandilgi. Kes teksti paremini jälgida suutis, või ajalooga rohkem kursis on, leidis ilmselt veelgi rohkem paralleele tänapäeva ja 14. sajandi vahel. Ajaloolises mõttes igati nauditav vaatemäng ja silmailu jagus, aga teater kui tervik jäi minu jaoks veidi siiski lahjaks.

Foto: Triinu Kurvits. Lavastuse lummav lõpustseen

 Autor: Erkki Koort

Lavastaja ja dramaturg: Tarmo Tagamets
Kunstnik: Riina Vanhanen
Helilooja ja muusikaline kujundaja: Vootele Ruusmaa
Lavavõitlusstseenid: Agu Trolla
Valguskujundaja: Kristen-Kalev Lina
Helirežii: Joonatan Kivi
Tehniline produtsent: Joosep Kurm
Helitehnik: Laura Sinimäe
Keskaja muusika ansambel: Trakula
Rekvisiidid ja kostüümid: Eero Ehala
Osades:
Markus Truup – Markus
Märten Matsu – Hecte
Helgur Rosenthal – pealik Watsel
Karel Käos – Timmo
Imre Õunapuu – pealik Ylemwalde; isand Lippe
Sten Karpov – palverändur Jacob
Agur Seim – vikaar
Silva Pijon – preili Lippe
Aare Post – Mehr
Kaido Arulepp – Tabbe
Uku Pai – Jahn
Ott Kiveste – sõjasulane
Teistes osades: Ane Purgas, Astrid Hallik, Iiri Saar, Jaanika Kozlova, Keiti Lii Sikk, Kristel Lempu, Otto Gustav Almann, Rihard Rammul, Riina Adson, Siiri Hõimla, Silvi Jansons, Tannar Kozlova, Tiiu Sillavee, Tuulike Mölder
 
Rohkem infot lavastuse kohta leiab Vastseliina Piiskopilinnuse koduleheküljelt.