Õnne valem ehk meiereist miljonäriks

 15. augustil 2024 Eesti Põllumajandusmuuseumi rukkiküünis Ülenurmel

Foto: Kalev Lilleorg

Avastasin lavastuse „Õnne valem ehk meiereist miljonäriks“ juulis täiesti juhuslikult ja kuna selle tõi lavale Eesti Põllumajandusmuuseum koos Miksteatriga, tundus see vaatamist väärt olevat. Eriti peale Miksteatri “Rongirüüvi” lavastuse nägemist, mis mulle väga meeldis, sest lavastaja ja mõned näitlejadki olid siin samad mis „Rongirüüvis“. Tõsi, teema oli küll veidi selline, mis minu jaoks nii põnev ei tundunud, aga see tundus väheoluline. Nimelt räägib lavastus Peeter Munast, kes oli esimene eestlasest Ülenurme mõisahärra ning kunagine suur juustukuningas. Ma olen Tartus nii vähe elanud, et tean ainult linnakodanik Jaan Muna, aga Peeter Muna nimi oli mulle täiesti võõras. Seda kas Peeter ja Jaan omavahel ka kuidagi sugulased olid, ma ei tea ja seega kuulsin Peeter Munast ja Ülenurme mõisast üldse esimest korda. Selleks tulebki teatris käia, et lisaks ajaviitele ka targemaks saada.

Siiski tundus pealkiri “Õnne valem” piisavalt peibutav, et teatrisse minna, sest äkki saab teatrist mõne nipi kuidas ise õnnelikuks saada. Lisaks see, et teksti on kirjutanud Peep Pedmanson, kes on tuntud oma humoorikate tekstide poolest (nt „Vanad ja Kobedad“), seega oli loota et igav ei hakka. Kuigi pean siinkohal tõe huvides siiski ära ütlema, et ma lootsin natukene rohkem humoorikust kui lavastus mulle pakkuda suutis. Jah, mõned kohad olid tõesti sellised, et naera end ribadeks, aga siis olid jälle teised kohad kus oli tunne et kõik muudkui venib ja tahaks juba sealt küünist välja pääseda. Eks siin oli oma osa muidugi ka sellel, et õues oli erakordselt ilus ja soe ilm ning etendus toimus rukkiküünis, mis selle sooja ilmaga oli päris umbseks läinud ja nõnda siis juhtuski et ma vaatasin päris mitmel korral kella, et millal vaheaeg tuleb et saaks õue minna värsket õhku hingama minna. Lisaks veel see, et pinkide vahed olid üsna kitsad ja nõnda pidin küljega istuma, et mitte oma põlvedega eesistujale neerudesse lüüa ja kuna ka minu taga istujatel oli ruumi vähe, sain omakorda nende põlvedega üsna sageli obadusi. Ilmselt polekski see kõik üldse häirinud, kui nendes mõnes kohas etendus veidi venima poleks kippunud, sest siis pöörasin ma ümbritsevale rohkem tähelepanu. Samas nendes stseenides kus naerda sai ja tegevust justkui rohkem oli, ei seganud mind absoluutselt see, et pingivahed olid kitsad ning ruumis väga õhku ei olnud.

Tegelikult mulle tundus, et need kohad kus ma rohkem naerda sain (ja kus suurem enamus publikust naeris) polnud üldse tekstiga seotud, vaid pigem pakkus nalja tegelaste välimus ja maneerid. Nii naeris publik üsna homeeriliselt iga kord kui Tartu linnavalitsuse kolm ametnikku lavale tulid. Tõe huvides peab siiski mainima, et eks poliitikutele kohaselt ajasid nad vahel ka üsna ajuvaba juttu suust välja, aga siiski olid nad muidu ka ülikoomilised. Lavale tulles ei rääkinud nad ühtegi sõna, seega naerdi puhtalt seda millised nad välja nägid ja kuidas lavale kõndisid (kes longates ja kes suurt kõht naljakalt ees hoides). Peab tõdema, et see oli tõesti nauditav vaatepilt. Lisaks võib veel välja tuua talitajate stseeni ja stseeni kus Maiu Madis Könni taga ajab. Kahe viimase puhul oli lisaks liikumisele naljakas ka tekst. Tegelikult on neid lõputult naljakaid ja kaasakiskuvaid stseene hulganisti ja need eelmainitud olid vaid mõned üksikud näited, mis mul ilma pikema mõtlemiseta meelde tulid ning venima kiskuvaid stseene oli pigem ikkagi vähe, aga eks nad lihtsalt umbse ruumi tõttu tundusid veidi pikematena kui nad tegelikult olid.

Humoorika lavastuse eest tuleb kindlasti osaliselt tänulik olla lavastaja Kristo Tootsile ja kunstnik Maarja Meerule, kes tegelased nii koomilistena lavale tõid. Teisalt poleks lavastajast ja kunstnikust vähe kasu kui poleks nii suurepäraseid näitlejaid, kes kostüümid ja lavastaja ideed laval tõeliselt elama panevad. Kõik näitlejad tegid esmaklassilised sooritused ja absoluutselt kordagi ei tekkinud mul küsimust et miks keegi laval on. Eriti jäid mulle silma Kristin Kooskora, keda varasemalt olen küll korduvalt Lutsu Teatris näinud, kuid sel korral kehastas ta suurema osa ajast mehi ja nii mõnigi mees oli väga koomiline. Lisaks olid kõik seekordsed Kooskora rollid vägagi erinevad nendest, mida ma seni olen näinud ja seega oli huvitav vaadata kuidas ta teistsugust tüpaaži kehastab. Minu jaoks teine huvitav leid oli Maiut kehastanud Katrin Kalma, keda olin varem ainult filmides näinud, kuid teatrilaval mitte. Maiu oli justkui loo jutustaja kuid mitte selline igav jutustaja vaid koomiline tegelane, kelle hoiak oli juba selline et inimesed hakkasid lihtsalt teda nähes naerma. Lisaks tuli tema suust kõige sagedamini koomilisi väljaütlemisi, sest tema kui jutustaja sai öelda repliike, mida 20 sajandi alguses elanud tegelased öelda poleks saanud.

Lisaks ei saa ma mainimata jätta oma varasemaid lemmikuid Anne-Mai Tevahit ja Margo Mitti, kes tegid samuti suurepärased osatäitmised. Selles osas oli Mitti huvitavam vaadata, sest tema sai mitmeid erinevaid tegelasi kehastada ja huvitav oli vaadata kuidas iga tegelaskuju puhul Mitti habe järjest lühemaks muutus. Tevahi on juba pikka aega mu lemmik olnud ja mis seal salata, eks tema oli ka üks põhjus, miks ma teatrisse läksin, sest kui su lemmik lavastuses kaasa teeb, tuleb ikka vaatama minna. See on nagu kvaliteedimärk, sest tead et pettuma ei pea kuna lemmiknäitleja ikka sulle meeldib ja elamuse pakub, ka siis kui ülejäänud lavastus ehk nii palju ei meeldi. Nii teadsin, et vähemalt see on kindel, et Tevahi mulle ikka meeldib, olgu ülejäänud näitlejad ja lavastus milline tahes. Õnneks läks nii, et lisaks Tevahile olid kõik teised näitlejad ka väga head ja kui ma teatrist tulles mõtlesin, et kas see teema ikka oli minu jaoks ja äkki oli teatriõhtu mulle veidi pettumus, siis leidsin, et ainuüksi näitlejad tegid nii head tööd, et juba nende pärast tasus minna. Ja tegelikult polnud teemal ka midagi viga, sest elulood mulle meeldivad.

Lisaks eelmainitutele teevad lavastuses veel kaasa telesaatest „Laske mind lavale“ tuttav Oliver Valk, kusjuures tema kehastatud lehepoiss Johannes laseb Valkil näidata enda koomiku andeid. Mitmetes rollides teeb kaasa ka Martin Metsanurk, kes samuti erinevaid karaktereid kehastades saab enda eriilmelisust näidata. Peaosas on Martin Tikk, kes minu hinnangul kehastas noore mehena eriti nauditavalt väärikas eas Peeter Muna. Tema kehastatud noore Peeter Muna olekus oli midagi minu jaoks veidi puudu. Ma ei oska sõnastada mis see täpselt oli, aga kui Tikk juba hallineva peaga lavale tuli, siis tundsin ma, et selline Peeter Muna oli täpselt see, mida ma oodanud olin. Ilmselt oli see teatud enesekindlus ja -väärikus, mille Tikk väga hästi välja mängis ja mis mulle just vanema Muna juures eriti meeldis.

Lisaks näitlejatele olid laval ka kolm muusikut, kellest kaks tegid lisaks muusika mängimisele ka näitlejatena kaasa. Suurema rolli tegi Emma-Elisabeth Toots, kes kehastas Peetri ja Pauline tütart Elgat ning kelle ümber teises vaatuses päris palju tegevust toimus. Lisaks astus Jakob Ermann üles sõnatutes rollides nii punalippu lehvitava revolutsionääri kui ka Pauline kosilasena. Muusikuna oli laval ka Riko Misnik, kes isegi lõpukummarduse ajal veel lõõtsa mängis ja sellega meeleolu lõbusana hoidis (mitte, et muidu poleks meeleolu lõbus olnud, aga elav muusika teeb tuju alati veelgi lõbusamaks). Kõige enam meeldis mulle kuidas muusikud pillidega väga mitmeid heliefekte tegid (nt vikati helid). Rahvalike laulude popurrii kohe etenduse alguses oli ka selline, mis kohe jala tatsuma pani ja rahva soojaks küttis.

Sain alles nüüd teada, et Eesti Põllumajandusmuuseum asubki kunagiste Ülenurme mõisa maadel ja seega oli mängupaik igati sisuga kooskõlas. Tegelikult oligi Peeter Munast rääkiv lavastus Eesti Põllumajandusmuuseumi idee. Kui me selle välja jätame, et kuuma ilma tõttu polnud küünis õhku, siis heinapallid, redelid, nurgas seisev koorelahutaja, vikat jne tekitasid tunde nagu oleksin maale vanaema juurde küüni sattunud. Oleks see hein siis veel lõhnanud ka. Aga selline maalähedus või tunne nagu oleks vanaema juurde sattunud pani vähemalt mind küll mõtlema, et tegelikult oleks kõikide eestlaste lugu võinud olla samasugune nagu Peeter Munal, kui neil oleks vaid piisavalt sihikindlust jätkunud. Eks samas peab natukene õnne ka olema, et rikkaks ja edukaks saada. Samas, võib selle üle filosofeerida, et mis see õnn siis on. Kas õnn on see kui sul on palju raha ja sa saad mõisa osta? Või on õnn see, kui sul on armastav abikaasa, kes on sinuga alati nõus tantsima, kasvõi selg ees ja ükskõik milline tulevik ka poleks? Eks seda, mis see õnne valem täpselt on, saab igaüks kas etenduse ajal või pärast etendust ise mõelda. Samuti nagu saab igaüks mõelda, kas tegemist oli armastuslooga või elulooga või looga Eesti ajaloost. Mina ütleksin, et tegemist oli seguga neist kõigist. Sest paratamatult on kõikide inimeste elulood seotud armastuse ja ajalooga ning ajalugu on seotud inimeste elulugude ja armastusega. Seega peaks igaüks lavastusest midagi endale meelepärast leidma.

 

Autor: Peep Pedmanson
Lavastaja: Kristo Toots
Koreograaf: Kadri Lepasson
Lava- ja kostüümikunstnik: Maarja Meeru
Valguskunstnik: Martin Meelandi
Muusikaline kujundus: Emma-Elisabeth Toots, Viktoria Misnik, Jakob Ermann
Osades:
Martin Tikk – Peeter Muna
Anne-Mai Tevahi – Hr. Muna naine Pauline
Katrin Kalma – Maiu
Oliver Valk – lehemees Johannes
Margo Mitt – isa, komissar, linnapea
Martin Metsanurk – kosilane, Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi liige, tööline, revolutsionäär, talitaja, baltisaks, volinik, Madis Könn
Kristin Kooskora – kosilane, Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi liige, teenija, talitaja, volinik
Emma-Elisabeth Toots – muusik, hr. Muna tütar Elga
Jakob Ermann – muusik, revolutsionäär, kosilane
Riko Misnik – muusik
 
Rohkem infot lavastuse kohta leiab Miksteatri Facebookist.