Rännaklavastus "Eedeni aed"

 29. augustil 2024 Luke mõisapargis Tartumaal

Tänaseks olen Luke mõisaparki sattunud vist peaaegu igal suvel vähemalt korra. Just teater oli see, tänu millele ma esimest korda Luke mõisaparki jõudsin ja nägin väikest killukest sellest suursugusest pargist. Aastatega on mõisapark ja mõisahooned järjest rohkem muutusi läbi teinud, kuid lugu seal mõisapargis jääb ikka läbi aastate samaks. Mina tegelikult sellest mõisast ega sealsest loost väga palju ei tea. Ainult niipalju kui mu kolleeg, kes sealsamas läheduses elab, aeg-ajalt mulle pajatanud on. Siiski pean tunnistama, et ega mulle miskit eriti meeldi pole jäänud. Kui nüüd avanes võimalus Luke mõisapargi looga (mis sest et osalt väljamõeldud muinasjutuna) rännaklavastuse formaadis tutvuda, tuli mul see võimalus ometi ära kasutada. Sest mulle meeldib kõndida, mulle meeldib teater, mulle meeldib loodus (eriti õhtuse loojuva päikese valgusega üle kullatud loodus) ja mulle meeldivad vanad mõisad ning nende ajalugu. Tundub lausa liiga hea, et olla tõsi.

Kuna “Eedeni aed” ei ole selles mõttes päris tavaline rännaklavastus, vaid seal on rohkem tähelepanu pööratud kõigile viiele meelele (nägemine, kuulmine, haistmine, maitsmine ja kompimine), siis ma lavastuse detailidesse laskuma ei hakka. Lihtsalt sel põhjusel, et mitte teiste elamust ära rikkuda. Pole ju üldse huvitav, kui tegijad on suurt vaeva näinud, et inimestele emotsiooni pakkuda ja kui suur osa emotsioonist seisneb üllatusmomendis, siis mina ei taha olla see inimene, kes üllatusmomendi ära rikub. Rännaklavastus ise näeb välja nii, et osalejad jagatakse rühmadesse ja iga osaleja saab endale kõrvaklapid ja ühe üllatuskotikese. Kusjuures keegi ei pea seda rühmadesse jagamist ja viie meele kasutamist kartma. Saab täiesti rahus koos enda kaaslasega samas grupis olla ja ausõna midagi jubedat tegema ei pea. Kirjutan seda seetõttu, et mul endal tekkis korraks mõte et kui kõik viis meelt on kaasatud, siis järelikult peab midagi puudutama ja maitsma ja mine sa tea mida mind tegema pannakse. Tüüpiline eestlane, kes kardab end teiste ees lolliks teha ja tahaks pigem vaikselt omaette olla ja kulgeda. Tegelikult on “Eedeni aed” iga eestlase unistuste lavastus, sest sulle antakse kõrvaklapid pähe ja kõrvaklappidest kuuled sa lavastuse helikujundust ja näitlejate teksti ning kogu lugu rullubki lahti sinu peas kui sa jalutad mõisapargis ringi ja näed neid kohti, millest sulle kõrvaklappides räägitakse. Selleks, et lugu jookseks nii nagu autorid seda tahtnud on, on igal grupil siiski teenäitaja, kes annab märku millal liikuda, millal seista ning kuhu suunda vaadata, et elamus oleks maksimaalne.

"Eedeni aed" on lavastus, mis pakub võimalust osa saada näidendist teistsugusel, mitmekülgsel ja interaktiivsel moel. Rännaklavastus tähendab, et publik liigub mööda erinevaid mõisapargi paiku ja vaatab, kuidas lugu mitmetes kohtades avanevates pildikestes lahti rullub. Siiski ei pea üldse selle pideva liikumise pärast muretsema. Nagu ma juba eespool mainisin, siis tehakse ka seismispause ning kogu läbitav vahemaa ei tohiks ületada 2km. Seega on lavastus jõukohane kõigile, kui korraldajaid eelnevalt informeerida, on isegi võimalik ratastooliga lavastuses osaleda. See formaat annab vaatajale võimaluse tunnetada lavastuse sündmusi füüsiliselt ja vahetult, muutes etenduse kogemuse isiklikumaks ja sügavamaks. Seega ma ei saaks ka kõige parema tahtmise juures lavastust kirjeldada, sest me kõik kogeme asju isemoodi ja meie meelte kaudu tajutud informatsioon loob igaühele erineva ettekujutuse nendest pildikestest, mida meile näidatakse.

Lavastuse tegevus toimub nii ajaloolises kui ka müütilises ruumis, tuues esile küsimusi paradiisist ja selle kaotamisest, inimeseks olemise olemusest ja vaimsete väärtuste otsingutest. Lavastuse käigus saavad vaatajad kaasa elada lugudele, mis räägivad armastusest, igatsusest ja inimlikust murest. Nii saame rännaku käigus tuttavaks kunagise mõisahärra, mõisapreili, kärneri kui ka lihtsa talurahvaga ja kogeme mida tähendab üks ja sama park erinevatele inimestele. Näitlejad, kuigi nad on justkui ainult hääled meie peas, toovad siiski oma rollidesse elu ja emotsiooni, mis puudutavad ja panevad mõtlema. Ja mõtlema ei pea ainult mõisapargi sündmuste peale. Minu üks mälupilt eilselt rännaklavastuselt on hoopis selline: roheline kiviplaatidest sein puupliidi taga ning roheliselt taustal on näha kuidas ahjusiibri küljes ripuvad nööri otsa kuivama aetud õunad. Kuna ahju on just köetud, siis on vanaema juures köögis soe ja ma saan vaikselt kuivama pandud õunaviilukesi nosida. Sest õunad maitsevad kuivatatuna palju paremini kui värskena ja eriti maitsvad on kuivatatud õunad siis kui neid salaja nööri otsast võtmas käia. Ega ma tegelikult ei tea, kas selline hetk on minuga kunagi päriselt juhtunud või on see ainult minu mälu vingerpuss, aga selline mälestus mul eile tekkis. Seega ei räägi lugu ainult mõisapargist, vaid paneb osalejaid mõtlema ka enda elu peale. Ja võimalik et ka looduse või loomade või autode või sõja või inimeseks olemise või jumal teab mille peale veel. Sest me kõik oleme erinevad ja meil tekivad erinevate aistingute peale erinevad assotsiatsioonid.

Muusikaline taust ja loodushääled täiendasid lavastuse meeleolu, muutes kogu pargi justkui üheks suureks etenduspaigaks. Hästi valitud muusika ja looduslik keskkond lõid harmoonia, mis aitas vaatajal veelgi sügavamalt etenduse maailma sukelduda. Kuigi ma pean ausalt ütlema, et need kurjad sääsed tahtsid vägisi minu etenduses osalised olla ja kohati olin ma nende peale pahane, et nad mind etenduse maailmast välja tõid. Vähemalt minul oli väga keeruline keskenduda mõisapreili ängi tunnetamisele kui sääseparv samal ajal mu näole vihast pealetungi korraldab. Õnneks need sääsed olid siiski nii väikesed, et kogu elamust nad minu jaoks ära rikkuda ei saanud. Kes kunagi õhtul Luke mõisaparki sattunud on, siis need teavad juba kui ilusat vaatemängu loojuv päike seal pakub. Valguse ja varjude mäng rõhutasid stseenide emotsionaalsust ja andsid kogu lavastusele tunde justkui viibiksin unenäos. Siiski tõid aeg-ajalt kaugusest kostvad jutukatked, koerte haukumised ning mööduvate autode mürin mind üsna kiiresti tagasi reaalsusesse ja panid mind hoopis teiste asjade peale mõtlema. Õnneks siiski oma argipäevamured suutsin ma rännaku ajaks täielikult unustada.

Kahtlemata on "Eedeni aed" mitmekihiline lavastus, mille ilu seisneb mitte ainult loo süžees, vaid ka viisis, kuidas see lugu vaatajateni (või peaks hoopis ütlema, et kogejateni) tuuakse. Lavastuse loojad on teinud kiiduväärt tööd, tuues välja Luke mõisa ajaloolise atmosfääri ja kombineerides seda kaasaegse teatrikunsti väljendusvahenditega. Kes maksimaalselt meelelist elamust soovib, siis on lisaks rännaklavastusele võimalik veel enne nautida õhtusööki ja pärast etendust saab samuti kohvikus istuda ja muusikat kuulata ning atmosfääri nautida. Kuigi mina seda ei teinud, soovitan siiski õhtusöögiga koos rännakule minna, sest siis saate Luke mõisa poolt pakutavat pikemat aega nautida. Minule isiklikult oleks meeldinud kui rännak oleks veelgi pikemalt kestnud, sest mulle tundus, et ma alles hakkasin üles soojenema ja meeled jõudsid just täielikult avaneda, kui kõik juba läbi sai. Eks see ole see tüüpiline eestlane jälle, et alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama.

"Eedeni aed" ei ole lihtsalt etendus – see on elamus, mis jääb hinge ja meeltesse veel kauaks ajaks. Nii näiteks saatsid etenduse lõhnad mind veel mitmeid tunde pärast rännaku lõppu. See rännaklavastus ei rahulda pelgalt visuaalse ilu järele janunevaid silmi, vaid toidab ka mõttelendu ja hingeigatsust. Luke mõisa "Eedeni aed" on hea näide sellest, kuidas ajalugu, kunst ja loodus võivad üheskoos luua midagi tõeliselt erakordset. Seetõttu tasub kõikidel huvilistel kiirustada, sest ainult kaks etendust on jäänud.

 

Lavastuse idee autor: Virko Annus
Lavastajad: Astrid Hallik ja liri Saar
Teksti autorid: Virko Annus, liri Saar ja Astrid Hallik
Kunstnik: Marge Nelk
Muusika: Kristiin Hanimägi, Rauno Alliksaar ja Janar Sarapu
Tekste loevad:
Kärt Kull (Vanemuine)
Marko Mäesaar (Teatribuss)
Martin Kork (Uus Teater)
 

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Luke mõisa koduleheküljelt ja pileteid saab Piletilevist.