Rännaklavastus "Eedeni aed"

 29. augustil 2024 Luke mõisapargis Tartumaal

Tänaseks olen Luke mõisaparki sattunud vist peaaegu igal suvel vähemalt korra. Just teater oli see, tänu millele ma esimest korda Luke mõisaparki jõudsin ja nägin väikest killukest sellest suursugusest pargist. Aastatega on mõisapark ja mõisahooned järjest rohkem muutusi läbi teinud, kuid lugu seal mõisapargis jääb ikka läbi aastate samaks. Mina tegelikult sellest mõisast ega sealsest loost väga palju ei tea. Ainult niipalju kui mu kolleeg, kes sealsamas läheduses elab, aeg-ajalt mulle pajatanud on. Siiski pean tunnistama, et ega mulle miskit eriti meeldi pole jäänud. Kui nüüd avanes võimalus Luke mõisapargi looga (mis sest et osalt väljamõeldud muinasjutuna) rännaklavastuse formaadis tutvuda, tuli mul see võimalus ometi ära kasutada. Sest mulle meeldib kõndida, mulle meeldib teater, mulle meeldib loodus (eriti õhtuse loojuva päikese valgusega üle kullatud loodus) ja mulle meeldivad vanad mõisad ning nende ajalugu. Tundub lausa liiga hea, et olla tõsi.

Kuna “Eedeni aed” ei ole selles mõttes päris tavaline rännaklavastus, vaid seal on rohkem tähelepanu pööratud kõigile viiele meelele (nägemine, kuulmine, haistmine, maitsmine ja kompimine), siis ma lavastuse detailidesse laskuma ei hakka. Lihtsalt sel põhjusel, et mitte teiste elamust ära rikkuda. Pole ju üldse huvitav, kui tegijad on suurt vaeva näinud, et inimestele emotsiooni pakkuda ja kui suur osa emotsioonist seisneb üllatusmomendis, siis mina ei taha olla see inimene, kes üllatusmomendi ära rikub. Rännaklavastus ise näeb välja nii, et osalejad jagatakse rühmadesse ja iga osaleja saab endale kõrvaklapid ja ühe üllatuskotikese. Kusjuures keegi ei pea seda rühmadesse jagamist ja viie meele kasutamist kartma. Saab täiesti rahus koos enda kaaslasega samas grupis olla ja ausõna midagi jubedat tegema ei pea. Kirjutan seda seetõttu, et mul endal tekkis korraks mõte et kui kõik viis meelt on kaasatud, siis järelikult peab midagi puudutama ja maitsma ja mine sa tea mida mind tegema pannakse. Tüüpiline eestlane, kes kardab end teiste ees lolliks teha ja tahaks pigem vaikselt omaette olla ja kulgeda. Tegelikult on “Eedeni aed” iga eestlase unistuste lavastus, sest sulle antakse kõrvaklapid pähe ja kõrvaklappidest kuuled sa lavastuse helikujundust ja näitlejate teksti ning kogu lugu rullubki lahti sinu peas kui sa jalutad mõisapargis ringi ja näed neid kohti, millest sulle kõrvaklappides räägitakse. Selleks, et lugu jookseks nii nagu autorid seda tahtnud on, on igal grupil siiski teenäitaja, kes annab märku millal liikuda, millal seista ning kuhu suunda vaadata, et elamus oleks maksimaalne.

"Eedeni aed" on lavastus, mis pakub võimalust osa saada näidendist teistsugusel, mitmekülgsel ja interaktiivsel moel. Rännaklavastus tähendab, et publik liigub mööda erinevaid mõisapargi paiku ja vaatab, kuidas lugu mitmetes kohtades avanevates pildikestes lahti rullub. Siiski ei pea üldse selle pideva liikumise pärast muretsema. Nagu ma juba eespool mainisin, siis tehakse ka seismispause ning kogu läbitav vahemaa ei tohiks ületada 2km. Seega on lavastus jõukohane kõigile, kui korraldajaid eelnevalt informeerida, on isegi võimalik ratastooliga lavastuses osaleda. See formaat annab vaatajale võimaluse tunnetada lavastuse sündmusi füüsiliselt ja vahetult, muutes etenduse kogemuse isiklikumaks ja sügavamaks. Seega ma ei saaks ka kõige parema tahtmise juures lavastust kirjeldada, sest me kõik kogeme asju isemoodi ja meie meelte kaudu tajutud informatsioon loob igaühele erineva ettekujutuse nendest pildikestest, mida meile näidatakse.

Lavastuse tegevus toimub nii ajaloolises kui ka müütilises ruumis, tuues esile küsimusi paradiisist ja selle kaotamisest, inimeseks olemise olemusest ja vaimsete väärtuste otsingutest. Lavastuse käigus saavad vaatajad kaasa elada lugudele, mis räägivad armastusest, igatsusest ja inimlikust murest. Nii saame rännaku käigus tuttavaks kunagise mõisahärra, mõisapreili, kärneri kui ka lihtsa talurahvaga ja kogeme mida tähendab üks ja sama park erinevatele inimestele. Näitlejad, kuigi nad on justkui ainult hääled meie peas, toovad siiski oma rollidesse elu ja emotsiooni, mis puudutavad ja panevad mõtlema. Ja mõtlema ei pea ainult mõisapargi sündmuste peale. Minu üks mälupilt eilselt rännaklavastuselt on hoopis selline: roheline kiviplaatidest sein puupliidi taga ning roheliselt taustal on näha kuidas ahjusiibri küljes ripuvad nööri otsa kuivama aetud õunad. Kuna ahju on just köetud, siis on vanaema juures köögis soe ja ma saan vaikselt kuivama pandud õunaviilukesi nosida. Sest õunad maitsevad kuivatatuna palju paremini kui värskena ja eriti maitsvad on kuivatatud õunad siis kui neid salaja nööri otsast võtmas käia. Ega ma tegelikult ei tea, kas selline hetk on minuga kunagi päriselt juhtunud või on see ainult minu mälu vingerpuss, aga selline mälestus mul eile tekkis. Seega ei räägi lugu ainult mõisapargist, vaid paneb osalejaid mõtlema ka enda elu peale. Ja võimalik et ka looduse või loomade või autode või sõja või inimeseks olemise või jumal teab mille peale veel. Sest me kõik oleme erinevad ja meil tekivad erinevate aistingute peale erinevad assotsiatsioonid.

Muusikaline taust ja loodushääled täiendasid lavastuse meeleolu, muutes kogu pargi justkui üheks suureks etenduspaigaks. Hästi valitud muusika ja looduslik keskkond lõid harmoonia, mis aitas vaatajal veelgi sügavamalt etenduse maailma sukelduda. Kuigi ma pean ausalt ütlema, et need kurjad sääsed tahtsid vägisi minu etenduses osalised olla ja kohati olin ma nende peale pahane, et nad mind etenduse maailmast välja tõid. Vähemalt minul oli väga keeruline keskenduda mõisapreili ängi tunnetamisele kui sääseparv samal ajal mu näole vihast pealetungi korraldab. Õnneks need sääsed olid siiski nii väikesed, et kogu elamust nad minu jaoks ära rikkuda ei saanud. Kes kunagi õhtul Luke mõisaparki sattunud on, siis need teavad juba kui ilusat vaatemängu loojuv päike seal pakub. Valguse ja varjude mäng rõhutasid stseenide emotsionaalsust ja andsid kogu lavastusele tunde justkui viibiksin unenäos. Siiski tõid aeg-ajalt kaugusest kostvad jutukatked, koerte haukumised ning mööduvate autode mürin mind üsna kiiresti tagasi reaalsusesse ja panid mind hoopis teiste asjade peale mõtlema. Õnneks siiski oma argipäevamured suutsin ma rännaku ajaks täielikult unustada.

Kahtlemata on "Eedeni aed" mitmekihiline lavastus, mille ilu seisneb mitte ainult loo süžees, vaid ka viisis, kuidas see lugu vaatajateni (või peaks hoopis ütlema, et kogejateni) tuuakse. Lavastuse loojad on teinud kiiduväärt tööd, tuues välja Luke mõisa ajaloolise atmosfääri ja kombineerides seda kaasaegse teatrikunsti väljendusvahenditega. Kes maksimaalselt meelelist elamust soovib, siis on lisaks rännaklavastusele võimalik veel enne nautida õhtusööki ja pärast etendust saab samuti kohvikus istuda ja muusikat kuulata ning atmosfääri nautida. Kuigi mina seda ei teinud, soovitan siiski õhtusöögiga koos rännakule minna, sest siis saate Luke mõisa poolt pakutavat pikemat aega nautida. Minule isiklikult oleks meeldinud kui rännak oleks veelgi pikemalt kestnud, sest mulle tundus, et ma alles hakkasin üles soojenema ja meeled jõudsid just täielikult avaneda, kui kõik juba läbi sai. Eks see ole see tüüpiline eestlane jälle, et alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama.

"Eedeni aed" ei ole lihtsalt etendus – see on elamus, mis jääb hinge ja meeltesse veel kauaks ajaks. Nii näiteks saatsid etenduse lõhnad mind veel mitmeid tunde pärast rännaku lõppu. See rännaklavastus ei rahulda pelgalt visuaalse ilu järele janunevaid silmi, vaid toidab ka mõttelendu ja hingeigatsust. Luke mõisa "Eedeni aed" on hea näide sellest, kuidas ajalugu, kunst ja loodus võivad üheskoos luua midagi tõeliselt erakordset. Seetõttu tasub kõikidel huvilistel kiirustada, sest ainult kaks etendust on jäänud.

 

Lavastuse idee autor: Virko Annus
Lavastajad: Astrid Hallik ja liri Saar
Teksti autorid: Virko Annus, liri Saar ja Astrid Hallik
Kunstnik: Marge Nelk
Muusika: Kristiin Hanimägi, Rauno Alliksaar ja Janar Sarapu
Tekste loevad:
Kärt Kull (Vanemuine)
Marko Mäesaar (Teatribuss)
Martin Kork (Uus Teater)
 

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Luke mõisa koduleheküljelt ja pileteid saab Piletilevist.

Loe edasi

Luke Venus

12.juulil 2018 Luke mõisa pargis

Viimasel ajal olen siin blogis väga palju negatiivse alatooniga postitusi kirjutanud. Sel korral tahan hoopis positiivsemas võtmes postituse kirjutada. Kahjuks pole selleks ajaks, kui postitus üles jõuab, enam seda lavastust võimalik vaadata. Aga äkki järgmisel suvel mängitakse seda jälle. Ma igatahes väga loodan seda, sest „Luke Venus“ on täpselt selline suvelavastus, nagu üks suvelavastus olema peab ja ma soovitan seda kõikidel vaatama minna, kui selleks võimalus avaneb. Eriti soovitan vaatama minna romantiku hingega inimestel.

Kui ma suurt suvelavastuste ülevaate postitust tegin, olin kindel, et kui Luke mõisas jälle suvelavastust tehakse, siis ma lähen seda vaatama. Lihtsalt seepärast, et mulle meeldis see lavastus, mida seal eelmisel suvel mängiti. Kui ma aga avastasin, et Lukel mängitakse lavastust nimega „Luke Venus“, siis sisututvustus minus mingeid emotsioone ei tekitanud. Näitlejad olid ka enamasti tundmatud, vähemalt minu jaoks. Ele Millistferi nime olin kuulnud ja teda olen korra ka Vanemuise „Mamma Mia“ lavastuses näinud. Teistest näitlejatest teadsin Ülle Sillamäed, kes oli põhikoolis minu eesti keele õpetaja. Eks ma olin veidi skeptiline ka seetõttu, et neljast näitlejast kolm olid harrastusnäitlejad. Ärge saage minust valesti aru, ma tegelikult ei alahinda harrastusnäitlejaid, aga kui on nii mitme lavastuse vahel valida (ja juulis on lavastuste valik päris hea), siis mina eelistan valida selle lavastuse, kus mängivad need näitlejad kes mulle meeldivad ja kelle mängus ma kindel võin olla. Samas nagu ma ütlesin, siis sel korral olid pooled näitlejatest täiesti võõrad ja seega ei osanud ma midagi arvata. Ja siiski oli selle lavastuse sisututvustuses ja reklaamis midagi, mis mind Luke poole meelitas.

Ometigi pean nüüd tunnistama, et näitlejad olid sel korral lausa suurepärased. Ma olin skeptiline vist ainult mõned esimesed minutid kui Ele Millistfer kaugemal oleva kiigu peal istus ja laulis. Kuna mikrofonid ei olnud näitlejate küljes, vaid olid mitmel pool maas, siis kiigu juures oli mikrofon, aga kui Ele Millistfer sealt kiigu juurest kaugemale läks, siis polnud alguses tema häält väga hästi kuulda. Ja see muutis mind veidi skeptiliseks. Kui lisaks Ele Millistferile tuli lavale ka Karl Bussov, siis läks asi natukene huvitavamaks. Siiski ei saanud ma alguses aru, et kuidas ühe naise ja mehe omavaheline suhtlus peaks avama Luke pargis asuva Venuse kuju lugu. Sest sisututvustusest sain ma täpselt nii aru, et lugu räägib (ja ka lavastuse pealkiri lubab seda eeldada) sellest kuidas Luke pargis olev Venuse kuju sündis.

Lavastuse tutvustus Luke mõisa koduleheküljel on selline: „Lavastaja Janno Puusepp: “Luke pargis on paljude fotoaparaatide ette jäänud imeilus Venuse kuju, millel on huvitav ajalugu. Teda on peidetud maa sisse ja siis on ta aastakümneid unustatuna seal lebanud kuni leidmiseni. Aga keegi ei tea täpselt, kust see Venuse kuju pärit on ja kes ta tegi. Ma arvan, et oleks huvitav jutustada selle kuju lugu.”

See on hoogne ja humoorikas etendus Luke mõisa Venuse kuju päritolust. Muidu unises Luke mõisas on uued tuuled, kui ilmub salapärane skulptor, kes otsib oma uue töö jaoks modelli ja inspiratsiooni. Muidugi tahavad kogu ümbruskonna naised olla jumalannadena igavesti ilusad. Kuid inspiratsiooni saab anda ainult üks…
See on meie EV 100 kingitus teile!“

Sellise sisututvustuse järgi ootasin ma hoopis teistsugust lavastust. Ma arvasin, et räägitakse kuidas see Venus Lukele sattus ja miks ta näiteks just sellesse konkreetsesse kohta mõisapargis paigutati jne. Aga tegelikkuses oli lavastus hoopis armastuslugu. Ja kui ma nüüd mõtlen, siis mingis mõttes lavastus ikkagi rääkis sellest kuidas skulptor tahtis Venuse kuju teha ja kuidas kõik naised tahtsid skulptorile muusaks olla. Lihtsalt asjadest ei räägitud nii otse. Näiteks mina ei pannud üldse tähele, et kordagi oleks mainitud seda, et skulptori plaanitav Venuse kuju tuleb Lukele (mida ma sisututvustuse põhjal eeldasin). Lugu rääkis lihtsalt ühest skulptorist, kes leidis endale Venuse kuju muusaks kolm naist – ema ja tema kaks tütart. Kuid rohkem, kui Venuse kuju loomisele, keskendus lavastus armastusele ja tema erinevatel vormidele. Üks tütardest arvas, et ta on nii iseseisev, et talle pole meest vaja. Teine tütardest uskus raamatust loetud romantilisse ja ilusasse armastusse. Ja siis oli seal nende tütarde ema – Mamma, kes ütles, et tema tahab ka noore poisi suust ilusaid sõnu kuulda (ja ilmselt end jälle noore ja armastusväärsena tunda).

Minu meelest oligi see kogu etenduse võlu, et sai näha kuidas erineva elukogemusega inimesed mõistavad ühte ja sama asja – armastust, erinevalt. Nii nagu ilmselt iga vaataja tõlgendas (ja tõlgendab) tegelaste mõtteid ja emotsioone veel omakorda erinevalt. Mina näiteks suutsin end mõlema tütrega samastada. Kuna mulle meeldib palju raamatuid lugeda, siis olen mina samuti Helena (Anne-Mai Tevahi) moodi ilusast armastusest unistanud, mida ma raamatutest lugenud olen. Samas arvan ma jälle Maria (Ele Millistfer) moodi, et ma olen piisavalt iseseisev ja mulle pole pidevalt mingit meest kõrvale vaja. Ja mu ema meenutab mulle selles mõttes Mammat (Ülle Sillamäe), et kui mu emal oleks aed, siis ta arvaks ilmselt ka, et lapselapsed oleksid aia värvimiseks just sobivas pikkuses. Üleüldse tundus mulle, et Mamma ja mu ema maailmavaated selles osas millal peaks tütarlaps pere looma ja miks on ikka meest enda kõrvale vaja, kattusid väga palju. Ma oleks kohati nagu enda elu kõrvalt vaadanud.

Minu eluga oli ainult see erinevus, et mul pole sellist romantilist keskkonda ümber, nagu Luke mõisapargis oli. Minu meelest juba sõnaühend mõisapark loob mingisuguse romantilise aura. Nii palju kui ma inimestele mainisin, et ma käisin Lukel teatris, ütlesid kõik mulle, et seal on ju nii ilus. Seega kohalik loodus juba tegi pool lavakujundust ära. Mingit jubedat mõrvalugu oleks ilmselt seal väga keeruline suurepäraselt mängida. Aga sel korral andis kohalik loodus lavastusele palju juurde. Lisaks need lilled ja valge mööbel. Kuigi seda mööblit polnud palju, aga täpselt parasjagu, et õiget atmosfääri luua. Eriti meeldis mulle kaugemal õunapuude all olev kiik. Minu meelest sellised suured istumisosaga kiiged, mis ripuvad kusagil aias puu külje, on ehtne romantika võrdkuju. Eriti kui sellel kiigul istub valgesse riietatud naine. Ja sel korral olid kõik naised üleni valges. Ehtne puhas ja puutumata armastus. Selles mõttes olid Mamma punased huuled ja violetsed kontsakingad ägedad, et need reetsid, et kuigi Mamma üritab võõra poisi jaoks end nooremaks ja puutumatuks teha, siis värvilised huuled ja kingad andsid aimu sellest, et tegelikkuses Mamma nii puhas pole, kui ta näidata püüab.

Mammat reetsid vahel ka tema hääletoonid. Eriti meeldis mulle see stseen, kui ta läks eriti malbe ja heleda häälega Markust otsima. Kui tema hüüetele aga ei vastatud, hüüdis ta poissi südamepõhjast tuleva nõudva häälega, mis enam nii leebe polnud. Selles osas olin ma oma endise eesti keele õpetaja Ülle Sillamäe osa täitmisest tõsiselt üllatunud. Ma olen teda vist ainult ühel korral Kagu-Eesti maateatrite päeval nö laval näinud ja tol korral tema näitlemine mulle väga muljet ei avaldanud. Sel korral oli tema tegelaskuju minu jaoks kõige huvitavam. Just eelkõige oma mitmekülgsuse tõttu. Ja Ülle sai Mamma rolliga suurepäraselt hakkama. Ma julgen väita, et isegi paljusid kutselisi näitlejaid pole ma nii head karakterrolli tegemas näinud. Ülle võiks Mamma rolliga täiesti vabalt monolavastuse teha. Veel olin (ja jätkuvalt olen) vaimustuses Helenat kehastanud Anne-Mai Tevahist. Ma polnud küll temast varem midagi kuulnud, aga enne teatrisse minekut tegin kiire guugeldamise ja selgus, et seda noort naist kiidavad vist kõik. Nüüd on üks kiitja juures. Tema imetabasust ei saa kirja panna, sest mul lihtsalt pole sõnu tema mängu kirjeldamiseks. Aga mulle tundus, et ta oli kogu oma hingega Helena rolli juures ja nii nagu Ülle puhul, võis ka Anne-Mai puhul lihtsalt tema nägu vaadata ja seal olid kõik Helena emotsioonid ja mõtted näha. Ma ei tea miks, aga eriti meeldis mulle tema jooksmine. See oli samaaegselt nii graatsiline kui ka koomiline. Igatahes jätan ma Anne-Mai Tevahi nime meelde ja tahan teda veel näha. Ele Millistfer oli täpselt nii hea, nagu ma arvasin, et ta on. Kuigi ma ei saa üldse aru, kuidas ma tema headuses sain kindel olla, kui ma olen teda ainult ühe korra näinud. Aga mulle ta meeldib ja ilmselgelt peab ta mulle palju meeldima, kui ma olin põhimõtteliselt ainuüksi tema pärast valmis teatrisse minema (sest teised nimed olid tundmatud). Kui ma nüüd veidi ülekohtune olen ja välimuse põhjal otsustan, siis välimuse järgi oleks Ele minu meelest oma heleda peaga rohkem sobinud romantilise unistaja rolli. Samas, olles Anne-Maist vanem sobis ta vanema ja ratsionaalsema õe rolli suurepäraselt. Ja millised lauluseaded ta teinud oli. Muidugi suurepärastele Anne-Mai poolt kirjutatud laulusõnadele. Tore, et meie väikeses Eestis on nii mitmekülgselt andekaid inimesi. Mis puudutab aga seltskonna ainsat meesnäitlejat Karl Bussovit, siis mulle tundus, et tema jäi võimsatele naistele alla. Jah, ilma temata poleks lavastus olnud päris see, mis ta oli, aga ma usun, et naised oleksid ka ilma meheta ühe hea lavastuse teinud.

Lavastaja on lihtsalt nii suurepärased ja võimsa naisenergiaga laetud naised leidnud, et kõik mehed jäävad nende kõrval varju. Vähemalt laval. Sest publiku hulgas naersid nii mehed kui naised kogu etenduse aja võrdselt. Kuigi mehed, vist naersid veidi jõulisemalt. Ju neile siis tegi nalja, näha kuidas kolm naist ühe mehe pärast võistlevad. Eks selline käitumine tõstab iga mehe enesehinnangut. Samas kui naised pigem samastasid end mõne tegelaskujuga. Igatahes au ja kiitus ka lavastajale, kes suutis nii kutselised kui harrastusnäitlejad ühtseks tervikuks liita ja nii suurepärase lavastuse valmis meisterdada. Seda enam, et minu teada pole Janno Puusepp ka päris kutseline lavastaja, kuigi teeb silmad ette nii mitmelegi kutselisele lavastajale.

Kui ma nüüd selle pika jutu hästi lühidalt kokku võtan, siis suurepärased näitlejad, suurepärase teksti ja mängukohaga saavadki kokku anda ainult ühe suurepärase teatrielamuse. Isegi vihm, mis otsustas üsna etenduse alguses ei tea kust alla sadada, ei suutnud seda suurepärast elamust rikkuda. Ma veendun iga korraga, kui ma harrastusnäitlejaid laval näen, et nende lavastused on palju põnevamad ja kaasa haaravamad kui päris kutseliste teatrite looming. See ei kehti küll alati, aga üsna sageli. Soovitan teistelgi võimalust kasutada ja külastada tundmatuid kollektiive või ebaharilikke mängupaiku. Uskuge mind, te võite saada väga üllatavaid emotsioone. Näiteks avastada, et harrastusnäitlejad teevad kutselistele näitlejatele silmad ette.

Luke mõisa suvelavastust soovitan aga eriti soojalt lisaks imekaunile loodusele ja sellele tundele, mille kogu tervik teis peale etendust loob. Seda muidugi juhul, kui teil üldse avaneb veel sellest erakordsest teatriimest osa saada.

Autor ja lavastaja: Janno Puusepp

Kunstnik ja laulutekstid: Anne-Mai Tevahi

Muusikaline kujundaja: Ele Millistfer

Kitarril: Jaagup Jürgel

Mängisid:

Ele Millistfer – Maria

Anne-Mai Tevahi – Helena

Ülle Sillamäe – Mamma

Karl Bussov – Markus

* – Päisepilt on pärit ürituse Facebooki leheküljelt.

PS! Minu meelest on juba see pilt väga romantiline ja annab suurepäraselt seda õhkkonda edasi, mis Lukel etenduse ajal valitseb.

Loe edasi

Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka...

15.juulil 2016 Luke Mõisapargis Tartumaal

Lavastaja: Tanel Jonas

Mängisid:

Tanel Jonas

Ele Sonn

Priit Strandberg

Maria Soomets

Juba kolmandat (vähemat minu teada) suve teeb sama trupp Tartumaal Luke mõisapargis suvelavastust. Eks ikka seepärast, et suvelavastus on väljaspool riigiteatrit hea viis hästi teenida. Vähemalt nii väidavad osalised ise lavastuses.Selle aastase lavastuse põhiteemaks ongi töö. 

Varasemalt olin antud trupi lavastuste suhtes skeptiline. Ma isegi ei oska konkreetset põhjust välja tuua. Minu jaoks tundus lihtsalt kummaline, et kusagil lageda taeva all suudavad kolm näitlejat ja üks muusik midagi head teha. Ehk seepärast, et lavastust tutvustati kui sketside tegemist ja ma pole kunagi eriline sketside austaja olnud. Mulle teadupärast meeldivad ühtsed ja sügavamõttelised draamad. Juhtusin aga siit-sealt kuulma eemisel aastal nende poolt tehtud lavastuse kohta kiidusõnu ja otsustasin, et kui nad sel suvel jälle mängivad, siis mina lähen vaatama. Tuli välja, et mängivad küll, aga hoopis teist asja. Ja ainult neli korda. Vaatasin Facebookis, et ka seda lavastust kiidetakse ja nii saigi otsus vastu võetud, et tuleb vaatama minna.

Korraldajad kirjutavad ise etenduse kohta nii: "Kontsert-lavastus „Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka…“ räägib tööst. Eestlasi on alati peetud töökaks rahvaks. Juba Kalevipoeg oli töökas mees, Vargamäe Andresest rääkimata. Töö tegemist on läbi aegade saatnud mingi kummaline pühaduseoreool, mis muudab selle olulisemaks kui mistahes teise tegevuse. Vanasõnad nagu „Tänasida toimetusi ära viska homse varna“ ja „Enne töö ja siis lõbu“ on iga eestlase teadvuses nii kõvasti kinni, et ilma tööd tegemata nagu enam ei saagi. Või ei tahagi? Või äkki hoopis ei oskagi? Kas selle põhjuseks on rasked elutingimused või luterlik soov saada õndsaks läbi vaevade? Võimalik. Või teeme me tööd teadmata õieti isegi, miks me seda teeme, põhjenduseks vaid kulunud tõdemus „sest nii on alati olnud“? Mis on üldse õige töö? Kas loomeinimestel on õigust oma töö eest palka saada või peaks see käima hobi korras, pärast seda kui õiged tööd on lõpetatud? Mis saab siis, kui selgub, et tegelikult ei ole meil vaja üldse nii palju tööd teha? Kas oskame puhata ja niisama olla? Või tekitab selline olukord nii suure stressi, et tuleb uuesti hakata tööd tegema, lihtsalt selleks, et normaalselt elada?"

Seda kirjeldust lugedes tekkis mul idee, et äkki tehaksegi sketse Kalevipojast ja Vargamäe Pearust ja Andresest ja teistest meie kirjanduskangelastest. Aga nii see ei olnud. Sketside tegelasteks olid meie tänapäevased inimesed oma igapäevaste murede ja rõõmudega. Näiteks näitlejad, kes lähevad kasiino suvepäevadele ja neilt tellitakse 10 sketsi. Täitsa vabalt võivad ise valida mida teevad, ainsaks tingimuseks on see, et nad peavad enne sketse olema tund aega vee all ja nende sketsid võiksid haakuda puurist vabanenud pantriga. Kõige selle ettevalmistamiseks on nädal. Lisaks sellele ei taha tellija ka neile väga töö eest maksta. Lõpuks on suvepäevad käes, näitlejad on tund aega vee all olnud, kuid kasiino suvepäevi pole kusagil. Vahepeal on suvepäevad Luke asemel Klaipedasse üle kolitud. Nii jäävad näitlejad pika ninaga ning sullerist ärikas on neilt viimasegi näitlejatöö isu ära võtnud. Aga mida siis edasi teha? Niikuinii ei pea paljud inimesed näitleja ametit päris õigeks tööks, sest sellel pole käega katsutavat tulemust. Nii otsustabki Tanel laevakapteniks hakata ja Maria tahab avada omaenda pagaritöökoda. Lihtsalt seepärast, et nad on nendest ametitest lapsest saadik unistanud. 

Omad unistused on ka koristusfirmatöötajatel, kes alluvad ülemusele ja saavad oma töö eest praktiliselt olematut palka. Palka, mille eest pank laenu ei anna ja nii ongi üks tööline sunnitud elama perega ämma juures ühes toas. Teisel töölisel pole aga piisavalt raha, et maalikursustele minna, kuigi just maalida on ta lapsest saadik tahtnud. Või näiteks betoonivalaja, kelle tööpäev on 8-17 aga reaalsus on selline, et päev algab kell 7 ja lõpeb kell 5 hommikul. Või õpetaja, kelle närvid on läbi, sest õpilastelt nõutakse järjest rohkem ja see paneb ka õpetajad pinge alla. Siis oli seal üks 6-aastane poiss, kes tahtis looduses rännata, mitte kooli minnes mõelda majanduskallakule. Või üks vana abielupaar, kes teatrisse tuli ja kes olid terve elu teinud lihttöid ja siiani olid õnnelikult koos. Isegi lapse olid saanud, hoolimata sellest et kohtusid ainult siis kui üks töölt tuli ja teine tööle läks. See on isegi nagu natukene Eesti rahva paradoks, et me rügame koguaeg kõigest väest tööd teha, et siis pole ka ime, et meil iive negatiivne on. 

Minule etendus meeldis just seetõttu, et ma olen ise end mitmel korral leidnud sellest olukorrast, kus ma tunnen, et mu praegune töö pole üldse see, mida ma teha tahan ja kõik teised ametid tunduvad hulga parematena. Et mis probleemid on näiteks kirjakandjal. Lihtsalt pane kirjad ja ajalehed õigesse postkasti ja kõik. Pole nagu mingit vastutust ega midagi. Või miks ma ei võiks ka lihtsalt töölt ära tulla ja minna mere äärde elama ning tegeleda sellega, mis mulle meeldib. Seda sama mõtet lahatigi etenduses ka, et miks me ei tee seda, millest me päikeseloojangut vaadates unistame. Aga ehk me ainult arvame, et laevakapteniks olemine või pagaritöökoja avamine ongi see, mida me teha tahame. Sageli siiski me teeme tegelikult seda, mis meile meeldib, kuid me vajame lihtsalt selle taipamiseks uut vaatenurka. Sest suurem osa meist siiski on valinud endale ameti või elukutse, mis meile meeldib. Ja nii ongi, et sa teed koguaeg tööd ja näed vaeva ja siis tuleb ka armastus, nagu Tammsaare ütles. Iseasi on juba see, kas me selle armastuse ära ka tunneme, või kas meile see armastus ka meeldib, mille me alateadlikult oleme teinud. Või ei ole me oma elus piisavalt vaeva näinud ja teinud (või kartnud teha) õigeid valikuid, et saada õnnelikuks. 

Mulle ausalt meeldis etenduse esimene vaatus kordades rohkem, kui teine vaatus. Peale vaheaega vajus minu jaoks midagi ära. Võib-olla oli asi selles, et teises vaatuses figureeris Priit Strandbergi kehastatud Marco (ärikas, kes etenduse alguses näitlejatel naha üle kõrvade tõmbas). Alguses oli Marco lihtsalt naljakas, kuid lõpuks muutus ta mulle vastumeelseks. Ta oli lihtsalt minu jaoks täiesti vastumeelne inimene. Täpselt selline macho mees, kes on kogemata mingi kauni tibiga lapse saanud ja nüüd peab seda last kasvatama. Kõik see oleks ja kõnemaneer hakkas mulle lõpuks lihtsalt vastu. Ja see vanapaari osa hakkas ka minu jaoks venima. Mina näiteks oleksin etenduse sellega ära lõpetanud, kui vanamees läks kella küsima, et teada millal etendus hakkab. Kuna mehel oli kell jälle seisma jäänud. Nimelt oli mehel vana-aasta õhtul ka kell seisma jäänud ja nii nad uue aasta tuleku maha magasidki. Mulle lihtsalt tuli selline mõte, et mees läheb nüüd seest kella küsima ja siis tuleb tagasi ja teatab naisele, et kell on 22.10 ja mulle öeldi seest, et etendus sai just läbi. Praegune lõpp jäi minu silmis venima.

Algus oli see-eest väga hoogne ja naljakas. Ka lauluvalik oli väga hea. Mina leidsin end mitmel korral kaasa õõtsumast või isegi kaasa laulmast. See on ime, sest mul kummitab alates teisipäevast ikka veel kõrvus Amazing Grace laul. Ka näitlejad olid väga head. Kui mulle siiani Priit Strandberg väga meeldinud ei ole (ja mulle ei meeldinud ka tema praegune Marco tegelaskuju), siis tegelikult mängis ta kõik karakterid väga hästi välja. Marco ei meeldinud mulle ka seepärast, et karakter oli liiga hästi välja mängitud ja mulle lihtsalt seda tüüpi mehed on vastukarva. Tanel Jonase karakteritest meeldis mulle kõige enam väike Benedict Lembit ja Maria Soomets oli kõige parem iseenda ehk näitleja Maria rollis. Veel meeldis mulle Maria Soomets trimmerdajana, sest seal kasutas ta oma vanu häid töömehe tunkesid, kuhu peale oli Tutt kirjutatud. Need tõid mulle meelde aga mu kunagise teatrielamuse "Muna EÜE" lavastusest, kus ta neid pükse kandis. Ja ma ei teadnud ausalt, et Maria Soomets, Tanel Jonas ja Priit Strandberg nii hästi laulda oskavad ja kitarre ning trumme mängida. Ilmselt oli ka see üks põhjus, miks ma skeptiline lavastuse suhtes olin. Aga nüüd olen ma tõsiselt üllatunud. 

Ma arvan, et iga eestlane leiab sellest lavastusest endale samastumishetki ja kohati tekibki tunne, et kuidas nad minu mõtteid teavad. No mina pole küll näitleja ega muusik, kuid peale head (ja tegelikult ka halba) etendust ei saa ka mina pikalt uinuda, sest mul on vaja etendus läbi mõelda. Mida ma seal nägin, mis tundeid see minus tekitas jne. See on ka üks põhjus, miks ma teatrist blogima hakkasin, et oma mõtteid natuke koondaja ja ehk seeläbi oma mõtetes selgust saada. Mina igatahes soovitan kõigil seda lavastust vaatama minna. Kui enda elust paralleele ei leia (mis on praktiliselt võimatu), siis äkki hakkate te paremini mõistma kassapidajat ja kojameest, kes teile võib-olla teinekord halvasti ütlevad. 

Lõpetaksin mõttega, et Eesti on väike, aga okei. See lavastus on ka väike, kuid see-eest väga okei. Lausa paremgi kui okei. Minu teatrikülastustes kuulub ta igatahes lavastuste paremikku.

Viimane võimalus seda lavastust sel aastal näha on 17. juulil kell 20.00 Luke mõisapargis. 

Loe edasi