Luke Venus

12.juulil 2018 Luke mõisa pargis

Viimasel ajal olen siin blogis väga palju negatiivse alatooniga postitusi kirjutanud. Sel korral tahan hoopis positiivsemas võtmes postituse kirjutada. Kahjuks pole selleks ajaks, kui postitus üles jõuab, enam seda lavastust võimalik vaadata. Aga äkki järgmisel suvel mängitakse seda jälle. Ma igatahes väga loodan seda, sest „Luke Venus“ on täpselt selline suvelavastus, nagu üks suvelavastus olema peab ja ma soovitan seda kõikidel vaatama minna, kui selleks võimalus avaneb. Eriti soovitan vaatama minna romantiku hingega inimestel.

Kui ma suurt suvelavastuste ülevaate postitust tegin, olin kindel, et kui Luke mõisas jälle suvelavastust tehakse, siis ma lähen seda vaatama. Lihtsalt seepärast, et mulle meeldis see lavastus, mida seal eelmisel suvel mängiti. Kui ma aga avastasin, et Lukel mängitakse lavastust nimega „Luke Venus“, siis sisututvustus minus mingeid emotsioone ei tekitanud. Näitlejad olid ka enamasti tundmatud, vähemalt minu jaoks. Ele Millistferi nime olin kuulnud ja teda olen korra ka Vanemuise „Mamma Mia“ lavastuses näinud. Teistest näitlejatest teadsin Ülle Sillamäed, kes oli põhikoolis minu eesti keele õpetaja. Eks ma olin veidi skeptiline ka seetõttu, et neljast näitlejast kolm olid harrastusnäitlejad. Ärge saage minust valesti aru, ma tegelikult ei alahinda harrastusnäitlejaid, aga kui on nii mitme lavastuse vahel valida (ja juulis on lavastuste valik päris hea), siis mina eelistan valida selle lavastuse, kus mängivad need näitlejad kes mulle meeldivad ja kelle mängus ma kindel võin olla. Samas nagu ma ütlesin, siis sel korral olid pooled näitlejatest täiesti võõrad ja seega ei osanud ma midagi arvata. Ja siiski oli selle lavastuse sisututvustuses ja reklaamis midagi, mis mind Luke poole meelitas.

Ometigi pean nüüd tunnistama, et näitlejad olid sel korral lausa suurepärased. Ma olin skeptiline vist ainult mõned esimesed minutid kui Ele Millistfer kaugemal oleva kiigu peal istus ja laulis. Kuna mikrofonid ei olnud näitlejate küljes, vaid olid mitmel pool maas, siis kiigu juures oli mikrofon, aga kui Ele Millistfer sealt kiigu juurest kaugemale läks, siis polnud alguses tema häält väga hästi kuulda. Ja see muutis mind veidi skeptiliseks. Kui lisaks Ele Millistferile tuli lavale ka Karl Bussov, siis läks asi natukene huvitavamaks. Siiski ei saanud ma alguses aru, et kuidas ühe naise ja mehe omavaheline suhtlus peaks avama Luke pargis asuva Venuse kuju lugu. Sest sisututvustusest sain ma täpselt nii aru, et lugu räägib (ja ka lavastuse pealkiri lubab seda eeldada) sellest kuidas Luke pargis olev Venuse kuju sündis.

Lavastuse tutvustus Luke mõisa koduleheküljel on selline: „Lavastaja Janno Puusepp: “Luke pargis on paljude fotoaparaatide ette jäänud imeilus Venuse kuju, millel on huvitav ajalugu. Teda on peidetud maa sisse ja siis on ta aastakümneid unustatuna seal lebanud kuni leidmiseni. Aga keegi ei tea täpselt, kust see Venuse kuju pärit on ja kes ta tegi. Ma arvan, et oleks huvitav jutustada selle kuju lugu.”

See on hoogne ja humoorikas etendus Luke mõisa Venuse kuju päritolust. Muidu unises Luke mõisas on uued tuuled, kui ilmub salapärane skulptor, kes otsib oma uue töö jaoks modelli ja inspiratsiooni. Muidugi tahavad kogu ümbruskonna naised olla jumalannadena igavesti ilusad. Kuid inspiratsiooni saab anda ainult üks…
See on meie EV 100 kingitus teile!“

Sellise sisututvustuse järgi ootasin ma hoopis teistsugust lavastust. Ma arvasin, et räägitakse kuidas see Venus Lukele sattus ja miks ta näiteks just sellesse konkreetsesse kohta mõisapargis paigutati jne. Aga tegelikkuses oli lavastus hoopis armastuslugu. Ja kui ma nüüd mõtlen, siis mingis mõttes lavastus ikkagi rääkis sellest kuidas skulptor tahtis Venuse kuju teha ja kuidas kõik naised tahtsid skulptorile muusaks olla. Lihtsalt asjadest ei räägitud nii otse. Näiteks mina ei pannud üldse tähele, et kordagi oleks mainitud seda, et skulptori plaanitav Venuse kuju tuleb Lukele (mida ma sisututvustuse põhjal eeldasin). Lugu rääkis lihtsalt ühest skulptorist, kes leidis endale Venuse kuju muusaks kolm naist – ema ja tema kaks tütart. Kuid rohkem, kui Venuse kuju loomisele, keskendus lavastus armastusele ja tema erinevatel vormidele. Üks tütardest arvas, et ta on nii iseseisev, et talle pole meest vaja. Teine tütardest uskus raamatust loetud romantilisse ja ilusasse armastusse. Ja siis oli seal nende tütarde ema – Mamma, kes ütles, et tema tahab ka noore poisi suust ilusaid sõnu kuulda (ja ilmselt end jälle noore ja armastusväärsena tunda).

Minu meelest oligi see kogu etenduse võlu, et sai näha kuidas erineva elukogemusega inimesed mõistavad ühte ja sama asja – armastust, erinevalt. Nii nagu ilmselt iga vaataja tõlgendas (ja tõlgendab) tegelaste mõtteid ja emotsioone veel omakorda erinevalt. Mina näiteks suutsin end mõlema tütrega samastada. Kuna mulle meeldib palju raamatuid lugeda, siis olen mina samuti Helena (Anne-Mai Tevahi) moodi ilusast armastusest unistanud, mida ma raamatutest lugenud olen. Samas arvan ma jälle Maria (Ele Millistfer) moodi, et ma olen piisavalt iseseisev ja mulle pole pidevalt mingit meest kõrvale vaja. Ja mu ema meenutab mulle selles mõttes Mammat (Ülle Sillamäe), et kui mu emal oleks aed, siis ta arvaks ilmselt ka, et lapselapsed oleksid aia värvimiseks just sobivas pikkuses. Üleüldse tundus mulle, et Mamma ja mu ema maailmavaated selles osas millal peaks tütarlaps pere looma ja miks on ikka meest enda kõrvale vaja, kattusid väga palju. Ma oleks kohati nagu enda elu kõrvalt vaadanud.

Minu eluga oli ainult see erinevus, et mul pole sellist romantilist keskkonda ümber, nagu Luke mõisapargis oli. Minu meelest juba sõnaühend mõisapark loob mingisuguse romantilise aura. Nii palju kui ma inimestele mainisin, et ma käisin Lukel teatris, ütlesid kõik mulle, et seal on ju nii ilus. Seega kohalik loodus juba tegi pool lavakujundust ära. Mingit jubedat mõrvalugu oleks ilmselt seal väga keeruline suurepäraselt mängida. Aga sel korral andis kohalik loodus lavastusele palju juurde. Lisaks need lilled ja valge mööbel. Kuigi seda mööblit polnud palju, aga täpselt parasjagu, et õiget atmosfääri luua. Eriti meeldis mulle kaugemal õunapuude all olev kiik. Minu meelest sellised suured istumisosaga kiiged, mis ripuvad kusagil aias puu külje, on ehtne romantika võrdkuju. Eriti kui sellel kiigul istub valgesse riietatud naine. Ja sel korral olid kõik naised üleni valges. Ehtne puhas ja puutumata armastus. Selles mõttes olid Mamma punased huuled ja violetsed kontsakingad ägedad, et need reetsid, et kuigi Mamma üritab võõra poisi jaoks end nooremaks ja puutumatuks teha, siis värvilised huuled ja kingad andsid aimu sellest, et tegelikkuses Mamma nii puhas pole, kui ta näidata püüab.

Mammat reetsid vahel ka tema hääletoonid. Eriti meeldis mulle see stseen, kui ta läks eriti malbe ja heleda häälega Markust otsima. Kui tema hüüetele aga ei vastatud, hüüdis ta poissi südamepõhjast tuleva nõudva häälega, mis enam nii leebe polnud. Selles osas olin ma oma endise eesti keele õpetaja Ülle Sillamäe osa täitmisest tõsiselt üllatunud. Ma olen teda vist ainult ühel korral Kagu-Eesti maateatrite päeval nö laval näinud ja tol korral tema näitlemine mulle väga muljet ei avaldanud. Sel korral oli tema tegelaskuju minu jaoks kõige huvitavam. Just eelkõige oma mitmekülgsuse tõttu. Ja Ülle sai Mamma rolliga suurepäraselt hakkama. Ma julgen väita, et isegi paljusid kutselisi näitlejaid pole ma nii head karakterrolli tegemas näinud. Ülle võiks Mamma rolliga täiesti vabalt monolavastuse teha. Veel olin (ja jätkuvalt olen) vaimustuses Helenat kehastanud Anne-Mai Tevahist. Ma polnud küll temast varem midagi kuulnud, aga enne teatrisse minekut tegin kiire guugeldamise ja selgus, et seda noort naist kiidavad vist kõik. Nüüd on üks kiitja juures. Tema imetabasust ei saa kirja panna, sest mul lihtsalt pole sõnu tema mängu kirjeldamiseks. Aga mulle tundus, et ta oli kogu oma hingega Helena rolli juures ja nii nagu Ülle puhul, võis ka Anne-Mai puhul lihtsalt tema nägu vaadata ja seal olid kõik Helena emotsioonid ja mõtted näha. Ma ei tea miks, aga eriti meeldis mulle tema jooksmine. See oli samaaegselt nii graatsiline kui ka koomiline. Igatahes jätan ma Anne-Mai Tevahi nime meelde ja tahan teda veel näha. Ele Millistfer oli täpselt nii hea, nagu ma arvasin, et ta on. Kuigi ma ei saa üldse aru, kuidas ma tema headuses sain kindel olla, kui ma olen teda ainult ühe korra näinud. Aga mulle ta meeldib ja ilmselgelt peab ta mulle palju meeldima, kui ma olin põhimõtteliselt ainuüksi tema pärast valmis teatrisse minema (sest teised nimed olid tundmatud). Kui ma nüüd veidi ülekohtune olen ja välimuse põhjal otsustan, siis välimuse järgi oleks Ele minu meelest oma heleda peaga rohkem sobinud romantilise unistaja rolli. Samas, olles Anne-Maist vanem sobis ta vanema ja ratsionaalsema õe rolli suurepäraselt. Ja millised lauluseaded ta teinud oli. Muidugi suurepärastele Anne-Mai poolt kirjutatud laulusõnadele. Tore, et meie väikeses Eestis on nii mitmekülgselt andekaid inimesi. Mis puudutab aga seltskonna ainsat meesnäitlejat Karl Bussovit, siis mulle tundus, et tema jäi võimsatele naistele alla. Jah, ilma temata poleks lavastus olnud päris see, mis ta oli, aga ma usun, et naised oleksid ka ilma meheta ühe hea lavastuse teinud.

Lavastaja on lihtsalt nii suurepärased ja võimsa naisenergiaga laetud naised leidnud, et kõik mehed jäävad nende kõrval varju. Vähemalt laval. Sest publiku hulgas naersid nii mehed kui naised kogu etenduse aja võrdselt. Kuigi mehed, vist naersid veidi jõulisemalt. Ju neile siis tegi nalja, näha kuidas kolm naist ühe mehe pärast võistlevad. Eks selline käitumine tõstab iga mehe enesehinnangut. Samas kui naised pigem samastasid end mõne tegelaskujuga. Igatahes au ja kiitus ka lavastajale, kes suutis nii kutselised kui harrastusnäitlejad ühtseks tervikuks liita ja nii suurepärase lavastuse valmis meisterdada. Seda enam, et minu teada pole Janno Puusepp ka päris kutseline lavastaja, kuigi teeb silmad ette nii mitmelegi kutselisele lavastajale.

Kui ma nüüd selle pika jutu hästi lühidalt kokku võtan, siis suurepärased näitlejad, suurepärase teksti ja mängukohaga saavadki kokku anda ainult ühe suurepärase teatrielamuse. Isegi vihm, mis otsustas üsna etenduse alguses ei tea kust alla sadada, ei suutnud seda suurepärast elamust rikkuda. Ma veendun iga korraga, kui ma harrastusnäitlejaid laval näen, et nende lavastused on palju põnevamad ja kaasa haaravamad kui päris kutseliste teatrite looming. See ei kehti küll alati, aga üsna sageli. Soovitan teistelgi võimalust kasutada ja külastada tundmatuid kollektiive või ebaharilikke mängupaiku. Uskuge mind, te võite saada väga üllatavaid emotsioone. Näiteks avastada, et harrastusnäitlejad teevad kutselistele näitlejatele silmad ette.

Luke mõisa suvelavastust soovitan aga eriti soojalt lisaks imekaunile loodusele ja sellele tundele, mille kogu tervik teis peale etendust loob. Seda muidugi juhul, kui teil üldse avaneb veel sellest erakordsest teatriimest osa saada.

Autor ja lavastaja: Janno Puusepp

Kunstnik ja laulutekstid: Anne-Mai Tevahi

Muusikaline kujundaja: Ele Millistfer

Kitarril: Jaagup Jürgel

Mängisid:

Ele Millistfer – Maria

Anne-Mai Tevahi – Helena

Ülle Sillamäe – Mamma

Karl Bussov – Markus

* – Päisepilt on pärit ürituse Facebooki leheküljelt.

PS! Minu meelest on juba see pilt väga romantiline ja annab suurepäraselt seda õhkkonda edasi, mis Lukel etenduse ajal valitseb.