Mehed

15.juulil 2018 Lutsu külas Põlvamaal

See oli kunagi sügisel, kui ma esimest korda kuulsin, et Tallinnas tuleb Apollo kinos esitlusele näidend nimega "Mehed", milles kolm näitlejat - Tiit Sukk, Veikko Täär ja Margus Prangel mängivad iseend ja paljastavad üksteise kohta nii mõnegi isikliku saladuse. Muidugi ma tahtsin seda vaatama minna, sest Tiit Sukk on TV-st teada-tuntud naljamees ja Veikko Tääri vaatamisega on mind mu sõbranna nakatanud. Ja Margus Prangelit ma vist polegi oma silmaga laval näinud, seega tahtsin tema ka ära näha. Ja näitlejate saladusi on ju ka tore teada saada. Tallinnas jäi kahjuks käimata, aga suur oli minu rõõm, et mehed tulevad kevadel ka Tartu Apollosse etendusi andma. Muidugi ei jõudnud ma ka sinna, sest pilet tundus üle mõistuse kallis ja siit-sealt kuulsin, et tegelikult pole tegemist väga hea lavastusega. Nii ei hakanud ma üldse väga seda mõtet edasi arendama, et võiks kinno minna teatrit vaatama. Küll, aga ei saanud ma jätta võimalust kasutamata, kui nägin, et mehed annavad ühe ja ainsa etenduse Põlvamaal Lutsu külas vabas õhus. Kuna ma olin sel ajal täpselt maal ja mul oli eelmisel päeval sünnipäev olnud, siis tundus see lausa ideaalse sünnipäevakingitusena. Seda enam, et pilet oli ka veidi soodsam, kui suurtes linnades toimunud etendustel.

Esimesed emotsioonid etendusest nii positiivsed ei olnud, kuna näitlejate mikrofonid hakkisid vahel ja nii oli teksti veidi keerulisem kuulata. Ja alguses ei saanud dialoogid ka minu meelest väga hästi vedama. Ilmselt polnud näitlejad ka veel päris hästi uue mängupaigaga kohanenud, sest mulle tundus, et esimestel minutitel olid dialoogid väga pingutatud, et nalja teha. Selline tavaline komöödia, kus kõik naljad olid enam-vähem kindla peale minek. Palju tögati üksteist, tehti allapoole vööd nalju jne. Ma ei saa küll öelda, et ma mingisuguseid suuri ja paljastavaid saladusi osatäitjate kohta teada oleksin saanud. Pigem olen ma kõige suhtes skeptiline ja arvan, et need nö isiklikumad jutud olid ka lavastajal ette kirjutatud, millele siis näitlejad kohapeal juurde improviseerisid. Mulle tundub, et esimeses vaatuses oli näitlejatel ja ilmselt ka lavastajal veidi rohkem fantaasiat, sest siis sai tunduvalt rohkem naerda. Teine vaatus oli minu jaoks igavam ja oli tunda, et naljad läksid järjest rohkem allapoole vööd ning labasemaks.

Kuigi mulle tundus, et teine vaatus vajus ära, siis esimeses vaatuses sai ikka korralikult naerda. Ja nagu mehed ise ütlesid, siis see polegi mingi sügavamõtteline lavastus, mida analüüsida. Nii sai rahus istuda ja lihtsalt olla ja naerda. Ma arvan, et neid kogu südamest naervaid inimesi võis päris huvitav vaadata olla. Ja kuna täpselt samal ajal oli jalgpalli MM finaalmäng, siis Veikko Täär improviseeris ja andis etenduse ajal ka jooksvalt mängu seisust publikule teada. Ma küll arvan, et teda ennast huvitas see seis rohkem, kui publikut. Sest publikuks oli nii umbes 70% ulatuses ainult naised. Aga seda oli huvitav vaadata, kuidas näitlejad sellised asjad kohe käiku lasid ja kuidas need asjakohased laused teksti improviseeriti. Ja see ilmselt tegi ka esimese vaatuse huvitavamaks. Vähemalt minu jaoks. Teine vaatus oli juba „vana rasva peal liu laskmine“ ja siis ma hakkasin küll vaikselt mõtlema, et millal see asi läbi saab. Või on siis tõesti minu naljasoon umbes, sest teised inimesed naersid ka teise vaatuse ajal meeletult. Ja lõpus tõusid püsti. Mul polnud küll mingit tahtmist püsti tõusta, aga kuidagi näotu oleks enam-vähem üksinda ka istuma jääda.

Ma julgen väita, et kõnealune lavastus on kinosaalides ilmselt rohkem stand-up kui klassikaline teatrilavastus. Seega sel korral ma näitlejatest pikalt ei kirjuta. Polnud neil kellelgi rolli, mida mängida. Mängisid kõik ju nö iseennast. Ma arvan, et see on selline lavastus, et kui sulle muidu meeldivad Tiit Sukk, Veikko Täär ja Margus Prangel, siis meeldivad nad sulle ka siin. Aga kui keegi neist kolmest sulle ei meeldi, siis siin lavastuses nad kohe kindlasti ei tee sellist rolli, mis paneks sind meelt muutma. Mulle tundus kohati, et need nö „paljastused“ (eriti need labased paljastused), tegid neid minu jaoks hoopis veidi ebameeldivamaks. Pole ju vaja igasugustest naisepetmistest teada. Samas saan ma aru, et see kõik oli ikkagi teater ja ma ei võta kogu kuuldud juttu tõena. 

Ma küll ei tea kui palju seda teksti oli improvisatsiooniga Lutsu küla jaoks sobivamaks muudetud, aga ma saan aru, et põhiidee on ikkagi sellel, et kolm näitlejat lähevad matkama ja siis hakkavad seal üksteisele oma südant puistama. Selles osas sobis lavastus nagu rusikas silmaauku Lutsu külla vabasse loodusesse. Ma näiteks ei kujuta väga ette kuidas seal kinosaalis need matkatoolid mõjuksid. Ilmselt kunstlikult. Aga nüüd sobisid need kitarrid, matkatoolid, telk, õnged jm varustus suurepäraselt vana Prantso talu hoovi. Ka algus oli ägedalt korraldatud, et Veikko ja Tiit sõidavad autoga Margusele hoovi. Ja sealt edasi oli kogu see vabas looduses telkimise asi täiesti loomulik. Kohati oligi täpselt selline tunne, et ma olen üks väike sääsk, kes vaatab pealt kuidas näitlejad vabal ajal puhkavad ja mis mõtted neil väljaspool teatrit peas on.

Lisaks sobivale keskkonnale meeldis mulle ka meeste pillimängu- ja lauluoskus. Nad oleksid võinud isegi veel rohkem laulda või niisama joriseda. Sest üks õige eestlane ikka joriseb matkal olles. Mu ema ütles selle kohta, et oli kontsert ja teater kaks ühes. Ja nii oligi. Kinos jällegi ilmselt kõlavad need laulud paremini kui vabas õhus.

Aga ma rohkem midagi head välja tuua ei oskagi. Või midagi halba. Siiski üldine arvamus on mul, et teist korda ma seda vaatama ei läheks. Eriti veel kinnisesse kinosaali. Vabas õhus oli aga päris vaadatav etendus. Kui igavaks läks, sai kasvõi päikeseloojangut imetleda. Kinos jällegi on mugavamad toolid istumiseks. Ega ma ei tea, kas mehed sügisel jälle oma mõtteid kinodes jagamas käivad või mitte, kuid ma loodan, et nad pigem suunavad oma energia nö „päris teatrile“, kus publik saaks nende rolle nautida, mitte ei peaks vaatama kuidas näitlejad üksteise võidu laval naerda pugistavad. Ilmselt olidki naljad sellised, et neid ennast ajas jubedalt naerma, sest mina nendel hetkedel küll midagi naljakat tekstis tuvastada ei suutnud. Või oligi naer siis kattevarjuks, et publikule tekitada illusioon meeletult heast naljast, nii et isegi näitlejad ise ei suuda naeru tagasi hoida…

Mina sain vähemalt veidi rohkem kui kaks tundi õues ilusat suveilma ja päikeseloojangut nautida. Naerda sain ka ühe õhtu jooksul rohkem, kui keskmiselt terve päeva jooksul ja ehk hakkasin ma meeste mõttemaailma ka veidi paremini mõistma. Selline enam-vähem tore suve ajaveetmisvõimalus, aga teatrimaailmas pigem mittemidagi ütlev üritus.

Lavastaja: Gerda Kordemets

Kunstnik: Eugen Tamberg

Helilooja: Markus Robam

Mängisid: 

Tiit Sukk

Veikko Täär

Margus Prangel

* – päisepilt on pärit „Mehed“ lavastuse Facebooki leheküljelt.