Tsikaadide aeg

 30. oktoobril 2024 Rakvere Teatri etendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Foto: Kalev Lilleorg

Mul on kombeks teha ennatlikke järeldusi ja nendest lähtudes sageli hakkan tegelikkust võrdlema sellega, mis ettekujutus mu peas sellest tegelikkusest tekkinud on. Kahjuks kehtib see ka teatri puhul. Kui ma nägin, et Rakvere Teatris esietendub oktoobris lavastus „Tsikaadide aeg“, siis teadsin juba ainuüksi pealkirja järgi, et ma tahan seda vaadata. Sest mul tekkis seos sõnaga tsikaadid. Olin seda varem teatris kuulnud ja aju lõi alateadliku seose kahe erineva lavastuse vahel. Kuid kui ma hakkasin Rakvere Teatri lavastuse süžeed uurima, selgus et need lavastused, mille ma oma peas endamisi samasse punti olen liitnud, räägivad ka samal teemal. Mõlemad räägivad ühe perekonna loo pärast seda kui isa surm on lapsed kokku toonud ja päevavalgele ilmuvad mitmedki seni varjul olnud saladused. Seega oli minu jaoks täiesti loomulik valik, et ma lähen Rakvere Teatri uut lavastust vaatama.

Kindlasti tahate te teada, mis see teine lavastus oli, millega mu aju võrdluse lõi? Ehk on keegi veel samasuguse ajuga nagu minul ja on juba oma peas selle teise lavastuse välja mõelnud. Kui tahate, võite kommentaaridesse jätta millise lavastuse peale teie mõtlesite. Aga minu aju lõi kohe seosed 2010. aastal Eesti Draamateatris esietendunud lavastusega „Augustikuu“, kus Ita Ever kohe etenduse alguses lausub „August, minu kuu. Tsikaadid siristavad ja suvevalgusest saab suveraev“. Ka see lavastus räägib perekonna suhetest, aga selle erinevusega et seal läheb isa alguses kaduma ja siis selgub et ta tegi enesetapu ning kõik sugulased tulevad matusteks kokku ja hakkavad omavahelisi probleeme lahendama. Kuna mulle Draamateatri lavastus väga meeldis, siis kandsin need positiivsed emotsioonid sarnasuste põhjal kohe ka Rakvere lavastusele üle ja hakkasin lavastust väga ootama.

Suures õhinas jäi mul tähelepanuta pisike tõsiasi, et „Tsikaadide aeg“ on tragikomöödia, mitte perekonnadraama. Teadupärast mulle perekonnadraamad meeldivad, tragikomöödiad mitte nii väga. Kuigi õnneks avastasin ma selle alles peale etenduse nägemist, et tegemist on tragikomöödiaga ja seega see teadmine mu teatrielamust ei kahandanud. Ise ma veel etenduse ajal mõtlesin, et küll mul on ikka imelik huumorisoon, et ma perekonnadraama ajal nii palju naerda saan. Selgub, et tegelikult naersin ma ikka komöödia üle. Samas pean tunnistama, et eks minu mõistes klassikalise perekonnadraama jaoks oli lavastuses draamat ikka väga vähe ja see häiris mind isegi etenduse ajal. Mõttes lausa kirusin teatrit, et nad ei oska korralikku perekonnadraamat ka teha. Nüüd selgub, et nali oli minu kulul ja ma peaksin ise rohkem süvenema, mida ma vaatama lähen. Esimene vaatus oli selline, et vaatame mis suunas lugu üldse edasi minema hakkab, aga lootust millekski huvitavaks oli. Teine vaatus justkui ketras seda sama teemat ja mingit erilist sisulist arengut ei olnud, samas mõned uued tahud ikka välja toodi, mis seda põnevust minu jaoks veidi üleval hoidsid. Seega lootsin veel teisel vaheajal, et kolmas vaatus tuleb kõva pauguga kus nö „potil kaas pealt ära lendab“ ja kõik saladused tuuakse päevavalgele ja lahendatakse ära. Kahjuks minu loodetud finaal jäi tulemata ja kui lõpuaplaus kõlas, jäin mõtlema, et ega ma tegelikult perekonna saladustele jälile ei saanudki, millest on tõsiselt kahju. Aga eks see ongi tragikomöödia osa, et kõiki saladusi ei pea suurte draamade saatel ära lahendama.

Teemad, millele vihjati olid muidugi tõsised, alates rassismist ja antisemitismist kuni pedofiiliani välja. Ma oleks tahtnud ikkagi teada saada, et kelle oma ja miks see fotoalbum oli, sest sellele seletust lõpuks ei tulnudki. Ja miks Rainer Elhi kehastatud Rhys end nende fotode vaatamise järgselt rahuldama hakkas. Võib-olla olen ma liiga rumal ja lihtsalt ei saanud ilmselgele pihta, aga mind jäi kummitama, et mis nende surnud mustanahaliste inimeste piltidega siis lõpuks toimus. Sest kogu tegevus keerles nende ümber. Teised asjad ikka räägiti lõpuks välja, et kes on lahutanud ja kes on tööd kaotamas ja kes on narkosõltlane ja alaealisega lubamatus seksuaalsuhtes olnud, aga kogu fotode lugu jäigi lahtiseks. Kuigi teemad olid üsna keerulised, siis jäi minu jaoks kõlama see, et me ei tohiks teha ennatlikke järeldusi ja peaksime alati ka teise poole ära kuulama, enne kui kedagi sildistama ja endast eemale lükkama hakkame. Tegelikult ei tea me kunagi mida teine inimene tunneb või mõtleb või miks ta niimoodi käitus, isegi siis kui see teine inimene on meie lähisugulane ja me arvame teadvat mida ja miks ta tegi.

Üldiselt mulle siiski tundus, et kuna tegemist on tragikomöödiaga, siis nendele tunnete ja draamade välja mängimisele väga palju lavastus ei keskendugi. Või oli asi lihtsalt selles, et tegemist oli alles teise etendusega ja seega pole lavastus näitlejatele veel nii omaseks saanud, et kõik nüansid publikusse edasi kanduksid. Kindlasti tegi minu nähtud etenduse keeruliseks ka see, et tegemist oli külalisetendusega ja kuna etendus oli alles viis päeva varem esietendunud, siis oli näitlejatel kindlasti uues kohas keerulisem nii värsket lavastust mängida. See asjaolu ilmselt tingis ka selle et etendus oli veidi rabedam ja ei haaranud publikut kogu täiega kaasa. Ilmselt ehmatas mõningaid inimesi ka etenduse pikk kestus, aga nii mitmedki inimesed otsustasid vaheaegadel saalist lahkuda, sest nende sõnul ei liigu etendus edasi ja kaua nad seda ühe teema ümber soigumist ikka vaatavad. Tõesti, ka mulle tundus kohati, et pidevalt käiatakse samasid teemasid ja lavastuses pole mingit kaasahaaravat rütmi, mis paneks mind ennastunustavalt laval toimuvale kaasa elama. Ühesõnaga mingi energia oli puudu ja draamat oli minu jaoks liiga vähe.

Praeguseks, kui ma seda postitust kirjutan, on etendusest muidugi juba üle nädala möödas, aga vahetult etenduse vaheajal ja pärast etendust kirja pandud märkmetest ei leia ma, et muusika oleks näiteks minus mingit emotsiooni tekitanud. Tahaks küsida, et kas lavastuses üldse oli muusikaline kujundus, aga kuna kavalehel on muusikaline kujundaja välja toodud, siis ilmselgelt oli mingi muusika olemas, aga minu jaoks muusika sel korral lavastusele mingit lisaväärtust ei loonud. Lavakujundust ma siiski mäletan, aga seda ka suuresti seetõttu, et mingid paralleelid tekkisid mul ka lavakujunduse osas „Augustikuu“ lavastusega. Nimelt trepp teisele korrusele, mida mööda pidevalt üles-alla liiguti ning esimesel korrusel olevad uksed, mis viisid õue ja kööki. Tegelikult päris tavaline lavakujundus, kui on vaja maja kujutada, seega jälle mitte midagi erilist. Samas lavakujundust ma siiski mäletan, sest see oli minu hinnangul rohkem etendusse kaasatud kui muusika. Kuna sel korral toimus tegevus siiski pool aastat tühjana seisnud majas, siis andsid igasugused kastid ja majas valitsev segadus lavastusele teatud salapärase kihistuse juurde. Kuigi selle segaduse ja kastihunniku seest oleks võinud rohkem saladusi välja tulla kui ainult üks fotoalbum.

Kuna tegemist on ikkagi tragikomöödiaga, oli minu kõige lemmikum stseen kogu etenduse jooksul see kui kogu perekond üksteisele kallale läks ja teineteist rusikatega löödi ja teise toanurka visati. Siis tundus mulle, et nüüd hakkab asi kusagile arenema, aga kahjuks läks peale seda kaklusstseeni kõik sama rada edasi. Ainsaks nauditavaks stseeniks kogu lavastuse jooksul jäigi minu jaoks humoorikas ja veidi üle võlli kaklusstseen, millest pääsesid ainult lapsed. Kaklusstseen oli kohati nii üle võlli nagu vaataks mõnda šketsi või Benny Hilli komöödiat. Lisaks sellele ühele nauditavale stseenile olid siiski ka mõned nauditavad osatäitmised. Mulle meeldis kõige rohkem Riverit kehastanud Laura Niils, kes oma välimuse ja jutu poolest tundus olevat vabameelne hipi, kuid sügaval sisimas oli tema see, kes perekonda julgustas oma probleemidega tegelema ning neid probleeme ka teistega jagama. Parajalt mitmekülgne roll, kus Niils sai oma näitlejaandeid suurepäraselt demonstreerida. Minu jaoks positiivse üllatusena mõjus ka Ülle Lichtfeldt, keda ma olen Rakvere Teatri lavastustes palju näinud, kuid mingil hetkel tundus mulle, et kõik tema rollisooritused on kuidagi sarnased, aga sel korral nägin ma tema kehastatud Tonis midagi sellist, mida ma varem näinud ei olnud ja mul oli Lichtfeldti mängu huvitav vaadata. Teised otseselt ka halvasti ei mänginud, aga seda ekstra erilist nüanssi teiste mängus mulle sellel õhtul silma ei jäänud. Seda pisikest miskit, mis paneb sind ootama, et näitleja uuesti lavale tuleks, et näha millega ta järgmine hetk sind üllatab. Kuigi kooliõpetajalikult võiks öelda, et tubli rollisooritusega said kõik hakkama.

Kokkuvõttes jäin teatriõhtuga rahule, kuigi veel rohkem oleks mulle teatriõhtu siis meeldinud kui lavastus oleks olnud korralik Ameerika perekonnadraama, mitte ainult Ameerika perekonnadraamadest inspiratsiooni saanud. Hetkel polnud lavastus nagu üks ega teine, ei perekonnadraama ega tragikomöödia. Ehk muutub ajapikku lavastus ka tegijatele rohkem omaseks ja tuleb seeläbi ehk mõni huvitav alatoon sinna juurde, mis vaatemängu pakub. Kuigi hetkel lavastuse kohta mul otseselt midagi halba öelda ei ole, jäi mingi steriilsus siiski lavastuses kajama, mis ei lubanud mul lavastust täielikult nautida ja ajas mind pingesse. Lavastust soovitan vaatama minna nendel, kes on tõsisemad teatrihuvilised, sest teiste jaoks võib 3 tundi ja 25 minutit ületamatult pika ajana tunduda. Ilmselt sobib lavastus rohkem neile kes perekonnadraamadest ja rohkem kaasa mõtlemist vajavatest lavastustest lugu peavad. Kuigi naerda saab ja musta huumorit tehakse, pole lavastus siiski nii lihtne ja lõbus, et lihtsalt ajaviiteks teatrisse minna kui sa pole teatris väga pikka aega käinud ja tahaksid kergemat meelelahutust.

 

Autor: Branden Jacobs-Jenkins
Lavastaja: Peeter Raudsepp
Tõlkijad: Anne Lange ja Lauri Saaber
Kunstnik: Kristjan Suits
Helilooja ja muusikaline kujundaja: Malle Maltis
Lavavõitlus: Tanel Saar
Osades:
Ülle Lichtfeldt – Antoinette (Toni) Lafayette
Tarvo Sõmer – Beauregarde (Bo) Lafayette
Margus Grosnõi – François (Franz, Frank) Lafayette
Natali Väli – Rachael Kramer-Lafayette
Laura Niils – River Rayner
Rainer Elhi – Rhys Thurston
Marion Tammet – Cassidy (Cassie) Kramer-Lafayette
Petra Liisa Pilv või Viktoria Väli – Annabel Kramer-Lafayette

 

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Rakvere Teatri koduleheküljelt.