Tsikaadide aeg

 30. oktoobril 2024 Rakvere Teatri etendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Foto: Kalev Lilleorg

Mul on kombeks teha ennatlikke järeldusi ja nendest lähtudes sageli hakkan tegelikkust võrdlema sellega, mis ettekujutus mu peas sellest tegelikkusest tekkinud on. Kahjuks kehtib see ka teatri puhul. Kui ma nägin, et Rakvere Teatris esietendub oktoobris lavastus „Tsikaadide aeg“, siis teadsin juba ainuüksi pealkirja järgi, et ma tahan seda vaadata. Sest mul tekkis seos sõnaga tsikaadid. Olin seda varem teatris kuulnud ja aju lõi alateadliku seose kahe erineva lavastuse vahel. Kuid kui ma hakkasin Rakvere Teatri lavastuse süžeed uurima, selgus et need lavastused, mille ma oma peas endamisi samasse punti olen liitnud, räägivad ka samal teemal. Mõlemad räägivad ühe perekonna loo pärast seda kui isa surm on lapsed kokku toonud ja päevavalgele ilmuvad mitmedki seni varjul olnud saladused. Seega oli minu jaoks täiesti loomulik valik, et ma lähen Rakvere Teatri uut lavastust vaatama.

Kindlasti tahate te teada, mis see teine lavastus oli, millega mu aju võrdluse lõi? Ehk on keegi veel samasuguse ajuga nagu minul ja on juba oma peas selle teise lavastuse välja mõelnud. Kui tahate, võite kommentaaridesse jätta millise lavastuse peale teie mõtlesite. Aga minu aju lõi kohe seosed 2010. aastal Eesti Draamateatris esietendunud lavastusega „Augustikuu“, kus Ita Ever kohe etenduse alguses lausub „August, minu kuu. Tsikaadid siristavad ja suvevalgusest saab suveraev“. Ka see lavastus räägib perekonna suhetest, aga selle erinevusega et seal läheb isa alguses kaduma ja siis selgub et ta tegi enesetapu ning kõik sugulased tulevad matusteks kokku ja hakkavad omavahelisi probleeme lahendama. Kuna mulle Draamateatri lavastus väga meeldis, siis kandsin need positiivsed emotsioonid sarnasuste põhjal kohe ka Rakvere lavastusele üle ja hakkasin lavastust väga ootama.

Suures õhinas jäi mul tähelepanuta pisike tõsiasi, et „Tsikaadide aeg“ on tragikomöödia, mitte perekonnadraama. Teadupärast mulle perekonnadraamad meeldivad, tragikomöödiad mitte nii väga. Kuigi õnneks avastasin ma selle alles peale etenduse nägemist, et tegemist on tragikomöödiaga ja seega see teadmine mu teatrielamust ei kahandanud. Ise ma veel etenduse ajal mõtlesin, et küll mul on ikka imelik huumorisoon, et ma perekonnadraama ajal nii palju naerda saan. Selgub, et tegelikult naersin ma ikka komöödia üle. Samas pean tunnistama, et eks minu mõistes klassikalise perekonnadraama jaoks oli lavastuses draamat ikka väga vähe ja see häiris mind isegi etenduse ajal. Mõttes lausa kirusin teatrit, et nad ei oska korralikku perekonnadraamat ka teha. Nüüd selgub, et nali oli minu kulul ja ma peaksin ise rohkem süvenema, mida ma vaatama lähen. Esimene vaatus oli selline, et vaatame mis suunas lugu üldse edasi minema hakkab, aga lootust millekski huvitavaks oli. Teine vaatus justkui ketras seda sama teemat ja mingit erilist sisulist arengut ei olnud, samas mõned uued tahud ikka välja toodi, mis seda põnevust minu jaoks veidi üleval hoidsid. Seega lootsin veel teisel vaheajal, et kolmas vaatus tuleb kõva pauguga kus nö „potil kaas pealt ära lendab“ ja kõik saladused tuuakse päevavalgele ja lahendatakse ära. Kahjuks minu loodetud finaal jäi tulemata ja kui lõpuaplaus kõlas, jäin mõtlema, et ega ma tegelikult perekonna saladustele jälile ei saanudki, millest on tõsiselt kahju. Aga eks see ongi tragikomöödia osa, et kõiki saladusi ei pea suurte draamade saatel ära lahendama.

Teemad, millele vihjati olid muidugi tõsised, alates rassismist ja antisemitismist kuni pedofiiliani välja. Ma oleks tahtnud ikkagi teada saada, et kelle oma ja miks see fotoalbum oli, sest sellele seletust lõpuks ei tulnudki. Ja miks Rainer Elhi kehastatud Rhys end nende fotode vaatamise järgselt rahuldama hakkas. Võib-olla olen ma liiga rumal ja lihtsalt ei saanud ilmselgele pihta, aga mind jäi kummitama, et mis nende surnud mustanahaliste inimeste piltidega siis lõpuks toimus. Sest kogu tegevus keerles nende ümber. Teised asjad ikka räägiti lõpuks välja, et kes on lahutanud ja kes on tööd kaotamas ja kes on narkosõltlane ja alaealisega lubamatus seksuaalsuhtes olnud, aga kogu fotode lugu jäigi lahtiseks. Kuigi teemad olid üsna keerulised, siis jäi minu jaoks kõlama see, et me ei tohiks teha ennatlikke järeldusi ja peaksime alati ka teise poole ära kuulama, enne kui kedagi sildistama ja endast eemale lükkama hakkame. Tegelikult ei tea me kunagi mida teine inimene tunneb või mõtleb või miks ta niimoodi käitus, isegi siis kui see teine inimene on meie lähisugulane ja me arvame teadvat mida ja miks ta tegi.

Üldiselt mulle siiski tundus, et kuna tegemist on tragikomöödiaga, siis nendele tunnete ja draamade välja mängimisele väga palju lavastus ei keskendugi. Või oli asi lihtsalt selles, et tegemist oli alles teise etendusega ja seega pole lavastus näitlejatele veel nii omaseks saanud, et kõik nüansid publikusse edasi kanduksid. Kindlasti tegi minu nähtud etenduse keeruliseks ka see, et tegemist oli külalisetendusega ja kuna etendus oli alles viis päeva varem esietendunud, siis oli näitlejatel kindlasti uues kohas keerulisem nii värsket lavastust mängida. See asjaolu ilmselt tingis ka selle et etendus oli veidi rabedam ja ei haaranud publikut kogu täiega kaasa. Ilmselt ehmatas mõningaid inimesi ka etenduse pikk kestus, aga nii mitmedki inimesed otsustasid vaheaegadel saalist lahkuda, sest nende sõnul ei liigu etendus edasi ja kaua nad seda ühe teema ümber soigumist ikka vaatavad. Tõesti, ka mulle tundus kohati, et pidevalt käiatakse samasid teemasid ja lavastuses pole mingit kaasahaaravat rütmi, mis paneks mind ennastunustavalt laval toimuvale kaasa elama. Ühesõnaga mingi energia oli puudu ja draamat oli minu jaoks liiga vähe.

Praeguseks, kui ma seda postitust kirjutan, on etendusest muidugi juba üle nädala möödas, aga vahetult etenduse vaheajal ja pärast etendust kirja pandud märkmetest ei leia ma, et muusika oleks näiteks minus mingit emotsiooni tekitanud. Tahaks küsida, et kas lavastuses üldse oli muusikaline kujundus, aga kuna kavalehel on muusikaline kujundaja välja toodud, siis ilmselgelt oli mingi muusika olemas, aga minu jaoks muusika sel korral lavastusele mingit lisaväärtust ei loonud. Lavakujundust ma siiski mäletan, aga seda ka suuresti seetõttu, et mingid paralleelid tekkisid mul ka lavakujunduse osas „Augustikuu“ lavastusega. Nimelt trepp teisele korrusele, mida mööda pidevalt üles-alla liiguti ning esimesel korrusel olevad uksed, mis viisid õue ja kööki. Tegelikult päris tavaline lavakujundus, kui on vaja maja kujutada, seega jälle mitte midagi erilist. Samas lavakujundust ma siiski mäletan, sest see oli minu hinnangul rohkem etendusse kaasatud kui muusika. Kuna sel korral toimus tegevus siiski pool aastat tühjana seisnud majas, siis andsid igasugused kastid ja majas valitsev segadus lavastusele teatud salapärase kihistuse juurde. Kuigi selle segaduse ja kastihunniku seest oleks võinud rohkem saladusi välja tulla kui ainult üks fotoalbum.

Kuna tegemist on ikkagi tragikomöödiaga, oli minu kõige lemmikum stseen kogu etenduse jooksul see kui kogu perekond üksteisele kallale läks ja teineteist rusikatega löödi ja teise toanurka visati. Siis tundus mulle, et nüüd hakkab asi kusagile arenema, aga kahjuks läks peale seda kaklusstseeni kõik sama rada edasi. Ainsaks nauditavaks stseeniks kogu lavastuse jooksul jäigi minu jaoks humoorikas ja veidi üle võlli kaklusstseen, millest pääsesid ainult lapsed. Kaklusstseen oli kohati nii üle võlli nagu vaataks mõnda šketsi või Benny Hilli komöödiat. Lisaks sellele ühele nauditavale stseenile olid siiski ka mõned nauditavad osatäitmised. Mulle meeldis kõige rohkem Riverit kehastanud Laura Niils, kes oma välimuse ja jutu poolest tundus olevat vabameelne hipi, kuid sügaval sisimas oli tema see, kes perekonda julgustas oma probleemidega tegelema ning neid probleeme ka teistega jagama. Parajalt mitmekülgne roll, kus Niils sai oma näitlejaandeid suurepäraselt demonstreerida. Minu jaoks positiivse üllatusena mõjus ka Ülle Lichtfeldt, keda ma olen Rakvere Teatri lavastustes palju näinud, kuid mingil hetkel tundus mulle, et kõik tema rollisooritused on kuidagi sarnased, aga sel korral nägin ma tema kehastatud Tonis midagi sellist, mida ma varem näinud ei olnud ja mul oli Lichtfeldti mängu huvitav vaadata. Teised otseselt ka halvasti ei mänginud, aga seda ekstra erilist nüanssi teiste mängus mulle sellel õhtul silma ei jäänud. Seda pisikest miskit, mis paneb sind ootama, et näitleja uuesti lavale tuleks, et näha millega ta järgmine hetk sind üllatab. Kuigi kooliõpetajalikult võiks öelda, et tubli rollisooritusega said kõik hakkama.

Kokkuvõttes jäin teatriõhtuga rahule, kuigi veel rohkem oleks mulle teatriõhtu siis meeldinud kui lavastus oleks olnud korralik Ameerika perekonnadraama, mitte ainult Ameerika perekonnadraamadest inspiratsiooni saanud. Hetkel polnud lavastus nagu üks ega teine, ei perekonnadraama ega tragikomöödia. Ehk muutub ajapikku lavastus ka tegijatele rohkem omaseks ja tuleb seeläbi ehk mõni huvitav alatoon sinna juurde, mis vaatemängu pakub. Kuigi hetkel lavastuse kohta mul otseselt midagi halba öelda ei ole, jäi mingi steriilsus siiski lavastuses kajama, mis ei lubanud mul lavastust täielikult nautida ja ajas mind pingesse. Lavastust soovitan vaatama minna nendel, kes on tõsisemad teatrihuvilised, sest teiste jaoks võib 3 tundi ja 25 minutit ületamatult pika ajana tunduda. Ilmselt sobib lavastus rohkem neile kes perekonnadraamadest ja rohkem kaasa mõtlemist vajavatest lavastustest lugu peavad. Kuigi naerda saab ja musta huumorit tehakse, pole lavastus siiski nii lihtne ja lõbus, et lihtsalt ajaviiteks teatrisse minna kui sa pole teatris väga pikka aega käinud ja tahaksid kergemat meelelahutust.

 

Autor: Branden Jacobs-Jenkins
Lavastaja: Peeter Raudsepp
Tõlkijad: Anne Lange ja Lauri Saaber
Kunstnik: Kristjan Suits
Helilooja ja muusikaline kujundaja: Malle Maltis
Lavavõitlus: Tanel Saar
Osades:
Ülle Lichtfeldt – Antoinette (Toni) Lafayette
Tarvo Sõmer – Beauregarde (Bo) Lafayette
Margus Grosnõi – François (Franz, Frank) Lafayette
Natali Väli – Rachael Kramer-Lafayette
Laura Niils – River Rayner
Rainer Elhi – Rhys Thurston
Marion Tammet – Cassidy (Cassie) Kramer-Lafayette
Petra Liisa Pilv või Viktoria Väli – Annabel Kramer-Lafayette

 

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Rakvere Teatri koduleheküljelt.

Loe edasi

Ilma sinuta

 14. veebruaril 2022 Rakvere Teatri külalisetendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Foto: Kalev Lilleorg

Praegusel Covid-19 pandeemia ajal on üsna tavaline olukord, kus piletid on ostetud ühele lavastusele, aga näitleja haigestumise tõttu võib teatrisse jõudes hoopis teist lavastust näha. Eks see ole selline kahe otsaga asi. Ühest küljest ma olen soovitud lavastuse teatud parameetrite järgi välja valinud ja järelikult tahtsin ma vaadata just seda lavastust, mille etendusele ma pileti ostnud olin. Samas teisest küljest võivad lavastuste kirjeldused ja tagasiside olla sellised, et ei peegelda kohe kuidagi lavastuse tegelikku sisu ja viimasel hetkel asendatud etenduste tõttu võib päris huvitavaid lavastusi leida, mida ise poleks ehk osanud välja valida. Nii olin ka mina planeerinud sõbrapäeval kohtuda Rakvere Teatri onu Vanjaga, kuid saatus tahtis teisiti ja onu Vanja sel esmaspäeval Põlvasse ei jõudnud. Selle asemel jõudis Põlvasse hoopis Rakvere Teatri lavastus „Ilma sinuta“.

Rakvere teatri kodulehel on lavastuse tutvustusena kirjas, et tegemist on detektiivse süžeega draamaga. Draamad mulle teadupärast sümpatiseerivad. Detektiivisarju ja -romaane vaatan/loen ka suurima hea meelega. Seega võiks eeldada, et nähtud etendus mulle meeldis. Kahjuks on nüüd see koht, kus ma pean tunnistama, et ma pole ilmselt väga adekvaatne teatriteadlane ja ei mõista suurt teatrikunsti, sest mind jättis kõnealune lavastus täiesti külmaks. Ja ebaadekvaatseks teatriteadlaseks pean ma end seetõttu, et näidendi autoriks on Florian Zeller, kes on tunnustatud prantsuse kaasaegne näitekirjanik. Zelleri näidenditest on näiteks Eestis varem Theatrumis lavale toodud „Isa“ ning „Poeg“, mis minu meelest on teatrimaailmas väga hästi vastu võetud. Seetõttu mulle tundubki, et mina olen lihtsalt kehv teatriteadlane ja ei oska tõelist teatrit vääriliselt hinnata.

Veidi tunduvad negatiivsed emotsioonid, mida ma teatrisaalis viibides tajusin, minu jaoks kummalised, sest iseenesest võiks kirjelduse järgi oodata üsna minu maitsele sobivat draamat. Mees saab õnnetult autoavariis surma ja armastav naine ei suuda mehe surmaga leppida. Leppimist ei tee kergemaks ka kirjanikust mehe pooleli jäänud näidend, millest teeb abikaasa järelduse, et mehel oli noor armuke. Siit edasi läheb süžee juba uskumatult keeruliseks ja pole võimalik enam eristada, kas näidend põhines mehe reaalsel elul ja tal oligi noore näitlejannaga armusuhe, või oli tegemist pelgalt mehe erootilise fantaasiaga. Sündmused ja ajahetked vahetusid sellises tempos, et enam polnud võimalik kindlaks teha, millised sündmused toimusid siin ja praegu ning millised sündmused olid fantaasia vili. Kui sündmused olid fantaasia vili, siis kelle fantaasia, kas surnud mehe või tema naise omad?

Oma igapäevase töökogemuse tõttu meditsiinis meeldib mulle kõige enam nähtud lavastusi tõlgendada samuti meditsiinilisest aspektist. Nõnda mulle tunduski, et tegemist on ühe psühhoosis inimese mõtete peegeldusega, kus sündmused ja nende tõlgendused võivad sekundiga muutuda. Eks peale armastatud inimese ootamatut surma ole psühhoos üsnagi tavaline nähtus. Kuigi tõele au andes peab siiski ütlema, et ilmselt polnud sel korral segaste sündmuste ja kiiresti vahetuvate ajahüpete põhjuseks psühhoos. Ühelt hetkel olid laval tegelased siin ja praegu hetkes, järgmisel hetkel oli nende hulgas ka avariis surma saanud mees ja me võisime tunnistada seda, mis mehe ja naise või mehe ning noore näitlejanna vahel juhtunud oli. Kuid siis möödus veel mõni sekund ja selgus, et kõik see, mille tunnistajaks publik just oli olnud, oli täiesti vale ja tegelikkuses oli kogu situatsioon toimunud hoopis teisiti. Nii ei saagi publik etenduse lõpuks väga palju targemaks selles osas, kuidas asjad tegelikkuses olid ja millised suhted inimeste vahel valitsesid. Aga mulle tundus, et just selgus oligi see, mida publik ootas.

Tundub, et ma polnud ainus, kes selles emotsioonide ja sündmuste rägastikus orienteeruda ei suutnud. Nimelt lahkusid nii mitmedki teatrikülastajad vaheajal ja andsid mõista, et nähtud lavastus on nende jaoks üsna allapoole igasugust arvestust. Mulle tundus, et pigem olid lahkujateks keskeas prouad, kes ehk pidasid etenduse käigus lahti rulluvat lugu piisavalt süngeks ja seetõttu neile selline armastuse kujutamine ei sümpatiseerinud. Eks nemadki olid tulnud teatriklassikasse kuuluvat "Onu Vanjat" vaatama ja kaasaegne teater polnud päris nende teatrimaitsele.

Surm ongi traagiline ja masendav, kuid minu jaoks mõjus kogu lavastuse kujundus eriti rõhuvalt ja süngelt, mis aina suurendas mu frustratsiooni selles osas, et ma ei saa absoluutselt aru, mis laval toimub. Strobovalgus pole mulle kunagi eriti hästi mõjunud, kuid sel korral ei hakanud mul siiski pea sellest valutama. See on tegelikult üsna suur ime, sest strobovalgust oli laval ohtralt. Kogu kujundus (muusika, tumedad riided ja lavakujundus) tekitasid minus ängistust ja nurka surutuse tunnet. Kõige enam tekitas minus musta auku vajumise tunnet lavakujunduses kasutatud pilve sarnane must kujutis keset valget tagaseina. Valguse käes ei näinudki taust nii masendav välja, kuid koos strobovalguse ja mustale kujutisele projetseeritud valgusefektidega tekkis mul küll tunne, et ma vajun kohe ise sinna must auku sisse. Jah, ka selliseid tundeid võib teater tekitada ja teatud olukordades võivad sellised tunded teatris isegi puhastavalt mõjuda, kuid sel korral olin ma teatris pigem negatiivselt pettunud ja teatrikülastus tundus ajaraiskamisena.

Etenduste vahetamine polnud siiski väga ootamatu ja toimus mõnepäevase etteteatamisega. Seega võiks arvata, et näitlejad olid piisavalt varakult väljasõiduetendusest teadlikud ja said selleks valmistuda. Ometigi tundus mulle, et näitlejad polnud üldse valmis etendust mängima ja tegid kõike laval monotoonselt ja tuimalt. Kõige paremini suutiski segaduses oleva abikaasa rolli välja mängida Ülle Lichtfeldt, kuid siiski kumas ka tema rollisooritusest läbi mingisugune tardunud olek. Teisi näitlejaid oli mul kohati piinlik laval vaadata. Eriti jäi Eduard Salmistu puhul mulle tunne justkui ta esitaks täiesti tuimalt pähe õpitud teksti. Täiesti null karakterit. Ka Jaune Kimmeli kehastatud noor näitlejanna tundus veidi punnitatud. Samas Kimmeli kehastatud liibuvates riietes erootilist tantsu tegev naine oli vist kogu etenduse ainus tõeliselt nauditav hetk. Sel hetkel tundus mulle, et kogu valgus, muusika, kostüümid ja liikumine on üks ühtne tervik. Või oli see hetk nauditav üllatusmomendi pärast, sest oodati ju maaklerit, mitte erootilist tantsu tegevat latekskostüümis naist. Surnud mehe sõpra kehastas lavastaja Peeter Raudsepp ise, kuid ka tema rollisooritus tundus minu jaoks igava ja üksluisena. Korraks mulle tundus, et sagedased külaskäigud oma surnud sõbra naise juurde on märk salajasest armastusest, kuid see mõttevälgatus tekkis minus ainult korraks. Kuigi näitlejad liikusid laval ringi, oli mul neid vaadates tunne, et kogu liikumine ja rollis olek oli kõigi jaoks väga piinarikas ja punnitatud tegevus. Ehk oli ka see üheks põhjuseks, miks süžee minu jaoks elavaks ei muutunud ja mul oli üsna ebamugav saalis istuda.

Kuigi tegemist oli kriminaalse draamaga, oli loo lõpp üsna iseloomulik klassikalistele komöödiatele, kus lõpuks selgub, et kõik tegelased on omavahel kuidagi seotud. Enamasti on selliste lugude puhul segaduse põhjuseks see, et keegi varjab kellegi eest midagi. Nii ka sel korral. Aga selle loo puhul polnud segadus koomiline ja isegi mitte traagiline, vaid lihtsalt segadusse ajav ja närviliseks muutev.

Ma tahaks väga loota, et nähtud etendus tundus mulle ebahuvitavana seetõttu, et ma polnud lihtsalt lavastuse sihtgrupp ja teatri tõeliselt sügavat tähendust otsivad inimesed on siiski suutnud lavastuses midagi nauditavat leida. Minu siiras soovitus on siiski, et kes soovib teatrist meelelahutust leida, siis see lavastus pole kohe kindlasti teile. Pigem soovitan seda lavastust vaatama minna keskmisest suurematel teatrihuvilistel ja ehk nendel, kellele meeldib teater, mida keskmine eesti inimene nimetab arusaamatuks ja igavaks.

Autor: Florian Zeller

Lavastaja: Peeter Raudsepp

Kunstnik: Lilja Blumenfeld

Valguskunstnik: Priidu Adlas

Videokunstnik: Alyona Movko

Helilooja: Malle Maltis

Osades:

Ülle Lichtfeldt – Anne

Eduard Salmistu – Pierre

Peeter Raudsepp – Daniel

Jaune Kimmel – Laura; Neiu

 

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Rakvere Teatri kodulehelt SIIN

Loe edasi

Saraband

3.märtsil 2018 Eesti Draamateatri väikeses saalis

Sel korral jõudsin teatrisse läbi mitme juhuse. Esiteks seetõttu, et Eestis leidub teatrihuvilisi inimesi, kes enda mõtteid ja arvamusi nähtud lavastustest kirja panevad. Eks paljud on nii mõnelgi korral läinud ainult sel põhjusel teatrisse, et mõni tuttav (või ka mõni meediakanal) mõnda lavastust kiitis.

Konkreetselt „Sarabandi“ vaatamise mõte hakkas mul peas idanema, kui ma Danzumehe blogist lugesin kui hea rolli Ester Kuntu „Sarabandis“ teeb. Aga see jäi ainult mõtteks. Kuni detsembris kirjutas mulle üks blogilugeja ja soovitas mul samuti „Sarabandi“ vaatama minna. Kasvõi Ester Kuntu pärast. Nägin Ester Kuntut Vanemuise lavastuses "Põlenud mägi" ja ta tegi seal ka väga hea rolli ja siis tuli mul see Danzumehe  ja blogilugeja "Sarabandi" kiitmine meelde. Kirsiks tordil sai aga Draamateatri sõbrapäeva kampaania milles sai „Sarabandi“ lavastuse veebruari ja märtsi lavastustele osta kaks piletit poole hinnaga. Nii saigi piletid ära ostetud ja elevusega 3.märtsi etendust ootama hakatud.

Elevus kasvas muidugi hoobilt veelgi suuremaks kui 1.märtsil selgusid Eesti teatri aastaauhindade nominendid. Nimelt on lavastuses mängivast viiest inimesest lausa kolm (Martin Veinmann, Ester Kuntu ja Jaan Rekkor) inimest 2018 aastal teatri aastaauhindadele nomineeritud. Kui lavastus on teatrimaailmas sellisel moel äramärkimist väärinud, siis järelikult peab tegemist olema hea lavastusega. Siiski mu elevus vähenes veidi peale seda, kui see sama inimene, kes mul soovitas seda lavastust vaatama minna ütles, et mul ei tasuks ootusi väga üles kerida, sest inimeste maitsed on ikkagi erinevad. Mis seal salata, ootusi võttis veidi vähemaks ka „Pärast proovi“ etenduse nägemine, mis on samuti Ingmar Bergmani kirjutatud. Jõudsin juba mõtlema hakata, et Bergman on minu jaoks liiga raske sisuga ja pole vist päris minu autor ja äkki jääb „Saraband“ ka mulle liiga raskesti mõistetavaks.

Nii ma siis võtsingi veidi kahetiste tunnetega laupäeva õhtul Draamateatri väikeses saalis istet. Taskurätt igaks juhuks peos, sest see inimene, kes soovitas mulle seda lavastust soovitas igaks juhuks taskurätt ka ligi võtta. (Issand, ma tundun endale praegu nii  kergeusklikuna. Et kõike mida soovitatakse, seda ma kohe ka teen). Nüüd kui ma olen lavastust näinud, siis võin öelda, et minul taskurätti vaja ei läinud. Siiski mu sõbranna ütles, et tema oli  küll siin-seal veidi kahtlast prillide kohendamist märganud. Ehk siiski võib mõningatel inimestel taskurätti vaja minna, kuid mina sel korral nende inimeste hulka ei kuulunud. Kahetised tunded kadusid vist umbes esimese kümne minutiga. Ma arvan, et muidu oleksid nad kiiremini kadunud, aga kuna etendus algas tantsunumbriga, siis see hoidis mind veidi pikemalt kõhkleval seisukohal. Kohe kui lisaks laval istuvale Martin Veinmannile ka Kersti Kreismann lavale tuli ja rääkima hakkas, olid minu kahtlused nagu peoga pühitud.

Eriti meeldiski mulle see, et Kersti Kreismanni kehastatud Marianne oli see, kes lavastuse nö sisse juhatas ja selgitas, mis varasemalt on juhtunud ja miks praegu ollakse sellises punktis, kus nad hetkel on. Samuti võttis Marianne lavastuse lõpus kogu loo kokku ja rääkis, mis tegelastest edasi sai. Mulle oleks isegi meeldinud, kui lavastus olekski alanud selle stseeniga kus Marianne lavale tuli. Mind lihtsalt see tantsija seal alguses ja kogu etenduse jooksul häiris mingil määral. Tegelikult on häiris vale sõna. Mulle lihtsalt tundus, et tantsija ei sobinud kogu lavastuse kontseptsiooni. Kohati jäi minu jaoks mulje nagu tegemist oleks kahe erineva lavastusega ja minu silmis ei andnud need tantsunumbrid lavastusele kui tervikule midagi olulist juurde. Me jõudsime sõbrannaga  küll järeldusele, et äkki tantsija viitas kuidagi kadunud Annale, kuid minu meelest oleks näiteks Anna pilt (millest lavastuses korduvalt räägitakse) palju paremini sobinud, kui praegune lahendus. Mulle isiklikult tundus, et tantsija pigem purustas kui liitis lavastuse tervikuks. Aga see on puhtalt minu arvamus.

Kuigi tantsuline osa mulle ei meeldinud, ei  jätnud see kogu lavastusest mulle halba maiku. Veidi sünge taustaga perekonnadraamad on mulle alati meeldinud. Kuid olgu sisu kui hea tahes, siis ilma heade osatäitmisteta ei pääse ka kõige parem sisu mõjule. Ja osatäitmised olid sel korral suurepärased. Eriti meeldis mulle Martin Veinmann Johani rollis. Kohati kapriisne ja kiuslik, kuid samas ka hell ja armastav ning tähelepanu sooviv vanamees. Ma ei tea, kas see oli minu professionaalne kretinism või miski muu, aga eriti meeldis mulle see kuidas Veinmann suutis väga tõetruult rägiseda, hingeldada ja köhida. Täpselt need pisinüansid, mida kõik vanad inimesed teevad. Veel meeldis mulle, kuidas Johan väljendas poja Henriku vastu vihkamist, seal samas võis ta näidata üles heldimust või isegi armastust oma kunagise naise Marianne või surnud pojanaise Anna vastu. Ja siis veel need emotsioonid, millega ta oma pojatütresse Karinisse suhtus. Ära ei saa ka unustada hirmu, eelkõike hirmu üksinduse ja surma ees. Kõikide nende emotsioonidega sai Martin Veinmann suurepäraselt hakkama. Ma tahaks küll, et ta Johani rolli eest teatriauhinna saaks.

Kuigi Kersti Kreismann on neljast näitlejast ainus, kes pole teatri aastaauhindadele nomineeritud, tegi ka tema suurepärase rolli. Kersti Kreismanni kehastatud Marianne oli minu teine lemmiktegelane selles loos. Mulle meeldis see soe ja sõbralik vastuvõtt, millega ta kõikidesse osapooltesse suhtus ja kuigi ta teadis erinevate osapoolte mõtteid ja arvamusi, suutis ta kõiki mõista ja toetada. Ma arvan, et sellist inimest tahaks igaüks enda kõrvale. Kedagi, kes sind kõigest hoolimata ära kuulab, sind toetab ja sulle head nõu annab. Ilma Marianne mõistuse hääleta poleks etendus pooltki nii nauditav olnud, sest siis oleks suure tõenäosusega laval valitsenud kaos, kus kõik valimatult üksteist sõimavad või kiruvad ja ei mõista. Seega oli Marianne just see inimene, kes aitas kogu seda hullu perekonnalugu koos hoida ja kontrolli alt väljumast takistada, et tekiks nauditav perekonnadraama, mitte üks suur puder ja kapsad. Lisaks sellele, et Marianne publiku jaoks loo paremini seeditavaks tegi, aitas ta nii Johanil, Henrikul kui ka Karinil oma tunnetes selgusele saada ning teisi veidi paremini mõistma panna. Samuti tulid nii mitmedki olulised sisupöörded teatavaks tänu Mariannele. Ja selle keerulise rolliga sai Kersti Kreismann suurepäraselt hakkama.

Kui ma olin kogu aeg veendumusel, et ma lähen „Sarabandi“ just Ester Kuntu pärast vaatama, siis tema ei suutnud mulle nii suurt muljet jätta, kui Martin Veinmann ja Kersti Kreismann. Ehk seetõttu, et ma olin just näinud Draamateatri „Kriidiaeda“, kus Ester Kuntul oli üsna sarnane roll ja seega polnud tema võimed mulle enam nii suureks üllatuseks. Samas, kui arvestada seda kui noor näitleja ta veel on, siis on ta ikka paganama andekas. Lihtsalt ma olin seda sama rolli vähem kui kuu tagasi näinud ja selle võrra oli üllatusmoment väiksem. Siiski ma usun, et ta võib Karini rolli eest auhinna saada. Kui minu teha oleks, siis mina küll annaks. Sest nagu ma ütlesin, siis nii noort ja nii andekat näitlejat pole ma veel näinudki, kes sellistele vanadele proffidele  nagu Martin Veinmann, Jaan Rekkor ja Kersti Kreismann samaväärselt (või paiguti isegi paremini) suudab vastu mängida. Sest erinevaid registreid hääles ja nüansse Karini emotsioonide, mõtete, tunnete väljendamiseks suutis Ester Kuntu esmaklassiliselt edasi anda. Annaks lavastajad talle ainult võimaluse väga eriilmelisi rolle teha, et ta end veelgi rohkem tõestada suudaks.

Kui tantsija välja jätta, siis meeldis mulle laval olnutest Jaan Rekkor kõige vähem. Minu jaoks jäi tema kehastatud Henrik kuidagi igavaks teiste kõrval. Kuidagi ei haaranud Jaan Rekkori mäng mind endaga kaasa. Korraks mõtlesin, et äkki oli Henrik lihtsalt nii ühekülgne, kuid tegelikult ta seda ei olnud. Ja Jaan Rekkor mängis kõik need vihkamised ja meeleheitlikud armastamised väga hästi välja, kuid minu jaoks jäi midagi puudu. Ma ei tea, äkki see oli siiski tingitud sellest, et Henrik on kogu loo kõige vastikum tegelane ja seetõttu meeldis ta mulle kõige vähem. Ma tõesti ei tea. Aga kui targad kriitikud on Jaan Rekkori selle rolli eest nomineerinud teatriauhinnale, siis pidi ta ju hea rolli tegema. Lihtsalt minu jaoks ei jõudnud see headus kohale, või oli see siis nii hea, et ma ise ei saanud arugi kui hea see on ja ma seepärast seda rolli ei nautinud.

Kohati jäi mulle mulje, et kuna Jaan Rekkori kehastatud Henrik oli kõige ebasümpaatsem tegelane, siis üritati seda ka igati rõhutada. Näiteks jäi mulle mulje, et tema valdavalt sinistes toonides riietus eristus kõige rohkem ka teiste riietusest. Kuigi Johan oli valdavalt pruunidesse toonidesse riietatud, siis tema pruunid toonid sulasid paremini Karini heledat ja halli tooni riietega ning Marianne valdavalt heledat tooni riietega paremini kokku kui Henriku riietus. See on lihtsalt minu ideevälgatus ja ma ei tea, mis mõtted tegelikult kunstnik Lilja Bulmenfeldil olid. Aga kui minu tõlgendus kasvõi murdosagi kunstniku ideega kokku läheb, siis on see minu meelest igati suurepärane lahendus kogu lavastuse tervikut silmas pidades. Veel meeldis mulle heledatest laudadest loodud lavakujundus. See andis kogu sellele süngele perekonnaloole helgust juurde. Muusikalise kujunduse kohta ei oska ma midagi kiituseks ega laituseks öelda. Ainus mõte, mis mul seoses muusikalise kujundusega tekkis oli see, et lavakujunduses oleks võinud tšellomuusikat rohkem esile tuua. Ma olin jumala kindel, et kuigi pidevalt räägiti tšellodest, siis tšellot me ei kuulnudki. Vaatasin nüüd kavalehelt, et tegelikult oli muusikakujunduses kasutatud küll sarabandi Bachi tšellosüidist nr 5. Seda oleks võinud kuidagi rohkem rõhutada, et minusugused muusikavõhikud ka tšellot kuuleksid. Kohati kuulsin ma rohkem suures saalis toimunud etenduse muusikalist kujundust kui seda muusikalist kujundust, mis minuga samas ruumis kõlas.

Kokkuvõttes ei saa ma „Sarabandi“ kohta mitte midagi halba öelda. Kindlasti oli tegemist parema lavastusega, kui ma oodata ja loota julgesin. Perekonnalugu, mille keskmes isa-poja teineteise vihkamine, armukesed, surm, armastus ja viited ka intsestile ei pruugi just kõige meeldivamalt kõlada, kuid hoolimata pigem süngest alltekstist sain mina isegi mõnes kohas naerda. No ja need suurepärased näitlejad. Juba ainuüksi nende pärast tasub teatrisse minna. Kindlasti on tegemist ühe lavastusega, mida ma viimasel ajal olen nautinud kui tervikut. Kus nii tekst, osatäitjad kui kunstnikutöö toetavad tugevalt teineteist. Ka näitlejate vahel valitseb mingi sõnulseletamatu sünergia, mida on raske seletada ja mida ma pole pikka aega laval näinud. Etendus pole küll kõige pikem (kestab 2h ja 50min),  läks minu jaoks aeg siiski lennates. Tundus, et vaheaeg tuli liiga kiiresti ja etenduse lõpp tuli veel kiiremini kui vaheaeg. Igati nauditav vaatemäng.

Julgen lavastust soovitada siiski ehk veidi tõsisemale teatripublikule, kes ei pelga ka psühholoogilist realismi. Teistel võib igav hakata, kuna otseselt nalja ei tehta ja väga palju ajast istuvad tegelased erinevate esemete otsas ning suurem rõhk on sõnal ja ridade vahelt lugemisel. See tähendab seda, et peab lavastusse sisse elama ja kaasa mõtlema, mida paljud inimesed teatris teha ei soovi.

Autor: Ingmar Bergman

Lavastaja ja muusikaline kujundaja: Peeter Raudsepp

Kunstnik: Lilja Blumenfeld

Koreograaf: Rene Nõmmik

Mängisid:

Ester Kuntu – Karin

Kersti Kreismann – Marianne

Martin Veinmann – Johan

Jaan Rekkor – Henrik

Tiina Ollesk – Naine

Rohkem informatsiooni lavastuse kohta saab Eesti Draamateatri kodulehelt SIIN

*- Postituse päisepilt on pärit Eesti Draamateatri kodulehelt.

Loe edasi