14. veebruaril 2022 Rakvere Teatri külalisetendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses
Praegusel
Covid-19 pandeemia ajal on üsna tavaline olukord, kus piletid on ostetud ühele
lavastusele, aga näitleja haigestumise tõttu võib teatrisse jõudes hoopis teist
lavastust näha. Eks see ole selline kahe otsaga asi. Ühest küljest ma olen
soovitud lavastuse teatud parameetrite järgi välja valinud ja järelikult
tahtsin ma vaadata just seda lavastust, mille etendusele ma pileti ostnud olin.
Samas teisest küljest võivad lavastuste kirjeldused ja tagasiside olla
sellised, et ei peegelda kohe kuidagi lavastuse tegelikku sisu ja viimasel
hetkel asendatud etenduste tõttu võib päris huvitavaid lavastusi leida, mida
ise poleks ehk osanud välja valida. Nii olin ka mina planeerinud sõbrapäeval
kohtuda Rakvere Teatri onu Vanjaga, kuid saatus tahtis teisiti ja onu Vanja sel
esmaspäeval Põlvasse ei jõudnud. Selle asemel jõudis Põlvasse hoopis Rakvere
Teatri lavastus „Ilma sinuta“.
Rakvere teatri kodulehel on lavastuse
tutvustusena kirjas, et tegemist on detektiivse süžeega draamaga. Draamad mulle
teadupärast sümpatiseerivad. Detektiivisarju ja -romaane vaatan/loen ka suurima
hea meelega. Seega võiks eeldada, et nähtud etendus mulle meeldis. Kahjuks on
nüüd see koht, kus ma pean tunnistama, et ma pole ilmselt väga adekvaatne
teatriteadlane ja ei mõista suurt teatrikunsti, sest mind jättis kõnealune
lavastus täiesti külmaks. Ja ebaadekvaatseks teatriteadlaseks pean ma end seetõttu,
et näidendi autoriks on Florian Zeller, kes on tunnustatud prantsuse kaasaegne
näitekirjanik. Zelleri näidenditest on näiteks Eestis varem Theatrumis lavale
toodud „Isa“ ning „Poeg“, mis minu meelest on teatrimaailmas väga hästi vastu
võetud. Seetõttu mulle tundubki, et mina olen lihtsalt kehv teatriteadlane ja
ei oska tõelist teatrit vääriliselt hinnata.
Veidi tunduvad negatiivsed
emotsioonid, mida ma teatrisaalis viibides tajusin, minu jaoks kummalised, sest
iseenesest võiks kirjelduse järgi oodata üsna minu maitsele sobivat draamat.
Mees saab õnnetult autoavariis surma ja armastav naine ei suuda mehe surmaga leppida.
Leppimist ei tee kergemaks ka kirjanikust mehe pooleli jäänud näidend, millest
teeb abikaasa järelduse, et mehel oli noor armuke. Siit edasi läheb süžee juba
uskumatult keeruliseks ja pole võimalik enam eristada, kas näidend põhines mehe
reaalsel elul ja tal oligi noore näitlejannaga armusuhe, või oli tegemist
pelgalt mehe erootilise fantaasiaga. Sündmused ja ajahetked vahetusid sellises
tempos, et enam polnud võimalik kindlaks teha, millised sündmused toimusid siin
ja praegu ning millised sündmused olid fantaasia vili. Kui sündmused olid
fantaasia vili, siis kelle fantaasia, kas surnud mehe või tema naise omad?
Oma
igapäevase töökogemuse tõttu meditsiinis meeldib mulle kõige enam nähtud lavastusi
tõlgendada samuti meditsiinilisest aspektist. Nõnda mulle tunduski, et tegemist
on ühe psühhoosis inimese mõtete peegeldusega, kus sündmused ja nende
tõlgendused võivad sekundiga muutuda. Eks peale armastatud inimese ootamatut
surma ole psühhoos üsnagi tavaline nähtus. Kuigi tõele au andes peab siiski ütlema,
et ilmselt polnud sel korral segaste sündmuste ja kiiresti vahetuvate ajahüpete
põhjuseks psühhoos. Ühelt hetkel olid laval tegelased siin ja praegu hetkes,
järgmisel hetkel oli nende hulgas ka avariis surma saanud mees ja me võisime tunnistada
seda, mis mehe ja naise või mehe ning noore näitlejanna vahel juhtunud oli. Kuid
siis möödus veel mõni sekund ja selgus, et kõik see, mille tunnistajaks publik
just oli olnud, oli täiesti vale ja tegelikkuses oli kogu situatsioon toimunud
hoopis teisiti. Nii ei saagi publik etenduse lõpuks väga palju targemaks selles
osas, kuidas asjad tegelikkuses olid ja millised suhted inimeste vahel
valitsesid. Aga mulle tundus, et just selgus oligi see, mida publik ootas.
Tundub, et ma polnud ainus, kes
selles emotsioonide ja sündmuste rägastikus orienteeruda ei suutnud. Nimelt
lahkusid nii mitmedki teatrikülastajad vaheajal ja andsid mõista, et nähtud
lavastus on nende jaoks üsna allapoole igasugust arvestust. Mulle tundus, et
pigem olid lahkujateks keskeas prouad, kes ehk pidasid etenduse käigus lahti
rulluvat lugu piisavalt süngeks ja seetõttu neile selline armastuse kujutamine
ei sümpatiseerinud. Eks nemadki olid tulnud teatriklassikasse kuuluvat
"Onu Vanjat" vaatama ja kaasaegne teater polnud päris nende
teatrimaitsele.
Surm ongi traagiline ja masendav,
kuid minu jaoks mõjus kogu lavastuse kujundus eriti rõhuvalt ja süngelt, mis
aina suurendas mu frustratsiooni selles osas, et ma ei saa absoluutselt aru,
mis laval toimub. Strobovalgus pole mulle kunagi eriti hästi mõjunud, kuid sel
korral ei hakanud mul siiski pea sellest valutama. See on tegelikult üsna suur
ime, sest strobovalgust oli laval ohtralt. Kogu kujundus (muusika, tumedad
riided ja lavakujundus) tekitasid minus ängistust ja nurka surutuse tunnet. Kõige
enam tekitas minus musta auku vajumise tunnet lavakujunduses kasutatud pilve
sarnane must kujutis keset valget tagaseina. Valguse käes ei näinudki taust nii
masendav välja, kuid koos strobovalguse ja mustale kujutisele projetseeritud
valgusefektidega tekkis mul küll tunne, et ma vajun kohe ise sinna must auku
sisse. Jah, ka selliseid tundeid võib teater tekitada ja teatud olukordades
võivad sellised tunded teatris isegi puhastavalt mõjuda, kuid sel korral olin
ma teatris pigem negatiivselt pettunud ja teatrikülastus tundus
ajaraiskamisena.
Etenduste vahetamine polnud
siiski väga ootamatu ja toimus mõnepäevase etteteatamisega. Seega võiks arvata,
et näitlejad olid piisavalt varakult väljasõiduetendusest teadlikud ja said
selleks valmistuda. Ometigi tundus mulle, et näitlejad polnud üldse valmis
etendust mängima ja tegid kõike laval monotoonselt ja tuimalt. Kõige paremini
suutiski segaduses oleva abikaasa rolli välja mängida Ülle Lichtfeldt, kuid
siiski kumas ka tema rollisooritusest läbi mingisugune tardunud olek. Teisi
näitlejaid oli mul kohati piinlik laval vaadata. Eriti jäi Eduard Salmistu
puhul mulle tunne justkui ta esitaks täiesti tuimalt pähe õpitud teksti.
Täiesti null karakterit. Ka Jaune Kimmeli kehastatud noor näitlejanna tundus
veidi punnitatud. Samas Kimmeli kehastatud liibuvates riietes erootilist tantsu
tegev naine oli vist kogu etenduse ainus tõeliselt nauditav hetk. Sel hetkel
tundus mulle, et kogu valgus, muusika, kostüümid ja liikumine on üks ühtne
tervik. Või oli see hetk nauditav üllatusmomendi pärast, sest oodati ju
maaklerit, mitte erootilist tantsu tegevat latekskostüümis naist. Surnud mehe
sõpra kehastas lavastaja Peeter Raudsepp ise, kuid ka tema rollisooritus tundus
minu jaoks igava ja üksluisena. Korraks mulle tundus, et sagedased külaskäigud
oma surnud sõbra naise juurde on märk salajasest armastusest, kuid see
mõttevälgatus tekkis minus ainult korraks. Kuigi näitlejad liikusid laval ringi,
oli mul neid vaadates tunne, et kogu liikumine ja rollis olek oli kõigi jaoks
väga piinarikas ja punnitatud tegevus. Ehk oli ka see üheks põhjuseks, miks
süžee minu jaoks elavaks ei muutunud ja mul oli üsna ebamugav saalis istuda.
Kuigi tegemist oli kriminaalse
draamaga, oli loo lõpp üsna iseloomulik klassikalistele komöödiatele, kus
lõpuks selgub, et kõik tegelased on omavahel kuidagi seotud. Enamasti on
selliste lugude puhul segaduse põhjuseks see, et keegi varjab kellegi eest
midagi. Nii ka sel korral. Aga selle loo puhul polnud segadus koomiline ja
isegi mitte traagiline, vaid lihtsalt segadusse ajav ja närviliseks muutev.
Ma
tahaks väga loota, et nähtud etendus tundus mulle ebahuvitavana seetõttu, et ma
polnud lihtsalt lavastuse sihtgrupp ja teatri tõeliselt sügavat tähendust
otsivad inimesed on siiski suutnud lavastuses midagi nauditavat leida. Minu siiras
soovitus on siiski, et kes soovib teatrist meelelahutust leida, siis see
lavastus pole kohe kindlasti teile. Pigem soovitan seda lavastust vaatama minna
keskmisest suurematel teatrihuvilistel ja ehk nendel, kellele meeldib teater,
mida keskmine eesti inimene nimetab arusaamatuks ja igavaks.
Autor: Florian Zeller
Lavastaja: Peeter Raudsepp
Kunstnik: Lilja Blumenfeld
Valguskunstnik: Priidu Adlas
Videokunstnik: Alyona Movko
Helilooja: Malle Maltis
Osades:
Ülle Lichtfeldt – Anne
Eduard Salmistu – Pierre
Peeter Raudsepp – Daniel
Jaune Kimmel – Laura; Neiu
Rohkem infot lavastuse kohta leiab Rakvere Teatri kodulehelt SIIN
0 kommentaari:
Postita kommentaar