Charlotte Löwensköld

 19. jaanuaril 2022 Rakvere Teatri külalisetendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Foto: Siim Vahur

Alustasin vana-aasta lõpus Selma Lagerlöfi raamatu “Nils Holgerssoni imeline lend läbi Rootsi” lugemist. Lihtsalt sel põhjusel, et raamatukogust laenutatud raamatud olid läbi loetud ja mõtlesin, et prooviks nüüd läbi lugeda selle raamatu, mis mul nooruses lugemata jäi. Ma mäletan, et alustasin noorena korduvalt selle raamatu lugemisega, aga esimesest paarist leheküljest kaugemale ei jõudnud. Nüüd läks natukene paremini, sest sain loetud päris mitukümmend lehekülge ja siis mõistsin, et see raamat pole minu jaoks huvitav. Seega olid mul Rakvere Teatri lavastuse „Charlotte Löwensköld“ osas ka teatud eelarvamused just seetõttu, et lavastus põhineb Selma Lagerlöfi triloogial Löwensköldide sarjast. Kuidagi alateadlikult tajusin, et Lagerlöfi teosed pole päris minu maitse.

Nüüd, kus etendus on nähtud, julgen öelda, et teatud mõttes mu kartused siiski osutusid tõeks. Kuigi põhjust tuleb vist otsida pigem minu enda seest, kui Lagerlöfi tekstist. Tekst mind iseenesest ei häirinudki ja täitsa huvitav oli tegelaste omavahelist juttu kuulata. Küll aga jättis mind täiesti ükskõikseks lavastus tervikuna. Vaheajaks polnud minus tekkinud etenduse osas ühtegi emotsiooni ja mõtet. Hea uudis on see, et polnud tekkinud ka sellist tunnet, et tegemist on täiesti igava etendusega ja ma tahaksin ära minna. Minu jaoks oli tegemist täiesti mittemidagiütleva etendusega, mis sulas halli argipäeva. Etenduse vaatamine oli minu jaoks sama rutiinne tegevus nagu kodust väljudes ukse lukustamine. Mingil hetkel tabad end mõttelt, et kas uks ikka sai lukku. Sarnaselt mõtlesin ma õhtul teatrist koju sõites, et mida ma just vaatamas käisin ja kas ma ikka üldse käisin teatris. Sest sellist tavalist teatris käimise emotsiooni minus ei tekkinud.

Ainus eredam mälestus etendusega seoses on Grete Jürgensoni kehastatud ekstrentriline rändkaupmees Anna Svärd. Annat eristas teistest tema energiline olemus ja värvikirevad riided. Samuti tundus mulle, et ta oli ülejäänud tegelastest veidi lihtsameelsem ja sattus seetõttu igasugustesse koomilistesse olukordadesse. Need hetked, mil Jürgenson laval oli, olid tõeliselt nauditavad ja tundusid mulle justkui sõõm värsket õhku selles ülejäänud üksluisuses. Siiski polnud need hetked piisavad, et muuta etenduse atmosfääri soojaks.

Tundub, et lavastaja Urmas Lennuk oli teadlikult tekitanud halli ja masendava õhkkonna, mis iseloomustas seda, kuidas Charlotte (Natali Väli) end tundis. Olles pärit aadlisuguvõsast, kuid kasvanud lihtsa orvuna üles praosti (Eduard Salmistu) juures, oli Charlotte jaoks oluline leida armastust ja materiaalset heaolu. Armastuse oli ta leidnud, kuid tema armastatu ei tahtnud midagi kuulda materiaalsest heaolust. Näiteks ei soovinud Charlotte armastatu Karl (Imre Õunapuu) midagi kuulda linnas asuvast jõukast praosti kohast, vaid soovib jääda väiksesse Korskyrkasse ja tegeleda heategevusega ning elada kasinuses. Ometigi oleks Charlotte tahtnud saada eemale Korskyrkast ja sealsetest elanikest.

Lõpuks otsustab Karl oma kihluse Charlottega katkestada ja kihlub talle esimesena vastu tulnud naisega, kelleks osutub rändkaupmees Anna Svärd. Sellele järgneb Karli ema (Ülle Lichtfeldt) suurejooneline plaan, kuidas Karl ja Charlotte taas kokku viia. Kahjuks see plaan läheb vett vedama, kuna Karli poolel on kirikla organistiproua (Silja Miks), kes omakasupüüdlikult keelitab Karli külasse jääma ja heategevusega tegelema. Kogu loo lõpuks otsustab Charlotte suurest armastusest Karli vastu lasta viimasel minna ja võtab vastu rikka vabrikandi (Madis Mäeorg) kihluse. Just seda armastuse nimel ohverdamist ja sünget meeleolu rõhutabki lavastuse tonaalsus. Kuid minu jaoks ei olnud see armastuse nimel enese ohverdamine piisavalt mõjusalt välja toodud ja seetõttu jäigi mõjuma ainult üks suur hall ollus, mis oli moodustunud kokku sulanud argipäevast ja nähtud etendusest.

Iseenesest etendus igav ei olnud ja unega ma võitlema ei pidanud. Midagi erilist nähtud etendusest meelde ka ei jäänud ja pärast teatrisaalist väljumist oli sisuliselt juba kõik saalis nähtu unustatud. Samas endast vanemate tuttavatega rääkides, jäi kõlama see, et neile etendus pigem meeldis. Ehk siis oli minu emotsionaalne seisund sel päeval selline, et etendus mind ei kõnetanud. Või pole ma lihtsalt see sihtgrupp, kellele kõnealune lavastus meeldima peaks. Aga omaette huvitav kogemus oli ikka, sest varasemalt on kõik nähtud lavastused minus suutnud vähemalt teatrisaalist lahkudes mingisuguse emotsiooni tekitada.

Autor: Selma Lagerlöf
Tekst, lavastaja: Urmas Lennuk
Kunstnik: Liina Unt
Muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov
Valgus: Roomet Villau
Tõlkija: August Hanko
Osades:
Natali Väli – Charlotte Löwensköld
Madis Mäeorg – vabrikant Gustav Schagerström
Ülle Lichtfeldt – koloneliproua Beata Ekenstedt
Imre Õunapuu – Karl Ekenstedt
Eduard Salmistu – praost Viktor Forsius
Silja Miks – organistiproua Thea Sundler
Grete Jürgenson – Anna Svärd