Kuvatud on postitused sildiga Eduard Salmistu. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Eduard Salmistu. Kuva kõik postitused

28/02/2026

Kiivipäev

 8. oktoobril 2025 Rakvere Teatri külalisetendus Põlva Kultuurikeskuses

Foto: Kalev Lilleorg


Pean tunnistama, et natukene ebakindel tunne on seda postitust kirjutada. Peamiselt põhjustab ebakindlust asjaolu, et ma pole ühtegi teatripostitust kirjutanud mitu kuud. Viimane teatripostitus ilmus täpselt kaks kuud tagasi. Vaatasin just sel aastal nähtud teatrilavastuste kokkuvõtet ja selgub, et ma olen teatris käinud praeguseks 15 korda. Paljudele võib see arv tunduda suur, kuid arvestades seda, et praegu on oktoober, siis minu kohta võiks see number suurem olla. Ühtlasi on kaks kuud teatripausi minu jaoks ka liiga pikk aeg. Teisalt tundub mulle, et mul on teatrist (ja äkki ka selle blogi kirjutamisest) mingit sorti väsimus tekkinud, sest esimene asi, mis vabadel õhtutel pähe tuleb, ei ole teatrisse minek. Selle asemel olen viimasel ajal palju lugenud ja kinos käinud. Ehk tuleb see teatriarmastus siiski varsti tagasi. Seniks üritan viimati nähtud etenduse käigus tekkinud mõtteid peegeldada.

Kui vahepeal sattusin väga tihti Rakvere Teatri lavastusi vaatama, siis praegu näitab sel aastal nähtud lavastuste nimekiri, et tegemist on esimese sel aastal nähtud Rakvere Teatri lavastusega. Nagu paljude lavastuste puhul, juhtusin seda vaatama läbi juhuse. Teater andis Põlvas külalisetenduse ja mul oli vaba õhtu, et end kultuurikeskusesse vabatahtlikuks tööle sättida. Sisututvustus tundus tegelikult ka selline, et lavastus pole päris minu jaoks ja ilmselt olin juba end eelnevalt häälestanud, et etendus mulle ei meeldi. Kuigi ilmselt komöödia žanr on see, mis saali praktiliselt täis tõi, siis mulle komöödiad väga ei istu. Minu komöödiasoolikas on ammu umbes, kuid sel korral sain üksikutel kordadel isegi naerda, aga komöödia eesmärk vist peaks olema et inimesed naeravad kogu aeg. Kuigi mulle tundus, et see komöödia oli selline, et ega teised ka kogu etenduse aja kõhtu naerust kõveras ei hoidnud. Kui sageli juhtub komöödiate puhul, et seal mõtlemapanev sisu puudub, siis Rakvere Teatri „Kiivipäeva“ puhul oli mõtlemapanevat sisu palju ja ehk suutis nii mõnigi publiku hulgast enda eluga paralleele tõmmata.

Lavastuse peategelaseks on audiitor Barnabé Leroux (Eduard Salmistu). Esmapilgul tundub ta pirtsaka ja kinnismõttelise tähenärijana, kelle kohta enamus inimesi ütleksid, et tegemist on kõige ehtsama pedandiga, kes iga väiksema eksimuse peale kaebuse esitab. Pärast naise surma on ta elanud üksildast elu: poeg Benoît (Märten Matsu) töötab piloodina ning seetõttu astub ta isa juurest harva läbi. Barnabé ainsaks tõeliseks kontaktiks välismaailmaga on iganädalane visiit psühhoanalüütiku (Ülle Lichtfeldt) juurde. Tema päevakava ja käikusid on võimalik mõõta sekundi ja millimeetri täpsusega, mitte midagi pole Barnabé päevas jäetud juhuse hooleks. Kuni ühel päeval avastab ta, et tema külmkapist on kadunud kiivijogurt, ehkki päev varem oli see kahtlemata seal... See sama kiivijogurt käivitab sündmused, mis toovad peategelase tagasi ellu ja inimeste hulka.

Just see sama jogurt on põhjuseks komöödias nii tavapäraseks saanud sekeldustele kui ka sellele samale sügavamale poolele lavastusest. Ma kõiki sekeldusi siin välja ei too, sest muidu pole teistel üldse huvitav lavastust vaatama minna, kui kõik üllatusmomendid välja tuuakse. Lihtsalt mingitel hetkeldel tundus mulle kogu situatsioon vägagi tuttav, sest mis on kõige tavalisem mõte, mis meil tekib, kui keegi väidab et tema külmkapist on konkreetselt ainult üks kiivijogurt ära varastatud. Hiljem lisandusid jogurtile ka muidugi veel teisedki asjad, mille tõttu Barnabé pidi lausa wc-paberi lehti hakkama üle lugema ning ostma endale kalli valvesüsteemi. Kes või mis kadunud asjade taga tegelikult oli, saate siis teada kui teatrisse lähete. Aga üldiselt arvatakse sellise jutu peale, et inimene on hulluks läinud. Nii arvasid ka sel korral Barnabé poeg ja psühholoog ja minu jaoks oligi see dementsuse osa kõige huvitavam, sest see on see millega ma tööl kokku puutun.

Ühesõnaga tundus minu jaoks, et seda kiivijogurti ümber sehkeldamist oli liiga palju ja mõned stseenid olid korralikult üle paisutatud. Näiteks see kus Ülle Lichtfeldti kehastatud psühhoalanüütik ise veidi ära keeras. Minu jaoks tundus natukene selline mittemidagiütlev etendus, kuigi tegelikult potensiaali justkui lavastusel on, sest kõik need üksinduse ja isa-poja teemad pakuksid head võimalust analüüsimiseks ja sügavuseks. Ma ei tea kas lihtsalt mind need teemad ei kõnetanud või olidki need lavastaja Peeter Raudsepal teadlikult tahaplaanile jäetud, aga igatahes mõtlesin ma etenduse jooksul rohkem kiivijogurtile kui sügavamate teemade analüüsimisele. Lavastust reklaamitakse teatri kodulehel kui komöödiat, aga komöödiat seal justkui ka polnud piisavalt (lisaks sügavamõttelisele draamale). Mõned inimesed isegi lahkusid vaheajal, öeldes et komöödiat siin ei ole ja neil on kodus olulisemaid asju teha kui etendust lõpuni vaadata. Minu jaoks lavastus nii halb ei olnud, et ma lahkuda oleks tahtnud, aga kuidagi väga keskpärane oli kõik laval nähtu. Isegi näitlejate mäng tekitas kohati sellise tunde, et ega nemad ka väga seda lavastust mängida ei taha ja ei pinguta nii nagu nad võiksid. Seega ma pigem ei soovita seda lavastust vaatama minna.

 

Autor: Laetitia Colombani  
Tõlkija: Triinu Tamm 
Lavastaja: Peeter Raudsepp 
Kunstnik: Kristjan Suits 
Helilooja ja muusikaline kujundaja: Malle Maltis 
Valguskujundaja: Kerdo Vainer
Osades: 
Ülle Lichtfeldt – Preili Payne
Märten Matsu – Benoît Leroux
Eduard Salmistu – Barnabé Leroux
Marion Tammet – Lily


Rohkem infot lavastuse ja selle mänguaegade kohta leiab Rakvere Teatri kodulehelt.

20/07/2024

Öö õigus

 19. juulil 2024 Alatskivi lossi sõiduhobuste talli sisehoovis

Foto: SA Alatskivi loss

Iseenesest on huvitav, et kuigi Alatskivi lossis mängitakse iga suvi suvelavastusi, pole ma sinna põhimõtteliselt kunagi teatrisse sattunud. Olen kunagi 15 aastat tagasi sattunud Alatskivile Vanemuise suvelavastust “Vihurimäe” vaatama, aga see on ka ainus kokkupuude Alatskivi suvelavastustega. Tegelikult pole Alatskivi Tartust üldse nii kaugel, seega võiks sinna rohkem teatrisse sattuda. Nüüd sai see viga parandatud. Kuna ma pole ka niisama väga palju Alatskivil käinud, siis oleks mulle meeldinud kui lossipargis oleks veidi rohkem teeviitasid olnud mis etendusele suunavad. Jah seal olid trükitud sildid, mis ütlesid et toimub etendus ja autod vaikselt sõidaksid ja inimesed väga kõva lärmi ei teeks, aga eilse kõva tuulega oli neid silte veidi raske lugeda ja ega autoroolist see trükitud kiri väga suur ka ei paistnud. Mõned nooltega suunavad suured sildid oleksid minusugustele kaugemalt tulijatele väga meeldinud. Ega ma muidugi ei tea, võib-olla on seal nii kindel seltskond kes teatris käib, et kõigil on juba tee lossi sõiduhobuste talli juurde selge.

Üleüldse olin ma sel korral nagu kuu pealt kukkunud, sest ega ma lavastuse sisust midagi ei teadnud ja trupi koosseisust teadsin ka ainult seda, et Indrek Saar ja Eduard Salmistu mängivad. Kes ülejäänud näitlejad olid, seda ma ei teadnud. Seega läksin täiesti puhta lehena ja ilma igasuguste eelarvamusteta. Mis selles mõttes on hea, et siis ei sega eelarvamused etenduse vaatamist ja pole enda nägemust sellest kuidas ja mis nö „laval“ juhtuma hakkab. Pärast etenduse lõppu oli mul ka veidi tunne, et ega ma päris hästi aru ei saanud, mis lavastuses toimus. Või õigem oleks öelda, et ma ei saanud päris hästi aru, mis oli see sõnum, mida lavastaja lavastusega öelda tahtis. Osalt oli selles ilmselt süüdi ka mu sõbranna öeldud lause, et „Öö õigus“ on lugu meestest ja meestele (see oli lavastuse tutvustusest ainus lause, mis talle meelde oli jäänud). Nii ma siis üritasin etenduse ajal mõelda sellele, et mis seal loos on meestele omast ja miks see meestest räägib ja sellest ma väga hästi aru ei saanudki. Jah, laval oli neli meest ja üks naine, aga minu meelest oli hoopis naine selle loo keskne tegelane.

Võib-olla on see tingitud sellest, et ma ise olen naine ja vaatasin lavastust naise perspektiivist, aga minu meelest olid selle ühe naise kannatused palju suuremad kui nelja mehe kannatused kokku. Nimelt oli talutüdruk Anna (Maria Teresa Kalmet) nooruses armunud parunihärra vennapoega Heinrich von Lindenisse (Jaan Tristan Kolberg) ja noored pidid abielluma. Noorhärra läks Berliini ja nõnda pandi Anna paari kohaliku vallavanema (Eduard Salmistu) poja Toomasega (Madis Mäeorg). Vana paruni surma järel tuleb noorhärra tagasi Ojastu mõisa ja selgub, et tunded Heinrichi ja Anna vahel pole hoolimata aastate möödumisest sugugi lahtunud, kuid Anna abiellub Toomasega, aga kingib esimese öö õiguse ikkagi noorele parunihärrale. Nõnda jääb Heinrichi ja Anna omavaheline suhe Anna ja Toomase suhte kõrvale püsima aastateks. Just selles ongi minu meelest naiste traagika, et naised peavad oma õnne alla suruma ning ohverdama selle nimel armastuse. Samas seda kõike kirja pannes saan ma nüüd aru, miks oli lavastuse tutvustuses toodud välja, et lavastus on meestest ja meestele, sest kogu mängu juhivad mehed. Just mehed (vana parunihärra) olid need, kes otsustasid et Anna ja Heinrich ei tohi abielluda. Mõisa valitseja Jüri (Indrek Saar) ja vallavanem Tõnis (Eduard Salmistu) olid need, kes mõisa vara endale koorisid ning kasumliku äritehinguna otsustasid et nende lapsed Anna ja Toomas peavad abielluma. Ning etenduse lõpus tuli välja, et ega Toomas ka puhas poiss ei olnud ning üritas ka asju endale soodsas suunas juhtida. Samas ütleb Anna, et temal on lapsed, aga meestel pole midagi, mis takistaks neid suremast. Ilmselt see ongi meeste traagika, et kuigi neil võivad lapsed olla, siis lapsed on justkui rohkem naistega seotud ja mõjutavad mehi vähem.

Kohati oli tunne, et kõike toimub liiga palju korraga ja lühikesse lavastusse on väga palju erinevaid teemasid põimitud, mis muutis lavastuse väga kontsentreerituks. Seetõttu oli vähemalt minul raske lavastust jälgida. Lisaks meeste temaatikale kajastati lavastuses mõisa ja aadlitega kaasnevat vabaduse teemat. Lisaks oli vabaduse teema oluline mitte ainult selles mõttes, et talupojad tahavad mõisniku alt vabad olla, vaid oluline oli ka rahva vabadus. Kuid kas on ikka hea vaba olla, kui keegi peab seda vaba riiki juhtima ja kui aadlikud on ära saadetud, siis peavad juhid ju rahva endi hulgast tõusma ning enda kaasmaalaste alluv on hullem olla kui võõra aadliku alluv. Lisaks käis läbi ka eestlaste kui tööka rahva kuvand ning sakslastest aadlikke kujutati laiskade ning lollidena, kes mitte kunagi mitte midagi ei teinud. Samas oli oluline motiiv ka pidetus. Kes sa oled, kui sa oled üles kasvanud koos Eesti talulastega, sõdinud Eesti eest Vabadussõjas, aga päritolult oled ikkagi Saksa aadlik keda eestlased iial omaks ei võta. Ühesõnaga on lavastuses palju olulisi teemasid ja ma olen kindel, et mõned teemad jäid mul märkamata. Üks on kindel, et peale teatriõhtut jätkub arutelu pikemaks ajaks.

Minu meelest oli ka mängupaik selle lavastuse jaoks väga hästi valitud, sest lugu räägib paljuski aadlisoo ja talurahva omavahelistest suhetest ning kogu tegevus toimub väljamõeldud Ojastu mõisas. Üldiselt on juulikuu suveõhtud soojad ja ilusad, kuid eilne õhtu oli päris jahe ning sügiseselt külma tuulega, mis viis mind mõttele, et ehk oleks lossi siseruumides olnud parem lavastust mängida. Samas on Alatskivi loss nii ilusti korda tehtud, et sealt oleks raske olnud leida mängupaigaks sobilikku ruumi, mis annaks edasi ühe vaesunud ja amortiseerunud mõisa atmosfääri. Tegelikult oli õue ka väga äge lava loodud, mis ei jäänud siseruumide atmosfäärile kuidagi alla. Mulle kui vanade mõisate ja mõisasisustuse austajale jäid eelkõige silma kuldne tool ja kuldne laud. Sobilikult oli tool katkine, mis andis aimdust möödunud aegade hiilgusest. Ja mõlemas nö „lava“ servas rippusid õhus suured pitskardinad, mis olid erinevatest pitskardinatest kokku õmmeldud, moodustades nii pikad kardinad. Mulle oleks veidi rohkem meeldinud, et kardinad tuule käes hõljuvad ja neil lastakse ringi liikuda, aga niisama oli ka ilus vaadata. Kardinad ja kuldne mööbel lisasid naiselikku ja luksuslikku tunnetust sellele maskuliinsele ja sära kaotanud maailmale. Ja see, kuidas kogu sõiduhobuste talli sisehoov mänguplatsina ära kasutati, oli ka tore.

Veidi jäi minu jaoks ainult segaseks rahvatantsijate kasutamine. Ma olen harjunud (õigemini on see teatriteaduse õpingutest külge jäänud), et kõigel, mis või kes laval on, on mingi tähendus ja teatrikriitik (kuigi ma end kritiikuks ei pea) peab siis lahti mõtestama, mida lavastaja nende märkidega öelda tahtis. Nii ma siis mõtlesin, et rahvatantsijatel peab mingi mõte olema, aga mina seda läbi ei närinud. Kõige parem seletus, mille peale ma tulin, on see, et nemad ongi see rahvas, kes kunagi Ojastu mõisa hiilgeaegadel mõisas elasid. Sõbranna arvas, et tantsijad olid lihtsalt nö ruumitäiteks. Mul pole rahvatantsijate vastu mitte midagi, aga mulle oleks meeldinud, et nad liiguvad laval rohkem ja tantsivad päris rahvatantse. Praegu tundus mulle, et nad justkui lihtsalt olid seal, aga sellest jäi natukene väheks. Kõige enam meeldis mulle Anna ja Toomase pulmastseen, kus rahvatantsijad koos näitlejatega tantsisid. Ja kuna see oli tantsimine, siis seal oli hoopis teistsugune lõbus energia ja see mulle meeldis. Ülejäänud etendus polnud just morbiidne, aga pigem oli tõsisema ja raskema meeleoluga, seega see rõõmus rahvatantsijate kilkeid ja tantsu täis üürike hetk mõjus ergastavalt. Kuigi teised inimesed ikka aeg-ajalt naersid teistes stseenides ka, siis minu jaoks midagi üleliia humoorikat selles lavastuses polnud. Jah, ma tõden, et päris mitmes kohas naerdi nendes kohtades kus kasutati selliseid sõnu nagu „munn“ või „sitt“, mis tundub et mõjub inimestele alati naljakalt. Siiski komöödiat sellest lavastusest oodata ei tasuks.

Hoolimata sellest, et lavastuse teemad minu hinnangul suvelavastuse jaoks veidi liiga filosoofilised olid, siis nautisin teatriõhtut väga. Sest etenduse juures on lisaks loole oluline ka näitlejatöö ja sel korral olid kõik näitlejad viimase peal. Eriti tore oli muidugi üle pika aja Indrek Saart teatrilaval mängimas näha. Ja Toomase (Madis Mäeorg) ja Heinrichi (Jaan Tristan Kolberg) vaheline kaklusstseen oli ehe näide lavavõitluse ilust ja valust. Neid lavavõitluse stseene on alati huvitav jälgida, kui need on hästi tehtud. Sel korral oli. Sellest koosseisust olen kõige rohkem laval näinud Eduard Salmistut ja kui mulle vahel on Rakvere Teatri lavastustes tundunud, et ma ei saa Salmistu kõnest aru või on tema rollid kuidagi ühesugused, siis sel korral seda tunnet polnud. Eriti meeldis mulle kuidas Salmistu ja Saar vanamehi mängisid ja kepi ning kargu abil ringi lonkasid. Trupi ainus naine (kui rahvatantsijad välja arvata) Maria Teresa Kalmet mõjus meeste keskel kui sõõm värsket õhku oma pealtnäha hapra naiselikkusega. Ometigi oli lõpus näha, mida need haprad naised tegelikult suudavad meestega teha. Ühesõnaga igati nauditav tugev ansamblimäng ja kui keegi mõtleb, et kas minna vaatama või mitte, et teema tundub veidi raske ja ehk ei kõneta nii palju, siis mina soovitan juba ainuüksi näitlejatöö pärast vaatama minna.

Kokkuvõttes julgen etendust soovitada, kuid pigem nendele vaatajatele, kellele meeldib lavastusele kaasa mõelda ja lavastuse sisusse süveneda. Kes tahaks lihtsalt meelelahutust, siis nende jaoks on lavastus pigem keeruline ja võib juhtuda, et etenduse lõppedes tuleb tõdeda et lavastuse mõte ei jõudnud päris kohale. Täpselt seda üks mees eilse esietenduse lõpus kõvahäälselt ka tegi. Lisaboonuseks muidugi see, et saab Alatskivi lossi roosiaias jalutada ja kes piisavalt vara kohale läheb, jõuab ka lossis sees käia ja kaugemalt tulijad saavad Sibulatee teiste võludega ka tutvuda.

 

Autor: Toomas Suuman
Töötlus ja lavastaja: Eili Neuhaus
Kunstnik: Reili Evart
Osades:
Indrek Saar – mõisa valitseja Jüri
Eduard Salmistu – vallavanem Tõnis
Madis Mäeorg – Toomas
Jaan Tristan Kolberg – Heinrich von Linden
Maria Teresa Kalmet – Anna
Lisaks teeb kaasa Alatskivi rahvatantsurühm „Kassikangas“
 
Rohkem infot lavastuse kohta Alatskivi lossi koduleheküljelt

20/02/2024

Madisoni maakonna sillad

 8. veebruaril 2024 Rakvere Teatri külalisetendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Foto: Jüri Vlassov

See oli peaaegu kümme aastat tagasi, kui Vanemuises esietendus Robert James Walleti romaani põhjal valminud draama „Madisoni maakonna sillad“ (dramatiseeringu autor Sari Niinikoski). Olin enne Vanemuise lavastust samanimelise raamatu ka läbi lugenud ja ootused lavastusele olid kõrged. Mäletan, et lavastus ise oli ka nauditav ja ületas kõik minu tolleaegsed ootused. Ilmselt oma roll oli ka selles, et peaosalisi mänginud näitlejad (Külliki Saldre ja Hannes Kaljujärv) olid minu lemmikud, aga põhiliselt meeldis lavastus ikkagi tugeva sisu pärast. Vanemuise lavastuse mõtteid saab lugeda SIIT. Nähes nüüd, et Rakvere Teater toob sama lavastuse jälle välja, olin kindel et tahan seda sama lavastust veel näha. Kuigi näitlejad on teised, siis lugu on ju sama ja seega ei saa praegune lavastus eriti kehvem olla.

Lavakujundus mulle meeldis. Eriti see, et eeslavale oli kujundatud Francesca (Ülle Lichtfeldt) kodu ja eeslava taga oli läbipaistev valge vahekardin, millele vahel kuvati videoga erinevaid taustasid. Samas tõsteti vahekardin aeg-ajalt üles ja siis oli tagalavale ja veidi kõrgemale kujundatud katusega silla kujutis. Ühtlasi toimusid mõned minevikus toimunud intiimsemad või olulisema tähendusega stseenid vahekardina taga. Selline lavakujundus lõi illusiooni sellest, et minevikusündmusi mäletatakse alati veidi udusena justkui vaataks neid läbi loori. Ühtlasi võimaldas vahekardin näitlejatel intiimseid magamistoastseene veidi varjatumalt esitada. Video kasutamine kujunduses oli samuti hea idee. Eriti jäi mulle silma video Francesca kodust, kus tuba oli täis laste mänguasju ja segamini, samal ajal kui lavale kujundatud sama tuba oli korras. Eks see andis üsna üheselt mõista, milline on ühe pereema argipäev 1960ndate Ameerikas - laste ja kodu eest hoolitsemine. See andis väga hea põhjenduse sellele, miks üksinda koju jäänud pereema otsustab luua salajase armusuhte läbisõidul oleva fotograafiga (Tarvo Sõmer). Lihtsalt et tunda end naisena ja pääseda igapäevasest kodu ja laste eest hoolitsemisest ning koristamisest. 

Nüüd jõuangi ma selle kohani, mis mulle Rakvere Teatri lavastuses vist kõige enam häirima jäi, ehk siis peategelaste armulugu. Teoorias on tegemist vägagi ilusa looga, aga see ilus armastuslugu ei jõudnud lavalt kuidagi minuni. Mulle tundus, et Ülle Lichtfeldi ja Tarvo Sõmeri vahel puudus igasugune keemia, mida selles lavastuses oleks väga vaja olnud. Iseenesest polnud näitlejatel midagi viga, aga lihtsalt see armastus, mida ma laval nägin polnud minu jaoks usutav ega pannud mind mõtlema, et sellist ilusat armastust tahaks ise ka ühel päeval kogeda. Mäletan, et nii raamatu lugemise kui Vanemuise lavastuse nägemise järgselt tundus mulle maailm parema paigana, sest maailmas on ka ilusaid asju olemas. Kui värvide kaudu lavastusi kirjeldada, siis Vanemuise lavastus on mul mälus õrna ja roosa ning helgena, siis Rakvere lavastus pigem seostub mulle halli ja süngena (ilmselt on siin oluline roll ka hallides toonides lavakujundusel). Kuigi ma pole eriline TV vaataja, jäi Sõmeri puhul täpselt selline tunne nagu laval oleks Morna linna konstaabel, kes vabal ajal näiteringis käib ja nüüd esimest armastajat püüab mängida. Ärge saage minust valesti aru, iseenesest polnud sellel osatäitmisel midagi viga ja Tarvo Sõmer on igati hea näitleja, aga minu hinnangul sellesse rolli polnud ta õige natuur. Tegelikult jäi mind miski häirima ka Ülle Lichtfeldti kehastatud Francescas, aga sellele pole ma siiani pihta saanud, mis mind seal täpselt häiris.

Ühelt poolt võibki minu negatiivsus olla tingitud sellest, et ma olen Rakvere Teatri lavastusi viimasel ajal kõige rohkem näinud (kuna nad teevad kõige rohkem väljasõiduetendusi ja seetõttu satuvad Põlvasse tihti) ja peaaegu alati on etendustes samad näitlejad. Seega on minu aju juba eelhäälestatud sellele, et samad näitlejad on igavad ja ma tahaks teisi näitlejaid ka näha. Teisalt on tegemist võrdlemisi uue lavastusega, lavastus esietendus 26. jaanuaril 2024 ja Põlvas mängiti seda juba 8. veebruaril. Äkki näitlejad pole veel kõiki nüansse päris viimse detailini paika lihvinud ja seetõttu tundus lavastus kohati kohmetuna. Igatahes jäi minu jaoks kogu lavastus veidi igavaks ja oodatud elamust ma ei saanud. Sellest on mul tegelikult kohutavalt kahju, sest ma olin valmis üle pika aja meeliülendavaks teatrielamuseks. Reaalsus oli aga, see, et kohati kippus mulle etenduse ajal lausa uni peale tulema ja ma üritasin endaga võidelda, et etenduse lõpuni üleval püsida.  Unes siiski saan osaliselt unehäireid ka süüdistada, aga etendus aitas kõvasti kaasa.

Lugesin nüüd kavalehte ja seal on kirjutatud sildadest ja fotodest kui erinevate ajastute ja eluetappide ühendavatest lülidest. Täiesti arusaadavalt on sillad ja fotod kõnealuses lavastuses olulised kujundid. Francesca lapsed Carolyn (Anneli Rahkema) ja Michael (Imre Õunapuu) tulevad pärast ema surma oma lapsepõlvekoju ja leiavad sealt vanad fotod, millel ema poseerib koos nende jaoks võõra mehega. Just nendest fotodest rullubki lahti kunagine armastuslugu Francesca ja fotograaf Roberti vahel. Samas kui sild jääb ühenduslüliks Francesca ja Roberti vahel kogu eluks, ka siis kui nad peale seda kohtumist enam mitte kunagi ei kohtu. Iseenesest on see loogiline, et sillad ja fotod on justkui märgid, kuid etendust vaadates jäid minu jaoks fotod ja sillad täielikult tagaplaanile ja ilma kavaleheta poleks ma selle seose peale mõtlema hakanudki. Siit loo moraal - kavalehti tasub osta ja lugeda.

Sellega tundub mulle, et saingi kõik olulisemad mõtted kirja pandud. Tükk aega pole nii lühikest postitust teatri kohta kirjutanud, aga sel hetkel Rakvere Teatri lavastus mind nii palju ei kõnetanud, et oleks väga palju emotsioone ja mõtteid tekkinud, mida siin blogis lahata. Kuna ma olen aru saanud, et inimeste teatrimaitsed on äärmiselt erinevad, siis ma isegi ei julge öelda kas tasub vaatama minna või mitte. Mina ise ilmselt enda tuttavatele pigem ei soovitaks kui midagi muud ka valikus on.

Autorid: Robert James Waller / Sari Niinikoski
Lavastaja: Artjom Garejev (Vene Teater)
Tõlkija: Triin Sinissaar
Kunstnik: Rosita Raud (Eesti Noorsooteater)
Muusikaline kujundaja: Natalja Dõmtšenko (Vene Teater)
Videokujundaja: Elisabeth Kužovnik
Valguskujundaja: Arne Maasi
Osades:
Ülle Lichtfeldt – Francesca Johnson
Tarvo Sõmer – Robert Kincaid
Anneli Rahkema – Carolyn Johnson
Imre Õunapuu – Michael Johnson
Eduard Salmistu – Richard Johnson
Liisa Aibel – Marge Miller
 
Rohkem infot ja mängukava näeb Rakvere Teatri koduleheküljelt.

11/04/2022

Oi, Johnny

 25. märtsil 2022 Rakvere Teatri külalisetendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Foto: Kalev Lilleorg

Mina tutvusin esimest korda John Smithi ja Stanley Gardneriga 2002. aasta suvel, kui nad Andrus Vaariku lavastatud lavastuses “Ei või olla” mööda Eestit ringi tuuritasid. Ma olin sel ajal 13-aastane ja ilmselt oli nähtud etendus minu esimene teatrikogemus täiskasvanute teatriga. Ega ma sellest etendusest väga muud ei mäleta, et väga naljakas oli. Kuigi nüüd tagantjärele mõeldes ei saanud ma ilmselt enamustest kahemõttelistest naljadest aru ja naersin pigem kas situatsioonikoomika või teiste inimeste naermise peale. 

Peaaegu 20 aastat hiljem tõi selle sama Ray Cooney näidendi Rakvere Teatris lavale Peeter Raudsepp ja pani lavastusele pealkirjaks “Oi, Johnny”. Sisututvustust lugedes olin ma üsna kindel, et Raudsepa lavastus põhineb samal näidendil, millel minu kunagine suur teatrielamus põhines. Mis saaks olla veel parem, kui taas kogeda enda parimaid teatriemotsioone? Niisiis olin ma valmis 20 aastat hiljem uuesti Johni ja Stanleyga kohtuma. Kummalisel kombel ma ootasin seda kohtumist väga. Kummaliseks muudab kohtumise see, et ma üldiselt väldin komöödia lavastusi, sest need on nii etteaimatavad ja sealsed naljad ei aja mind naerma. 

Veelgi kummalisem on see, et ma nautisin ka sel korral komöödiat täiel rinnal. Kuigi iseenesest oli mulle süžee varasemast tuttav ja isegi mõned stseenid tulid tuttavad ette, kuigi näitlejad ja lavastaja on erinevad. Sisu keerleb selle ümber, et Londoni taksojuhil Johnil on kaks naist, kes elavad kumbki erinevates linnajagudes ja ei tea teineteise olemasolust midagi. Ühel päeval satub John pealt nägema, kuidas kaks pätti ühele eakale prouale kallale tungivad ja ta otsustab prouale appi minna, kuid proua lööb talle oma käekotiga vastu pead ja John satub peavigastuse tagajärjel haiglasse ning seejärel politseijaoskonda tunnistusi andma. See vahejuhtum lööb aga tema graafiku kahe naisega koos olemiseks täiesti segamini, sest graafik on väga täpne ja John ei saa endale hilinemisi lubada, et enda kaksikelu varjata. Nii tuleb tal enda saladusse pühendada ülakorrusel elav Stanley ja koos üritavad nad Johni saladust varjata, kuid nagu sellistel puhkudel ikka, teevad nad asja ainult hullemaks. Varjamisest ja valetamisest tekkiv segadus kasvab lõpuks nii suureks, et keegi ei saa enam õieti aru, kes on kes ja kes kuidas kellega seotud on.

Ehk on üheks põhjuseks, miks mulle etendus meeldis see, et lavastaja Peeter Raudsepa jaoks oli “Oi, Johnny” esimene komöödia lavastus, mida ta lavastas ning ehk oli seetõttu lavastusel mingi nö värske pilk juures, mis lubas mul komöödiat nautida. Sest kui ma praegu juhtusin Rakvere Teatri kodulehelt lavastuse klippi vaatama, siis ei tundunud seal mitte midagi naljakat olevat. Pigem täiesti labane ja igav komöödia. Eks komöödiatel ole muidugi ka see omadus, et nad ongi naljakad ainult selles hetkes ja koos kogu eelneva situatsooni ja tekstiga. Lühikest katkendit vaadates ei pruugigi nali kohale jõuda. Seega on mul raske edasi anda ka seda, mis mulle käesoleva komöödia puhul kõige enam meeldis. Aga ometigi saan ma käsi südamel öelda, et nähtu mulle meeldis ja lõbus oli ka. Ma isegi ei mäleta, millal ma viimati nii palju komöödiat vaadates naersin. 

Ilmselt tuleks öelda, et etendus tervikuna mulle meeldis. Muusikaline kujundaja Morten-Endrik Milder on päris suure panuse andnud sellesse, et lavastus tervikuna humoorikas tunduks. Vähemalt nendele, kes on tuntud komöödia seriaalidega tuttavad. Kohe etenduse alguses sagivad laval ringi kaks naist Mary (Anneli Rahkema) ja Barbara (Ülle Lichtfeldt), kuid muusika, mida me nende hääletu ringi sahmimise taustaks kuuleme, on kõikidele komöödia austajatele tuttav omaaegsest komöödiasarjast “Tuvikesed”. Lisaks on lavastuse jooksul paaris kohas võimalik kuulda legendaarse Benny Hilli tunnusmeloodiat. Minu aju seostab neid kahte muusikapala vaieldamatult komöödiaga ja nii sai juba etenduse esimestest taktidest minu aju vajaliku eelhäälestuse komöödiaks. 

Enamus naerukohti põhinevad muidugi klassikalisel situatsioonikomöödial, kus tegelased kas põrkavad teineteisega kahemõtteliselt kokku, satuvad kogemata naeruväärsesse poosi vms. Teine suurem naeruallikas on muidugi tegelaste ja tegevuste segamini minekud ja ajamised. Kui publik teab, et tegelane a on tegelane a, aga ta väidab end olevat hoopis tegelane b ja tegelane c jääb uskuma, et tegelane a on hoopis tegelane b, siis on komöödia põhifunktsioon täidetud ja saab kindlasti naerda. Kui kokku panna nii tegelaste segamini ajamised, koomilised situatsioonid ja lisada sinna juba legendaarseks kujunenud koomiline muusika, siis on üsna selge, et ebaõnnestuda on raske.

Samas selleks, et situatsioonid koomilised välja näeksid on lavastajal täpset silma vaja, et situatsioone mitte liigselt üle paisutada ning näitlejatel peab samuti hea komöödia tunnetus olema, et mitte liiga üle võlli mängida. Tundub, et Peeter Raudsepp on näitlejatega head tööd teinud, sest minu meelest mängisid nad tervikuna hästi kokku. Aga kuna kõige rohkem teevad nalja mehed naiste riietes, siis jäi mulle kõige rohkem meelde Tarmo Tagamets, kes kehastas Barbara ülemist naabrit Bobby Franklinit. Bobby oli küll meesterahvas, kuid äärmiselt naiseliku olekuga ja just see naiselik olek oligi see, mis tema tegelaskuju kõige erksamaks tegi. 

Paratamatult tekivad minu peas siiski võrdlused 2002. aastal nähtud etendusega ja ma pean ütlema, et Egon Nuter John Smithina ja Andrus Vaarik Stanley Gardnerina tundusid mulle naljakamad, kui Margus Grosnõi ja Madis Mäeorg samades rollides. Ühelt poolt võib see olla tingitud sellest, et ma tähtsustan üle enda esimest teatrimälestust, kuid mulle tundub, et Vaarik ja Nuter on rohkem komöödianäitlejana saanud praktiseerida kui Mäeorg ja Grosnõi, ning seetõttu tuli neil see komöödia tegemine paremini välja. Samas ei saa midagi halba ka Rakvere trupi kohta öelda, sest tegelikult pole ma enam ammu nii palju teatris naernud, kui ma sel korral naersin. Kõht küll päris kõveras ei olnud, aga päris mitmel korral purskus naer iseenesest mu seest välja ja seda pole küll ma ei tea mis ajast saadik teatris juhtunud. Järelikult oli ikka kõik paigas. Tundub, et kõik oli lausa nii paigas, et ka näitlejad ei suutnud laval naeru pidada ning päris mitmel korral võitles Märten Matsu laval naeruga kuni ta lõpus enam ei suutnud end kontrollida ja naeris nii, et rollist ei tulnud midagi välja. Seetõttu ma ei saanudki aru, kas etendus lõpetati Matsu naermise tõttu varem ära, või pidigi etendus nii kummaliselt lõppema. Minu jaoks tuli igatahes lõpp liiga järsku.

Julgen soojalt soovitada kõikidele, kes tahaksid praegusesse süngesse aega veidi nalja ja naeru saada. Kusjuures lavastus on piisavalt hoogne selleks, et kõik argipäeva muremõtted ära unustada ning samas ei pea laval toimuvast aru saamiseks ise enda aju pingutama ja kaasa mõtlema. 

Lisaks saab Rakvere Teater boonuspunktid ägeda kava eest! Õigem oleks öelda, et kavade eest, sest nad on teinud nii meestele kui naistele eraldi kavad. Kui tavaliselt arvatakse, et kava on midagi igavat ja keegi seda osta ei taha, siis selle kava soovitan küll osta. Esiteks sisaldab kava muuhulgas teatrihoroskoopi ja ühte retsepti. Ostes kaks kava, saate kaks horoskoopi ja kaks erinevat toiduretsepti. Lisaks veel muud lugemist ka. Seega igati kasulik kava minu meelest. 

Autor: Ray Cooney
Lavastaja: Peeter Raudsepp
Kunstnik: Yana Khanikova
Liikumisjuht:  Helen Solovjev
Muusikaline kujundaja: Morten-Endrik Milder
Valguskujundaja: Roomet Villau
Tõlkija: Triin Tael
Osades:
Anneli Rahkema - Mary Smith
Ülle Lichtfeldt - Barbara Smith
Margus Grosnõi - John Smith
Märten Matsu - uurija Troughton
Madis Mäeorg - Stanley Gardner
Tarmo Tagamets - reporter; Bobby Franklin
Eduard Salmistu - uurija Porterhouse

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Rakvere Teatri koduleheküljelt SIIN

02/03/2022

Ilma sinuta

 14. veebruaril 2022 Rakvere Teatri külalisetendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Foto: Kalev Lilleorg

Praegusel Covid-19 pandeemia ajal on üsna tavaline olukord, kus piletid on ostetud ühele lavastusele, aga näitleja haigestumise tõttu võib teatrisse jõudes hoopis teist lavastust näha. Eks see ole selline kahe otsaga asi. Ühest küljest ma olen soovitud lavastuse teatud parameetrite järgi välja valinud ja järelikult tahtsin ma vaadata just seda lavastust, mille etendusele ma pileti ostnud olin. Samas teisest küljest võivad lavastuste kirjeldused ja tagasiside olla sellised, et ei peegelda kohe kuidagi lavastuse tegelikku sisu ja viimasel hetkel asendatud etenduste tõttu võib päris huvitavaid lavastusi leida, mida ise poleks ehk osanud välja valida. Nii olin ka mina planeerinud sõbrapäeval kohtuda Rakvere Teatri onu Vanjaga, kuid saatus tahtis teisiti ja onu Vanja sel esmaspäeval Põlvasse ei jõudnud. Selle asemel jõudis Põlvasse hoopis Rakvere Teatri lavastus „Ilma sinuta“.

Rakvere teatri kodulehel on lavastuse tutvustusena kirjas, et tegemist on detektiivse süžeega draamaga. Draamad mulle teadupärast sümpatiseerivad. Detektiivisarju ja -romaane vaatan/loen ka suurima hea meelega. Seega võiks eeldada, et nähtud etendus mulle meeldis. Kahjuks on nüüd see koht, kus ma pean tunnistama, et ma pole ilmselt väga adekvaatne teatriteadlane ja ei mõista suurt teatrikunsti, sest mind jättis kõnealune lavastus täiesti külmaks. Ja ebaadekvaatseks teatriteadlaseks pean ma end seetõttu, et näidendi autoriks on Florian Zeller, kes on tunnustatud prantsuse kaasaegne näitekirjanik. Zelleri näidenditest on näiteks Eestis varem Theatrumis lavale toodud „Isa“ ning „Poeg“, mis minu meelest on teatrimaailmas väga hästi vastu võetud. Seetõttu mulle tundubki, et mina olen lihtsalt kehv teatriteadlane ja ei oska tõelist teatrit vääriliselt hinnata.

Veidi tunduvad negatiivsed emotsioonid, mida ma teatrisaalis viibides tajusin, minu jaoks kummalised, sest iseenesest võiks kirjelduse järgi oodata üsna minu maitsele sobivat draamat. Mees saab õnnetult autoavariis surma ja armastav naine ei suuda mehe surmaga leppida. Leppimist ei tee kergemaks ka kirjanikust mehe pooleli jäänud näidend, millest teeb abikaasa järelduse, et mehel oli noor armuke. Siit edasi läheb süžee juba uskumatult keeruliseks ja pole võimalik enam eristada, kas näidend põhines mehe reaalsel elul ja tal oligi noore näitlejannaga armusuhe, või oli tegemist pelgalt mehe erootilise fantaasiaga. Sündmused ja ajahetked vahetusid sellises tempos, et enam polnud võimalik kindlaks teha, millised sündmused toimusid siin ja praegu ning millised sündmused olid fantaasia vili. Kui sündmused olid fantaasia vili, siis kelle fantaasia, kas surnud mehe või tema naise omad?

Oma igapäevase töökogemuse tõttu meditsiinis meeldib mulle kõige enam nähtud lavastusi tõlgendada samuti meditsiinilisest aspektist. Nõnda mulle tunduski, et tegemist on ühe psühhoosis inimese mõtete peegeldusega, kus sündmused ja nende tõlgendused võivad sekundiga muutuda. Eks peale armastatud inimese ootamatut surma ole psühhoos üsnagi tavaline nähtus. Kuigi tõele au andes peab siiski ütlema, et ilmselt polnud sel korral segaste sündmuste ja kiiresti vahetuvate ajahüpete põhjuseks psühhoos. Ühelt hetkel olid laval tegelased siin ja praegu hetkes, järgmisel hetkel oli nende hulgas ka avariis surma saanud mees ja me võisime tunnistada seda, mis mehe ja naise või mehe ning noore näitlejanna vahel juhtunud oli. Kuid siis möödus veel mõni sekund ja selgus, et kõik see, mille tunnistajaks publik just oli olnud, oli täiesti vale ja tegelikkuses oli kogu situatsioon toimunud hoopis teisiti. Nii ei saagi publik etenduse lõpuks väga palju targemaks selles osas, kuidas asjad tegelikkuses olid ja millised suhted inimeste vahel valitsesid. Aga mulle tundus, et just selgus oligi see, mida publik ootas.

Tundub, et ma polnud ainus, kes selles emotsioonide ja sündmuste rägastikus orienteeruda ei suutnud. Nimelt lahkusid nii mitmedki teatrikülastajad vaheajal ja andsid mõista, et nähtud lavastus on nende jaoks üsna allapoole igasugust arvestust. Mulle tundus, et pigem olid lahkujateks keskeas prouad, kes ehk pidasid etenduse käigus lahti rulluvat lugu piisavalt süngeks ja seetõttu neile selline armastuse kujutamine ei sümpatiseerinud. Eks nemadki olid tulnud teatriklassikasse kuuluvat "Onu Vanjat" vaatama ja kaasaegne teater polnud päris nende teatrimaitsele.

Surm ongi traagiline ja masendav, kuid minu jaoks mõjus kogu lavastuse kujundus eriti rõhuvalt ja süngelt, mis aina suurendas mu frustratsiooni selles osas, et ma ei saa absoluutselt aru, mis laval toimub. Strobovalgus pole mulle kunagi eriti hästi mõjunud, kuid sel korral ei hakanud mul siiski pea sellest valutama. See on tegelikult üsna suur ime, sest strobovalgust oli laval ohtralt. Kogu kujundus (muusika, tumedad riided ja lavakujundus) tekitasid minus ängistust ja nurka surutuse tunnet. Kõige enam tekitas minus musta auku vajumise tunnet lavakujunduses kasutatud pilve sarnane must kujutis keset valget tagaseina. Valguse käes ei näinudki taust nii masendav välja, kuid koos strobovalguse ja mustale kujutisele projetseeritud valgusefektidega tekkis mul küll tunne, et ma vajun kohe ise sinna must auku sisse. Jah, ka selliseid tundeid võib teater tekitada ja teatud olukordades võivad sellised tunded teatris isegi puhastavalt mõjuda, kuid sel korral olin ma teatris pigem negatiivselt pettunud ja teatrikülastus tundus ajaraiskamisena.

Etenduste vahetamine polnud siiski väga ootamatu ja toimus mõnepäevase etteteatamisega. Seega võiks arvata, et näitlejad olid piisavalt varakult väljasõiduetendusest teadlikud ja said selleks valmistuda. Ometigi tundus mulle, et näitlejad polnud üldse valmis etendust mängima ja tegid kõike laval monotoonselt ja tuimalt. Kõige paremini suutiski segaduses oleva abikaasa rolli välja mängida Ülle Lichtfeldt, kuid siiski kumas ka tema rollisooritusest läbi mingisugune tardunud olek. Teisi näitlejaid oli mul kohati piinlik laval vaadata. Eriti jäi Eduard Salmistu puhul mulle tunne justkui ta esitaks täiesti tuimalt pähe õpitud teksti. Täiesti null karakterit. Ka Jaune Kimmeli kehastatud noor näitlejanna tundus veidi punnitatud. Samas Kimmeli kehastatud liibuvates riietes erootilist tantsu tegev naine oli vist kogu etenduse ainus tõeliselt nauditav hetk. Sel hetkel tundus mulle, et kogu valgus, muusika, kostüümid ja liikumine on üks ühtne tervik. Või oli see hetk nauditav üllatusmomendi pärast, sest oodati ju maaklerit, mitte erootilist tantsu tegevat latekskostüümis naist. Surnud mehe sõpra kehastas lavastaja Peeter Raudsepp ise, kuid ka tema rollisooritus tundus minu jaoks igava ja üksluisena. Korraks mulle tundus, et sagedased külaskäigud oma surnud sõbra naise juurde on märk salajasest armastusest, kuid see mõttevälgatus tekkis minus ainult korraks. Kuigi näitlejad liikusid laval ringi, oli mul neid vaadates tunne, et kogu liikumine ja rollis olek oli kõigi jaoks väga piinarikas ja punnitatud tegevus. Ehk oli ka see üheks põhjuseks, miks süžee minu jaoks elavaks ei muutunud ja mul oli üsna ebamugav saalis istuda.

Kuigi tegemist oli kriminaalse draamaga, oli loo lõpp üsna iseloomulik klassikalistele komöödiatele, kus lõpuks selgub, et kõik tegelased on omavahel kuidagi seotud. Enamasti on selliste lugude puhul segaduse põhjuseks see, et keegi varjab kellegi eest midagi. Nii ka sel korral. Aga selle loo puhul polnud segadus koomiline ja isegi mitte traagiline, vaid lihtsalt segadusse ajav ja närviliseks muutev.

Ma tahaks väga loota, et nähtud etendus tundus mulle ebahuvitavana seetõttu, et ma polnud lihtsalt lavastuse sihtgrupp ja teatri tõeliselt sügavat tähendust otsivad inimesed on siiski suutnud lavastuses midagi nauditavat leida. Minu siiras soovitus on siiski, et kes soovib teatrist meelelahutust leida, siis see lavastus pole kohe kindlasti teile. Pigem soovitan seda lavastust vaatama minna keskmisest suurematel teatrihuvilistel ja ehk nendel, kellele meeldib teater, mida keskmine eesti inimene nimetab arusaamatuks ja igavaks.

Autor: Florian Zeller

Lavastaja: Peeter Raudsepp

Kunstnik: Lilja Blumenfeld

Valguskunstnik: Priidu Adlas

Videokunstnik: Alyona Movko

Helilooja: Malle Maltis

Osades:

Ülle Lichtfeldt – Anne

Eduard Salmistu – Pierre

Peeter Raudsepp – Daniel

Jaune Kimmel – Laura; Neiu

 

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Rakvere Teatri kodulehelt SIIN

02/02/2022

Charlotte Löwensköld

 19. jaanuaril 2022 Rakvere Teatri külalisetendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Foto: Siim Vahur

Alustasin vana-aasta lõpus Selma Lagerlöfi raamatu “Nils Holgerssoni imeline lend läbi Rootsi” lugemist. Lihtsalt sel põhjusel, et raamatukogust laenutatud raamatud olid läbi loetud ja mõtlesin, et prooviks nüüd läbi lugeda selle raamatu, mis mul nooruses lugemata jäi. Ma mäletan, et alustasin noorena korduvalt selle raamatu lugemisega, aga esimesest paarist leheküljest kaugemale ei jõudnud. Nüüd läks natukene paremini, sest sain loetud päris mitukümmend lehekülge ja siis mõistsin, et see raamat pole minu jaoks huvitav. Seega olid mul Rakvere Teatri lavastuse „Charlotte Löwensköld“ osas ka teatud eelarvamused just seetõttu, et lavastus põhineb Selma Lagerlöfi triloogial Löwensköldide sarjast. Kuidagi alateadlikult tajusin, et Lagerlöfi teosed pole päris minu maitse.

Nüüd, kus etendus on nähtud, julgen öelda, et teatud mõttes mu kartused siiski osutusid tõeks. Kuigi põhjust tuleb vist otsida pigem minu enda seest, kui Lagerlöfi tekstist. Tekst mind iseenesest ei häirinudki ja täitsa huvitav oli tegelaste omavahelist juttu kuulata. Küll aga jättis mind täiesti ükskõikseks lavastus tervikuna. Vaheajaks polnud minus tekkinud etenduse osas ühtegi emotsiooni ja mõtet. Hea uudis on see, et polnud tekkinud ka sellist tunnet, et tegemist on täiesti igava etendusega ja ma tahaksin ära minna. Minu jaoks oli tegemist täiesti mittemidagiütleva etendusega, mis sulas halli argipäeva. Etenduse vaatamine oli minu jaoks sama rutiinne tegevus nagu kodust väljudes ukse lukustamine. Mingil hetkel tabad end mõttelt, et kas uks ikka sai lukku. Sarnaselt mõtlesin ma õhtul teatrist koju sõites, et mida ma just vaatamas käisin ja kas ma ikka üldse käisin teatris. Sest sellist tavalist teatris käimise emotsiooni minus ei tekkinud.

Ainus eredam mälestus etendusega seoses on Grete Jürgensoni kehastatud ekstrentriline rändkaupmees Anna Svärd. Annat eristas teistest tema energiline olemus ja värvikirevad riided. Samuti tundus mulle, et ta oli ülejäänud tegelastest veidi lihtsameelsem ja sattus seetõttu igasugustesse koomilistesse olukordadesse. Need hetked, mil Jürgenson laval oli, olid tõeliselt nauditavad ja tundusid mulle justkui sõõm värsket õhku selles ülejäänud üksluisuses. Siiski polnud need hetked piisavad, et muuta etenduse atmosfääri soojaks.

Tundub, et lavastaja Urmas Lennuk oli teadlikult tekitanud halli ja masendava õhkkonna, mis iseloomustas seda, kuidas Charlotte (Natali Väli) end tundis. Olles pärit aadlisuguvõsast, kuid kasvanud lihtsa orvuna üles praosti (Eduard Salmistu) juures, oli Charlotte jaoks oluline leida armastust ja materiaalset heaolu. Armastuse oli ta leidnud, kuid tema armastatu ei tahtnud midagi kuulda materiaalsest heaolust. Näiteks ei soovinud Charlotte armastatu Karl (Imre Õunapuu) midagi kuulda linnas asuvast jõukast praosti kohast, vaid soovib jääda väiksesse Korskyrkasse ja tegeleda heategevusega ning elada kasinuses. Ometigi oleks Charlotte tahtnud saada eemale Korskyrkast ja sealsetest elanikest.

Lõpuks otsustab Karl oma kihluse Charlottega katkestada ja kihlub talle esimesena vastu tulnud naisega, kelleks osutub rändkaupmees Anna Svärd. Sellele järgneb Karli ema (Ülle Lichtfeldt) suurejooneline plaan, kuidas Karl ja Charlotte taas kokku viia. Kahjuks see plaan läheb vett vedama, kuna Karli poolel on kirikla organistiproua (Silja Miks), kes omakasupüüdlikult keelitab Karli külasse jääma ja heategevusega tegelema. Kogu loo lõpuks otsustab Charlotte suurest armastusest Karli vastu lasta viimasel minna ja võtab vastu rikka vabrikandi (Madis Mäeorg) kihluse. Just seda armastuse nimel ohverdamist ja sünget meeleolu rõhutabki lavastuse tonaalsus. Kuid minu jaoks ei olnud see armastuse nimel enese ohverdamine piisavalt mõjusalt välja toodud ja seetõttu jäigi mõjuma ainult üks suur hall ollus, mis oli moodustunud kokku sulanud argipäevast ja nähtud etendusest.

Iseenesest etendus igav ei olnud ja unega ma võitlema ei pidanud. Midagi erilist nähtud etendusest meelde ka ei jäänud ja pärast teatrisaalist väljumist oli sisuliselt juba kõik saalis nähtu unustatud. Samas endast vanemate tuttavatega rääkides, jäi kõlama see, et neile etendus pigem meeldis. Ehk siis oli minu emotsionaalne seisund sel päeval selline, et etendus mind ei kõnetanud. Või pole ma lihtsalt see sihtgrupp, kellele kõnealune lavastus meeldima peaks. Aga omaette huvitav kogemus oli ikka, sest varasemalt on kõik nähtud lavastused minus suutnud vähemalt teatrisaalist lahkudes mingisuguse emotsiooni tekitada.

Autor: Selma Lagerlöf
Tekst, lavastaja: Urmas Lennuk
Kunstnik: Liina Unt
Muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov
Valgus: Roomet Villau
Tõlkija: August Hanko
Osades:
Natali Väli – Charlotte Löwensköld
Madis Mäeorg – vabrikant Gustav Schagerström
Ülle Lichtfeldt – koloneliproua Beata Ekenstedt
Imre Õunapuu – Karl Ekenstedt
Eduard Salmistu – praost Viktor Forsius
Silja Miks – organistiproua Thea Sundler
Grete Jürgenson – Anna Svärd